Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number
Tallinna Halduskohus Tristan Ploom 18.12.2018, Tallinn 3-18-1408
Haldusasi
K. V. kaebus Tallinna Vangla 19.04.2018 otsuse nr 22/18/8032-2 ja 18.06.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/111-2 tühistamiseks, K. V. 06.04.2018 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks Kaebaja: K. V., esindaja Marko Tammann
Menetlusosalised
Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Matis Rüütel
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Vangla 19.04.2018 otsus nr 22/18/8032-2 ja 18.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/111-2 ning kohustada Tallinna Vanglat vaadata kaebaja 06.04.2018 taotlus uuesti läbi 10 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates.
2.Muus osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Menetluskulud jätta poolte enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.01.2019. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.K. V. (edaspidi kaebaja) esitas Tallinna Vanglale (edaspidi vastustaja) 06.04.2018 taotluse ilma vaheseinata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamiseks oma elukaaslase ja nende ühise lapsega.
2.Tallinna Vangla 19.04.2018 otsusega nr 2-2/18/8032-2 jäeti nimetatud taotlus rahuldamata. Kaebaja esitas 21.05.2018 eelnimetatud otsusele vaide ning alternatiivselt nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks. Vastustaja jättis 18.06.2018 otsusega nr 5-15/18/111-2 vaide täies ulatuses rahuldamata.
3.Kaebaja esitas 16.07.2018 Tallinna Halduskohtule (edaspidi kohus) kaebuse Tallinna Vangla 19.04.2018 otsuse nr 2-2/18/8032-2 ja Tallinna Vangla 18.06.2018 vaideotsuse nr 5-15/18/111-2 tühistamiseks, kaebuse esitaja 06.04.2018 taotluse uueks läbivaatamiseks kohustamiseks ning mittevaralise kahju hüvitamiseks.
4.Kaebaja palub kontrollida vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 24 lg 2 teise lause ja vangla sisekorraeeskirjas (edaspidi VSkE) kohtu poolt kohaldatavate normide põhiseaduspärasust.
5.Kohus võttis kaebuse 04.10.2018 määrusega menetlusse. Kohus määras 26.11.2018 määrusega asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja menetlustähtajad.
6.Kaebaja esitas 03.12.2018 täiendavad seisukohad ja täiendava tõendi.
KAEBAJA SEISUKOHT
7.Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ja vaideotsus on õigusvastased ning kaebaja palub kohtul nende tühistamist ja vastustaja kohustamist lahendada kaebaja avaldus uuesti. Täiendavalt esitab kaebaja kohtule mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja põhjendab oma nõudeid alljärgnevalt.
7.1.Kaebaja viitab põhiseaduse (edaspidi PS) §-s 26 sätestatud perekonna- ja eraelu puutumatuse õigusele ning PS §-le 19, mis tagab üldise vabaduspõhiõiguse. Perekonna- ja eraelu puutumatuse kontekstis viitab kaebaja ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK) artiklile 8, Kodaniku ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 17 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artiklile 7. Kaebaja märgib, et laste kaitse olulisust ja laste heaolu esirinnale seadmist toonitavad mitmed teisedki õigusaktid (nt perekonnaseadus, lastekaitseseadus, ÜRO Lapse õiguste konventsioon).
7.2.Kaebaja rõhutab, et PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus tähendab muuhulgas õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses viidates Riigikohtu otsusele asjas nr 3-4-1-9-10 (p 43) ning otsusele asjas nr 3-4-1-2-16 (p 93). Vahistatutele suhtluspiirangute rakendamine mõjutab ebasoodsalt ehk riivab PS §‐s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust. Riigikohtu määratluse järgi on pereliikmetel õigustatud ootus, et riik ei tee õigusvastaseid ja ülemääraseid takistusi pereliikmete kooselule (Riigikohtu halduskolleegiumi 13.10.2005 otsus asjas nr 3-3-1-45-05, p 16). Kaebaja leiab, et pereliikmetel – eriti väikelastega pereliikmetel – on õigustatud ootus ja huvi, et ka lapse isal on õigus kohtuda oma lapsega vahetult, mitte näiteks läbipaistva vaheseinaga (klaasiga) tõkestatult ehk vahendlikult. See on oluline eelkõige lapse isa ja lapse emotsionaalse sideme tekitamiseks ja tugevdamiseks. See omakorda loob soodsa pinnase täisväärtusliku ühiskonnaliikme kasvamiseks ja kujunemiseks. Kaebaja lisab, et tema ja tema elukaalase ühine laps on natuke üle 6 kuu vanune. Sellise väikelapse ning tema vanemate (sh isa) vahel emotsionaalse sideme tekitamist ja tugevdamist tuleb pidada iseäranis oluliseks. Kaebaja leiab, et lähedastega positiivsete suhete hoidmiseks ja selliste suhete loomiseks on loomulikum, pingevabam ja mugavam kohtuda vaheseinaga (klaasseinaga) eraldamata.
7.3.Kaebaja nendib, et on mõistetav, et ka demokraatlikus õigusriigis saab isiku põhiõigusi ja vabadusi piirata. Erandiks ei ole ka vahistatu lühiajalised kokkusaamised, millega võib piirata isiku perekonnaelu puutumatust. Selliste piirangute juures tuleb aga arvestada PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega, samuti eeskätt Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIK) poolt kujundatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikaga, kusjuures viimase näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (Riigikohtu üldkogu 06.01.2004 otsus asjas nr 3-1-3-13-03, p 31). Eelviidatud proportsionaalsuse põhimõttega seonduvalt märgib kaebaja täpsemalt, et PS § 11 esimene lause sätestab, et õigusi ja vabadusi tohib piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust (PS § 11 teine lause).
7.4.Kaebaja osutab Riigikohtu poolt kujundatud põhiõiguste ja -vabaduste piiramise proportsionaalsuse kontrollimise metoodikale, mille kohaselt tuleb esmalt kontrollida riive sobivust, seejärel vajalikkust ning viimaks mõõdukust ehk proportsionaalust kitsamas mõttes.
7.5.Kaebaja, käsitledes esmalt abinõu sobivust, nendib, et sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Kaebaja hinnangul on tema perekonnaelu puutumatuse riive talle ja tema perele vahesinaga lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel legitiimse eesmärgi – s.o vangla julgeoleku – suhtes sobiv.
7.6.Kaebaja möönab, et tema perekonnaelu puutumatuse riive on talle ja tema perele vahesinaga lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamisel eelmainitud legitiimse eesmärgi suhtes vajalik.
7.7.Viimaks peatub kaebaja kõnealuse piirangu mõõdukusel ehk proportsionaalsusel kitsamas mõttes. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (Riigikohtu üldkogu 26.03.2009 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-16-08, p 29). Pereliikmetel – eriti väikelastega pereliikmetel – on õigustatud ootus ja huvi, et ka lapse isal on õigus kohtuda oma lapsega vahetult, mitte näiteks läbipaistva
vaheseinaga (klaasiga) tõkestatult ehk vahendlikult. See on oluline eelkõige lapse isa ja lapse emotsionaalse sideme tekitamiseks ja tugevdamiseks.
7.8.Kaebaja möönab, et kahtlemata on vangla julgeolek selle sõna kõige laiemas tähenduses kaalukas väärtus. Siinkohal ei tohi aga mööda vaadata asjaolust, et võimalikke julgeolekuriske aitab aga oluliselt minimeerida see, et enne ja pärast kokkusaamist otsitakse kinnipeetav ja kokkusaaja läbi (VSkE § 37 lg 2). Samuti aitab võimalikke julgeolekuriske oluliselt minimeerida see, et lühiajaline kokkusaamine toimub järelevalve all (VSKE § 31 lg 1 ja VangS § 24 lg 1). Selliste toimingute või meetmete kaudu saab maandatud eraldamiseta kokkusaamise peamine oht või risk – keelatud ainete ja esemete sattumine vanglasse. Kaebaja arvates on isikul mõistlik põhjus eeldada, et vanglas töötavad ametnikud on professionaalsed ning teevad on tööd täie tõsiduse, hoole ja vastutustundega. Nii on ka kaebajal mõistlik eeldada, et vanglaametnikud, kes otsivad tema ja tema elukaaslase enne ja pärast võimalikku ilma vaheseinata lühiajalist kokkusaamist läbi, on eelkõige nende poolt läbitud vastavate erikoolituste – sealhulgas ja eelkõige läbiotsimistaktika ja -meetoditega seotud koolituste – tõttu professionaalsed ning teevad seda täie tõsiduse, hoole ja vastutustundega. Sama puudutab ka vanglaametnikke, kes kõnealust võimalikku kokkusaamist jälgivad. Kui vangla ei loe kõnealuseid toiminguid või meetmeid piisavalt tõhusateks, siis tuleb vanglal nende toimingute või meetmete sisu tõhustada, mitte otsida põhjuseid või ettekäändeid, kuidas isiku perekonnelu piiramist (kunstlikult) õigustada. Kaebaja lisab, et nii nagu näiteks ebavõrdne kohtlemine on administratiivsete ja tehnilist laadi raskuste tõttu keelatud (Riigikohtu otsused asjades nr 3-4-1-7-03 ja 3-4-1-33-05), puudub mõistlik põhjus, miks peaks see perekonnaelu piiramise puhul olema õigustatud. Vangla peab tagama haldussuutlikkuse mitte ainult siis, kui vastavate isikute enne ja pärast lühiajalist kokkusaamist läbiotsimine võib olla vangla jaoks ebameeldiv või koormavam, vaid ka siis, kui vanglal peaks sellisteks toiminguteks vajalikku tööjõudu nappima (näiteks viimasel juhul tuleb vangla juhtkonnal astuda samme tööjõu nappuse probleemi ületamiseks või vähemalt selle leevendamiseks).
7.9.Kaebaja märgib, et PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse tähendus hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses kätkeb endas ka pereliikmete vahetu suhtlemise võimalust, sh lähedust, mis tekib samas ruumis (s.t füüsiliselt mitte eraldatuna) viibides. Selline arusaam on sisse kirjutatud ka CPT soovitustesse, mis ei ole küll õiguse allikad selle sõna otseses tähenduses, kuid mida kahtlemata tuleb kasutada siseriikliku õiguse tõlgendamisel. Kõnealuse põhiõiguse kaalukust süvendab selles valguses seegi, et sellisel kokkusaamisel osaleks ka kaebaja ja tema eluskaaslase ühine laps. Vahetu kontakt lapse isa ja lapse vahel on eeskätt lapse normaalse arengu ja heaolu huvides väga oluline. Kaebaja rõhutab, et lisaks põhiseadusele tõstab siseriiklikult perekonnaelu puutumatust – sealhulgas ja esmajoones lapse õigusi ja huve – esirinnale ka lastekaitseseadus. Nii näiteks sätestab selle seaduse § 3, et lastekaitse põhimõtteks on alati ja igal pool seada esikohale lapse huvid.
7.10.Lisaks märgib kaebaja, et õiguskantsleri poolt Tallinna Vanglas 2017.a läbi viidud kontrollkäigu kokkuvõttes on öeldud muuhulgas järgmist: „Lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peavad toimuma reeglina klaasiga eraldamiseta.“ Sama on, kuid mõnevõrra pikemalt, kirjutatud (lk 18-19) Viru Vangla 2014.a kontrollkäigu kokkuvõttes.
7.11.Kaebaja soovib rõhutatult välja tuua, et EIK-i praktika pinnalt (eeskätt Zakharkin vs. Venemaa 10.06.2010 nr 1555/04; Trosin vs. Ukraina 23.02.2012 nr 39758/05; B. Krawczak vs.
Poola 31.05.2011 nr 24205/06) on EIK pidanud võimalikuks klaasist vaheseinade kasutamist kokkusaamistel äärmuslikel juhtudel julgeolekukaalutlustel ning sellist piirangute seadmist tuleb eriti kaaluda. Praegune juhtum ei ole ilmselgelt selliseks äärmuslikuks juhtumiks. Kaebaja leiab, et kui vangla tahab viidata sellele, et kaebaja on varasemalt osasid narkootikume proovinud, siis olnuks vangla poolt aus ja õiglane ning elementaarsel määral head haldustava järgivalt välja tuua ka see, et kaebaja on vanglale selgitanud, et ta on teinud seda 8-9 aastat tagasi.
7.12.Kaebaja märgib, et oluline on tähele panna, et kahtlustatavate vahi all pidamine üle kuue kuu on erand, mitte reegel. Kaebaja, aga ka tema elukaaslase ning nende ühise lapse perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsust süvendab asjaolu, et kaebaja on viibinud vahi all juba üle 9 kuu. Isiku suhtes üle poole aasta kõige rangema aja tema põhiõigusi kõige intensiivselt riivava tõkendi kohaldamist tuleb pidada pikaajaliseks vahistamiseks. Erandiks ei ole siin – ega saagi olla – ka kaebaja. Asjaolu, et kaebajale on võimaldatud selle aja jooksul ilma vaheseinata lühiajaline kokkusaamine üksnes ühel korral, ei muuda määravalt asja, sest perekonnaelu puutumatuse võimalikult ulatuslik kaitse tuleb tagada püsivalt. Seda enam, et mida kauem on isik vahi all, seda intensiivsemaks muutub ka tema perekonnaelu riive, ehk ka kaebajale ilma vahaseinata lühiajaliste kokkusaamiste mittelubamiseks peavad vanglal olema üha kaalukamad ja tõsiseltvõetavamad argumendid. Ning juhul, kui vastustaja senine praktika ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks lähtub üksnes ja kitsalt muuhulgas erakorralistest peresündmustest – ja on seega kohaldatav üksnes erandina –, siis tuleb praegust (väär)praktikat muuta ja viia see kooskõlla ennekõike EIK-i praktikaga. Ka VSkE § 31 lg 2, mille kohaselt, kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas võib kinnipeetava ja temaga kokkusaamisele tulnud isiku (edaspidi kokkusaaja) eraldada klaasist või traatvõrgust vaheseinaga, viitab pigem sellele, et üldjuhul toimub kokkusaamine ilma klaasist või traatvõrgust vaheseinata, mitte vastupidi. Asjaolu, et vastustaja on kaebajale lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata kahel korral võimaldanud, ei muuda vastustaja põhimõttelist väärpraktikat ega tee käsitletava lühiajalise kokkusaamisega seonduvat perekonnaelu puutumatuse rikkumist olematuks.
7.13.Kaebaja lisab, et perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsusest rääkides on Riigikohtu praktikas leitud, et vangla administratsioonile VSkE §‐ga 31 antud diskretsiooni kasutamisel on õiguspärane hinnata eelkõige konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski. Sellise ohuriski määratlemisel saab arvestada muuhulgas kinnipeetava isikut, tema eelnevat käitumist, aga ka ohte kinnipeetava suhtes. Kaebaja leiab, et tema isik, tema eelnev käitumine ega ka võimalikud ohud tema suhtes ei kujuta suurt ohuriski. Taotluse lahendamisel tuleb hinnata ka kinnipeetavaga kohtuvast isikust lähtuva ohu tõenäosust. Ohuriskide olemasolul tuleb hinnata ka piiranguvaba kohtumise põhjendatust ja muid olulisi asjaolusid. Kaebaja hinnangul kohalduvad need põhimõtted ka vahistatu suhtes. (Riigikohtu 30.01.2015 otsus nr 3-3-1-40-14, p 16). Kaebaja viitab ka EIK-i praktikale, kus sedastatakse, et perekonnaelu puutumatuse riive intensiivsusest rääkides tuleb vanglal kaaluda ja hinnata ka kokkusaaja isiku tausta ja seotust konkreetse süüteoga. (EIK 13.12.2011 otsus asjas nr 31827/02 Laduna vs. Slovakkia, p 66; 09.07.2013. a otsus asjas nr 42615/06 Varnas vs. Leedu, p‐d 119120; 23.06.2015 otsus asjas nr 39633/10 Costel Gaciu vs. Rumeenia, p‐d 59–60.) Nii on enesestmõistetav, et n-ö hämara taustaga elukaaslaste puhul on kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise, aga ka vanglasse keelatud esemete n-ö sokutamise tõenäosus suurem ja tõsiseltvõetavam, kui seda korraliku ja õiguskuuleka taustaga elukaaslaste puhul. Kaebaja
rõhutab, et kaebaja elukaaslase taust on laitmatu. Seega ei ole tema kaudu ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise korral eelkõige näiteks narkootiliste ainete ülendamine mitte kuidagi tõenäoline ega tõsiseltvõetav. Kaebaja nendib, et kõnealuse kaalutlusõiguse teostamisel ei tohi vangla laskuda kunstlikesse ega otsitud põhjustesse, liiati siis paranoilistesse võimalikkustesse, mille abil ja varjus lühiajalisi kokkusaamisi ilma vaheseinata õigustatakse ning ühtlasi isiku põhiõigusi mitte ainult ebaproportsionaalselt, vaid ka asjakohatult piiratakse. Veelgi enam, vangla, heites oma põhjendustes kas otsesemalt või kaudsemalt kokkusaaja isikule halba varju sellega, et ta võib toimetada vanglasse keelatud esemeid, rikuks lisaks tema au ja heale nimele (mida kaitseb PS § 17) ka tema inimväärikust PS § 10 mõttes.
7.14.Kaebaja toob välja, et vahistatu perekonnaelu puutumatus on oluline väärtus, mille suhtes tuleb kriminaalasjades õigusemõistmise huvides rakendada võimalikult vähe piiranguid vaatamata sellele, et vahistatu võis toime panna kuriteo. Ühelt poolt kehtib vahistatu suhtes süütuse presumptsioon (PS § 22 lõige 1), teisalt võib PS § 20 lõike 2 punktide 1 või 3 alusel olla vajalik kohaldada seaduses sätestatud juhtudel ja korras isiku suhtes tõkendina vahi all pidamist, millega kaasneb pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamise tõttu intensiivne perekonnaellu sekkumine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011 otsus nr 3-4-1-910, p 63.) Kaebaja leiab, et neid Riigikohtu arusaamu tuleb laiendada ka oludes, mil teisel kaalukausil on vangla julgeolek, kui samuti põhiseadusjärku väärtus. Seejuures peab kaebaja oluliseks seda, et ta on ennast kohtueelses menetluses kõige kaalukama kahtlustuse osas süüdi tunnistanud ja tegu kahetsenud. Ainuüksi eluliselt ei ole usutav ega loomuliku elukäsitlusega ühitatav, et selline isik peaks soovima organiseerida vanglasse keelatud ainete toomist. Veelgi raskem oleks seletada seda, miks natuke üle 6 kuu vanust väikelast kasvatav ja laitmatu taustaga kaebaja elukaaslane peaks hakkama üritama muuhulgas ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise raames vanglasse keelatud eset või ainet vahistatule, s.o kaebajale üle anda. Kummati veel olukorras, kus selline tegu tooks kaasa karistusõiguslikke tagajärgi karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 325 järgi. Seejuures ei ole vangla väitnud, et julgeolekurisk võiks seisneda ka selles, et keelatud esemed või aineid võivad sattuda kõnealuse kokkusaamise raames vanglast välja (ehk need antakse kokkusaamisel kaebaja poolt üle kokkusaajale).
7.15.Kaebaja lisab, et proportsionaalsuse põhimõttega peab arvestama mitte üksnes seadusandja, vaid ka õiguse kohaldaja, sh vastustaja. See tuleneb otseselt ka haldusmenetluse seadusest (edaspidi HMS), täpsemalt selle seaduse § 4 lg-st 2, sest üheks õiguse üldpõhimõtteks on ka PS §-st 11 tulenev proportsionaalsuse põhimõte.
7.16.Kaebaja juhib rõhutatult tähelepanu sellele, et kuigi kehtiv õigus vahistatule pikaajalisi kokkusaamise õigust ette ei näe, võib selline olukord EIK-i, aga ka Riigikohtu praktika valguses olla praeguse juhtumi asjaoludel põhiseadusvastane (vt eeskätt EIK 09.07.2013 otsus, taotlus nr 42615/06, p 120; Costel Gaciu vs. Rumeenia, EIK 23.06.2015 otsus, taotlus nr 39633/10; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 16.11.2016 otsus nr 3-4-1-2-16, p 136). See tähendab seda, et ei ole ainuüksi loogiline, et kaebaja suhtes võib olla talle oma elukaaslase ja nende ühise lapsega pikaajalise kokkusaamise lubamine õigustatud (ja põhiseaduspärane), kuid lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata ei saa talle ega tema perele lubada.
Kaebaja peab vajalikuks lisada, et vangla, võttes kaalutlusõiguse teostamisel arvesse julgeolekuriski, mida vanglal on võimalik tõhusate järelevalve toimingute või meetmetega (kinnipeetu ja kokkusaaja enne ja pärast kokkusaamist läbiotsimine ning kokkusaamise jälgimine) välistada või vähemalt muuta selle esinemise tõenäosus väikeseks, on lisaks proportsionaalsuse põhimõtte rikkumisele teinud ka kaalutlusvea, mis mõjutas või vähemalt võis mõjutada asja otsustamist.
7.17.Kokkuvõtvalt tõdeb kaebaja, et eelmärgitud asjaoludel ei saa ilma klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise korraldamine kujutada endast vangla jaoks sellist julgeolekuohtu või riski, mis kaaluks käesoleva juhtumi asjaoludel üles kaebaja õiguse perekonnaelu kaitsele. Samuti on vastustaja teinud kaalutlusvea, asetades kaalukausile julgeolekuriski, mida vastustajal on võimalik tõhusate järelevalve toimingute või meetmetega välistada või vähemalt muuta selle esinemise tõenäosus kaduvväikseks. Seetõttu palub kaebaja tühistada täielikult Tallinna 19.04.2018 otsuse nr 2-2/18/8032-2 ning kohustada Tallinna Vanglat lahendada kaebaja taotlus uuesti. Kaebaja palub tühistada täielikult ka Tallinna Vangla 18.06.2018 vaideotsuse nr 515/18/111-2.
8.Kaebaja palub vastustajalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel seoses perekonnaelu puutumatuse rikkumisega.
8.1.Kaebaja hinnangul on täidetud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise eeldused. Kaebaja leiab, et mittevaralise kahjunõude aluseks on riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud eraelu puutumatuse rikkumisest tulenevalt.
8.2.Kaebaja leiab, et PS §-s 25 sätestatud moraalse (mittevaralise) kahju hüvitamise eesmärk evib mitte ainult kompensatoorset, vaid ka tõrjuvat iseloomu. Ühe peamise rikkumise asjaoluna – ning seega õiguserikkumise raskuse ja süü suuruse hindamisena – tuleb arvestada sellega, et kaebaja perekonnaelu riive ei olnud puutumuses mitte ainult tema elukaaslase, vaid nende ühise väikelapsega.
8.3.Kaebaja selgitab, et mittevaralise kahju nõudmine vastustajalt ei ole kantud tema soovist majanduslikult rikastuda – liiati veel ahnusest või muudest madalatest motiividest ja eesmärkidest –, vaid soovist vastustajat kaebaja perekonnaelu puutumatuse rikkumises heidutada ning edaspidiselt sarnaseid rikkumisi ära hoida või vähemalt neid minimeerida.
8.4.Kaebaja leiab, et kaebaja on kahju tekitanud haldusakti – täpsemalt Tallinna Vangla 19.04.2018 otsuse nr 2-2/18/8032-2 – vaidlustamisega teinud endast oleneva kahju ära hoidmiseks, sealjuures Tallinna Vanglale 21.05.2018 esitatud vaides selgitanud, et juhuks, kui Tallinna Vangla enda 19.04.2018 otsust nr 2-2/18/8032-2 täielikult kehtetuks ei tunnista ega vaide esitajale oma elukaaslase ja lapsega ilma vaheseinata lühiajalist kokkusaamist ei luba, esitab ta vanglale alternatiivselt ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kaebaja selgitas vastustajale sedagi, et esialgu ta vastustajale kahju hüvitamise nõuet ei esitanud, sest ta pidas võimalikuks, et vanglaametnik(ud), kaaludes ja hinnates oma varasemat haldusotsustust eelkõige võimalikult tasakaalukas ja tüünes meeleseisundis ning enesekriitiliselt (sh arvestades eelkõige asjakohase EIK-i praktikaga), võtab nõuks oma otsust siiski revideerida. Vastustaja on jätnud aga kaebuse esitaja muuhulgas mittevaralise kahju hüvitamise nõude sisuliselt rahuldamata.
9.Kaebaja tõstatab ka järgmised põhiseaduslikud küsimused.
9.1.PS § 15 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Riigikohtu halduskolleegium on oma 03.05.2010 otsuses nr 3-3-1-31-10 selgitanud, et kohus peab lahendama menetlusosalise taotluse kontrollida kohaldamisele kuuluva asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust.
9.2.Kaebaja osundab, et kohaldatava õigusnormi põhiseaduspärasuse hindamisel ei ole kohus seotud üksnes kohtumenetluse poole taotlusega. PS § 15 lg-st 2 ja § 152 lg-st 1 tuleneb iga kohtu kohustus tunnistada asjassepuutuv seadus, muu õigusakt või toiming, mis ei ole põhiseadusega kooskõlas, põhiseadusvastaseks ja see kohustus on kohtul ka siis, kui menetlusosalised ise sellist nõuet oma kohtuasja arutamise käigus ei esita (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28.05.2008 määrus asjas nr 3-4-1-4-08, p 16).
9.3.Kaebaja osundab sedagi, et Riigikohtu üldkogu 10.03.2008 otsuse nr 3-3-2-1-07 punktis 15 selgitas üldkogu, et üheski instantsikohtumenetluses, sh halduskohtumenetluses tehtud Riigikohtu otsus ei saa olla tagatiseks, et kohaldatud seadust peetakse põhiseaduspäraseks ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses.
9.4.Kaebaja märgib, et PS § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selles põhiseaduse sättes on väljendatud parlamendireservatsioon ehk olulisuse põhimõte, mille kohaselt peab seadusandja „kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule" (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 24.12. 2002 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-10-02, p 24). Riigikohus on möönnud, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega (Riigikohtu üldkogu 16.03.2010 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-809, p 160).
9.5.Muuhulgas vahistatule lühiajaliste kokkusaamise – eriti veel vaheseinaga lühiajalise kokkusaamise, kus üheks kokkusaajaks on ka vahistatu väikene laps – mittevõimaldamine riivab intensiivselt eelkõige PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust.
9.6.VangS § 24 lg 2 esimese aluse kohaselt lühiajalise kokkusaamise kestus on kuni kolm tundi. Kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades (VangS § 24 lg 2 teine lause). Kaebaja rõhutab, et põhiõigusdogmaatikas ja -praktikas eristatakse selgelt põhiõiguste piiramise aluseid ja põhiõiguste piiramise korda, kusjuures mõlemad peavad olema allutatud seadusereservatsoonile. Praegusel juhul ei ole VangS-s muuhulgas vahistatu lühiajalise kokkusaamise aluseid sätestatud.
9.7.Isegi kui asuda teoreetilisele seisukohale, et muuhulgas vahistatule lühiajalise kokkusaamise, sh ilma vaheseinata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamine kujutab endast vähemintensiivset perekonnaelu puutumatuse riivet, siis eelviidatud Riigikohtu üldkogu seisukoha järgi võib täitevvõim kehtestada need üksnes täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega. VangS § 24 lg 2 teine lause sellisele volitusnormi kvaliteedile (nõuetele) ilmselgelt ei vasta.
9.8.Eelnevast tulenevalt palub kaebaja kontrollida VangS § 24 lg 2 teise lause ja VSkE-s kohtu poolt kohaldatavate normide põhiseaduspärasust.
10.Kaebaja esitas 03.12.2018 täiendavad seisukohad ning täiendava tõendi. Kohus, tutvunud kaebaja poolt 03.12.2018 esitatud dokumendiga, kajastab vaid neid kaebaja seisukohti, mida eelnevalt esitatud dokumentides käsitletud ei olnud.
10.1.Kaebaja palub kohtul kontrollida VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasust ning tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, juhul kui kohus peaks põhiseaduskonformse tõlgendamise teel leidma, et VSkE § 31 järgi nähakse kinnipeetava vahetu lühiajaline kokkusaamine ette erandina.
10.2.Lisaks viitab kaebaja haldusasjas nr 3-18-1754 Tallinna Vangla poolt esitatud vastuses (punkt 3.15) sisalduvale selgitusele, millest saab järeldada, et lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinata on vastustaja pidanud kõige võrreldavamaks suhtlusviisiks pikaajalisele kokkusaamisele, mida Tallinna Vangla vahistatutele ei keela. Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole seega teises haldusasjas põhimõtteliselt ja ületamatut probleemi vahistatule lühiajalise kokkusaamise võimaldamises klaasist vaheseinata näinud. Ühtlasi ei saa Tallinna Vangla eelviidatud selgitusest järeldada, et Tallinna Vangla seisukoht oleks rangelt ja kitsalt selline, et lühiajalised kokkusaamised eelkõige perekonnaliikmetega saaksid või võiksid klaasiga eraldamiseta toimuda erandina, mitte reeglina. Kokkuvõtvalt esitab kaebaja kohtule täiendava tõendina Tallinna Vangla poolt haldusasjas nr 318-1754 esitatud vastuse, mille punktis 3.15 märgitut soovib kaebaja käesolevas haldusasja tõendusväärtusliku teabena kasutada, s.o tõendada, et käesolevas haldusasjas vastustaja poolt VSkE § 31 tõlgendamine ja kohaldamine ei ole olnud siiski heauskne, ühetaoline ega eelkõige hea haldustavaga kooskõlaline.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
11.Vastustaja ei nõustu kaebusega ja leiab, et kaebus on põhjendamatu. Vastustaja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde ning soovib täiendavalt rõhutada järgmist.
11.1.Kinnipeetavate, vahistatute, arestialuste ja kriminaalhooldusaluste andmekogu (edaspidi vangiregister) andmetel viibib kaebaja Tallinna Vanglas alates 04.10.2017 ja on kuni käesoleva hetkeni vahistatu staatuses. Vahistamine tähendab mingiks ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, seal hulgas ka perekonnaelu puutumatust. Perekonnaelu puutumatusesse sekkumine on seejuures olemuslikult osa vahistatu staatusest ja lahusolemine lähedastest on kinnipidamisega kaasnev paratamatus. Lääne Ringkonnaprokuratuuri 06.10.2017 määrusega kohaldati kaebaja suhtes suhtlemispiiranguid – keelatud olid lühiajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefonikõned. Alates 18.12.2017 lõpetati piirangud kaebaja elukaaslasega ja 03.01.2018 lõpetati piirangud pojaga.
11.2.Eraldamata kokkusaamised toimuvad vangla korraldatavate ürituste raames, nt iga-aastased koolilõpuaktused, emadepäeva tähistamine vms perepäev. Põhjendatud juhtudel võimaldab vangla eraldamata lühiajalisi kokkusaamisi ka kinnipeetava isiku taotluse alusel. Vastavalt VSkE § 33 lg-s 3 sätestatule tuleb eraldamiseta kokkusaamise vajadust põhjendada.
Kehtiv õigus seega ei sätesta kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Kokkusaajate klaasist vaheseinaga eraldamine on reegel, millest põhjendatud juhtudel on vanglal kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Sellise regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks on julgeolekuriskide vähendamine. Klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisel peab vangla arvestama eelvangistuse täideviimise korraga ja võimaliku ohuga vangla üldisele julgeolekule. Peamine oht, mida eraldamiseta kokkusaamine vangla julgeolekule kujutab, on keelatud ainete ja esemete sattumine vanglasse. Kuna eraldamiseta kokkusaamisega kaasneb suur julgeolekurisk, tuleb rakendada meetmeid, et keelatud esemeid ja aineid vanglasse ei satuks. Külastajad, sh lapsed (olenemata vanusest) tuleb eelnevalt läbi otsida, mis on ressursimahukas toiming. Vastustaja nendib, et iseenesest on mõistetav kaebaja seisukoht, et vanglal tuleb tagada haldussuutlikus ka tööjõunappuse korral, kuid tahestahtmata tuleb vanglal olemasolevate ressurssidega arvestada. Seda on nentinud ka Tallinna Halduskohus, et kuivõrd on ilmne, et eraldamiseta kokkusaamise korraldamisel tuleb vanglateenistuse ametnikel teha täiendavaid kontrollitoiminguid, mis tähendab samas seda, et mingis muus kohas vanglas on julgeolek samal ajal halvemini tagatud (sest ressurssi kasutatakse kokkusaamisele tulija täiendavaks kontrollimiseks), siis ei saa nõuda, et sellised eraldamiseta kokkusaamised toimuksid pidevalt, vastupidine oleks vastuolus ka VSkE § 31 loogikaga, kus sõnaselgelt nähakse vahetu lühiajaline kokkusaamine ette erandina.
11.3.Tuginedes praktikale tõdeb vastustaja, et kasutusel olevad läbiotsimise meetodid ja vahendid ei võimalda igakordselt usaldusväärselt tuvastada peidetud esemeid ning maandada julgeoleku riski miinimumini. Seetõttu on eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise taotluse läbivaatamisel muuhulgas oluline hinnata, milline on kokkusaajatest lähtuv keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumise oht (nt kas avaldajal on olnud rikkumisi seoses keelatud esemete või ainete omamisega, kas avaldaja külalised on proovinud tuua või toonud sisse keelatud esemeid või aineid, kas keelatud esemete või ainete sissetoomise tõenäosus on seotud avaldaja varasema käitumisega). Erandi tegemisest võib keelduda, kui neist andmetest nähtuvad mingisuguseid täiendavad julgeolekuohud.
11.4.Kaebaja esitas 06.04.2018 Tallinna Vanglale taotluse (reg nr 2-2/18/8032-1) elukaaslase ja lapsega lühiajalise kokkusaamise klaasist vaheseinata võimaldamiseks. 19.04.2018 otsusega nr 22/18/8032-2 rahuldati taotlus osaliselt. Kaebajale võimaldati lühiajaline kokkusaamine pereliikmetega 28.04.2018 kell 8.45 tavaviisil, st klaasist vaheseinaga eraldatult.
11.5.Vastustaja märgib, et kohtupraktikas on tõdetud, et klaasist vaheseinaga eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamise otsustamisel on oluline kaal vahistusaja pikkusel. Kohus on leidnud, et analoogselt VSkE §-s 45 sätestatud kinnipeetavale pikaajalise kokkusaamise võimaldamisega võiks vahistatule lühiajalise kokkusaamise klaasist vaheseinata mõistlikuks ajavahemikuks olla näiteks kuus kuud (Tallinna Halduskohtu 29.03.2016 lahend nr 3-16-86, p 20). Varasemalt oli lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata võimaldatud kaebajale 15.01.2018. Seega taotluse lahendamise hetkeks oli viimasest lühiajalisest kokkusaamisest ilma klaasist vaheseinata möödunud kolm kuud. Samas on kaebajale võimaldatud järgmine lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata 09.07.2018, mil oli eelmisest lühiajalisest kokkusaamisest ilma klaasist vaheseinata möödunud vähem kui kuus kuud. Vastustaja on 06.04.2018 taotluse osalisel rahuldamisel ning samas 09.07.2018 teistkordse lühiajalise kokkusaamise ilma klaasist vaheseinata võimaldamisel arvestanud kohtupraktikast tulenevat
mõistliku aja raami ning on ka selgitatud asjaolu, millised on kaebaja erinevad võimalused peresidemete säilitamiseks.
11.6.PS § 26 teise lause järgi võib riik isikute perekonnaellu sekkuda seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vahistamise tõkendit ning sellega kaasnevat põhiõiguste riivet on kohus 13.09.2018 jätkuvalt pidanud põhjendatuks (Pärnu Maakohtu 13.09.2018 määrus nr 1-18-2232). Seega leiab vastustaja, et ka 19.04.2018 taotluse osalise rahuldamise hetkel on olnud põhjendatud vahistamisega kaasnevad ebamugavused, millest üks on VSkE § 31 lg 2 ja mille alusel lühiajalised kokkusaamised toimuvad klaasist vaheseinaga. Vastustaja tõdeb, et kuus kuud ei ole ajavahemik, mille jooksul lühiajalise klaasist vaheseinata kokkusaamise saamata jäämine riivaks ebaproportsionaalselt vahistatu peresidemete säilimist.
11.7.Vastustaja märgib, et vahistatutele, kelle suhtes ei ole kohaldatud absoluutset suhtlemispiirangut, aitab ühe võimalusena perekonnasuhete säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel (VangS § 94 lõige 1). Perekonnasidemeid aitab säilitada ka õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele (VangS § 96 lõige 1) ning paki saamise võimalus (VangS § 98 lõige 1). Eelnimetatud võimalusi on ka kaebaja aktiivselt kasutanud, saades püsivalt pakke elukaaslaselt ja aset on leidnud aktiivne kirjavahetuse võimaluse kasutamine. VSkE § 48 lg 4 alusel registreeritakse vahistatu kirja üleandmise päev ja kinnitus kirja üleandmise kohta. Vastustaja märgib, et soovi korral on kaebajal olnud võimalik oma lähedastega kirja teel sagedaselt suhelda. Kirjavahetuse kaardilt ilmneb, et saajaks on siiski ka korduvalt kaebaja poolt vabatahtlikult märgitud kaebaja elukaaslane. Samuti on järjepidevalt toimunud telefonikõned elukaaslasega seostatavale telefoninumbrile ning pärast lisapiirangute kohaldamise tühistamist prokuratuuri poolt on toimunud püsivalt lühiajalised kokkusaamised. Alates suhtlemispiirangute kaotamisest 18.12.2017 kuni taotluse esitamiseni 06.04.2018 oli kaebajal toimunud elukaaslase ning pojaga neli lühiajalist kokkusaamist. Kaks planeeritud lühiajalist kohtumist jäid toimumata, sest ühel juhul ei tulnud elukaaslane koos lapsega kohale, teisel korral jäid külalised aga hiljaks. Suhtlemispiirangute lõppedes on kaebaja saanud pereliikmetega regulaarselt kohtuda, samuti on saanud suhelda kirja teel ja telefoni teel. Takistusi poja ja isa kohtumisteks tavaviisil lühiajalisteks kokkusaamisteks vangla ei ole teinud, küll aga on külaliste enda tegutsemine tinginud selle, et osad lühiajalised kohtumised on jäänud toimumata. Ka vaidlustatud haldusaktiga ei keeldutud kaebajale lühiajalist kokkusaamist andmast, seda ei võimaldatud üksnes taotleja soovitud viisil, st klaasist vaheseinaga eraldamata. Seega ei takistatud kaebajal pereliikmetega suhtlemist, vaid ei võimaldatud üksnes füüsilist kontakti. Vastustaja on teinud kaalutletud otsuse ja haldusakti piisava põhjalikkusega põhjendanud.
11.8.Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla 19.04.2018 otsus nr 2-2/18/8032-2 vastab HMS §-s 54 sätestatud nõuetele ja selle tühistamiseks puudub alus.
12.Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue ei ole põhjendatud järgmistel põhjustel.
12.1.Hüvitise nõuet seostab kaebaja perekonnaelu puutumatuse rikkumisega, kuid kaebuse põhjendustest kerkib eeskätt esile kaebaja soov mõjutada seeläbi preventiivsel eesmärgil vanglateenistujad ja panna nad kaebajale ebasoodsate ja kaebaja hinnangul õigusvastaste otsuste tegemise eest vastutama.
12.2.PS § 25 tagab põhiõiguse õigusvastaselt tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamisele. Selle läbi on määratletud ka kahju hüvitamise üldine eesmärk, milleks on õigusvastase tagajärje kõrvaldamine hüvitamise läbi. Isegi kui kahju hüvitamist nõutakse preventiivsel eesmärgil, on sellel karistuslik iseloom. Kahju hüvitamise eesmärgiks, ei saa olla kellegi karistamine.
12.3.Kuna vastustaja on 19.04.2018 otsusega nr 2-2/18/8032-2 õiguspäraselt keeldunud kaebajale lühiajalist kokkusaamist klaasist vaheseinata andmast, on täitmata üks kahju hüvitamise eeldustest. RVastS § 16 võimaldab kahju hüvitamist nõuda ka õiguspärase haldusaktiga või toiminguga tekitatud kahju korral, kuid vastavalt lõikele 1 peab haldusakt või toiming isiku põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirama. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kaebaja õiguste riive olnud erakordne ja talle ei ole põhjustatud mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise nõuet.
12.4.Eesti õigustraditsiooni kohaselt on avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine erandlik ja piiratud ning on ette nähtud vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral. Rahalise hüvitise saamiseks peaks kannatanu üldjuhul esitama asjaolud, mis näitavad kahjunõude õigustatust. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja esitanud selliseid asjaolusid, mis kahjunõuet õigustaks. Olukorras, kus vangla võimaldab kaebajale lühiajalisi kokkusaamisi regulaarselt (2018. aasta jooksul on siiani toimunud kaebajal 13 lühiajalist kokkusaamist), sh on 15.01.2018 ja 09.07.2018 võimaldanud lühiajalised kokkusaamised klaasist seinata kaebaja elukaaslase ja lapsega, ei saa rääkida perekonnaõiguse riivest määral, mis tingiks võimaliku kahju kompenseerimise rahas.
13.Vastustaja hinnangul on VangS § 94 lg 3 ja VSkE §-d 31-39 põhiseaduspärased.
14.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses ning kaebaja menetluskulud jätta kaebaja kanda.
KOHTU SEISUKOHT
Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohti järgnevalt. Esmalt võtab kohus seisukoha tühistamisnõuete ja kohustamisnõude osas (I). Seejärel mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (II). Kolmandaks lahendab kohus kaebaja põhiseaduslikkuse taotluse (III) ning viimasena otsustab menetluskulude jaotuse (IV).
I
15.Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt (HKMS § 158 lg 3).
16.Käesoleval juhul on vaidlus selle üle, kas vastustaja on VSkE § 31 lõike 2 ja lõike 21 p 3 sätete kohaldamisel keeldunud õiguspäraselt kaebajale eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest ning seejuures õigesti rakendanud kõiki kaalutlusõiguse reegleid.
17.Kohus märgib esmalt kaebaja poolt 03.12.2018 esitatud Tallinna Vangla vastuse kohta haldusasjas nr 3-18-1754 (nimetatud kui täiendav tõend) järgmist. Selle vastuse punktis 3.15 väitis Tallinna Vangla, et lühiajaline kokkusaamine klaasist vaheseinata on kõige võrreldavam suhtlusviis võrreldes pikaajalise kokkusaamisega, mida vangla saab võimaldada. Meelevaldne on kaebaja järelduse selle lause põhjal, et Tallinna Vangla põhimõtteliselt ei keela vahistatutele vaheseinaga eraldamata lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamist. Seega ei ole Tallinna Vangla vastus haldusasjas nr 3-18-1754 käesolevas vaidluses asjakohane.
18.VangS § 94 lg 4 alusel kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg 1 sätestab, et lühiajaline kokkusaamine toimub vangla territooriumil kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik (kokkusaaja) kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas klaasist vaheseinaga. VSkE § 31 lg 21 p-st 3 ja seal viidatud VangS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib vangla eraldamiseta kokkusaamist võimaldada vangla poolt korraldatavate tegevuste raames VangS § 23 lg-s 1 sätestatud isikutega ja eesmärgil. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist.
19.Kohus viitab õiguskantsleri seisukohtadele (http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_viru_ vangla_1.pdf) lühiajaliste kokkusaamiste võimaldamise osas, mille kohaselt peab õiguskantsler äärmiselt oluliseks, et vangla töökorraldus toetaks kinni peetavate isikute vanglavälist suhtlemist ja sealhulgas kinni peetavate isikute kokkusaamisi, mis aitavad hoida ja luua suhteid kõige lähedasemate pereliikmetega. Vanglatel lasub kohustus tagada, et kinni peetavate isikute kohtumised oma lähedastega toimuksid võimalikult vaikses ja meeldivas õhkkonnas. Kohtumiseks mõeldud ruum peab olema mugav ning võimaldama privaatsust. Kinni peetavatest isikutest vanemate ja nendega kohtuma tulnud laste jaoks võib olla raske leida kontakti, kui külastuseks mõeldud ruumis puuduvad mänguks ja ühistegevusteks vajalikud vahendid. Lastel on raske veeta külastusaega lihtsalt laua taga istudes ja rääkides. Pingevaba õhkkond soodustab „normaalsete“ suhete loomist ja nende hoidmist. Õiguskantsleri hinnangul on vanglal täna olemas õiguslik alus (VSkE § 31 lg 21 p 3), mis võimaldab korraldada kinni peetavate isikute ja nende perekonnaliikmete lühiajalisi kokkusaamisi ilma eraldamiseta. Õiguskantsler leiab, et kinni peetavate isikute külastajatest eraldamiseta lühiajalised kokkusaamised perekonnaliikmete ja eelkõige lastega peaksid olema reegliks, mitte erandiks.
20.Riigikohus on märkinud, et kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Riigikohtu hinnangul on sellise regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks julgeolekuriskide vähendamine (Riigikohtu 30.01.2015 otsus asjas nr 3-3-1-40-14 p 15). Kohus nõustub sellega, kuid leiab, et vanglal tuleb lühiajalise kokkusaamise viisi üle kaalutlusõigust teostades arvestada, milline on kokkusaamise eripära väikese lapse puhul. Selliste olukordade puhul on oluline füüsilise kontakti saavutamine lapsevanema ja lapse vahel, mida vahesein oluliselt takistab. Sellest tulenevalt nõustub kohus õiguskantsleri seisukohaga, et lapsega kokkusaamisel peab ilma vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamine olema reegel. Reeglist irdumiseks peavad esinema asjaolud, mis tulenevad konkreetsest vahistatust ning mis peavad olema haldusaktis kajastatud.
21.Kohus märgib, et VSkE ega VangS ei täpsusta, milliseid konkreetseid tegevusi hõlmavad vangla poolt korraldatavad tegevused. Seega tuleb sellega lugeda hõlmatuks põhimõtteliselt kogu kinni pidamise korraldus, mitte üksnes mingisuguses kindlas formaadis vangla poolt korraldatud üritused.
22.Haldusasjas nr 3-3-1-12-14 tehtud kohtuotsuses märkis Riigikohus, et vangistuses viibiva õigus lühiajalisele kokkusaamisele on PS § 26 kaitsealas. Haldusasjas nr 3-4-1-9-10 tehtud kohtuotsuses selgitas Riigikohus, et PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatus hõlmab õigust hoida perekondlikke sidemeid nende kõige laiemas tähenduses (otsuse p 43). Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et abikaasade/elukaaslaste ja nende laste vaheline vahetu lähedus ja füüsiline kontakt on perekonnaelu puutumatuse osaks ning sellele piirangute tegemine peab olema proportsionaalne.
23.Kaebaja on toonud taotluses välja, et soovib vaheseinata lühiajalise kokkusaamise võimaldamist, et kaebajal oleks võimalik võtta kokkusaamise ajaks laps enda sülle, mis võimaldab lapse ja tema isa vahetut kontakti, mis on oluline lapse ja isa emotsionaalse sideme tugevdamiseks. Samuti on kaebaja kaebuses märkinud, et tema ning tema elukaaslase laps on kõigest natuke üle 6 kuu vanune. Sellise väikelapse ning tema vanemate (sh isa) vahel emotsionaalse sideme tekitamist ja tugevdamist tuleb pidada iseäranis oluliseks. Lähedastega positiivsete suhete hoidmiseks ja selliste suhete loomiseks on loomulikum, pingevabam ja mugavam kohtuda vaheseinaga eraldamata.
24.Kohus nendib, et vangla väide, et vahistatu staatus juba automaatselt toob kaasa põhiõiguste piiramise, on iseenesest õige, kuid seaduses sätestatud kaalutlusõiguse alusel keeldumise või loa andmise üle otsustamine peab toimuma kaalutlusõiguse reegleid silmas pidades. Kohus leiab, et vastustaja ei ole nimetatud kohustust täitnud.
25.Kohus nõustub, et vangla julgeoleku tagamine on äärmiselt kaalukas põhjus vanglas viibivate isikute põhiõiguste piiramiseks. Põhiõiguste kaalumisel ei pruugi aga igasugune piirang üles kaaluda mõne muu põhiõiguse riivet.
26.Eelnevast tulenevalt võib VSkE § 31 lg 21 punktis 3 nimetatud tegevuseks olla lühiajalise kokkusaamise korraldamine tingimustes, kus isikud saavad küll järelevalve all, ent ilma neid eraldava füüsilise tõkketa kokku saada. VangS § 23 lõike 2 kohaselt soodustab vanglateenistus kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Seega peab ka seadusandja oluliseks kinnipeetava kontakti oma lähedastega. Selline suhtlemine on aga eriti oluline laste ja nende vanemate vahel.
Eraldamiseta kokkusaamised mõjuvad positiivselt nii lapse heaolule kui ka kinnipeetava resotsialiseerumisele.
27.Kohus leiab, et antud juhul ei kaalu vangla poolt välja toodud julgeoleku risk, mis seisneb keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumises, üles kaebaja ja tema lapse ja elukaaslase huvi kohtuda ilma klaasita vaheseinata tagades selliselt lapse ja tema isa ning ema vahetu suhtluse. Kohus leiab, et iseäranis on füüsiline kontakt oluline lapse ja tema vanema vahel sellises vanuses, kus laps ei ole võimeline sõnade abil suhtlema. Arvestades asjaolu, et kaebaja ning tema elukaaslase ühine laps on alla aasta vanune ning ei oska veel rääkida, on lapse ja tema vanema vahel emotsionaalse sideme loomiseks ja säilitamiseks füüsiline kontakt eriliselt oluline vahend. Nii väikeste lastega suhtlemine toimubki peamiselt läbi otsese kontakti ja mänguliste tegevuste. Arvestades kaebaja lapse vanust, kaotab lapsega kokkusaamise võimaldamine oma mõtte ning eesmärgi, kui see toimub vaid klaasseinaga eraldatult.
28.Kohus märgib, et vastustaja on osutanud asjaolule, et kaebajal on olnud võimalik kasutada muid meetmeid oma pereliikmetega ühenduse hoidmiseks. Nii on vastustaja välja toonud, et kaebaja on aktiivselt kasutanud nii kirja kui telefoni teel suhtlemise võimaldamist oma elukaaslasega. Muuhulgas on kaebajale tagatud ka paki saamise võimalus ning kaebaja on pidevalt ka oma elukaaslaselt pakke saanud. Kohus märgib siiski, et telefoni ning kirja teel suhtlemine ei asenda täielikult vahetu suhtlemise võimalust. Liiati on selline suhtlemine pea võimatu kaebaja lapse ning kaebaja vahel, võttes arvesse kaebaja lapse vanust.
29.Vastustaja on eraldamiseta lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest keeldumise peamise põhjendusena toonud välja viite vangla julgeolekuriskidele. Samas on vastustaja ka ise tõdenud, et hinnata tuleb lisaks konkreetsest isikust lähtuvaid riske ning ohte (arvestades seejuures näiteks isiku tausta, varasemaid rikkumisi seoses keelatud esemete ja ainete sissetoomisega jmt). Kohus on seisukohal, et vastustaja ei ole põhjendanud, millised on need konkreetsed riskid ning ohud, mis seostuvad kaebajaga ning millest oli tingitud keelduv otsus. Kohus märgib, et juhul kui vastustaja keeldumine tugineb vaid asjaolule, et kaebaja suhtes on käimas kriminaalmenetlus, tuleb lähtuda sellest, et konkreetse kuriteo osas antakse hinnang kriminaalmenetluse käigus. Üksnes kaebaja poolt väidetavalt toime pandud kuritegu ei saa olla keeldumise põhjuseks. Kui vastustaja soovib kaebaja põhiõigust perekonnaelu puutumatusele piirata, peab vastustaja kohtu hinnangul olema selgitanud, milles seisneb ohtu vangla julgeolekule ja millised konkreetsed asjaolud annavad aluse väita, et oht eksisteerib. Seda aga ei ole vastustaja kaebaja puhul teinud. Üldsõnaline viide julgeolekukaalutlustele ei ole kohtu hinnangul piisav, et põhjendada vaheseinaga eraldamata lühiajalise kokkusaamise võimaldamata jätmist kaebajale. Samuti ei ole nimetatud argument piisav, et üles kaaluda kaebaja põhiseaduslikku õigust perekonnaelu puutumatusele.
30.Eraldamiseta lühiajaliste kokkusaamiste lubamise otsustamisel tuleb arvesse võtta muuhulgas seda, et kaebaja suhtes kehtib tänaseni süütuse presumptsioon: tegemist on isikuga, kelle suhtes ei ole tehtud jõusutnud süüdimõistvat kohtuotsust. Sellest tulenevalt leiab kohus, et vahistatu puhul on oluline tagada tema sotsiaalsete ja perekondlike sidemete säilitamine. Vahistatu ei tohiks olla halvemas olukorras kui süüdimõistetu. Või kui see nii on, siis peab selleks esinema kriminaalmenetlusest tulenev põhjus. Antud juhul kriminaalmenetlus kaebaja kokkusaamisele tema perekonnaga piiranguid ei sea.
31.Vastustaja on oma seisukohtades tuginenud sellele, et vangla ressursid ei võimalda sellisel määral tagada vangla julgeolekut, et lubada tihedaid kokkusaamisi vaheseinaga eraldamata. Kohus nõustub, et ressursside piiratust tuleb arvestada, kuid seejuures ei saa ülemäära ning põhjendamatult kannatada isiku õigus perekonnaelu puutumatusele. Kohus leiab, et vahistatute lastega kohtumised võiksid, toetudes mh eelpool viidatud õiguskantsleri seisukohtadele, toimuda ka tihedamalt, kuivõrd lapsega ja eriti väga väikese lapsega sideme säilitamiseks ei piisa kohtumisest korra poole aasta jooksul. Kohus on seisukohal, et juhul kui ei ole teada selliseid asjaolusid, millest lähtuvalt võiks eraldamiseta kokkusaamise lubamine vahistatu lapsega kujutada endast tavapärasest suuremat riski vangla julgeolekule, ei saa ametnike kontrolltoimingud kujutada endast ka sedavõrd suurt halduskoormuse suurenemist, et vanglal oleks põhjendatud eraldamiseta kokkusaamise võimaldamisest keelduda.
32.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebus on põhjendatud tühistamisnõuete ja kohustamisnõude osas. Tallinna Vangla, keeldudes lühiajalise kokkusaamise võimaldamisest ilma klaasist vaheseinaga eraldamiseta, ei ole käesoleval juhul kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud ning on rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja ei ole kaalunud piisavalt kaebaja huvi kohtuda oma väikelapse ja elukaaslasega ilma eraldamiseta ning realiseerida oma põhiõigust perekonnaelu puutumatusele. Kohus leiab arvestades kõiki asjaolusid kogumis, et kohtumine on võimalik korraldada selliselt, et tagatud on nii vangla julgeolek kui ka kaebaja ja tema väikelapse põhiõigused. Vastav kohtumine on jälgitav ning kokkusaamisele tulnud isikute suhtes on vanglal õigus kohaldada vastavaid meetmeid vältimaks keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist.
33.Eeltoodust tulenevalt tühistab kohus vaidlustatud Tallinna Vangla 19.04.2018 otsuse nr 22/18/8032-2. Kuigi Tallinna Vangla 18.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/111-2 kaebaja õigusi eraldivõetuna ei riku, tuleb see koos vaide esemeks olnud haldusakti tühistamisega tühistada õigusselguse huvides.
34.Kuivõrd tühistamisnõuded kuuluvad rahuldamisele, siis tuleb rahuldada ka kohustamisnõue ja kohustada vastustajat vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vanglal tuleb seejuures uue otsuse tegemisel silmas pidada käesolevas kohtuotsuses võetud seisukohti. Samuti tuleb vanglal lähtuda uue otsuse tegemisel hetkelisest faktilisest ja õiguslikust olukorrast. II
35.RVastS § 7 lg 1 kohaselt peavad kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks olema täidetud järgmised tingimused: 1) avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus suhtes; 2) isiku subjektiivsete õiguste rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 4) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohus leiab, et perekonnaelu puutumatus on hõlmatud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eraelu puutumatusest.
Vaidlust pole selles, et vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet ja täitis seda ülesannet ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal. Kuivõrd kohus tühistas eelnevalt Tallinna Vangla 19.04.2018 otsuse nr 2-2/18/8032-2, kuna vangla rikkus selle tegemisel kaalutlusõigust, siis on tegemist õigusvastase otsusega. Alljärgnevalt tuleb kohtul võtta seisukoht üksnes selles, kas kaebajale väidetavalt tekitatud mittevaraline kahju kuulub hüvitamisele.
36.Kohus leiab, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja on oma täiendavates seisukohtades välja toonud, et kaebajale tema lapsega füüsilise kontakti mittevõimaldamine tekitas kaebajas meeleolu languse ning hingelisi üleelamisi. Lisaks on kaebaja märkinud, et hingeliste üleelamiste intensiivsust mõjutab juba ka ühiskonnast isoleerituse fakt ning asjaolu, et meeleolu parandamiseks ei ole võimalik kasutada selliseid asendustegevusi kui vabaduses viibivatel isikutel. Igasugune õigusvastane haldusotsus ei too kaasa mittevaralise kahju hüvitamist. Asjaolu, et kaebaja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamine omaks preventiivset eesmärki ja heidutaks vanglat edaspidi selliseid otsuseid vastu võtmast ei põhjenda, milles seisneb kaebajale tekitatud mittevaraline kahju. Mittevaraline kahju saab kohtupraktika kohaselt seisneda hingelistes kannatustes või näiteks füüsilises valus (tervisekahju puhul). Seejuures mitte igasugune õiguste rikkumine (sh perekonnaelu puutumatuse rikkumine) ei too koheselt kaasa mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Selleks peab rikkumine ületama teatava raskusastme. Riigikohus on selgitanud, et avaliku võimu kandja tekitatud mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis erandlik ja piiratud ning RVastS § 9 lõige 1 näeb selle võimaluse ette vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (kolleegiumi otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 29). Riigikohus on oma varasemas praktikas märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada. Üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2012 otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebaja suhtes toimunud rikkumine olnud sellise raskusastmega, mis õigustaks mittevaralise kahjuhüvitise määramist. Kohus leiab, et kinni pidamise ja ühiskonnast isoleerimise faktiga kaasnevad isikule paratamatult emotsionaalsed läbielamised. Kaebajal oli võimalus hoida kontakti oma lähedastega, muuhulgas kohtuda oma lapsega nii vaheseinaga eraldatult kui ka eraldamata, kasutada oma elukaaslasega suhtlemisel kirjavahetuse ja helistamise võimalusi ning paki saamise võimalust. Kaebaja ei ole välja toonud selliseid erilisi asjaolusid või tagajärgi, mille põhjustasid lapsega füüsilise kontakti puudumine ning millest tulenevalt võiks olla põhjendatud mitterahalise kahju tekkimise eest hüvitise määramine. Kohus leiab, et antud juhul ei saanud selliste tingimuste juures kaebaja hingelised läbielamised olla sellise tõsidusega, mis õigustaks mitterahalise kahju eest hüvitise määramist riigivastutuse seaduse sätete alusel.
Kohus toob veelkord välja, et tegemist oli vangla kaalutlusveaga, sealjuures puudub kaebajal subjektiive õigus nõuda eraldamiseta kohtumist vaid tal on õigus kaalutletud otsusele. Lisaks tuleb arvestada ka sellega, et kohus rahuldas tühistamis- ja kohustamiskaebuse ning kaebaja õigused on sellega sisuliselt taastatud. Vastustaja on kohustatud vastu võtma uue kaalutletud otsuse kaebaja taotluse suhtes. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus on põhjendamatu. III
37.HKMS § 158 lg 4 sätestab, et kohus jätab asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kaebaja leiab kõigepealt, et VangS § 24 lg 2 ei ole kooskõlas PS § 3 lg-ga 1. Samuti ei vasta viidatud paragrahv kaebaja arvates volitusnormi kvaliteedi nõuetele, kuna piirangud ei ole kehtestatud täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel. Kaebaja palub kohtul kontrollida ka VangS § 24 lg 2 teise lause ja VSkE-s kohtu poolt kohaldatavate normide põhiseaduspärasust. Oma täiendavates seisukohtades palub kaebaja lisaks kohtul kontrollida VSkE § 31 lg 2 põhiseaduspärasust ning tunnistada asja lahendamisel kohtuotsuse resolutsioonis nimetatud säte põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, juhul kui kohus peaks põhiseaduskonformse tõlgendamise teel leidma, et VSkE § 31 järgi nähakse kinnipeetava vahetu lühiajaline kokkusaamine ette erandina.
38.Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega (Riigikohtu üldkogu 22.12.2000 otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu üldkogu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02, punkt 15).
39.Kohus leiab esmalt, et antud juhul on asjasse puutuv säte VSkE § 31 lg 2, mis on kehtestatud VangS § 24 lg 2 teises lauses sisalduva volitusnormi alusel. Üksnes VSkE § 31 lg 2 vastuolu korral põhiseadusega peaks kohus langetama asjas automaatselt teistsuguse otsuse kui on seda teinud vangla vaidlustatud otsuses. Ei VangS § 24 lg 2 teise lause ega VSkE § 31 lg 21 p 3 põhiseadusega vastuolu korral kohus seda tegema ei peaks.
40.Seadusereservatsiooni põhimõte on sätestatud PS § 3 lõike 1 esimeses lauses ja §-s 11 ning selle kohaselt saab põhiõigusi piirata üksnes juhul, kui seaduses on olemas õiguslik alus, mis sellise piiramise võimaluse ette näeb (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-19-07, p 25). Üldist seadusereservatsiooni konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest tulenevalt peab volituse alusel antud määrus vastama volitavale seadusele. Seadusele vastavus tähendab seejuures nõuet, et volitusest ei astutaks üle ega asutaks reguleerima küsimusi, mis pole volitusest hõlmatud (Riigikohtu lahend nr 3-4-1-5-05, punkt 9). Volitusnormi nõue tuleneb ka HMS-st, mille § 90 lõike 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Volitusnormi vajalikkusele määrusandluse puhul viitab ka HMS § 89 lõige 1.
VangS § 24 lg 2 teine lause sätestab, et kokkusaamiste kord sätestatakse vangla sisekorraeeskirjades.
41.Kohus leiab, et volitusnorm kokkusaamiste korra kehtestamiseks tähendab sisuliselt üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kokkusaamiste korraldamist ja seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kord tähendab seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist (Riigikohtu lahendi nr 3-4-1-10-02 p 25 ja nr 3-4-1-3-09 p 20) ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes sisulisi piiranguid kokkusaamistele. Seega tuleb kohtul taotluse lahendamiseks kontrollida, kas viidatud volitusnormi alusel sätestatud kokkusaamiste kord ning käesoleva vaidluse seisukohalt asjasse puutuv säte ehk VSkE § 31 lg 2 vastab volitusnormile või on seda ületatud, millisel juhul oleks tegemist VSkE § 31 lg 2 formaalse põhiseaduse vastasusega. Kohus leiab, et VSkE § 31 lg 2 osas ei ole eelpool viidatud põhimõtet rikutud ega volitusnormi ületatud. VSkE-s on sätestatud lühiajaliste kokkusaamiste osas konkreetsed menetlusnormid sh on sätestatud VSkE § 31 lg 2 tehniline täpsustus, et kokkusaamisel eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Kaebaja on välja toonud, viidates EIK-i praktikale, õiguskantsleri seisukohtadele, Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitustele, et VSkE § 31 lg 2 põhiseadusvastasus seisneb selles, et VSkE § 31 näeb eraldamata lühiajalised kokkusaamised ette erandina. Kohus kaebaja seisukohtadega VSkE § 31 lg 2 põhiseadusvastasuse osas ei nõustu. Nimetatud piirang on, arvestades vajadust tagada vangla julgeolek vajalik, sobiv ja proportsionaalne ning üldisemalt võttes ka demokraatlikes riikides tavaliselt rakendatav. Silmas tuleb pidada ka seda, et viidatud sättest on võimalik teha kaalutlusõiguse alusel erandeid vastavalt VSkE § 31 lg-le 21. Seega ei piira vaidlusalune säte kinnipeetavate õigusi ebaproportsionaalselt, kuivõrd sättes sisalduv piirang on vajalik tagamaks vangla julgeolekut ning millest on võimalik põhjendatud juhtudel kaalutlusõiguse alusel teha erandeid. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja taotlus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Kohus selgitab siinkohal kaebajale veel, et ei teosta asja lahendamisel üldist normikontrolli. IV
42.Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kohus rahuldas kaebuse proportsionaalselt võttes pooles osas. Kaebaja küll taotles menetluskulude hüvitamist, kuid ei esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad kaebaja menetluskulud välja mõistmata (HKMS § 109 lg 1 ls 3) ehk menetluskulud jäävad poolte enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
Muudetud Tallinna Ringkonnakohtu 30.04.2019 otsusega.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.