Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk, Einar Vene 30. aprill 2019, Tartu 3-19-424 Vladimir Viira kaebus Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2019. a määrus Vladimir Viira määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Vladimir Viira
RESOLUTSIOON
1.Jätta Vladimir Viira määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2019. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
2.Jätta Vladimir Viira taotlus riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.
3.Tagastada Vladimir Viirale määruskaebuse lisa 1-l lehel.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni p-de 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.V. Viira nõudis taotluses nr 1-13/17-1 Tartu Vanglalt hüvitist, kuna läbiotsimisel võeti temalt ära massaažipall, kingapael ja limonaadipudel, mille sees oli keefir. V. Viira väitel tekitati talle taara äravõtmisega materiaalne kahju ning vangla tegevus viis ta närvivapustuseni. V. Viira nõudis hüvitist summas 1000 eurot, süüdlaste karistamist ja avalikku vabandamist.
2.V. Viira nõudis taotluses nr 1-13/18-1 Tartu Vanglalt hüvitist, kuna 4. jaanuaril 2019 jäeti ta toiduta. V. Viira väitel olid lõunasöögiks pakutud makaronid ebakvaliteetsed ning ta nõudis kvaliteetset toitu. Ka ei antud talle salatit ja kastet. V. Viira nõudis süüdlaste karistamist ja hüvitist summas 500 eurot.
3.V. Viira nõudis taotluses nr 1-13/19-1 Tartu Vanglalt hüvitist, kuna ööl vastu 8. jaanuari 2019 tööl olnud valvurid võtsid ära tema söögi. V. Viira nõudis süüdlaste karistamist, avalikku vabandamist ja hüvitist summas 500 eurot.
4.Tartu Vangla jättis 5. märtsi 2019. a otsusega nr 1-13/17-5, 1-13/18-5, 1-13/19-5 V. Viira kahju hüvitamise taotlused rahuldamata.
5.V. Viira esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla vastu. V. Viira väitel talle ei tõlgitud Tartu Vangla 5. märtsi 2019. a vastust ning öeldi vaid, et tema nõue jäeti rahuldamata. Kaebaja palus vabastada end riigilõivust ja osutada juriidilist abi.
6.Tartu Halduskohus tagastas 25. märtsi 2019. a määrusega V. Viira kaebuse. Määruse põhjendused on järgmised.
6.1.Ööl vastu 8. jaanuari 2019 võtsid ametnikud ära kaebaja kambrikaaslasele kuuluva toidu, mitte kaebajale kuuluva toidu. Tartu Vangla kodukorra (kodukord) p-st 8.2.2 tuleneb keeld anda oma asju (s.h toitu) üle teisele kinnipeetavale. Seega pole kaebajale kahju tekitatud. Kaebusega võib kohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kuna V. Viiral puudub ilmselgelt kaebeõigus eelkirjeldatud kahjunõude esitamiseks, kuulub kaebus selles osas tagastamisele halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel.
6.2.Kambrist 20. detsembril 2018 äravõetud kummipall ja plastpudel tagastati kaebajale
2.jaanuaril 2019. Kaks nädalat kummipallita kvalifitseerub kaebaja õiguste väheintensiivseks riiveks, mille eest rahalise hüvitise väljamõistmine on väga ebatõenäoline. Varalist kahju ei tekkinud, sest pudeli sai kaebaja tagasi. Pudeli äravõtmine oli õiguspärane, kuna see sisaldas kääritatud piima, mis on kodukorra p 8.2.13 kohaselt keelatud. Kaebaja sai pudeli tagasi kaks nädalat hiljem, kuid tegemist ei ole kaebaja õiguste intensiivse riivega. Vangla otsusest nähtub, et kingapaela ei ole ära võetud. Seega ei saa tõsikindlalt väita, et kaebaja kingapael kadus just läbiotsimise järgselt. Kuna tegemist on väheväärtusliku asjaga, mille kadumise asjaolud ei ole selged, siis on hüvitise väljamõistmine kingapaela eest äärmiselt ebatõenäoline. Asjade äravõtmine võis kaebajas tekitada negatiivseid tundeid, kuid ei ole usutav, et see viis kaebaja seisundini, mis oleks vajanud meditsiinilist sekkumist. Puudub vaidlus, et 4. jaanuaril 2019 kaebajale toitu pakuti, kuid ta keeldus selle vastuvõtmisest toidu väljanägemise pärast. Kaebaja ei maitsnud toitu. Kaebajal puudub õigus nõuda meelepärast toitu. Toidu kvaliteedi tagantjärele hindamine on võimatu. Lõunasöögi pakkumisel toimunud kaebaja õiguste võimalik riive on väheintensiivne. Kuna kaebaja võimalike õiguste riive on väheintensiivne ja kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline, siis kuulub kaebus eelviidatud osas tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
6.3.Kaebuse tagastamise tõttu ei võtnud kohus seisukohta kaebaja riigilõivust vabastamise ja riigi õigusabi taotluste osas.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.V. Viira esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2019. a määruse peale. Kaebaja väitel võtsid ametnikud 8. jaanuaril 2019 temalt söögi ära. Kaebaja ei andnud sööki kellelegi edasi, vaid kaebaja ja tema kambrikaaslane valmistavad sööki järgemööda ja varem ei ole söögi jätmisel probleeme olnud. Kaebaja väitel läbiotsimise järel paela ei olnud ning paelad ei ole keelatud. Veel väidab kaebaja, et pudelis olnud keefir võeti ära. Seega jäeti ta toidu päevanormist ilma. Kaebaja märgid, et massaažipall tagastati talle, kuid töötajate lohakuse tõttu kannatas ta, sest palli korduv äravõtmine teeb rehabilitatsiooni mõttetuks ja selle tõttu on kaebajal stress. Kaebaja väitel jättis ametnik 4. jaanuaril 2019 ametikohustused täitmata. Kaebaja nõudis kvaliteetset toitu, mitte ei keeldunud söögist. Kaebaja arvates on tema pretensioonid põhjendatud. Veel nõuab kaebaja õigusabi andmist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.
9.Ringkonnakohus käsitleb kaebaja määruskaebuses märgitut taotlusena tühistada Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2019. a määruse resolutsiooni p 1, millega halduskohus tagastas kaebaja kaebuse Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 21 alusel.
10.Halduskohus tagastas kaebaja kaebuse 8. jaanuari 2019. a episoodi osas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna ametnike poolt võeti ära kaebaja kambrikaaslasele kuulunud toit, mitte kaebajale kuulunud toit, tuginedes seejuures Tartu Vangla 5. märtsi 2019. a otsuse (tl 13-13p) kohaselt valvekaamera kaudu tuvastatule, et äravõetud toidu valmistas kaebaja kambrikaaslane
7.jaanuaril 2019. Kaebaja ei vaidlusta määruskaebuses asjaolu, et äravõetud toidu valmistas tema kambrikaaslane. Isegi kui kaebaja ja tema kambrikaaslane on omavahel kokku leppinud söögi valmistamise korralduses, nagu kaebaja määruskaebuses väidab, peab kaebaja arvestama kodukorra p-s 9.8 märgituga, et kinnipeetavatel on keelatud neile vangla poolt väljastatud toitu (s.h leib ja sai) üle anda teisele kinnipeetavale. Kuna asjas ei ole vaidlust selle üle, et äravõetud toidu valmistas kaebaja kambrikaaslane, siis on halduskohus õigesti leidnud, et ära võeti kambrikaaslasele kuuluv toit, mitte kaebajale kuuluv toit. Seetõttu on halduskohus õigesti asunud seisukohale, et kaebajale ei ole kahju tekitatud ning kuna kaebusega võib kohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks (HKMS § 44 lg 1), siis puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus. Seega eeltoodud osas on halduskohus põhjendatult kaebuse tagastanud HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.
11.Kaebuses märgitud ülejäänud episoodide osas tagastas halduskohus kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna 20. detsembril 2018 toimunud läbiotsimise käigus ja
4.jaanuaril 2019 lõunasöögi pakkumisel toimunud kaebaja õiguste võimalik riive on väheintensiivne ning kaebuse rahuldamine on ebatõenäoline. HKMS § 121 lg 2 p 21 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Seega peab viidatud sätte alusel kaebuse tagastamisel olema täidetud mõlemad eeldused – kaebaja õiguse riive peab olema väheintensiivne ning peab olema ka piisavalt selge, et kaebus jääks tõenäoliselt rahuldamata. Halduskohus luges mõlemad eeldused täidetuks. Määruskaebuses kordab kaebaja juba kaebuses esitatud väiteid, mille osas on halduskohus vaidlustatud määruses seisukoha võtnud. Ringkonnakohtule ei nähtu kaebaja määruskaebusest asjaolusid, mis annaksid aluse asuda halduskohtust erinevale seisukohale. Pudeli ja palli äravõtmisega tekkinud olukorda on halduskohus põhjendatult lugenud kaebaja õiguse väheintensiivseks riiveks, arvestades sealjuures, et mõlemad asjad sai kaebaja ka tagasi. Ka on kingapaela puhul ilmselgelt tegemist väheväärtusliku asjaga. Kaebaja väitel kasutab ta kingapaele, et siduda madrats nari külge. Ekslik on kaebaja määruskaebuse väide, et paelad ei ole keelatud. Kodukorra p 7.1.2 kohaselt on Tartu Vanglas viibivatele kinnipeetavatele keelatud juhe, kaabel, pael ja muu sarnane ese või ese, mis neid elemente sisaldab, v.a vanglateenistuse poolt või loal väljastatud järgmised esemed: jalanõude küljes olev sihtotstarbeliselt kasutatav pael, pael nimesildi kandmiseks, pael ususümboolika kandmiseks, kuni kaks meetrit pikad elektriseadme kasutamiseks vajalikud juhtmed või kaablid, mis on vanglateenistuse vahendusel soetatud või vanglasse saabumisel isikul kaasas olnud, riietusese, mille sees on kumm; vahistatute riietes olev sihtotstarbeliselt kasutatav pael. Arvestades kaebaja kirjeldust paela kasutamise otstarbe kohta, saab tõdeda, et tegemist on kinnipeetavale keelatud esemega. Ka ei väida kaebaja määruskaebuses, et ta maitses 4. jaanuaril 2019 lõunasöögiks pakutud toitu (makaronid maksakastmega), vaid tema väidetest nähtub jätkuvalt, et ta keeldus toidu vastuvõtmisest selle väljanägemise tõttu (kokkukleepunud makaronid). Kohtupraktikas on tõdetud, et kinnipeetaval puudub õigus nõuda endale meelepärast toitu (Tartu Ringkonnakohtu 15. detsembri 2016. a otsus nr 3-16-176, p 10). Nagu halduskohus asjakohaselt märkis, on toidu kvaliteedi tagantjärele hindamine võimatu. Samas on ilmne, et kaebaja jättis iseenda valikul toidukorra vahele. Seega on halduskohus põhjendatult ka selles osas leidnud, et kaebaja õiguste võimalik riive on olnud väheintensiivne. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et eeltoodud episoodide osas on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline, mistõttu kuulub kaebus viidatud osades tagastamisele HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel.
12.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus V. Viira määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25. märtsi 2019. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.
13.HKMS § 62 lg 2 lause 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus tagastab kaebajale määruskaebusele lisatud L. Melnikovi seletuse, kuna selles on üksnes kirjeldatud 4. jaanuaril 2019 pakutud toidu väljanägemist, märkides, et pakutud makaronid olid üksteise külge kleepunud. Sama väitis ka kaebaja kaebuses ja vangla
5.märtsi 2019. a otsuses. Seega eeltoodud asjaolu täiendavalt tõendamiseks vajadus puudub.
14.Kaebaja määruskaebuses esitatud taotlust anda talle õigusabi käsitleb ringkonnakohus riigi õigusabi taotlusena. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses (RÕS) selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt riigi õigusabi ei anta, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Ringkonnakohtule teadaolevalt on kaebaja osalenud varasemalt arvukates halduskohtumenetlustes. Seega on ringkonnakohtu hinnangul tegemist isikuga, kel on olemas piisavad teadmised selleks, et teha enda soovid ja taotlused kohtule vajalikul määral arusaadavaks. Arvestades, et kaebaja on käesolevas asjas esitanud ise nii kaebuse kui ka määruskaebuse, leiab ringkonnakohus, et kaebajale ei ole riigi õigusabi korras esindaja määramine vajalik, kuna kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaistma. Ringkonnakohus jätab kaebaja riigi õigusabi taotluse RÕS § 7 lg 1 p 1 alusel rahuldamata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.