Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Maili Lokk, Madis Ernits 11.04.2019, Tartu 3-17-1569 X kaebus Tartu Vangla direktori 28.06.2017. a käskkirja nr 3-2/370 tühistamiseks, kaebaja teenistusse ennistamiseks ja teenistusest sunnitult puudutud aja eest tasu väljamõistmiseks ning ebavõrdsest kohtlemisest tekkinud kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel või alternatiivselt käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks ja hüvitise väljamõistmiseks ning teenistusest vabastamise aluse muutmiseks Tartu Halduskohtu 10.01.2018. a otsus X apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant X Esindaja Merle Liivrand-Sieger Vastustaja Tartu Vangla Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium
RESOLUTSIOON
1.Jätta kohaldamata Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks, tunnistada see põhiseadusega vastuolus olevaks ja edastada käesolev otsus Riigikohtule.
2.Rahuldada apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu 10.01.2018. a otsus. Teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, tunnistada Tartu Vangla direktori 28.06.2017. a käskkiri nr 3-2/370 õigusvastaseks ja mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitis 60 kuu kuupalga ulatuses, võttes aluseks kaebaja viimase kolme Tartu Vanglas töötatud kuu keskmise palga.
3.Kohustada Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja.
Mõista Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja 2281,60 eurot menetluskulude katteks.
6.Asendada kaebaja nimi otsuse avaldamisel tähemärgiga X.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 13.05.2019 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja töötas alates 02.12.2002 Tartu Vanglas vangistusosakonna II klassi valvurina ja osakonna ümbernimetamise tõttu alates 01.06.2008 järelevalveosakonna II klassi valvurina (tl 7, 62).
2.Qualitas Arstikeskus AS tuvastas 04.04.2017 väljastatud tervisetõendiga, et kaebaja parema kõrva kuulmine oli sagedustel 500-2000 Hz vahemikus 55-75 dB (tl 11).
3.Tartu Vangla direktor vabastas kaebaja 28.06.2017. a käskkirjaga nr 3-2/370 (tl 27-28) teenistusest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 95 lg 1, § 15 p 5 ja § 104 lg 1 ning Vabariigi Valitsuse määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ (määrus nr 12) § 5 alusel teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemise tõttu. Käskkirja kohaselt ilmnes tervisekontrolli käigus, et kaebajal esineb teenistuskohustuste täitmist takistav püsiva iseloomuga tervisehäire – kuulmine ei vasta määruses nr 12 kehtestatud nõuetele. Tervisetõendi kohaselt ei vasta halvemini kuulva kõrva kuulmisteravus nõuetele.
4.Kaebaja esitas 27.07.2017 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 1-5p, 38-43, 7477, 110-113), milles taotles Tartu Vangla direktori 28.06.2017. a käskkirja nr 3-2/341 õigusvastaseks tunnistamist ning kaebajale hüvitise väljamõistmist. Lisaks taotles kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest tekkinud õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Kaebaja ei ole kunagi varjanud, et tal on ühe kõrva piiratud kuulmine. Kaebaja võeti tööle ning 14 aastat ja 4 kuud hiljem vabastati kuulmise languse põhjusel ametist ajal, mil tal oli olemas kuulmist korrigeeriv aparaat, mille kasutamisel vastas tema kuulmine kõikidele nõuetele. Kaebaja teine kõrv kuuleb ideaalselt ning see on olnud piisav sidepidamiseks telefoni teel ning võimaldab kuulda ohutoone ja raadioside teateid. Kaebaja ametist vabastamise alus ja asjaolud on ära langenud, sest dr T. Johannes teostas 08.05.2017 TÜ kõrvakliinikus kaebaja kuulmise kontrolli, mille kohaselt on kaebaja kuulmine ja kõne selgus aparaadiga hea ning vastab määruse nr 12 § 4 lg 2 normidele. Seejuures ei kehtinud määrus nr 12 kaebaja töölevõtmise ajal 2002. aastal. Kaebaja ei saanud vastust enda taotlusele vangla territooriumil kuuldeaparaati kasutada ning ei ole seetõttu aparaati vangla territooriumil kasutanud. Vangla direktori 28.06.2017. a vastus vanglaametnike ametiühingu usaldusisikule, mille kohaselt kaebajal lubati vangla territooriumil alates 18.05.2017 kuulmisaparaati kasutada, on seega arusaamatu. Kaebaja on täitnud kõiki ametiülesandeid ja -kohustusi korrektselt ja probleemivabalt ning kuulmise langus ühes kõrvas ei ole mingil viisil olnud takistuseks teenistusse võtmisel ja vanglaametnikuna töötamisel. Kaebaja kuulmine on olnud kestvalt ühesugune. Kaebajal oli õiguspärane ootus, et tingimused, millistel teda ametisse võeti ning millele ta vastas, kehtivad ka edaspidi. Kaebaja on likvideerinud puuduse kuulmisega seoses ning arstlik kontroll ei näita ametniku mittevastavust ametikohale. Kaebaja hinnangul on määrus nr 12 on vastuolus põhiseadusega (PS) ning võrdse kohtlemise seadusega (VõrKS), mille rikkumine seisneb diskrimineerimises puude tõttu. Kaebajat on ametist vabastamisel diskrimineeritud võrreldes näiteks nägemist korrigeerivat abivahendit kasutavate
ametnikega. Kaebaja peab põhiseadusvastseks määruse nr 12 lisas 1 välja toodud absoluutset vastunäidustust „kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi“. Tervisehäire puhul on olemas meditsiinilised abivahendid, mis korrigeerivad tervisehäiret viisil, et norm saab täidetud. Määruses nr 12 ning selle akti seletuskirjas puuduvad selged põhjendused, miks need kitsendused on vajalikud ning mis eesmärki nad teenivad. Määruse nr 12 § 4 lg 1 sätestatud nõudeid on võimalik täita ka ühe kõrva piiratud kuulmise korral. Määruse nr 12 § 4 lg 2 seab range piirangu ning on vastuolus lg-ga 1. Põhiseadusega on vastuolus ka olukord, kus ametnik on teenistusest vabastatud õigusvastaselt ja ATS ei näe ette teenistusse ennistamise võimalust. Õigusvastaselt vabastatud vanglaametnik kaotab ka õiguse saada väljateenitud aastate eest eripensioni. Seega ei ole rahaline hüvitis kaebaja suhtes proportsionaalne ega mõõdukas vahend õigusvastaselt teenistusest vabastamisel ega piisav korvamaks kaebaja töökaotust ja teenitud eripensionist ilmajäämist. Kaebaja on xx-aastane ning xx-aastaselt oleks pension välja teenitud. Kaebajale pakutud koka ametikoht ei vasta kaebaja senisele töökogemusele, teadmistele, oskustele ja teenistusülesannetele, mh on ka palk oluliselt madalam.
5.Tartu Vangla esitas 18.09.2017 hiljem täiendatud vastuse kaebusele (tl 61-64, 69-72, 107108), milles palus jätta kaebus rahuldamata.
6.Justiitsministeerium esitas 14.11.2017 Tartu Halduskohtule arvamuse (tl 96-97p).
7.Tartu Halduskohus jättis 14.12.2017. a otsusega (tl 69-71) kaebuse rahuldamata. Halduskohus selgitas, et seadusandja on kehtestanud küll VangS § 146 lg 4 näol volitusnormi vanglateenistuse ametniku tervisenõuete kehtestamiseks ning määruses nr 12 on sätestatud vanglateenistusse võtmist välistav alus, kuid viidatud normidest ei tulene, et seadusandja oleks kehtestanud selgesõnaliselt tervisenõuded vanglaametnikuna teenistusse võtmise eeldusena või nende täitmata jätmise teenistusest vabastamise alusena. Siiski nõustus halduskohus, et seadusandja on loonud volitusnormi vanglaametniku tervisenõuete kehtestamiseks ning kehtiv õigus sisaldab vanglaametniku teenistusse võtmise ja teenistuses oleku eelduseks olevaid tervisenõudeid. Seega oli vastustajal õigus ja kohustus lähtuda kaebaja teenistusse sobivuse hindamisel kehtiva määruse nr 12 sätetest. Halduskohus leidis, et kaebaja teenistuses oleku ajal kehtestatud määruse nr 12 regulatsioon on kohaldatav ka juba ametis olevate vanglateenistujate puhul ning et nõuete kehtestamisel või tõstmisel ei saa avalikku korda ega inimeste elu ja tervist ohtu seada põhjusel, et ühiskonnas ei ole varasemalt selliste nõuete kehtestamist vajalikuks peetud. Vanglateenistujatele pandud ülesanded ei saa piirduda kitsalt ühe ametikoha jaoks konkreetselt kehtestatud ülesannetega, vaid ametnikud peavad olema valmis täitma ka universaalsemaid ülesandeid, sh reageerima nii kriisiolukorrale vanglas kui ka toimima ametiabi korras üldisemalt avaliku korra ja julgeoleku kaitsmiseks. Sellise aluse ilmnemisel on halduskohtu hinnangul välistatud ka juba ametis oleva ametniku teenistuses jätkamine. Vaidlust ei ole, et kaebaja on seni oma teenistusülesannete täitmisega hakkama saanud, kuid varasemalt ei ole tal tervisekontrollis tuvastatud absoluutset meditsiinilist vastunäidustust. 25.02.2014. a uuringu tulemuste järgi on kaebajal küll tuvastatud kuulmise langus paremas kõrvas, kuid see ei küündinud teenistust välistava tasemeni. Halduskohus märkis seoses vaidlusaluse vastunäidustuse põhiseaduspärasusega, et põhimõtteliselt on eesmärgipärane selliste tervisenõuete kehtestamine, mis välistavad teenistuses olemise. Avalik kord ja julgeolek on ühiskonna põhiväärtused, mille kaitseks on õigustatud muude põhiõiguste piiramine. Kuulmisnõue määruse nr 12 § 4 lg-s 1 on vajalik ja põhjendatud abinõu, et teenistuses olevad vanglaametnikud suudaksid täita neile pandud ülesandeid. Kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on määruse nr 12 lisas 1 absoluutse vastunäidustusena põhjendatud vanglaametnikele pandud ülesannete iseloomu ja vanglate töökorraldust arvestades. Seejuures ei pidanud halduskohus määravaks, et kaebaja ametijuhendi järgsed peamised
tööülesanded ei eeldanud igapäevast kokkupuudet kinnipeetavatega, kuna nõuetele mittevastav vanglaametnik võib eriolukorras takistada kiireloomulist tegutsemist ning mh seada ohtu ennast ja teisi. Halduskohus selgitas, et ebavõrdseks kohtlemiseks ei saa käesoleva vaidluse kontekstis pidada kaebaja erinevat kohtlemist sellistest isikutest, kelle kuulmislangus ei küüni määruse nr 12 § 4 lg-s 2 sätestatud tasemeni. Diskrimineerimisega puude tõttu ei ole tegemist pelgalt põhjusel, et teenistusest vabastamise tingis kaebaja kuulmislangus. Kuna kaebaja 17.05.2017. a taotlust kuulmisaparaadi kasutamiseks vangla territooriumil menetleti dokumendihaldussüsteemis ning kaebaja oli ise dokumendi ning terviktöövoo loojaks, leidis halduskohus, et kaebajal oli dokumendihaldussüsteemis võimalik igal ajahetkel jälgida enda algatatud töövoo seisu ning saada teada tööülesande täitmisest. Kaebaja etteheited vastustaja käitumisele taotluse menetlemisel olid seega alusetud ja kohut eksitavad. Halduskohtu arvates ei pea regulatsioon vanglaametnike kuulmisnõuete täidetuse hindamisel arvestama korrigeerimist meditsiiniseadmetega. Seni kuni puudub teaduspõhine teave kuulmislangust kompenseerivate abivahendite usaldusväärsusest ja kindlus, et need tagavad ülesannete nõuetekohase täitmise kõikides vanglateenistujate ette kerkivates olukordades, ei ole inimeste ohutuse ja avaliku korra ning julgeoleku tagamise eesmärgi olulisust arvestades põhjendatud kergekäeliselt võrdsustada kuulmisnõuete täitmist abivahendiga ja ilma selleta. ATS § 95 lg-st 2 ei tulene vastustajale kohustust pakkuda ametniku vabastamise vältimiseks talle mistahes vaba ametikohta asutuses. Vastustaja pakkus kaebajale koka töökohta, kuid kaebaja keeldus sellest. Halduskohus nõustus vastustajaga, et kaebaja väited haiguslehel oleku kohta ei ole praeguses vaidluses asjakohased. Vastustaja poolt kaebajale helistamist teise ametikoha vastuvõtmise osas vastuse saamiseks ei saa pidada kaebaja survestamiseks, vaid mõistlikuks jõupingutuseks haldusmenetluse korrektsel jätkamisel. Kokkuvõtvalt leidis halduskohus, et vastustaja pole kaebajat õigusvastaselt ega diskrimineerivalt kohelnud olukorras, kus kuulmisnõuete täitmisel ei saa arvestada korrektsiooni meditsiiniseadmega, kuid nägemisnõuete puhul on nõuded kehtestatud korrektsiooni arvestades. Halduskohus oli seisukohal, et vastustaja on põhjendatult tuginenud vaidlustatud käskkirja andes ATS § 95 lg-le 1 ja § 15 p-le 5 ning määruse nr 12 §-le 5 ning käskkirja õigusvastasust ei mõjuta, et käskkirjas puudub viide VangS § 146 lg-le 4 nagu ka konkretiseeritud lõike täpsusega viide määruse nr 12 §-le 5. Tegemist on vormivigadega, mis ei mõjuta vastustaja lõppjäreldust ega saa seega kaasa tuua vaidlustatud käskkirja tühistamist. Halduskohtu hinnangul ei ilmnenud käskkirja andmisel vigu, mis võiksid kaasa tuua käskkirja tühistamise. Täidetud oli ka ärakuulamisnõue vastavalt HMS § 40 lg-le 1. Kuna halduskohtu hinnangul polnud tegemist kaebaja õigusvastase teenistusest vabastamisega, ei kuulunud rahuldamisele ei kaebaja põhi- ega alternatiivselt esitatud nõuded. Halduskohus ei pidanud asjakohasteks kaebaja väiteid kehtivas õiguses teenistusse ennistamise võimaluse puudumise põhiseadusvastasusest, kuid märkis, et Riigikohus on korduvalt leidnud, et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse, on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend on sobiv ja mõõdukas (RKHKo 25.01.2017, 3-3-1-49-16, p 22; RKHKo 18.10.2016, 3-3-1-13-16, p 29).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.Kaebaja esitas 09.02.2018 halduskohtu otsuse peale hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 133-140, 158-164), milles palub tühistada halduskohtu otsus ja rahuldada kaebus ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja hinnangul ei ole haldusmenetlus normiliselt niivõrd piiratud, et vastustaja poleks saanud arvestada kaebaja normidele vastavat kuulmist korrigeeriva seadme kasutamisel ning teostada kaalutlusõigust kaebaja ametist vabastamise otsustamisel või ametisse jätmisel. Vastustaja
tõlgendus kehtiva õiguse kohta on meelevaldne ega sisaldu asjakohaste õigusnormide sisus, sest puuduvad viited „loomuliku kuulmise“ kohta ning ka piirangud kuulmist korrigeeriva abivahendi kasutamise kohta. Seejuures on meelevaldne ka tõlgendus, et kaebajal tuvastati piirang töötamisel. Halduskohus pidanuks arvestama ka Justiitsiministeeriumi 17.08.2017. a seisukohaga nr 10-2/5095 õiguskantslerile, mille kohaselt määrus nr 12 ei võimalda arvestada kuulmist korrigeeriva abivahendiga saadud kontrolli tulemust, kuid kuulmist korrigeeriva abivahendi teenistuses olles kasutamine ei ole seeläbi keelatud. Halduskohus on nimetatud tõendit hinnanud valikuliselt, jättes tähelepanuta kõik seisukohad, mis toetavad kaebaja väiteid. Vastustaja oleks pidanud kaebajale pakkuma kriminaalhooldusametniku ametikohta. Kaebaja oleks kindlasti soovinud vastu võtta teist ametikohta, millel ettenähtud teenistusülesanded on olulises ulatuses sarnased olemasoleval ametikohal kehtestatud teenistusülesannetega. Kaebaja soovis pensionini vanglas töötamist jätkata ning võtaks ka praegu pakkumise kriminaalhooldusametniku kohale vastu, kui see talle kompromissi korras tehakse. Kaebajal on juba lapsepõlvest ühesugune kuulmise probleem. Poolte vahel ei ole olnud vaidlust selles, kas arst pidanuks välja selgitama, kas kaebaja kuulmislangus takistab tal teenistusülesandeid täita ning kas vastustaja pidanuks välja selgitama, kas kaebaja kuulmine vastab nõuetele kuulmislangust korrigeeriva seadme kasutamisel. Kõrvakuulmisega seonduvaid piiravaid norme kaebaja ametisse nimetamise ajal ei kehtinud ning need kahjustavad tema õiguspärast ootust. Justiitsministeerium on andnud kaebaja tervislikule seisundile ning õiguslikule küsimusele meelevaldse ja ebaõige hinnangu ning kohus on seda otsuses korranud, märkides Justiitsministeeriumi oletuse ära olulise tõendatud faktina, millele tuginedes on teinud ebaõige lahendi. Kui võrrelda 2014 ja 2017 tehtud tervisekontrolli tulemusi, on kaebaja kõrvakuulmine pigem paranenud. Kaebaja väidab tema ebavõrdset kohtlemist teenistusest vabastamisel ning diskrimineerimist VõrdKS tähenduses võrreldes ametnikega, kellel on absoluutse vastunäidustusena „silmanägemise nõrgenemine alla nõutud normi“ ning kellele on määrusega võimaldatud kanda nägemist korrigeerivaid abivahendeid. Samuti toob kaebaja välja, et Justiitsministeeriumi poolt halduskohtule esitatud määruse nr 12 seletuskirja sisu erineb valitsuse veebisüsteemis oleva seletuskirja sisust.
9.Tartu Vangla palub hiljem täiendatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl 148-150, 180-180p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Pooled ei vaidle selle üle, et 04.04.2017. a tervisetõendist nähtuvalt tuvastati kaebajal piirangud töötamisel, sest tema halvemini kuulva kõrva kuulmisteravus ei vasta määruse nr 12 nõuetele. Seega tuvastati kaebajal teenistust välistav absoluutne vastunäidustus, mistõttu ei saanud kaebaja enam vanglaametnikuna jätkata. Kaebaja heidab halduskohtule ette otsuse punktis 5.5, 5.11 ja 6.2.2 märgitut, kuigi halduskohus on nendes punktides kajastanud vastustaja ja Justiitsministeeriumi seisukohti, mistõttu eelnimetatud punktides toodu suhtes on kaebaja etteheited halduskohtule alusetud. Vastustaja märgib, et kui kehtiv õigus näeb ette, et kaebajal tuvastatud terviserikkega ei saa teenistust jätkata, siis ei saa haldusorgan eirata kehtivas õiguses sätestatut ja teha otsustust, mida õigusaktid ei luba. Samuti, kui määrusest tulenevad nõuded loomulikule kuulmisele ning selle hindamisel korrigeeriva abivahendi arvestamist ette ei nähta, siis ei saa ka vastustaja sellise asjaoluga arvestada. Kui määruse andja tahe oleks suunatud kuulmise hindamisele koos korrigeeriva abivahendiga, siis oleks see sarnaselt nägemisele määruses ka eraldi välja toodud. Mitte igasugune kuulmislangus ei välista teenistuses olemist ja seega on võimalik kuulmist korrigeerida ka normi piiresse jääva kuulmislanguse puhul. See aga ei muuda määruses sätestatud nõudeid ega fakti, et nõuetele peab vastama ametniku loomulik kuulmine, mitte aga kuulmine abivahendiga.
Teise ametikoha pakkumise esmaseks eelduseks on see, et vastustajal on olemas vabad töökohad. Vangla ei saa pakkuda isikule ametikohta, mida tal üldse koosseisus ei ole või mis ei ole vaba. Sellist seisukohta, et vabastatavale vanglaametnikule tuleb igal juhul tagada töökoht kriminaalhooldusosakonnas, ei nähtu ka justiitsministri kirjast õiguskantslerile. Kaebaja on piirdunud üksnes üldsõnalise etteheitega, toomata välja ühtegi konkreetset näidet selle kohta, et vanglal oli kaebajale pakkuda mõni selline vaba ametikoht, millele kehtestatud nõuetele ta ka vastaks. Vastustaja saab aru, et kaebaja soov töötada jätkuvalt vanglas on muuhulgas seotud sooviga saada eripensioni. Kuivõrd aga kaebaja ei vasta vanglaametnikule kehtestatud tervisenõuetele, siis ole võimalik tema jätkamine vanglaametnikuna ning muul ametikohal töötamine ei annaks temale õigust eripensioni saada. 25.02.2014. a tervisekontrolli otsuse kohaselt olemasolevate andmete alusel tervislik seisund võimaldas kaebajal töötada antud ametikohal. Seega otsusest nähtuvalt teenistust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Vastustaja möönab, et 25.02.2014. a uuringust nähtub pigem, et kaebaja kuulmine tõesti ei vastanud juba 25.02.2014 määruse nr 12 nõuetele ning halduskohus on seega teinud eksitava järelduse. See aga ei anna alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Kui kaebaja kuulmine ei vastanud juba 2014. a veebruaris nõuetele, siis ei annaks see alust pidada tema teenistusest vabastamist 2017. a õigusvastaseks. Vastustajal tulnuks kaebaja vabastada teenistusest juba 2014. aastal, kuid 25.02.2014. a tervisekontrolli otsusest ei nähtunud kuulmislangust alla nõutud taseme. Tööandjale edastatakse üksnes tervisetõend, millesse kantakse arsti lõplik järeldus, kuid mitte konkreetsete uuringute vastuseid. Seega jätkas vastustaja teadmatult teenistust isikuga, kes ei vastanud määruses nr 12 toodud nõuetele. Teenistussuhte jätkumine 2014. a ei saanud luua aga kaebajale ootust, et 2017. a käitub vangla kehtiva õiguse vastaselt ning jätkab temaga teenistussuhet, teades kaebajal tuvastatud absoluutsest vastunäidustusest. Justiitsministeeriumi 14.11.2017. a arvamusele lisatud määruse seletuskirjast nähtuvad põhjendused selle kohta, miks oli vajalik vanglaametnikele tervisenõuded kehtestada. Neist lähtuvalt kaalub tervisenõuete kehtestamise eesmärk üles kaebaja ootuse senise regulatsiooni kehtima jäämisele. Ka ei nõustu vastustaja, et kaebajat oleks ebavõrdselt koheldud ning leiab, et kuivõrd kaebaja teenistusest vabastamist ei saa pidada õigusvastaseks, siis ei ole asjassepuutuv, kas ATS sätestab õiguse nõuda teenistusse ennistamist või mitte ning sel põhjusel ei ole ka alust regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.
10.Justiitsministeerium ei nõustu vastuses apellatsioonkaebusele (tl 154-155, 174-175) apellatsioonkaebusega ja on seisukohal, et Tartu Halduskohtu 10.01.2018. a otsuses ei esine selliseid puudusi, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Vanglaametnik, kelle loomulik kuulmine ei vasta kehtivatele nõuetele, ei saa töötada vanglaametniku ametikohal. Justiitsministeeriumile ei ole teada, et Tartu Vangla oleks kaebajat kohelnud ebavõrdselt, võrreldes teiste temaga samas olukorras olnud vanglaametnikega. Ka kaebaja ei ole toonud välja, kellega võrreldes vangla teda ebavõrdselt kohtles. Võrreldavateks gruppideks ei ole vanglaametnikud, kelle kuulmine ilma abivahendita vastab nõuetele, ja ametnikud, kelle kuulmine nõuetele ei vasta. Asjaolu, kas vangla pidi kaebajale pakkuma mingit muud töö- või ametikohta, ei puutu selle küsimuse lahendamisesse, et kas kaebaja tuli vabastada vanglaametniku ametikohalt. Vanglal puudus siinkohal kohustus ja ka võimalus kaaluda, kas kaebaja tuli ametikohalt vabastada või mitte. See, kas ja millist muud kohta oleks vangla pidanud lisaks pakutule veel pakkuma, on teine küsimus. Vanglas ei ole vanglaametniku ametikohaga sarnaseid ülesandeid täitvat muud liiki teenistuskohta, mis ei oleks vanglaametniku ametikoht. Seega ei saanud vastustaja pakkuda kaebajale teist ametikohta, millel ettenähtud teenistusülesanded oleksid olulises osas sarnased olemasoleval ametikohal olnud teenistusülesannetega.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et määruse nr 12 lisa 1 tuleb osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus töötamiseks vanglateenistuses, tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks, jätta kohaldamata ja edastada käesolev otsus Riigikohtule. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse ja tühistab halduskohtu otsuse. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tunnistab Tartu Vangla direktori 28.06.2017. a käskkirja nr 3-2/370 õigusvastaseks ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja hüvitise 60 kuu kuupalga ulatuses, võttes aluseks kaebaja viimase kolme Tartu Vanglas töötatud kuu keskmise palga. Ringkonnakohus kohustab Tartu Vanglat ühe kuu jooksul arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest määrama kindlaks kaebajale hüvitisena väljamaksmisele kuuluva summa suurus ja maksma see kaebajale välja.
12.Käesolevas haldusasjas vaidlevad pooled kaebaja teenistusest vabastamise õiguspärasuse üle. Tartu Vangla direktor nimetas kaebaja 2002. aastal ametisse Tartu Vangla vangistusosakonna II klassi valvurina ning kaebaja töötas Tartu Vanglas valvuri ametikohal kuni 30.06.2017, mil Tartu Vangla direktor ta 28.06.2017. a käskkirjaga nr 3-2/370 teenistusest vabastas.
13.Ringkonnakohus algatab käesoleva asja lahendamiseks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Selleks selgitab ringkonnakohus esmalt välja asjassepuutuva normi (I) ning põhistab taotlust (II). Lõpuks lahendab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, määrab kindlaks hüvitise suuruse ja otsustab hüvitamisele kuuluvate menetluskulude suuruse (III). I
14.Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2 ls 1 järgi võib Riigikohus asja lahendamisel kohtuotsuse või -määruse alusel tunnistada kehtetuks või põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloova akti, välislepingu või selle sätte, samuti õigustloova akti andmata jätmise, mis on kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Asjassepuutuv on säte Riigikohtu järgi siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral (nt RKPJKm 03.07.2008, 3-4-1-9-08, p 16). Sisuliselt tähendab see seda, et tuleb läbi viia kaks kontrolli: üks sätte kehtides ja teine – hüpoteetiline – sätte kehtetuse korral.
15.Käesoleval juhtumil on kaebaja poolt vaidlustatud teenistusest vabastamise käskkiri antud ATS § 95 lg 1, § 15 p 5 ja § 104 lg 1 ning määruse nr 12 § 5 alusel teenistusse võtmist välistavate asjaolude ilmnemise tõttu. ATS § 95 lg 1 järgi vabastatakse ametnik teenistusest, kui ilmnevad või tekivad asjaolud, mis välistaksid tema teenistusse võtmise tulenevalt ATS § 14 lg-test 1 või 2 või §-st 15. ATS § 15 p 5 järgi ei või teenistusse võtta isikut muu seaduses sätestatud teenistusse võtmist välistava asjaolu esinemisel. ATS § 104 lg 1 kohaselt on ametiasutus kohustatud maksma ametnikule kõik ametiasutuselt saada olevad summad (edaspidi lõpparve) teenistussuhte viimasel päeval, teenistussuhte lõppemisel surma korral haldusakti andmise päeval. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sätete põhiseaduspärasuse osas kahtlusi ei ole.
16.Määruse nr 12 § 5 on kahelõikeline. Esimese lõike järgi sätestatakse vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist takistavate tervisehäirete loetelu, mida tuleb vanglateenistuse ametniku terviseseisundit hinnates järgida, lisas 1. Teise lõike järgi välistab absoluutse meditsiinilise vastunäidustuse esinemine isiku vanglateenistusse võtmise või vanglaametniku erialale õppima asumise; suhtelise vastunäidustuse korral hindab eriarst, kas meditsiiniline vastunäidustus takistab isikul vanglateenistuse ametniku teenistuskohustuste täitmist. Määruse nr 12 lisa 1 järgi on kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi absoluutne
vastunäidustus. Nõutava kuulmise lävendi sätestab määruse nr 12 § 4 lg 2, mille kohaselt ei tohi tervisekontrollil vanglateenistuse ametniku kuulmise nõrgenemine ületada parema kuulmisega kõrvas 30 dB sagedustel 500–2000 Hz ja 40 dB sagedustel 3000–4000 Hz ning halvema kuulmisega kõrvas 40 dB sagedusel 500–2000 Hz ja 60 dB sagedustel 3000–4000 Hz. Qualitas Arstikeskus AS tuvastas 04.04.2017 väljastatud tervisetõendiga, et kaebaja parema kõrva kuulmine oli sagedustel 500-2000 Hz vahemikus 55-75 dB. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et eelnimetatud normide järgi tuli kaebaja teenistusest vabastada.
17.Ringkonnakohus leiab, et asjassepuutuv norm on määruse nr 12 lisa 1 osas, milles on kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks. Kui määruse nr 12 lisa 1 ei sätestaks vaegkuulmist absoluutse vastunäidustusena, siis oleks ilmselgelt puudunud teenistusse võtmist välistav asjaolu ATS § 15 p 5 mõttes ega esinenuks ka ühtegi muud ATS § 95 lg-s 1 sätestatud alust. Kuna sellisel juhul ei oleks olnud alust kaebaja vabastamiseks, oleks tulnud võimaldada talle tööülesannete täitmisel kuulmisaparaadi kasutamine. Seevastu määruse nr 12 lisa 1 kehtides tuleks jõuda samale tulemusele, millele jõudsid vastustaja ja halduskohus. Ringkonnakohus viitab selles osas halduskohtu otsuse põhjendustele ega pea vajalikuks neid korrata. II
18.Ringkonnakohus leiab, et määruse nr 12 lisa 1 on osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks, põhiseadusega vastuolus.
19.PSJKS § 11 lg 3 kohaselt tagastatakse kohtuotsus või -määrus läbivaatamatult, kui sellel puudub põhistus või kui kohus ei ole kohtuotsuse või -määruse resolutsioonis tunnistanud õigustloovat akti või selle sätet või õigustloova akti andmata jätmist põhiseadusega vastuolus olevaks. Sellest tulenevalt esitab ringkonnakohus järgnevalt põhistuse, miks on määruse nr 12 lisa 1 põhiseadusega vastuolus.
20.Ringkonnakohus leiab, et asjassepuutuvaks põhiõiguseks on PS § 12 lg-s 1 sätestatud üldine võrdsuspõhiõigus. Üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamine on kaheastmeline. Esimesel astmel tuleb tuvastada ebavõrdne kohtlemine, eristamine ehk diferentseerimine, teisel tuleb seda õigustada. Üldise võrdsuspõhiõiguse esemeline kaitseala hõlmab kõik eluvaldkonnad (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 36; RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 13; 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13). PS § 12 lg 1 järgi on põhiõiguste adressaadid kohustatud kohtlema võrdses olukorras olevaid isikuid ja isikute gruppe võrdselt. „Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt tuleb samasuguseid olukordi käsitada ühte moodi“ (RKHKm 24.03.1997, 3-3-1-5-97, p 4). Võrdsuspõhiõiguse „riivega on tegemist siis, kui leiab aset ebavõrdne kohtlemine“ (RKÜKo 17.03.2003, 3-1-3-10-02, p 36; RKPJKo 06.03.2002, 3-4-1-1-02, p 13; 12.06.2002, 3-4-1-6-02, p 10; 01.10.2007, 3-4-1-14-07, p 13). Riive tuvastamiseks tuleb esmalt määrata kindlaks võrdluse lähtekohad ja tuua välja võrreldavad grupid (vrd RKÜKo 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 47). Ebavõrdse kohtlemise „tuvastamiseks on kõigepealt vaja leida võrreldavate isikute lähim ühine soomõiste ja seejärel kirjeldada väidetavat ebavõrdset kohtlemist” (RKPJKo 16.09.2003, 3-4-1-6-03, p 18; vrd RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 24; 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 45; RKTKm 13.05.2003, 3-2-1-49-03, p 41).
21.Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vaegkuuljaid on kõige õigem võrrelda nägemisteravuse vaegusega vaegnägijatega, kusjuures ühisnimetajaks oleks isikud, kel on audiovisuaalne vaegus. Nägemisnõuded on sätestatud määruse nr 12 §-s 3, mis on kahelõikeline. Määruse nr 12 § 3 lg 1 p 1 kehtestab nõuded vanglateenistuse ametniku korrektsiooniga
nägemisteravusele. Peale selle sätestab määruse nr 12 lisa 1, et nägemisteravuse vähenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus. Määruse nr 12 § 3 lg 2 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on lubatud kanda kontaktläätsi ja prille. Kuulmisnõuded on sätestatud määruse nr 12 §-s 4, mis ei näe ette võimalust kasutada kuulmisvaeguse korral kuuldeaparaati. Samas on määruse nr 12 lisa 1 järgi kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi samuti absoluutne vastunäidustus. Ringkonnakohus märgib regulatsioone võrreldes, et need on mõnevõrra sarnased, kuid neis esineb siiski kaks olulist erinevust. Esiteks puudub §-s 4 erandivõimalus, mis lubaks kasutada vaegkuuljal kuuldeaparaati. Teiseks ei ole § 4 lg-s 2 erinevalt § 3 lg 1 p-st 1 juttu korrektsiooniga kuulmise nõrgenemisest, vaid kuulmise nõrgenemisest. Ringkonnakohus on regulatsioone nende koosmõjus hinnates seisukohal, et ebavõrdne kohtlemine on tingitud kokkuvõttes lisast nr 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus. Määrusandja on valinud nägemisvaeguse reguleerimiseks täieliku keelu erandi reservatsiooniga, nähes ette nägemisteravuse vaeguse (korrektsiooni arvestades) kui absoluutse vastunäidustuse, kuid lubades samas kasutada prille. Normide koosmõjus tõlgendus annab tulemuseks, et kui korrigeeritud nägemisteravus langeb alla lubatud piiri, siis tuleb ametnikul muretseda uued prillid või kontaktläätsed, kuid teda ei vallandata. Vaegkuuljate suhtes kehtestatud normide kohaldamise tagajärjeks on aga, et ametnikule ei võimaldata kuuldeaparaati, vaid ta vallandatakse. Kuna vaegkuuljate puhul kehtestab lisa 1 kuulmise nõrgenemise korral alla nõutud normi samuti absoluutse vastunäidustuse, aga määrus kuuldeaparaadi erandit ette ei näe, siis on tegu täieliku keeluga ilma erandireservatsioonita. Ringkonnakohus on seisukohal, et ülalnimetatud erinevused tingivad lisas 1 kehtestatud kuulmisvaeguse kui absoluutse vastunäidustuse teistsuguse mõju. Kohus ei saa kohustada määrusandjat kehtestama vaegkuuljaile identse struktuuriga regulatsiooni kui vaegnägijaile, vaid saab ainult tõmmata piiri, kust algab lubamatu diskrimineerimine. Selleks on oluline hinnata tegelikult olemasolevate normide mõju. Kohus ei saa nõuda määruseandjalt kuuldeaparaadi erandi kehtestamist ega korrigeeritud kuulmisteravuse arvestamist kuulmisteravuse hindamisel, sest otsus, kuidas kuulmisnõudeid üksikasjades reguleerida, kuulub määrusandja võimkonda. Võrdsuspõhiõiguse kohaldamine eeldab materiaalõiguslike mõjude, mitte formaalsete normitekstide võrdlemist. Kohus saab tunnistada olemasoleva absoluutse keelu põhiseadusega vastuolus olevaks, kui see rikub võrdsuspõhiõigust. Käesolevaga nendib ringkonnakohus, et määrusandja on vaegnägijaid ja vaegkuuljaid erinevalt kohelnud määruse nr 12 lisaga 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus, ja sellega üldist võrdsuspõhiõigust riivanud.
22.Kui on tuvastatud põhiõiguse riive, siis tuleb seda õigustada (PS § 11 esimene lause). „Võrdsuspõhimõtte piiramine ei ole iseenesest veel selle põhimõtte rikkumine. Seadusloome võrdsuse põhimõtet on rikutud, kui ebavõrdset kohtlemist ei ole võimalik põhiseaduslikult õigustada“ (RKPJKo 02.05.2005, 3-4-1-3-05, p 20; vrd RKPJKo 27.12.2011, 3-4-1-23-11, p 56; 02.02.2015, 3-4-1-33-14, p 35). Üldise võrdsuspõhiõiguse riive põhiseaduspärasuse kontrollimiseks tuleb esmalt määratleda, milline on ebavõrdse kohtlemise legitiimne eesmärk ning seejärel anda vastus küsimusele, kas see eesmärk kujutab endast mõistlikku põhjust.
23.Üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigus, mida on võimalik piirata igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil (RKÜKo 07.06.2011, 3-4-1-12-10, p 31; 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 113; 06.01.2015, 3-4-1-18-14, p 59; 30.06.2016, 3-3-1-86-15, p 53). Määruse nr 12 seletuskirjast nähtub vaid: „Paragrahvid 2–4 sätestavad tervise üldnõuded, mis ei erine politsei ja piirivalve seaduse alusel politseiametnikule kehtestatutest.“ Siin on puudu selgitus, miks on vajalikuks peetud vaegkuuljaid vaegnägijatest eristada. Praegusel juhtumil on justiitsminister aga selgitanud 17.08.2017. a kirjas nr 10-2/5095 õiguskantslerile (tl 99-100), et vaegkuuljate vanglateenistusest välistamise eesmärk on järgnev: „Vanglaametniku kuulmine peab ka ilma abivahendita olema sellisel tasemel, et ta oleks võimeline tegema oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult. Lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas
erinevaid helisid, sh isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt või läbi füüsiliste takistuste (nt kambriukse), olema võimeline kuulma oma kolleege ja eelnimetatud helisid ka olukorras, kus tal nt ründe käigus tuleb kuulmist abistav vahend ära või kui selle patarei saab ootamatult tühjaks. Vanglaametniku loomulik kuulmine peab seega olema sellisel tasemel, mis ka ilma abivahendita tagab vanglas igapäevaselt ja igas olukorras tema enda ja teiste teenistujate ohutuse ning täisväärtusliku kommunikatsiooni. Lisaks võib vanglaametnikku kaasata vangistusseaduse § 109 lõike 4 alusel ametiabi korras avaliku korra tagamisele. Vanglaametnik peab olema vajadusel võimeline andma politseile ametiabi. Arvestades seda, kui vähe on lisaks vanglaametnikele Eestis selliste oskustega ametnikke, keda saab edukalt kasutada ametiabi korras avaliku korra tagamisel, on põhjendatud säilitada kõigi vanglaametnike puhul võimalust kasutada neid ametiabi andmisel. Seetõttu ei saa vanglaametniku tervisenõuded, sh kuulmisenõuded, erineda politseiametnikule esitatavatest nõuetest. Teenistuses oleva vanglaametniku kuulmise nõuded on samad kui teenistuses oleval politseiametnikul. Iga vanglaametnik peab olema terviseseisundi poolest võimeline täitma kõiki vanglaametniku ülesandeid sõltumata ametikohast ja ülesannetest, mida ta käesoleval hetkel täidab.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna üldine võrdsuspõhiõigus on lihtsa piiriklausliga põhiõigus, siis on tegemist legitiimsete kaalutlustega.
24.Esitatud põhjendus peab vastama üldise võrdsuspõhiõiguse riive õigustamise kriteeriumitele. „Erinevaks kohtlemiseks peab olema mõistlik ja asjakohane põhjus. Erineva kohtlemise mõistlikkuse ja asjakohasuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda erineva kohtlemise eesmärki ja tekitatud erineva olukorra raskust“ (RKPJKo 29.01.2014, 3-4-1-52-13, p 47). „Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine seadusloomes põhjendatud“ (alates RKPJKo 03.04.2002, 3-4-1-2-02, p 17; RKÜKo 14.11.2002, 3-1-1-77-02, p 22; viimati RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p-d 27, 32, 35.1). „Mõistlik ja asjakohane on põhjus juhul, kui see on mõõdukas. Ebavõrdse kohtlemise mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust“ (RKPJKo 30.09.2008, 3-4-1-8-08, p 32; vrd ka RKPJKo 21.06.2005, 3-4-1-9-05, p 22). Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhul ei ole mõistliku põhjuse kriteerium täidetud. Seda, et lisaks raadio- ja telefoniside pidamisele peab ametnik kuulma vanglas erinevaid helisid, sh isikute sosinal kõnet mitme meetri kauguselt või läbi füüsiliste takistuste (nt kambriukse), on võimalik tagada ka kaasaegse kuuldeaparaadiga. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks nõutakse vaegkuuljalt võimet kuulda oma kolleege ja helisid ka olukorras, kus tal nt ründe käigus tuleb kuulmist abistav vahend ära või kui selle patarei saab ootamatult tühjaks, ent vaegnägijalt ei nõuta, et prillide purunemise või eemaldamise korral peab vaegnägija nägema endiselt kõike. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et prillid, mis võivad koosneda metallist ja klaasist võivad kujutada endast suuremat ohtu kui kuuldeaparaat, mis on reeglina miniatuurne ja valdavalt plastikust. Nimelt saab metallist või klaasist valmistada torke- või lõikerelva. Vaegkuulja saab kuuldeaparaadiga teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult samamoodi, nagu vaegnägija saab teha oma tööd ohutult ja täisväärtuslikult prillide abil. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuuldeaparaat ei takista vanglaametnikku osalemast ka muude kui tema tavapäraste ametikohustuste täitmisel. Kaasaegsed kuuldeaparaadid on kas kõrvasisesed või sedavõrd miniatuursed, et need mahuvad ka näiteks kiivri alla. Ei ole välistatud, et seadusandja või volituse alusel määrusandja kehtestab loetelu vanglas lubatud kuuldeaparaatidest, keelates ühtlasi kõik ülejäänud. Ent kõigi kuuldeaparaatide välistamine ilma erisuseta ja vaegkuuljate, erinevalt vaegnägijatest, vanglateenistusest välistamine ei ole mõõdukas.
25.Kaebaja on lisaks toonud välja, et ajal, kui ta 02.12.2002 Tartu Vanglas vangistusosakonna II klassi valvurina oma teenistust alustas, ei seadnud regulatsioon vaegkuuljate vanglateenistuses olemisele piiranguid. Kaebaja väidab, et tal on seetõttu õiguspärane ootus, et teda ei vallandataks kuulmisvaeguse tõttu. Lisaks on kaebaja välja toonud, et ta kaotab teenistusest vabastamise tõttu ka õiguse saada väljateenitud aastate eest eripensioni. Riigikohus on leidnud: „Üldjuhul on
lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. [...] Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi regulatsiooni muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse“ (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 61). Samuti on Riigikohus leidnud: „Õiguspärase ootuse kaitse peab tagama õiguste ja vabaduste moonutamatu realiseerimise (PS § 11 teine lause). Õigusi ja vabadusi on võimalik täisväärtuslikult kasutada vaid siis, kui isik ei pea kartma, et riik rakendab ettenägematuid ebasoodsaid tagajärgi. Seejuures eeldab oma õiguste realiseerimine ehk isikule seadusega antud õiguste ja vabaduste kasutamine tegutsemist õigusnormile tuginedes, selle kehtima jäämisele lootes. Riigi sõnamurdmisega saab olla tegemist siis, kui isik on oma tegevusega täitnud eeldused, millest tulenevalt tal on tulevikus õigus enda suhtes soodsa regulatsiooni kohaldamisele“ (RKPJKo 16.12.2013, 3-4-1-27-13, p 50; RKÜKo 26.06.2014, 3-4-1-1-14, p 90). Ringkonnakohus on seisukohal, et ei ole välistatud, et riik avalikule teenistujale kehtestatud reegleid ajas muudab. Samuti ei ole välistatud, et avalik teenistuja võib olla uutele reeglitele mittevastavuse korral sunnitud avalikust teenistusest lahkuma. Tegemist on ebaehtsa tagasiulatuva mõjuga, mis on põhimõtteliselt võimalik. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et kaua aega teenistuses olnud isiku puhul tuleb arvesse võtta ka tema senist teenistuskäiku ja tema väljavaateid saada teenistusega seotud kõrgemat pensioni. Kui isik pärast aastatepikkust laitmatut teenistust temast sõltumatutel põhjustel vabastatakse ja tal ei pruugi enam jääda aega teises kohas pensionipõlveks seatud eesmärkide saavutmiseks, siis see ei pruugi olla põhiseaduse järgi lubatud. Sellisel juhtumil võib olla tegemist riigipoolse sõnamurdliku käitumisega: isik on investeerinud pikki aastaid oma tööjõuressurssi väljavaatega saada tasuks vanaduspõlves kõrgemat pensioni, kuid ta vabastatakse reeglite muutumise tõttu enneaegselt põhjustel, mida ta ei saa mõjutada. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud juhtumil on rikutud ka õiguspärast ootust. Kuigi kaebaja ei olnud tema vabastamise hetkeks täitnud kõiki väljateenitud aastate pensioni saamise tingimusi, oleks ta teenistuse jätkudes selle pensioni saamise õiguse loetud aastate jooksul siiski omandanud. Tal oli vallandamise hetkeks omandatud kaugelt üle poole vajaminevast staažist. Kuna riivatud põhiõiguseks on üldine võrdsuspõhiõigus, siis kujutab endast õiguspärase ootuse rikkumine ühtlasi üldise võrdsuspõhiõiguse rikkumist.
26.Eelnevast tulenevalt teeb ringkonnakohus kindlaks, et määruse nr 12 lisa 1 on osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks, põhiseadusega vastuolus. III
27.Määruse nr 12 lisa 1 kujutab endast õigustloovat akti PSJKS § 4 lg 1 mõttes. Tegemist on Vabariigi Valitsuse määrusega. HKMS § 158 lg 4 järgi jätab kohus asja lahendamisel kohaldamata seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega või Euroopa Liidu õigusega. Kuna tegemist on määrusega, ei takista põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist seadustega ette nähtud korras ka PS § 146 ls 2, mis allutab kohtud lisaks põhiseadusele ka Riigikogu poolt vastu võetud seadustele. Ringkonnakohus jätab sellest tulenevalt määruse nr 12 lisa 1 osas, milles kuulmise nõrgenemine alla nõutud normi on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuses töötamiseks, kohaldamata. Kuna kaebaja teenistusest vabastamisel tugines vastustaja põhiseadusega vastuolus olevale määrusele, mille ringkonnakohus jätab kohaldamata, on kaebaja teenistusest vabastamine õigusvastane.
28.Õigusvastaselt teenistusest vabastamise korral ettenähtud nõudeõigused on sätestatud ATS §-s 105. ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda
vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses; kohus võib hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. ATS § 105 lg 3 kohaselt ei kehti lõikes 1 nimetatud hüvitise piir, kui ametnik vabastati teenistusest ATS §-s 13 nimetatud võrdse kohtlemise põhimõtet rikkudes. ATS § 13 sätestab, et ametiasutused peavad tagama teenistusse soovijate ja teenistuses olevate isikute kaitse diskrimineerimise eest, järgima võrdse kohtlemise põhimõtet ja edendama võrdõiguslikkust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja vabastati teenistusest üldist võrdsuspõhiõigust rikkudes, siis on rikutud ka ATS § 13.
29.Kaebaja on palunud kaebajale õigusvastase teenistusest vabastamise eest hüvitise väljamõistmist. Lisaks taotles kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest tekkinud õiglase hüvitise väljamõistmist kohtu äranägemisel. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on ühe nõudega ATS § 105 lg-te 1 ja 3 alusel. Kaebaja on osutanud sellele, et ta kaotab õigusvastase vabastamise tõttu ka õiguse saada väljateenitud aastate eest eripensioni. Kaebaja oli halduskohtule kaebuse esitamise ajal xx-aastane ning tema väitel oleks tal olnud xx-aastaselt pension välja teenitud. Vanglateenistuse ametnikel on väljateenitud aastate pensionide seadus (VAPS) § 2 p 2 alusel õigus saada väljateenitud aastate pensioni. VAPS § 12 lg 1 järgi on õigus saada väljateenitud aastate pensioni on nendel vanglaametnikel, kes on töötanud vanglas sellele pensionile õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel vähemalt 25 aastat. VAPS § 12 lg 2 kohaselt on VAPS § 12 lg-s 1 nimetatud isikutel, kes on teenistusest vabastatud vanuse, pikaajalise töövõimetuse või koondamise tõttu, õigus saada väljateenitud aastate pensioni, kui neil teenistusest vabastamise päevaks puudub riikliku pensionikindlustuse seaduse §-s 7 sätestatud vanusesse jõudmisest kuni 5 aastat ning nende üldine pensionistaaž on vähemalt 25 aastat, millest vähemalt 12 aastat ja kuus kuud on teenitud selle pensioni saamise õigust andvatel kutsealadel või ametikohtadel. Ringkonnakohus jätab lahtiseks, millal täpselt oleks kaebajal VAPS-i alusel tekkinud teenistuse jätkudes õigus väljateenitud aastate pensioni saada. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata välja selgitama, kui suur oleks võinud olla kaebaja pension vastavalt VAPS §-le 3. Ringkonnakohus nõustub aga kaebajaga, et kaebajal oleks teenistuse jätkudes tekkinud õigus väljateenitud aastate pensionile ning selle õiguse on kaebaja teenistusest vabastamisega kaotanud. Ringkonnakohus arvestab ka seda, et kuna kaebaja on töövõimeline, siis on tal võimalus kuni pensionile jäämiseni töötada ja pensioni koguda. Ilmajäämine võimalusest, mille nimel on kaebaja ligi 15 aastat töötanud, on raskekujuline kaotus. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on õiglaseks hüvitiseks pensioninõude kaotamise tõttu välja mõista 5 aasta, st 60 kuu palk, lähtudes kaebaja viimase kolme töötatud kuu keskmisest palgast.
30.HKMS § 167 lg 1 sätestab: „Kui kaebaja taotleb rahasumma väljamõistmist või väljamaksmiseks kohustamist, määrab kohus kaebuse rahuldamise korral otsuses kindlaks rahasumma suuruse. Kohus võib vastustajale teha ettekirjutuse väljamaksmisele kuuluva rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks, kui rahasumma kindlakstegemine kohtu poolt nõuaks suurt ajakulu. Ettekirjutuses määrab kohus summa kindlaksmääramise ja väljamaksmise üldtingimused.“ Ringkonnakohus leiab, et HKMS § 167 lg 1 lausete 2 ja 3 alusel on käesoleval juhul põhjendatud teha täpse rahasumma kindlaksmääramine ülesandeks vastustajale, andes talle rahasumma kindlaksmääramiseks ja väljamaksmiseks aega üks kuu kohtuotsuse jõustumisest käesolevas kohtuasjas.
31.Kaebaja leiab, et põhiseadusega on vastuolus ka olukord, kus ametnik on teenistusest vabastatud õigusvastaselt ja ATS ei näe ette teenistusse ennistamise võimalust. Rahaline hüvitis ei ole kaebaja suhtes proportsionaalne ega mõõdukas vahend õigusvastaselt teenistusest vabastamisel ega piisav korvamaks kaebaja töökaotust ja teenitud eripensionist ilmajäämist. Riigikohus on asunud seisukohale, „et eesmärk mitte koormata õigusvastaselt teenistusest
vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega avalikke ressursse, on legitiimne ning eesmärgi täitmiseks valitud vahend (ennistamise asendamine rahalise hüvitisega) on sobiv ja mõõdukas (vt selle kohta ka halduskolleegiumi 18. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-3-1-13-16, p 29). [...] Kolleegium on seisukohal, et teenistusse ennistamise võimaluse puudumist ja politseipensionist ilmajäämist on sõltuvalt asjaoludest võimalik kompenseerida ebaseaduslikult vabastatud isikule ATS § 105 lg 1 alusel välja mõistetava hüvitisega“ (RKPJKo 25.01.2017, 3-3-1-49-16, p 22). Ringkonnakohus leiab erinevalt Riigikohtust, et teenistusse ennistamise võimaluse puudumine on isiku õigusvastase teenistusest vabastamise juhtumil põhiõiguste seisukohalt mitterahuldav ega pruugi vastata õigusriikliku avaliku teenistuse miinimumnõuetele. Juhtumil, kui isik, kes on alates 2002. aastast teeninud Eesti riiki teadmises, et tema lojaalsuse hüvitab kõrgem pension tulevikus, vabastatakse teenistusest õigusvastaselt, näeb ATS § 105 lg 1 ls 1 ette vaid „hüvitise ametniku kolme kuu keskmise palga ulatuses“. Tegemist on ebaproportsionaalselt madala hüvitise määraga, mis ei arvesta kutsevabaduse olulise kaaluga isiku majandusliku eksistentsi alusena. ATS § 105 lg 1 ls 2 ja lg 3 näevad siiski ette ka kõrgema hüvitise maksmise võimaluse ja Riigikohus on sellele võimalusele ka osundanud. Ringkonnakohus leiab siiski, et raha maksmine üksi ei pruugi kompenseerida pensioni saamise õigusega kaasnevat turvatunnet. Kuna aga Riigikohus on nimetatud sätte osas oma seisukohta juba väljendanud, ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia seisukohalt otstarbekaks antud osas põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist.
32.PSJKS § 4 lg 3 kohaselt algatab kohus menetluse kohtuotsuse või -määruse edastamisega Riigikohtule. PSJKS § 9 lg 1 sätestab, et kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või kui esimese või teise astme kohus on kohtuasja lahendamisel tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta vastava otsuse või määruse Riigikohtule. PSJKS § 9 lg 2 järgi lisab kohus Riigikohtule edastatavale otsusele või määrusele selle resolutsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud õigustloova akti või välislepingu teksti või selle asjakohased väljavõtted. Ringkonnakohus märgib, et määruse nr 12 lisa 1 on korrakohaselt avaldatud ja kättesaadav elektroonilises Riigi Teatajas ning osutab sellele.
33.Kuna kaebus kuulub rahuldamisele sõltumata kaebaja poolt esitatud lisatõendist, tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse lisa kaebajale.
34.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus kuulub täies ulatuses rahuldamisele, jääb menetluskulu vastustaja kanda. Kaebus oli mõlemas kohtuastmes riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 alusel riigilõivuvaba. Kaebaja taotles halduskohtus kohtuväliste kulude hüvitamist 1201,60 euro ulatuses (tl 91-93) ja ringkonnakohtus 1080 eurot (tl 167-169). Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist on põhjendatud ja vajalike kuludega. Sellest tulenevalt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista (1201,60 + 1080 =) 2281,60 eurot menetluskulude katteks.
/allkirjastatud digitaalselt/
Riigikohtu otsus 15.03.2022 asjas 5-19-29 Resolutsioon:
1.Tunnistada Vabariigi Valitsuse 22. jaanuari 2013. a määruse nr 12 „Vanglateenistuse ametniku tervisenõuded ja tervisekontrolli kord ning tervisetõendi sisu ja vormi nõuded“ §-d 4 ja 5 ning lisa 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles need oma koostoimes sätestavad, et kuulmise nõrgenemine alla nõutud piirväärtuse on absoluutne vastunäidustus vanglateenistuse ametnikuna teenistuses olemisele, ega võimalda otsustusruumi küsimuses, kas ametnik on vaatamata kuulmise nõrgenemisele alla nõutud piirväärtuse võimeline täitma oma teenistuskohustusi, sh vajaduse korral pärast mõistlike abinõude võtmist.
2.Mõista Eesti Vabariigilt X kasuks välja menetluskulu hüvitis 3000 eurot.
3.Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.