Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.03.2019, Tallinn
Haldusasja number
3-18-532
Haldusasi
XX kaebus kohtutäituri ametist tagandamise asjus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Gerly Kask Vastustaja – justiitsminister, volitatud esindaja Alar Must
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.08.2018 otsuse resolutsioon muutmata. Täiendada halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva kohtuotsuse põhjendustega.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.04.2019. Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Justiitsminister tagandas 01.03.2018 käskkirjaga nr 9-d kohtutäituri seaduse (KTS) § 21 lg 2 p 8 alusel Tallinna kohtutäitur XX ametist alates käskkirja andmisest ja kohustas XX andma tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamine üle kohtutäitur PP-le. XX suhtes 17.10.2017 algatatud distsiplinaarmenetlus lõpetati otstarbekuse kaalutlustel. Käskkirja kohaselt on Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsusega asjas nr 2-12-40785 (jõustus 15.11.2016) ja 18.10.2017 otsusega asjas nr 2-13-50257 (jõustus 15.01.2018) XX-lt välja mõistetud sissenõudjale tulemi osa väljamaksmisega süüliselt viivitamise eest viivised kokku 212 387,68 eurot, millele lisanduvad menetluskulud ja viivised menetluskulude tasumisega viivitamisel. Kohtutäituri kohustuslik ametikindlustus kattis nõuetest vaid 62 972 eurot. Ülejäänud osas ei ole XX nõudeid täitnud. Lisaks on tagandamise menetluses selgunud, et XX on kandnud ametikontole laekunud tasusid kolmanda isiku kontole, mis viitab eesmärgile hoiduda kõrvale enda kohustuste täitmisest. XX käitumine kahjustab kohtutäituri ameti mainet ning ei sobi kokku kohtutäituri rolliga ühiskonnas.
2.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse justiitsministri 01.03.2018 käskkirja nr 9-d tühistamisteks. 1) Vaidlustatud haldusakti andmisel rikuti õigust ärakuulamisele. Justiitsministeerium saatis kaebajale 02.01.2018 kirja, milles teatati, et kui kaebaja ei hüvita tsiviilasjas nr 2-12-40785 välja mõistetud hüvitamata summat (82 124,49 eurot) hiljemalt 02.02.2018, algatatakse tema suhtes ametist tagandamise menetlus KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Nimetatud kiri saadeti kaebajale enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist ning tagandamise menetluse algatamisest kaebajat eraldi ei teavitatud. 2) Käskkirja faktiline ja õiguslik motivatsioon on ebamäärane. Suur osa põhjendavast osast puudutab kaebaja suhtes toimetatud alusetut täitemenetlust ning ei ole seostatav ametist tagandamise õigusliku alusega. Arvestades KTS § 21 lg 2 p-s 8 tehtud viidet KTS § 9 lg-le 1, mille kohaselt vastutab kohtutäitur oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud alustel ja korras, järeldub, et KTS § 21 lg 2 p-s 8 peetakse silmas RVastS alusel välja mõistetud kahjunõudeid. Ühegi käskkirjas viidatud kohtulahendi (Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsus asjas nr 2-12-40785 ja 18.10.2017 otsus asjas nr 2-13-50257 ning Harju Maakohtu 02.11.2017 määrus asjas nr 2-17-12736) puhul ei ole märgitud, et tegemist oleks RVastS alusel välja mõistetud kahjuhüvitisega. Samuti ei ole käskkirjas eristatud kohtutäiturilt kohtuotsusega välja mõistetud viivist ja menetluskulusid. Menetluskulude nõue ei saa olla RVastS alusel välja mõistetud kahjunõue. Kaebaja täitis 02.11.2017 kohtumääruse asjas nr 2-17-12736 pärast jõustumist ning selle määrusega seoses algatatud täitemenetlus oli põhjendamatu. Seda asjaolu kinnitab ka kohtutäitur VV 06.03.2018 otsus täiteasjas nr 031/2018/37, millega lõpetati täitemenetlus kõnealuses asjas. 3) KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusega (PS) vastuolus. Nimetatud säte ei vasta õigusselguse nõudele, sisaldades määratlemata õigusmõistet „mõistliku aja jooksul“. Ametist tagandamise näol on tegemist materiaalses mõttes karistusega, mistõttu on KTS § 21 lg 2 p 8 vastuolus PS §-ga 23, kuna seda normi rakendatakse tegude suhtes, mis pandi toime enne selle jõustumist 09.01.2018. Isegi kui PS § 23 praeguses asjas ei kohaldu, on õiguse üheks üldpõhimõtteks, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei tohi olla tagasiulatuvat mõju. See on tuletatav ka PS §-st 10. 4) KTS § 21 lg 2 p 8 sätestab sisuliselt varjatud keelu võlgade ümberkujundamiseks RVastS alusel välja mõistetud kahjunõuete puhul, riivates sellega ebaproportsionaalselt omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja õigust vabale eneseteostusele. Selline keeld ei ole sobiv seadusandja taotletava eesmärgi täitmiseks. KTS § 21 lg 2 p 8 kehtestamise eesmärgiks oli vältida olukorda, kus riik peab kandma vastutust kohtutäituri rikkumise eest, samal ajal kui täitur jätkab oma ametitegevust. Samas annab kõnealune säte aluse kohtutäituri ametist tagandamiseks juba enne, 2(11)
3-18-532 kui riigil või Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Kojal (edaspidi koda) on tekkinud hüvitise maksmise kohustus, samuti näiteks juhul, kui kohtutäitur on tasunud 90% nõude summast ning ülejäänud osas toimub võlgade ümberkujundamine. Kui avaldus võlgade ümberkujundamiseks esitati enne normi jõustumist, ei ole kohtutäituril võimalik ametist tagandamist vältida. Samuti ei ole KTS § 21 lg 2 p 8 kooskõlas võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seadusega. KTS § 21 lg 2 p 8 alusel koheldakse kohtutäitureid erinevalt võrreldes muude vabade elukutsete esindajatega, kelle suhtes sarnast ametist tagandamise alust pole kehtestatud. 5) KTS § 21 lg 2 p 8 kohaselt peab kohtutäitur täitma nõude mõistliku aja jooksul. Justiitsministeerium nõudis kaebajalt ca 148 000 euro tasumist kuu aja jooksul, mida kindlasti ei saa pidada mõistlikuks ajaks sellise summa tasumiseks. Vastustajal ei ole pädevust anda kohtutäiturile korraldust tasuda konkreetne nõue kindlaksmääratud ajaks. 6) Vaidlustatud käskkirjaga on Justiitsministeerium asunud pädevust ületades korraldama kaebaja ametitegevuse ülevõtmist, mis on koja pädevuses. Vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25 lg-ga 2 on kaebajat kohustatud andma oma ametitegevus ja asjaajamine üle teisele kohtutäiturile. Käskkirjas viidatud KTS § 16 annab aluse kohustada kohtutäiturit tegema ametist vabastatud, tagandatud või peatatud ametivolitustega kohtutäituri ametitoiminguid. Sellest sättest ei tulene alust kohustada ametist tagandatud kohtutäiturit andma täiteasjad üle teisele ametis olevale kohtutäiturile viimase seatud tingimustel. Asjaajamise üleandmine on KTS kohaselt võimalik vaid asendajale. Oma täiteasjadega koormatud kohtutäituril on eelduslikult väiksem huvi tegeleda tasude sissenõudmisega ametist tagandatud kohtutäiturile. 7) Ametist tagandamisega kaasneva ametitegevuse üleandmise normistik on puudulik. Kohtutäituri määrustik (KTM) ei kohaldu. Vaidlustatud käskkirjas on tuginetud KTS §-le 15 ja KTM §-le 31, mis ei reguleeri tagandamisel ametitegevuse ülevõtmisega kaasnevate kulude jaotumist ja hüvitamist.
3.Justiitsminister vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata. 1) Vastustaja saatis 22.02.2018 kaebajale käskkirja projekti ja andis talle võimaluse oma seisukohtade esitamiseks. Kaebaja vastusest nähtuvalt ei olnud ta asunud väljamõistetud viivisenõudeid hüvitama ning puudus ka reaalne võimalus tasuda võlgnevus mõistliku aja jooksul või jõuda kannatanuga kokkuleppele hüvitamise ajatamises. Muudes küsimustes ei olnud vastustajal kohustust kaebaja arvamust küsida. Kohtutäituri kohustus anda ametist tagandamise korral üle ametitegevusega seotud toimikud ja asjaajamine tuleneb seadusest. Kaebajal ei ole subjektiivset õigust nõuda asjaajamise üle andmata jätmist ega üleandmist konkreetsele kohtutäiturile. 2) Pole mõistlikku kahtlust, et tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-13-50257 kohaldasid kohtud kohtutäituri vastutuse alusena KTS § 9 lg-t 1 ning võlaõigusseaduse normide kohaldamisel lähtuti RVastS § 7 lg-st 4. Riigikohus märkis 14.04.2014 otsuses asjas nr 3-2-126-14 (tsiviilasi nr 2-12-40785), et avalik-õiguslikus suhtes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel võib makse saaja üldjuhul nõuda seadusjärgses määras viivist. 3) Vastustaja ei ole tuginenud Harju Maakohtu 02.11.2017 määrusele asjas nr 2-17-12736 tagandamise põhjendusena. Nimetatud lahendile on viidatud esiteks näitlikustamaks, et kohtutäituri ettevõtluskonto arestimine (mis kaebaja ametis jätkamise korral oleks tõenäoline) takistab nõuetekohast täitemenetlust, ning teiseks näitamaks, et kaebaja on valmis kõrvale hoiduma ettevõtluskonto arestimisega kaasnevatest piirangutest. Asjaolu, et VV algatatud täitemenetlus lõpetati, ei oma siinkohal tähtsust. 4) Kuivõrd kaebaja tagandamise aluseks ei olnud kohtule võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine, siis sellega seotud kaebaja väited tuleb jätta tähelepanuta. Praeguse vaidluse 3(11)
3-18-532 asjaoludel puudub alus kahelda KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasuses. Määratlemata õigusmõiste kasutamine ei muuda normi ebaselgeks. Arvestades, et kaebaja oli ise tunnistanud, et ta on maksejõuetu ja puudub ka võimalus kannatanuga hüvitamise ajatamises kokkuleppele jõuda, olid KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud tingimused kaebaja puhul täidetud. KTS § 21 lg 2 p-i 8 ei kohaldatud kaebaja suhtes tagasiulatuvalt. Kaebajat ei tagandatud mitte kahju tekitamise või tekkinud võlgade tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud asunud kannatanule kahju hüvitama ning puudus ettenähtav võimalus kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul tulevikus. Seega ei ole õige kaebaja väide, et ta tagandati tegude eest, mille ta pani toime enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist. Nimetatud sätte eesmärk on lõpetada kohtutäituri ametit diskrediteeriv olukord, kus täitetoiminguid teeb kohtutäitur, kes ise hoiab oma ametitegevusega süüliselt tekitatud kahju hüvitamisest kõrvale või kes pole suuteline võlgnevust mõistliku aja jooksul täies ulatuses tasuma. Ebausaldusväärse ja seega ametisse sobimatu kohtutäituri tagandamine on ainuke sobiv meede selle eesmärgi saavutamiseks. 5) KTS § 15 lg 6 ja KTM § 31 alusel on justiitsministri pädevuses otsustada, millisele kohtutäiturile milliseks tähtajaks tuleb ametitegevusega seotud asjaajamine üle anda. Käskkirja p 2 adressaadiks on ka asjaajamist üle võttev kohtutäitur K. Põlts. Kaebajal puudub subjektiivne õigus jätta tema tagandamise korral ametitegevusega seotud asjaajamine üle andmata või nõuda selle üleandmist PP asemel mõnele muule kohtutäiturile. Tagandamine ei mõjuta kaebaja õigust laekumata menetluse alustamise tasule või kantud täitekulude hüvitisele. Need summad on ametitegevust üle võttev kohtutäitur kohustatud hüvitama tagandatud kohtutäiturile.
4.Tallinna Halduskohus jättis 31.08.2018 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. 1) Viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust (vt nt Riigikohtu 19.04.2017 otsus nr 3-2-1-28-17, p 13). Kohus nõustub vastustajaga, et kohtutäiturilt maakohtu otsustega välja mõistetud viiviseid tuleb mõista ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahjuna KTS § 9 lg 1 tähenduses. KTS § 9 lg 6, mis näeb ette koja ja seejärel riigi täiendava vastutuse kohtutäituri tekitatud kahju eest, eesmärk on kaitsta kahjustatud isiku, mitte kohtutäituri õigusi ja huve. 2) Olukorras, kus kaebaja oli esitanud maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks, pöördunud koja poole probleemile lahenduse leidmiseks ning oli teavitanud vastustajat, et tal puuduvad vahendid nõuete täitmiseks ja hagejaga ei ole kompromissi saavutatud ega saavutatagi, järeldas vastustaja põhjendatult, et kaebajal pole kavatsust hüvitada hagejale jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud rahasummasid. Tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 213-50257 tehtud kohtuotsuste jõustumisest on möödunud piisavalt pikk aeg, kuid kaebaja ei ole siiani teinud ühtegi toimingut, mis kasvõi kaudselt viitaks tema soovile võlga tagasi maksta. Kaebaja selline käitumine kahjustab kohtutäituri ameti mainet ega sobi kokku kohtutäituri rolliga ühiskonnas. 3) KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud mõistlik aeg nõude täitmiseks oli hiljemalt 27.02.2018 möödunud ning kõik tagandamise otsustamiseks olulised asjaolud olid selleks hetkeks selgunud. Avalikke huve arvestades ei olnud vastustajal võimalik kaebaja tagandamisega enam kauem viivitada. Vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendused on piisavalt selged ja arusaadavad ning õiguslikult argumenteeritud. Kaebaja tagandamine oli käskkirjas kirjeldatud asjaoludel põhjendatud. Kaebaja tegevus on kahjustanud tema mainet ka teiste kohtutäiturite silmis, mida kinnitab asjaolu, et vastustajal oli keeruline leida kohtutäiturit, kes võtaks üle kaebaja täiteasjad: mitu ettepaneku saanud täiturit keeldus kaebaja asjade ülevõtmisest. Õige on vastustaja seisukoht, et kaebajal puudub subjektiivne õigus jätta tagandamise korral asjaajamine teisele kohtutäiturile üle andmata või nõuda selle üleandmist PP asemel mõnele 4(11)
3-18-532 teisele kohtutäiturile või kohtutäituri abile. Kehtivast õigusest ei tulene justiitsministrile kohustust küsida ametitegevuse üleandmisega seotud küsimustes tagandatud kohtutäituri arvamust. 4) KTS § 21 lg 2 p-i 8 ei ole kaebaja suhtes rakendatud tagasiulatuvalt. Hüvitamiskohustus (mis osaliselt tekkis alates 15.01.2018) oli kaebajal nii seaduse jõustumise ajal kui ka praegu. Kaebajale anti võimalus pärast kõnealuse sätte jõustumist tasuda võlgnevus või saavutada võlausaldajaga kokkulepe võlgnevuse ajatamiseks ning kaebaja tagandati ametist alles pärast seda, kui selgus, et kaebajal puudub reaalne võimalus võlgnevuse tasumiseks või selle ajatamiseks. Kaebajal ei saanud olla õigustatud ootust, et ta saab sellises olukorras määramata aja jooksul kohtutäituri ametis jätkata. 5)
KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole põhiseadusega vastuolus. Kaebaja viide PS §-le 23 on asjakohatu.
5.XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kohtuotsuse põhjendustes ei ole kohtu seisukohad menetlusosaliste seisukohtadest selgelt eristatavad. Otsuses on valikuliselt refereeritud menetlusosaliste seisukohti ning esitatud kohtu järeldused, kuid puudub arutluskäik, mille põhjal on kohus sellistele järeldustele jõudnud. Kohus on lubamatult tuginenud HKMS § 165 lg-le 2 olukorras, kus kaebaja esitas oma vastuväited vaidlustatud haldusaktile esmakordselt alles kohtumenetluses ja seega ei ole neid käskkirjas käsitletud. Halduskohus ei võtnud seisukohta ärakuulamisõiguse tagamata jätmist puudutavate kaebaja väidete kohta. Vastustaja ei teavitanud kaebajat eraldi tagandamise algatamise menetlusest. Kaebajale saadetud käskkirja projektis ei olnud käsitletud asjaajamise ülevõtmist ning vastustaja ei märkinud oma 22.02.2018 kirjas, et kaebajal on võimalik esitada ametist tagandamise küsimuses oma seisukoht ja vastuväited. 2) Arvestades, et vastustaja on kohtumenetluses selgitanud, et käskkirja andmise aluseks olid vaid viivisenõuded, jääb arusaamatuks, miks on vaidlustatud käskkirjas mainitud ka muid nõudeid, mille olemasolu ei andnud alust kaebaja tagandamiseks. Kohus ei ole otsuses käsitlenud kaebaja väiteid selle kohta, et käskkiri sisaldab asjakohatut viidet kaebaja suhtes põhjendamatult algatatud täiteasjale. 3) Vastustaja tõlgendas KTS § 21 lg 2 p-i 8 laiendavalt, heites kaebajale ette selliste nõuete täitmata jätmist, mille aluseks ei ole KTS § 9 lg 1 (menetluskulude nõuded). Lisaks on vastustaja oma käskkirjas viidanud kaebaja esitatud avaldusele võlgade ümberkujundamiseks. Seega ei ole käskkirja põhjendused KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud alternatiivide kohaldamise ega ka nõutava kahju suuruse osas üheselt selged. Kaebaja mõistab vaidlustatud haldusakti selliselt, et vastustaja tugineb tagandamise alusena ka võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisele. Kokkuleppe mittesaavutamine võlausaldajaga on lahutamatult seotud võlgade ümberkujundamise menetluse algatamisega. Olukorras, kus kohus on algatanud võlgade ümberkujundamise menetluse, ei saa kaebajalt nõuda tema vastu RVastS alusel esitatud nõuete osas uute menetlusväliste kokkulepete tegemist või nende eraldamist võlgade ümberkujundamise menetlusest. Kuna võlgade ümberkujundamise menetlus on alles pooleli, ei saa teistes menetlustes anda hinnanguid selle kohta, kas võla tasumine mõistliku aja jooksul on võimalik. Halduskohtu otsusest jääb ebaselgeks, millist ajavahemikku peab kohus „mõistlikuks ajaks“ ning mida tähendab kohtu jaoks kohustus hüvitada kahju „täies ulatuses“. Loogiliselt ekslik on kohtu järeldus, et kaebaja väide vara puudumise kohta tähendab võimatust tasuda võlg mõistliku aja jooksul. Sellisel juhul muutub mõistlik tähtaeg lihtsalt pikemaks. Sellest, et 5(11)
3-18-532 kaebaja sooviks on võlgade ümberkujundamise menetluses rahalisi kohustusi vähendada, ei saa järeldada, et kaebaja üritab kahju hüvitamist täies ulatuses vältida. Asjaolu, et kaebajal ei ole piisavalt vara ametitegevuse käigus tekitatud kahju täielikuks hüvitamiseks, ei too kaasa võimatust ametitegevust jätkata. 4) KTS § 15 lg 1 järgi korraldab kohtutäituri ametitegevuse ülevõtmist ametikogu. Halduskohus ei põhjendanud, millisest normist tuleneb justiitsministrile pädevus määrata asjaajamist ülevõttev kohtutäitur ja üleandmise tähtajad. Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et ametitegevusega seotud asjaajamise üleandmine ei riiva kohtutäituri subjektiivseid õigusi. Halduskohus ei vastanud kaebuse väitele, et vaidlustatud käskkirjaga pandud kohustus anda asjaajamine üle teisele ametis olevale kohtutäiturile on vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25 lgga 2. Kuna kaebaja tagandamisel vabanenud ametikoha täitmiseks ei kuulutatud välja konkurssi, on tegemist ajutiselt täitmata ametikohaga. Sellises olukorras määrab koda täitmata ametikohale asendaja. Kohtutäitur ei saa samaaegselt täita kahe kohtutäituri ametikohta. Täiteasjade üleandmiseks teisele kohtutäiturile ei ole nõutav ülevõtva kohtutäituri nõusolek. 5) Halduskohus leidis ekslikult, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole põhiseadusega vastuolus. Halduskohus ei võtnud seisukohta kaebaja väite kohta, et ametist tagandamine, mis on KTS § 57 lg 1 p 3 järgi ka kohtutäiturile määratav distsiplinaarkaristus, vastab materiaalses mõttes karistusele. KTS § 21 lg 2 p 8 sõnastus on määratlemata õigusmõiste („mõistliku aja jooksul“) kasutamise tõttu ebamäärane. Halduskohus jättis lahendamata kaebaja taotluse tunnistada KTS § 15 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles see ei sätesta ametist tagandamisel ametitegevuse ülevõtmisega kaasnevate kulude jaotumist ja miinimumtagatisi ametitegevuse käigus üle võetud vara eest hüvitise maksmiseks.
6.Justiitsminister vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Halduskohus ei rikkunud otsuse tegemisel menetlusõiguse normi. Kohus leidis, et kaebajale tagati võimalus oma seisukoht esitada. Seega on alusetu kaebaja väide, et kohus ei võtnud seisukohta ärakuulamisõiguse rikkumist puudutavate väidete kohta. Kohus ei pidanud võtma seisukohta täiteasja nr 031/2018/37 käsitlemise kohta vaidlustatud käskkirjas, kuna viide sellele täiteasjale ei mõjuta käskkirja õiguspärasust. Kaebajal ei saanud vaidlustatud haldusakti põhjendava osa põhjal mõistlikult tekkida arvamust, et kaebaja tagandamise aluseks olid kohtumäärusega kaebajalt välja mõistetud menetluskulude nõuded ning võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine. Viimasele alusele tuginemise korral poleks vastustajal olnud vajadust küsida kaebajalt teavet kahju hüvitamise kohta. Vastustaja pole piiranud kaebaja õigust taotleda võlgade ümberkujundamist. Samas ei saa see võimalus piirata kohtutäituri kohustust hüvitada oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju. 2) Tagandatud kohtutäituril puudub subjektiivne õigus toimetada täitemenetlusi, sh nõuda avalik-õigusliku ülesande täitmise korras võlgnikelt sisse enda kantud täitekulusid või sissenõutavaid tasusid. 3)
Kohus kontrollis KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasust nõutavas ulatuses.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
8.Kaebaja esitas ringkonnakohtule koos 06.03.2019 avaldusega täiendavad tõendid: kaebaja esindaja 19.03.2018 kiri Eesti Rahvusringhäälingule ning kaebaja 21.03.2018 kiri vastustaja ametnikule VV-le. Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ei saanud ta neid tõendeid halduskohtule 6(11)
3-18-532 esitada. Lisaks ei ole nimetatud tõendid praeguses vaidluses asjakohased. Seetõttu jätab ringkonnakohus need tõendid tähelepanuta (HKMS § 198 lg 3).
9.Halduskohus märkis oma otsuses HKMS § 165 lg-le 2 tuginedes, et nõustub vaidlustatud käskkirjas esitatud põhjendustega ega pea vajalikuks neid üle korrata. Halduskohus on tuginenud HKMS § 165 lg-le 2 seoses käskkirjas esitatud põhjendustega, mitte loobunud täielikult kohtuotsuses põhjenduste esitamisest ja kaebaja vastuväidete analüüsimisest. Asjaolu, et halduskohus on oma põhjendustes korranud vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud väiteid ning kinnitanud nendega nõustumist, ei anna alust väita, et halduskohus on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Halduskohus ei ole kohtuotsuse põhjendamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ning on jätnud kaebuse õigesti rahuldamata. Ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse jõusse, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi oma põhjendustega.
10.Justiitsministeerium teavitas 02.01.2018 kirjaga (tl 17-18) kaebajat, et kui ta ei ole 15.11.2016 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-40785 temalt välja mõistetud viiviseid täies ulatuses tasunud hiljemalt 02.02.2018, algatatakse tema suhtes ametist tagandamise menetlus KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Justiitsministeerium viitas 22.02.2018 kirjas (tl 19-20p) lisaks 15.11.2016 jõustunud kohtuotsusele ka 15.01.2018 jõustunud kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-13-50257, millest lähtudes on kaebaja tasumata nõuete kogusumma 163 984,41 eurot. Justiitsministeerium palus 22.02.2018 kirjas kaebajal teatada, kas ta on lisaks kindlustuse makstud hüvitisele tasunud hagejale eelnimetatud tsiviilasjades välja mõistetud rahalisi nõudeid, kas ta on sõlminud hagejaga kokkuleppe nõuete tasumise ajatamiseks või on tal pooleli läbirääkimised ajatamiseks ning viimasel juhul edastada teave läbirääkimiste seisust. Kirjale oli lisatud kaebaja ametist tagandamise käskkirja projekt (tl 21-21p). Arvestades 02.01.2018 kirjas märgitut ning asjaolu, et kaebaja ei olnud 02.02.2018 seisuga võlga ära tasunud, pidi talle olema selge, et tema suhtes algatatakse tagandamise menetlus, mistõttu ei olnud vajalik kaebajat menetluse algatamisest eraldi teavitada. Ehkki 22.02.2018 kirjas palus Justiitsministeerium esitada vastused konkreetsetele küsimustele, ei olnud kaebajal takistust koos vastusega esitada ka vastuväiteid tagandamise käskkirja projektile. Vaidlustatud haldusaktist nähtub, et kaebaja seda ka tegi. Käskkirjas on kajastatud nii kaebaja vastuväited kui ka vastustaja seisukohad nendele. Seega ei nõustu ringkonnakohus kaebajaga, et tagandamise menetluses rikuti tema õigust olla ära kuulatud.
11.09.01.2018 jõustunud KTS § 21 lg 2 p 8 sätestab, et valdkonna eest vastutav minister tagandab kohtutäituri ametist, kui kohtutäitur ei hüvita temalt KTS § 9 lg 1 alusel jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud nõuet täies ulatuses mõistliku aja jooksul või kohtutäitur on esitanud seoses kõnesoleva nõudega kohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Kaebaja leiab, et tema suhtes kohaldatud KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusevastane, olles vastuolus nii õigusselguse põhimõttega (PS § 10) kui ka tagasiulatuva karistuse keelu põhimõttega (PS § 23).
12.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktika järgi on kohtu algatatud konkreetse normikontrolli eesmärk teenida eelkõige menetlusosaliste huve (vt nt 28.05.2008 määrus nr 3-4-1-4-08, p 15); kolleegium hindab konkreetse normikontrolli raames normi põhiseadusele vastavust konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal (vt nt 15.12.2009 otsus nr 3-41-25-09, p 26).
13.PS § 23 lg 2 kohaselt ei tohi kellelegi mõista raskemat karistust, kui see, mida võinuks talle mõista õigusrikkumise toimepanemise ajal. Ringkonnakohus märgib, et kohtutäituri ametist tagandamine ei ole kriminaalkaristus, vaid järelevalvetoiming haldusmenetluses. PS § 23 kohaldumisest sõltumata tuleb siiski arvestada õiguse üldpõhimõttega, et isiku olukorda raskendaval seadusel ei tohi reeglina olla tagasiulatuvat jõudu. Üldjuhul on lubamatu suurendada kohustusi ehtsa tagasiulatuva jõuga õigusaktiga, mis tähendab, et õiguslikke 7(11)
3-18-532 tagajärgi ei tohi kehtestada juba minevikus tehtud tegudele. Tagasiulatuv jõud on ebaehtne, kui see puudutab õigusakti vastuvõtmise ajaks alanud, kuid mitte veel lõppenud tegevust, täpsemalt, kui see kehtestab edasiulatuvalt õiguslikud tagajärjed minevikus alanud tegevusele. Ebaehtne tagasiulatuv jõud on lubatud, kui avalik huvi normide muutmise vastu kaalub üles isikute õiguspärase ootuse (Riigikohtu 16.12.2013 otsus nr 3-4-1-27-13, p 61). Praegusel juhul ei ole KTS § 21 lg 2 p-l 8 ehtsat tagasiulatuvat mõju, sest kõnealune säte ei näe ette tagandamist selle eest, et kohtutäiturilt on jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud rahasumma. Samuti ei ole kaebajat tagandatud põhjusel, et ta esitas 25.05.2017 maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Selle avalduse esitamisele on Justiitsministeerium viidanud mitte tagandamise alusena, vaid täiendava teabena toetamaks seisukohta, et kaebaja ei tasu ka tulevikus mõistliku aja jooksul temalt välja mõistetud summasid. See, et kaebaja hinnangul on võlgade ümberkujundamise menetlus lahutamatult seotud kokkulepete saavutamise või mittesaavutamisega hageja (OAO Bank Sankt-Peterburg) nõuete tasumiseks, ei mõjuta tagandamise faktilist alust. Arvestades, et kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-12-40785 jõustus ja kohustus tasuda selles asjas välja mõistetud summa tekkis enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist, saab kaebaja puhul rääkida selle sätte osalisest ebaehtsast tagasiulatuvast mõjust. Kuna aga kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-13-50257 jõustus 15.01.2018, mis tähendab, et osa võlast tekkis KTS § 21 lg 2 p 8 kehtivuse ajal, ei pea ringkonnakohus vajalikuks hinnata, kas nimetatud sätte ebaehtne tagasiulatuv mõju on praegusel juhul põhiseaduspärane.
14.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et määratlemata õigusmõiste „mõistlik aeg“ kasutamine muudab KTS § 21 lg 2 p 8 sisu ebaselgeks ja õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks. Määratlemata õigusmõiste kasutamine ei muuda praegusel juhul asjassepuutuvat normi õigusselgusetuks, vaid annab ministrile võimaluse arvestada mõistliku aja sisustamisel konkreetse juhtumi asjaoludega. KTS § 21 lg 2 p 8 kohaldamisel ei ole mitte niivõrd oluline määratleda päevades mõistlikku aega, vaid esmatähtis on see, et tagandamine ei toimuks enne mõistliku aja möödumist kohtuotsuse jõustumisest, s.o kohtutäituril on olnud piisavalt aega võlg tasuda. Mõistliku aja piiritlemisel tuleb arvestada ka avaliku huviga, et kohtutäiturina ei tegutseks isik, kes ei suuda ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju täies ulatuses hüvitada. Seega ei saa kohtutäitur eeldada, et ta võib nõudeid tasuda määramatult pika aja jooksul, jätkates samal ajal ametitegevust. Asjaolu, et kohtutäituril puudub vara võlgade tasumiseks, ei saa tuua kaasa mõistliku aja pikenemist. Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja väitest vara puudumise kohta saab järeldada, et tal ei ole võimalik tasuda võlga mõistliku aja jooksul.
15.Justiitsministeeriumi 02.01.2018 kirja koostamise ajaks oli tsiviilasjas nr 2-12-40785 tehtud lõpplahendi jõustumisest möödunud juba rohkem kui aasta. Seega ei ole õige kaebaja väide, justkui oleks talle 82 124,49 euro suuruse võla (sh viivised 67 555,76 eurot ja menetluskulude nõue 14 568,73 eurot) tasumiseks jäetud vaid üks kuu. Kuna kaebaja ei olnud pikema aja jooksul täitnud 15.11.2016 jõustunud kohtuotsust, oli põhjendatud alus arvata, et ta ei tasu lähitulevikus ka 15.01.2018 jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud summat. Kaebaja võimetus võlga täies ulatuses tasuda ilmneb ühtlasi kaebaja 25.05.2017 avaldusest võlgade ümberkujundamiseks (tl 44-47p), milles kaebaja prognoosis, et tal on kohtutäituri ametitegevust jätkates võimalik tasuda võlga kuus 687 eurot ehk saneerimiskava alusel 60 kuu jooksul kokku 41 220 eurot. Neid asjaolusid arvestades on vastustaja põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole hüvitanud ega hüvita ka tulevikus temalt tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-13-50257 jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud summasid mõistliku aja jooksul. Võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine ei takista võlgade mõistliku aja jooksul tasumist puudutava hinnangu andmist haldusmenetluses. Kuna kaebajat ei ole tagandatud võlgade 8(11)
3-18-532 ümberkujundamise avalduse esitamise tõttu, on tegemist teineteisest sõltumatute menetlustega. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kaebajal pole enne võlgade ümberkujundamise menetluse tulemuse selgumist üldse mõistlik üritada võlga tasuda. Võimalus, et maakohus vähendab võlausaldajate nõudeid, ei väära asjaolu, et kaebaja ei hüvita temalt välja mõistetud nõuet täies ulatuses.
16.Kaebaja arvates on talle vaidlustatud käskkirjas heidetud ette ka menetluskulude nõude tasumata jätmist, mis ei ole KTS § 9 lg-st 1 tulenev nõue. Käskkirjas on välja toodud ka kaebajalt välja mõistetud menetluskulude nõuded, kuid samas on 3. lõigus märgitud, et kaebajalt kohtuotsustega välja mõistetud viiviseid tuleb käsitada ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahjuna KTS § 9 lg 1 tähenduses. Sellest järeldub, et tagandamisel heidab vastustaja kaebajale ette viiviste tasumata jätmist, mitte menetluskulude hüvitamata jätmist. Tsiviilasjades nr 2-1240785 ja nr 2-13-50257 kaebajalt välja mõistetud menetluskulude mainimine ei mõjuta kuidagi käskkirja õiguspärasust.
17.Justiitsminister on vaidlustatud käskkirjas viidanud kohtutäitur VV menetluses olnud täiteasjale nr 031/2018/37, millega seoses algatatud järelevalvemenetluses selgus, et kaebaja tegi ametialaselt arvelduskontolt kolm ülekannet endaga seotud MTÜ kontole, rikkudes sellega KTM § 57 lg-s 2 sätestatud kohustust kanda ametialasele arvelduskontole laekunud kohtutäituri tasu ja täitekulude hüvitis kohtutäituri ettevõtluskontole. Vastustaja ei ole täiteasjaga nr 031/2018/37 seotud asjaoludele tuginenud tagandamise faktilise alusena, mistõttu pole oluline asjaolu, et kõnealuse täiteasja algatamine oli põhjendamatu. Tagandamise otsustamisel ei ole keelatud arvesse võtta asjaolusid, mis ei ole otseselt seotud tagandamise aluseks olevate jõustunud kohtuotsuste täitmisega, kuid iseloomustavad tagandatavat kohtutäiturit üldisemalt. Vastustaja on kaebaja tegevusest põhjendatult järeldanud, et see viitab kaebaja kavatsusele hoiduda kõrvale tema vastu esitatud nõude täitmisest. Selline teguviis on kohtutäiturile sobimatu ning näitab, et kohtutäitur ei ole oma ametipidamises aus ja kõlbeline, nagu nõuab KTS § 17 lg 1.
18.Asjaolu, et võla olemasolu, mida kohtutäitur ei suuda täielikult tasuda, ei muuda iseenesest kohtutäituri ametitegevuse jätkamist võimatuks, ei tähenda, et tema tagandamine oleks alusetu. Vastustaja on vaidlustatud käskkirjas selgitanud, et võlgades kohtutäituri ametis jätkamine kahjustab kohtutäituri ameti mainet tervikuna ega sobi kokku kohtutäituri rolliga ühiskonnas. Kohtutäitur on avalik-õiguslikku ametit enda nimel ja vastutusel pidav isik (KTS § 2 lg 1), kellele riik on täitemenetluse näol delegeerinud osa riigivõimu teostamisest. Kohtutäitur peab ametitegevuses olema erapooletu ning äratama usaldust kõigis isikutes, kelle kasuks või kelle suhtes ta toiminguid teeb (KTS § 2 lg 3), samuti järgima oma ametivannet ning käituma väärikalt ka väljaspool ametitegevust (KTS § 2 lg 4). Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et kohtutäitur, kes ei ole võimeline suures ulatuses hüvitama ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju ning on lisaks näidanud üles ebaausust ja soovi võlgade maksmisest kõrvale hoiduda, ei sobi kohtutäituri ametisse.
19.Kaebaja on täiendavalt tõstatanud ametitegevuse üleandmisega seotud küsimused, leides, et justiitsministril pole pädevust määrata asjaajamist ülevõtvat kohtutäiturit ega üleandmise tähtaega, ning käskkirjaga pandud kohustus anda asjaajamine üle teisele ametisolevale kohtutäiturile on vastuolus KTS § 19 lg-ga 2 ja § 25 lg-ga 2. KTS § 19 lg 2 kohaselt täidetakse kohtutäituri vaba ametikoht konkursi alusel, mis kuulutatakse välja kindla tööpiirkonna kohtutäituri ametikohale. KTS § 25 lg 2 esimeses lauses sätestatakse, et kui kohtutäitur soovib viibida või on sunnitud viibima oma ametikohustuste täitmisest eemal üle kümne tööpäeva kalendrikuus, peab ta sellest kirjalikult teavitama ametikogu, kes määrab kohtutäiturile asendaja.
9(11)
3-18-532 Ringkonnakohus märgib, et see, milline kohtutäitur võtab kaebaja täiteasjad üle ning kes selle otsustab, ei puuduta otseselt kaebaja subjektiivseid õigusi. Vaidlust ei saa olla selles, et ametist tagandamise korral peab kohtutäitur oma ametitegevusest tuleneva asjaajamise teisele kohtutäiturile või kohtutäituri abile üle andma ning ülevõtval kohtutäituril on sellele korrespondeeriv kohustus täiteasjade menetlemine üle võtta. KTS § 15 lg 1 sätestab, et kui kohtutäitur ametist vabastatakse või tagandatakse või sureb, lähevad tema ametitoimingute tegemisel loodud dokumendid ning nendega seotud õigused ja kohustused, sealhulgas täitemenetluses makstud ettemaksud ning kohtutäituri ametialase arvelduskonto käsutamise õigus, üle asjaajamist ülevõtvale kohtutäiturile. Ülevõtmist korraldab ametikogu. KTM § 31 lg 1 järgi annab kohtutäituri ametist vabastamisel lahkuv kohtutäitur valdkonna eest vastutava ministri käskkirja alusel tema menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamise, sealhulgas täitetoimikutega seotud elektroonilised dokumendid, üle teisele sama piirkonna kohtutäiturile või ametisse nimetatavale uuele kohtutäiturile. Arvestades, et ametist vabastamine on laiem mõiste, mis võib sõltuvalt kontekstist hõlmata ka tagandamist, ning tagandamise kohta puudub eraldi säte, tuleb KTM §-st 31 lähtuda ka kohtutäituri ametist tagandamise korral, arvestades tagandamise erisusi. Näiteks ei ole võimalik asjaajamist üle anda enne kohtutäituri ametist tagandamist (KTS § 31 lg 6), vaid üleandmine saab toimuda üksnes pärast seda. KTS-st ega KTM-st ei tulene, et kohtutäituri ametist tagandamise korral tuleks vabanev koht täita tingimata uue ametisse nimetatava kohtutäituriga. Ülevõtvaks kohtutäituriks KTS § 15 tähenduses võib olla ka teine ametisolev kohtutäitur. Tagandataval kohtutäituril ei ole õigust valida, millisele kohtutäiturile täiteasjad üle anda. KTS § 16 kohaselt on valdkonna eest vastutaval ministril ja ametikogul õigus kohustada kohtutäiturit tegema ametist vabastatud, ametist tagandatud või peatatud ametivolitustega kohtutäituri ametitoiminguid. Nimetatud sätte alusel on ülevõtva kohtutäituri määramise pädevus ka justiitsministril. Selleks, et ülevõttev kohtutäitur saaks neid kohustusi täita, peab tagandatav kohtutäitur talle täitetoimikutega seotud asjaajamise üle andma. Tagandatava kohtutäituri kohustamine asjaajamise üleandmiseks ei ole vastuolus seaduse mõttega.
20.KTM § 31 lg 4 sätestab, et lahkuva kohtutäituri poolt täitemenetluse seadustiku alusel koostatud täitekulu väljamõistmise otsuse kohaselt sissenõudmisele kuuluv summa hüvitatakse lahkuvale kohtutäiturile kohtutäiturite omavahelise kokkuleppe alusel. Selle sätte alusel hüvitatakse lahkuvale kohtutäiturile sissenõutud täitekulud ja täitemenetluse alustamise tasud. Hüvitise saamise õigust ei mõjuta see, millisele kohtutäiturile ametist lahkuv täitur oma asjaajamise üle annab.
21.Kaebaja on toonud välja, et ametitegevuse lõpetamisega kaasnevad märkimisväärsed kulud, mille hüvitamist õigusaktid ette ei näe. Kaebaja ei ole esitanud nõuet asjaajamise üleandmisega tekitatud kulude hüvitamiseks, mistõttu väljub see küsimus praeguse vaidluse raamidest. Ringkonnakohus märgib siiski, et võlg, mida kaebaja ei suutnud mõistliku aja jooksul ära tasuda, tekkis kaebaja enda õigusvastase ja süülise tegevuse tulemusel ning ametist tagandamine otsus ei tulnud kaebajale ka täiesti ootamatult, mistõttu oli kaebajal võimalik alates vastustaja 02.01.2018 kirja saamisest sellega oma tegevuse (sh lepingute sõlmimisel ja pikendamisel) planeerimisel arvestada. Nendel asjaoludel ei saa ringkonnakohtu hinnangul põhiseadusevastaseks pidada olukorda, kus kohtutäituri tegevuse lõpetamisega kaasnevad kulud jäävad tagandatava kohtutäituri kanda.
22.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud andmeid menetluskulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
10(11)
3-18-532
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.