Teenistussuhted › Vabakutselised ametipidajad

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja leiab, et ametist tagandamise menetluse läbiviimine ei olnud nõuetekohane ning kaebajale ei tagatud sisulist ärakuulamisõigust. Justiitsministeeriumi 02.01.2018 saadetud kirjas viidatid 09.01.2018 jõustuvale KTS § 21 lg 2 p-le 8 ning nõuti, et kaebaja hüvitaks tsiviilasjas nr 2-12-40785 välja mõistetud summa 82 124,49 eurot hiljemalt 02.02.2018. Nõude mittetäitmisel algatab justiitsminister ametist tagandamise menetluse KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Menetluse alustamisest vastavalt HMS §-le 35 kaebajat ei teavitatud. Järgnevalt pöördus Justiitsministeeriumi kaebaja poole 22.02.2018 kirjaga nr 15-1/1618-1, milles tunti huvi vaid selle vastu, kas hageja nõuded tsiviilasjades nr 2-12-40785 ja nr 2-13-50257 on täidetud või kas on pooleli läbirääkimisi. Kirjale oli lisatud tagandamise käskkirja projekt. Kaebaja edastas vastused küsimustele 27.02.2018. Küsimuses, kas on reaalne võimalus nõue mõistliku aja jooksul tasuda, ei ole kaebajale ärakuulamist võimaldatud. Vastustaja olid teadlik faktist, et enne KTS § 21 lg 2 p 8 jõustumist oli juba

algatatud kaebaja suhtes võlgade ümberkujundamise menetlus, mille tulemusena saab kohus kinnitada võla tasumise ajatamisgraafiku lähtudes selle mõistlikkusest või jätta see kinnitamata, samuti vähendada nõuet või jätta vähendamata. Justiitsministeerium ei saa olukorras, kus pooleli on võlgade ümberkujundamise menetlus, asuda eraldi hindama kohtu ja sissenõudja eest, mis on mõistlik aeg sissenõudja nõude täitmiseks. Seda, kas ümberkujundamise menetluses on võimalik nõue täita, ei ole Justiitsministeerium käskkirjas hinnanud. Samuti tuli käskkirja muudes osades, s.o. kellele ametitegevus üle anda ja mis aja jooksul, täita ärakuulamisõigust. Ülevõtva kohtutäituri nime ei olnud mainitud 22.02.18 edastatud tagandamise käskkirja projektis. Kuna ametitegevuse ülevõtmine puudutab ka täituritasu otsustest sissenõutavaks muutunud tasunõudeid, siis omab kaebaja jaoks tähtsut, kellele ametitegevus üle läheb. Kaebaja ära kuulmata jätmiseks HMS § 40 lg 3 p-des 1-7 toodud erandlikke asjaolusid ei esinenud. Vaidlustatud käskkirja motivatsioon sisaldab olulises osas ebavajalikku ja ebaolulist teavet. Selline haldusakti motivatsioon ei ole kooskõlas HMS § 55 ja 56 nõuetega. Ebavajalik on käskkirjas käsitleda seda, mis ajal on kaebaja saatnud Justiitsministeeriumi e-kirjale vastuvõtu kinnituse ja seda olukorras, kus seadus ja Justiitsministeerium ise loevad e-kirja saatmisega samal päeval kätte toimetatuks ning puudub vaidlus, et kaebaja vastas justiitsministeeriumi pöördumisele tähtaegselt. Puudub nii probleem kui seos tagandamise küsimusega. Samuti ei olnud vajalik käskkirjas käsitleda kaebaja suhtes algatatud täitemenetlust 435 euro väidetava mittetasumise kohta. Justiitsministeeriumile laekunud pöördumise osas kaebaja suhtes järelevalvemenetlust läbi ei viinud ega küsitud kaebajalt seisukohta, sh ettevõtluskonto asemel kasutatud konto osas. Olukorras, kus täitemenetlust läbi viinud K. Vellet on hiljem otsusega tunnistanud täitemenetluse läbiviimise lubamatuks, tähendab see, et täitemenetlus oli algusest peale lubamatu. Kui täitemenetluse algatamisel võlausaldajal puudub nõue, siis ei ole alust rääkida täitemenetluses nõude täitmisest kõrvalehoidumisest. Kaebaja hinnangul ei ole asjakohased ka käskkirja 3-ndal leheküljel kajastatud 2 võlgniku pöördumised ja subjektiivsed hinnangud kaebaja suhtes, sest vähemalt ühel juhul peegeldab see sama võlgniku ebaõiget arusaama olukorrast. KTS § 21 lg 2 p 8 vastuolu Põhiseadusega. 09.01.2018 jõustus KTS § 21 lg 2 p 8. Säte on asjassepuutuv, kuna selle normi alusel on kaebaja vaidlustatud käskkirjaga ametist tagandatud ning selle normi põhiseadusele mittevastavuse korral tuleks kaebaja suhtes teha teistsugune otsus. Kaebaja leiab, et sätte põhiseaduspärasuse kontroll tuleb teostada kogu normi ulatuses. KTS § 21 lg 2 p 8 sisaldab kahte koosseisualternatiivi: - kui kohtutäitur ei hüvita temalt käesoleva seaduse § 9 lõike 1 alusel jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud nõuet täies ulatuses mõistliku aja jooksul või - kohtutäitur on esitanud seoses kõnesoleva nõudega kohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. Puudub vaidlus, et kaebaja on esitanud 25.05.2017 Pärnu Maakohtule võlgade ümberkujundamise avalduse. Nimetatud asjaolust ning

asjaolust, et kaebaja ei ole lisaks ametikindlustuse poolt hagejale hüvitatud summale asunud hagejale tema kasuks kohtuotsusega väljamõistetud nõudeid täitma ega sõlminud kokkuleppeid nõuete täitmiseks/ajatamiseks ning ei ole asunud täitma 15.01.2018 kohtuotsusega väljamõistatud summat, on vastustaja teinud käskkirjas järelduse, et kaebaja ei ole võimeline hüvitama nõudeid hageja ees mõistliku aja jooksul. Eelnevast tulenevalt isegi kui kaebaja puhul ei ole käskkirjas otsesõnu rõhutatud, et tema ametist vabastamise aluseks on võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine, tuleneb käskkirja põhjendustest, et kaebaja puhul võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine toetab järeldust, et nõuet ei hüvitata täies ulatuses mõistliku aja jooksul. Kaebaja leiab, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole Põhiseadusega kooskõlas formaalses ega materiaalses mõttes. KTS § 21 lg 2 p 8 sisaldab määratlemata õigusmõistet “mõistliku aja jooksul”. Määratlemata õigusmõiste on õigustehniline vahend, mille puhul seadusandja loobub detailsete ettekirjutuste andmisest seadustes enestes, delegeerides normi täpsustamise seaduse rakendajale. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Nii KTS § 21 lg 2 p 8 kui seletuskiri ei too selles küsimuses selgust. Olukorras, kus kohtutäitur ei suuda kahjunõuet hüvitada, võib ta kui füüsiline isik taotleda võlgade ümberkujundamist, sh vähendamist. Sätte kohaselt tuleks kohtutäitur ametist vabastada ka siis, kui ta tasub võlausaldajale 90% nõude summast ja ülejäänud osas toimub võla ümberkujundamine ning piisab tagandamiseks ka üksnes võlgade ümberkujundamise avalduse esitamisest. Asja teeb markantseks asjaolu, et olukorras, kus avaldus võlgade ümberkujundamiseks on esitatud enne normi jõustumist, ei olegi võimalik vältida ametist tagandamist, sest tagandamiseks piisab, kui üks koosseisualternatiiv on täidetud. Säte ei sisalda teise koosseisualternatiivi osas kaalutusõigust, normi sõnastus on imperatiivne. Mõistlikkuse põhimõttele ei vasta ka olukord, kus ca 148 000 euro tasumist nõuab Justiitsministeerum kohtutäiturilt kuu aja jooksul, väites, et võlg on tasumata juba ca aasta. Ca 148 000 suuruse kasumi tekkimine aastase perioodi jooksul on utoopia. Kaebaja leiab, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei vasta määratletuse ehk õigusselguse nõudele. PS § 23 kohaselt on karistuslike sätete tagasiulatuv mõju keelatud. KTS § 21 lg 2 p 8 alusel nähakse ette kohtutäituri tagandamine, mis materiaalses mõttes vastab karistamisele, alates 09.01.2018 nende tegude eest, mis pandi toime enne 09.01.2018 ja seda olukorras, kus KTS varasem redakstioon kohtutäituri sellist tagandamise võimalust ette ei näinud. Tagandamine on KTS § 57 lg 1 p 3 järgi kohtutäiturile määratav distsiplinaarkaristus, seega on võrdsustatud karistusega. Sellest aspektist vaadates KTS § 21 lg 2 p 8 on vastuolus PS §-ga 23. Isegi kui PS § 23 näol on tegu vaid eranditult karistusõigusliku põhimõttega, tuleneb õiguse üldpõhimõttest, et seadusel, mis halvendab isiku olukorda, ei tohi olla tagasiulatuvat mõju. Puudub vaidlus, et vastustaja kohaldab kaebaja suhtes KTS § 21 lg 2 p-i 8 enne selle sätte jõustumist toimunud kahjujuhtumi suhtes.

Kaebaja leiab, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole ka materiaalselt põhiseaduspärane. Kaebaja leiab, et KTS § 21 lg 2 p 8 riivab ebaproportsionaalselt tema omandiõigust (§ 32), ettevõtlusvabadust (§ 31) ja õigust vabale eneseteostusele (§ 29). Kui seletuskirjas on väljendatud ideed, et ausa kohtutäituri põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohtutäitur ei suuda võlga tasuda, siis selle idee realiseerumist hakatakse oluliselt kitsendama, piirates seda vaid RVS alusel tekkinud võlgadele. KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole eesmärgipärane täituriameti diskrediteerimise või täitesüsteemi kahjustumise ärahoidmiseks olukorras, kus norm kohaldub vaid piiratud nõuete osas. KTS § 21 lg 2 p 8 eelnõu seletuskirjas isegi ei mainita vajadust hoida ära täituriameti diskrediteerimist ega mainita ka täitesüsteemi kahjustumist, vaid rõhuasetus on selles, et kui riik peab kandma vastutust kohtutäituri rikkumise eest, ei peaks täitur saama ametis jätkata. Olukorras, kus KTS § 9 lg 6 täituri vastutust Koja ja riigi ees ei piira, ei ole KTS § 21 lg 2 p 8 eesmärgipärane. KTS § 21 lg 2 p 8 sõnastusest tulenevalt annab tagandamiseks aluse ainuüksi kohtutäituri poolt kohtusse pöördumine võlgade ümberkujundamiskes. VÕVS näeb ette võlgade ümberkujundamise läbi kohtumenetluse kohustuse täitmise tähtaja pikendamise, osadena täitmise või kohustuse vähendamise teel. KTS § 21 lg 2 p 8 normi esimene alternatiiv sätestab kohustuse täitmise määratlemata õigusmõiste “mõistliku aja jooksul”, mis olemuslikult võimaldab täitmise tähtaega pikendada. Meetme sobivuse küsimus tõusetub ka sellest aspektis, et analoogselt kohtutäituritega on vaba ja sõltumatu elukutse pidajad ka notarid, kelle osas notariaadiseaduses analoogne vabastamise alus puudub. Tegemist on sarnaste elukutsete osas PS §-s 12 toodud võrduspõhimõtte rikkumisega. KTS § 21 lg 2 p 8 loob ka aluse varalise seisundi põhjal kohtutäituri diskrimineerimiseks võrreldes muude vabade elukutsete pidajatega, mis riivab samuti PS §-is 12 toodud põhiõigust, §-s 32 nimetatud omandiõigust ja §-s 32 toodud ettevõtlusvabadust. Justiitsministeeriumil puudus pädevus korraldada ametitegevuse ülevõtmist, mis on ametikogu pädevuses. KTS § 15 lg-st 1 tuleneb, et ülevõtmist korraldab ametikogu. Käskkirjast ilmneb üheselt, et minister on asunud korraldama ülevõtmist, tehes käskkirjaga kaebajale ülesandeks anda asjaajamine üle ministri valitud täituritele, kohustanud määratud tähtajaks andma üle määratud kohtutäituritele kaebaja menetluses olevad täitetoimikud ja nendega seotud asjaajamise, jne. Käskkirjas ei ole viidatud normile, mis annab justiitsministrile pädevuse korraldada ametitegevuse ülevõtmist. Käskkirjaga pandud kohustus anda asjaajamine üle teisele ametis olevale kohtutäiturile, on vastuolus KTS §-dega 19 lg 2 ja § 25 lg 2. Ametitegevuse saab KTS järgi üle anda asendajale (KTS § 19 lg 2, § 25 lg 2) ja seejärel avaliku konkursi alusel ametisse astuvale uuele kohtutäiturile. Kaebaja olukorda halvendab kahtlemata see, kui täiteasjad tuleb üle anda kohtutäiturile, kes on juba koormatud oma olemasoleva ametitegevuse ja sellega seotud täiteasjadega, millest tingutult on väiksem tema huvi tegeleda tasunõuete sissenõudmisega

ametist tagandatud kohtutäiturile. KTM § 31 lg 4 seab ametist lahkuva kohtutäituri õiguse tasu saamiseks sõltuvusse kokkuleppe sõlmimisest ülevõtva kohtutäituriga. Ülevõttev kohtutäitur Kaire Põlts on kaebajale avaldanud, et ta ei kavatse vabatahtlikult mingiski suuruses hüvitist maksta. Kaebaja õigusi kahjustab kahtlemata see, kui tal tuleb kohtu kaudu asuda välja nõudma sissenõutavaks muutunud ametitasusid. Tegemist on paradoksaalse olukorraga kaebajal on küll ametitegevuse nõuete näol olemas vara, mis aga ei pruugi üldse laekuda või laekuda mõistliku aja jooksul, kuna on sõltuvuss ülevõtva kohtutäituri suvast. Taoline olukord kokkuvõttes vaid süvendab võimalust, kus võlausaldaja nõue võibki jääda hüvitamata. Vastustaja leiab, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane. Käskkirja andmisel ei ole KTS § 21 lg 2 p 8 kohaldatud tagasiulatavalt ning puudub alus kahelda antud sätte põhiseaduspärasuses. 22.02.2018 saadeti kaebajale käskkirja projekt ja anti võimalus asjakohases ulatuses esitada oma seisukohad, mida kaebaja ka tegi. Kaebaja seisukohtadest nähtuvalt ei olnud kaebaja väljamõistetud viivisnõudeid hüvitama asunud ning puudus ka reaalne võimalus võlgnevust mõistliku aja jooksul tasuda või kannatanuga hüvitamise ajatamises kokkuleppele jõuda. Kaebaja ametist tagandamine oli seetõttu antud olukorras ainuvõimalik otsus. Muudes küsimustes (mis ei olnud tagandamise aluseks) puudus vastustajal kohustus kaebaja arvamust küsida. Kaebaja tagandati KTS § 21 lg 2 p 8 alusel. Nimetatud tagandamise alus viidi KTS-i sisse kõrvaldamaks täiturit ja täitesüsteemi diskrediteeriv olukord, mis võimaldas ametis jätkata kohtutäituril, kes on temalt ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju jätnud mõistliku aja jooksul hüvitamata. Hüvitamiskohustus on kohtutäituril KTS § 2 lg 3 ja § 9 lg 1 tulenevalt (peab äratama usaldust ja vastutab tekitatud kahju eest). Kõnealune tagandamise alus jõustus 09.01.2018. Kaebajat teavitati 02.01.2018 kirjaga jõustuvast seadusemuudatusest ja anti kaebajale võimalus kuu aja jooksul hüvitada kahju või saavutada kannatanuga maksekokkulepe. Kui ilmnes, et hüvitamist ei ole toimunud ning läbirääkimisi ei peeta, küsis vastustaja kaebajalt 22.02.2018 kirjaga uuesti hüvitamise ja kannatanuga kokkuleppele jõudmise võimaluste kohta. Kaebaja 27.02.2018 vastusest selgus, et kaebajal jätkuvalt puuduvad nii võimalus hüvitisvõlgnevuse tasumiseks kui selle ajatamises kokkuleppele saamiseks. Seejärel tagandati kaebaja justiitsministri 01.03.2018 käskkirjaga. Vastustaja hinnangul oli kaebaja ametist tagandamine antud olukorras ainuvõimalik otsus. Kaebajal oli alates 09.01.2018 rohkem kui poolteist kuud aega olukorra lahendamiseks. Ning seda olukorras, kus hüvitisvõlgnevus oli tekkinud juba rohkem kui aasta tagasi. Vastustaja hinnangul pidanuks kaebaja asuma kahju hüvitama viivitamatult pärast esimese kahjuhüvitise väljamõistmise lahendi jõustumist 15.11.2016. Kaebajal puudus põhjendatud ootus, et ta saab ametis jätkata olukorras, kus ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju

on hüvitamata. Hiljemalt 27.02.2018 oli KTS § 21 lg 2 p 8 sätestatud mõistlik aeg kahju hüvitamiseks möödunud ning vastustajal ei olnud võimalik avalike huvide kaitseks kaebaja ametist tagandamisega kauem viivitada. Kõik tagandamise otsustamiseks olulised asjaolud olid selleks hetkeks selged, puudus vajadus asjaolusid täiendavalt uurida ja kaaluda. Seetõttu ei olnud tegemist kiirustatud otsusega. Vastustaja ei nõustu, et kaebaja on kaebuse faktilise ja õigusliku alusega seonduvas jäetud ära kuulamata. 22.02.2018 saadeti kaebajale käskkirja projekt ja anti võimalus kättesaamisest viie päeva jooksul asjakohases ulatuses esitada oma seisukohad, mida kaebaja ka tegi. Võimalus esitada tagandamisele vastuväiteid ja seisukohti ei olnud piiratud. Viiepäevane tähtaeg seisukohtade esitamiseks oli avaliku huvi kaalukust arvestades põhjendatud. Kaebaja oli tagandamisega seonduvatest asjaoludest teadlik, mistõttu oli viiepäevane tähtaeg seisukohtade kujundamiseks ja vormistamiseks vastustaja hinnangul ka täiesti piisav. Kaebaja oleks ka saanud taotleda vastamistähtaja pikendamist, kuid ta ei teinud seda. Isegi, kui asuda seisukohale, et vastustaja pidanuks küsima kaebaja arvamust ka tagandamisega otseselt mitteseotud küsimustes, ei saa olla tegemist menetlusveaga, mis võinuks mõjutada asja otsustamist, sest kaebaja ametist tagandamine oli antud olukorras ainuvõimalik otsus. Kaebajal puudus subjektiivne õigus jätta tema tagandamise korral ametitegevusega seotud asjaajamise üle andmata või nõuda selle üleandmist Kaire Põltsi asemel teisele kohtutäiturile või kohtutäituri abile. Kehtiv õigus ei kohusta ministrit küsima ametitegevuse üleandmisega seotud küsimustes kaebaja arvamust ning kaebaja seisukoht antud küsimuses ei saa ka olla ministri jaoks siduv. Ametitegevuse üleandmise näol on tegemist äärmiselt kiireloomulise küsimusega (nt elatisnõuete täitmised, hagi tagamised, esialgse õiguskaitse asjad, laekunud summade ülekandmised ja tagasikandmised, arestide tühistamised jms) ning mistahes viivitused ametitegevuse üleandmisel võivad kahjustada täitemenetlusosaliste olulisi õigusi ja huve. Seega ei olnud vastustajal vajalik ega põhjendatud neis küsimustes kaebaja arvamust küsida. Vastustaja leiab, et puudub ka alus kahelda KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasuses. Individuaalkaebuse lahendamise raames ei saa kohtud kohaldatava sätte põhiseaduspärasust kontrollida n-ö abstraktselt, vaid üksnes kaebusega hõlmatud ulatuses. Kuivõrd kaebaja tagandamise aluseks ei olnud kohtule võlgade ümberkujundamise avalduse esitamine (KTS § 21 lg 2 p 8 alt 2), siis ei ole kaebaja vastavasisulised väited asjakohased ja tuleb jätta tähelepanuta. Kaebaja leiab, et KTS § 21 lg 2 p 8 ei vasta määratletuse ehk õigusselguse nõudele. Vastustaja ei nõustu kaebaja käsitlusega. Määratlemata õigusmõiste kasutamine õigusnormi sõnastuses ei tähenda, et säte oleks ebaselge. Vastustaja hinnangul tuleb KTS § 21 lg 2 p 8 sätestatud mõistliku aja pikkuse määratlemisel lähtuda eeskätt normi mõttest ja eesmärgist – lõpetada täituriametit ja täitesüsteemi diskrediteeriv olukord ning tagada täitesüsteemi toimimine (sh täitemenetlusosaliste õiguste ja huvide kaitse). Mõistlik aeg kahju hüvitamiseks

on pikem nt juhul, kui täituri näitab, et tal on reaalne võimalus jõuda kannatanuga hüvitise vähendamises või kahju hüvitamise ajatamises kokkuleppele. Täituri maksevõimest lähtuda ei ole põhjendatud, sest norm ei ole suunatud täituri õiguste kaitseks. Vastustaja ei nõustu ka, et KTS § 21 lg 2 p 8 kohaldati kaebaja suhtes tagasiulatuvalt või et KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusvastaselt tagasiulatuva mõjuga. Kaebaja ei tagandatud mitte kahju tekitamise või n-ö võlgu jäämise tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud ka pärast 09.01.2018 asunud kannatanule hüvitama kahju ning puudus ettenähtav võimalus kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul tulevikus. Hüvitamiskohustus oli kaebajal nii seaduse jõustumise hetkel (osaliselt tekkis 15.01.2018) kui on ka praegu. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebaja tänaseni kahju hüvitama asunud. Kaebajale anti ka võimalus pärast sätte jõustumist 09.01.2018 olukord lahendada ja tagandamist vältida. Kaebaja tagandati ametist alles pärast seda, kui ilmnes, et kaebajal võimalused kahju hüvitamiseks või maksekokkulepeteks puuduvad. Vastustaja rõhutab, et kaebajal ei saanud olla põhjendatud ootust, et tal võimaldatakse määramata aja jooksul kohtutäituriametis jätkata olukorras, kus kohustus hüvitada oma ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju (09.01.2018 summas ca 67 000 eurot) on täitmata, kaebajal puudub vara ja reaalne võimalus kannatanuga kokkuleppeks. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väidetega tema omandiõiguse, ettevõtlusvabaduse ja õiguse vabale eneseteostusele rikkumise osas. KTS § 21 lg 2 p 8 peamine eesmärk lõpetada kohtutäituriametit diskrediteeriv ning potentsiaalselt kogu täitesüsteemi kahjustav olukord, kus täitetoiminguid teeb kohtutäitur, kes ise hoiab oma ametitegevusega süüliselt tekitatud kahju hüvitamisest kõrvale või kes pole suuteline oma võlgnevust mõistliku aja jooksul täies ulatuses tasuma. Sätte eesmärk on ka täituriameti usaldusväärsust õõnestanud ja ebausaldusväärse ning seega ametisse sobimatu kohtutäituri kõrvaldamine täituriametist. Kohtutäiturile kui isikule, kellele on riik volitanud täitemenetluse funktsiooni läbiviimise, sh õiguse nõuda teistelt inimestelt ja juriidilistelt isikutelt sisse võlgnevusi, kohalduvad kõrgemad standardid ja hoolsuskohustus enda kohustuste täitmisel. Täiesti vastuvõetamatu on olukord, kui kohtutäiturina tegutsev inimene ei täida või ei asu täitma mõistliku aja jooksul tema poolt ametitegevusega süüliselt tekitatud ja kohtuotsusega välja mõistetud kahjunõudeid. Seda, et kaebaja suutmatus kahju hüvitada kahjustab reaalselt täitesüsteemi mainet, näitavad mitmed JM-ile esitatud isikute pöördumised, samuti on ajakirjanduses kajastatud kaebaja tegevust selgelt negatiivses toonis. Vaieldamatult esines antud juhul ülekaalukas avalik huvi, et täiturina ei tegutseks inimene, kes ise enda kohustusi ei täida. Nimetatud asjaoludel ei olnud kaebaja tagandamine kaebaja põhiõigusi rikkuv ehk põhiseadusvastane. Lisaks on oluline rõhutada, et käesoleva juhtumi puhul võib halvemal juhul kaasneda ka riigivastutus, st riik peab kannatanule kaebaja tekitatud kahjud KTS § 9 lg 6 täiendava vastutuse rakendumisel hüvitama avalikest vahenditest, st maksumaksja arvel. Nimetatud stsenaariumi realiseerumisel on kahju

täitesüsteemi mainele korvamatu. Kahju oleks veel suurem, kui riik võimaldanuks kaebajal ametis jätkata. Riik on loonud kohtutäituriameti pidamiseks ja avalik-õigusliku ülesandega kaasnevate riskide kompenseerimiseks mitmed meetmed. Täitemenetlust tohivad läbi viia üksnes eratäiturid. Lisaks on seadusandja kehtestanud täituritele tasud, mis eelduslikult võimaldavad täituritel oma ülesannete ja kohustuste täitmisega toime tulla ning võimaldavad teenida motiveerivat tasu. Samas peab riik tagama, et täituriametit peaksid usaldusväärsed inimesed. Kaebaja, võimaldades tekkida olukorral, kus ta ei ole suuteline süüliselt põhjustatud kahju hüvitada, kohtutäituri usaldusväärsuse nõudele ilmselgelt ei vasta. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kaebaja ametist tagandamine oli sobiv, vajalik ja kaitstava õigushüve kaalukust silmas pidades ka proportsionaalne meede. Kaebaja tagandamine on toimunud seaduslikul alusel ja seadusega sätestatud korras.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja koostoimes, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjendustel: Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Tallinna kohtutäitur U.T. ametist tagandamine, sh Tallinna kohtutäiturile Kaire Põltsile dokumentide ja asjaajamise üleandmise nõue, oli õiguspärane või mitte. Lisaks on kaebaja pool seisukohal, et Kohtutäituri seaduse (KTS) § 21 lg 2 p 8 on vastuolus Põhiseadusega nii formaalses kui materiaalses mõttes. Kaebaja väitel KTS § 21 lg 2 p 8 sisaldab määratlemata õigusmõistet „mõistliku aja jooksul”. Kuna määratlemata õigusmõiste on seadusandja poolt loodud, tuleb seda sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil, kuid nii KTS § 21 lg 2 p 8 kui seletuskiri ei anna selles küsimuses selgust. KTS § 21 lg 2 p 8 alusel nähakse ette kohtutäituri tagandamine, mis materiaalses mõttes vastab karistamisele, alates 09.01.2018 nende tegude eest, mis pandi toime enne 09.01.2018 ja seda olukorras, kus KTS varasem redaktsioon kohtutäituri sellist tagandamise võimalust ette ei näinud. Tagandamine on KTS § 57 lg 1 p 3 järgi ka kohtutäiturile määratav distsiplinaarkaristus, seega tagandamine on KTS-is võrdsustatud karistusega ning sellest aspektist vaadates KTS § 21 lg 2 p 8 on vastuolus PS §-ga 23. KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole ka materiaalselt põhiseaduspärane, sätestades sisuliselt varjatud keelu võlgade ümberkujundamiseks RVastS alusel välja mõistetud kahjunõuete osas, riivates sellega ebaproportsionaalselt omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja õigust vabale enesetoestusele.

Vastustaja kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebajat ei tagandatud võlgade ümberkujundamise avalduse esitamise tõttu, siis puudub alus KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärasuse kontrolliks seoses sellega, et avaldus võlgade ümberkandmiseks oli esitatud enne normi jõustumist. KTS § 21 lg 2 p 8 ei ole vastuolus PS §-ga 23. Individuaalkaebuse lahendamise raames ei saa kohtud kohaldatava sätte põhiseaduspärasust kontrollida n-ö abstraktselt, vaid üksnes kaebusega hõlmatud ulatuses. Antud juhul kaebaja ei tagandatud mitte kahju tekitamise või n-ö võlgu jäämise tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud asunud kannatanule hüvitama kahju ning puudus ettenähtav võimalus kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul tulevikus. Hüvitamiskohustus oli kaebajal nii seaduse jõustumise hetkel (osaliselt tekkis alates 15.01.2018) kui on ka praegu, seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et kaebaja tagandati tegude eest, mis pandi toime enne 09.01.2018. Kaebajale anti ka võimalus pärast sätte jõustumist 09.01.2018 võlgnevus mõistliku aja jooksul tasuda või saavutada võlausaldajaga kokkulepe võlgnevuse ajatamise osas. Kaebaja tagandati ametist alles pärast seda, kui ilmnes, et kaebajal puudub reaalne võimalus võlgnevuse mõistliku aja jooksul tasumiseks või ajatamiseks. Kaebajal ei saanud olla põhjendatud ootust, et tal võimaldatakse määramata aja jooksul kohtutäituriametis jätkata olukorras, kus kohustus hüvitada oma ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju kogusummas ca 1 49 000 eurot on täitmata, kaebajal puudub vara ja reaalne võimalus kannatanuga saavutada kokkulepet võlgnevuse ajatamise osas. Määratlemata õigusmõiste kasutamine õigusnormi sõnastuses ei muuda sätet ebaselgeks. Kaevatavas käskkirjas on toodud kohtutäitur U.T. ametist tagandamise asjaolud, mille kohaselt Tallinna Ringkonnakohtu 14.10.2016 otsusega nr 2-12-40785 (jõustus 15.11.2016) rahuldati hageja OJSC Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur U.T. vastu viivise väljamõistmise osas ning mõisteti kohtutäitur U.T.lt hageja kasuks välja ametitegevusega süüliselt sissenõudjale tulemi osa väljamaksmisega viivitamise eest viivised summas 131 465,76 eurot. Kohtutäituri kohustuslik ametikindlustus kattis eelnimetatud nõudest 62 972,00 eurot. Nõudest on tänaseni tasumata summa 67 555,76 eurot. Lisaks on pangal kõnesolevas kohtuasjas kohtutäiturilt välja mõistetud menetluskulude nõue summas 14 568,73 eurot + viivis 8% aastas alates 11.02.2017. Seega on kohtutäituril kohtuotsusest tulenevad kohustused panga ees kokku summas 83 062,49 eurot, millele lisanduvad viivised. Tallinna Ringkonnakohtu 18.10.2017 otsusega nr 2-13-50257 (jõustus 15.01.2018) rahuldati hageja OAO Bank Sankt-Peterburg hagi kohtutäitur U.T. vastu viivise väljamõistmise osas tulenevalt kohtutäituri poolt ametitegevuses sissenõudjale tulemi osa väljamaksmisega süülise viivitamise eest ning mõisteti kohtutäitur U.T.’lt hageja kasuks välja viivis summas 80 921,92 eurot. Lisaks on kõnesolevas kohtuasjas jõustumise ootel menetluskulude suuruse kindlaksmääramise määrus, millega 19.02.2018 määrati esimeses kohtuastmes

menetluskulude suuruseks 14 622,24 eurot + viivis kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni hageja kasuks. 09.01.2018 jõustus Kohtutäituri seaduse (KTS) muudatus, mille § 21 lg 2 p 8 kohaselt tagandab valdkonna eest vastutav minister kohtutäituri ametist, kui kohtutäitur ei hüvita temalt kohtutäituri seaduse § 9 lg 1 alusel jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud nõuet täies ulatuses mõistliku aja jooksul või kohtutäitur on esitanud seoses kõnesoleva nõudega kohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks. KTS § 9 lg 1 sätestab, et kohtutäitur vastutab oma ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahju eest Riigivastutuse seaduses (RvastS) sätestatud alustel ja ulatuses. Viivis Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 tähenduses väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Viimast seisukohta on väljendanud ka Riigikohus mitmetes lahendites (nt 19.04.2017 lahend 3-2-1-28-17 p 13). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kohtutäiturilt kõnesolevate kohtuotsustega välja mõistetud viiviseid tuleb mõista ametitegevuse käigus süüliselt tekitatud kahjuna KTS § 9 lg 1 tähenduses. KTS § 9 lg 6 sätestab, et kui kohtutäituri ametitoiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei ole võimalik rahuldada kohtutäituri või muu kahju eest vastutava isiku vara arvel või seda ei ole võimalik teha täies ulatuses, vastutab tekkinud kahju eest koda, seejärel riik. Seega juhul, kui kohtutäitur ei suuda oma rahalisi kohustusi kahjustatud isiku ees täita, rakenduks Kohtutäituri seaduse § 9 lg 6, mis tähendab, et kõigepealt viiakse läbi kohtutäituri pankrotimenetlus ja täidetakse nõudeid. Pärast pankrotimenetluse lõppu aga on võlausaldajal õigus esitada nõue Koja vastu ning kui Kojal vahendeid ei jätku, siis saab nõude esitada riigi vastu. Kohus nõustub vastustajaga, et vaadeldava õigusnormi eesmärgiks on tagada kahjustatud isiku nõuete täies ulatuses hüvitamine, sh olukorras, kui kohtutäituril selleks vahendid puuduvad. Seega kõnealuse normi adressaadiks on kahjustatud isik, mitte kohtutäitur ning normi eesmärgiks ei ole kohtutäituri, vaid kahjustatud isiku, õiguste ja huvide kaitse. Justiitsministeeriumi 02.01.2018 kirjas nr 15-1/41-1 paluti kaebajal tasuda kohtuotsusega nr 2-12-40785 välja mõistetud võlgnevus hagejale, andes talle võimaluse lahendada tekkinud olukord ning hüvitada hageja nõue täies ulatuses hiljemalt 02.02.2018. Lisaks teavitati kaebajat 09.01.2018 jõustuvast tagandamise alusest (KTS § 21 lg 2 p 8). Justiitsministeerium 22.02.2018 kirjas nr 15-1/16181 palus kaebajalt teavet, kas tema enda või kolmanda isiku poolt on tasutud kõnealusest kahest kohtuotsusest tulenevad nõudesummad või on hagejaga pooleli läbirääkimised nõuete tasumise ajatamise osas. U.T. vastas Justiitsministeeriumi 22.02.2018 pöördumisele 27.02.2018, milles märgib, et tema hinnangul ei ole KTS § 21 lg 2 p 8 Põhiseadusega kooskõlas ning et sellises sõnastuses KTS regulatsioon on tekitanud kohtutäiturile kohustusliku varalise

seisuse, mida ei ole olnud kehtestatud varem. Lisaks osundatakse asjaolule, et U.T. esindaja on püüdnud juba kohtumenetluse ajal korduvalt sõlmida kokkuleppeid, kuid need on tagasi lükatud, kuna hageja ei soovi mingeid kokkuleppeid sõlmida. Vastustajale teadaolevalt U.T. ei ole lisaks ametikindlustuse poolt hagejale hüvitatud summale asunud hagejale tema kasuks kohtuotsusega välja mõistetud nõudeid täitma ega ole sõlminud kokkuleppeid nõuete täitmiseks/ajatamiseks, vaatamata sellele, et kohtuotsus nr 2-12-40785 jõustus juba enam kui aasta tagasi. Lisaks ei ole kaebaja asunud täitma ka 15.01.2018 jõustunud kohtuotsusest (tsiviilasjas nr 2-13-5027) tulenevaid nõudeid. U.T. on 25.05.2017 esitanud Pärnu Maakohtule avalduse võlgade ümberkujundamiseks ja ettevõtte saneerimiseks. Lisaks on U.T. 16.02.2018 pöördunud Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja (edaspidi Koja) poole, milles palub Kojal leida tekkinud probleemile lahenduse. U.T. teatab, et tal puuduvad vahendid nõuete täitmiseks ning hagejaga ei ole kompromissi saavutatud ega saavutatagi. Kohus nõustub vastustajaga, et eelnevat arvestades ei ole võimalik mõistlikult eeldada, et kohtutäitur täidaks nõuded hageja ees, st täidaks jõustunud kohtulahendiga (tsiviilasjas nr 2-12-40785) temale pandud võla tagasimaksmise kohustuse, mõistliku aja jooksul. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja tegevusest (käskkirjas kirjeldatud käitumismustrist) võib järeldada, et tal puudub kavatsus asuda hüvitama hagejale tema kasuks jõustunud kohtuotsustega välja mõistetud rahalisi nõudeid. Kaebaja väidab, et hagejaga ei ole võimalik saavutada kompromissi, samas aga ei ole kaebaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks väidetut (hagejale kompromissettepaneku tegemine, kompromissleppe projekt, sh ettepaneku või projekti tagasilükkamine jms), millest võiks järeldada, et kaebaja on astunud samme kasvõi võla tasumise alustamiseks ning üritanud võlausaldajaga võlgnevuse tasumise (sh selle ajatamise) osas kokkulepet saavutada, seega kaebaja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Vaidlustatud käskkirjas on asutud seisukohale, et esineb KTS § 21 lg 2 p 8 sätestatud alus kohtutäituri tagandamiseks, kuna antud juhul ei ole kohtutäitur hüvitanud temalt jõustunud kohtuotsusega välja mõistetud nõuet täies ulatuses ega sõlminud hagejaga kokkulepet nõude tasumise ajatamiseks ning et eelneva pinnal ei ole ka võimalik eeldada, et kohtutäitur täidaks nõuded hageja ees mõistliku aja jooksul. Vastustaja jõudis asjaolusid vaagides õigele järeldusele, et U.T.l puudub kavatsus/huvi hüvitada hagejale viimase kasuks kohtu poolt välja mõistetud summad. Kohtutäiturile ei sobi venitada tema vastu esitatud kahjunõude hüvitamisega ebamõistlikult kaua, kahjustades seeläbi kogu ameti mainet. Kohus märgib, et kõnesolevate kohtuotsuste jõustumisest on möödunud piisavalt pikk aeg, kuid käesoleva ajani ei ole kaebaja teinud ühtegi toimingut, mis kasvõi kaudselt viitaks tema soovile hakata hagejale võlga tagasi maksma. Kohus nõustub vastustajaga, et kohtutäituri eelkirjeldatud käitumine kahjustab kohtutäituri ameti mainet tervikuna ning ei sobi kokku kohtutäituri rolliga

ühiskonnas. Vastustaja on õigesti leidnud, et ametipidamisega, mille põhiülesandeks on riigi poolt antud volitustega teiste isikute nõuete sundi kasutades sissenõudmine, ei sobi kokku olukord, kus kohtutäitur tekitab ametipidamisega isikule süüliselt kahju ja ei kavatsegi seda kahjustatud isikule hüvitada. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja pidanuks asuma kahju hüvitama viivitamatult pärast esimese kahjuhüvitise väljamõistmise lahendi jõustumist 15.11.2016 või siis pöörduma võlausaldaja poole kokkuleppe saavutamiseks võlasumma tasumise ajatamiseks. Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et kaebajal puudus põhjendatud ootus, et ta saab ametis jätkata olukorras, kus ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju (ja seda märkimisväärselt suures summas) on hüvitamata. KTS § 21 lg 2 p 8 sätestatud mõistlik aeg kahju hüvitamiseks oli hiljemalt 27.02.2018 möödunud ja vastustajal ei olnud võimalik avalike huvide kaitseks kaebaja ametist tagandamisega kauem viivitada ning kõik tagandamise otsustamiseks olulised asjaolud olid selleks hetkeks selged, seega ei olnud tegemist kiirustatud otsusega. Kohus, hinnanud poolte põhjendusi ning haldusasjas esitatud tõendeid, nõustub vastustaja seisukohtadega. Kohus leiab, et vaieldavas käskkirjas toodud asjaolud ja põhjendused/seisukohad on piisavalt selged ja arusaadavad ning õiguslikult argumenteeritud. Kohus märgib, et kui kohus nõustub vastustaja põhjendustega/seisukohtadega (millega on tutvunud ka kaebaja), siis ei pea hakkama neid üle kordama vastavalt HKMS § 165 lg-le 2, mille kohaselt kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti leidnud, et kohtutäituri ametitegevuse tulemusena temalt kahjustatud isiku kasuks välja mõistetud nõuete mittetasumine mõistliku aja jooksul ega tasumise ajatamiseks hagejaga kokkuleppe mittesaavutamine (ei ole tõendatud, et kaebaja oleks seda kasvõi üritanudki) teeb võimatuks U.T.l jätkata tegutsemist kohtutäiturina ning on põhjendatult otsustanud U.T. KTS § 21 lg 2 p 8 alusel kohtutäituri ametist tagandada. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt kohtutäitur U.T. osas kirjeldatud tegevus on kahjustanud kohtutäituri mainet ka teiste kohtutäiturite silmis, mida kinnitab asjaolu, et Justiitsministeeriumil oli keeruline leida kohtutäiturit, kes oleks valmis võtma üle ametist tagandatava kohtutäitur U.T. menetluses olevad täiteasjad, mille põhjuseks on eelkõige asjaolu, et teised kohtutäiturid ei pea võimalikuks mõistlikku koostööd kohtutäitur U.T.ga täiteasjade ülevõtmisel. Justiitsministeeriumi vabakutsete talituse juhataja Gunnar Vaikmaa suhtles kolme kohtutäituriga, kes keeldusid kohtutäitur U.T. täiteasjade ülevõtmisest. Lisaks on

kirjalik vastus ühelt täiteasjade ülevõtmisest keeldunud kohtutäiturilt. Tallinna kohtutäitur U.T. ametist tagandamisest tulenevalt on andnud tema menetluses olevate täitetoimikute ja nendega seotud asjaajamise, sh täitetoimikutega seotud elektrooniliste dokumentide, ülevõtuks nõusoleku Tallinna kohtutäitur Kaire Põlts, kellele antakse kohtutäitur U.T. täiteasjad üle. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebajal puudus subjektiivne õigus jätta tema tagandamise korral ametitegevusega seotud asjaajamise üle andmata või nõuda selle üleandmist kohtutäitur Kaire Põltsi asemel teisele kohtutäiturile või kohtutäituri abile. Kehtiv õigus ei kohusta ministrit küsima ametitegevuse üleandmisega seotud küsimustes tagandatud kohtutäituri arvamust ning seega kaebaja seisukoht antud küsimuses ei olnud ministri jaoks siduv. Tagandatud kohtutäituri poolt oma ametitegevuse üleandmine teisele kohtutäiturile on kiireloomuline asi (nt elatisnõuete täitmised, hagi tagamised, esialgse õiguskaitse asjad, laekunud summade ülekandmised ja tagasikandmised, arestide tühistamised jms) ning igal juhul mistahes viivitused ametitegevuse üleandmisel võivad kahjustada (sh oluliselt) täitemenetlusosaliste õigusi ja huve. Kohus leiab, et kohtutäituri ametist tagandamisega seonduv dokumentide ja asjaajamise üleandmine teisele kohtutäiturile ei riku kaebaja kui ametist tagandatud kohtutäituri subjektiivseid õigusi ega huve. Vastustaja on seda küsimust piisavalt selgitanud ning kohus sellel enam pikemalt ei peatu. Ametist tagandamise käskkirjas on ka märge selle kohta, et seoses Tallinna kohtutäitur U.T. ametist tagandamisega KTS § 21 lg 2 p 8 alusel ei ole otstarbekas jätkata kohtutäituri suhtes kantsleri 17.10.2017 käskkirjaga nr 34 algatatud distsiplinaarmenetlust. Käskkirjas selgitatakse, et muutunud olustikus, kus kohtutäitur tagandatakse ametist, ei oleks kohtutäiturile etteheidetavate distsiplinaarsüütegude eest kohtutäiturile distsiplinaarkaristuse määramine otstarbekas, kuna karistuse määramisega ei kaasneks soovitavat preventiivset mõju, seetõttu on otstarbekas kõnesolev distsiplinaarmenetlus lõpetada. Kohus märgib, et U.T. suhtes distsiplinaarmenetluse lõpetamine oli põhjendatud ning ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ametist tagandamise käskkirja andmisel on KTS § 21 lg 2 p 8 kohaldatud tagasiulatavalt. Kohus nõustub vastustajaga, et hüvitamiskohustus oli kaebajal nii seaduse jõustumise hetkel (osaliselt tekkis alates 15.01.2018) kui on jätkuvalt ka praegu, seega ei ole asjakohane väide, et kaebaja tagandati tegude eest, mis pandi toime enne 09.01.2018. Vastustaja selgitas kohtule, et kaebajale anti võimalus pärast sätte jõustumist 09.01.2018 võlgnevus mõistliku aja jooksul tasuda või siis saavutada võlausaldajaga kokkulepe võlgnevuse ajatamise osas (kaebaja ei ole tõendanud, et võlausaldaja oleks sellest keeldunud) ning kaebaja tagandati ametist alles pärast seda, kui ilmnes, et kaebajal üldse puudub reaalne võimalus võlgnevuse tasumiseks või selle ajatamiseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebajal ei saanud olla

põhjendatud ootust, et tal võimaldatakse määramata aja jooksul kohtutäituriametis jätkata olukorras, kus kohustus hüvitada oma ametikohustuste süülise rikkumisega tekitatud kahju kogusummas ca 1 49 000 eurot on täitmata (seda ei ole kuni tänaseni asutud täitma), kaebajal puudub vara ja nüüdseks ka reaalne võimalus kannatanuga saavutada kokkulepet võlgnevuse ajatamise osas. Kohus ei toeta kaebaja seisukohta, et KTS § 21 lg 2 p 8 on põhiseadusvastane ning vastuolus Põhiseaduse (PS) §-ga 23 ning leiab, et see ei ole põhjendatud. Kohtu arvates viide PS §-le 23 on antud juhtumi puhul asjakohatu. PS § 23 sätestab, et „Kedagi ei tohi süüdi mõista teo eest, kui seda tegu ei tunnista kuriteoks seadus, mis oli jõus teo toimepanemise ajal. Kellelegi ei tohi mõista raskemat karistust kui see, mida võinuks talle mõista õiguserikkumise toimepanemise ajal. Kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Kedagi ei tohi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult süüdi või õigeks“. Kaebajal tekkis kahjustatud isiku suhtes hüvitamiskohustus seaduse jõustumise hetkel (osaliselt tekkis alates 15.01.2018) ning on jätkuvalt ka praegu, seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et ta tagandati tegude eest, mis pandi toime enne 09.01.2018. Vastustaja on õigesti osundanud asjaolule, et kaebajat ei ole tagandatud võlgade ümberkujundamise avalduse esitamise tõttu. Vastustaja kinnitusel kaebaja ei tagandatud mitte kahju tekitamise või n-ö võlgu jäämise tõttu, vaid põhjusel, et kaebaja ei olnud asunud kannatanule hüvitama kahju ning puudus ettenähtav võimalus kahju hüvitamiseks mõistliku aja jooksul tulevikus. Samuti kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et määratlemata õigusmõiste (mõistliku aja jooksul) kasutamine õigusnormi sõnastuses iseenesest ei muuda sätet ebaselgeks ja Põhiseadusega vastuolus olevaks. KTS § 21 lg 2 p-s 8 sätestatud mõistliku aja pikkuse määratlemisel tuleb lähtuda normi mõttest ja eesmärgist, s.o lõpetada täituriametit ja täitesüsteemi diskrediteeriv olukord ning tagada täitesüsteemi toimimine, sh täitemenetlusosaliste õiguste ja huvide kaitse. Mõistlik aeg on määratlemata õigusmõiste, mida haldusorgan vastavat õigusnormi kohaldades peab ise sisustama. Vastustaja on seda kaevatavas käskkirjas teinud. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et rikutud on tema omandiõigust, ettevõtlusvabadust ja õigust vabale eneseteostusele. KTS § 21 lg 2 p 8 peamine eesmärk, nagu vastustaja õigesti märgib, on lõpetada kohtutäituriametit diskrediteeriv ning potentsiaalselt kogu täitesüsteemi kahjustav olukord, kus täitetoiminguid teeb kohtutäitur, kes ise hoiab oma ametitegevusega süüliselt tekitatud kahju hüvitamisest kõrvale või kes pole suuteline oma võlgnevust mõistliku aja jooksul täies ulatuses tasuma ning täituriameti usaldusväärsust õõnestanud ja ebausaldusväärse ning seega ametisse sobimatu kohtutäituri kõrvaldamine täituriametist. On ilmne, et kohtutäiturile kui isikule, kellele on riik volitanud täitemenetluse funktsiooni läbiviimise, sh õiguse nõuda teistelt inimestelt ja juriidilistelt isikutelt sisse võlgnevusi, kohalduvad kõrgemad standardid ja hoolsuskohustus ametikohustuste täitmisel, millest kohtutäitur oma

ametitegevuses peab lähtuma. Kohtu hinnangul on kaebaja ametist tagandamise aluseks olev KTS § 21 lg 2 p 8 põhiseaduspärane ning kohtutäitur U.T. ametist tagandamine ei ole põhiseadusvastane. Vastustaja on käesolevas asjas põhjendatult osundanud asjaolule, et halvemal juhul võib kaasneda ka riigivastutus ehk siis riik peab kannatanule kaebaja tekitatud kahjud KTS § 9 lg 6 täiendava vastutuse rakendumisel hüvitama avalikest vahenditest, s.o maksumaksja arvel ning sellise stsenaariumi realiseerumisel oleks kahju täitesüsteemi mainele korvamatu, samas kahju oleks veelgi suurem, kui riik võimaldanuks kaebajal ametis jätkata. On mõistetav, et riik peab tagama, et täituriametit peaksid usaldusväärsed ja ausad inimesed. Kaebaja, kes ei ole võimeline (või ei soovi) tema poolt süüliselt põhjustatud kahju hüvitada, kohtutäituri usaldusväärsuse nõudele ilmselgelt ei vasta. Kohtu hinnangul kaebaja ametist tagandamine oli sobiv, vajalik ja kaitstava õigushüve kaalukust silmas pidades ka proportsionaalne meede, seega õiguspärane ja kaalutletud. Kohus ei ole käesolevas haldusasjas ka menetlusnormide rikkumist tuvastanud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Kohus leiab, et kaebajale oli haldusmenetluse ajal tagatud ärakuulamisõiguse realiseerimine, mida kaebaja ka tegi, esitades haldusorganile oma vastuargumendid. Vastustaja on ärakuulamisega seonduvat piisavalt selgitanud nii kaevatavas käskkirjas kui ka kohtule esitatud kirjalikes seisukohtades (sh suuliselt kohtuistungil), mida kohus ei hakka üle kordama. Kohus asub kokkuvõtvalt seisukohale, et kaevatav Tallinna kohtutäitur U.T. ametist tagandamise käskkiri on õiguspärane, sisult selge ja arusaadav, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HKMS § 108 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Seega menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ Elle Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.