Kohtla-Järve linna kaebus Jevgeni Solovjovi avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks summas 210 200,51 eurot
Menetluse alus ringkonnakohtus
Kohtla-Järve linna määruskaebus Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määruse peale
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – Kohtla-Järve linn, esindaja vandeadvokaat Margo Normann Vastustaja – Jevgeni Solovjov, esindaja vandeadvokaat Leon Glikman
RESOLUTSIOON
1.Jätta Kohtla-Järve linna määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määruse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi käesolevas määruses märgitud ulatuses.
2.Mõista Kohtla-Järve linnalt Jevgeni Solovjovi kasuks välja ringkonnakohtu määruskaebemenetluses kantud menetluskulud summas 700 eurot.
3.Muus osas jätta menetlusosaliste poolt ringkonnakohtus kantud menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
1.Viru Maakohus tunnistas 28.10.2015. a otsusega asjas nr 1-12-12478 Jevgeni Solovjovi süüdi karistusseadustiku (KarS) § 400 lg 1 ja 2 (kehtivas redaktsioonis KarS § 400 lg 2 p 1, 3 ja lg 4) - § 22 lg 2, KarS § 201 lg 2 p 3, § 2172 lg 1, § 299 lg 1, § 345 lg 1 ja § 294 lg 1 järgi ning mõistis talle liitkaristuseks viis aastat vangistust, jättes vangistuse täitmisele pööramata tingimusel, et J. Solovjov ei pane 5-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 49 alusel kohaldas maakohus J. Solovjovi suhtes lisakaristusena keeldu töötada kolme
aasta jooksul riigi- või kohaliku omavalitsuse üksuses või asutuses. Maakohus mõistis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 306 lg 1 p 11, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 37 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 137 lg 1 alusel Jüri Kollolt ja J. Solovjovilt solidaarselt Kohtla-Järve linna kasuks välja 210 200, 51 eurot.
2.Tartu Ringkonnakohus tühistas 04.05.2016. a otsusega asjas nr 1-12-12478 Viru Maakohtu 28.10.2015. a otsuse muuhulgas osas, millega maakohus oli J. Kollolt ja J. Solovjovilt solidaarselt Kohtla-Järve linna kasuks välja mõistnud 210 200,51 eurot. Ringkonnakohus leidis, et maakohtul puudus alus asuda lahendama kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise küsimust, sest teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seadus nägi ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Samuti ei nähtu kriminaalasja materjalidest, et Kohtla-Järve linnavalitsus oleks menetlusse kaasatud kannatanuna.
3.Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2016. a otsus jõustus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29.08.2016. a määrusega asjas nr 3-7-1-1-457, millega Riigikohus jättis J. Solovjovi kaitsjate kassatsiooni menetlusse võtmata.
4.Kohtla-Järve Linnavalitsus esitas 31.05.2017 J. Solovjovile pretensioonina pealkirjastatud dokumendi (I kd, tl 126-126p), milles teeb J. Solovjovile ettepaneku Kohtla-Järve linnale tekitatud kahju 210 200,51 eurot hüvitamiseks 90 päeva jooksul pretensiooni kättesaamisest arvates.
5.J. Solovjov vastas 13.12.2017 Kohtla-Järve linna pretensioonile (I kd, tl 127) ning märkis selles, et kriminaalasjas nr 1-12-12478 tehti kohtuotsusega küll süüdimõistvad otsused, kuid kahju küsimuses leidis Tartu Ringkonnakohus, et esitatud nõuded rahuldamisele ei kuulu. Sellega on kohus vastava küsimuse juba korra otsustanud ning teist korda samas küsimuses menetlust läbi viia seadus ei võimalda.
6.Kohtla-Järve linn esitas 28.05.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub J. Solovjovilt välja mõista avalik-õiguslikus suhtes Kohtla-Järve linnale tekitatud kahju hüvitise summas 210 200,51 eurot koos viivisega. Kaebuse kohaselt oli J. Solovjovil linnapeana õigus ja kohustus tegutseda Kohtla-Järve Linnavalitsuse nimel, käsutada linna vara, võtta linnale varalisi kohustusi ja järgida linna varalisi huve. J. Solovjov rikkus linnavara eeskirja, jättes järgimata linna varalised huvid. Saades teada AS-ile N&V põhjendamatult tehtud maksetest tekkis tal linnapeana kohustus nõuda nende maksete linnale tagastamist. Tagasinõude esitamata jätmisega ning rikkumise varjamisega rikkus ta linna varaliste huvide järgimise kohustust. Avaliku teenistuse seaduse (ATS) kuni 31.03.2013. a kehtinud redaktsiooni § 6 kohaselt oli J. Solovjov ametnik, kellel oli § 59 lg 1 kohaselt kohustus täita oma teenistuskohustusi täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikust huvist. J. Solovjov pani Kohtla-Järve linnale kahju tekitanud teod toime 2006-2009. a. Kohtla-Järve Linnavalitsusel oli 31.08.2006 sõlmitud töövõtuleping AS-ga N&V remondi-, hooldus- ja korrashoiutööde teostamiseks. Leping kehtis kuni 31.08.2009. AS-i N&V esitatud teede ja tänavate auguremonttööde vastuvõtu-ülevaatuse aktid ei vastanud faktiliselt tehtud töömahtudele. J. Solovjov Kohtla-Järve linnapeana, saades teada aktides sisalduvatest ebaõigetest andmetest ja põhjendamatutest maksetest Kohtla-Järve linna poolt AS-ile N&V, ei avalikustanud seda ega nõudnud AS-ilt N&V alusetult makstud raha tagasi. J. Solovjov astus selle asemel hoopis samme toimunu varjamiseks. Lisaks sellele andis J. Solovjov linnapeana
raamatupidajale korraldusi varakäsutuseks, olles teadlik, et tegelikult ei ole nende aluseks olevates arvetes ja aktides nimetatud töid veel tegema asutud.
7.Tartu Halduskohus tagastas 22.11.2018. a määrusega kaebuse ning jättis Kohtla-Järve linna taotluse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 262 lg 2 kohaldamata jätmiseks ja Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks läbi vaatamata, sest HKMS § 262 lg 2 ei ole haldusasja lahendamisel asjasse puutuv säte. Halduskohus tagastas kaebajale ka riigilõivu summas 750 eurot ning mõistis Kohtla-Järve linnalt J. Solovjovi kasuks välja menetluskulud summas 3283,20 eurot. Halduskohus märkis, et teo toimepanemise ajal, s. o kuni 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse (ATS v.r) § 891 ja § 892 järgi võis ka ametisse valimise õigust omav isik, s. t isik, kellel on volitus teha otsuseid, mis puudutavad konkreetse ametniku teenistussuhet, teha ametnikule ettepaneku kahju hüvitamiseks. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 22 lg 1 p 15 kohaselt tuleb Kohtla-Järve Linnavolikogu pidada ATS 892 lg-s 1 sätestatud J. Solovjovi ametisse nimetamise õigust omavaks isikuks, kellel on seetõttu ka ainupädevus kahju hüvitamise ettepaneku esitamiseks. J. Solovjovile tegi ettepaneku kahju hüvitamiseks 31.05.2018 selleks pädevust mitteomav Kohtla-Järve Linnavalitsus, keda esindas Ljudmilla Jantšenko. Sellest lähtudes on ka kaebus kohtule esitatud selleks pädevust mitteomava isiku poolt. Halduskohus leidis täiendavalt, et kaebaja ületas ettepaneku tegemisel ATS § 892 lg-s 2 sätestatud tähtaegu. J. Solovjov pani talle etteheidetavad teod toime aastail 2006-2009. Seega möödus kolm aastat kahju tekitamisest 2012. aastal. Halduskohus ei pidanud põhjendatuks kaebaja väidet, et ta sai J. Solovjovi tekitatud kahjust teada alles 29.08.2016. Isegi kui pidada kahjust teadasaamise ajaks nimetatud kuupäeva, siis on kaebaja ületanud kolmekuulist ettepaneku esitamise tähtaega, esitades ettepaneku kahju hüvitamiseks alles 31.05.2017. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna kaebaja ei ole kinni pidanud HKMS § 262 lg-st 3 ja ATS §-st 892 tulenevast kohustusliku kohtueelse menetluse korrast. Halduskohus märkis täiendavalt, et isegi kui kaebaja oleks kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt läbinud, siis ei saaks kaebust pidada tähtaegselt esitatuks. Samuti ei nähtu kaebaja 25.10.2018. a avaldusest asjaolusid, mis põhjendaksid kaebetähtaja ületamist mõjuval põhjusel HKMS § 71 lg 1 mõttes. Seega jääks kaebetähtaeg ennistamata ja haldusasja menetlus tuleks HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel lõpetada.
8.Kohtla-Järve linn esitas 07.12.2018 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 22.11.2018. a määruse peale. Kaebaja on seisukohal, et halduskohus tagastas kaebuse ebaõigesti HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, sest kaebaja osas puudus kohustuslik kohtueelne kord. Linnapea valitakse ametisse, mitte ei nimetata. Kaebajal puudus juriidiline kohustus järgida ATS §-s 892 sätestatud kahju hüvitamise korda, sest J. Solovjov on valitud, mitte nimetatud Kohtla-Järve linnapeaks ning ATS eristab ametiseisundi tekkimist nimetamise ja valimise kaudu. Kuna vaidlusalune kord reguleerib ametisse nimetatud isikute vastu nõude esitamist, siis ei kohaldu selline kord ametisse valitud isikute, eriti esindusorgani poolt valitud linnapea või vallavanema suhtes. Kohtla-Järve linna poolt nõude esitamise ajal ei olnud J. Solovjov enam ametiisik ja puudus vajadus varemkehtinud ATS-i nõuete järgimiseks. Halduskohtu järeldus, et J. Solovjovi suhtes sai kahju hüvitamise nõude esitada ainult Kohtla-Järve Linnavolikogu ei ole õiguslikult millegagi põhjendatud. Halduskohus on märkinud, et kaebust ei saa pidada tähtaegselt esitatuks, kuid kohus ei ole välja toonud, millal linna nõue J. Solovjovi vastu aegus, kui J. Solovjov oli Kohtla-Järve linnapea kuni 08.09.2016. Jääb selgusetuks, millal halduskohtu arvates Kohtla-Järve Linnavolikogu sai J. Solovjovi poolt Kohtla-Järve linnale kahju tekitamise kohta teada. Kuni 2016. aastani oli J. Solovjov ise volitatud allkirjastama Kohtla-Järve linna nõuet enda vastu ning ta keeldus selle kohustuse
täitmisest. Kriminaalmenetlus J. Solovjovi süü tuvastamise küsimuses kestis 7 aastat ning ebamõistlik on eeldada, et Kohtla-Järve linn suudab 3 kuu jooksul selgitada välja kõik nõude esitamiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud. 3-kuuline tähtaeg ei kaitse avalik-õiguslikes suhetes kahju saanud isikuid efektiivselt. Ükski seadus ei sätesta, kuidas kohaliku omavalitsuse üksus peab realiseerima oma kahju hüvitamise nõude endise omavalitsusjuhi vastu. Kaebus halduskohtule on esitatud 1 aasta ja 9 kuud pärast J. Solovjovi suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Seda tähtaega ei saa kaebaja arvates käsitleda ebamõistlikuna. Käesolevas asjas ei riivaks kaebuse esitamise tähtaja ennistamine kellegi õigustunnet, sest J. Solovjovi süü ja vastutus on kindlaks tehtud jõustunud kohtulahendiga.
9.J. Solovjov palub vastuses määruskaebusele jätta määruskaebus rahuldamata. J. Solovjov on seisukohal, et seadus välistab kahjunõude menetluse algatamise, kui kahju tekitamisest/kohustuse rikkumisest on möödunud 3 aastat. Kaebuse ja süüdimõistva kohtuotsuse kohaselt tekitati kahju ja rikuti kohustusi aastail 2006-2009. Seega saabus tähtaeg 2009-2012. Kaebaja esitas kaebuse 28.05.2018. Kolm kuud kahjust teadasaamisest, milleks oli kaebaja väidete kohaselt kohtuotsuse jõustumise hetk 29.08.2016, oli 29.11.2016. Kohtueelne nõue/ettepanek esitati 31.05.2017. Halduskohtusse pöördumise tähtaeg on 30 päeva ettepanekus märgitud kahju hüvitamise tähtpäevast, milleks oli 30.08.2017. Halduskohtusse pöördumise tähtpäev oli seega 30.09.2017. Kaebus esitati 28.05.2018. Kuna kaebaja esitas kaebetähtaja ennistamise taotluse, siis ta tunnistab ise ka tähtaja möödalaskmist. Kui ATS ei oleks J. Solovjovi osas kohaldatav, siis ei saaks kaebaja üldse halduskorras temalt kahju hüvitamist nõuda. Tähtsust ei oma see, kas isik oli ametisse nimetatud või valitud. Kahju hüvitamise kord sellest ei sõltu. ATS reguleerib ametnikult kahju sissenõudmise aluseid ja korda. J. Solovjov sai ametniku staatuse linnavolikogu poolt. Seega ei olnud linnavalitsus, kes kohtueelse nõude esitas, J. Solovjovi ametisse nimetanud isik.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel, kuna leidis, et kaebaja ei ole kinni pidanud ATS §-st 892 tulenevast kohtueelse menetluse kohustuslikust korrast. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei ole läbinud korrakohaselt avaliku teenistuse seaduses ametniku suhtes varalise vastutuse kohaldamise aluseks olevat kahju hüvitamise korda. Seega on halduskohus kaebuse õigesti tagastanud. Ükski määruskaebuse väide ei anna alust halduskohtu määruse tühistamiseks.
11.Kohtla-Järve linn leiab määruskaebuses, et ATS §-st 892 tulenev kahju hüvitamise kord kehtib üksnes ametisse nimetatud isikute puhul, mitte isikute puhul, kes on ametisse valitud, nagu näiteks linnapea. Lisaks sellele märgib määruskaebuse esitaja, et J. Solovjov ei olnud kahjunõude esitamise ajal enam ametiisik. Määruskaebuse esitaja on sellest tulenevalt seisukohal, et ta ei olnud kohustatud järgima ATS §-s 892 sätestatud kohtueelse menetluse korda.
12.Ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga ei nõustu. Kohtla-Järve linn on käesolevas asjas esitanud kaebuse kahju hüvitamise nõudes endise linnapea J. Solovjovi vastu. Seega on esitatud kaebus eraisiku vastu, mis on halduskohtumenetluses erandlik. Eraisiku vastu suunatud kaebuste lahendamise kord on reguleeritud HKMS-i 26. peatükis. HKMS § 260 lg 2 kohaselt võib haldusorgan esitada kaebuse ametniku või muu avalikke ülesandeid täitnud isiku poolt tekitatud kahju hüvitamiseks, sealhulgas kaebuse regressinõude rahuldamiseks üksnes seaduses
sätestatud juhtudel. Riigivastutuse seaduse § 21 lg 1 kohaselt vastutab ametnik avaliku võimu kandja ees avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja korras.
13.ATS § 125 kohaselt kohaldatakse kahju hüvitamisel teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seadust. ATS v.r § 891 lg 1 kohaselt oli ametnik kohustatud hüvitama riigile või kohalikule omavalitsusüksusele, kelle asutuses ta kahju tekitamise ajal töötas, süüliselt teenistuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
14.J. Solovjov oli Kohtla-Järve linnapea 23.11.2005 – 29.08.2016. Kaebuse kohaselt pani J. Solovjov Kohtla-Järve linnale kahju tekitanud teod toime linnapeana aastatel 2006–2009. Kaebaja leiab kaebuses, et J. Solovjov rikkus linnapeana oma kohustusi, jättes linna varalised huvid järgimata, kui ta jättis AS-ile N&V linna poolt põhjendamatult tehtud maksetest teada saades esitamata nõude nende summade tagastamiseks.
15.Linnapea on kohaliku omavalitsuse üksuse ametiasutuse ametnik, kellele kohaldub avaliku teenistuse seadus (ATS § 2 lg 1, § 6 lg 3 p 3, ATS v.r § 1 lg 1, § 2 lg 3 p 2). Kaebaja on ka ise kaebusesse märkinud, et J. Solovjov oli kohaliku omavalitsuse ametnik, kes oli valitud Kohtla-Järve linnapea kohale ning talle kohaldusid ATS-s sätestatud kohustused.
16.Eeltoodust tulenevalt on Kohtla-Järve linnal õigus esitada halduskohtule kaebus endise linnapea J. Solovjovi vastu linnapeana linnale tekitatud kahju hüvitamise nõudes üksnes avaliku teenistuse seaduses sätestatud alustel ja korras. ATS v.r § 891 lg 1 sõnastuse kohaselt ei oma tähendust, et isik kaebuse esitamise hetkel enam selles asutuses ametnikuna ei tööta, oluline on, et ta töötas ametnikuna selles asutuses kahju tekitamise ajal.
17.ATS v.r §-s 892 on sätestatud halduskohtusse ametniku vastu kaebuse esitamisele eelnev kahju hüvitamise kord. Selle kohaselt tuleb haldusorganil kõigepealt ametnikule teha ettepanek kahju hüvitamiseks, andes ametnikule vastamiseks aega vähemalt kaks nädalat ning kui ametnik ei ole õigeaegselt ettepanekule vastanud, keeldub kahju hüvitamisest või ei ole ettepanekus näidatud tähtajaks kahju hüvitanud, tuleb 30 päeva jooksul pöörduda kaebusega halduskohtusse. Sarnane regulatsioon on sätestatud ka hetkel kehtivas ATS §-s 81, üksnes selle erinevusega, et halduskohtusse kaebusega pöördumise tähtaeg ei tulene mitte ATS-st, vaid HKMS §-st 262.
18.Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitajaga, et nende ametnike puhul, kes valitakse ametisse, mitte ei nimetata, puudub kohustus järgida ATS v.r §-s 892 sätestatud kahju hüvitamise korda. Ringkonnakohus on seisukohal, et ATS v.r §-s 892 sätestatud kahju hüvitamise kord kehtib ka linnapea suhtes, kuigi ATS v.r § 892 lg 1 nimetab kahju hüvitamise ettepanekut tegema õigustatud isikuna ametniku ametisse nimetamise õigust omavat isikut, aga KOKS § 22 lg 1 p 15 kohaselt linnapea valitakse ametisse. ATS v.r § 6 lg 1 kohaselt on ametnik ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohale nimetatud või valitud isik. Kuigi ATS v.r § 892 lg 1 sätestab, et kahju hüvitamiseks teeb ametnikule kirjaliku ettepaneku ametniku ametisse nimetamise õigust omav isik, ei tähenda see ringkonnakohtu hinnangul, et ametisse valitud isikute puhul ATS v.r §-s 892 sätestatud kahju hüvitamise kord ei kehti. Sellisel viisil ametnike eristamine neile varalise vastutuse kohaldamisel ei ole millegagi õigustatud. ATS v.r § 891 ja § 892 regulatsioonist ei nähtu seadusandja tahet välistada ametisse valitavate isikute puhul kohtusse pöördumisele eelnevat kahju hüvitamise korda või reguleerida nende varalist vastutust ametisse nimetatavatest ametnikest erinevalt. Ringkonnakohtu arvates on ATS v.r §-s 892 sätestatud kahju hüvitamise kohtueelse korra mõte anda ametnikule võimalus kohtuväliselt vabatahtlikult kahju hüvitamiseks ning seda sõltumata sellest, kas ametnik on
ametisse nimetatud või valitud. Seega on halduskohus õigesti tõlgendanud ATS v.r § 892 lg-t 1 selliselt, et ametnikule võib teha ettepaneku kahju hüvitamiseks lisaks ametisse nimetamise õigust omavale isikule ka ametniku ametisse valimise õigust omav isik. Lisaks sellele on Kohtla-Järve linna põhimääruse § 20 lg-s 6 märgitud, et valituks osutunud linnapea nimetatakse ametisse volikogu otsusega.
19.Asja materjalidest nähtub, et Kohtla-Järve Linnavalitsus tegi 31.05.2017 J. Solovjovile pretensioonina pealkirjastatud dokumendis ettepaneku Kohtla-Järve linnale tekitatud kahju hüvitamiseks. Halduskohus leidis, et kuna kahju hüvitamise ettepaneku allkirjastas Kohtla-Järve linnapea, siis on nõude esitanud pädevust selleks mitte omav isik. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning muudab selles osas halduskohtu määruse põhjendusi. Iseenesest ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et tulenevalt KOKS § 22 lg 1 p-st 15 saab ATS v.r § 892 mõttes J. Solovjovile kahju hüvitamise ettepanekut tegema õigustatud organiks pidada Kohtla-Järve Linnavolikogu, kuid asjaolu, et kahju hüvitamise ettepaneku allkirjastas Kohtla-Järve linnapea L. Jantšenko, ei muuda ettepanekut tehtuks pädevust mitteomava isiku poolt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 kohaselt on avalik-õiguslikuks juriidiliseks isikuks kohaliku omavalitsuse üksus. Seega on isikuks, kes kahju hüvitamist nõuab, Kohtla-Järve linn kui kohaliku omavalitsuse üksus. Samuti on kahju hüvitamise ettepanekus märgitud, et kahju on tekitatud Kohtla-Järve linnale. KOKS § 50 lg 1 p 2 kohaselt on vallavanema või linnapea ülesandeks muuhulgas ka omavalitsusüksuse esindamine. Seega on 31.05.2017 J. Solovjovile tehtud ettepanek kahju hüvitamiseks tehtud Kohtla-Järve linna nimel. KOKS § 10 lg 1 kohaselt on nii vald kui ka linn avalik-õiguslik juriidiline isik, keda esindavad seaduste ja omavalitsusüksuse põhimääruse alusel ning kehtestatud korras oma pädevuse piires volikogu, volikogu esimees, valla- või linnavalitsus ning vallavanem või linnapea või nende poolt volitatud esindajad. Isegi juhul, kui kahju hüvitamise ettepaneku oleks pidanud tegema volikogu ning allkirjastama volikogu esimees, siis oleks tegemist sisepädevuse rikkumisega, mis ei too kaasa haldusakti tühisust haldusmenetluse seaduse § 63 lg 2 p 3 mõttes (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi 24.04.2018. a määrus asjas nr 3-17-725, p 20).
20.Eeltoodust tulenevalt saab 31.05.2017 J. Solovjovile tehtud ettepanekut pidada ATS v.r § 892 lg 1 alusel tehtud ettepanekuks hüvitada linnale tekitatud kahju. Samuti on selles ära näidatud kahju hüvitamise ulatus, kord ja tähtaeg ning hüvitise nõudmise aluseks olevad asjaolud.
21.Halduskohus leidis, et kaebaja ületas ettepaneku tegemisel ATS v.r § 892 lg-s 2 sätestatud tähtaegu. ATS v.r § 892 lg 2 kohaselt võib ettepaneku teha kolme kuu jooksul arvates päevast, millal ametisse nimetamise õigust omav isik nõude aluseks olevatest asjaoludest teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem, kui kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates.
22.Kaebaja selgitas, et ta sai J. Solovjovi tekitatud kahjust teada alles 29.08.2016, mil jõustus J. Solovjovi suhtes Tartu Ringkonnakohtu 04.05.2016. a otsus. J. Solovjovi arvates pidi kaebaja kahjust teada saama hiljemalt 2015. a, kui Viru Maakohus tegi otsuse. Kaebaja arvates ei ole halduskohus vaidlustatud määruses üheselt välja toonud, millisest hetkest alates sai omistada Kohtla-Järve linnale selget teadmist J. Solovjovi poolt Kohtla-Järve linnale kahju tekitamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et sellist teadmist saab omistada Kohtla-Järve linnale vähemalt alates 25.11.2015, mil seitse volikogu liiget algatasid linnapea J. Solovjovi suhtes umbusalduse avaldamise (I kd, tl 147p). Umbusaldusavaldusest nähtub, et selle põhjuseks on Viru Maakohtu 28.10.2015. a otsus, millega J. Solovjov süüdi mõisteti (I kd, tl 150). Seega vastavalt ATS v.r § 892 lg-le 2 tuli Kohtla-Järve linnal teha ettepanek kahju hüvitamiseks J. Solovjovile hiljemalt
24.02.2016. Asjaolu, et J. Solovjov oli sel ajal veel ise Kohtla-Järve linnapea, ei välista talle kahju hüvitamise ettepaneku tegemist. Selle oleks saanud teha Kohtla-Järve linna nimel Kohtla-Järve Linnavolikogu, kui J. Solovjovi ametisse valinud haldusorgan. Kuigi maakohus mõistis 28.10.2015. a otsusega J. Kollolt ja J. Solovjovilt solidaarselt Kohtla-Järve linna kasuks välja 210 200,51 eurot, pidi Kohtla-Järve linn arvestama võimalusega, et maakohtu otsus võidakse edasi kaevata ning kõrgema astme kohtud võivad maakohtu otsuse tühistada või seda muuta. Seega pidi Kohtla-Järve linna arvestama sellega, et ametnikule ATS § 892 lg-s 1 sätestatud tähtaeg kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks võib kriminaalasja lahendamise kohtumenetluse ajal mööduda ning Kohtla-Järve linn võib sellega kaotada õiguse ametniku vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks.
23.Kaebaja tegi J. Solovjovile kahju hüvitamise ettepaneku 31.05.2017, s. o 1 aasta ja 3 kuud pärast seda, kui ta sai teada nõude aluseks olevatest asjaoludest, rikkudes sellega oluliselt ATS v.r § 892 lg-s 2 sätestatud tähtaega. Halduskohus on õigesti märkinud, et isegi juhul, kui pidada kahjust teada saamise ajaks 29.08.2016, nagu väidab kaebaja, on kaebaja ka sellisel juhul ületanud kolmekuulist kahju hüvitamise ettepaneku esitamise tähtaega kuue kuu võrra.
24.Lisaks sellele sätestab ATS v.r § 892 lg 2, et ettepanekut kahju hüvitamiseks ei saa teha hiljem, kui kolme aasta jooksul kahju tekitamisest arvates. Vaidlust ei ole selles, et J. Solovjovile etteheidetavad teod, millega Kohtla-Järve linnale väidetavalt kahju tekitati, pandi toime aastatel 2006-2009. Seega möödus kolm aastat kahju tekitamisest aastal 2012. Määruskaebuses esitatud väide, et Tartu Ringkonnakohus ei oleks 04.05.2016 soovitanud lahendada kahju hüvitamise nõuet halduskohtus, kui nõue oleks juba aastaid aegunud, ei anna alust jõuda teistsugusele järeldusele. Ringkonnakohus ei saanud 04.05.2016. a lahendis võtta seisukohta nõude tähtaegsuse osas, vaid lahendas üksnes küsimust, millist liiki kohtu pädevuses on sellise nõude lahendamine.
25.Eeltoodust tulenevalt on kaebaja rikkunud ATS v.r § 892 lg-s 2 sätestatud kahju hüvitamise ettepaneku tegemise tähtaega. Seega ei ole kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ning halduskohus on õigesti kaebuse HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastanud (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 29.04.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-78-13, p 18). Kaebaja väide, et arvestades kriminaalmenetluse kestust (7 aastat), on ebamõistlik eeldada, et kaebaja oleks suutnud kolme kuu jooksul välja selgitada kõik nõude esitamiseks vajalikud faktilised ja õiguslikud asjaolud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul tõsiseltvõetav. Maakohtu otsuses kajastatu alusel ei saa seda pidada ülemääraselt keerukaks. Kuna kolmekuuline tähtaeg kahju hüvitamise ettepaneku tegemiseks puudutab üksnes kohtueelse menetluse korrakohast läbimist ning tegemist ei ole kohtumenetlusega seotud menetlustähtajaga, siis selle tähtaja osas ei saa taotleda ka tähtaja ennistamist HKMS § 71 lg 1 alusel.
26.Määruskaebuse esitaja ei nõustu halduskohtuga ka selles, et kaebaja poolt 25.10.2018 esitatud avaldusest ei nähtu asjaolusid, mis põhjendaksid kaebetähtaja ületamist mõjuval põhjusel HKMS § 71 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus märgib, et halduskohus on vaidlusaluses määruses üksnes täiendavalt selgitanud, et isegi juhul, kui kohtueelne menetlus oleks korrakohaselt läbitud, ei saaks pidada kaebust tähtaegselt esitatuks ning arvestades kaebaja ennistamistaotluse põhjendusi, puuduks alus ka tähtaja ennistamiseks. Halduskohus ei ole vaidlustatud määruse resolutsioonis kaebetähtaega puudutavat seisukohta võtnud. Sellest tulenevalt ei ole kaebetähtaja ületamist või selle ennistamist käsitlevad määruskaebuse väited asjakohased ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Seetõttu on halduskohus õigesti
jätnud ka kaebaja taotluse HKMS § 262 lg 2 kohaldamata jätmiseks ja Eesti Vabariigi põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks läbi vaatamata. Halduskohus on õigesti hinnanud esmalt seda, ega ei esine HKMS § 121 lg-s 1 sätestatud imperatiivseid aluseid kaebuse tagastamiseks ning leides, et käesoleval juhul esineb HKMS § 121 lg 1 p-s 4 sätestatud alus, on halduskohus kaebuse tagastanud. HKMS § 262 lg 2 sätestab kaebuse esitamise tähtaja, mida halduskohtus kontrollitakse eelmenetluses (HKMS § 124 lg 1), st pärast kaebuse menetlusse võtmist (HKMS § 122 lg 1). Käesoleval juhul kohtumenetlus selle küsimuse lahendamiseni ei jõudnudki.
27.Eeltoodust tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu 22.11.2018. a määruse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus muudab osaliselt halduskohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustes märgitud ulatuses.
28.Vastustaja esitas ringkonnakohtule taotluse mõista kaebajalt välja ringkonnakohtus määruskaebuse menetlusega seotud menetluskulud summas 1749,20 eurot ja viivis alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni.
29.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja menetluskulude nimekirja kohaselt on kõik taotletud kulud tehtud seoses käesoleva määruskaebemenetlusega. Arvestades seda, et ringkonnakohus kohustas vastustajat määruskaebusele vastama, saab vastusega seotud menetluskulusid vajalikeks pidada. Vastustaja rõhutas menetluskulude kindlaksmääramise taotluses, et tehtud töö maht tulenes määruskaebusega tutvumisest ja selle analüüsimisest ning 18 lk pikkuse vastuse koostamisest. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kogu vastustaja poolt taotletud menetluskulu siiski pidada põhjendatuks. Määruskaebus ei ole mahukas ning selles korratakse suures osas seisukohti, mille kaebaja on käesoleva menetluse kestel juba varem esitanud ning mille osas on ka vastustaja varasemalt oma seisukohad esitanud. Vastustaja kordabki 18 lk pikkuses vastuses määruskaebusele valdavalt oma varasemalt käesolevas asjas esitatud seisukohti. Lisaks sellele esitab vastustaja oma seisukohti vastuses määruskaebusele ka põhjendamatute kordustena. Ringkonnakohtu hinnangul saab antud juhul põhjendatud menetluskuludeks pidada vastustaja menetluskulusid summas 700 eurot. Ringkonnakohus mõistab seega kaebajalt vastustaja kasuks välja menetluskulud summas 700 eurot.
30.Vastustaja taotles menetluskuludelt ka viivise väljamõistmist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud suuruses alates kohtulahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Ringkonnakohus seda taotlust ei rahulda. HKMS § 108 lg 12 viitab, et menetluskulude jaotusele kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 173 ja 175 sätestatut. Hüvitamisele kuuluvatele menetluskuludele viivise kohaldamise näeb ette TsMS § 177 lg 4. Selle sätte kohaldamiseks halduskohtumenetluses alus puudub, sest vastavalt HKMS § 1 lg-le 3 kohaldatakse halduskohtumenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustikku üksnes halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud juhtudel (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 03.11.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-37-16, p 26).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.