3-17-1441/16 - Maksuõigus - Maksuotsused - Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium - lahend.ee

10.Tartu Halduskohus jättis 14.12.2017. a otsusega (tl I-175-180p) kaebuse rahuldamata. a) MTA ei rikkunud kaalutlusõigust ega uurimisprintsiipi. Leedust ja Poolast saadud vastused ei puudutanud otseselt kaebajat, sest päringu vastused seostusid kaebaja väidetava tehingupartneri ja tema väidetava tehingupartneri vahelise tehinguga. b) Halduskohtu arvates on alusetu kaebaja väide, et maksuhaldur on kaebaja eest varjanud Leedu ja Poola maksuhaldurile päringu esitamist ja saadud vastust ega ole seda kaebajale esitanud. MKS § 14 järgi on kaebajal õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja teha neist koopiaid või väljavõtteid, kuid nimetatud õigus ei hõlma nõuet esitada talle kõik kogutud tõendid elektrooniliselt või postiga koju. c) Halduskohus leidis, et kaebaja etteheited Leedu ja Poola müüjatelt saadud vastuste ebakõlade kohta MTA hinnangutega ei kummuta maksuotsuse argumenti, mis tugineb kaebaja ja tema väidetava tehingupartneri vastuste ebakõladele. d) Halduskohus leidis, et AS Ekso ei soetanud kuupäevaliste vastuolude tõttu kolme veokit Amiksa Ehitus OÜ-lt. e) Maksuhaldur tuvastas, et DAF-i ost Amiksa Ehitus OÜ-lt ei saanud toimuda 10.11.2015. a arve nr 151110-1 (tl 10), 10.11.2016. a ostulepingu (tl 26) ega ka 07.11.2015. a ostulepingu alusel (tl 37), sest kaebaja kinnitas maksumenetluses (vastuse lisa 21, lk 3), et autole tehti hindamisakt just kaebaja tellimusel, mida kinnitab ka kaebajale 04.11.2015 esitatud arve Swedbank Liising AS-ilt (vastuse lisa 31) ja 03.11.2015 teostatud auto hindamiseelne ülevaatus (vastuse lisa 30) kaebaja tellimusel. Kuna omakorda kaebaja kliendi OÜ Troperoodes (vastuse lisa 25 p 3) kinnitusel pakkus kaebaja müügijuht M. Piigli enne neid toiminguid DAF-i talle müügiks hinnaga 85 000 eurot ja ta käis seda ka Pärnus Papiniidu rajooni tasulises parklas enne vaatamas, siis pidas kaebaja vaidlusalust DAF-i juba enne 03.11.2015 ülevaatust, s.t enne väidetava ostulepingu (10.11.2016) ja enne ARK-ile esitatud ostulepingu (07.11.2015) sõlmimist ning enne 10.11.2015. a arve nr 151110-1 esitamist enda omaks. Teadmata, kui kallilt kaebaja ise sõiduki soetab, ei oleks ta saanud seda OÜ-le Troperoodes müügiks pakkuda 85 000 euro eest. Seega oli halduskohtu arvates sõiduk juba kaebajal soetatud. f) Halduskohus leidis, et olenemata kaebaja vastuväidetest mootorsõiduki registreerimiseelsel tehnonõuete vastavuse kontrolli aktil (tl I-34-34p) märgitud I. Küti osalusest, ei kinnita I. Kütt siiski Raplas DAF-i vormistamist (vastuse lisa 27 p 35 ja tl I-34p), mistõttu esinevad vormistatud dokumentide, kaebaja ja I. Küti väidete vahel vastuolud, mis välistavad väidetud viisil tehingu toimumise. Halduskohtu arvates ei olnud välistatud võimalus, et I. Kütt tegutses kaebaja teadmisel ja kontrolli all, sest vastasel juhul ei oleks millegagi seletatav, kuidas sai kaebaja enne 03.11.2011, s.o umbes samal ajal, kui DAF-ile tehti Raplas registreerimiseelset ülevaatust, pakkuda seda juba müügiks oma kliendile OÜ-le Troperoodes ja tellida 03.11.2015 (vastuse lisa 30) sõidukile Swedbank Liising AS-i hinnang. g) Panga esindaja ei saanud teha DAF-ile ülevaatust ilma, et oleks veendunud veoki visuaalses ning tehnilises seisukorras ja tehase tähise õigetes andmetes. Seetõttu pidi M. Piigli tellimuse täitmiseks esitama Swedbank Liising AS-i esindajale vältimatult ka auto tehnilise passi ja võtmed sõiduki ülevaatuseks, mis ei saanud aga Amiksa Ehitus OÜ-ga ajalises perspektiivis hiljem vormistatud ja kontrollitava tehingu tõttu olla juba 03.11.2015 kaebaja valduses. See oleks seletatav vaid asjaoluga, et kaebaja oli tegelikult DAF-i omanik juba selle Eestisse saabumisest alates. Sellega oleks halduskohtu arvates loogiliselt seletatavad ka M. Piigli ebamäärased vastused sõidukite tehnilise passi ja võtmete saamise osas. h) Nii Swedbank Liising AS-i akti ja arve kui ka OÜ Troperoodes esindaja A. Kohv ütlustest nähtuvalt oli DAF kaebaja valduses enne kaebaja poolt Amiksa Ehitus OÜ-ga vaidlusalusel 10.11.2015 arvel näidatud tehingut oma klientidele müügipakkumiste tegemiseks, tutvustamiseks ja hindajatele näitamiseks. Seda kinnitab halduskohtu arvates ka fakt, et juba 09.11.2015 vormistas kaebaja DAF-i kolmepoolse müügilepingu OÜ-le Troperoodes olenemata sellest, et maksuhaldurile esitatud dokumentide kohaselt ei olnud kaebajal justkui seda autot veel olemas ega

võimlik müüa. Tegu on teineteist välistavate asjaoludega ja maksumenetluses on hinnatud usaldusväärseks OÜ Troperoodes tehing. i) Nii kaebaja 04.03.2016 kui ka tema müügijuhiga koos antud seletuse (vastuse lisa 21 p 22) kohaselt oli tehingute aluseks pangaleping, mis antud juhul sõlmiti 09.11.2015 (vastuse lisa 67). Sellest, DAF-i kaebaja poolt OÜ-le Troperoodes 09.11.2015 üleandmisest (vastuse lisa 68) ning ajavahemikul 03.–09.11.2015 fikseeritud muutumatuna püsinud kilometraažist (1425 km, vastuse lisa 30 3. foto ja vastuse lisa 68 lg 3) järeldub, et tagantjärele vormistatu on ebausaldusväärne. Tagantjärele vormistatud dokumendid ei kajasta kuidagi tegelikult toimunud tehinguid. j) Seega oli Amiksa Ehitus OÜ-lt sõiduki ostmine maksuotsuses õigesti välistatud. Vastuolusid ei ole kaebaja mõistlikult seletanud. Kuna auto valdus ja dokumendid olid kaebajal enne Amiksa Ehitus OÜ-ga sõlmitud tehingut olemas, pidi kaebaja teadma, et Amiksa Ehitus OÜ ei ole tema tegelik tehingupartner. k) Kaebaja versioon on ajas muutunud, sest 15.03.2016 väitis M. Piigli (vastuse lisa 20, lk 2) esmalt, et võttis kontoris allkirjastatud lepingud ja läks ARK-i, kuid pärast pikemat järelemõtlemist 22.03.2016 väitis ta (vastuse lisa 28), et ARK-is olevat hoopis originaalid ja maksuhaldur olevat saanud sekretäri poolt ekslikult tagantjärele vormistatud lepingud. l) Kaebaja pahausksusele viitavad ka kaebaja vead lepingute tagantjärele vormistuses (tl I-37) ning hiljem kavandatud plaanis oma tegu varjata (vastuse lisa 20, 21, 23 ja 28). Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et kuigi kaebaja sekretär K. Leemet (vastuse lisa 29) möönis viga lepingu vormistamise aasta arvus, eksis ta fakti osas, et vormistas lepinguid 2015, kuna MTA kontroll algas alles 25.01.2016 (vastuse lisa 8), mistõttu tekkis kaebajal alles 2016 vajadus lepingute tagantjärele vormistamiseks. Kuna K. Leemet (vastuse lisa 23 p 1) sai kõik andmed kaebaja nimel tehingute organiseerijalt M. Piiglilt, ei olnud tegu sekretäri lohakuse ega inimliku eksimusega, vaid vead on seletatavad lepingute tagantjärele koostamisega. m) Halduskohus ei nõustunud kaebaja väitega, et Leedu päringu vastus kinnitavat kaebaja ja Amiksa Ehitus OÜ vahel vormistatud tehingute toimumist Volvode osas. Analoogselt DAF-i müügilepinguga välistavad ARK-i esitatud Volvode lepingud (tl I-37p-38 ja tl I-26p-27) kaebaja verisoonis MTA-le väidetud tehingud (tl I-10p-11 ja vastuse lisad 20 ja 21). ARK-ile esitatud lepingud (tl I-37p-38) on kaebaja väidete kohaselt varasemad ning MTA-le on esitatud hilisemad. Kuna aga ARK-i esitatud Volvode lepingud ei ole üldse I. Küti poolt allkirjastatud, on ebaveenvad ka kaebuse õigustused kaebaja väidetavast teadmatusest fiktiivselt tagantjärele vormistatud tehingutest või I. Küti väidete väidetavast ebausaldusväärsusest selles osas. I. Kütt võis, kuid ei pruukinud käia Pärnu ARK-is Volvosid isiklikult 04.11.2015 ette näitamas (tl I-25-36). ARK-i lehel on I. Küti isiklik telefoninumber ja e-posti aadress, mis viitavad I. Küti isiklikule tegevusele. I. Kütil ei olnud võimalik samal ajahetkel sõita ARK-i kahe veoautoga, mis viitab sellele, et ilmselt oli I. Kütt kellegagi koos. Usutavalt täitis I. Kütt juba ARK-is Volvode tegeliku omaniku korralduslike juhiseid. n) Kaebaja ei osanud 04.03.2016. a seletuse p-s 23 küsimusele vastates (vastuse lisa 21) mõistlikult seletada, kuidas on üldse võimalik Volvode 09.11.2015. a müügilepingu kohaselt (vastuse lisad 69 ja 70) kaebajat kohustada andma kaebaja kliendile OÜ Podstam üle Volvod 13.11.2015 olukorras, kus esmane arvelevõtt toimus alles hiljem, näiteks 18.11.2015 (vastuse lisa 59). Halduskohus järeldas sellest, et tehingud ei saanud maksuhaldurile kirjeldatud viisil toimuda. o) Vähetõenäoline on, et kaebaja üldse asuks dokumente tagantjärele vormistama, kui ta teaks, et ARK-i on esitatud õiged andmed. Järelikult pidi kaebaja teadma, et nii Volvode kui ka DAF-i lepingutel ei ole ARK-is õiged I. Küti allkirjad. Kaebaja oma allkirju nendel lepingutel ei seadnud kahtluse alla, mistõttu tekkis tal MTA kontrolli alustamisel 2016 ilmne vajadus dokumente pettuse avastamise kartuses muuta, varjamaks fakti, et tegelikult ei ole kaebaja oma seletustes märgitud viisil tehinguid Amiksa Ehitus OÜ esindajaga teinud (s.t isiku tuvastamist, lepingute sõlmimist, arvete esitamist, autode üleandmise ja vastuvõtmisega seonduv). Kaebaja ei tuvastanud väidetava müüja isikut ka hilisema 23.03.2016. a kirja p-s 1 väidetud viisil müügilepingu sõlmimise ajal.

Kaebaja esindajate 04.03.2016. a seletuse vastus, et ei tunne I. Kütti, välistab seega, et kaebaja oleks I. Kütilt või Amiksa Ehitus OÜ-lt veokid vastu võtnud. p) Järelikult pidi kaebaja teadma, et ta ei ole Volvosid Amiksa Ehitus OÜ-lt soetanud, vaid ta soetas need maksumenetluses tuvastamata kolmandalt isikult maksuotsuse p-s 3 tõstatatud kahtluse kohaselt otse Euroopa Liidust (EL). Kahtlust toetab vastustaja järeldus, et EL riikidest sõidukite maale toomine ja riigisisene müük liigitub kaebaja tavapärase tegevuse alla ning riigisisene ost müük on pigem erandlik. q) Kaebaja väide, et sadulveokid Volvo soetati Leedu tehingupartneritelt, ei leidnud kohtus tõendamist, sest Amiksa Ehitus OÜ ei ole ühendusesisest käivet deklareerinud, I. Kütt vastas maksuhalduri küsimustele valdavalt „ei tea“ või „ei mäleta“, Leedu päringu vastuse lisadena (vastuse lisa 34 ja 35) lisatud CMR-id on ilmselt formaalsed ega tõenda kauba vedu Amiksa Ehitus OÜ-le. CMR-idelt ei nähtu veo teostajat ja I. Küti kinnituse kohaselt (vastuse lisa 27 p 27) tema vedu ei teostanud, kuigi mõlemale CMR-ile (vastuse lisa 34 ja 35) on transportija kohale lisatud tema allkiri. Loogiliselt ei olekski see olnud võimalik, sest I. Kütil puudus reaalselt võimalus samaaegselt kahe Volvoga Leedust Eestisse sõita, kuigi päringu vastusele lisatud CMR-ide kohaselt oleks veokite transport justkui nii toimunud. Kuna CMR-id on dateerimata ja ilmselt teadlikult vormistatud kontrollimatute andmetega, siis järeldub neist vaid tõdemus, et tegu on analoogselt Amiksa Ehitus OÜ lepingutega ühtivalt samuti tagantjärele vormistatud dokumentidega, mis ei kinnita reaalselt toimunud tehinguid. r) Kaebaja müüs ühe Volvo (VIN koodi lõpuga ...2297) 12.11.2015 oma kliendile enne (vastuse lisa 72), kui kaebaja selle Amiksa Ehitus OÜ-lt soetas 13.11.2015. a arve alusel (tl I-10p). Samuti on kaebaja teinud Volvode müügitööd oma kliendile enne (vastuse lisa 26), kui ta need sõidukid üldse Amiksa Ehitus OÜ-lt väidetavalt soetas vaidlusaluste 13.11.2015. a ja 19.11.2015. a arvete alusel, mis tähendab, et vaidlusalused Volvod on analoogselt DAF-iga olnud enne kaebaja omanduses (vastuse lisad 69 ja 70), käsutuses ja müügiks pakkumisel, kui ta need Amiksa Ehitus OÜ-lt sai. Seda järeldust kinnitavad ka Potsdam OÜ juhataja R. Pohlaku 14.12.2016. a ütlused, et kohtus nende autode ostmiseks Ekso platsi peal Jüris, Tallinna külje alla, käies enne autode ostu neid üle vaatamas (vastuse lisa 26). Allkirjastatud müügilepingute kohaselt (vastuse lisad 69 ja 70) toimus Volvode müügitehing 09.11.2015. Selleks ajaks ei olnud Volvod saanud veel isegi Amiksa Ehitus OÜ poolt väidetavalt taotletud ARK registreeringut ega numbrimärke (vastuse lisad 54 ja 59), mis saadi alles vastavalt 11. ja 19.11.2015. s) Kaebaja teadis, et ta realiseeris oma omandiõigust vaidlusalustele sõidukitele enne tehinguid Amiksa Ehitus OÜ-ga. I. Kütt tegutses 09.11.2015 Potsdam OÜ-le juba maha müüdud sõidukeid Amiksa Ehitus OÜ nimele ARK-is registreerides vaid kaebaja teadmisel ja juhiste alusel. Seega teadis kaebaja, et Amiksa Ehitus OÜ-ga tagantjärele vormistatud tehing on olematu tehing. Kuna Amiksa Ehitus OÜ tehing on fiktiivne, siis ei ole lõppkokkuvõttes määravat tähendust Amiksa Ehitus OÜ ja Leedu partneri tehingu tõendatusel. Ka välispartneri tehingutes esinevad juba eeltoodule tuginevalt tehinguid välistavad asjaolud. š) K. Leemeti vastustest (vastuse lisa 23 p-d 2-5) välistub ARK-i esitatud lepingute koostamine kirjeldatud viisil. Nimelt väidab K. Leemet, et koostas 09.11.2015 ja 07.11.2015 lepingud M. Piigli käsul Amiksa Ehitus OÜ-lt sisse tulnud arvete kuupäevade alusel, s.t 10.11.2015, 13.11.2015 ja 19.11.2015 arved (vastuse lisad 23 p 2-5 ja tl I-10-11, I-37-38), kuid ARK-i lepingud on hoopis 07.11.2015 ja 09.11.2015 kuupäevadega ning vaid MTA-le (tl I-26-27) esitatud lepingutele märgitud kuupäevad (10.11.2016, 13.11.2016 ja 19.11.2016) ühtivad teatud määral sisse tulnud arvete kuupäevadega. Seega kirjeldab K. Leemet oma seletuses üksnes hiljem maksuhaldurile esitatud lepingute tagantjärele koostamise asjaolusid, mida ta tegi ülemus M. Piigli käsul. ARK-i lepingute ajal ei olnud veel olemas viidatud arveid, mistõttu ei saanud K. Leemet neid koostada ega „kogemata“ eksida. Toimumata sündmuste kirjeldamisega on seletatav ka K. Leemeti seletuse teatav ebamäärasus maksuhalduri täpsustavate küsimuste osas, mille suhtes vastas isik valdavalt, et „ei tea ega mäleta“ (näiteks I. Küti telefoni numbriga seonduv).

11.Kaebaja esitas 15.01.2018 Tartu Ringkonnakohtule hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl I-182-186, II-14-15p), milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist, kaebuse rahuldamist ja maksuotsuse tühistamist. a) Maksuhaldur on rikkunud uurimiskohustust. b) Nii Leedu kui ka Poola maksuhaldurilt saadud vastustest (vastuse lisa 33 ja 36) nähtub üheselt, et Leedu ja Poola müüjad võõrandasid vaidlusalused kolm sadulveokit Amiksa Ehitus OÜ-le. Kui maksuhaldur pidas Leedu ja Poola maksuhaldurilt saadud vastuseid ebatäpseteks või liialt üldsõnalisteks, oli maksuhalduril täpsustavate küsimustega võimalik ametiabi korras pöörduda Leedu ja Poola maksuhaldurite poole. c) Leedust ja Poolast saadud SCAC päringule antud vastustega (vastuse lisad 33 ja 36) vastatakse konkreetsetele MTA küsimustele. Saadud vastused on just nii detailsed ja konkreetsed, kui detailsed ja konkreetsed on esitatud küsimused. d) MTA jättis Leedu ja Poola maksuhaldurilt saadud vastused kajastamata kontrollaktis. Samuti ei väljastanud maksuhaldur Leedust ja Poolast saadud vastuseid kaebajale, kui kaebaja taotles koopiat kontrollitoimikust. e) Leedu ja Poola maksuhalduri vahendusel Leedu ja Poola müüjatelt saadud vastustes kinnitatakse, et tehingud tehti Amiksa Ehitus OÜ-ga, keda esindas I. Kütt (vastuse lisad 33 ja 36). Sealjuures on Leedu müüja kinnitanud selgesõnaliselt, et autod anti üle I. Kütile ning Poola müüja on kinnitanud, et AS Ekso on neile tundmatu. f) Leedu ja Poola maksuhalduri vahendusel Leedu ja Poola müüjatelt saadud dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et sadulautod soetas Leedust ja Poolast Amiksa Ehitus OÜ (vastuse lisad 34 ja 35 ning lisad 37 ja 40). g) Maanteeameti dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et sadulautod esitas registreerimiseelsele ülevaatusele Amiksa Ehitus OÜ toonane juhatuse liige I. Kütt (tl I-34-36). h) Amiksa Ehitus OÜ arved, lepingud (tl I-26-27) ja arvete tasumist tõendavad maksekorraldused (tl I-28-29) kinnitavad, et sadulautod soetas Poolast ja Leedust Amiksa Ehitus OÜ, kes võõrandas need seejärel omakorda AS-ile Ekso. i) Sadulveokite võõrandamist apellandile on kinnitanud tehingute tegemise ajal Amiksa Ehitus OÜ

juhatuse liikmeks olnud Imre Kütt (tl I-30-32p). j) Pärast tehingute sõlmimist on koostatud tagantjärgi üks täiendav eksemplar lepingutest, mis säilitati äriühingu raamatupidamises. Kahetsusväärselt on nende täiendavate eksemplaride koostamisel kuupäeva osas aluseks võetud Amiksa Ehitus OÜ arvete kuupäevad ning lepingu koostaja K. Leemet eksis täiendavalt ka aastaarvuga. Täiendavate lepingueksemplaride koostamise vajadus oli tingitud asjaolust, et esialgne leping vormistati üksnes kahes eksemplaris, millest üks jäi kummalegi poolele. Kuna AS Ekso esitas oma lepingueksemplari Maanteeametile omaniku vahetamiseks, ei oleks äriühingu raamatupidamises lepingut säilinud. Kuna lepingu ettevalmistaja K. Leemet ei mäletanud enam esialgsete lepingute koostamise kuupäeva, võttis ta lepingukuupäeva märkimisel aluseks Amiksa Ehitus OÜ arvete kuupäevad. Ekslikult märkis K. Leemet aastaarvuks 2016, mitte aga 2015. Nii Maanteeametile kui ka MTA-le esitatud lepingud on õiged. MTA-le esitatud lepingud on üksnes vormistatud hilisemalt, peale tehingute toimumist. Täiendavad lepingueksemplarid koostati juba 2015. aasta lõpus. k) Kaebaja väidab Maanteeametile esitatud lepingutel ja vastustajale esitatud lepingutel oleva müüja I. Küti allkirja erinevuse ja I. Küti kinnituse kohta, et Maanteeametile esitatud lepingutel ei ole tema allkiri, et mõlemad allkirjad on ehtsad. Käesoleval juhul ei ole teostatud käekirjaekspertiisi. l) Esmased kokkulepped Amiksa Ehitus OÜ-ga sadulautode ostmiseks võidi sõlmida juba 02.11.2015 ja 04.11.2015. Pärast seda sai kaebaja asuda neid müügiks pakkuma ja neile ostjaid otsima. Auto müügi valdkonnas on levinud tehingud, kus Eestis tehakse esmased kokkulepped olukorras, kus auto ei ole veel isegi Eestisse saabunud. Auto müügi ja kokkulepete sõlmimise seisukohast ei oma mingit tähtsust, kas need on kantud Eestis registrisse või mitte. Auto müüjate ja edasimüüjate huvi on leida autole võimalikult kiiresti ostja. m) Tehingute hinnad erinevad vaid vähesel määral veokite soetusmaksumusest. Vastustaja on toonud näiteks kaks tehingut, kui kaebaja soetas Hollandist Volvo FH540 (VIN kood lõpuga ...2217) hinnaga 57 000 eurot ja Tšehhist Volvo FH13 (VIN kood lõuga ...9347) hinnaga 68 000 eurot ning võõrandas sõidukid Eestis vastavalt hindadega 82 000 eurot ja 72 500 eurot. Hollandist soetatud Volvo FH540 oli avariiline auto (tl I-47-49p), mis tuli enne müüki Eestis taastada. Maksuhaldur ei ole hindade võrdlemisel võtnud arvesse konkreetsete tehingutega kaasnevaid kulusid ja riske. Nende arvestamisel nähtub, et tegelik tulu Euroopast autode soetamisel ja nende Eestis võõrandamisel ei ulatu kümnetesse tuhandetesse eurodesse. n) Arvestades konkreetset tegevusvaldkonda, ei ole seal sätestatud mingeid erinõudeid, mida kaebaja pidanuks täitma, kuid mille ta jättis täitmata. Kaebaja on käitunud vähemalt äris tavapärase hoolsusega, mistõttu ei saa ka asuda seisukohale, et apellant oleks rikkunud hoolsuskohustust. Kui eeldada, et kaebaja on rikkunud hoolsuskohustust, ei nähtu halduskohtuotsusest, kas kaebaja lõpptulemusena teadis või pidi teadma, et Amiksa Ehitus OÜ ei ole tegelik sadulautode müüja. o) Kaebaja on seisukohal, et liikmesriik, kes SCAC päringu teeb, ei saa eirata vastust, mis teise liikmesriigi pädeva asutuse kaudu SCAC päringule antakse. Nõukogu 07.10.2010. a määrusega nr 904/2010 on loodud protseduur paremaks infovahetuseks ja maksupettuste vastu võitlemiseks. Seda protseduuri järgides saadud vastuste ebausaldusväärseks lugemine ja kõrvale jätmine põhjusel, et saadud vastus ei sobi maksuhalduri seisukohaga, muudab loodud protseduuri sisutuks ning seab kahtluse alla määruse nr 904/2010 kehtivuse. Küsimus, mis tingimusel ja kas üldse saab liikmesriik kõrvale heita SCAC päringuga saadud vastuse, on oluline Euroopa Liidu õiguse kohaldamise aspektist ja määruse tõlgendamise osas tuleks küsida eelotsust Euroopa Kohtult. p) Väidetavalt I. Küti poolt 08.07.2015 antud kinnitus, et Maanteeametile esitatud lepingud ei kanna tema allkirja, on antud neli kuud enne lepingute tegelikku sõlmimist.

b) MKS § 14 lg-s 3 sätestatu ei kohusta MTA-d apellandile n.ö mugavusteenuse osutamiseks, saata menetluses kogutud toimik täismahus maksukohustuslasele koju kätte. Valdav osa maksutoimikust on maksukohustuslase enda esitatud dokumendid MTA-le. Maksuhaldur ei keeldunud võimaldamast kaebajale tema õiguste realiseerimist. c) Kaebaja jätab lahti seletamata vaidlusaluste veokite soetamisel Amiksa Ehitus OÜ-lt ilmnenud vastuolud (maksuotsuse p 2.1), mis välistasid tehingute toimumise kaebaja ja tema raamatupidamises kajastatud ning deklareeritud tehingupartneri vahel. d) Poola tehingu osas vastas I. Kütt oma seletuses MTA sellesuunalistele küsimustele valdavalt „ei tea“, „ei mäleta“, „ei oska öelda“. See on omane üldjuhul vaid mittetoimunud tehingute puhul. I. Kütt esitas alles 24.01.2016 tagantjärele esialgselt nullidega esitatud deklaratsiooniparandused ajal, kui ta enam juhatuse liige ei olnud. e) Amiksa Ehitus OÜ ja tema väidetava Poola partneri tehingud on vormistatud klapitavalt tagantjärele. Samuti on Amiksa Ehitus OÜ nimel 21.10.2015 dateeritud WTC Sp zoo’ga sõlmitud lepingus esineb vastuolu, mis ajalises perspektiivis ei saanud dokumenteeritult realiseeruda. Siit ilmneb ka Amiksa Ehitus OÜ WTC Sp zoo lepingu fabritseeritud iseloom. f) Kuigi I. Kütt väitis, et sõiduki tõi ära tema sõber 250-300 euro eest, ei ole Poola päringu vastuses seda väidet kinnitavat CMR’i. Ebakindlad on WTC Sp zoo vastused selles osas, kellele sõidukid tegelikult üldse üle anti. Nähtuvalt vastusest tehti seda väidetavalt autojuhtidele M. Wojtaszek ja M. Kcšcielniak, keda ei olnud Amiksa Ehitus OÜ kinnitanud ja keda I. Kütt ei nimetanud. Järelikult on halduskohus õigesti välistatud kaebaja ja Amiksa Ehitus OÜ I. Küti versiooni, et tema sõber S. Sooäär käis sõidukitel järel. Vastustaja hinnangul on välispäringute vastuste vastuolud loogiliselt seletatavad tundmatu kolmanda isiku osalusega ja eelanalüüsitud dokumentide tagantjärele vormistamisega kaebaja initsiatiivil. g) Leedu tehingute osas vastas I. Kütt MTA küsimustele valdavalt „ei tea“, „ei mäleta“, Leedu päringu vastuse lisadena lisatud CMR’id on ilmselt formaalsed ega tõenda kauba vedu Amiksa Ehitus OÜ-le. CMR’idelt ei nähtu veo teostajat ja I. Küti kinnituse kohaselt tema vedu ei teostanud, kuigi mõlemale CMR’ile on transportija kohale lisatud tema allkiri. Loogiliselt võttes ei olekski see võimalik, sest I. Kütt ei oleks saanud sõita samaaegselt kahe Volvoga Leedust Eestisse. I. Kütt on Amiksa Ehitus OÜ pitsati ja allkirjaga just seda kinnitanud.