Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 15.01.2018 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.
1.Aktsiaselts „XXX“ soetas maksustamisperioodil november 2015 XXX Ehitus OÜ-lt kolm sadulveokit, millest üks oli DAF FT XF 460 ja kaks sadulveokit olid Volvo FH42. Kaebaja võõrandas need sadulveokid oma tavapärases majandustegevuses, milleks on muuhulgas transpordi-, ehitus- ja põllumajandustehnika ost-müük.
2.25.01.2016 alustas Maksu- ja Tolliamet (MTA) korralduse nr 12.2-3/035875-1 alusel kaebaja maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli perioodil november 2015. 17.02.2017 tegi MTA kontrollakti nr 12.2-3/035875-10, mis on vaidlustatud maksuotsuse lahutamatu osa. Oma kontrollaktis asus vastustaja seisukohale, et kaebaja ei ole soetanud viidatud sadulveokeid XXX Ehitus OÜ-lt nagu on kajastatud arvetel, vaid on need ise soetanud
Leedust ja Poolast. Sealjuures ei sea maksuhaldur kahtluse alla sõidukite reaalset olemasolu, vaid leiab, et kaebaja soetas need ise otse Leedu ja Poola äriühingutelt, mitte aga XXX Ehitus OÜ-lt. Kontrollakti kohaselt leidis maksuhaldur, et kontrolli tulemusena suureneb kaebaja maksukohustus summas 54 638,60 eurot. Aktsiaselts „XXX“ kontrollaktis toodud vastustaja seisukohtade ja lõppjäreldustega ei nõustunud ja esitas kontrollaktile 10.03.2017 eriarvamuse nr 4/2.
3.MTA kaebaja eriarvamuses tooduga sisuliselt ei nõustunud ja seda arvesse ei võtnud ning tegi 08.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/035875-12, millega kohustas kaebajat tasuma täiendavalt maksustamisperioodi november 2015 eest käibemaksu summas 54 638,60 eurot, vähendades kaebaja deklareeritud sisendkäibemaksu nimetatud summas.
4.10.07.2017 saabus Tartu Halduskohtusse aktsiaselts „XXX“ kaebus MTA 08.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/035875-12 tühistamiseks. Ühes kaebusega esitas kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada MTA 08.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/035875-12 täitmine ning keelata MTA-l avalikustada aktsiaselts „XXX“ maksuvõlg. Tartu Halduskohus rahuldas 14.07.2017 määrusega kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ja keelas MTA-l aktsiaselts "XXX" maksuvõla avalikustamine ning peatas MTA 08.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/035875-12 täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas selliselt, et maksuhalduril on õigus maksuotsuse täitmise tagamiseks sooritada maksukorralduse seaduse (MKS) § 130 lg 1 p-des 1-2 ja 4-5 nimetatud täitetoiminguid. 01.08.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse ning tegi vajalikud eelmenetluse toimingud. 08.11.2017 saabusid kohtule kaebaja lõplik seisukoht ja menetluskulude nimekiri. 22.11.2017 saabus kohtule vastustaja vastus kaebaja 08.11.2017 seisukohale.
KAEBAJA VÄITED
5.Kaebaja on seisukohal, et vaidlusalune 08.06.2017 maksuotsus on õigusvastane ja tuleb tühistada. Kaebuse kohaselt on maksuhaldur puudulikult järginud uurimiskohustust või olulisel määral rikkunud maksukohustuslase informeerimiskohustust, mis viitab MTA selgele kallutatusele. Kaebaja on seisukohal, et maksumenetluse käigus ei ole tuvastamist ja tõendamist leidnud, et XXX Ehitus OÜ ei olnud autode soetajaks Leedust ja Poolast. Vastupidi, maksuotsuses esitatud informatsioon viitab ilmselgelt vastupidisele. Lisaks sellele puuduvad igasugused tõendid, mis tõendaksid või isegi tekitaksid põhjendatud kahtluse, et sadulveokid Leedust ja Poolast soetas kaebaja. Kaebaja viitab maksumenetluse käigus kogutud järgmistele objektiivsetele tõenditele, mis kinnitavad, et sadulautod soetas Poolast ja Leedust XXX Ehitus OÜ, kes võõrandas need seejärel omakorda aktsiaseltsile „XXX“: - Leedu ja Poola maksuhalduri vahendusel Leedu ja Poola müüjatelt saadud vastused, kus kinnitatakse, et tehingud tehti XXX Ehitus OÜ-ga keda esindas XXX; - Leedu ja Poola maksuhalduri vahendusel Leedu ja Poola müüjatelt saadud dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et sadulautod soetas Leedust ja Poolast XXX Ehitus OÜ; - Maanteeameti dokumentaalsed tõendid, mis kinnitavad, et sadulautod registreerimiseelsele ülevaatusele XXX Ehitus OÜ toonane juhatuse liige XXX; - XXX Ehitus OÜ arved, lepingud ja arvete tasumist tõendavad maksekorraldused;
esitas
- sadulveokite võõrandamist kaebajale on kinnitanud tehingute tegemise ajal XXX Ehitus OÜ juhatuse liikmeks olnud XXX.
VASTUSTAJA VASTUVÄITED
6.Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei ole MTA rikkunud oma kaalutlusõigust ega uurimisprintsiipi, kuna maksuhaldur on kohustatud arvestama maksukohustuslase poolt maksumenetluses avaldatud andmeid ja seda on tehtud ning esitatud teavet on korduvate menetlustoimingutega üle kontrollitud, analüüsitud ja ka täiendavalt kaebaja seisukohti juurde küsitud. Vastustaja on seisukohal, et maksumenetluse käigus esitatud lepingud on koostatud tagantjärele ning seetõttu ebausaldusväärsed. Vastustaja väidab, et kõrvaldamata kahtluste ja vastuolude paljususe olukorras on Riigikohtu halduskolleegium oma 20.06.2007 lahendi nr 3-3-1-34-07 p-s 11 leidnud, et maksuotsusega ei peagi MTA tuvastama maksupettust. Kuna maksuotsusega määratakse tasumisele kuuluv maksusumma, näidatakse, kuidas on tasumisele kuuluv maksusumma määratud ja põhjendatakse, miks on täielikult või osaliselt jäetud arvestamata maksukohustuslase esitatud tõendid, siis on antud juhul maksuhaldur täitnud vastustaja hinnangul eelkirjeldatud põhjendamise nõude ja täiendavalt kummutanud kaebuses esitatud alternatiivsed versioonid tehingute realiseerimise võimalustest MTA-le kirjeldatud viisil. Seega tuleb kaebajal maksuotsust mõista, kui maksuhalduri sekkumist maksukohustuslase käitumisse maksukohustuse või maksuseadusest tulenevate teiste kohustuste täitmisel. Antud juhul on vastustaja veendunud, et tegu on olukorraga, kus maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad maksuhalduri seisukohta ja seavad kahtluse alla maksukohustuslase esitatud andmete õigsuse ning on samas piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Tegu ei ole tühise eksitusega, vaid teineteist välistavate alusdokumentidega, millega on mõlemas riigiasutuses taotletud kaebaja majandustegevust soodustavaid võimalusi ja lõpptulemina kõrvaldamata kahtlustega, kaebaja pahausksest olukorra ära kasutamisest. Sellises olukorras, kus maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, läheb tõendamiskoormus üle maksukohustuslasele, sest MKS § 150 lg 1 kohaselt lasub maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kaebaja väitel ei ole ta võimeline kummutama tõusetunud kahtlustest tekkinud vastuolusid, mis tähendab sisuliselt seda, et maksuhalduri poolt välja toodud kahtlused on piisavalt põhjendatud. Tehinguid ei saanud kaebaja väidetud viisil ja asjaosaliste vahel toimuda, mistõttu ei väära kaebuses ja selle täienduses esitatud avaldused lõpptulemina maksuotsuses tõstatatud kahtluste ja järelduste õigsust.
KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
7.Kohus, analüüsinud asjassepuutuvaid õigusnorme, vaidlustatud otsust, hinnanud menetlusosaliste esitatud seisukohti ja kogutud tõendeid nende kogumis, vastastikuses seoses ja koosmõjus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
8.Käesolevas asjas käib vaidlus selle üle, kas kaebaja soetas vaidlusalused kolm sadulveokit (DAF FT XF 460, Volvo FH42 ja Volvo FH42) XXX Ehitus OÜ-lt või ostis need ise Leedu ja Poola äriühingutelt. Kaebaja väidete kohaselt soetas ta nimetatud sadulveokid XXX Ehitus OÜ-lt.
Vastustaja ei sea kahtluse alla, et XXX Ehitus OÜ arvetel kajastatud sõidukid on soetatud, kuid kaebaja ei soetanud nimetatud sõidukeid XXX Ehitus OÜ-lt, vaid tõi need ise Leedu ja Poola äriühingutelt.
9.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vastustaja on puudulikult täitnud MKS §-st 11 tulenevat uurimiskohustust. MKS § 11 lg-st 1 tulenevalt tuleb maksustamisel arvesse võtta kõiki, nii maksukohustust vähendavaid kui ka suurendavaid asjaolusid. Sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt on maksuhalduril õigus otsustada maksumenetluse käigus erinevate toimingute tegemise ja tõendite kogumise vajaduse üle. Kohus nõustub vastustajaga, et MKS §-s 11 sätestatud põhimõtte rakendamisel ei ole MTA maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosaliste taotluste ja tõenditega, vaid maksuhaldur on kohustatud arvestama maksukohustuslase poolt maksumenetluses avaldatud andmeid ja seda on antud asjas tehtud. Asja materjalidest nähtuvalt on esitatud teavet korduvate menetlustoimingutega üle kontrollitud, analüüsitud ja ka täiendavalt kaebaja seisukohti juurde küsitud. Seega ei ole vastustaja rikkunud kohtu arvates kaalutlusõigust ega uurimisprintsiipi.
9.1.Alusetu on kohtu arvates kaebaja väide, et maksuhaldur on kaebaja eest varjanud Leedu ja Poola maksuhaldurile päringu esitamist ja saadud vastust ega ole seda kaebajale esitanud. Vastustaja tunnistab, et Leedust ja Poolast saadud vastused ei puudutanud otseselt kaebajat, sest päringu vastused seostusid kaebaja väidetava tehingupartneri ja tema väidetava tehingupartneri vahelise tehinguga, millel oli üksnes kaebaja väidetava tehingupartneri väiteid ülekontrolliv funktsioon. Seega puudus kohtu arvates kaebaja väidetud tehingupartnerilt saadud teabel otsene kokkupuute punkt kaebaja vahelise tehingu kohta kogutud andmetega MKS § 14 tähenduses. MKS § 14 sätestab, et kaebajal on õigus tutvuda tema kohta kogutud andmetega ja teha neist koopiaid või väljavõtteid, kuid nimetatud õigus ei hõlma siiski nõuet esitada talle kõik kogutud tõendid elektrooniliselt või postiga koju.
9.2.Kohus nõustub vastustajaga, et alusetu on kaebajal võrdsustada toimikuga tutvumise õigust (MKS § 14) kogu toimikust kaebaja esindaja nõudmisel MTA-lt koopiate saamise õigusega, kuna tegu on valdavas osas maksukohustuslase enda poolt esitatud teabega.
9.3.Kaebaja hinnangul oli tegemist maksuhalduri poolse olulise uurimiskohustuse rikkumisega, kui ligemale aasta jooksul ei tehtud uut päringut Leedu ja Poola müüjatele, kelle selgitused olid ebatäpsed või liialt üldised. Kaebaja arvates pidanuks maksuhaldur tegema uue päringu, et saada täiendavaid täpsustavaid selgitusi. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja etteheited, välispäringute vastuste ebakõladest MTA hinnangutega ei kummuta siiski maksuotsuse peamist argumenti, s.t kaebaja ja tema väidetava tehingupartneri, mitte Leedu ja Poola partnerite vastuste ebakõladest otseselt ilmnevalt. Seega on kohtu arvates määravaks asjaolu, mida teadis kaebaja, mistõttu olukorras, kus kaebaja õigustab vastustajale tagantjärele toimumata tehingut talle potentsiaalselt mitte teada olnud asjaoludega ja ignoreerib talle teada olnud kahe lepingu verisooni paralleelselt eksisteerimise võimatust, võib nimetatut käsitleda üksnes faktina, et kaebaja püüab üksnes tagantjärele seadustada tehinguid, mida tegelikult ei ole toimunud. Seetõttu on loogiliselt seletatavad ka kaebaja ja tema töötajate ning väidetava tehingupartneri kontrollaktis (tl 16-17) analüüsitud vastuolulised ütlused, mida ei saa ka kaebuses etteheidetavate täiendavate päringute potentsiaalsed vastused ühenduse sisese käibe osas kohtu arvates kummutada, sest maksuotsuse lõppjäreldused on tehtud kaebaja ja tema väidetud tehingupartneri teadlikkuse osas toimumata tehingute kajastamisest kaebaja maksuarvestuses.
Kaebaja väidete kohaselt on uurimiskohustuse rikkumine see, et vastustaja on jätnud Maanteeametist tuvastamata, kas sadulautod esitas registreerimise eelseks ülevaatuseks ikkagi XXX, kes oli XXX Ehitus OÜ juhatuse liige. Asja materjalidest nähtuvalt on Maanteeamet tegelikkuses XXX isiku tuvastanud ja vastustaja ei kahtle selles, et ta esitas Maanteeametile sadulautod registreerimiseelseks ülevaatuseks koos vajalike dokumentidega. Seega ei ole vastustaja kaebaja poolt nimetatud väidetavat uurimiskohustust kohtu arvates rikkunud.
10.Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et ta soetas kokku kolm sadulveokit - ühe DAF-i ja kaks Volvo autot XXX Ehitus OÜ-lt. Kohus analüüsib eraldi DAF auto ja Volvo autode soetamist.
10.1.Maksuhaldur tuvastas, et DAF-i ost-müük ei saanud XXX Ehitus OÜ ja kaebaja vahel toimuda 10.11.2015 arve nr 151110-1 (tl 10) ja 10.11.2016 ostu-müügi lepingu (tl 26) ega alternatiivselt ka 07.11.2015 ostu-müügi lepingu alusel (tl 37), sest kaebaja on maksumenetluses kinnitanud (vastuse lisa 21, lk 3), et autole tehti hindamisakt just kaebaja tellimusel, mida kinnitab ka kaebajale 04.11.2015 esitatud arve Swedbank Liising AS-ilt (vastuse lisa 31) ja 03.11.2015 teostatud auto hindamiseelne ülevaatus (vastuse lisa 30) kaebaja tellimusel. Kuna omakorda kaebaja kliendi osaühing XXX (vastuse lisa 25 p 3) kinnitusel pakkus kaebaja müügijuht XXX enne neid toiminguid DAF-i talle müügiks hinnaga 85 000 eurot ja ta käis seda ka Pärnus Papiniidu rajooni tasulises parklas enne vaatamas, siis ilmneb sellest tõsiasi, et kaebaja pidas vaidlusalust DAF-i enne vastustajale väidetud ostumüügi lepingu (10.11.2016), kui ka ARK-ile esitatud ostu-müügi lepingu (07.11.2015) sõlmimist ja 10.11.2015 arve nr 151110-1 esitamist juba enne 03.11.2015 ülevaatust enda omaks. Vastasel juhul ei oleks kaebaja saanud seda osaühingule XXX müügiks pakkuda 85 000 euro eest, teadmata, kui kallilt ta ise selle sõiduki soetab. Seega oli kohtu arvates sõiduk juba kaebajal soetatud.
10.2.Kohus on seisukohal, et olenemata kaebuse p-s 2.3.4 esitatud vastuväidetest mootorsõiduki registreerimiseelses tehnonõuete vastavuse kontrolli aktil (tl 34-34p) märgitud XXX osalusest, ei kinnita XXX siiski Raplas DAF-i vormistamist (vastuse lisa 27 p 35 ja tl 34 p), mistõttu esinevad vältimatult vormistatud dokumentide, kaebaja ja XXX väidete vahel vastuolud, mis välistavad kohtu arvates väidetud viisil tehingu toimumise. Kohtu arvates ei ole välistatud võimalus, et XXX tegutses kaebaja teadmisel ja kontrolli all, sest vastasel juhul ei oleks loogiliselt millegagi seletatav, kuidas sai kaebaja enne 03.11.2011, s.o umbes samal ajal, kui DAF-ile tehti Raplas registreerimiseelset ülevaatust, pakkuda seda juba müügiks oma kliendile osaühingule XXX ja tellida 03.11.2015 (vastuse lisa 30) sõidukile Swedbank Liising AS-i hinnangut. Kohtu arvates viitavad osaühingu XXX väited tõdemusele, et kui XXX tegi müügipakkumisi sõidukile, mis polnud veel isegi registris ja dokumenteeritult tema oma ja leppis pangaga kokku vara üle vaatamisi, siis teostas kaebaja DAF-i osas faktilist omandiõigust, s.h ei saanud panga esindaja teha varale ülevaatust ilma, et oleks veendunud DAF-i visuaalses ning tehnilises seisukorras ja tehase tähise õigetes andmetes. Seetõttu pidi kaebaja esindaja XXX tellimuse täitmiseks esitama Swedbank Liising AS-i esindajale vältimatult ka auto tehnilise passi ja võtmed sõiduki ülevaatuseks, mis ei saanud aga XXX Ehitus OÜ-ga ajalises perspektiivis hiljem vormistatud ja kontrollitava tehingu tõttu olla juba 03.11.2015 kaebaja valduses. Nimetatu oleks loogiliselt seletatav vaid asjaoluga, et kaebaja oli tegelikult DAF-i omanik juba selle Eestisse saabumisest alates ning XXX Ehitus OÜ-ga hiljem, s.o hiljem 10.11.2015 vormistatud arve ja 07.11.2015 leping on üksnes formaalsed ega kajasta tegelikult toimunud tehingu sisu. Sellega oleks kohtu arvates loogiliselt seletatavad ka XXX ebamäärased vastused sõidukite tehnilise passi ja võtmete saamise osas. 10.11.2016 ostu-müügi lepingut peab kaebaja ka ise tagantjärele vormistatuks, mistõttu kohtu arvates välistub maksuhalduri jaoks vormistatud ja alternatiivselt esitatud lepingu alusel tehing deklareeritud tehingupoolte vahel.
10.3.Nii Swedbank Liising AS-i akti ja arve kui ka osaühing XXX esindaja XXX ütlustest nähtuvalt oli DAF kaebaja valduses enne kaebaja poolt XXX Ehitus OÜ-ga vaidlusalusel 10.11.2015 arvel näidatud tehingut oma klientidele müügipakkumiste tegemiseks, tutvustamiseks ja hindajatele näitamiseks. Kaebaja poolset omandi õiguse realiseerimist vaidlusalusele sõidukile enne XXX Ehitus OÜ-ga vormistatud tehingut ja seetõttu vaidlusalust tehingut välistavalt kinnitab ka kohtu arvates fakt, et juba 09.11.2015 vormistas kaebaja DAF-i kolmepoolse müügilepingu osaühingule XXX olenemata sellest, et maksuhaldurile esitatud dokumentide kohaselt ei olnud kaebajal justkui seda autot veel olemas ega võimlik müüa. Kuna tegu on teineteist välistavate asjaoludega ja maksumenetluses on hinnatud usaldusväärseks osaühingu XXX tehing, kuid põhjendatud kahtlused esinevad XXX Ehitus OÜ tehingu toimumise osas, siis ei olegi maksuhaldurile esitatud kaebaja versioonis tehing XXX Ehitus OÜga 10.11.2015 arvel näidatud viisil ja 07.11.2015 lepingus viidatud poolte vahel vaidlustatud maksuotsuses välistatult toimunud. Ebausutav oleks kohtule ka tõdemus, et kaebaja väidetav tehingupartner müüks DAF-i kaebajale turuhinnast erineva hinnaga olukorras, kus ta teaks 10.11.2015 arvele eelnevalt 04.11.2015 antud hindaja tulemust. Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja kontrollis oma väidetava tehingupartneri ja enda vahelise tehingu asjaolusid on loogiliselt seletatav ka miks 10.11.2015 arvel näidatud hind oli turuhinnast erinev ja põhjendamatu, olenemata kaebuse p-s 2.5.3 tehtud etteheidetest.
10.4.Nii kaebaja 04.03.2016 kui ka tema müügijuhiga koos antud seletuse (vastuse lisa 21 p 22) kohaselt oli kogu tehingute aluseks pangaleping, mis antud juhul sõlmiti 09.11.2015 (vastuse lisa 67), siis järeldub sellest ja ka DAF-i kaebaja poolt osaühingule XXX 09.11.2015 üleandmisest (vastuse lisa 68) ning 03.11.2015 -09.11.2015 ajavahemikul fikseeritud muutumatuna püsinud kilometraažist (1425 km, vastuse lisa 30 3 foto ja vastuse lisa 68 lg 3) vältimatult, et kaebajast tahapoole jääv tagantjärele vormistatud tehingu ahelat puudutav on kohtu arvates ebausaldusväärne ja loogiliselt vastuolusid seletatavalt kaebaja teadmisel üksnes fabritseeritult vormistatud dokumendid. Kohus on seisukohal, et tagantjärele vormistatud dokumendid ei kajasta kuidagi tegelikult toimunud tehinguid ja selle põhjuseks on ilmselgelt kaebaja 04.03.2016 seletuses mainitud hinnakokkuleppe osas olev kaebaja teadmatus kaebaja kliendi suhtes. Seetõttu esines kaebajal vajadus lasta vormistada kontrollaktis analüüsitud arvevabriku tunnustega (kontrollakti p 1.1.2.3.1, 1.1.2.3.2, 1.1.2.3.3, 1.1.2.3.4 ja 1.1.2.3.5, tl 1219) oleval XXX Ehitus OÜ-l arve selliselt, mis sobituks kaebaja ja tema kliendi tehingus kujuneva hinnaga, usutavalt kaebaja kasumi tõstmise eesmärgil, läbi alusetu käibemaksu maha arvamise õiguse loomise, mida kaebajal muidu ei oleks olnud. Seetõttu on olematute tehingute tagantjärele seadustamise katsega seletatav ka fakt, miks ühisnimetajana on kõigi vaidlusaluste tehingute osas (tl 10-11) kolmepoolsed kaebaja, panga ja tema kliendi müügilepingud (vastuse lisa 67), vormistatud ennem kaebaja ja XXX Ehitus OÜ tehingut, mistõttu on maksuotsuses õigesti konstateeritud tehinguid välistav tõdemus analüüsitud vastuoludest MTA-le ja ARK-ile esitatud müügilepingute osas, mis seda kohtu arvates silmatorkavalt ilmestab.
10.5.Kohus nõustub vastustajaga, et järelikult olukorras, kus kaebaja oma 04.03.2016 seletuses (vastuse lisa 21 p 20) möönab, et andis auto dokumendid üle liisingettevõtjale siis, kui oli sõlmitud kolmepoolne liisingleping, s.t 09.11.2015 (vastuse lisa 68), siis tähendab see sisuliselt tema reaalses valduses olnud sõiduki võõrandamist ja dokumentatsiooni valduse üle andmist ennem sõiduki ja dokumentatsiooni kaebaja alternatiivsest verisoonist lähtuvalt XXX Ehitus OÜ-lt saamist 10.11.2015. Seega oli XXX Ehitus OÜ-lt sõiduki ostmine kohtu hinnangul maksuotsuses õigesti välistatud. Vastuolusid ei ole kaebaja mõistlikult seletanud. Seega pidi kaebaja teadma, et XXX Ehitus OÜ ei ole tema tegelik tehingupartner, auto valdus ja dokumendid olid tal enne XXX Ehitus OÜ-ga sõlmitud tehingut olemas, mistõttu on sisuliselt ebaõiged ka kaebaja 04.03.2016 õigustused XXX Ehitus OÜ tehingu toimumist õigustavad vastuväited, et autojuhti ta ei peagi tuvastama või õigustused XXX väidetavalt XXX mitte kohtumisest või küsitavus, miks XXX ja XXX seletused tehingute vormistamist välistavalt
lahknevad (kontrollakti lk 9-10, tl 12-19). Seega ei seleta kaebaja objektiivselt lepingute valevormistamist ega XXX kinnitusel ARK-i esitatud lepingute allkirjade võltsitust, millest kaebaja ei saanud mitte teada. Kohtule on usutav fakt, et kaebaja senine versioon on ajas muutnud, kus 15.03.2016 väitis XXX (vastuse lisa 20, lk 2) esmalt, et võttis kontoris allkirjastatud lepingud ja läks ARK-i, kuid pärast pikemat järelemõtlemist 22.03.2016 väitis (vastuse lisa 28), et ARK-is olevat hoopis originaalid ja maksuhaldur olevat saanud sekretäri poolt ekslikult tagantjärele vormistatud lepingud. Seega on kaebaja esmalt püüdnud väita, et ARK-s on valelepingud ja maksuhaldurile esitatud on õiged, kuid hiljem muutnud oma versiooni, mis kokkuvõttes ei tekita kohtu arvates kaebaja väidetes tehingu toimunud viisi osas usaldust.
10.6.Kaebaja pahausksusele viitavad ka kaebaja vead olematute tehingute seadustamise eesmärgil tehtud lepingute tagantjärele vormistuses (tl 37) ning hiljem kavandatud plaanis oma tegu varjata (vastuse lisa 20, 21, 23 ja 28). Nimetatut kinnitab ka asjaolu, et kuigi kaebaja sekretär XXX (vastuse lisa 29) möönab viga lepingu vormistamise aasta arvus, eksib ta kohtu arvates ilmselgelt fakti osas, et vormistas lepinguid 2015, kuna MTA kontroll algas alles 25.01.2016 (vastuse lisa 8), mistõttu tekkis kaebajal alles 2016 vajadus lepingute tagantjärele vormistamiseks. Kuna XXX (vastuse lisa 23 p 1) sai kõik andmed kaebaja nimel tehingute organiseerijalt XXX, ei ole kohtu hinnangul tegu ilmselgelt ka kaebuses viidatud sekretäri lohakuse või kaebuses rõhutatud inimliku eksimusega, vaid see on loogiliselt seletatav lepingute tagantjärele koostamine XXX initsiatiivil sekretärile vastavaid töökorraldusi andes. Kuna XXX ei olnud 2016 enam ka XXX Ehitus OÜ juhataja ja tagantjärele vormistatud lepingud võis ilmselt allkirjastada XXX, kuid tagantjärele vormistamisel teadis kaebaja, et selliselt vormistatud tehinguga püüdis ta üksnes maksuhaldurile jätta muljet XXX Ehitus OÜ-ga sõlmitud tehingu toimumisest.
10.7.Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja teadlikkusele ARK-i esitatud lepingute võltsitusest viitab XXX allkirja olemasolu mõlemal lepingu versioonil ning on selgitatav vajadusega seda MTA eest varjata, mis tõendab, et tegu ei olnud juhuslike asjaolude erakorralise kokkulangevusega, vaid teadliku tegevusega tehingute tagantjärele seadustamise ajendi õigustamisel.
11.Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et ka Leedu päringu vastus kinnitavat kaebaja ja XXX Ehitus OÜ vaheliselt vormistatud tehingute toimumist Volvode osas. Asja materjalidest nähtuvalt on analoogselt DAF-i müügilepinguga võrreldavalt ARK-i esitatud Volvode lepingud (tl 37p-38 ja tl 26p-27) samuti kaebaja verisoonis MTA-le väidetud (tl 10p-11 ja vastuse lisa 20 ja 21) tehingut välistavad, sest ARK-i esitatud lepingud (tl 37p-38) on kaebaja väidete kohaselt varasemad ning MTA-le esitatud hilisemad. Seega kaebuses väidetud asjaolust, et sekretär kogemata lepingutes aastaarvuga eksis, võib aastaarvuga eksimist tagantjärele koostamise ajaga selgitada, kuid kaebaja väide (vastuse lisa 29 ja 28), et lepinguid tehti tagantjärele 2015, on eelanalüüsitult väär, ega saa seetõttu tegelikku tehingut ka lepingus olevate erievate kuupäevade tõttu kohtu arvates õigustada. Kuna aga ARK-i esitatud Volvode lepingud ei ole üldse XXX poolt allkirjastatud, on ebaveenvad ka kaebuse õigustused kaebaja väidetavast teadmatusest fiktiivselt tagantjärele vormistatud tehingutest või XXX väidete väidetavast ebausaldusväärsusest selles osas. Kohtule on kaheldav asjaolu, et XXX võis, kuid ei pruukinud käia Pärnu ARK-is Volvosid isiklikult 04.11.2015 ette näitamas (tl 25-36), ei muuda lõpptulemina kaebaja etteheiteid MTA hinnangule vastuoluliseks. ARK-i lehel esitletud XXX isiklik telefoni number ja e-posti aadress viitasid sellel momendil XXX isiklikule tegevusele. Loogiliselt võttes ei olnud XXX võimalik samal ajahetkel sõita ARK-i kahe veoautoga, mis viitab jällegi sellele ja on kohtule usutav, et ilmselt oli XXX kellegagi koos ja kuna tehingud XXX Ehitus OÜ nimel kaebajaga on välistatud ja kaebaja on tunnistanud XXX Ehitus OÜ nimel
tehingute tagantjärele vormistamist, siis täitis XXX juba ARK-is usutavalt Volvode tegeliku omaniku korralduslike juhiseid.
11.1.Samas ei osanud kaebaja juba 04.03.2016 seletuse p-s 23 küsimusele täpsemalt vastates (vastuse lisa 21) mõistlikult seletada, kuidas on üldse võimalik Volvode 09.11.2015 müügilepingu kohaselt (vastuse lisa 69 ja 70) kaebajat kohustada andma kaebaja kliendile OÜ-le XXX üle Volvosid 13.11.2015 olukorras, kus esmane arvele võtt toimus alles hiljem, s.o näiteks 18.11.2015 (vastuse lisa 59). Seega olukorras, kus kaebaja ei oska mõistlikult XXX Ehitus OÜ nimel vormistatud hilisemaid müügitehinguid (tl-d 10p-11 ja 26p-27) ka ise seletada, võrreldes kaebaja enda klientide nimel vormistatud tehingutega (vastuse lisa 69 ja 70), siis järeldub sellest kohtu arvates vaid maksuotsuses õigesti konstateeritud tõdemus, et tehingud ei saanud maksuhaldurile kirjeldatud viisil toimuda ja MTA on XXX Ehitus OÜ nimel tagantjärele vormistatud tehingud õigesti välistanud. Kuna kaebaja ei osanud ise tehingu toimumist välistanud vastuolusid selgitada ei maksuhaldurile ega ka kohtule, siis järelikult on kaebuses esitatud väited MTA poolsest tõendite kallutatud hinnangutest otsitult liialdatud ega kummuta lõpptulemina kontrollakti p-des 1.1.2.4.1-1.1.2.4.4 analüüsitud tehinguid välistavaid vastuolusid ka Volvode osas, sest eelnevalt analüüsitult on XXX Ehitus OÜ kahes versioonis esitatud lepingute usaldusväärsus minetatud.
11.2.Olukorras, kus XXX (vastuse lisa 20) püüdis 15.03.2016 esmalt väita ARK-is olevate lepingute n-ö arusaamatut uuesti vormistamist, kuid hiljem mõistes viga, asus seda versiooni oma 23.03.2016 kirjas (vastuse lisa 28 p 1) muutma ja väitma hoopis MTA-le esitatud lepingute tagantjärele vormistamist, ei viita kaebaja väited kohtu arvates sisuliselt toimunud tehingu dokumenteerimisele ja toimumisele väidetud viisil. Vähetõenäoline on ka fakt, et kaebaja üldse asuks dokumente tagantjärele vormistama, kui ta teaks, et ARK-i on esitatud õiged andmed. Järelikult pidi kaebaja teadma, et nii Volvode kui ka DAF-i lepingutel ei ole ARK-is õiged XXX allkirjad, kusjuures kaebaja oma allkirju nendel lepingutel ei seadnud kahtluse alla, mistõttu tekkis tal MTA kontrolli alustamisel 2016 ilmne vajadus dokumente pettuse avastamise kartuses muuta, varjamaks usutavalt fakti, et tegelikult ei ole kaebaja oma seletustes märgitud viisil tehinguid XXX Ehitus OÜ esindajaga teinud (s.t isiku tuvastamist, lepingute sõlmimist, arvete esitamist, autode üleandmise ja vastuvõtmisega seonduv jne) ega isikut ka hilisema 23.03.2016 kirja p-s 1 väidetud viisil ostu-müügi lepingu sõlmimise ajal tuvastanud. Kaebaja esindajate 04.03.2016 seletuse vastus, et ei tunne XXX, välistab seega kohtu arvates täielikult, et kaebaja oleks XXX või XXX Ehitus OÜ-lt veokid vastu võtnud. Järelikult pidi kaebaja teadma, et ta ei ole Volvosid XXX Ehitus OÜ-lt soetanud, vaid ta soetas need maksumenetluses tuvastamata kolmandalt isikult maksuotsuse p-s 3 tõstatatud kahtluse kohaselt otse Euroopa Liidust (EL). Kahtlust toetab vastustaja kontrollakti p-s 1.1.2.4.4 analüüsitud järeldus, et EL riikidest sõidukite maale toomine ja riigisisene müük liigitub kaebaja tavapärase tegevuse alla ning riigisisene ost müük on pigem erandlik.
12.Kaebaja väide, et sadulveokid Volvo soetati Leedu tehingupartneritelt, ei leidnud kohtus tõendamist, sest XXX Ehitus OÜ ei ole ühendusesisest käivet deklareerinud, XXX vastas maksuhalduri küsimustele valdavalt ei tea ei mäleta, Leedu päringu vastuse lisadena (vastuse lisa 34 ja 35) lisatud CMR-id on kohtu arvates ilmselt formaalsed ega tõenda kauba vedu XXX Ehitus OÜ-le. CMR-idelt ei nähtu veo teostajat ja XXX kinnituse kohaselt (vastuse lisa 27 p 27) tema vedu ei teostanud, kuigi mõlemale CMR-ile (vastuse lisa 34 ja 35) on transportija kohale lisatud tema allkiri. Loogiliselt võttes ei olekski see olnud aga ka võimalik, sest XXX puudus reaalselt võimalus samaaegselt kahe Volvoga Leedust Eestisse sõita, kuid päringu vastusele lisatud CMR-ide kohaselt on justkui nii toimunud ja XXX XXX Ehitus OÜ pitsati ja allkirja kohaselt seda kinnitanud. Kuna CMR-id on dateerimata ja ilmselt teadlikult vormistatud kontrollimatute andmetega, siis järeldub neist kohtu arvates vaid tõdemus, et tegu on analoogselt
XXX Ehitus OÜ lepingutega ühtivalt samuti tagantjärele vormistatud dokumentidega, mis ei kinnita reaalselt toimunud tehinguid.
12.1.Nimelt on kaebaja müünud ühe Volvo (VIN koodi lõpuga ...2297) 12.11.2015 oma kliendile ennem (vastuse lisa 72), kui kaebaja selle XXX Ehitus OÜ-lt soetas 13.11.2015 arve alusel (tl 10 p). Samuti on kaebaja teinud Volvode müügitööd oma kliendile enne (vastuse lisa 26), kui ta need sõidukid üldse XXX Ehitus OÜ-lt väidetavalt soetas vaidlusaluste 13.11.2015 ja 19.11.2015 arvete alusel, mis tähendab, et vaidlusalused Volvod on analoogselt DAF-iga olnud ennem kaebaja omanduses (vastuse lisa 69 ja 70), käsutuses ja müügiks pakkumisel, kui ta need XXX Ehitus OÜ-lt sai. Seda järeldust kinnitavad ka XXX OÜ juhataja XXX 14.12.2016 ütlused, et kohtus nende autode ostmiseks XXX platsi peal Jüris, Tallinna külje alla, käies enne autode ostu, s.t 09.11.2015 vormistati müügilepingud, neid üle vaatamas (vastuse lisa 26). Allkirjastatud müügilepingute kohaselt (vastuse lisa 69 ja 70) toimus Volvode ostutehing 09.11.2015, mis tähendab, et selleks ajaks ei olnud Volvod saanud veel isegi mitte XXX Ehitus OÜ poolt väidetavalt taotletud ARK registreeringut ega numbrimärke (vastuse lisa 54 ja 59), mis saadi alles vastavalt 11.11.2015 ja 19.11.2015. Seega on kaebajal ebausaldusväärne tugineda kaebuses viidatud ARK infole selles osas, kuna on otseselt vastuolus kaebaja poolt maksuhaldurile esitatud tehingute väidetava toimumise versiooniga.
12.2.Kohus on seisukohal, et kaebaja teadis, et ta realiseeris oma omandiõigust vaidlusalustele sõidukitele XXX Ehitus OÜ tehingutele eelnevalt, mis on loogiliselt seletatav vaid sellega, et XXX tegutses kaebaja poolt varasemalt, s.t 09.11.2015 XXX OÜ-le juba maha müüdud sõidukeid XXX Ehitus OÜ nimele ARK-is registreerides vältimatult vaid kaebaja teadmisel ja juhiste alusel, et kaebaja saaks seejärel tagantjärele vormistada oma maksuarvestuses sisendkäibemaksu arvestamise õigust võimaldavad tehingud, mida tal tegelikult ei olnud. Seega teadis kaebaja oma veoautodega XXX OÜ-ga varasemalt sõlmitud tehingu tõttu, et XXX Ehitus OÜ nimel sõlmitud tehing on olematu tehingu tagantjärele vormistamine, mida ei kummuta ka kaebaja argumendid XXX Ehitus OÜ ja tema väidetavate välispartneritega sooritatud tehingute dokumentatsiooni korrektsusest. Eeltooduga on kohtu arvates seletatav ka fakt, miks ARK-i esitati XXX Ehitus OÜ juhataja võltsitud allkirjadega lepingud või miks kaebaja püüdis neid seetõttu maksuhaldurile ebaõnnestunult hiljem õigustada. Kuna XXX Ehitus OÜ tehing on kaebaja teadmisel fiktiivne, siis ei ole lõppkokkuvõttes määravat tähendust XXX Ehitus OÜ ja Leedu partneri tehingu ebapiisaval või kaebaja hinnangul väidetavalt piisavalt tõendatusel, sest ka välispartneri tehingutes esinevad juba eeltoodule tuginevalt tehinguid välistavad asjaolud. Kohus lisab, et pealegi ei määratud kaebajale maksukohustust mitte XXX Ehitus OÜ ja välispartnerite tehingutest tõusetunud kahtlustest, vaid kaebaja ja XXX Ehitus OÜ vahel vormistatud tehingu vastuoludest tulenevalt, mida kaebaja mõistlikult maksuhaldurile seletada ei suutnud.
12.3.Tõele ei vasta ka kohtu arvates kaebaja väited nagu oleks XXX usaldusväärselt kinnitanud ARK-i esitatud lepingute koostamist. XXX vastustest (vastuse lisa 23 p-d 2-5) välistub ARK-i esitatud lepingute koostamine kirjeldatud viisil. Nimelt väidab XXX, et koostas 09.11.2015 ja 07.11.2015 lepingud XXX käsul XXX Ehitus OÜ-lt sisse tulnud arvete kuupäevade alusel, s.t 10.11.2015, 13.11.2015 ja 19.11.2015 arved (vastuse lisa 23 p 2-5 ja tl-d 10-11 ja 37-38), kuid ARK-i lepingud on hoopis 07.11.2015 ja 09.11.2015 kuupäevadega ning vaid MTA-le (tl 26-27) esitatud lepingutel märgitud 10.11.2016, 13.11.2016 ja 19.11.2016 kuupäevad ühtivad teatud määral sisse tulnud arvete kuupäevadega. Seega kirjeldab XXX oma seletuses üksnes hiljem maksuhaldurile esitatud lepingute tagantjärele koostamise asjaolusid, mida ta tegi ülemus XXX käsul. Kohtu arvates on seetõttu ebaveenev kaebuses esitatud õigustav versioon mõlemate lepingute koostamisest, kuna ARK-i lepingute ajal ei olnud olemas veel viidatud arveid, mistõttu ei saanud XXX neid koostada ega „kogemata“ eksida. Seega toimumata sündmuste kirjeldamisega on loogiliselt
võttes seletatav ka XXX seletuse teatav ebamäärasus maksuhalduri täpsustavate küsimuste osas, mille suhtes vastas isik valdavalt, et ei tea ega mäleta (näiteks XXX telefoni numbriga seonduv jne), mistõttu on kaebaja vastuväited XXX Ehitus OÜ-lt sadulautode ostulepingute vormistusel esinenud juhuslikust eksitusest kohtu arvates alusetud ja ebaveenvad. Samuti on ebaveenev väidetav kaebaja õigustus tehingute vormistuses ilmnevate vastuolude juhuslikkuse osas, kus maksuhaldurile esitatud andmed viitavad (tl-d 28-29 ja 34-36) siiski, et tegelikult on sõidukid Eestisse toimetatud oluliselt ennem XXX Ehitus OÜ poolt väidetavale välistarnijale tasumist.
12.4.Kaebusest nähtuvalt möönab ka kaebaja ise, et tema kogemusel ei müüda üldjuhul sadulautosid krediiti, kuna tegu on kalli kaubaga ja sõidukite eest tuleb tarnijatele tasuda enne sõidukite kätte saamist, mis kinnitab kohtu arvates veelgi asjaolu, et XXX Ehitus OÜ nimel koostatud tehingud on usutavalt hiljem tagantjärele vormistatud. Nii olid näiteks mõlemad Volvod vastavalt sõidukite registreerimiseelse kontrolliaktidele Eestis olemas juba 04.11.2015 (tl 34-36), mis võimaldaski loogiliselt võttes kaebajal neid just seetõttu 09.11.2015 XXX OÜ-le võõrandada, samas kui formaalsete kaebaja initsiatiivil vormistatud dokumentide alusel asus XXX Ehitus OÜ (vastuse lisa 48) alles 17.11.2015 tasuma sõiduki (VIN koodiga ...297) eest, mis oli juba kaebaja poolt ammu võõrandatud. Seega võib kohtu arvates väita, et XXX Ehitus OÜ sõltus kaebaja ülekannetest, kuid vastustaja veendumuse kohaselt olid sõidukid siiski eelnevalt enne nende Eestisse jõudmist välja ostetud ja kuna kaebaja teostas 09.11.2015 ka nende omandiõigust ja võõrandas need, siis võib vaid järeldada põhjendatult, et tegu oli kaebaja autodega olenemata formaalselt tagantjärele vormistatud dokumentidest ja ülekannetest.
12.5.Kuna maksumenetluses usaldusväärseks hinnatud tõendikogumist nähtuvalt on kaebaja DAF-i ja Volvod müünud oma klientidele oluliselt varem, kui on koostatud XXX Ehitus OÜ nimel müügiarved ja lepingud aktsiaseltsiga „XXX“, siis seab nimetatu koostoimes kaebaja versiooni ja tema maksuarvestuses kajastatud dokumendid tõsise kahtluse alla, olenemata Poola ja Leedu äriühingute maksuarvestuses kajastatud dokumentidest, kelle maksuarvestuses kajastatud andmete õigsust ei ole MTA-l pädevust korrigeerida. Kuna aga XXX Ehitus OÜ ei ole Leedu ja Poola partneritega tehinguid deklareerinud (vastuse lisa 7) ja kohtu hinnangul ei ole ka kaebaja XXX Ehitus OÜ vaheline tehing toimunud, siis võib järeldada Leedu ja Poola äriühingute poolt deklareeritud andmete kaheldavat usaldusväärsust.
13.Kohtul ei ole kahtlust selles, et kaebaja oli vaidlusalustel arvetel näidatud sõidukite tegelik ja varjatuks osutunud omanikuks juba oluliselt varem, kui need võltsimiskahtlusega või tagantjärele vormistatud lepingute või arvete alusel justkui XXX Ehitus OÜ-lt soetas. Sellest järeldub vältimatult asjaolu, et kaebaja ei soetanud sõidukeid XXX Ehitus OÜ-lt, vaid soetas need maksumenetluses tuvastamata isikult usutavalt ise Euroopast, sest see on kaebaja tegutsemisvaldkond. Kaebaja poolt aga ARK-ile ja MTA-le esitatud erinevate XXX Ehitus OÜ lepingutega on seletatav loogiliselt sellega, et kaebaja vajas ARK-i registreeringut varem, kuna ta tahtis ühisnimetajana kõiki sõidukeid 09.11.2015 liisingule võõrandada, mistõttu esitas ta ARK-i varasemate kuupäevadega lepingud ja maksuhaldurile hilisemad lepingud, mis ühtisid justkui paremini tagantjärele vormistatud dokumentatsiooniga, kuid lahknesid siiski aasta arvus, mistõttu pidi kaebaja möönma viga ja dokumentide tagantjärele tegemist. Seetõttu esinevad kaebaja väidetud tehingu versioonis otseselt XXX Ehitus OÜ-ga tehingu sõlmimist välistavad asjaolud, mida ei kummuta ka kaebaja sadulveokite turuhinna osas esitatud vastuargumendid.
14.Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et XXX Ehitus OÜ arvetel näidatud sõidukite hinnad ei erine oluliselt samaväärsete MTA poolt analüüsitud kaebaja enda poolt soetatud sõidukite hindadest (vastuse lisad 74 ja 75). Vastustaja analüüsist nähtuvalt on kaebaja ise toonud sõidukeid Euroopast hindadega, mis on võrreldavad kaebaja väidetava tehingupartneri soetushindadega, mis loob XXX Ehitus OÜ tehinguid välistanud vastuolude foonil aluse
kahtlusele olenemata tagantjärele vormistatud dokumentidest, et kaebajal oleks oma tavapärast tegevust järgides olnud usutavalt võimalik teenida võrreldavat kasumit. Võrreldud sõidukid olid sarnase väljalaske aastaga ja samaväärsed, kuid kaebaja soetushindade võrdluses erandlikult kõrvalekalduvad, mis ei ühtinud kaebaja tavapärase tegevuse iseloomuga. Kuna kaebaja edasimüügi hind on olnud võrreldult stabiilne järeldus sellest vältimatult, et kaebaja kasum oli XXX Ehitus OÜ tehingutelt nähtuvalt ebatavaliselt väiksem, kui see oleks olnud kaebaja poolt sõidukeid Euroopast ise tuues. Seega oli vastustaja järeldus kohtu arvates õige, et kui kaebaja põhitegevuseks on sõidukite maaletoomine ja edasimüük, oli ta teadlik XXX Ehitus OÜ nimel valetehinguid vormistades ka ebaloogilisest hinnakujundamise poliitikast, mis oli ilmselt ka kaebaja ajendiks vormistada tagantjärele XXX Ehitus OÜ nimel müügilepinguid või esitada võltsimiskahtlusega müügilepinguid ARK-i XXX Ehitus OÜ nimel sõidukite registreeringu saamiseks, loomaks eeldust oma raamatupidamises valearvete kajastamiseks, teades, et on Volvod ja DAF-i siiski juba ennem, s.o 09.11.2015 vastavalt XXX OÜ-le ja osaühingule XXX võõrandanud. Järelikult ei oma kohtu arvates sisulist tähendust ka kaebaja etteheited autode subjektiivses hinnavõrdluses väidetavalt mitte arvestatud erinevates tegurites, ehitusaastas, tehnilises seisukorras jms visuaalses seisukorras.
15.Kohtu hinnangul on määravat tähtsust omavate asjaolude vahel tekkinud vastuolud kogumis loogiliselt selgitatavad üksnes vaidlusalustel arvetel (tl 10-11) ja lepingutel (tl-d 26-27 ja 37-38) näidatud autode mitte soetamisega XXX Ehitus OÜ-lt, vaid maksumenetluses tuvastamata isikult, usutavalt Leedust ja Poolast vaidlustatud maksuotsuse ptk-s 2.1.2 analüüsitud asjaoludel, mis ei anna kokkuvõttes kaebajale õigust kajastada oma maksuarvestuses sisendkäibemaksu arvestamise alusena XXX Ehitus OÜ valearveid. Ilmnenud kaebaja seletuste vastuolude ja kaebaja esitatud dokumentide fiktiivsuse tõttu on maksuhaldur kohtu arvates õigustatult XXX Ehitus OÜ-ga tehingute kontrollimisel suhtunud ka XXX Ehitus OÜ vormistatud ja väidetavate EL tehingupartnerite tehingutesse kõrgendatud tähelepanu ja objektiivse kriitilisusega. Kuna kaebaja tunnistas, et vormistas vastuoluliselt lepingud tagantjärele koos oma väidetava tehingupartneriga, siis teadsid mõlemad pooled, et seadustavad tagantjärele tehinguid, mida tegelikult ei ole toimunud. Sellega on seletatav ka kaebaja ja XXX ütluste teatav kokkulangevus, kuid täpsemalt uuritud tehingute asjaolude osas ajaline lahknevus, teadmatus spetsiifilistes faktides ning tehinguid välistavate asjaolude osas ütluste lahknevus. Seega teadis kaebaja tehingute fiktiivsest iseloomust, mis kinnitab kohtu arvates veenvalt kaebaja pahausksust eesmärgiga lisada valedokumendid üksnes oma maksuarvestuse õigustamiseks, millised tehingud ei ole MTA-le kirjeldatud viisil tegelikult siiski toimunud.
16.Arvestades eeltoodut asub kohus seisukohale, et MTA on hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning enamasti kinnitavad MTA poolt põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid, et kolme sadulautot ei soetanud Leedust ja Poolast XXX Ehitus OÜ, kes siis omakorda ei võõrandanud neid ka kaebajale, vaid sadulautod soetas kaebaja ise Leedu ja Poola müüjatelt. Samas on Riigikohtu halduskolleegium oma 20.06.2007 otsuse nr 3-3-1-34-07 p-s 13 asunud seisukohale, et kui maksuhalduri kogutud tõendid põhjendavad kahtlust maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses ning oli võimalik määrata tasumisele kuuluv maksusumma, siis peab maksukohustuslane tõendama maksuhalduri ekslikkust maksusumma määramisel. Käesolevas asjas maksukohustuslane seda teinud ei ole.
17.Kohtumenetluses ei esitanud kaebaja uusi asjaolusid või ümberlükkamatuid seisukohti, mille pinnalt oleks võimalik jõuda vaidlustatud maksuotsuses kajastatust erinevale lõppjäreldusele, mis annaksid alust vaidlustatud maksuotsuse tühistamiseks. Seega asub kohus seisukohale, et kaebajale määratud maksukohustus on põhjendatud, vaidlustatud maksuotsus on õiguspärane ja motiveeritud, järelikult jätab kohus kaebuse rahuldamata. Kohus märgib, et vastustaja poolt välja toodud faktilised asjaolud on erinevalt kaebaja arvamusest tõendatud ja põhjendatud. Kohtu
arvates on asjakohased maksuhalduri hinnangud kaebaja poolt maksumenetluses teadlikult muudetud versiooni osas, mis ei olnud üle kontrollitult usaldusväärne ja viitas koostoimes üksnes ennastõigustavale iseloomule.
18.Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 253 lg-le 3 kohus tühistab esialgse õiguskaitse kohtuotsusega, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, tuleb tühistada 14.07.2017 määrusega kohaldatud osaline esialgne õiguskaitse, millega kohus keelas MTA-l aktsiaselts "XXX" maksuvõla avalikustamise ning peatas MTA 08.06.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/035875-12 täitmise kuni kohtuotsuse jõustumiseni käesolevas haldusasjas selliselt, et maksuhalduril on õigus maksuotsuse täitmise tagamiseks sooritada MKS § 130 lg 1 p-des 1-2 ja 4-5 nimetatud täitetoiminguid.
19.Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Maare Aloe kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.