Määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2 peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sotsiaalkindlustusamet tegi
30.jaanuaril
M.M. le ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 kinnipidamiskohas viibimise perioodil 1. juunist 2015 kuni 28. veebruarini 2017 alusetult saadud pensioni summas 2280,40 eurot tagasinõudmiseks. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 46 lg 1 sätestab, et kui kohus mõistab pensionäri süüdi ja karistab teda vangistusega, peatatakse riikliku pensioni maksmine vangistuse kandmise ajaks. Ettekirjutuses märgitu kohaselt ei oldud Sotsiaalkindlustusametit õigeaegselt isiku vangistusest teavitatud, mistõttu maksti M. M. ülal nimetatud ajavahemikul siiski riiklikku pensioni.
2.Pärast edutut vaidemenetlust esitas M.M. 29. mail 2018 Tartu Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 30. jaanuari 2018. a ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 tühistamiseks. Kaebaja palus tühistada ka samas haldusmenetluses 27. aprillil 2018 tehtud vaideotsuse nr 1.1-10/9175 ning
tuvastada Sotsiaalkindlustusameti tegevuse õigusvastasus vaidele vastamise tähtaja ületamisel. Ühtlasi esitas kaebaja kohustamisnõude, et talle tasutaks võlgnetav pension. Kaebaja esitas taotluse riigi õigusabi määramiseks ning palus praegune asi liita haldusasjaga nr 3-18-336.
3.Tartu Halduskohus lõpetas 12. novembri 2018. a määrusega menetluse Sotsiaalkindlustusameti
30.jaanuari 2018. a ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 tühistamise nõudes (resolutsiooni p 1), tagastas tuvastamisnõuded (resolutsiooni p 2) ning jättis rahuldamata taotlused riigi õigusabi saamiseks (resolutsiooni p 3) ning haldusasjade liitmiseks (resolutsiooni p 4). Määruses märkis halduskohus järgnevat.
3.1.Vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutus ei ole kehtiv haldusakt. Sotsiaalkindlustusamet tunnistas ettekirjutuse tagasiulatuvalt 13. augusti 2018. a otsusega nr 6.EM-2/8098-2 kehtetuks, kuna haldusorgan ei olnud haldusakti nõuetekohaselt põhjendanud. Kaebajale ei tulene ettekirjutusest enam kohustusi. Halduskohus lõpetas ettekirjutuse nõude menetlemise halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 4 alusel. Kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et 30. jaanuari 2018. a ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine oleks kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei ole vaidlustatud otsusest tulenevat kohustust täitnud ega täitma asunud. Kui Sotsiaalkindlustusamet teeks tulevikus kaebajale kohustava ettekirjutuse, saaks kaebaja seda vaidlustada ja sellega oma õigusi kaitsta.
3.2.Halduskohus tagastas vaideotsuse tühistamise nõude HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel, kuna ettekirjutuse tühistamise nõudeta ei ole vaideotsuse tühistamiseks alust. Vaideotsus iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku.
3.3.Kaebaja on esitanud nõude vaide menetlemise tähtaja õigusvastasuse tuvastamiseks, kuid ka selle nõude lahendamine ei aita iseseisvalt kaitsta kaebaja õigusi. Halduskohus tagastas kaebuse nimetatud nõude osas HKMS § 45 lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 alusel.
3.4.Kaebaja ei ole avaldanud halduskohtule, et sooviks vaidlustada 17. veebruari 2017. a otsust nr 423976, millega peatati kaebajale rahvapensioni püsiva töövõimetuse korral maksmine alates
1.märtsist 2017. Isegi, kui kaebaja sooviks seda otsust vaidlustada, ei oleks kaebus tähtaegne, kuna väljastusteate kohaselt sai kaebaja selle otsuse kätte 22. veebruaril 2017.
3.5.Kuna kaebus tagastati, ei andnud halduskohus hinnangut kaebaja väidetele, mis puudutasid seaduste ja justiitsministri määruste tunnistamist põhiseadusega vastuolus olevaks.
3.6.Halduskohus jättis kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p 1 alusel, kuna kaebaja on ise võimeline oma õigusi kaitsma.
MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
4.M. M. esitas hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 12. novembri 2018. a määruse resolutsiooni p-d 1–3 tühistada. Halduskohus peab menetlema kaebaja tuvastamisnõudeid, kui see kaitseb kaebaja õigusi tulevikus. Halduskohus on täielikult eiranud asjaolu, et kaebaja esitas ka kohustamisnõude, taotledes puuduva töövõimetuspensioni väljamaksmist. Praeguseks on kaebaja töövõimetust pikendatud (19. novembri 2018. a otsus nr TVH/18/055230). Eesti Töötukassa ei ole nõus kaebajale töövõimetoetust maksma (21. novembri 2018. a otsus nr TVT/18/05808). Kuna see keeldumine on eelneva jätk, palub kaebaja pärast vaidemenetluse läbimist selle käesoleva haldusasjaga liita.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5.Määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
6.Kaebaja esitas kaebuses kolm nõuet: 1) tühistada pensioni tagasinõudmise ettekirjutus ja vaideotsus;
7.Halduskohus lõpetas ettekirjutuse tühistamisnõude menetlemise, kuna Sotsiaalkindlustusamet oli ise vaidlustatud ettekirjutuse 13. augusti 2018. a otsusega nr 6.EM-2/8098/2 kehtetuks tunnistanud. Kuna kaebus oli esitatud enne vaidlusaluse ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist, siis kuulub kohaldamisele HKMS § 152 lg 1 p 4, mis sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud. Sama sätte lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust eelnevalt viidatud alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. Halduskohus ei andnud kaebajale võimalust tuvastamisnõudele üleminekuks. See ei ole kooskõlas HKMS § 152 lg 1 p-s 4 sätestatuga, millest tuleneb, et haldusakti kehtetuks tunnistamise korral peab andma kaebajale võimaluse haldusakti õigusvastasuse tuvastamise taotluse esitamiseks ja menetluse jätkamiseks tuvastamisnõude suhtes. Ka Riigikohus on korduvalt selgitanud, et halduskohtumenetluses valitsevast uurimispõhimõttest ja sellest tulenevast selgitamiskohustusest peab halduskohus olukorras, kus tühistamis- või kohustamisnõude rahuldamine ei ole enam võimalik, andma kaebajale võimaluse tuvastamiskaebusele üleminekuks (nt RKHKo 3-3-1-5-10, p 15; 3-3-177-09, p 12).
8.Tõsi, halduskohus selgitas kaebajale 17. septembril 2018, et vastustaja on esitanud taotluse menetluse lõpetamiseks, kuna ta on ettekirjutuse kehtetuks tunnistanud, ning küsis kaebaja seisukohta, kas ta on nõus menetluse lõpetamisega HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel. Kuid sealsamas märkis halduskohus, et talle ei nähtu, et käesolevas asjas võiks kaebaja õiguste kaitseks olla vajalik menetluse jätkamine vaidlustatud ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Seda, et kaebajal on õigus taotleda tuvastamiskaebusele üleminekut ning sealjuures peaks ta selgitama, kuidas on see tema õiguste kaitseks vajalik, kohus ei selgitanud (tl 19). Seega ei andnud halduskohus kaebajale võimalust tuvastamiskaebusele üleminekuks, vaid pigem vastupidi, asus juba etteruttavalt seisukohale, et tuvastamiskaebusele üleminek pole kohtu arvates vajalik. Ringkonnakohtu arvates ei ole sellisel kujul nõusoleku küsimine HKMS § 152 lg 2 sätestatud kaebaja seisukoha väljaselgitamiseks piisav. Isikule ei antud võimalus tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse esitamiseks ega selgitatud, et tuvastamiskaebusele ülemineku taotluse esitamisel peaks ta selgitama ka seda, miks see on tema õiguste kaitseks vajalik.
9.Hoolimata sellest, et kohus ei küsinud selgelt kaebaja selgitusi, nähtus kaebaja vastusest kohtunõudele sisuliselt, et kaebaja soovis siiski tuvastamisnõudele üleminekut – ta märkis seal, et ta soovib, et „kohus kinnitaks, et see nõue oli õigusvastane“ (tl 21). Halduskohus viitas sellele ka oma määruses ning asus järgnevalt seisukohale, et kohtule esitatud dokumentidest ei nähtu, et ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamine oleks kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kaebaja ei ole vaidlustatud otsusest tulenevat kohustust täitma asunud ning kui vastustaja peaks tulevikus kaebajale kohustava ettekirjutuse tegema, oleks tegemist uue otsusega, mille vaidlustamisel oleks kaebajal võimalik oma õigusi kaitsta (halduskohtu määruse p 8). Ringkonnakohus märgib esiteks, et kuivõrd kohus ei andnud kaebajale selgesõnaliselt võimalust tuvastamiskaebusele üle minna ega esitada sealjuures selgitusi, miks see kaebaja õiguste kaitseks vajalik on, siis ei pruugigi kohtule esitatud dokumentidest nähtuda, miks tuvastamiskaebusele üleminek kaebaja õiguste kaitseks vajalik võib olla. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale peab andma võimaluse sellekohaste selgituste andmiseks, sest kohus ei pruugi olla vaidluse faktiliste
asjaoludega piisavalt hästi kursis, otsustamaks ilma kaebaja selgitusteta, mis on kaebaja õiguste kaitseks vajalik ning mis mitte. Samuti märgib ringkonnakohus seoses halduskohtu selgitustega, et isiku võimalus vaidlustada tulevikus antav uus haldusakt ei võta temalt õigust minna üle tuvastamiskaebusele varem antud haldusakti suhtes. Riigikohus on asunud seisukohale, et olukorras, kus vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud, on isikul tuvastamiskaebusega menetluse jätkamise vastu muuhulgas preventiivne huvi, kui ei saa välistada, et uuendatud haldusmenetluses kordab haldusorgan väidetavaid vigu, mille vaidlustamiseks kaebaja kohtusse pöördus. Kohtumenetluse jätkamine algse haldusotsuse õiguspärasuse kontrollimiseks võib aidata vältida korduvat kohtusse pöördumist. Juhul, kui haldusorgan teeb kohtumenetluse ajal uue otsuse, on kaebajal võimalik senist kaebust vajaduse korral täiendada uue haldusakti peale esitatava nõudega (RKHKm 3-3-1-60-14, p 18). Ringkonnakohtu arvates tuleb neist seisukohtadest lähtuda ka käesolevas asjas. Seega ei välista võimalus, et kaebaja saaks vaidlustada Sotsiaalkindlustusameti uut ettekirjutust, tema õigust jätkata menetlust esialgse samasuguse ettekirjutuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
10.Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus halduskohtu määruse tühistama Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutuse tühistamise nõudega seonduvas osas (resolutsiooni p 1). Ringkonnakohus saadab asja uuesti halduskohtu menetlusse, kes saab lahendada kaebuse menetlemisega seotud küsimused selles osas uuesti.
11.Lisaks eelnevale esinevad ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu määruses muud puudused. Need on järgnevad. 1) halduskohtu määruse p-s 9 on märgitud, et kuna ettekirjutuse tühistamise nõude osas menetlus lõpetatakse, tagastab halduskohus vaideotsuse tühistamise nõude osas kaebuse. Määruse resolutsioonis aga vaideotsuse tühistamiseks esitatud nõude tagastamist ei kajastata; 2) kaebaja esitas ka kohustamisnõude, et vastustajat kohustataks võlgnetavat pensioni välja maksma. Selle nõude osas ei ole halduskohtu määruse resolutsioonis samuti seisukohta võtnud ning seda ei ole käsitletud selgesõnaliselt ka määruse põhjendustes; 3) kaebaja esitas ühe tuvastamisnõude (vaide lahendamise tähtaja ületamine), ent resolutsiooni p-s 2 tagastas halduskohus tuvastamisnõuded (mitmuses). Tegemist võib olla trükiveaga, kuid on ka võimalik, et halduskohus pidas teise tuvastamisnõudena silmas kaebaja nõuet Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutuse õigusvastase tuvastamiseks, st algset tühistamisnõuet. Viimasel juhul tekib aga probleem sellega, et halduskohtu määrusest ei nähtu, et ta oleks võimaldanud kaebajal tühistamisnõudelt tuvastamisnõudele üldse üle minna ja järelikult ei saanud halduskohus sellist tuvastamisnõuet ka tagastada. Ka need puudused saab halduskohus asja edasisel menetlemisel kõrvaldada. Kuigi halduskohtu otsuse resolutsiooni p 2 tähendus on ringkonnakohtu jaoks ebaselge, ei pea ringkonnakohus selle eraldi tühistamist siiski vajalikuks, sest asja uuel lahendamisel tuleb Sotsiaalkindlustusameti ettekirjutuse võimaliku õigusvastasuse tuvastamise nõudele ülemineku osas nagunii uus seisukoht kujundada.
12.Vaide esitamise tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamise nõude osas on ringkonnakohtu hinnangul kaebus põhjendatult tagastatud. Kaebaja on saanud selles osas oma põhjendusi esitada ning neist ei nähtu, et tal esineks põhjendatud huvi sellise nõude esitamiseks, sest see ei annaks talle mingisugust eelist. Põhjendatud huvi ei saa tunnustada olukorras, kus isikul puudub alus eeldada, et haldusorgan oma kohustust eitab – sel juhul puudub vajadus lahendada küsimus kohtus (RKHKo 33-1-73-14, p 18). Eelduslikult järgib vastustaja edaspidi vaide lahendamisel tähtaegu.
13.Samuti oli põhjendatud kaebajale riigi õigusabi andmata jätmine (resolutsiooni p 3) ning haldusasjade liitmata jätmine (resolutsiooni p 4). Kaebaja määruskaebuses esitatud soovi anda talle
riigi õigusabi mõistab ringkonnakohus uue taotlusena riigi õigusabi andmiseks, ent jätab selle rahuldamata samadel põhjendustel, mille oli esitanud halduskohus.
14.Kaebaja on esitanud käesolevas asjas taotluse, et tulevikus avaldatavates kohtulahendites avaldataks tema nime asemel initsiaalid (tl 6). Ringkonnakohus rahuldab selle taotluse käesolevas asjas, ent selgitab, et HKMS § 175 lg-t 3, mis võimaldab kohtulahendis isiku taotlusel asendada tema nime initsiaalide või tähemärgiga, tuleb mõista nii, et isik peab sellise taotluse esitama igas tulevikus algatatavas kohtuasjas eraldi. See ei ole isiku jaoks kuidagi koormav, sest ta peab selle kohtuasja raames niikuinii kohtule taotlusi ja nõudeid esitama. Samas oleks kohtu jaoks vägagi koormav see, kui ta peaks hakkama pidama nimekirja isikutest, kes ei soovi enda nime avaldamist kohtulahendis tulevikus tekkida võivates kohtuasjades, ning neid nimesid neis lahendites tulevikus asendama. Selline lahendus oleks selgelt ebamõistlik. Seetõttu selgitab ringkonnakohus, et kaebaja taotlus rahuldatakse käesolevas asjas, ent teistes asjades tuleb tal esitada kohtule HKMS § 175 lg 3 alusel eraldi taotlus.
15.Veel on kaebaja taotlenud haldusasjade liitmist, täpsemalt on ta soovinud käesoleva asja liitmist vaidlusega, mis seondub tema vaidlusega töövõimetoetuse maksmisega (10. detsembri 2018. a avaldus). Ringkonnakohus jätab selle taotluse rahuldamata, kuna praeguses olukorras, kus halduskohus saab uuesti lahendada kaebuse menetluse võtmise küsimuse, oleks käesoleva haldusasja liitmine mõne muu vaidlusega ilmselgelt ennatlik. See on võimalik otsustada siis, kui on lahendatud käesoleva asja edasise menetlemise küsimus.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.