Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Einar Vene, Madis Ernits 12.11.2020, Tartu 3-18-1091 M kaebus Sotsiaalkindlustusameti 30.01.2018. a ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 õigusvastasuse tuvastamiseks ja Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks maksta välja rahvapension, mis kaebajal jäi saamata ajavahemikul 01.03.2017–30.11.2018 Tartu Halduskohtu 15.10.2019. a otsus M apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/apellant M Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet (SKA)
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15.10.2019. a otsuse resolutsiooni p 3 muutmata.
2.Asendada käesoleva otsuse avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga M.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 14.12.2020 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.SKA andmetel oli kaebajale määratud rahvapension püsiva töövõimetuse korral perioodiks 01.06.2015-30.11.2018 (tl 108).
2.Harju Maakohus mõistis kaebaja 04.04.2016. a otsusega nr 1-15-8438 süüdi narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest karistusseadustiku § 184 lg 2 p 2 alusel, mõistis talle karistuseks 9 aastat vangistust ja luges vangistuse alguseks 13.05.2015. Nimetatud otsus jõustus 18.10.2016.
3.SKA peatas 17.02.2017. a otsusega nr 423976 (tl 112-112p) kaebajale püsiva töövõimetuse korral makstava rahvapensioni maksmise alates 01.03.2017.
SKA tugines otsust tehes riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 46 lg-le 2 ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 18 lg 1 punktile 4.
4.SKA tegi kaebajale 30.01.2018 ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 (tl 26-26p) maksta tagasi alusetult välja makstud pensioni jääk summas 2280,40 eurot, sest seoses vangistuses viibimisega ei olnud kaebajal ajavahemikul 01.06.2015-28.02.2017 õigust pensionile. SKA märkis ettekirjutuse õiguslikeks alusteks SÜS § 31 lg 1 p 2 ja § 32 lg 1.
5.Kaebaja esitas SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse peale vaide (tl 64-64p) (registreeritud SKA-s 13.03.2018), mille väitis, et riik on talle võlgu ühe aasta pensioni, mis tuleb tema arvele kanda.
6.SKA jättis 27.04.2018. a vaideotsusega nr 1.1-10/9175 (tl 65-65p) kaebaja vaide rahuldamata.
7.Kaebaja esitas 29.05.2018 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse (tl 2-3p), milles palus tühistada SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse ja 27.04.2018. a vaideotsuse ning kohustada SKA-d tasuma talle võlgnetav pension. Kaebaja leidis, et riik ei saa lõpetada talle vangistuses olles pensioni maksmist, kuna vangla ei ole kaebajale tööd andnud, aga tal on igapäevased kulud. Kui seadus ei võimalda riigil talle maksta töövõimetus- ja/või toimetulekutoetust, siis on see vastuolus põhiseadusega (PS) ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Kaebaja väljendas 20.05.2019. a avalduses (tl 82) soovi tuvastada SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse õigusvastasus selleks, et hoida ära analoogse olukorra kordumist tulevikus ja et saaks tagasi nõuda talle maksmata jäänud pensioni. Kaebaja väitis 19.06.2019. a puuduste kõrvaldamise avalduses (tl 98-98p), et kaebuse mõte on olnud maksmata jäänud pensioni kompenseerimine ja töövõimetuspensioni maksmise jätkamine. Kaebaja palus 22.09.2019. a avalduses (tl 169-172p) võtta asja juurde lisa, mis tõendab, et vangistus Eestis on tasuline.
8.SKA tunnistas 13.08.2018. a otsusega nr 6.EM-2/8098/2 (tl 18-18p) SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse kehtetuks. SKA tugines otsust tehes haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-le 2, § 65 lg-le 1 ja § 68 lg-le 2, RPKS § 48 lg-le 1 ning SÜS § 32 lg-le 1.
9.SKA selgitas 18.10.2018. a vastuses kohtunõudele (tl 24), et kaebajal on korduvalt tuvastatud puude raskusaste, kuid ta ei ole esitanud SKA-le taotlust puudega isiku sotsiaaltoetuse määramiseks ning SKA ei ole määranud ega maksnud talle puudega isiku sotsiaaltoetust.
10.SKA palus vastuses kaebusele (tl 108-108p) jätta kaebus rahuldamata täies ulatuses. SKA väitel ettekirjutuse kehtetuks tunnistamist ei põhjustanud asjaolu, et kaebajal oleks perioodil 01.06.2015-28.02.2017 olnud õigus pensionile ja SKA-l puudus õigus seda tagasi küsida, vaid ettekirjutuse kehtetuks tunnistamine oli tingitud sellest, et kaebajale tehtud ettekirjutuse põhjendustes puudusid kaalutlused, millest SKA oli ettekirjutuse tegemisel lähtunud.
11.Tartu Halduskohus rahuldas 15.10.2019. a otsusega (tl 174-176p) kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1); tunnistas SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastaseks (resolutsiooni p 2); jättis rahuldamata kaebuse SKA kohustamiseks maksta välja rahvapension, mis kaebajal jäi saamata ajavahemikul
01.03.2017-30.11.2018 (resolutsiooni p 3); otsustas asendada otsuses selle avaldamisel kaebaja nime initsiaalidega M. M. (resolutsiooni p 4). SKA 17.02.2017. a otsust nr 423976, millega SKA kaebajale püsiva töövõimetuse korral makstava rahvapensioni maksmise alates 01.03.2017, ei ole kaebaja vaidlustanud. Tulenevalt RPKS § 46 lg-st 1 puudus kaebajal 01.06.2015-30.11.2018 õigus saada pensioni ning SKA leidis õiguspäraselt, et kaebajale rahvapensioni maksmine tuleb alates 01.03.2017 peatada. Seega puudub SKA-l kohustus maksta kaebajale pensioni ajavahemiku 01.03.201730.11.2018 eest.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
Apellatsioonkaebus
12.Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule 11.11.2019 hiljem täiendatud apellatsioonkaebuse (tl 188-189p, 193), milles palub tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3 osas.
13.Halduskohus ei menetlenud kaebaja väitel kaebust sisuliselt, sest vastamata on põhiväited ning põhjendamata on, miks ei ole läbi viidud põhiseaduspärasuse kontrolli.
14.Kaebajal on igakuised vältimatud kulutused ja vangistus on Eestis tasuline. Kaebaja saab oma kulusid katta üksnes töövõime- või toimetulekutoetusega. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 22.09.2019. a avalduse lisa.
15.Halduskohus ei selgitanud kaebaja väitel, millist õigusakti või abinõu tuleb kasutada, et ei korduks imperatiivse menetlustähtaja ületamine tulevikus.
16.Kaebaja ei ole saanud pesemisvahendeid 4,5 aasta jooksul. Kui kaebaja lähedased teda toetada soovivad, peavad nad sundkorras tasuma kaebaja vastu esitatud nõudeid (50% üle kantud summast) ja täitma kaebaja vabanemisfondi (20%). Kaebajani jõuab vaid 30%. Vangla poest ostetud kaup on üldjuhul 20% kallim, kui sama kaup vabaduses. Seega on vale väide, et vange ei diskrimineerita rahaliste vahendite arvestamisel. Vastus apellatsioonkaebusele
17.SKA palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 198) jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata.
18.SKA nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. SKA pädevuses ei ole hinnata asjassepuutuvate RPKS-i sätete kooskõla PS-ga. SKA peab seadust kohaldama olenemata võimalikust vastuolust PS-ga.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
19.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus osas, milles see on apellatsioonkaebusega vaidlustatud, muutmata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjenduste punktidega 30–32 ega pea vajalikuks seal toodut korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
20.Ringkonnakohtu hinnangul soovib kaebaja apellatsioonkaebuses SKA kohustamist maksta välja rahvapension, mis kaebajal jäi saamata ajavahemikul 01.03.2017-30.11.2018.
21.Ringkonnakohus selgitab, et SKA peatas kaebajale pensioni maksmise 17.02.2017. a otsusega nr 423976 alates 01.03.2017 RPKS § 46 lg 2 ja SÜS § 18 lg 1 p 4 alusel. Seda otsust ei ole kaebaja vaidlustanud, mistõttu on tegemist seadusjõulise haldusaktiga. Kuigi SKA tugines otsust tehes RPKS § 46 lg-le 2, mis kehtib vahistatute suhtes, mitte aga RPKS § 46 lg-le 1, mis kehtib kinnipeetavate suhtes, ja kaebaja ei olnud otsuse tegemise ajal 17.02.2017 enam vahistatu, vaid kinnipeetav, viitas SKA otsuse põhjenduses siiski ka samasisulisele RPKS § 46 lg-le 1. Kindlasti ei tingi nimetatud ebatäpsus SKA 17.02.2017. a otsuses nr 423976 selle õigustühisust. Kuna kaebaja viibis alates 13.05.2015 kinnipidamisasutuses, sh alates 18.10.2016 kinnipeetavana, siis olid SKA 17.02.2017. a otsuse tegemise ajal kaebajale püsiva töövõimetuse korral makstava rahvapensioni maksmise peatamise tingimused ilmselgelt täidetud.
22.Juba sellest tulenevalt ei ole kaebaja kohustamisnõude eeldused täidetud.
23.Vastuseks kaebaja etteheitele, et talle ei ole selgitatud, mida ta oleks pidanud tegema, et menetlustähtaega mitte ületada, juhib kohus kaebaja tähelepanu SKA 17.02.2017. a otsuses nr 423976 sõnaselgelt märgitud edasikaebamise korrale: „Käesoleva otsusega mittenõustumise korral on isikul õigus esitada vaie Sotsiaalkindlustusametile 30 päeva jooksul arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist teada sai või oleks pidanud teada saama, või vahetult pöörduda halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud tingimustel ja korras kaebusega halduskohtusse.“ Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajale on piisavalt selgitatud, mida ta oleks pidanud tegema.
24.Ringkonnakohus lisab, et 01.01.2016 jõustus töövõimetoetuse seadus (TVTS). Töövõimetoetuse seaduse eelnõu (678 SE) seletuskirjas on märgitud: „Töövõimetoetuse seaduse eelnõuga luuakse uut liiki toetus – töövõimetoetus – ning lõpetatakse töövõimekaotuse protsentide ja töövõimetuspensionide määramine. Senise püsiva töövõimetuse asemel hakatakse hindama inimese säilinud töövõimet. Võrreldes püsiva töövõimetuse ekspertiisiga tugineb töövõime hindamise metoodika täiesti uutele alustele, arvestades lisaks inimese terviseseisundile tema funktsionaalset ja tööalast võimekust. Uus hindamismetoodika ei ole seotud püsiva töövõimetuse protsentidega ning töövõime hindamisel ei lähtuta inimesele varem määratud töövõime kaotuse ulatusest.“1 TVTS § 27 lg 2 sätestab RPKS-i alusel varasemalt makstud töövõimetuspensionilt uuele töövõimetoetusele ülemineku reeglid. Seejuures tuleb arvestada, et ka TVTS § 12 lg 6 järgi ei ole töövõimetoetusele õigust isikul, kes kannab karistust vanglas või kes viibib vahi all. Seaduse seletuskirjas on seda põhimõtet selgitatud järgmiselt: „Kui osalise või puuduva töövõimega inimene kannab karistust vanglas või viibib vahi all, siis tal õigust töövõimetoetusele ei ole. Tegemist on põhimõttega, et asendussissetulekut ei maksta inimesele, kes on riigi ülalpidamisel. Seega vanglas karistust kandvale või vahi all viibivale osalise või puuduva töövõimega inimesele toetuse maksmine lõpetatakse.“2 Kaebaja selgitustaotlusele on sarnase sisuga vastuse andnud ka Sotsiaalministeerium (11.01.2018. a vastus nr 1.5-1.1/4658-3; tl 11-11p). Järelikult ei ole kaebajal ka töövõimetoetuse seaduse alusel õigust töövõimetoetusele.
25.Ringkonnakohus juhib tähelepanu ka sellele, et kaebajal ei ole õigust toimetulekutoetusele. Sotsiaalhoolekandeseaduse § 132 lg 2 kohaselt ei määrata toimetulekutoetust isikule, kes viibib kinnipeetavana kinnipidamisasutuses. See norm välistab sõnaselgelt kaebajale toimetulekutoetuse maksmise vangistuse ajal.
26.Kaebaja väitel ei menetlenud halduskohus kaebust sisuliselt, sest vastamata on põhiväited ning põhjendamata on, miks ei ole läbi viidud põhiseaduspärasuse kontrolli. Ringkonnakohus selgitab, et ükski Eesti seadus ei näe kinnipeetavale ette õigust saada piiratud töövõime korral toetust vanglas viibimise ajal. Nõuet, et selline toetus peaks olemas olema, ei tulene ka põhiseadusest. Halduskohtu põhjendus kaebaja kohustamisnõude osas oli küll napp, kuid asjaolusid arvestades piisav.
27.Kaebaja väitel on tal igakuised vältimatud kulutused ja vangistus on Eestis tasuline. Kaebaja saab oma kulusid katta üksnes töövõime- või toimetulekutoetusega. Halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja 22.09.2019. a avalduse lisa. Nimetatud lisas kirjeldab kaebaja oma nägemust elust vanglas. Ringkonnakohus selgitab, et vangistus ei ole Eestis tasuline. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) §-le 45 on kinnipeetavale tagatud majutus kambris. VangS § 46 järgi tagab vangla kinnipeetavale riietuse ja VangS § 47 järgi toitlustuse. VangS §-d 49, 52 ja 53 näevad kinnipeetavatele ette ravivõimalused. Vastavalt VangS § 50 lg-le 1 on kinnipeetav kohustatud hoolitsema oma isikliku hügieeni eest. Riigikohus on pidanud selle sättega vastuolus olevaks, kui vangla ei võimalda kinnipeetavale kätepesuvahendit (RKHKo 31.03.2010, 3-3-1-6-10, p 13). Sellest tulenevalt näevad vanglate kodukorrad ette hügieenipakkide väljastamise neile kinnipeetavatele, kel puuduvad endal piisavad rahalised vahendid hügieenivahendite soetamiseks. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju ning VangS § 31 lg 1 kohaselt võimaldatakse vanglas jälgida raadio- ja televisioonisaateid. Sellest tulenevalt ei ole õige, et kaebaja saab oma kulusid katta üksnes töövõime- või toimetulekutoetusega. Nõustuda tuleb aga sellega, et lisamugavuste eest tuleb tasuda ise. Selles osas ei erine aga elu vanglas elust väljaspool vanglat.
28.Kaebaja ei ole enda väitel saanud pesemisvahendeid 4,5 aasta jooksul. Ringkonnakohus selgitab, et hügieenipaki saamiseks võib vähekindlustatud kinnipeetav, kellel hügieenitarbeid ei ole ja kellel puudub raha nende soetamiseks, esitada inspektor-kontaktisikule sellekohase taotluse vangla kodukorra alusel.
29.Kui kaebaja lähedased teda toetada soovivad, peavad nad sundkorras tasuma kaebaja vastu esitatud nõudeid (50% üle kantud summast) ja täitma kaebaja vabanemisfondi (20%). Kaebajani jõuab vaid 30%. Vangla poest ostetud kaup on üldjuhul 20% kallim, kui sama kaup vabaduses. Ringkonnakohus selgitab, et kaebaja vastu esitatud nõuded on kaebaja kohustused, mis ta on ise oma varasema tegevusega põhjustanud. Õiguskorras on igaüks kohustatud oma kohustusi täitma. Vabanemisfond teenib aga kaebaja enda huve, et tal oleks vabanedes kuni töö leidmiseni piisavalt rahalisi vahendeid. VangS § 75 lg 4 ls 1 kohaselt makstakse vabastamisel kinnipeetavale välja tema isikuarvel olevatest summadest hoiustatud vabanemistoetus ja vanglasiseseks kasutamiseks jäetud raha. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et vangla kaupluses on kaubad kallimad. VangS § 48 lg 1 lubab kauba puhul kuni 20%-list juurdehindlust. Kui kaebaja tuvastab mõne kauba, mille juurdehindlus on kõrgem, siis on tal Riigikohtu seisukohast tulenevalt võimalik see kohtus vaidlustada (RKEKo 31.01.2013, 3‐3‐1‐48‐12). Ringkonnakohus ei pea 20%-list juurdehindlust ebaproportsionaalselt kõrgeks.
30.Kokkuvõttes ei sisalda kaebaja apellatsioonkaebus niisiis ühtegi argumenti, mis tingiks apellatsioonkaebuse rahuldamise.
31.Täiendavalt juhib ringkonnakohus halduskohtu tähelepanu järgnevale. Halduskohus on otsuse põhjenduste punktis 28 tühistanud SKA 30.01.2018. a ettekirjutuse nr 6.EM-2/8098 ja tunnistanud selles kaalutluste märkimata jätmise õigusvastaseks. Ringkonnakohus selgitab, et SKA oli nimetatud ettekirjutuse juba eelnevalt 13.08.2018. a otsusega nr 6.EM-2/8098/2
kehtetuks tunnistanud. Halduskohus ei saa tühistada kehtetuks tunnistatud haldusakti, sest see ei kehti enam. Küll aga saab halduskohus, eeldusel et on täidetud HKMS § 152 lg 2 tingimused, tuvastada haldusorgani poolt menetluse ajal kehtetuks tunnistatud haldusakti õigusvastasuse.
32.Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel otsuse avaldamisel kaebaja nime tähemärgiga M.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.