RMP LÕUNA FINANTS OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 08.11.2017. a otsuse nr 8-3/004573 tühistamiseks osas, millega Maksu- ja Tolliamet jättis RMP LÕUNA FINANTS OÜ taotluse rahuldamata maksukorralduse seaduse § 116 alusel ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks arvestama ja tasuma RMP LÕUNA FINANTS OÜ kasuks intressi perioodi 26.04.2016 – 12.04.2017 eest maksukorralduse seaduse § 116 alusel
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 07.03.2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
RMP LÕUNA FINANTS OÜ apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja/apellant – RMP LÕUNA FINANTS OÜ, esindaja advokaat Helmut Pikmets Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 07.03.2018. a otsus muutmata.
2.Apellatsioonimenetluses kantud kulud jätta kaebaja enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 31.01.2019, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) esitas 21.04.2016 Tartu Halduskohtule taotluse nr 12.2-3/036667-1, et saada luba aresti seadmiseks RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskontole summas 3 173 525 eurot (tl-d 15-20).
2.Tartu Halduskohus rahuldas 25.04.2016. a määrusega haldusasjas nr 3-16-780 MTA taotluse ning andis kohtutäiturile loa aresti seadmiseks RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskontole 3 173 525 euro ulatuses Eesti Vabariigi kasuks.
3.MTA esitas 25.04.2016 kohtutäiturile täitmisavalduse nr 13-5/06520-1, mille alusel arestiti 26.04.2016 RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskonto MTA poolt taotletud ulatuses ja kanti sellelt MTA arvelduskontole 3 173 525 eurot (tl-d 22-22p, 30-30p).
4.Tartu Ringkonnakohus tühistas 27.05.2016. a määrusega halduskohtu 25.04.2016. a määruse ja tegi uue määruse, millega jättis rahuldamata MTA taotluse anda kohtutäiturile luba aresti seadmiseks RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskontole. Riigikohtu halduskolleegium jättis 05.04.2017. a määrusega ringkonnakohtu 27.05.2016. a määruse muutmata.
6.RMP LÕUNA FINANTS OÜ esitas 10.10.2017 MTA-le taotluse arvestada maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg 1 alusel RMP LÕUNA FINANTS OÜ kasuks intressi enammakstud summalt 3 173 525 eurot perioodi 26.04.2016 – 12.04.2017 eest ning kanda see RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskontole (tl-d 6-6p).
7.MTA jättis 08.11.2017. a otsusega nr 8-3/004573 RMP LÕUNA FINANTS OÜ poolt MKS alusel esitatud taotluse rahuldamata ning otsustas riigivastutuse seaduse (RVastS) § 23 lg 1 alusel arvestada ja tasuda RMP LÕUNA FINANTS OÜ-le intressi summas 183 629,72 eurot (tl-d 8-9). MTA leidis, et antud juhul ei ole tegemist olukorraga, kus MTA antud haldusakti alusel oleks isik tasunud või oleks isikult sisse nõutud või isiku tagastusnõudega tasaarvestatud suurem summa, kui tulnuks tasuda vastavalt maksuseadusele, sest täitmist tagava toiminguna seati eelarest OÜ Unipetrol tulevase maksukohustuse tagamiseks, mitte aga RMP LÕUNA FINANTS OÜ maksukohustuse täitmise tagamiseks.
8.RMP LÕUNA FINANTS OÜ esitas 05.12.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse MTA 08.11.2017. a otsuse nr 8-3/004573 resolutsiooni p-de 1-2 tühistamiseks osas, millega MTA jättis RMP LÕUNA FINANTS OÜ taotluse rahuldamata MKS § 116 alusel ja rahuldas RVastS
§ 23 lg 1 alusel ning MTA kohustamiseks arvestada RMP LÕUNA FINANTS OÜ kasuks ja tasuda intressi perioodi 26.04.2016 – 12.04.2017 eest MKS § 116 alusel võttes arvesse MTA 08.11.2017. a otsuse nr 8-3/004573 resolutsiooni p-s 2 RMP LÕUNA FINANTS OÜ-le juba arvestatud ja tasutud summat (183 629,72 eurot) (tl-d 1-4).
9.Tartu Halduskohus jättis 07.03.2018. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus märkis, et ajavahemikul 26.04.2016 kuni 12.04.2017 oli RMP LÕUNA FINANTS OÜ pangakonto arestitud 3 173 525 euro ulatuses halduskohtu loal, mis hiljem tühistati. Halduskohus leidis, et MKS § 116, mille alusel kaebaja taotleb intressi tasumist, reguleerib selle pealkirjast nähtuvalt maksukohustuslasele makstava intressi tasumise korda. Kohtu hinnangul on võimalik nii grammatilise, süstemaatilise kui ka teleoloogilise tõlgendamise kaudu jõuda järelduseni, et MKS § 116 reguleerib vaid maksukohustuslasele makstava intressi tasumist. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei ole väitnud talle MTA poolt kahju tekitamist, puudub vajadus MKS §-s 16 sätestatu kohaldamise järele, mille järgi hüvitatakse maksuhalduri poolt maksukohustuslasele või kolmandale isikule õigusvastaselt tekitatud kahju vastavalt RVastS-s sätestatule. MTA poolt RVastS § 23 p 1 alusel intressi arvestamine ja tasumine on toimunud õiguspäraselt. MTA on otsuses nõuetekohaselt tuvastanud ja motiveerinud MKS § 116 lg 1 alusel intressi tasumata jätmist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
10.Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 07.03.2018. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kaebaja väited järgmised. Kaebaja leiab, et halduskohtu otsus ei ole kohaldatava materiaalõiguse tõlgendamise küsimuses nõuetekohaselt motiveeritud, halduskohus ei andnud hinnangut vaidluses tuvastatud asjaoludele MKS §-de 6, 33 ja 116 tõlgendamise kontekstis ega vastanud kõigile kaebaja poolt menetluses esitatud olulistele argumentidele. Kohus ei esitanud vaidlustatud kohtuotsuses põhjendusi, miks on maksuintressi saamiseks õigustatud isikuks vaid formaalse (menetlusliku) maksukohustuslase staatusega isik. Kohtuotsuses pole esitatud põhjendusi kaebajalt alusetult sisse nõutud summa tagastusnõudena kvalifitseerimise kohta MKS § 33 tähenduses. Põhjendamatult kvalifitseeris kohus kaebajat kolmanda isikuna MKS § 43 p-st 3 tulenevalt. Kaebaja oli isikuks, kellele oli suunatud maksuhalduri faktiline haldustegevus – õigusvastane sissenõudmise toiming (MKS § 43 p 2), mis on ühtlasi ka intressi arvestamise aluseks MKS § 116 tähenduses. Kaebaja jääb menetluses esitatud argumentide juurde, et MKS on haldusõiguse üldosa seaduste (sh RVastS) suhtes eriseadus. Kaebaja ei taotlenud kaebusega kahju hüvitamist MKS § 16 alusel. Halduskohus pidi MKS § 116 süstemaatilise tõlgendamise käsitluses vastama küsimusele, kas on õigustatud RVastS § 23 üldregulatsiooni kohaldamine olukorrale, milles maksuhaldur teostas oma haldusfunktsiooni MKS sätete alusel, millistes on reguleeritud ka maksuhalduri vastava tegevuse tagajärjed (MTA peab tasuma maksuintressi alusetult sisse nõutud summalt). Halduskohtu põhjendustest ka ei tulene selget vastust küsimusele – millises tähenduses (materiaalõiguslikus või menetlusõiguslikus) on kasutatud mõistet maksukohustuslane MKS §s 116. Kaebaja leiab, et mõistega maksukohustuslane menetlusõiguslikus tähenduses tähistatakse MKS-s isikuid, kellele maksuhaldur adresseerib oma haldustegevuse maksude sissenõudmisel. Selliste isikute menetlusõiguslik maksukohustuslase staatus ei pruugi vastata objektiivsele (materiaalõiguslikule) maksukohustuslase staatusele. Kaebaja leiab, et MKS § 116 tõlgendamisel ei oma tähendust maksukohustuslase staatus (ei materiaalõiguslik ega
menetlusõiguslik), vaid MKS 116 koosseisu peab tõlgendama rahaliste suhete kaudu, mis tekkivad riigi ja isiku vahel maksukorralduses. MKS § 116 on kaebaja arvates materiaalõiguslik alus intressi arvestamiseks isikule, kelle arvelt maksuhaldur alusetult rikastub MKS-st ja maksuseadustest tulenevate haldusülesannete täitmisel. Kaebajat kui ebaseadusliku sundtäitmise adressaati peab maksuhalduri toimingu osas kvalifitseerima MKS § 43 p 2 alusel kui isikut, kellele oli suunatud MTA faktiline haldustegevus (täitetoiming). Sellist kvalifikatsiooni ei muuda ka asjaolu, et vastustaja taotles luba sooritada täitetoiming kaebaja kui kolmanda isiku suhtes MKS § 1361 tähenduses. Kaebaja leiab, et täidetud on kõik eeldused maksuintressi arvestamiseks kaebaja kasuks MKS § 116 alusel. Halduskohus oleks pidanud analüüsima MKS § 116 eesmärke, millisteks on: 1) motiveerida maksuhaldurit mitte koguma makse õigusvastaselt ja 2) hüvitada rahaline kahju isikutele, kelle vara arvelt teostatakse õigusvastane ja alusetu maksude kogumine. Kaebaja olukord vastab täielikult MKS § 116 eesmärkidele. Kaebajal tekkis õigus saada maksuhaldurilt tagasi alusetult sisse nõutud maksusumma. Tegemist on tagastusnõudega MKS § 33 tähenduses, kuna maksuhaldur teostas kaebajalt maksuraha sissenõudmisel MKS §-s 10 nimetatud haldusülesandeid (maksude kogumine). MKS § 33 ja § 116 kohaldamise seisukohalt ei ole vahet, kas vastustaja eksis rahasumma suuruse, nõude olemasolu või sissenõudmise adressaadi vastu. Kaebajal tekkis temalt alusetult sissenõutud maksuraha osas õigus selle kulu tagastamisele.
11.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja jääb kõikide varasemalt kohtumenetluses esitatud seisukohtade juurde, ning nõustub vaidlusaluse Tartu Halduskohtu 07.03.2018 kohtuotsuse punktides 15-23 toodud kohtu seisukohtade ja põhjendustega. Vastustaja hinnangul jätab apellant tähelepanuta asjaolu, et apellandi puhul ei ole tegemist maksukohustuslasega ning viimane asjaolu on tuvastatud ka Riigikohtu 05.04.2017 määrusega haldusasjas nr 3-16-780. Vastustaja hinnangul on apellant apellatsioonkaebuses toodud seisukohtades ekslikult märkinud, et MKS § 116 reguleerib intresside tasumist isiku kasuks. Vastustaja hinnangul kehtiv regulatsioon ei sisalda sõna isik vaid räägib konkreetselt, selgelt ja üheselt mõistetavalt siiski maksukohustuslasest. Viimast toetab selgelt ka MKS seletuskiri. Kuna MKS-is puudub eriregulatsioon kolmandale isikule intressi tasumiseks, siis tulebki lähtuda RVastS § 23 p 1. Kuna MKS § 116 on eriregulatsioon intresside tasumiseks maksukohustuslasele, siis olid kohtu järeldused hõlmatud ka MKS § 116 lg 2 osas esitatuga. Vastustaja hinnangul on MKS § 116 eelduseks tagastusnõude tekkimine, mida vaieldamatult käesoleval juhul ei ole. Maksusummat ei olnud määratud ei apellandile ega ka Unipetrol OÜle. Arestimise näol oli tegemist täitmist tagava toiminguga, mitte siduvalt kindlaks määratud maksusumma määramisega. MKS § 33 lg 2 p 3 eeldab siiski maksukohustuslase olemasolu, kellel on vastav tagastusnõue seaduse alusel tekkinud. Apellandile on tekkinud ebamugavused RVastS alusel kompenseeritud. Vastustaja nõustub kokkuvõttes Tartu Halduskohtu järeldusega, et antud juhul on võimalik nii grammatilise, süstemaatilise kui ka teleoloogilise tõlgendamise kaudu jõuda järelduseni, et MKS § 116 reguleerib vaid maksukohustuslasele makstavat intressi. Vastustaja hinnangul ei ole sätte eesmärgiks võimaldada isikutel pidada ennast maksukohustuslasteks ning nõuda MTA-lt intresside arvestamist ja tasumist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
12.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et 26.04.2016 arestiti RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskonto 3 173 525 euro ulatuses Eesti Vabariigi kasuks (MTA kaudu) haldusasjas nr 3-16-780 tehtud Tartu Halduskohtu 25.04.2016. a määruse ja MTA täitmisavalduse alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27.05.2016. a määrusega halduskohtu 25.04.2016. a määruse ja tegi uue määruse, millega jättis rahuldamata MTA taotluse anda kohtutäiturile luba aresti seadmiseks RMP LÕUNA FINANTS OÜ arvelduskontole. Riigikohtu halduskolleegium jättis 05.04.2017. a määrusega ringkonnakohtu määruse muutmata, mistõttu tagastas MTA RMP LÕUNA FINANTS OÜ-le sundtäidetud rahalised vahendid 12.04.2017. Seega oli ajavahemikul 26.04.2016 kuni 12.04.2017 RMP LÕUNA FINANTS OÜ pangakonto arestitud 3 173 525 euro ulatuses halduskohtu loa alusel, mis hiljem tühistati.
14.Asja materjalidest nähtuvalt on vaidluse põhiküsimuseks see, kas MTA-l oli kohustus arvestada ja tasuda kaebajale intressi perioodi 26.04.2016 – 12.04.2017 eest MKS § 116 lg 1 või 2 alusel või RVastS § 23 p 1 alusel. MKS § 116 lg 1 sätestab, et: „Kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi. Intressi arvestatakse alates tasaarvestamise või tasumise päevast kuni tasumise aluseks olnud haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise päevani. Intressi ei arvestata juhul, kui maksuhaldur andis haldusakti maksukohustuslase deklareeritud andmete alusel.“ MKS § 116 lg 2 kohaselt, kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet (§ 33) seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. RVastS § 23 p 1 järgi võib isik lisaks RVastS § 22 lg-s 1 sätestatule nõuda avaliku võimu kandjalt intressi alusetult saadud raha eest kuus protsenti aastas. Halduskohus leidis, et MKS § 116, mille alusel kaebaja taotleb intressi tasumist, reguleerib üksnes maksukohustuslasele makstava intressi tasumise korda, kuid kaebaja näol ei olnud tegemist maksukohustuslasega, vaid muu isikuga.
15.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et RMP LÕUNA FINANTS OÜ-d tulnuks antud juhul käsitleda maksukohustuslasena. Nagu õigesti viitab ka halduskohus, märkis juba Riigikohtu halduskolleegium oma 05.04.2017. a määruse p-s 10, et asjas nr 3-16-780 halduskohtule esitatud taotluses selgitas MTA, et alustab taotluse esitamisega maksumenetlust Unipetrol OÜ suhtes, mille käigus kontrollitakse käibemaksu ja tulumaksu arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust ajavahemikul 01.02.2015 kuni 31.03.2015. Kolleegium oli samas määruses seisukohal, et sellisel juhul oli MKS § 1361 lg 4 järgi õigus määruskaebus esitada mõlemal äriühingul, kuna halduskohtu määrus puudutas nii maksukohustuslast, kelle suhtes maksumenetlust alustati, s. o Unipetrol OÜ-d, kui ka isikut, kelle pangakonto arestimiseks luba anti ehk RMP LÕUNA FINANTS OÜ-d. Riigikohus rõhutas sama määruse p-s 18 veel, et MTA taotlus tulnuks jätta rahuldamata muuhulgas põhjusel, et maksuhaldur esitas taotluse kolmanda isiku vara suhtes,
kuigi Riigikohtu üldkogu on korduvalt selgitanud (otsus asjas nr 3-3-1-28-11, p 45 ja otsus asjas nr 3-3-1-82-12, p 53), et MKS § 1361 korras saab taotleda luba vaid maksukohustuslase vara suhtes. Lähtudes eeltoodud selgitustest ja MKS § 6 lg-test 1-2, mille kohaselt on maksukohustuslane maksumaksja, maksu kinnipidaja ja muu isik, kes vastutab seaduse või lepingu alusel maksumaksja või maksu kinnipidaja maksukohustuse eest ning maksumaksja on isik, kes seadusega sätestatud tingimustel ja korras on kohustatud maksu maksma ning täitma teisi talle seoses maksukohustusega pandud rahalisi ja mitterahalisi kohustusi, ei saa RMP LÕUNA FINANTS OÜ-d viidatud menetluses käsitleda maksukohustuslasena MKS § 6 mõttes, vaid muu isikuna MKS § 43 p-st 3 tulenevalt. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui kaebajat oleks võimalik käsitada maksukohustuslasena, siis ei oleks Tartu Ringkonnakohus ilmselt ka tühistanud Tartu Halduskohtu 25.04.2016. a määrust haldusasjas nr 3-16-780, millega anti luba kaebaja kontol olevaid rahalisi vahendid arestida. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus seega vaidlusaluses otsuses igati põhjendatult juhindunud Riigikohtu vastavatest selgitustest ning MKS § 6 lg-test 1-2 ja õigesti leidnud, et kaebajat ei saa menetluses, mille raames toimus tema arvelduskonto arestimine, lugeda maksukohustuslaseks MKS § 6 mõttes, vaid muuks isikuks vastavalt MKS § 43 p-le 3.
16.Halduskohus on ringkonnakohtu hinnangul oma otsuses samuti piisavalt põhjalikult põhjendanud seda, miks käesoleval juhul ei olnud võimalik kaebajale intresse tasuda MKS § 116 alusel. MKS § 116 reguleerib nimelt pealkirjast nähtuvalt maksukohustuslasele makstava intressi tasumise korda. Seda kinnitab ka MKS § 116 lg 1, mille järgi on maksuhalduril kohustus arvestada enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi, kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Ka MKS § 116 lg 2 viide MKS §-le 33, mille puhul on tegemist maksukohustuslasele ja isikule, kellel on seadusest tulenev õigus maksusumma või kulude hüvitamisele või tagastamisele maksuhalduri poolt (MKS § 33 lg 1, lg 2 p 3), kuuluva õigusega, seostab MKS-st tuleneva intressi tasumise kohustuse maksukohustuslaseks olemisega või muule isikule maksusumma määramisega. Kuna MKS § 116 reguleerib vaid maksukohustuslasele makstava intressi tasumist, tuleb muudel juhtudel lähtuda intresside tasumisel RVastS § 23 p-st 1. Ringkonnakohtu hinnangul ei kohaldu RVastS üksnes olukordades, kus eriseadustes on vastavaks olukorraks ette nähtud erinormid, nagu näiteks MKS § 116, mis käsitleb eraldi just maksukohustuslasele intressi tasumist. Kuna MKS-is puudub eriregulatsioon kolmandale isikule intressi tasumiseks, siis tuleb lähtuda RVastS § 23 p-st 1.
17.Asjakohatud on ka kaebaja väited selle kohta, nagu oleks kaebajalt sisse nõutud just maksuraha ning selle arvelt riigi eelarvet alusetult täidetud. Kaebaja pidi teadma, et kõnealused summad arestiti haldusasjas nr 3-16-780 seoses Unipetrol OÜ maksumenetluses võimaliku määratava maksusumma tagamiseks. Seega ei ole vaidlust selles, et nimetatud haldusasja menetlemise ajal ei olnud mingit maksusummat veel määratud ei kaebajale ega ka Unipetrol OÜ-le ning kaebaja arvelduskonto arestimise näol oli tegemist täitmist tagava toiminguga, mitte siduvalt kindlaks määratud maksusumma määramisega.
18.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et halduskohus ei ole vaidlusaluses otsuses analüüsinud kaebaja seisukohti MKS § 116 lg 2 rakendamise võimalikkuse kohta. Vaidlusaluse kohtuotsuse p-dest 15-16 nähtub selgelt, et kohus on oma otsuses käsitlenud vaidluse all olnud asjaolu, ehk seda, kas kaebajale tuli tasuda intressi MKS § 116 alusel (s. h lg 2 alusel) ning otsuse p-s 19 jõudnud seisukohale, et MKS § 116 on üksnes eriregulatsioon intresside tasumiseks maksukohustuslasele. Mis puudutab veel MKS § 116 kohaldamist, siis selle
kohaldamise üheks eelduseks on ka tagastusnõude tekkimine, mida aga käesoleval juhul kellelgi tekkinud ei ole. Samuti ei saa nõustuda kaebaja arvamusega, et MKS § 33 lg 2 p-st 3 tulenevalt pole tagastusnõude puhul alati tegemist maksukohustuslasega ja maksusummaga, mis tähendab, et tagastusnõude õigustatud isikuks võib olla ka muu isik ning selle esemeks näiteks õigus maksusumma või kulude hüvitamisele maksuhalduri poolt. MKS § 33 lg 1 sätestab, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lõige 2). MKS § 33 lg 2 p 3 sätestab, et käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud õigus laieneb ka isikule, kellel on seadusest tulenev õigus maksusumma või kulude hüvitamisele või tagastamisele maksuhalduri poolt. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustajaga, et ka viidatud säte ei annaks kuidagi alust kaebaja suhtes MKS § 116 kohaldamiseks, sest MKS § 33 lg 2 p-s 3 sätestatud õigus tähendab üksnes seda, et maksukohustuslasel tekkinud tagastusnõude täitmiseks võib teatud juhul olla õigus ka muudel isikutel. Viimane aga eeldab siiski maksukohustuslase olemasolu, kellel on vastav tagastusnõue seaduse alusel juba tekkinud.
19.Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtu järeldusega, et antud juhul on võimalik nii grammatilise, süstemaatilise kui ka teleoloogilise tõlgendamise kaudu jõuda järelduseni, et MKS § 116 reguleerib vaid maksukohustuslasele makstavat intressi ning selle sätte eesmärgiks ei ole võimaldada isikutel pidada ise ennast maksukohustuslasteks ning nõuda selle tõttu MTA-lt intresside arvestamist ja tasumist. Nagu juba märgitud, leidis ka Riigikohus oma 05.04.2017. a määruses haldusasjas nr 3-16-780, et kaebaja ei ole selles menetluses olnud maksukohustuslane. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja apellatsioonkaebuses samuti ekslikult märkinud, et MKS § 116 reguleerib intresside tasumist isiku kasuks. MKS § 116 kehtiv regulatsioon ei sisalda sõna „isik“, vaid räägib konkreetselt ja selgelt siiski maksukohustuslasest, kelle kasuks on maksuhaldur teatud juhtudel kohustatud arvestama ja maksma intressi.
20.Kuna MKS § 1 lg-st 1 tulenevalt määrab MKS maksuhalduri ja maksukohustuslase õigused, kohustused ja vastutuse, maksumenetluse korra ning maksuvaidluste lahendamise korra, kuid intressi arvestamist maksuõigussuhetes reguleeriv MKS 11. peatükk ei näe ette kolmandale isikule makstavat intressi, vaid üksnes MTA poolse intressi tasumise kohustuse maksukohustuse suhtes, on MTA poolt RVastS § 23 p 1 alusel kaebajale intressi arvestamine ja tasumine on toimunud õiguspäraselt. Riigikohtu halduskolleegium on haldusasjas nr 3-3-1-81-13 tehtud otsuse p-s 15 samuti asunud seisukohale, et: „RVastS § 23 p-le 1 tuginemist ei välista intressi tasumise kohustust sätestava erisätte puudumine valdkondlikes õigusaktides ning erinormi puudumisel tuleb lähtuda intressinõude esitamist võimaldavast üldregulatsioonist. Riigivastutuse seadus laieneb kõikidele avalik-õiguslikele suhetele, mille puhul valdkonna seadus ei sätesta eriregulatsiooni. Kui riigivastutuse seadusega ei ole reguleeritud teisiti ja see ei ole vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega, kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise korral eraõiguse sätteid (RVastS § 22 lg 2).“
21.Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu hinnanguga, et vaidlusalune MTA otsus on õiguspärane, kuna see on seaduslik ja põhjendatud ning seega puudub alus vaidlusaluse haldusakti tühistamiseks. MTA on otsuses nõuetekohaselt tuvastanud ja motiveerinud MKS § 116 lg 1 alusel intressi tasumata jätmist. Kuna tühistamisnõue jäi
rahuldamata, ei olnud halduskohtul võimalik rahuldada ka kohustamisnõuet. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on teatavasti haldusakti või toimingu õigusvastasus (Riigikohtu halduskolleegiumi otsus kohtuasjas nr 3-3-1-62-09, p 11). Kui vaidlusalune haldusakt on seaduslik ning kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis ei saa kohus kohustada haldusorganit ka toimingut sooritama.
22.Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 07.03.2018. a otsuse muutmata.
23.HKMS § 108 lg 1 esimese lause kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetluskulud, s. o kaebaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv ja õigusabikulud kaebaja enda kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.