Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Määruse tegemise aeg ja koht
13.12.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-18-1064
Haldusasi
XX kaebus Harku Vallavalitsuse kohustamiseks pikendama endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaega ja andma välja projekteerimistingimused hoonete ehitamiseks endise Rannamõisa kämpingu hoonete asukohtades, alternatiivselt Harku Vallavalitsuse poolt hoonete korrastamise tähtaja pikendamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks Kaebaja – XX, esindaja Indrek Kukner Vastustaja – Harku Vald, esindaja Hannes Raudleht
Menetlusosalised
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Halduskohtu 19.09.2018 määrus XX määruskaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Vaidlustatud kohtulahend
RESOLUTSIOON
1.Võtta XX määruskaebus menetlusse.
2.Rahuldada XX määruskaebus osaliselt.
3.Tühistada Tallinna Halduskohtu 19.09.2018 määrus haldusasjas nr 3-18-1064 osas, milles halduskohus jättis XX kaebuse läbi vaatamata nõuetes kohustada Harku Vallavalitsust pikendama endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaega ja anda välja projekteerimistingimused hoonete ehitamiseks, ning saata haldusasi selles osas menetluse jätkamiseks tagasi halduskohtule. Muus osas jätta halduskohtu määrus muutmata.
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX omandas 20.09.1995 Harjumaal Harku vallas Rannamõisa külas paiknevad endise Rannamõisa kämpingu kompleksi ehitised ning esitas Harku Vallavalitsusele 17.11.1997
3-18-1064 avalduse ehitiste teenindusmaa määramiseks ja 30.12.1997 avalduse hoonete juurde maa ostueesõigusega erastamiseks. Harku Vallavalitsus jättis 04.07.2007 korraldusega nr 1404 taotluse 19 hoone osas rahuldamata, sest need olid lagunenud. Järgnenud kohtuvaidluse (haldusasi nr 3-08-1810) tulemusel tühistas kohus Harku Vallavalitsuse korralduse nr 1404 osas, milles see ei võimaldanud XX-l hooneid maareformi seaduse (MaaRS) § 6 lg 31 alusel korrastada. Kämpingu kompleksi maa-ala paikneb Rannamõisa maastikukaitseala piirides (kaitseala eeskirjad kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30.05.2000 määrusega nr 175 ja Vabariigi Valitsuse 11.11.2013 määrusega nr 156).
2.Harku Vallavalitsuse 25.01.2011 korraldusega nr 48 määrati Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks tähtaeg 01.09.2012 ning tehti ettepanek kämpingu juurde ligikaudu 18 600 m2 suuruse teenindamiseks vajaliku maa määramiseks. Korralduses märgiti, et maa ostueesõigusega erastamise edasiste eeltoimingute tegemise, sh katastriüksuse maakatastris registreerimise eelduseks on hoonete kordategemine. Harku Vallavalitsus määras 05.04.2011 korraldusega nr 339 Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemiseks uue tähtaja 01.01.2014.
3.XX tellis Harku Vallavalitsuse poolt 13.04.2012 määratud projekteerimistingimuste alusel Rannamõisa kämpinguala majandusabihoonete ehitusprojekti, mis esitati Harku Vallavalitsusele 14.02.2013. Pärast seda toimus XX, Harku valla, Maa-ameti ning Keskkonnaameti vahel suhtlus, selgitamaks välja, mida ja kuidas võib maa-alale täpsemalt ehitada. Maa-amet oli seisukohal, et ehitise kordategemisel tuleb arvestada ehitise mõõtmete, väliskuju ja kasutamise sihtotstarbe sarnasust eelnevaga (nt Maa-ameti 20.05.2013 kiri; I kd, tl 91‒92). Keskkonnaamet selgitas 18.12.2015 kirjas XX-le, et kuna üheksast hoonest seitse on muutunud osaks ümbritsevast looduskooslusest ja nende taastamisega kaasneks Natura elupaikade hävitamine, saab Keskkonnaamet nõustuda vaid kahe hoone taastamisega tingimusel, et ehitustegevuse käigus ei kahjustata kaitseala kaitse-eesmärke (I kd, tl 132).
4.Harku Vallavalitsus pikendas 04.05.2015 korraldusega nr 323 Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemise tähtaega kuni 01.09.2016.
5.XX palus Harku Vallavalitsusele 29.08.2016 saadetud e-kirjas (I kd, tl 11) pikendada hoonete kordategemise tähtaega veel kahe aasta võrra. Samas kirjas märkis XX, et kuna kämpingu planeering on aegunud, ei oleks endiste hoonete taastamine mõistlik. XX viitas kohtupraktikale, mille kohaselt ei pea ehitisi taastama algkujul, ning palus menetleda tema taotlus projekteerimistingimuste saamiseks lõpuni. Harku Vallavalitsus esitas 07.11.2016 e-kirjas (I kd, tl 12) Rannamõisa puhkemajade ehitusprojektile ja ehitusloa taotlusele märkused, selgitades, et Keskkonnaameti hinnangul on võimalik taastada ainult kaks hoonet, ning tegi XX-le ettepaneku võtta tagasi ehitusloa taotlused nende ehitiste osas, mille ehitamist ei pea Keskkonnaamet kaitseala valitsejana võimalikuks.
6.XX palus Harku Vallavalitsusele 28.09.2017 saadetud e-kirjas (I kd, tl 14) pikendada hoonete kordategemise tähtaega vähemalt kahe aasta võrra ning tegi ettepaneku võtta vastu eelhaldusakt kahe hoone ehitamise lubamiseks.
7.XX esitas 29.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus kohustada Harku Vallavalitsust pikendama endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaega ja andma välja projekteerimistingimused hoonete ehitamiseks endise Rannamõisa kämpingu hoonete asukohtades; kui hoonete korrastamise tähtaja pikendamine ei ole alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg 31 alusel võimalik, tuvastada Harku Vallavalitsuse poolt hoonete korrastamise tähtaja pikendamata jätmise õigusvastasus. Kaebaja soovib rajada endise Rannamõisa kämpingu territooriumile kaasaegsed majutushooned, kuid ehitamise alustamist on takistanud ebaselgus selles, millised peavad need hooned välja nägema ja kui palju hooneid on võimalik ehitada. Vald on pidanud mõistlikuks 2(7)
3-18-1064 kaasaegse arhitektuurilahendusega hoonete ehitamist, kuid Maa-amet on leidnud, et erastamise õiguse tekkimiseks saab tegemist olla üksnes hoonete taastamisega. Lisaks ei pea Keskkonnaamet kaitseala valitsejana võimalikuks maa-alale enam kui kahe hoone ehitamist. Sellisel juhul on aga ebaselge erastatava maa suurus, millega tuleb kaebajal koostatavas projektis arvestada. Kaebajal ei olnud põhjust arvata, et tema 29.08.2016 taotluse alusel hoonete kordategemiseks antud tähtaega ei pikendata. Kui kohus leiab, et vallal puudub alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg 31 alusel õigus lubada ehitist korrastada, tuleb jätta nimetatud säte põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 9 lg 1 alusel asjas kohaldamata. Vastustaja ei pruukinud saada MaaRS § 6 lg 31 tekstist aru, et tal puudub õigus pikendada ehitiste kordategemiseks antud tähtaega. Keeldu on selgitatud üksnes seletuskirjas.
8.Tallinna Halduskohus võttis 26.06.2018 määrusega kaebuse menetlusse nõudes kohustada Harku Vallavalitsust pikendama endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaega ja andma välja projekteerimistingimused hoonete ehitamiseks endise Rannamõisa kämpingu hoonete asukohtades ning jättis tuvastamisnõude käiguta. Kaebajal tuli täpsustada kaebuse asjaolusid, selgitada kaebuse tähtaegsusega seonduvat ning põhjendada, miks on tuvastamiskaebuse esitamine tema õiguste kaitseks vajalik või esitada kohtule kohe hüvitamisnõue, mille hilisemale esitamisele on kaebuses viidatud.
9.XX leidis 10.07.2018 seisukohas, et arvestades Riigikohtu selgitusi haldusasjas nr 3-16579, oleks tema kahju hüvitamise nõue perspektiivitu. Riigikohus leidis selles asjas, et vundamendini lagunenud hoone kordategemine ei ole olnud lubatav kogu maareformi ajal ning kaebajal puudub alus arvata, et kohtud ei lähtuks sellest Riigikohtu seisukohast. Tuvastamisnõude menetlemine on kaebajale vajalik selleks, et tal oleks võimalik pärast siseriiklike õiguskaitsevahendite ammendumist pöörduda omandiõiguse rikkumisega seoses Euroopa Inimõiguste Kohtusse. Ka kohustamisnõude menetlemine on vajalik, kuna kaebaja on esitanud argumenteeritud väited MaaRS § 6 lg 31 põhiseadusvastasuse osas, mida kohus peab hindama.
10.Harku vald palus jätta kaebus rahuldamata. Kuigi vald menetles kaebaja esitatud ehitusloa taotlust ka pärast 01.09.2016 ehk hoonete kordategemiseks antud tähtaja möödumist, ei ole hoonete kordategemiseks antud tähtaega pikendatud. Kaebajal ei saanud tekkida varasema praktika põhjal arusaamist, et tähtaja määramine võiks toimuda muul viisil kui korralduse andmisega. Kaebaja ei ole vaidlustanud tähtaja pikendamata jätmist 2016. a-l ja 2017. a-l, kui tema ehitusluba aktiivselt ei menetletud. Arvestades valla senist praktikat ja tähtaja varasemat pikendamist kahel korral, ei saa eeldada, et juhul, kui vald oleks 2016. a septembris tähtaega pikendanud, oleks ta seda teinud pikemaks ajaks kui 2017. a. See tähtaeg oleks olnud hoonete korrastamiseks ebapiisav. Isegi kui valla poolt kaebaja taotluse alusel hoonete korrastamise tähtaja pikendamise otsustamata jätmine oleks õigusvastane, ei pruugi see kõiki asjaolusid arvestades olla põhjuslikus seoses kämpingu hoonete taastamata jäämisega või kämpinguala ostueesõigusega erastamise mittetoimumisega. Kaebaja kohustamisnõuet Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaja pikendamiseks ei ole võimalik rahuldada, sest alates 14.07.2017 kehtiv MaaRS § 6 lg 31 välistab vallavalitsuse õiguse määrata hoonete korrastamiseks tähtaega ja seda pikendada. Kaebajale kuuluv hoonestus on vundamendini lagunenud ega ole vähemalt alates 1999. a-st sihtotstarbeliselt kasutatav. Ebasel ge on kaebaja nõue projekteerimistingimuste väljastamiseks kohustamiseks, sest vald on kaebajale selgitanud, et hoonete taastamiseks ei ole vaja projekteerimistingimusi, vaid seda saab teha projekti ja ehitusloa alusel.
11.Tallinna Halduskohus jättis 19.09.2018 määrusega kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata nõudes kohustada Harku Vallavalitsust pikendama endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaega ja andma välja projekteerimistingimused 3(7)
3-18-1064 hoonete ehitamiseks endise Rannamõisa kämpingu hoonete asukohtades ning tagastas HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebuse nõudes tuvastada Harku Vallavalitsuse poolt hoonete korrastamise tähtaja pikendamata jätmise õigusvastasus. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 ei luba kohalikul omavalitsusel enam määrata ega pikendada tähtaega ehitiste kordategemiseks. Harku Vallavalitsus on pikendanud MaaRS § 6 lg-st 31 tulenevat tähtaega ehitiste kordategemiseks kahel korral – Harku Vallavalitsuse 05.04.2011 korraldusega nr 48 rahuldati kaebaja vaie osaliselt ja määrati uueks tähtajaks 01.01.2014 (algne tähtaeg oli 01.09.2012) ning Harku Vallavalitsuse 04.05.2015 korraldusega nr 323 pikendati tähtaega kuni 01.09.2016. 14.07.2017 jõustunud MaaRS-i muudatustega kaotati ehitiste kordategemise tähtaja pikendamise võimalus. Maavalitsuste tegevuse lõpetamisest tulenev Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (432 SE, Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja kohaselt kadus MaaRS § 6 lg 31 muutmisega võimalus lagunenud ja kasutusest välja langenud ehitise kordategemiseks ning pärast seda ehitise aluse ja teenindamiseks vajaliku maa erastamiseks. Seega puudub lähtuvalt MaaRS § 6 lg 31 sõnastusest ja seadusandja tahtest õiguslik alus kohustamisnõude rahuldamiseks. Seda on kaebajale selgitanud ka õiguskantsler oma 03.05.2018 vastuses nr 6-1/180559/1802103 (I kd, tl 14‒15). Viidatud seisukohale on asunud ka Riigikohus analoogses asjas tehtud 26.06.2018 otsuses haldusasjas nr 3-16-579. Riigikohus ei pidanud võimalikuks ehitise kordategemise tähtaja pikendamist ka õiguskindluse või võrdse kohtlemise põhimõttest tulenevalt (otsuse p-d 10–15). Seetõttu ei vii kaebajal kohustamisnõude esitamise õiguse tunnustamiseni ka asjaolu, et kaebaja on olnud aktiivne ja astunud samme hoonete kordategemiseks. Kaebajal on olnud võimalus teha kämpinguala hooned korda enam kui viie ja poole aasta jooksul. Seda ei muuda asjaolu, et kaebajal on vastustajast ja Keskkonnaametist erinev arusaam hoonete taastamise olemusest ja mahtudest, või et kaebaja on erinevalt vastustajast pidanud kämpinguala hoonete kordategemiseks vajalikuks projekteerimistingimuste väljastamist. Kuna vastustaja ei pidanud projekteerimistingimuste väljastamist vajalikuks, ei saanud see mõjutada negatiivselt hoonete kordategemist. Kaebajal ei ole olnud takistatud ka vastava kohustamiskaebuse esitamine. Kuna kohustamisnõuet Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaja pikendamiseks ei ole võimalik enam esitada, ei saa menetlusse võtta ka kohustamisnõuet projekteerimistingimuste väljastamise kohta. Tuvastamisnõue tuleb tagastada põhjusel, et kaebaja ei ole välja toonud piisavat põhjendatud huvi selle nõude esitamiseks. Kaebajal on tõhusam esitada kohustamiskaebus, kuid selle välistab MaaRS-i regulatsioon. Hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus ei anna HKMS § 45 lg 2 kohaselt õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kaebaja ei täiendanud kaebust hüvitamisnõudega. Kaebaja väited tuvastamiskaebuse esitamise vajadusest Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks on sisustamata. Riigikohus leidis asjas nr 3-16-579, et MaaRS § 6 lg 31 14.07.2017 jõustunud regulatsioon on põhiseaduspärane ning halduskohtul puudub alus asuda sama küsimust teises kohtuasjas tuvastusnõude raames uuesti hindama. Tuvastamisnõude objektiks ei saa olla ka selle välja selgitamine, kas huvirühmad kaasati nõuetekohaselt MaaRS § 6 lg 31 muudatuste menetlemisse.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
12.XX palub 21.09.2018 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 19.09.2018 määrus. Halduskohus leidis, et MaaRS § 6 lg 31 on kooskõlas põhiseadusega, kuid ei vastanud kaebaja väidetele, mida Riigikohus ja õiguskantsler ei ole käsitlenud. Kaebajal on hoonete taastamist takistanud eeskätt seaduste ebaselgus, mistõttu ei ole vastustaja võtnud vastu ehitamist võimaldavaid haldusakte. 14.07.2017 jõustunud MaaRS § 6 lg 31 saab olla kohaldatav üksnes 4(7)
3-18-1064 hoolimatute omanike suhtes. Selle kohaldamine on aga ebaõiglane nende suhtes, kes on oma parimas tahtmises hoonete korrastamise eesmärgil tegutsenud. Haldusasjas nr 3-16-579 olid praeguse asjaga võrreldes erinevad asjaolud, s.o ehitised ostnud isik jättis täitmata lepingulise kohustuse ehitada vanade hoonete asemele uued. Kaebaja kaebuse puhul on tegemist piisavalt keerulise õigusliku vaidlusega, mille tagastamine ei ole õige. Arusaamatuks jääb kohtu seisukoht, et projekteerimistingimuste väljastamata jätmine ei saanud hoonete kordategemist negatiivselt mõjutada. Kaebaja esitas projekteerimistingimused seadusest tulenevalt, kuid vastustaja jättis avalduse menetlemata. Pärast ehitusseadustiku jõustumist esitas kaebaja ehitusloa taotluse, mis jäi samuti lõpuni menetlemata. Selleks, et esitada omandiõiguse rikkumise osas kaebus Euroopa Inimõiguste Kohtule, on vaja tuvastada vastustaja õigusvastane tegevus, sest ehitiste korrastamise tähtaja pikendamise korral oleks saanud kaebaja ehitised korrastada. Ka selles osas on tegemist piisavalt keerulise õigusliku vaidlusega, mille lahendamine eeldab kohtuotsuse tegemist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Ringkonnakohus võtab XX määruskaebuse HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Kohus ei pea määruskaebuse lahendamiseks vajalikuks nõuda vastustajalt täiendavaid seisukohti, vaid arvestab tema poolt varasemalt avaldatuga.
14.Kaebaja on esitanud kohtule nõuded kohustada Harku Vallavalitsust endise Rannamõisa kämpingu hoonete korrastamise tähtaja pikendamiseks ja hoonete ehitamiseks projekteerimistingimuste välja andmiseks ning tuvastada Harku Vallavalitsuse poolt hoonete korrastamise tähtaja pikendamata jätmise õigusvastasus. Halduskohus leidis vaidlustatud määruses, et kaebajal puudub kohustamisnõuete esitamiseks kaebeõigus, mille tõttu tuleb jätta kaebus nendes nõuetes HKMS § 121 lg 2 p 1 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata. Ringkonnakohus halduskohtu selle seisukohaga ei nõustu.
15.HKMS § 121 lg 2 p 1 järgi võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebeõiguse põhiseaduslik regulatsioon sisaldub põhiseaduse (PS) §-s 15, mille kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumiste korral kohtusse. HKMS § 44 lg 1 täpsustab, et isik võib pöörduda halduskohtusse oma õiguste kaitseks. Kohtus kaitstavateks õigusteks ja vabadusteks saab pidada kõiki isiku subjektiivseid avalikke õigusi – põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Seega on kaebeõiguse eelduseks isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive (vt nt Riigikohtu 12.12.2017 määrus nr 3-17-981, p 11).
16.Kaebaja on esitanud kohustamisnõuded eesmärgiga saada täiendav võimalus tema omandis olevate lagunenud Rannamõisa kämpinguhoonete korrastamiseks ning erastada pärast hoonete kordategemist nende alune maa. Olukorras, kus kõnealuste hoonete korrastamata jäämisega kaasnes nii kuni 13.07.2017 kui ka alates 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg 31 redaktsiooni kohaselt kaebaja omandiõiguse lõppemine (ehitiste sundvõõrandamine või maatüki oluliseks osaks muutumine), saab sellist kaebust pidada esitatuks kaebaja omandiõiguse (PS § 32) kaitseks. Lisaks ei saa vaidluse asjaolude pinnalt täielikult välistada, et kaebeõigus võib kaebajale võrsuda kaebuses viidatud õiguskindluse ja õiguspärasuse ootuse põhimõttest (PS § 10, vt nt Riigikohtu 31.01.2012 otsus nr 3-4-1-24-11, p 49). Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik välistada kohustamiskaebusega kaitstavate kaebaja õiguste riivet ning tegemist ei ole HKMS § 121 lg 2 p-s 1 silmas peetud juhtumiga. Halduskohtu määruses toodud põhjendused seoses sellega, et tulenevalt 14.07.2017 kehtiva MaaRS § 6 lg-st 31 puudub 5(7)
3-18-1064 kohalikul omavalitsusel õigus ja võimalus hoonete korrastamiseks antud tähtaega pikendada, seonduvad kohustamiskaebuse põhjendatuse küsimusega ehk küsimusega sellest, kas täidetud on vastava materiaalõigusliku nõudeõiguse tekkimise ja kaebuse rahuldamise eeldused. Tegemist on kaebuse rahuldamise perspektiivi puudutavate asjaoludega, mida tuleb analüüsida kaebuse sisulisel lahendamisel, mitte kaebeõiguse hindamisel.
17.Ringkonnakohus leiab, et asjas ei esine alust kohustamisnõuete läbi vaatamata jätmiseks ka nende rahuldamise vähese perspektiivi tõttu HKMS § 151 lg 2 p 1 alusel koosmõjus HKMS § 121 lg 2 p-dega 2 või 21. 01.01.2018 jõustunud HKMS § 121 lg 2 p 2 muudatusega piiras seadusandja nimetatud tagastamise aluse kohaldamisala juhtumitega, mil kaebaja on eksinud kaebuse liigi või nõude valikul ning keeldub eesmärgi saavutamiseks sobiva nõude esitamisest (halduskohtumenetluse tõhustamiseks halduskohtumenetluse seadustiku, riigilõivuseaduse ja riigi õigusabi seaduse muutmise seaduse 496 SE seletuskiri, lk 22, Riigikogu XIII koosseis). Sellist olukorda praeguses asjas ei esine. Sama muudatuste paketiga lisas seadusandja menetlusseadustikku uue kaebuse tagastamise aluse – HKMS § 121 lg 2 p 21, mis sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline. Selle sätte alusel saab kohus tagastada kaebuse, mille puhul tuleb küll pidada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumist iseenesest võimalikuks, kuid kõnealune rikkumine saab kahjustada kaebaja huve vaid väga vähesel määral (496 SE seletuskiri, lk 22).
18.Eeltoodust nähtub, et alates 01.01.2018 HKMS-s sisalduv kaebuse tagastamise regulatsioon ei võimalda tagastada kaebusi pelgalt nende rahuldamise vähese perspektiivi tõttu, vaid perspektiivitute kaebuste tagastamiseks peab olema äratuntav ka see, et kaebusega kaitstava õiguste riive on väheintensiivne. Kui ka nõustuda praeguses asjas halduskohtu seisukohaga, et kaebaja esitatud kohustamisnõudeid ei ole võimalik rahuldada ehk kaebus on selles osas ilmselgelt perspektiivitu, ei saa kaebusega kaitsta soovitavat kaebaja omandiõiguse riivet siiski pidada väheintensiivseks ning HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaldamise eeldusi täidetuks. Kaebajale Rannamõisa kämpingu hoonete kordategemise võimaluse kaotamisega kaasnev negatiivne tagajärg (ehitiste muutumine riigile kuuluva maatüki oluliseks osaks) ei ole sedavõrd kerge, et haldusorgani vaidlustatud tegevuse õiguspärasuse kontrollimiseks esitatud kaebuse menetlemist saaks pidada kaebajale menetlusest tuleneda võiva kasuga võrreldes ebaproportsionaalseks. Seega ei tulene menetlusseadustikust alust kaebuses esitatud kohustamisnõuete menetlemisest keeldumiseks ning halduskohtu määrus tuleb kohustamisnõuete läbi vaatamata jätmist puudutavas osas tühistada.
19.Halduskohtu määrus jääb muutmata osas, milles halduskohus tagastas kaebuse tuvastamisnõudes. Eraldiseisva tuvastamiskaebuse esitamiseks näeb menetlusseadustik ette kaebeõiguse täiendavad piirangud ning seda on isikul õigus esitada vaid juhul, kui see on tema õiguste kaitseks vajalik ja ei esine HKMS §-s 45 sätestatud piiranguid (vt nt Riigikohtu 02.11.2015 otsus nr 3-3-1-22-15, p-d 12‒15). Halduskohus on tuvastamisnõude käiguta jätmisel kaebajale õigesti selgitanud, et alates 01.01.2018 kehtiva HKMS § 45 lg 2 teise lause kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks. Kuna kaebuse kohaselt võimaldaks vastustaja tegevusetuse (kaebajale hoonete kordategemiseks tähtaja pikendamise otsustamisel) õigusvastasuse tuvastamine esitada kaebajal vastustaja vastu rahalise nõude, andis halduskohus põhjendatult kaebajale võimaluse esitada kohtule kahju hüvitamise nõue juba praeguses menetluses. Kaebaja seda ei teinud. Kuigi kahjunõude esitamata jätmine ei võta kaebajalt õigust teha seda tulevikus, leidis halduskohus õigesti, et tuvastamisnõude esitamine kahjunõudest eraldiseisvalt ei ole praeguses asjas lubatav. Kohtule ei ole äratuntav, kuidas saaks pelk vastustaja tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamine aidata praegusel juhul kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Väited tuvastamisnõude menetlemise vajalikkusest Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumise soovi tõttu sellist vajadust ei 6(7)
3-18-1064 põhjenda, sest puudub alus arvata, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei arvestaks siseriiklike õiguskaitsevahendite kasutamisena käesolevat kohtumenetlust. Ringkonnakohus märgib, et kohtul tuleb hinnata vastustaja tegevuse õiguspärasust hoonete kordategemiseks antud tähtaja pikendamata (sh pikendamise üle otsustamata) jätmisel ka kohustamiskaebuse lahendamisel.
20.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus määruskaebuse osaliselt ning tühistab Tallinna Halduskohtu 19.09.2018 määruse osas, milles halduskohus jättis kaebuse läbi vaatamata kaebaja esitatud kohustamisnõuetes. (allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.