E.G. kaebus tühistada Tallinna Vangla 15.05.2018 kiri nr nr 58/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/117-2 ning kohustada Tallinna Vanglat uuesti läbi vaatama kaebaja 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja: E.G. Vastustaja: Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik Arvamuse andmiseks kaasatud asutus: Justiitsministeerium, volitatud esindaja Laura Glaase
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata vangistusseaduse § 94 lg 5, mis kaalutlusõiguseta sätestab, et vahistatule ei kohaldata käesoleva seaduse §-s 25 sätestatud pikaajalist kokkusaamist.
2.Tühistada Tallinna Vangla 15.05.2018 kiri nr nr 58/18/8557-3 ja 22.06.2018 vaideotsus nr 5-15/18/117-2 ning kohustada Tallinna Vanglat uuesti lahendama kaebaja taotlust pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks.
3.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 17.20 eurot.
4.Asendada kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalidega.
Jätta kohtuistungi kinniseks kuulutamise taotlus rahuldamata.
6.Edastada kohtuotsuse ärakiri Riigikohtule.
Edasikaebamise kord
Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates (HKMS § 180, § 181 lg 2).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Kaebaja peeti kahtlustatavana kinni 03.06.2017 kell 13:43 karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 145 lg 2 tunnustel selles, et 03.06.2017 Viimsis asuvas kinosaalis pani ta toime muu sugulise iseloomuga teo alla 14 a K.T. suhtes. Lisaks esitati kaebajale kahtlustus KarS § 141 lg 2 p 1 tunnustel selles, et tema, olles isikuks, kes on varem toime pannud seksuaalse enesemääramise vastase süüteo, pani 03.06.2017 Viimsis asuvas kinosaalis toime muu sugulise iseloomuga teo arusaamisvõimetu 9 a L.J. suhtes. Harju Maakohtu 05.06.2017 määrusega nr 117-5440 vahistati kaebaja kuni 03.08.2017. Vahistamisaluseks oli kaebajapoolne uute seksuaalkuritegude toimepanemise oht.
2.Pärast kaebaja vahistamist ei kohaldanud prokuratuur tema kui vahistatu suhtes lisapiiranguid (kriminaalmenetluse seadustiku, edaspidi KrMS, § 1431).
3.07.07.2017 esitas prokuratuur kaebajale süüdistuse KarS § 145 lg 2 ning KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes, mille aluseks olid järgnevad teod: 1) 03.11.2016 täpselt tuvastamata kellaajal viibides Tallinnas Viru-Väike-Õismäe suunal sõitvas bussis nr 36, pani toime muu sugulise iseloomuga teo alla 14-aastase A.J. suhtes; 2) 09.05.2017 täpselt tuvastamata kellaajal viibides Tallinnas Keskuse-Estonia suunal sõitvas bussis nr 24, pani toime muu sugulise iseloomuga teo alla 14-aastase A.J. suhtes; 3) 03.06.2017 ajavahemikul 12:35 kuni 13:21 Viimsis asuvas kinosaalis pani toime muu sugulise iseloomuga teo alla 14 a K.T. suhtes; 4) 03.06.2017 ajavahemikul 10:45 kuni 12:00 pani Viimsis asuvas kinosaalis toime muu sugulise iseloomuga teo arusaamisvõimetu 9 a L.J. suhtes.
4.Harju Maakohtu 10.07.2017 määrusega nr 1-17-6580 anti kaebaja süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, 6, § 145 lg 2 järgi lühimenetluses kohtu alla ja jäeti tõkend vahistamine muutmata. Kohus otsustas tõkendi üle ilma istungit korraldamata (KrMS § 2351 lg 1), kuna kohtule ei esitatud tõkendi muutmise või tühistamise taotlust (KrMS § 258 lg 1 p 1).
5.Harju Maakohtu 12.10.2017 otsusega mõisteti kaebaja süüdi KarS § 141 lg 2 p 1, 6 järgi ning karistati teda vangistusega 2 aastat, samuti mõisteti kaebaja süüdi KarS § 145 lg 2 järgi ning karistati teda vangistusega 5 aastat. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks vangistus 6 aastat, mida vähendati ühe kolmandiku võrra (KrMS § 238 lg 2), mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 4 aastat vangistust, mille ärakandmise arvestus algab 03.06.2017. Tõkend vahistamine jäeti muutmata kuni otsuse jõustumiseni.
6.Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2018 otsusega jäeti Harju Maakohtu otsus muutmata.
7.22.08.2018 võttis Riigikohtu kriminaalkolleegium menetlusse kaebaja kaitsja poolt esitatud kassatsioonkaebuse ning saatis kaebajale teatise, et Riigikohus teeb lahendi hiljemalt 09.11.2018, selgitades, et vajaduse korral võib seda tähtaega määrusega pikendada kuni 60 päevani (KrMS § 363 lg 7).
8.18.04.2018 registreeriti Tallinna Vanglas (edaspidi vangla) kaebaja taotlus pikaajalise kokkusaamise lubamiseks poja ja perega. Vangla jättis 17.05.2018 kirjaga nr 5-8/18/8557-3 kaebaja taotluse pikaajalise kokkusaamise lubamiseks rahuldamata.
9.23.05.2018 registreeriti vanglas kaebaja vaie 17.05.2018 kirjale nr 5-8/18/8557-3. Vangla 22.06.2018 vaideotsusega nr 5-15/18/117-2 jäeti vaie rahuldamata. Vangla selgitas, et otsus on tehtud kehtiva õiguse alusel, mis ei võimalda vahistatule pikaajalist kokkusaamist. 2(12)
10.12.07.2018 registreeriti Tallinna Halduskohtus (edaspidi kohus) E.G. kaebus, milles ta taotleb, et kohus kohustaks vanglat uuesti läbi vaatama tema 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks ning sellega seonduvalt, et kohus algataks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (edaspidi PSJV).
11.Kohus võttis 19.09.2018 määrusega kaebuse menetlusse ja kohustas vanglat ning Justiitsministeeriumit (edaspidi JM) esitama seisukoha kaebuse kohta.
KAEBAJA SEISUKOHT
12.Kaebaja leiab, et pikaajalise kokkusaamise piirang on vastuolus põhiseadusega.
12.1.17.04.2018 taotluses (pealkirjastatud kaebus) tõi kaebaja välja, et vangla võimaldab tal 1 kord nädalas rääkida telefoni teel 5-10 minutit ning 2 korda kuus kohtuda lühiajaliselt. Pikaajalised kokkusaamised ei ole lubatud, mistõttu on tema perekonnaõiguse riive kestnud juba üle 1 aasta ning võib veel kesta võib-olla 3 aastat, mis kahjustab oluliselt tema perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid. Selline piirang on põhiseadusega (edaspidi PS) vastuolus. Kaebaja taotles pikaajalise kokkusaamise võimaldamist 4-aastase pojaga ja perega.
12.2.23.05.2018 vaides leiab kaebaja, et vahistatu poolt PS § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõiguse (edasikaebeõigus) kasutamine ei tohi olla põhjuseks perekonnasuhete purustamiseks.
12.3.12.07.2018 kaebuses märgib kaebaja, et tema kui süüdi mõistmata kinnipeetava ehk vahistatu õiguste ja vabaduste piiramine on vastuolus eelkõige PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja märgib, et kasutab PS § 24 lg 5 sätestatud põhiõigust selleks, et riik parandaks oma vead. Kaebaja on seetõttu vanglas süüdi mõistmata isikute režiimis, kus kehtivad tema suhtes piirangud, kaasa arvatud pikaajalise kokkusaamise piirang. Olukorras, kus kohtumenetlus venib paljudeks aastateks, laastavad piirangud inimese perekondlikke ja sotsiaalseid sidemeid.
12.4.25.10.2018 vastuses vangla ja JM seisukohtadele selgitab kaebaja lähedast suhet emaga, kes elab hetkel Vene Föderatsioonis ja kellega ta on vahistuse ajal suhelnud telefoni teel. Kaebaja kirjeldab lähedast suhet pojaga kuni kaebaja kinnipidamiseni. Kaebaja toob välja ema ja õe telefoninumbrid, millelt ta on nendega suhelnud.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
13.Vangla leiab, et pikaajalise kokkusaamise piirang ei ole vastuolus põhiseadusega, põhjendades seda kokkuvõtvalt järgmiselt.
13.1.Riigikohus on vahistatule VangS § 94 lg-st 5 tuleneva pikaajalise kokkusaamise keelu põhiseaduspärasust vaaginud PSJV 04.04.2011 otsuses 3-4-1-9-10 ja 16.11.2016 otsuses nr 34-1-2-16. Riigikohus leidis, et vahistamise, sh vahistuse põhjendatuse kontrolli regulatsioon võimaldab kaaluda vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive proportsionaalsust kriminaalasja menetluse käigus (otsus nr 3-4-1-2-16, p 111). Riigikohus rõhutas, et lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, tuleb anda kriminaalkohtumenetluses ning vastavat kaalutlusõigust ei tohiks anda vanglale (otsus nr 3-41-2-16, p 115). 3(12)
Kohtupraktikas on sedastatud, et olukorras, kus on teadmata jätkuvalt vahistatu režiimis viibiva isiku ohtlikkus, aitab veel kinnipeetava staatusesse viimata isikutele pikaajaliste kokkusaamiste mittelubamine kaasa vanglas avaliku korra normaalsele toimimisele ning teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitsele, samuti kuritegude tõkestamisele. Mainitud eesmärkide saavutamiseks puuduvad sama efektiivsed meetmed kui pikaajaliste kokkusaamiste keelamine (otsus nr 3-41-9-10, p 81). Otsuses nr 3-4-1-2-16 ei leidnud Riigikohus VangS § 94 lõike 5 vastuolu põhiseadusega, võttes arvesse nii kinnipeetud isikute vahi all viibimise kestust kui ka neile esitatud süüdistusi.
13.2.Kaebajaga seonduvalt märgib vangla järgmist. Arvestades, et E.G. on vaatamata varasemale karistusele seksuaalkuritegude toimepanemist laste suhtes jätkanud, on maakohus asunud seisukohale, et varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud süüdistatavale kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses ning süüdistatav on enda käitumisega tõendanud, et vabaduses viibides on ta jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Ka ringkonnakohus on maakohtu eelnimetatud seisukohaga nõustunud. Eeltoodust nähtuvalt on kriminaalmenetluses kaebaja vahistamise vajadust korduvalt hinnatud ja kaebaja vahi all hoidmist on põhjendatuks peetud. Kaebaja puhul esinesid riskid, mille vältimiseks on perekonnaelu mõõdukas riive Riigikohtu hinnangul õigustatud (seisukoha p 8).
13.3.Kaebaja puhul omab olulist tähtsust vahistatuna vanglas viibimise periood, mis on oluliselt lühem Riigikohtus menetletud juhtumitest. Kuna kaebaja suhtes kohaldati vahistamist alates 03.06.2017, on kaebaja vabadus piiratud 17.05.2018 otsuse tegemise ajaks ca 11 kuud ja 22.06.2018 vaideotsuse tegemise ajaks pisut üle aasta.
13.4.Kaebajale on tagatud võimalikku sotsiaalset isoleeritust tasakaalustavad meetmed, milleks on regulaarsed lühiajalised kokkusaamised lähedastega, kirjavahetus, telefoni kasutamine, pakisaamine.
14.Kokkuvõtvalt leiab vangla, et kaebaja õigus vanglavälisele suhtlemisele on olnud tagatud piisaval määral ning tulenevalt otsustest nr 3-4-1-2-16 ja 3-4-1-9-10 on olukord, kus kaebaja ei oma õigust pikaajalisele kokkusaamisele, õiguspärane. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata kaebaja kohustamisnõue, et vangla vaataks uuesti läbi kaebaja 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks.
KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHT
15.JM leiab, et pikaajalise kokkusaamise piirang ei ole vastuolus põhiseadusega, põhjendades seda kokkuvõtvalt järgmiselt.
15.1.Kohus hindas kaebaja vahistamise põhjendatust, mistõttu on vahistamine õiguspärane.
15.2.Vahistatutele, kelle suhtes ei ole kohaldatud absoluutset suhtlemispiirangut, aitab perekonnasuhete säilimisele kaasa võimalus suhelda perekonnaga lühiajalistel kokkusaamistel, õigus kirjavahetusele ja telefoni kasutamisele, paki saamise võimalus. Need õigused on kaebajale tagatud. Alates 03.06.2017 on kaebajale võimaldatud kokkusaamisi lähedastega kuueteistkümnel päeval. Tallinna Vanglas toimuvad lühiajalised kokkusaamised kestvusega 70 minutit (täpsemad andmed on esitatud seisukoha p-s 2.18).
4(12)
15.3.Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, kuidas on tema perekondlikud ja sotsiaalsed sidemed saanud kahjustada. Haldusorgani tegevusega saab siduda vaid neid asjaolusid, mis on tõendatud. Paljasõnalised väited ei saa olla piisav alus järelduda põhjuslikku seost haldusorgani tegevusega.
15.4.Iga juhtumi puhul tuleb muude asjaolude kõrval arvesse võtta perekondliku ja sotsiaalse suhte olemust ning iseloomu, st erinevaid suhteliike puhul saab ja tuleb neid hinnata erinevalt. Perekondlikud suhted, nt suhe abikaasa või lapsega, erinevad oma olemuselt ja komponentidelt sedavõrd palju, et eri perekondlike suhete vormide puhul isiku perekonnaelu võimaliku riive küsimuses tuleb lähtuda kaebajaga seotud asjaoludest. Abikaasa või elukaaslase puhul võiksid need komponendid olla nt ühine majapidamine (elukoht), püsiv kooselu, ühised lapsed, varaliste kohustuste jagamine vms. Vanglateenistusele teadaolevalt on kaebaja lahutatud ning kaebajal ei olnud ka elukaaslast vahetult enne tema tõkendi alusel vanglasse paigutamist. Seetõttu ei tõusetu kaebaja puhul paarisuhte küsimuse kontekstis võimalikku perekonnaelu riivet. Kaebaja on taotlenud pikaajalist kokkusaamist oma ema ja pojaga (seisukoha p 2.20). Täiskasvanud lapse ja tema ülenejate sugulaste puhul ühist elukohta, varaliste kohustuste jagamist vms reeglina ei eeldata ning pigem tuginevad sellised suhted, kui need on täiskasvanueas säilinud, omavahelisele moraalsele või praktilisele toetusele. Küllaltki levinud on, et täiskasvanud lapsed kolivad tööalastel, hariduslikel või muudel põhjustel elama teise linna või riiki ning suhtlus vanematega toimub peamiselt kas telefoni, e-posti või muude elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. Sellist eemalolekut ei peeta täiskasvanud lapse ja tema vanema suhet tavapäraselt osapooli kuigi palju mõjutavaks või kahjustavaks, võrreldes nt lähipaarisuhtega, kus selline mõju võiks olla tõenäolisem (kuid ei pruugi seda olla). JM teadaolevalt kolis kaebaja koos õega Venemaalt Eestisse oma isa juurde elama juba lapsepõlves. Seega ei elanud kaebaja oma emaga sellest ajast alates enam koos ning kaebaja ja tema ema on elanud vägagi arvestatava ajavahemiku (sh lapsepõlvest) eri riikides. Hetkel on kaebaja 30-aastane. Suhted ülenejate sugulastega on selle aja jooksul tavapäraselt välja kujunenud ja omandanud stabiilse iseloomu. Antud juhul võib väita, et täiskasvanud lapse ja tema üleneja sugulase vaheliste, juba väljakujunenud suhete puhul, ei anna pikaajaline kokkusaamine võrreldes lühiajalise kokkusaamisega juurde olulist lisaväärtust. Kaebusest ei nähtu ka argumente, mis võiksid anda alust vastupidiseks seisukohaks. Kuivõrd kaebaja elas juba vabaduses viibides pikkade aastate vältel oma emaga eri riikides, siis olid paratamatud piirangud vahetule suhtlusele kaebajale tekkinud juba tema vabaduses viibimise ajal. Kaebaja suhtes tõkendina vahistamise kohaldamine ei ole kuidagi seda olukorda muutnud. JM-i andmetel on kaebaja ema käinud kaebajaga lühiajalisel kokkusaamisel 22.12.2017, 10.01.2018 ja 19.01.2018. JM rõhutab, et kaebaja ei ole ka ise väitnud, et vangla oleks jätnud ühtegi taotlust lühiajaliseks kokkusaamiseks rahuldamata. Seega on vangla teinud kõik endast oleneva, et kokkusaamisi soodustada. JM juhib tähelepanu sellele, et vahistatul puudub Eesti kodakondsus ning vahistatu viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel. JM-le ei ole teada, et kaebaja emal oleks püsiv elukoht Eestis. Olukorras, kus pereliikmel nt puudub Eestis püsiv elukoht, ei saa teha järeldust võimalikust vangla tegevuse mõjust kaebaja perekondlikele suhetele. Puuduvad igasugused tõendid sellest, et suhted kaebaja ja tema ema vahel oleksid katkenud või muutunud oluliselt raskendatuks vangla tegevuse tõttu. Ühtegi sellist asjaolu ilmnenud ega kaebaja välja toonud pole. Seega jääb esiteks arusaamatuks, milliseid kahjulikke, vahistamisega kaasnevaid tagajärgi peab kaebaja oma õigusi rikkuvaks, teiseks puudub antud juhul vangla tegevusega igasugune põhjuslik seos. Kaebaja lapsega kokkusaamist on vangla kaebajale võimaldanud lühiajalise kokkusaamise vormis, kuid last ei ole kokkusaamisele toodud. Olukorrad, kus üks vanem ei soovi last viia 5(12)
vanglasse külastama oma teist vanemat, ei ole välistatud. Eelkõige esineb selliseid olukordi siis, kui lapse vanemate omavahelised suhted on katkenud, abielu lõppenud vms. Isikutevaheliste suhete iseloomu näitab eelkõige tahteavalduse väljendamine kontakti loomiseks. JM-le teadaolevalt ei ole kaebaja poja ema avaldanud ka ise soovi tuua last lühiajalisele kokkusaamisele. Vanglal puudub õigus ja pädevus teha sisulisi otsustusi lapse esindus- ja hooldusõigust puudutavates küsimustes või vaidlustes. Selline olukord väljub vanglale kui haldusorganile seadusega omistatud pädevusest (seisukoha p-d 2.20-2.23) .
15.5.Euroopa Inimõiguste Kohus (edaspidi EIK) leidis lahendites Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia, et riik ei saa tugineda üksnes seaduses sisalduvale sättele, mis keelab vahistatule pikaajalise kokkusaamise, vaid peab põhjendama, miks selline keeld on igal konkreetsel juhul vajalik. JM leiab, et see EIK otsustes kajastatud põhimõte ei ole käesolevas asjas kohaldatav. EIK otsused puudutasid juhtumiga, kus kaebajatel ei olnud võimalik saada pikaajalisi kokkusaamisi vastavalt üle kaheaastast perioodi ületava ning 1 aasta ja kümnekuulise perioodi vältel. Kummaski asjas ei seatud kahtluse alla, et negatiivne mõju kaebaja perekonnaelule oli otseselt pikaajalise vahistatuse tagajärg. Praegusel juhul aga selline negatiivne mõju puudub. Erinevalt kõnealusest juhtumist, oli EIK-s vaatluse all perekondlik suhe abikaasaga, mis juba oma iseloomult erineb kaebaja puhul vaatluse all olevatest perekondlikest suhetest.
16.Kokkuvõtvalt leiab Justiitsministeerium, et kaebaja õigusi ei ole rikutud. Väited kaebaja eraelu kahjustamisest on tõendamata. Kuivõrd kaebaja faktilised väited ei ole leidnud tõendamist, siis ilmneb alus halduskohtumenetluse (edaspidi HKMS) § 151 lg 2 p 1 alusel kaebus jätta läbi vaatamata. Kui kohus leiab, et kaebuse läbi vaatamata jätmiseks puudub alus, on samal põhjendusel alus jätta kaebaja kaebus rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
17.Kohus märgib, esmalt, selguse huvides, et kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on läbivalt (kohtueelne menetlus ja kohtumenetlus) puudutanud 4-aastast poega ja perekonda. Seega on eksitav Justiitsministeeriumi seisukoha p-s 2.20 märgitu, et kaebaja on taotlenud pikaajalist kokkusaamist ainult oma pojaga ja emaga.
18.Teiseks, selgitab kohus, et kaebaja vahistatuse üle otsustati kriminaalmenetluses ühel korral. See toimus 05.06.2017, kui Harju Maakohtu määrusega nr 1-17-5440 kaebaja vahistati. Harju Maakohtu 12.10.2017 otsuse resolutiivosas on üksnes kirjas: Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni otsuse jõustumisen, seejärel tõkend tühistada. Kohtuotsuse motiveerivas osas puudub põhistus, miks jätta tõkend vahistamine muutmata. Kohtuotsuses olev tekstiosa (lk 11 lõpp, 12 algus), mida vangla refereeris on tervikuna järgnev. Eelnevast järeldub, et E.G. on vaatamata varasemale karistusele jätkanud seksuaalkuritegude toimepanemist laste suhtes. E. G. Sellises käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale ning see näitab üheselt, et süüdistatav ei ole aru saanud talle varasemalt mõistetud karistuse tähendusest. Varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses. Uue seksuaalkuriteo toimepanemine laste suhtes kinnitab kohtu veendumust, et süüdistatav on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Kohus märgib, et vastav osa puudutab kaebajale mõistetud karistust. Harju Maakohus põhjendas kaebajale mõistetud karistust eripreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt. Seega ei ole Harju Maakohus süüdimõistvat otsust tehes hinnanud kaebaja vahistuse põhjendatust. Samuti puudub Tallinna Ringkonnakohtu 22.03.2018 otsuse motiveerivas osas põhistus, miks tõkend vahistamine jätta muutmata. Kohtuotsuse motiveerivas osas on üksnes võetud seisukoht 6(12)
selles osas, et Harju Maakohtu poolt mõistetud vangistus on põhjendatud. Vastav tekstiosa (otsuse p 11, lk 6) on järgnev. Arvestades käesolevas asjas kindlaks tehtud faktilisi asjaolusid ehk süüdistatav on vaatamata varasemale karistusele seksuaalkuritegude toimepanemist laste suhtes jätkanud, saab kahtluseta nõustuda maakohtu seisukohaga, et varasem karistus ei ole ilmselgelt omanud süüdistatavale kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses ning süüdistatav on enda käitumisega tõendanud, et vabaduses viibides on ta jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Tallinna Ringkonnakohus põhjendas kaebajale mõistetud karistust eripreventiivsetest kaalutlustest tulenevalt. Seega ei ole Tallinna Ringkonnakohus, jättes süüdimõistva otsuse muutmata, hinnanud kaebaja vahistuse põhjendatust. Järelikult on eksitav vangla seisukoha p-s 8 väljendatu, et kriminaalmenetluses on kaebaja vahistamise vajadust korduvalt hinnatud ja seda põhjendatuks peetud. Järgnevalt hindab kohus esmalt kaebeõigust (I), seejärel sätte asjassepuutuvust (II), kontrollib asjassepuutuva normi põhiseaduspärasust (III). Lahendab menetluskulude küsimuse (IV) ja viimaks võtab seisukoha isikuandmete avaldamise kohta kohtuotsuses (V). I Kaebeõigus ja tühistamis- ning kohustamiskaebuse lubatavus
19.Kohus leiab, et kaebuse läbivaatamata jätmiseks puudub alus.
19.1.Halduskohtusse pöördumise aluseks on subjektiivsete õiguste rikkumine (HKMS § 44 lg 1). Kaebaja subjektiivseid õigusi rikub vangla 17.05.2018 kiri kui haldusakt, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks 4-aastase pojaga ja perekonnaga. Kohus, tuginedes rahvastikuregistri andmele, tuvastas, et kaebajal on poeg D.G., ema J.G. ja õde S.B. Vangla on võimaldanud kaebajal nende inimestega lühiajaliselt kokku saada. Kaebaja poeg, ema ja õde mahuvad perekonnaliikmete mõiste alla lühiajalise ja pikaajalise kokkusaamise õiguse kontekstis (vangistusseaduse, edaspidi VangS, § 24 lg 1, 25 lg 1). Kohtu hinnangul puudub vaidlus selle üle, et kaebajal oleks kinnipeetavana õigus nende perekonnaliikmetega pikaajaliselt kokku saada. Seda takistab tema vahistatu seisund tulenevalt VangS § 94 lg-st 5.
19.2.On ilmne, et pikaajalise kokkusaamise keeld riivab kaebaja õigust perekonnaelule. Seda tõdes Riigikohus otsuse nr 3-4-1-9-10 p-des 42,43 ja kordas üle otsuse nr 3-4-1-2-16 p-s 93. Selle väitega nõustub ka JM (seisukoha p 2.8), tuues EIK lahendite Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia põhjal välja, et kummaski asjas ei seatud kahtluse alla, et negatiivne mõju kaebaja perekonnaelule oli otseselt pikaajalise vahistatuse tagajärg. JM leiab aga, et kaebaja ei ole tõendanud, kuidas tema kui vahistatu suhtes kehtiv pikaajalise kokkusaamise keeld rikub tema õigust perekonnaelule. Kohtule ei ole arusaadav, milliseid tõendeid peaks JM-i arvates kaebaja kohtule esitama oma õiguse rikkumise tõendamiseks lisaks sellele, et ta on selgesõnaliselt väljendanud soovi PS §-st 26 tulenevat põhiõigust realiseerida, millest on aga vangla kaebaja sõnul õigusvastaselt keeldunud. Olukorras, kus kaebaja ei saa pikema aja vältel kohtuda poja, ema ja õega, kuigi on selleks soovi avaldanud, ning JM ei ole kahtluse alla seadnud asjaolu, et tegemist on perekonnaga, siis on JM etteheide, et kaebaja ei ole oma perekonnaelu kahjustamist tõendanud, põhjendamatu.
7(12)
Niisamuti on kohtu jaoks mõistetamatud JM väited stiilis, et puuduvad igasugused tõendid sellest, et suhted kaebaja ja tema ema vahel oleksid katkenud või muutunud oluliselt raskendatuks vangla tegevuse tõttu (seisukoha p 2.22). Kohtu hinnangul on JM asunud hindama kaebaja ja tema perekonnaliikmete vaheliste sidemete tugevust, mis ei oma tähtsust kaebeõiguse ega VangS § 94 lg 5 põhiseadusele vastavuse hindamise kontekstis. Nende teemade üle otsustamisel on määravaks küsimus, kas kaebaja, tema poeg, ema ja õde moodustavad perekonna, kellel on PS §-st 26 tulenev põhiõigus. Kohus vastas sellele küsimusele jaatavalt.
19.3.Järelikult on kaebaja kohustamisnõue, et vangla vaataks uuesti läbi kaebaja 17.04.2018 taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, kaebaja poolt õigesti esitatud ja kohtu poolt menetlusse võetud. HKMS § 2 lg 4 kohaselt on kohtul menetlusosaliste avalduste tõlgendamise õigus. Kuigi kaebaja ei nimetanud kaebuses otsesõnu, et lisaks kohustamisnõudele on tal tühistamisnõue, leidis kohus menetlusse võtmise määruses, et kaebaja eesmärgiks on tema õigusi piirava haldusakti ning vaideotsuse tühistamine. Kuna kaebaja kohustamisnõude sisuline täitmine vangla poolt on võimalik üksnes seejärel, kui kohus tühistab haldusakti, mis piirab kaebaja õigusi, siis leiab kohus, et otsus tuleb teha tühistamis- ja kohustamisnõude suhtes.
19.4.Haldusakt peab olema kooskõlas õigusaktidega ning sellega võib isiku õigusi ja vabadusi piirata ainult seaduse alusel (HMS § 3 lg 1, § 54, § 107 lg 1). PS § 3 lg-st 1, §-st 102 ja § 15 lgst 2 tulenevalt peavad kõik teised siseriiklikud õigusaktid olema põhiseadusega kooskõlas. Seega peab haldusakti andmise aluseks olema põhiseadusega kooskõlas olev seadus. Kaebaja õigusi ja vabadusi on piiratud VangS § 94 lg 5 alusel. Ainuüksi vastava õigusnormi olemasolu ja selle järgimine haldusorgani poolt ei taga seda, et haldusakt on õiguspärane. Kui kohaldatav norm ei ole põhiseadusega kooskõlas, ei ole põhiseadusega kooskõlas ka selle alusel antud akt või sooritatud toiming.
19.5.Eeltoodust tulenevalt on selleks, et kohus saaks otsustada tühistamis- ja kohustamisnõude rahuldamise või rahuldamata jätmise üle, vaja hinnata, kas VangS § 94 lg 5 on põhiseadusega kooskõlas. Haldusorgan ei saa taotleda normi põhiseadusele vastavuse kontrolli Riigikohtus. Tegemist ei ole PSJV menetluse algatamise õigust omava subjektiga tulenevalt põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse saeduse (edaspidi PSJKS) § 4 lg-st 1. See õigus ja kohustus on kohtul tulenevalt PS § 152 lg-st 1 ja HKMS § 158 lg-st 4. II Asjassepuutuv õiguslik regulatsioon
20.Igaühel on õigus oma kohtuasja läbivaatamisel taotleda asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist (PS § 15 lg 1 ls 2). Sõltumata taotluse esitamisest saab kohus asja läbivaatamisel tunnistada põhiseadusevastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus (PS § 15 lg 2, HKMS § 158 lg 4).
21.Norm, mille suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus algatatakse, peab olema asjassepuutuv (PSJKS § 14 lg 2). Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab olema asjassepuutuv säte kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega. 8(12)
22.Riigikohtu märkis otsuses nr 3-4-1-2-16, et VangS § 94 lg 5 on asjassepuutuv norm PSJV teostamise mõttes ning esitas vastavad põhjendused (otsuse p-d 88-92). Kohus leiab, et VangS § 94 lg 5 on asjassepuutuv norm käesolevas vaidluses, Riigikohtu põhjendused on asjakohased ning puudub vajadus neid põhjendusi korrata. III Asjassepuutuva normi põhiseaduspärasuse kontroll
23.Kohus tuvastas eelnevalt, et poeg, ema ja õde on kaebaja perekonnaliikmed. Kohtule ei nähtu faktilisi asjaolusid, ning vastustaja ega JM ei ole sellistele asjaolude viidanud, mis välistaksid VangS § 25 kohaldamise võimalikkuse korral kaebajale pikaajalise kokkusaamise lubamise vangla poolt. Riivatud põhiõigused
24.Kohtu hinnangul riivab VangS § 94 lg-s 5 sätestatud absoluutne keeld PS §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatust. Seda tõdes Riigikohus otsuse nr 3-4-1-9-10 p-des 42,43 ja kordas üle otsuse nr 3-4-1-2-16 p-s 93. Kohus nõustub nende põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid põhjendusi korrata. Riive põhiseaduspärasuse hindamine
25.PS §-s 26 sätestatud põhiõiguse riive ei tähenda veel selle õiguse rikkumist (otsus nr 3-41-2-16, p 94). Kohus ei kahtle VangS § 94 lg-s 5 formaalses põhiseaduspärasus ega selle piirangu eesmärgi legitiimsuses, küll aga selles, kas piirang on kaebaja puhul proportsionaalne
(PS § 11).
Proportsionaalsus eesmärgi suhtes
26.VangS § 94 lg-s 5 sätestatud keelu põhiseaduspärasust tuleb kontrollida kaebajast lähtuvalt (otsus nr 3-4-1-2-16, p 85). Kaebaja olukorra hindamisel tuleb ennekõike arvesse võtta kaebaja vahi all viibimise pikkust kui nende põhiõiguste riive intensiivsuse põhilist mõjutajat ning süüdistust kuritegudes, mille menetlemise tagamiseks on neile vaidlusalust tõkendit kohaldatud (otsus nr 3-4-1-2-16, p 122).
26.1.Kui võrrelda T. Voolu ja P. Haviku süüdistusi (otsus nr 3-4-1-2-16) ning kaebaja süüdistusega, siis on erinevused ilmsed. T. Voolu ja P. Haviku süüdistati kuritegeliku ühendusega seotud kuritegudes. Nende puhul põhines pikaajalise kohtumise absoluutne keeld presumptsioonil, et eesmärk vältida ohtu kriminaalmenetluse läbiviimisele selle lubamatu mõjutamise teel pikaajaliste kohtumiste kaudu kaalub üles vahistatu perekonnaelu puutumatuse põhiõiguse riive (otsus nr 3-4-1-2-16, p 131). Seda ohtu hinnatakse kriminaalmenetluse käigus: kohtueelses menetluses teeb seda prokuratuur (kelle otsus on määruskaebe korras kontrollitav lõppastmes kohtu poolt) ja kohtumenetluses kohus. T. Voolule ja P. Havikule esitatud kahtlustusest ja kriminaalmenetluse asjaoludest tulenevalt kohaldas prokuratuur nende kui vahistatute suhtes KrMS § 1431 lg 1 p-s 1 sätestatud lisapiiranguid.
9(12)
26.2.Samuti on ilmsed erinevused kriminaalmenetluse käigus tehtud otsustes. Kaebaja suhtes kohalduv pikaajalise kokkusaamise piirang tuleb üksnes sellest, et kaebaja on vahistatu seisundis. Kaebaja puhul ei ole kriminaalmenetluses – kohtueelses ega kohtumenetluses – kohaldatud piiranguna pikaajalise kokkusaamise piirangut ega ühtegi teist piirangut.
26.3.T. Voolu ja P. Haviku juhtumi puhul omistas Riigikohus olulise tähenduse asjaolule, et kaebajatest tulenevat ohtu õigusemõistmisele kontrolliti kokku neljal korral vahistatuse põhjendatuse kontrolli käigus. Kaebaja vahistatuse põhjendatust ei ole kontrollitud määruskaebe korras ega kohtu alla andmisel.
26.4.Riigikohus märkis, et ei ole välistatud, et VangS § 94 lg 5 kohaldamine võib T. Voolu ja P. Haviku juhtumist teistsuguste asjaolude, sh teistsugustes kuritegudes süüdistatavate kaebajate või teiste VangS § 25 lg-s 1 märgitud isikugruppide puhul, kelle kokkusaamise vahistatuga VangS § 94 lg 5 välistab, viia vahistatu (ja tema perekonnaliikme) perekonnaelu põhiõiguse ebaproportsionaalse riiveni (otsuse nr 3-4-1-2-16, p 136).
26.5.Kohtuotsuse p-dest 27.1.-27.3 toodust nähtub, et põhjendused, mille Riigikohtu PSJVK esitas otsuse nr 3-4-1-2-16 p-des 124-129 absoluutse piirangu legitimeerimiseks (kokkuvõtvalt kuritegeliku ühenduse toimimisega seotud ohud õigusemõistmisele), ei ole kohaldatavad käesolevas vaidluses.
26.6.Kui otsuse nr 3-4-1-2-16 puhul oli proportsionaalsuse hindamisel määravaks pikaajalisest kokkusaamisest tulenev oht õigusemõistmisele, siis kaebaja puhul see nii ei ole. Kaebaja puhul on põhiõiguse piirang tulenev üksnes vahistatu seisundist. Kaebajat puudutava juhtumi asjaoludest tulenevalt ei olnud VangS § 94 lg 5, mis ei võimalda kaalutlusõigust, kohaldamine vangla poolt vajalik ning põhjustas kaebaja põhiõigusi rikkuva olukorra.
26.7.Kohus nõustub JM-ga selles, et kaebaja vahistatuse pikkus – kohtuotsuse tegemise aja seisuga 02.11.2018 peaaegu 1 a 5 k – on lühem võrreldes T. Voolu ja P. Haviku juhtumi ning Varnas vs. Leedu ja Costel Gaciu vs. Rumeenia juhtumitega. Kuid sellest ei saa teha järeldust, et tegemist ei ole pikaajalise vahistatusega. Pikaajalise vahistatuse formaal-juriidiline määratlus puudub. Kohtu hinnangul ei saa ainuüksi vahistuse pikkusest lähtuvalt tuletada piirangu intensiivsust. Riigikohus märkis T. Voolu ja P. Haviku juhtumi puhul, et kaebajate pikk vahistuses viibimise aeg on tingitud neile süüdistuses etteheidetavate kuritegude laadist ja raskusest (otsuse nr 3-4-1-2-16, p 124). See väide on mõistetav, kuna juhtumi asjaoludest nähtuvalt vahistati T. Voolu ja P. Havik 14.04.2014 ning anti kohtu alla alles 19.03.2015 (kriminaalasja keerukus ja mahukus), mistõttu nad olid vahistatud peaaegu 1 aasta kohtueelse menetluse ajal (otsuse nr 3-4-1-2-16, p-d 1 ja 6). Nende suhtes tehti süüdimõistev otsus Harju Maakohtu 07.09.2016 otsusega nr 1-16-6717 (otsus nr 3-4-1-2-16, p. 127), millega lõppes vahistatus. Kaebaja anti kohtu alla Harju Maakohtu 10.07.2017 määrusega ehk ca 1 kuu pärast vahistamist ning alates sellest ajast on toimunud kohtumenetlus, mis on jätkunud kaebaja poolt temale PS § 24 lg-s 5 sätestatud kaebeõiguse teostamise tõttu. Seega ei saa väita, et kaebaja kuritegude laad ja raskus on tinginud ca 1,5 a pikkuse vahistatuse. Vahistatuse pikkus tuleneb kohtumenetlusest, tõkendi kohaldamine kohtu alla andmisest kuni tänase päevani toimuvast kassatsioonimenetlusest.
26.8.Kaebajale on vahistatuse ajal võimaldatud lühiajaliselt kokku saada poja, ema ja õega maksimaalselt 2 korda kuus. See nähtub JM poolt esitatud tabelist (JM seisukoha p 2.18). Ühe kokkusaamise kestvus on maksimaalselt 70 minutit (JM seisukoha p 2.18) ehk keskmiselt 30 10(12)
päeva jooksul kuus on isikul võimalik kohtuda oma lähedase inimesega maksimaalselt 2 h 20 minutit. Isegi kui juurde arvestada telefonikõne õigus, on peaaegu 1 aasta 5 kuu pikkust vahistatust arvestades tegemist väga piiratud suhtlemise võimalusega. Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on pikaajalise kokkusaamise juures oluliseks peetud tundeelu edendamist ning emotsionaalse sideme tihendamist perekonnaliikmete vahel. Kohtu hinnangul ei asenda vangla poolt võimaldatavad suhtlusvõimalused puudust, mida kaebaja tunneb pikaajalise kokkusaamise piirangu tõttu.
26.9.Kohus leidis eelnevalt (otsuse p 19.2), et JM omistab põhjendamatult suure tähelepanu kaebaja ja tema perekonnaliikmete vaheliste sidemete tugevuse hindamisele, üritades sel viisil näidata, et pikaajalise kohtumise keeld ei riku kaebaja perekonnaelu. JM esitab väiteid, mis seavad kahtluse alla objektiivsuse. Kaebaja ja ema vahelisi suhteid on hinnatud näiteks järgmiselt. Vahistatul puudub Eesti kodakondsus ning vahistatu viibib Eestis tähtajalise elamisloa alusel. JM-le ei ole teada, et kaebaja emal oleks püsiv elukoht Eestis. Olukorras, kus pereliikmel nt puudub Eestis püsiv elukoht, ei saa teha järeldust võimalikust vangla tegevuse mõjust kaebaja perekondlikele suhetele (seisukoha p 2.22). Kohus nõustub sellega, et kaebaja ema elukoht väljaspool Eesti Vabariiki võib raskendada suhtlemist pojaga, kuid see ei anna vastust küsimusele, kas ema kohtuks pojaga pikaajaliselt, kui VangS § 94 lg 5 seda ei välistaks. Vangla poolt esitatud andmetest (seisukoha lisad 4 ja 5) nähtuvalt on kaebaja vahistatuse kestel pidevalt suhelnud emaga telefoni teel ning ema on kahel korral kaebajaga lühiajaliselt kohtunud (seisukoha lisa 1), mis näitab perekonnasuhte olemasolu.
26.10.Vangla poolt esitatud andmetest (seisukoha lisad 4 ja 5) nähtuvalt on kaebaja vahistatuse kestel pidevalt suhelnud õega telefoni teel ning ema on kahel korral kaebajaga lühiajaliselt kohtunud (seisukoha lisa 1), mis näitab perekonnasuhte olemasolu.
26.11.JM on kaebaja pikajaalise kokkusaamise osas pojaga teinud väära rõhuasetuse (seisukoha p 2.23). Kohus ei otsusta käesoleva vaidluse raames mitte selle üle, kas kaebajal on faktiliselt võimalik pojaga kokku saada. See küsimus saab tõusetuda alles siis, kui kaebajal tekib õiguslikult võimalus pojaga pikaajaliselt kokku saada. Hetkel see õigus, mida kaebaja soovib realiseerida, puudub.
26.12.Kokkuvõtvalt on kohus veendumusel, et muud kaebajale lubatud suhtlusvõimalused, mille vangla ja JM on välja toonud, ei kompenseeri nii ulatuslikku põhiõiguste riivet, mille on tekitanud kohtuotsuse tegemise seisuga peaaegu 1 a 5 kuud kestnud pikaajalise kokkusaamise keeld.
27.EIK märkis lahendis Costel Gaciu vs Rumeenia, et kuigi EIÕK artikkel 8 ei taga õigust pikaajaliseks kohtumiseks, siis tuleb arvestada, et vahistatud isikut tuleb enne süüdimõistavat kohtuotsust käsitada süütuna ning piirangud peaksid olema seotud konkreetsete asjaoludega, st mitte olema universaalsed. Viidatud lahendis EIK tuvastas EIÕK artikli 14 koosmõjus artikliga 8 rikkumise. Kriminaalmenetluses kehtib ultima ratio põhimõte ning isikule piirangute kohaldamine peab olema n-ö võimalikult minimaalne, see tähendab isiku suhtes kohaldatavad piirangud ei tohi olla ulatuslikumad, kui see on kriminaalmenetluse huvides vajalik. VangS § 94 lg-ga 5 on aga seadusandja sätestanud, et isiku vahistamisega kaasneb automaatselt pikaajalise kokkusaamise keeld ning seda ei ole vaja kaalutleda.
11(12)
28.Kaebaja juhtumi puhul viib ilma kaalutlusõiguseta VangS § 94 lg 5 kohaldamine tema perekonnaelu põhjendamatu riiveni, mistõttu tunnistab kohus VangS § 94 lg 5 põhiseadusevastaseks. Kohus jätab kaebaja põhiõiguste tagamiseks VangS § 94 lg 5 kohaldamata ning PSJKS § 9 lg 1 alusel saadab asja menetlemiseks Riigikohtule.
29.Kohustamiskaebus tuleb HKMS § 5 lg 1 p 2 alusel rahuldada ning kohustada vanglat uuesti hindama kaebaja 17.04.2018 taotlust pikaajaliseks kokkusaamiseks. See tähendab ühtlasi kaevatava haldusakti tühistamist HKMS § 5 lg 1 p 1 alusel. Samuti tuleb tühistada kaevatav vaideotsus, kuna see on haldusakti sisulise õigusvastasuse tõttu samuti õigusvastane. IV Menetluskulud
30.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kantud menetluskulud mõistetakse välja kuludokumentide alusel (HKMS § 109 lg 1). Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot, samuti on kaebaja menetluskuludeks 50 lk A4 paberit summas 0,70 EUR ja pastakas summas 1,50 eurot (HKMS § 101 lg 2, 103 lg 1 p 2). Kaebaja tasutud menetluskulud tuleb välja mõista vastustajalt. V Isikuandmete avaldamine
31.HKMS § 175 lg 3 kohaselt asendatakse kohtu algatusel avaldatavas kohtuotsuses andmesubjekti nimi initsiaalide või tähemärgiga ning ei avaldata tema isikukoodi, sünniaega, registrikoodi, aadressi ega muid andmeid, mis võimaldavad teda üheselt identifitseerida. Kohtu hinnangul on isikuandmete avaldamata jätmine põhjendatud, kuna kaebaja suhtes ei ole tehtud jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, mistõttu kehtib tema suhtes süütuse presumptsioon. Otsuses on kajastatud kaebajale esitatud süüdistus, mis võib otsuses isikuandmete avaldamise korral kaebaja õigusi kahjustada. VI Kohtuistungi kinniseks kuulutamine
32.JM esitas taotluse kohtumenetluse osaliselt kinniseks kuulutamiseks seoses kaebaja riskihindamise ankeetidega, mida JM peab asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teabeks. JM ei esitanud kohtule kaebaja riskiankeete, mistõttu ei ole neid asja materjalide juurde võetud. Sel põhjusel puudub vajadus taotlust sisuliselt lahendada. (allkirjastatud digitaalselt) Tristan Ploom
OSALISELT
TÜHISTATUD
KOHTUOTSUSEGA.
TALLINNA
RINGKONNAKOHTU
29.11.2019
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.