Sponsum OÜ (pankrotis) kaebus Veterinaar- ja Toiduameti 23.02.2018 otsuse nr 3 tühistamiseks ning Veterinaar- ja Toiduameti kohustamiseks vaadata Sponsum OÜ (pankrotis) 28.07.2016 taotlus uuesti läbi 10 tööpäeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest
Menetlusosalised
Kaebaja – Sponsum OÜ (pankrotis), volitatud esindaja vandeadvokaat Armand Reinmaa Vastustaja – Veterinaar- ja Toiduamet, volitatud esindaja vandeadvokaat Jaanus Tehver
Asja läbivaatamine
02.10.2018
RESOLUTSIOON
Jätta Sponsum OÜ (pankrotis) kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2018 (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Lääne-Viru maavanem kehtestas 21.07.2016 korraldusega nr 1-1/16-666 Sponsum OÜ-le (pankrotis; Sponsum) kuuluvas loomapidamishoones (Lääne-Viru maakonnas Kadrina vallas Kallukse külas) karantiini, ümber selle kolme kilomeetri raadiuses ohustatud tsooni ning kümne kilomeetri raadiuses järelevalvetsooni vastavalt korralduse lisaks olevale kaardile. Karantiini kehtestamise põhjus oli sigade Aafrika katku (SAK) diagnoosimine Sponsumile kuuluvas loomapidamishoones.
2.Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) kehtestas 21.07.2016 otsusega nr 64 (tl 7) Sponsumile kuuluvas loomakasvatusettevõttes karantiini ajal kehtivad kitsendused. Kitsenduste p 4 nägi ette, et kohalik loomatauditõrje komisjon korraldab kõigi taudikoldes olevate sigade kohese hukkamise viisil, mis välistab haiguse leviku. Sponsum esitas otsuse selle punkti õigusvastasuse tuvastamiseks kaebuse, mille Tartu Halduskohus jättis 20.11.2017 otsusega nr 3-16-1695 rahuldamata. Sponsumi apellatsioonkaebus on Tartu Ringkonnakohtu menetluses.
3.Sponsum esitas 28.07.2016 VTA-le taotluse SAK tõrjega tekkinud kahju hüvitamiseks (tl 9-10). VTA jättis 31.08.2016 otsusega nr 22 Sponsumi taotluse rahuldamata (tl 42-44).
4.Sponsum esitas 29.09.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse VTA 31.08.2016 otsuse tühistamiseks ja VTA kohustamiseks Sponsumi 28.07.2016 taotluse uueks läbivaatamiseks (haldusasi nr 3-16-1953). Halduskohus jättis 18.01.2017 otsusega kaebuse rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 10.01.2018 otsusega Sponsumi apellatsioonkaebuse, tühistas VTA 31.08.2016 otsuse ning kohustas VTA-d vaatama Sponsumi taotlus uuesti läbi.
5.VTA tegi 23.02.2018 otsuse nr 3, millega jättis uuesti kaebaja 28.07.2016 taotluse rahuldamata (tl 54-57p). 1) VTA 20.-21.07.2016 kontrollaktis nr 07-45-16/42 (kontrollakt), sellele lisatud 22.07.2016 töölehel (tööleht) ning Eesti Maaülikooli Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituudi sigade SAK epidemoloogilise uuringu tulemuste 08.08.2016 lõpphinnangus (EMÜ lõpphinnang) on tuvastatud taotleja tehtud vead bioohutusmeetmete rakendamisel. Dokumenteeritud asjaolud kajastavad olukorda taotleja ettevõttes enne seda, kui ettevõttes alustati taudikolde likvideerimist ja rakendati taotleja tahtest sõltumatuid muudatusi ettevõtte tegevuses ja töökorralduses. 2) Esiteks kvalifitseerub loomatauditõrje seaduse (LTTS) § 71 lg 1 p 6 ning kuni 06.11.2016 kehtinud põllumajandusministri määruse nr 179 „Sigade klassikalise katku ja sigade Aafrika katku tõrje eeskiri“ (tõrje eeskiri) § 71 lg 1 p 7 rikkumiseks loomasööda käitlemine, s.o fakt, et söödajahu transportiv auto sõidab jahu laadimiseks ettenähtud ruumi sisse, jahu kallatakse seal ruumi põrandale ning põrandalt liigub sööt vastava seadme (nn tigu) abil edasi loomadeni, kusjuures viiruse sattumine söödaruumi ja sealt sööda kaudu edasi loomadeni ei olnud välistatud veovahendi rataste tõhusa desinfitseerimise ega potentsiaalselt viirust kandvate teiste loomade söödaruumi pääsemise tõkestamise teel (söödaruumi põrandalt leiti kassi väljaheiteid). 3) Teiseks kvalifitseerub LTTS § 71 lg 1 p 8 ning tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-de 1 ja 10 rikkumiseks väikeloomade ettevõtte territooriumile ja loomapidamishoonesse pääsemise võimalus, s.o fakt, et territooriumi ümbritsev aed ja värav ei takistanud väikeloomade pääsu farmi territooriumile ning kasside jm väikeloomade pääs nii söödaruumi kui loomapidamishoonetesse ei olnud takistatud. Farmi territooriumil elas kass koos poegadega (söödaruumi all) ning jälgitav oli kass liikumine farmi ja külgneva metsa vahel. 4) Ainuüksi viidatud kaks rikkumist annavad aluse järelduseks, et taotleja on rikkunud bioohutusnõudeid sedavõrd olulisel määral, et ka kõigi ülejäänud puuduste mittearvestamise 2(9)
3-18-523 korral ei oleks taotluse rahuldamise eeldus täidetud. Need rikkumised esinesid SAK viiruse farmi jõudmise tõenäolisel perioodil (28.06.2016-08.07.2016) ning on käsitletavad käibes vajaliku hoole järgimata jätmisena ja hooletusena Euroopa Komisjoni määruse (EL) nr 702/2014 „Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklite 107 ja 108 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi põllumajandus- ja metsandussektoris ja maapiirkondades tunnistatakse siseturuga kokkusobivaks“ (määrus nr 702/2014) art 26 lg 12 tähenduses. Eelviidatud kaks rikkumist on põhjuslikus seoses SAK viiruse jõudmisega kõnealusesse farmi. See, et VTA ei ole varasemalt kõnealuste rikkumiste esinemist tuvastatud, ei anna alust järeldada, et rikkumisi tegelikult ei esinenud.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6.Sponsum OÜ (pankrotis) esitas 13.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.06.2018) VTA 23.02.2018 otsuse tühistamiseks ja VTA kohustamiseks vaadata kaebaja 28.07.2016 taotlus uuesti läbi. 1) Vastustaja on püüdnud vaidlustatud otsuses näidata, et kontrollakt tõendab ka perioodil 28.06-08.07.2016 farmis aset leidnud asjaolusid. See väide on asjakohatu, kuna ringkonnakohus on otsuses nr 3-16-1953 võtnud selgelt seisukoha, et kontrollakti koostamise ajal esinenud asjaolud ei peegelda farmis valitsenud tegelikku olukorda sea eeldusliku nakatumise aja perioodil. Lisaks on vastustaja eksinud kontrollakti koostamisega seotud asjaolude kirjeldamisel. Vastustaja on põhjendanud, et kontrollakt koostati 20.07.2016 õhtul ja 21.07.2016 hommikul, kuid kitsendusi hakati rakendama alles 21.07.2016 alates kella 13-st. Samas on vastustaja 21.07.2016 kitsenduste otsus kaebaja esindajale üle antud allkirja vastu 21.07.2016 kell 10.45 ning sellega kaotas kaebaja igasuguse kontrolli farmi üle. Samuti on kontrollakti allkirjastamata lisalehele kuupäevaks märgitud 22.07.2016, mil toimus juba teist päeva aktiivne sigade hukkamine. Varasemas kohtumenetluses on VTA kinnitanud, et kontrollakti lisaleht kirjutati hiljem kontoris valmis, seega ei ole kindel, mis päeval ja mis kell nähtud asjaolusid on kontrollakti lisalehel kajastatud. Seetõttu ei saa nõustuda vastustaja käsitlusega, et kontrollakt ja EMÜ lõpphinnang on koostatud tingimustes, mis kajastasid tavapärast farmi töötamist. 2) Vastustaja on 07.07.2016 teostanud kaebaja farmis kontrolli ja koostanud kontrollakti, kus on märgitud, et farmis on kõik bioohutusnõuded täidetud ja mistahes ettekirjutusi kaebajale ei tehtud. Arusaamatu on, miks peab vastustaja 20.-21.07.2016 kontrollakti kaebaja hoolsuskohustuse rikkumist tõendavaks tõendiks, kuid 07.07.2016 kontrollakt ei ole vastustaja hinnangul asjakohane tõend. Mõlema kontrollakti on koostanud vastustaja ametnik. 3) Pärast ringkonnakohtu otsuse nr 3-16-1953 jõustumist ei ole vastustaja läbiviidud haldusmenetluses tuvastanud ühtki uut asjaolu. Kui vastustaja eesmärgiks oli jõuda järeldusele, et bioohutusnõudeid on rikutud ka perioodil 28.06-08.07.2016, siis oleks vastustaja pidanud koguma omal algatusel täiendavaid tõendeid. Samuti järeldub uuest haldusaktist, et vastustaja on loobunud mitmetest varasemalt väidetud rikkumistest ning lõpuks asunud seisukohale, et kaebaja on rikkunud ainult kahte bioohutusnõuet. Kaebaja järeldab, et vastustaja pidas 23.02.2018 otsuses teisi kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus märgitud puudusi märkusteks, mitte bioohutusnõuete rikkumiseks. 4) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud ega ole tõendanud, et kaebaja ei desinfitseerinud perioodil 28.06-08.07.2016 tõhusalt söödajahu transportiva auto (veoauto) rattaid. Veoauto sõitis farmi läbi värava ees paiknenud desovanni ning enne ruumi sisse sõitmist desinfitseeriti sõiduki rattad täiendavalt spetsiaalse käsipritsiga. Osundatut teostati igakordsel veoauto väljumisel ja sisenemisel. Nimetatud asjaolu tõendab kaebaja farmis peetud sõidukite
3(9)
3-18-523 desopäeviku väljavõte, kust on näha, et veoautot on nakatumise perioodil igal farmist väljumisel ja tagasi tulemisel desinfitseeritud. Seda asjaolu tõendab ka 07.07.2016 kontrollakt. Muuhulgas kontrollis vastustaja ametnik 07.07.2016 kontrolli läbi viies ka jahuruumi seisukorda ning pidas sellisel viisil veoauto desinfitseerimist piisavaks, et vältida SAK-i levikut farmi. Vastustaja ei ole selgitanud, millisest õigusaktist on vastustaja järeldanud sellise ettevõtja hoolsuskohustuse määra, mille kohaselt oleks kaebaja pidanud sööda korrektseks käitlemiseks veel midagi ette võtma. Vastustaja on praegusel juhul järeldanud seadusest tuleneva bioohutusnõude rikkumise ajal, mil kaebaja farmi valdus oli üle antud vastustajale ning mil kaebajal puudus mistahes vajadus ja mõistlik põhjendus veoauto rataste desinfitseerimiseks. 5) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud, et kass ja kassipojad olid farmis ka varem, sh perioodil 28.06.-08.07.2016. Vaidlustatud otsuses on ette heidetud, et söödaruumi põrandalt leiti kassi väljaheiteid. Tegemist on täiesti uue asjaoluga, mida vastustaja ei ole varasemas haldusmenetluses väitnud. EMÜ lõpphinnangus on esitatud pilt, millele on juurde kirjutatud, et tegemist on farmi koridorist leitud kassi väljaheidetega. Seda, et söödaruumist leiti kassi väljaheiteid, ei ole kirjeldatud EMÜ lõpphinnangus ega kontrollaktis. Vastustaja ei ole tõendanud, et perioodil 28.06.-08.07.2016 oli potentsiaalselt viirust kandvatel loomadel juurdepääs söödaruumile. Kaebaja töötajad ega lepinguga volitatud isikud ei ole kaebaja farmis kassi näinud. See, et kass võis käia väidetavalt farmi territooriumil ajal, mil farmis toimetasid vastustaja ametnikud ja VTA korraldusel AS Vireen töötajad, ei puuduta kuidagi kaebaja hoolsuskohustust. On äärmiselt tõenäoline, et kass (kui ta üldse oli kahe pojaga) viibis hoones vaid seetõttu, et kontrolli läbiviimise ja sigade tapmise ajal olid kõik farmi uksed lahti, mistõttu ei olnud juurdepääs farmi hoonesse kassile sel ajal tõkestatud. Farmi tavapärasel tööajal hoiti kõik uksed pidevalt suletuna ning kaebaja töötajad jälgisid, et farmi ei pääseks teisi loomi. 6) Vastustaja on ebaõigesti järeldanud, et kaebaja farmi territooriumi aed ja värav ei takistanud väikeloomade pääsu territooriumile. Kassi ei olnud farmi territooriumil 28.0608.07.2016. Samuti, kui kass käis üle aia, nagu vastustaja on kirjeldanud, siis ei oleks olnud mistahes viisil kaebajal võimalik takistada kassi territooriumile pääsemist – kass on võimeline üle ronima ka mitme meetri kõrgusest tarast ning ka maa sisse betoneeritud aed ei oleks kassi takistanud. Vastustaja ei ole haldusaktis selgitanud, millist käitumist oleks ta sellises olukorras oodanud hoolsalt ettevõtjalt. Hoolsuskohustus on täidetud sellega, et kui kass peaks ilmuma farmi territooriumile, siis töötaja eemaldab kassi territooriumilt. Liiatigi märgitakse kassi alles 22.07.2016 töölehel, mille kohta vastustaja esindaja kinnitas, et osundatu täideti kontoris ning kaebajale edastati lisaleht alles koos EMÜ lõpphinnanguga. EMÜ lõpphinnangus ei ole seejuures tuvastatud ühtegi kassi ega kassipoega, vaid ainult kassi väljaheited ning sedagi mitte otsuses nimetatud kohas. 7) Kaebaja farmi aed on rajatud juba 2015. a-l eesmärgiga täita seadusest tulenevat bioohutusnõuet ja tõkestada väikeulukite ligipääs farmi territooriumile. Vastavat eesmärki on aed varasemalt edukalt täitnud ka VTA hinnangul, mida tõendavad mitmed kontrollaktid, mille VTA on koostanud 2016. a-l. 8) Vastustaja ei ole õiguspäraselt kindlaks teinud, et loomahaiguse on tahtlikult või hooletuse tagajärjel põhjustanud kaebaja. Vastustaja järeldus põhineb ebaõigetel faktilistel asjaoludel, mis ei esinenud ajal, mil toimus eelduslikult sea nakatumine SAK-i. Seega puudub põhjuslik seos väidetava hoolsuskohustuse rikkumise ja sea nakatumise vahel.
7.Veterinaar- ja Toiduamet palub 17.04.2018 vastuses (täiendatud 29.06.2018) jätta kaebus rahuldamata. 1) VTA juhindus ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-16-1953 tehtud otsuses võetud seisukohtadest. Ringkonnakohus ei ole tuvastanud, et bioohutusnõuete rikkumine sigade 4(9)
3-18-523 eeldatava nakatumise perioodil ei ole tõendatud. Varasema VTA otsuse tühistamise tingisid puudused otsuse põhjendamisel. 2) Vaidlustatud otsuses on esmalt põhjendatud seda, kas kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud puudused võisid olla mõjutatud 21.07.2016 alanud taudikolde likvideerimise toimingutest (mil ettevõttes toimuv ei olnud enam kaebaja kontrolli all). Vastus sellele küsimusele on eitav ning vastavat järeldust on otsuses põhjendatud. Kahe puuduse osas – ebapiisava kontsentratsiooniga desolahuse kasutamine ja desobarjääri puudumine ühe värava juures – ei saa lugeda tuvastatuks, et need esinesid ka perioodil 28.06.2016-08.07.2016. Ülejäänud puuduste osas on nende olemusest tulenevalt põhjendatud järeldada, et need esinesid ka sigade eeldatava nakatumise perioodil. 3) Vastustaja analüüsis otsuses täiendavalt, millised tuvastatud puudustest kvalifitseeruvad bioohutusnõuete rikkumisteks ning milliseid saab käsitleda märkustena selle kohta, et bioohutusnõudeid oleks saanud paremini või tõhusamalt rakendada. Vastava analüüsi tulemusena tõi vastustaja välja kaks rikkumist, mis said aluseks kaebaja taotluse rahuldamata jätmisele. 4) Olukorras, kus veoauto sõidab söödaruumi sisse ning sööt kallatakse sealsamas söödaruumi põrandale (mis toob mh kaasa asjaolu, et veoauto ratastelt kandub mustus söödaruumi põrandale ja sealt edasi loomadeni ning rattad kattuvad söödakihiga, mis takistab desoaine toimimist), ei ole auto liikumine läbi territooriumi värava juures paikneva desobarjääri ega ka täiendav käsipritsiga desinfitseerimine käsitletav nõuetekohase sööda käitlemisena. Söödaruumi ja veoautoga seonduvat olukorda kaebaja ettevõttes kajastavad EMÜ lõpphinnangus toodud fotod ning VTA peaspetsialisti K. Vainula poolt 21.07.2016 tehtud fotod. Asjaolu, et ettevõtte territooriumil elas kass koos poegadega, tuvastas K. Vainula 20.07.-21.07.2016 ülevaatuse käigus ning fakti, et kassid pääsesid nii jahuhoidlasse kui sigalasse, on EMÜ lõpphinnangu kohaselt tuvastanud ka EMÜ eksperdid. Fakt, et jahuruumi põrandalt leiti kassi väljaheiteid, on samuti fikseeritud EMÜ lõpphinnangus. 5) Olukorras, kus 21.07.2016 oli tuvastatav kindel rada, mille kaudu kass ettevõtte territooriumile ja sealt välja liikus, ning jahuruumi all olid tema pojad, saab põhjendatult järeldada, et kass oli pikema aja vältel ettevõtte territooriumil elanud ning see, et kassid sattusid ettevõttesse esmakordselt alles 21.07.2016, on praktiliselt välistatud. EMÜ lõpphinnangus tehti järgmine järeldus: "Jahu kontamineerumine viirusega on tõenäoline, sest (i) jahuveoauto sõitis farmi jahuruumi sisse, sealsamas ruumis paiknes jahu põrandal; (ii) jahuruumis tuvastati põrandal vähekuivanud puulehti ning suitsukonisid ja (iii) jahuruumi ning sigalasse pääsesid kassid, sellest annavad tunnistust hoones leitud kassi väljaheited". 6) Asjaolu, et kaebaja ettevõtte territooriumi piiranud aed ja värav ei takistanud väikeloomade pääsu ettevõtte territooriumile ning väikeloomadel oli võimalik pääseda ka loomapidamishoonetesse, on kontrollaktiga ja EMÜ lõpphinnanguga õigesti tuvastatud. Aed ei olnud väikeulukikindel, sest aia all olid nende läbipääsuks piisavad avaused. Samuti oli territooriumi peavärava kõrgus maapinnast piisavalt suur selleks, et väikeloomad sealtkaudu farmi territooriumile pääseks. Aia ja värava osas tuvastatud puuduste näol oli tegemist nende konstruktsiooni eripäraga ning on põhjendatud järeldada, et samasugune olukord esines juba varasemalt, sh perioodil 28.06.-08.07.2016. 7) Vastustaja ei ole uurimispõhimõtet rikkunud ega asjaolusid ebaõigesti tuvastanud. Otsuse tegemise aluseks olnud asjaolud on vastustaja tuvastanud, järgides ringkonnakohtu otsusest tulenevaid juhiseid. Olemasolevad tõendid olid asjaolude tuvastamiseks piisavad ning vastustajal puudus alus kahelda, et kogutud tõendid ei kajasta tegelikku olukorda õigesti. Tõendeid hinnati kogumis ning otsuse järeldused ei rajane oletustele. Esitatud kohustamiskaebus tuleb samuti jätta rahuldamata. 5(9)
3-18-523
KOHTU PÕHJENDUSED
Kohus leiab, et Sponsumi kaebus ei kuulu rahuldamisel, põhjendades seda järgnevalt.
9.Tallinna Ringkonnakohus on 10.01.2018 otsuses haldusasjas nr 3-16-1953 (p-d 13 ja 22) selgitanud, et taudikahju hüvitamisest keeldumiseks määruse nr 702/2014 art 26 lg-le 12 tuginedes pidi VTA tuvastama kaebaja poolse hoolsuskohustuse rikkumise kehtestatud bioohutusnõuete rakendamisel, sigade nakatumise loomahaigusesse ning põhjusliku seose nende vahel. Põhjuslikku seost kaebaja poolsete bioohutusnõuete rikkumiste ja loomahaiguse tekkimise vahel tuleb hinnata sigade nakatumise tõenäolist perioodi arvestades. Pooled ei vaidle selle üle, et sigade nakatumine kaebajale kuuluvas farmis leidis tõenäoliselt aset perioodil 28.06-08.07.2016.
10.VTA keeldus 23.02.2018 otsusega taudikahju hüvitamisest põhjusel, et kaebaja rikkus bioohutusnõudeid, mis seonduvad sööda käitlemisega ning väikeloomade pääsemisega farmi territooriumile ja hoonetesse, mis tõi (tõenäoliselt) kaasa kaebajale kuulunud sigade nakatumise SAK-iga. VTA tugines LTTS § 55 lg-le 1 ja määruse nr 702/2014 art 26 lg-le 12 ning leidis, et kaebaja on rikkunud LTTS § 71 lg 1 p-des 6 ja 8 ning tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-des 1, 7 ja 10 sätestatud bioohutusnõudeid. Kohus märgib täiendavalt, et kuigi VTA vaidlustatud otsuses on mh märgitud, et kaebaja farmis esines sigade nakatumise tõenäolisel ajal ka kontrollaktis ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud muid puudusi, on vaidlustatud otsuse põhjendustest ja vastustaja vastusest kaebusele siiski aru saada, et keelduva otsuse tingisid ainuüksi eelviidatud kaks bioohutusnõude rikkumist. Eelnevat kinnitas ka vastustaja esindaja 02.10.2018 toimunud kohtuistungil.
11.Kohus leiab, et VTA otsuse põhjendused ei ole piisavad, lugemaks sööda käitlemist (söödaauto liikumist, puhastamist ja desinfitseerimist) bioohutusnõude rikkumiseks, mis võis tingida viiruse sattumise söödaruumi ja sealt edasi sigadeni.
11.1.Pooled ei vaidle iseenesest selle üle, kuidas oli korraldatud sööta/jahu vedava auto liikumine kaebaja farmi territooriumile ja territooriumil. Sööt toodi kaebaja farmi lähedal asuvast söödatehasest. Enne farmi territooriumile sisenemist (enne peaväravatest möödumist) tuli veoautol läbida desovann, seejärel autojuht desinfitseeris spetsiaalse käsipritsiga veoauto rattad ja küljed ning pärast peaväravatest möödumist sõitis veoauto läbi ca 3 meetrisest alast, mis oli kaetud kuivdesopulbriga. Nii kirjeldas veoauto liikumise korraldamist 02.10.2018 kohtuistungil tunnistaja X, kelle ülesandeks oli mh juhtida ja korraldada igapäevatöid kaebaja farmis (istungiprotokoll – tl 83). Seda, et desinfitseerimise toiminguid kaebaja farmis teostati, kinnitab kaudselt ka kaebaja esitatud registreerimislehe väljavõte sõidukite liikumise kohta kaebaja farmi ja sealt välja (tl 58). Lisaks kinnitavad EMÜ lõpphinnangus esitatud fotod nr 13, et veovahendi liikumine farmi territooriumile toimus tunnistaja X kirjeldatud viisil.
11.2.VTA 07.07.2016 kontrollaktis (tl 21-22) ei ole kaebaja farmis rikkumisi leitud ning VTA 19.07.2016 kontrollaktis (tl 23-24) on kirjeldatud, et „bioohutusnõudeid täidetakse ja täitmist dokumenteeritakse, väravate ees, õues, hoonesse sisenedes ja loomakasvatusruumidesse sisenemisel läbitakse desovanne, desomatte, kasutusel on veel kuivdesoaine ja kätedesinf. vahendid“. Seega on VTA varasemalt pidanud sellist veovahendi liikumise korraldamist (sh puhastamist ja desinfitseerimist) tõhusaks ega ole teinud kaebajale ettekirjutusi ega märkusi selle kohta, et mingit bioohutusmeedet saaks kaebaja paremini rakendada.
11.3.Vaidlustatud otsus ei sisalda põhjendusi, mida kaebaja oleks pidanud tegema teisiti, et oleks täidetud kaebaja hoolsuskohustus sööda käitlemisel (sh veoauto puhastamisel ja
6(9)
3-18-523 desinfitseerimisel). VTA peaspetsialist K. Vainula selgitas 02.10.2018 kohtuistungil tunnistajana, et selleks oleks kaebajal tulnud täiendavalt panna maha üks desomatt enne söödaruumi sissesõitu või oleks veoautot tulnud hoolikamalt puhastada. Samuti selgitas K. Vainula, et VTA-le ei olnud varasemalt teada, et sööda toomine farmi toimub selliselt, et auto sõidab söödaruumi sisse. K. Vainula viitas ka sellele, et söödaauto teenindas ka teist farmi, st kasutas teist liikumisteed, kui oli VTA-le varasemast teada. Samas ei saa tunnistaja ütlus asendada otsuse põhjendusi. Seejuures ei näe otsuses viidatud LTTS § 71 lg 1 p 6, tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 7 ega ka mõni muu õigusakt üksikasjalikult ette seda, kuidas tuleb loomapidajal korraldada veovahendi liikumine ning selle puhastamine ja desinfitseerimine, et oleks välistatud viiruse sattumine loomadeni. Üksikasjalik kirjeldus bioohutusmeetmete rakendamise (sh sööta vedava auto puhastamise ja desinfitseerimise) kohta tuleb ette näha bioohutuskavas, mille kooskõla tõrje eeskirjaga hindab VTA, kellel on ühtlasi õigus teha ettepanekuid bioohutuskava muutmise kohta (tõrje eeskirja § 71 lg-d 2 ja 3). Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli kaebajal bioohutuskava olemas, ent vaidlustatud VTA otsusest ei nähtu, et VTA oleks analüüsinud selle sisu ja rakendamist, ega ka seda, et VTA oleks varasemalt hinnanud selle kooskõla tõrje eeskirjaga ja/või teinud kaebajale ettepanekuid selle muutmiseks.
11.4.Kohus leiab ühtlasi, et esitatud materjalide (eelkõige EMÜ lõpphinnangu lk 20 foto nr 5 ning vastustaja 17.04.2018 esitatud fotod – tl 38p, 67-69) põhjal ei saa küll teha järeldust, et veoauto oli fotode tegemise ajal puhas, samas ei saa ka järeldada, et veoauto rattad oleksid olnud kaetud paksu kuivanud jahukihiga, nagu on märgitud EMÜ lõpphinnangu, ning et veoauto oleks sõitnud söödaks mineva jahu sisse. Fotodelt nähtuv valge kiht veoauto ratastel võis seejuures olla ka kuivdesoaine, mis sai ratastele jääda farmi sisenemisel (vt EMÜ lõpphinnangu lk 18-19 fotod nr 2-3 – tl 37p-38). Kohus lisab, et praegusel juhul puuduvad ka tõendid selle kohta, et sigade nakatumise tõenäolisel perioodil (s.o 28.06.-08.07.2016) ei olnud veoauto hoolikamalt pestud ning kaebaja poolne desoainete / desinfitseerimisainete kasutamine ei täitnud loomataudi leviku tõkestamise eesmärki. Tunnistaja X on 02.10.2018 kohtuistungil selgitanud, et veoauto puhastamine toimus tavapäraselt vähemalt kord nädalas, sõltuvalt vajadusest.
11.5.Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et veoauto liikumise ja tõhusama puhastamise osas tagantjärele esitatud etteheited ei ole piisavalt põhjendatud ega tõendatud, lugemaks need bioohutusnõuete rikkumiseks, mis toovad kaasa taudikahju hüvitamisest keeldumise.
12.Kohtu hinnangul on aga VTA põhjendatult vaidlustatud otsuses kaebajale ette heitnud ja pidanud bioohutusnõuete rikkumiseks seda, et kaebaja ei takistanud väikeloomade (kass poegadega) pääsemist farmi territooriumile ja loomapidamishoonetesse ning see rikkumine esines suure tõenäosusega ka sigade eeldatava nakatumise perioodil.
12.1.VTA on vaidlustatud otsuses kontrollaktile, selle lisalehele ja EMÜ lõpphinnangule tuginedes tuvastanud, et farmis elas kass, kes käis üle aia metsa ja farmi vahet ning et loomapidamishoonest leiti kassi väljaheiteid. Samuti on VTA peaspetsialist K. Vainula 02.10.2018 kohtuistungil viidatud asjaolude esinemist kaebaja farmis kinnitanud. Kuigi kaebaja taotletud ja 02.10.2018 kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja X väitis, et ei ole kaebaja farmis (sh sigade eeldatava nakatumise perioodil) kassi näinud ning ka farmi töötajad ei ole talle sellest andnud teada, puudub kohtul siiski alus kahelda K. Vainula ütluste tõesuses ja usaldusvääruses. Tunnistaja K. Vainula kirjeldas 02.10.2018 kohtuistungil üksikasjalikult 20.-22.07.2016 kaebaja farmis nähtud kassi ja kassipoegadega seonduvaid asjaolusid. Samuti ei nähtu kohtule ühtegi mõistlikku põhjust, miks oleks tunnistaja K. Vainula pidanud kirjeldama asjaolusid tegelikkusele mittevastavalt. Kohus lisab täiendavalt, et tunnistaja X 02.10.2018 kohtuistungil antud ütlustest võib järeldada, et kaebaja farmis viibis suurema osa ajast farmi juhataja Y, mitte tema. Seda kinnitab mh
7(9)
3-18-523 asjaolu, et kõik asjassepuutuvad VTA kontrollaktid on allkirjastatud just Y poolt (tl 22, 24, 28). X väitis 02.10.2018 kohtuistungil, et viibis kaebaja farmis 3-4 korda nädalas ning täpsemalt seda, kui pikalt ta kohal viibis, ei osanud ta öelda. Seega võis X farmis viibitud lühiajaline aeg olla põhjuseks, miks ta ei näinud seal kassi ning ei ole välistatud, et mingil põhjusel ei teavitanud sellest asjaolust X ka muud farmi töötajad.
12.2.See, et vaidlustatud otsuse põhjendustes on ekslikult märgitud, et kassi väljaheited leiti söödaruumist, kuid tegelikult leiti need sigala koridorist (tl 39p), ei muuda kohtu arvates vastustaja järeldust, et loomapidamishoonesse oli väikeloomal võimalik pääseda. Ükski väikeloom ei tohiks loomapidaja mistahes siseruumidesse pääseda või veel vähem seal elada (LTTS § 71 lg 1 p 8, tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 1). Seda möönis iseenesest 02.10.2018 kohtuistungil ka kaebaja.
12.3.VTA peaspetsialist K. Vainula selgitas 02.10.2018 kohtuistungil, et nägi kassi koos poegadega juba 20.07.2016 õhtul. Vaidlust ei ole selles, et 20.07.2016 õhtul ei olnud VTA veel kaebaja farmis SAK leviku vältimiseks erinevaid kitsendusi ega abinõusid kohaldanud, seega oli farm sel ajal täielikult kaebaja kontrolli all. Sellest tulenevalt ei ole alust asuda seisukohale, et farmis nähtud kass ja kassipojad võisid farmi pääseda üksnes seetõttu, et 21.07.2016 allutati kõik kaebaja farmis tehtavad tegevused VTA kontrollile ja kaebajal ei olnud võimalik tagada bioohutusnõuete täitmist (sh tagada, et kõik uksed oleksid kinni / farmi töötajad oleksid saanud eemaldada farmi territooriumile sattunud väikeloomad jm). Seda järeldust ei muuda kohtu hinnangul ka see, et kassiga seonduvad asjaolud on fikseeritud hilisemalt (s.o 21.-22.07.2016 kontrollaktis ja selle juurde kuuluval töölehel, samuti EMÜ 08.08.2016 lõpphinnangus). Samuti annab tunnistaja K. Vainula poolt kirjeldatud kassi liikumisrada aluse järelduseks, et kass oli liikunud metsa ja farmi vahel regulaarselt ja pikema aja jooksul.
12.4.Tallinna Ringkonnakohtu 10.01.2018 otsuses nr 3-16-1953 (p-d 23 ja 25) on selgitatud, et VTA-l tuli analüüsida, kas kontrollaktis, selle lisalehel ja EMÜ lõpphinnangus tuvastatud asjaolud / puudused esinesid või võisid suure tõenäosusega esineda sigade eeldatava nakatumise perioodil. Samuti on ringkonnakohus nentinud, et asjaolu, kas kaebaja rikkus bioohutusnõudeid juba sigade eeldatava nakatumise ajal, täpne väljaselgitamine ei pruukinud olla tagantjärele võimalik, kuid siiski oleks saanud küsitleda nt järelevalve tegelikke teostajaid, farmi töötajaid ja loomi jälginud veterinaaraste, analüüsinud kaebaja koostatud bioohutuskava sisu ja selles kirjeldatud abinõude rakendamist praktikas jne. Vaatamata ringkonnakohtu juhistele, ei ole VTA täiendavalt küsitlenud ühtegi farmi töötajat, loomi jälginud veterinaaraste ega ka näiteks VTA 07.07.2016 ja 19.07.2016 kontrollakte koostanud ametnikke. Olenemata eelnevast on kohtu hinnangul põhjendatud järeldada, et kass (koos poegadega) elasid kaebaja farmi territooriumil ja pääsesid loomapidamishoonetesse ka sigade nakatumise eeldataval perioodil, s.o 28.06.2016-08.07.2018. Ei ole eluliselt usutav, et kass koos poegadega sattus kaebaja territooriumile just 20.07-22.07.2016, sh liikus üksnes nendel kuupäevadel farmi ja metsa vahet. Ühtlasi toetab vastustaja järeldust EMÜ lõpphinnangus tuvastatud asjaolu, et farmi territooriumi ümbritseva aia ja peavärava ning maapinna vahe oli piisavalt suur, et väikeloomad (närilised, kass jm) sealt läbi pääseksid. Vaidlust ei ole, et kaebaja farmi aed ja peavärav olid sellised ka sigade nakatumise eeldataval perioodil. On tõsi, et kui kaebaja aed ja värav olnuks väga lähestikku maaga ühendatud, saanuks kass tõenäoliselt hüpata ka üle aia ja värava, ent sellisel juhul tulnuks farmi töötajatel koheselt territooriumile sattunud väikeloom eemaldada. Praegusel juhul annavad aga tunnistaja K. Vainula antud ütlused alust järelduseks, et farmi töötajad ei takistanud kassi viibimist farmi territooriumil – K. Vainula tähelepanekute kohaselt elas kass farmis, tema pojad olid söödaruumi all ning farmi töötajad toitsid kassi. Loomapidaja kohustus on aga oma töötajatele
8(9)
3-18-523 / loomapidamises osalevatele inimestele selgitada bioohutusmeetmeid, nende järgimise vajalikkust ning kontrollida nende meetmete täitmist (vt ka tõrje eeskirja § 71 lg 1 p 9).
12.5.Asjaolu, et VTA teised ametnikud ei olnud varasemates (sh 07.07.2016 ega 19.07.2016) kontrollaktides leidnud bioohutusnõuete rikkumisi kaebaja farmis ega viidanud kassile ja aia / värava puudustele, ei lükka ümber seda, et kass sel ajal tegelikult farmi territooriumil viibis ning aed / värav olid sellised ka varem. Nagu ringkonnakohus on oma 10.01.2018 otsuse nr 3-16-1953 p-s 25 selgitanud, ei ole välistatud, et VTA viis järelevalve läbi pealiskaudselt ja kontrollaktid ei kajastanud tegelikku faktilist olukorda. Samuti märkis ringkonnakohus, et varasemad kontrollaktid ei tekita kaebajale õiguspärast ootust, et taudikahju hüvitise taotlemise menetluse käigus bioohutusnõuete tegelikku täitmist enam ei kontrollita.
12.6.Eeltoodud põhjustel saab kohtu arvates järeldada, et sigade eeldatava nakatumise perioodil ei olnud kaebaja farmis loomapidamine korraldatud viisil, et oleks välistatud sigade kokkupuutumine muude loomadega, kes said liikuda farmi ja sealt välja. Sellisel viisil viiruse jõudmist kaebaja farmi sigadeni ei saa pidada ka üksnes teoreetiliseks, kuna samal ajal tuvastati mh Lääne-Virumaal metssigadel SAK. Vastavad andmed nähtuvad VTA avalikust statistikast (https://vet.agri.ee/?op=news&id=304) ning sellele viitas ka tunnistaja K. Vainula 02.10.2018 istungil. Samuti on fakt, et SAK mingil viisil kaebaja farmi ja kaebaja sigadeni jõudis. Olgugi, et kahjude hüvitamata jätmine pelgalt asjaolu tõttu, et farmi töötajad talusid farmi territooriumil kassi koos poegadega, võib tunduda ebaõiglane, siis ei nähtu kohtule, kuidas seda saaks pidada kooskõlas olevaks bioohutusnõuetega ja sellega seonduva hoolsuskohustuse järgimisega. Seega on VTA põhjendatult teinud tuvastatud asjaoludele tuginedes järelduse, et kaebaja on rikkunud LTTS § 71 lg 1 p-s 8 ja tõrje eeskirja § 71 lg 1 p-des 1, 7 ja 10 sätestatut. Kuivõrd hukatud sigade nakatumise põhjustas kaebaja oma hooletusega bioohutusnõuete rakendamisel, on täidetud ka määruse nr 702/2014 art 26 lg 2 ja LTTS § 55 lg 1 kohaldamise eeldused.
13.Eeltoodud asjaoludel puudub alus VTA 23.02.2018 otsuse nr 3 tühistamiseks ning seetõttu pole alust ka esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks. Seega jätab kohus kaebaja kaebuse tervikuna rahuldamata.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole tema kantud menetluskulusid tõendavaid dokumente kohtule ettenähtud tähtajaks esitanud, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.