Keskkonnaõigus › Looduskaitse

3-17-1391 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-17-1391 või tegevusetusega põhjustatava keskkonnakahju vältimiseks või vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada. Keskkonnaamet väljastas 10.01.2014 Liivametsa kinnistule metsateatise nr 16388000113, millega lubati raied vastavalt Keskkonnaameti 03.01.2013 kirjas nr HJR 13-7/13/174 ja metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuses nr 20121220-1107514-009101 seatud tingimustel. Keskkonnameti 03.01.2013 kiri sisaldas mh nõuet, et selleks, et säiliks pinnas, pindmised puujuured ning jääks kahjustamata alustaimestik, tuleb metsatööd ning kokku- ja väljavedu teostada külmunud pinnase tingimustes. Vaide esitaja on asendanud haldusaktiga pandud kohustuse täiesti erineva tehnoloogia kasutamisega, tegemata selleks tehnilist uuringut, et hinnata tegevuse mõju kaitsealale. Selliselt on vaide esitaja rikkunud hoolsuskohustust – tegutsenud ühepoolselt ja muutnud metsateatise nõudeid. Ka asjaolu, et vaidlusalustel aladel olid juba varasemalt kraavid, ei tähenda, et sel põhjusel ei ole põhjendatud vältimismeetmete rakendamine ning võib ala seisundit halvendada, kui on tuvastatud keskkonnakahju oht. Vältimismeetmete kuludest vabastamine on võimalik, kui vaide esitaja tõendab, et asjaolu kohta on olemas sõnaselge käsk või juhis (KeVS § 26 lg 4 p 2). Kaitsekorralduskava on ennekõike halduse tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel (LKS § 25 lg 1). Järelikult on see õiguslikult siduv üksnes haldusorganile, mitte vaide esitajale.

3-17-1391 hüpoteetiline ning võiks kõne alla tulla üksnes jätkuva kuivenduse tingimustes 5‒10 a möödumisel. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole kraavide mõjupiirkonnas teada kaitstavaid liike ning neile ei kaasne negatiivseid mõjusid. Samuti ei mõjutanud kraavide puhastamine rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevat maastikuilmet, maastiku elemente, pinnavorme ega kultuuripärandit. Tõendamata on, kas ja kui palju on veetase pärast kraavide puhastamist varasemaga võrreldes muutunud. Kraavide hooldamine, sh puhastamine, on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju ohtu. Tõendatud ei ole, et keskkonnakahju ohu elupaikadele on põhjustanud üksnes kraavide puhastamine 2014. a-l. Inseneribüroo UN OÜ 02.10.2017 arvamusega on tõendatud, et vaidlusaluse kraavi puhul on pinnasevee taset alandav mõju maksimaalselt 12 m. Seega on ümber lükatud ettekirjutuse väide seisundi võimalikust halvenemisest 50‒100 m raadiuses. Inseneribüroo UN OÜ eksperthinnangu 12.10.2017 ja 13.10.2017 lisadega on tõendatud, et vaidlusalusesse kraavi (K5) suubuvad sihtkaitsevööndist neli kraavi, mis tuleks sulgeda vähemalt 5 m pikkuste pinnaspaisudega. See tõendab, et ettekirjutuses toodud vältimismeetmed ei ole põhjendatud, vajalik meede oleks hoopis Liivametsa kinnistuga piirnevatel kinnistutel asuva 4 kuivenduskraavi sulgemine. Kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016‒2025“. Kraavide puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut. Kuna Liivametsa kinnistu piirneb Suurekõrve sihtkaitsevööndiga, mitte ei asu sellel, ei kohaldu Liivametsa kinnistule ka sihtkaitsevööndile kohaldatavad piirangud (kaitsekorralduskava p 1.4.3). Tähendust ei oma asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kuna kraavid piirnevad metsa väljaveoteega ning nende puhastamine on kaitsekorralduskava alusel lubatud. Kraavide olemasolu on Liivametsa kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik. Kuivenduskraavide taastamine Liivametsa kinnistul on käsitletav Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärgi täitmisena, kuna tiigid ja kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada.

3-17-1391 Keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale on tõendatud MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamusega. Keskkonnakahju ohu tõi endaga kaasa kraavide rekonstrueerimine Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril. Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril rekonstrueeritud kraavide kuivendav mõju seab ohtu kaitstavate elupaigatüüpide säilimise ning sellega ei ole täidetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide tagamine. Ekspertarvamuses leitakse, et kraavide kuivenduse mõju ulatub Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse kraavist 100‒200 m ulatuses (sellega avaldub keskkonnakahju oht ka Lahemaa rahvuspargile KeVS § 2 lg 7 tähenduses) ning negatiivne mõju elupaikade struktuurile avaldub 5‒10 a jooksul. Tähtsust ei oma, mitme aasta jooksul täpselt võib keskkonnakahju avalduda. Ka kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud eksperthinnangus on asutud seisukohale, et rekonstrueeritud kraav omab kuivendavat mõju Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Liivametsa kinnistul olevate kraavide kuivendav mõju ei tohi ulatuda väljapoole Liivametsa kinnistut. Kaebaja soov parandada Liivametsa kinnistu ekspluatatsioonilisi tingimusi ei tohi ohtu seada Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide täitmist. Kuivenduse mõju vanade loodusmetsa elupaikade taimekooslustele on veel raskesti tuvastatav, kuid mõju veerežiimile on juba praegu tuvastatav ca 30‒50 m ulatuses. Kui kraave ei oleks rekonstrueeritud, ei oleks toimunud ka muutusi veerežiimile. Kraavid ei kuivendanud Liivametsa kinnistut varem sellise intensiivsusega nagu puhastatuna, vastasel juhul ei oleks pidanud kraave puhastama. Põhjuslik seos kraavide rekonstrueerimise ja keskkonnakahju ohu vahel on üheselt tõendatud ning tõendatud on asjaolu, et keskkonnakahju ohu tekkimises on süüdi kaebaja. Kuivendav mõju on tuvastatud ka Inseneribüroo UN OÜ 02.10.2017 koostatud dokumendis, mille p 5 kohaselt ulatub Liivametsa kinnistu idapiirile kaevatud kuivenduskraavi pinnasevee taset alandav mõju 10‒12 m kaugusele mõlemale poole kraavi. Seega seisneb ekspertiisides toodud negatiivse mõju erinevus üksnes mõju ulatuses. Kaebaja tegevust ei saa käsitada kaitsekorraldusliku tegevusena juba üksnes seetõttu, et tegevus ei olnud seotud kaitsekorraldusega, vaid oli kantud kaebaja ärihuvidest. Kaitsekorralduskava ei ole dokument, mille alusel kinnistuomanik võib kaitstaval loodusobjektil oma parema äranägemise järgi toimetada. Kaitsekorralduskava sätestab kaitsekorralduslikud meetmed, s.t tegevused, mida kaitseala valitseja peab ellu viima, et kaitseväärtused ei saaks kahjustada. Kaitsekorralduskava on ennekõike haldusorganile suunatud tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel. Kuivenduskraavide rekonstrueerimine ei ole praegusel juhul käsitatav Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi täitmisena. Ettekirjutuses ette nähtud vältimismeede (Liivametsa kinnistu piiril asuvate kraavide sulgemine) on kraavide puhastamise eelse veerežiimi taastamiseks põhjendatud, vältimismeetme valiku põhjendused nähtuvad ka MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamusest. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vältimismeetmena tuleks rakendada hoopis nelja kraavi (K1‒K4) sulgemist pinnapaisudega. Tõele ei vasta kaebaja väide, et Liivametsa kinnistul olid ulatuslikud metsakahjustused ning metsakahjustuste tekke põhjustas liigniiskus. Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse kohaselt oli Liivametsa kinnistul nõrk kuuse-kooreüraski kahjustus. Lisaks oli põdrakahjustust, mida leidub laialt kõikjal ja mida ei saa liigniiskusega seostada. Tormimurd ja tuuleheide olid paljuski kahe esimese kahjustaja tagajärg. Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse „Üldised metsakaitse abinõud“ kohaselt tohib raietööd Liivametsa kinnistul teha üksnes külmunud pinnase tingimustes. Ka Keskkonnaameti 03.01.2013 kiri nr HJR137/13/174 sisaldas seda nõuet. Nõude seadmise tingiski liigniiske pinnas. 2014. a talvel kahjustati metsamaterjali väljaveo käigus Lahemaa rahvuspargis pinnast, tekitades kuni 1 m 5(10)

3-17-1391 sügavused roopad (kaebaja 02.10.2015 kirja kohaselt metsamaterjali väljavedu toimus 2014. a talvel, mil oli erakordselt soe talv ning pinnas ei külmunud). Järelikult oli tingimus teha töid külmunud pinnasega asjakohane ja vajalik. Kaebaja juhatuse liikme PJ tähelepanekuid ei saa pidada metsakaitseliseks ekspertiisiks, tegemist on juhatuse liikme subjektiivse hinnanguga. Keskkonnainspektsiooni läbiviidud väärteomenetluses nr 940014002088 tõendati, et vaidlusaluste kraavide puhastamise näol oli tegemist ehitamisega, mille jaoks oli eelmise Lahemaa kaitse-eeskirja p 30 alap 7 kohaselt nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek, mis antud juhul puudus. Keskkonnainspektsiooni lõpplahend on jõustunud ning seda ei ole menetlusaluse isiku poolt vaidlustatud. Vaidlustatud ettekirjutuse näol ei ole tegemist karistuse määramisega, vaid haldusaktiga, mis on suunatud keskkonnakahju ohu kõrvaldamiseks. Suurekõrve sihtkaitsevööndis keelatud tegevuste osas ei oma tähtsust, kas tegemist oli ehitamisega ja loastatud tegevusega või mitte.

3-17-1391 tuginevad „parimatele olemasolevatele meetoditele”. Keskkonnaamet on võtnud arvesse ka potentsiaalseid kahjustusi, mida võivad vältimismeetmed ise keskkonnale põhjustada, määrates täiendavad tingimused tööde teostamiseks.

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

Kohus nõustub kaebajaga, et MTÜ Eesti Märgalade Ühing 2016. a kevadel koostatud ekspertarvamusest ei selgu, milline oli kaitstavate elupaigatüüpide veetase vahetult enne kraavide rekonstrueerimist ning seetõttu ei ole võimalik kraavide vahetut rekonstrueerimise eelset ja vahetut rekonstrueerimise järgset veetaset võrrelda. Elupaigatüüpide mõningased seni ilmnenud pinnasemuutused ei pruugi olla vältimatult ja tervikuna seotud üksnes kraavide rekonstrueerimisega. Ekspertarvamusest ilmneb mh seegi, et Liivametsa kinnistust jäävad väljapoole süvendamata kraaviosad, mis on küll suures osas kinni vajunud ning voolusängis esineb rohkesti voolutõrkeid, kuid need kraavid on siiski 0,3‒0,5 m sügavused ning on olnud rahvuspargi sihtkaitsevööndis juba varem. Eeltoodust olenemata ei ole alust pidada vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks. Haldusasja materjalidest ilmneb, et kaebajal lubati Liivametsa kinnistul teostada mh harvendusraiet, sanitaarraiet, lageraiet, kuid seda külmunud pinnase tingimustes. Kraavide rekonstrueerimine hõlbustas lubatud raiete teostamist Liivametsa kinnistul. MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamusest nähtub selgesti, et rekonstrueeritud kraavid omavad kaitstavatele Liivametsa kinnistust kõrgemal paiknevatele elupaigatüüpidele kuivendavat mõju tulevikus (kaebaja rekonstrueeris ka rahvuspargi sihtkaitsevööndisse jäävate vanade harukraavide suubumiskohad). Seetõttu on kaebajale tehtud ettekirjutus rakendada meetmeid keskkonnakahju ohu vältimiseks, mitte keskkonnakahju vältimiseks. Ettekirjutusest ei saa tõepoolest iseseisvalt tuletada, et kaebaja tegevuse ja kaitstavate elupaigatüüpide senise muutuse vahel oleks tingimata põhjuslik seos, kuna sellist järeldust ei tulene otseselt ekspertarvamusest, kuid ettekirjutuses on asjakohaselt põhjendatud, et kaebaja rekonstrueeritud kuivenduskraavid omavad kaitstavatele elupaigatüüpidele aja jooksul vältimatult negatiivset mõju. Tulevikus tekkiva kuivendava mõju ja kaebaja tegevuse vahel saab ekspertarvamuse pinnalt luua selge põhjusliku seose. Seega on tuvastatud piisav tõenäosus, et kaebaja tegevuse tõttu tekib tulevikus keskkonnakahju. Isegi kui kaebaja rekonstrueeritud kraavid aitavad kaasa Liivametsa kinnistu pinnase kuivendusele ning sellest tulenevatele muutustele taimestikus, ei saa see olla olulisem huvist säilitada kaitstavate elupaigatüüpide senine seisund. Seadus jätab sihtkaitsevööndis omaniku huvid tahaplaanile võrreldes looduskaitselise avaliku huviga (kaitse-eesmärgiga; vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-81-15, p 12). Praegusel juhul on kaebaja kinnistu kuivendamise ja rahvuspargi kaitse-eesmärgi vastuolu ilmne. Vaidluse all ei ole asjas kaitstavate elupaigatüüpide kaitse all pidamise põhjendatus. Täna kehtivast rahvuspargi kaitse-eeskirjast tuleneb, et kaebaja kinnistuga vahetult külgnevad siirdesoo- ja rabametsad ning vanad loodusmetsad, millele kuivenduskraavide rekonstrueerimine kuivendavalt mõjub, on elupaigatüübid, mille seisundi säilimine on üheks kaitse-eesmärgiks. On eeldatav, et veetase hakkab kuivenduskraavi toimides kraavi ümbruses langema, sõltumata kraavi laiusest ja täpsest sügavusest. Seetõttu, isegi kui pole võimalik kindlalt väita, mitme meetri ulatuses rekonstrueeritud kraavid rahvuspargi sihtkaitsevööndile mõju avaldavad, ei saa välistada, et kraavid avaldavad negatiivset mõju ning sellega on seatud ohtu kaitstavate elupaikade seisund. Kaitsekorralduskava peamiseks otstarbeks on olla tegutsemisplaaniks kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamisel (LKS § 25 lg 1) ning see saab seega puudutada eelkõige kaitsekorralduslikke küsimusi (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-81, p 20). Siiski tuleb 7(10)

3-17-1391 arvestada, et kaebaja rekonstrueeris kraavid 2014. a-l. Kaebaja viidatud kaitsekorralduskava kehtib aga aastate 2016‒2025 kohta. Seetõttu ei ole kraavide rekonstrueerimine õigustatav 2016. a-l koostatud kaitsekorralduskavas märgituga. Isegi kui kaebaja võis kraavide rekonstrueerimisel eeldada kaitseala valitseja nõusolekuta tegutsemise õigust, ei ole kraavide rekonstrueerimise õiguspärasus käesoleva vaidluse esemeks ning kohus seda ei hinda. Lisaks on kaebaja juhatuse liikme suhtes viidud läbi väärteomenetlus, milles tuvastati, et kraavide puhastamiseks oli nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek. Väärteomenetluse lõpplahend on jõustunud. Seega ei oma käesoleva haldusasja lahendamise seisukohalt tähtsust, kas kaebaja rekonstrueeris kraavid kaitseala valitseja nõusolekul või nõusolekuta, ega ka asjaolu, kelle kinnistu piirides kraavid täpselt paiknevad. Vaidlustatud ettekirjutuses on vältimismeetmete valikut põhjendatud. Ettekirjutusest nähtuvalt lähtub valik MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamuses (tl 76p, 77) tehtud ettepanekutest, mille kohaselt tuleb sulgeda kinnistu ida- ja põhjapiiril asuvad kraaviosad, kasutades sulgemiseks kraavidest välja kaevatud ja kraavikallastele laotatud pinnast. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8(10)

3-17-1391 Vältimismeetmete valik on haldusorgani kaalutlusotsus ning KeVS § 12 lg 2 annab vältimismeetmete rakendamiseks Keskkonnaametile ulatusliku kaalutlusruumi. Keskkonnaamet on ettekirjutuses vältimismeetmete valikut põhjendanud. Vastustaja on vältimismeetmete valikul tuginenud MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamusele ning lähtus sellest, et meede oleks kaebaja jaoks kõige vähem koormavam. Inseneribüroo UN OÜ andis oma ekspertarvamuse 6 kuud pärast vaidlustatud haldusakti andmist kohtuliku kompromissi otsimise käigus. Haldusakti õiguspärasust saab hinnata aga haldusakti andmise aja seisuga. Kaebajal oli võimalus haldusmenetluse käigus esitada oma ettepanekuid vältimismeetmete määramisel, kuid ta ei teinud seda. Lisaks ei olnud Inseneribüroo UN OÜ eksperthinnangu ja selle lisade eesmärgiks keskkonnakahju või keskkonnakahju ohu tuvastamine ega ka alternatiivsete vältimismeetmete leidmine. Tegemist on konkreetse töö projektiga Liivametsa kinnistu kuivendamiseks ja kraavi rajamiseks Liivametsa kinnistu piirist 8 m kaugusele, mille ühe osana tuleks koos kraavi rajamisega sulgeda ka ida pool asuvad pinnapaisud. Kaebajale tehti ettekirjutus rakendada meetmeid keskkonnakahju ohu vältimiseks, mitte keskkonnakahju vältimiseks. Praegusel juhul ei kuulu kohaldamisele KeVS § 3 lg 4.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-17-1391 KS geoökoloog) ning hinnangu andmise erinevat fookust, võib mõista, et hinnangu andjad on sisustanud erineva mahuga mõistet „mõju“. Kui märgaladele spetsialiseerunud keskkonnateadlased RP ja KS on küsimusele lähenenud laiemalt („kuivenduse negatiivse mõju näol on tegemist pikaajalise mõjuga“), arvestades keskkonnamõju erinevaid spektreid, siis praktik UN on küsimust käsitlenud kitsalt insenertehnilisest vaatenurgast ning seda ei muuda ka asjaolu, et UN teostas oma vaatlused ajaliselt hiljem kui RP ja KS. MTÜ Eesti Märgalade Ühing ekspertarvamuses on esitatud mõju ulatuse prognoos 5‒10 aasta perspektiivis, kuid Inseneribüroo UN OÜ arvamuses ei ole ajalist määratlust paika pandud. Keskkonnakahju ohu hindamisel on seetõttu asjakohasem toetuda MTÜ Eesti Märgalade Ühingu arvamusele. Sellest hoolimata on õige ka Keskkonnaministeeriumi poolt vastuses apellatsioonkaebusele tehtud märkus, mille kohaselt kuuluks ka kraavist 12 m ulatuses keskkonnale tekitatud kahjulik mõju keskkonnavastutuse kohaldamisalasse.

(allkirjastatud digitaalselt)

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.