Keskkonnaõigus › Looduskaitse

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(12)

keskkonnakahju tekkimise oht on hüpoteetiline ning võiks kõne alla tulla üksnes jätkuva kuivenduse tingimustes 5-10 a möödumisel. Ekspertarvamuse kohaselt ei ole kraavide mõjupiirkonnas teada kaitstavaid liike ning neile ei kaasne negatiivseid mõjusid. Samuti ei mõjutanud kraavide puhastamine rahvuspargi kaitse-eesmärgiks olevat maastikuilmet, maastiku elemente, pinnavorme ega kultuuripärandit. Tõendamata on, kas ja kui palju on veetase pärast kraavide puhastamist varasemaga võrreldes muutunud. Kraavide hooldamine, sh puhastamine, on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju ohtu. Tõendatud ei ole, et keskkonnakahju ohu elupaikadele on põhjustanud üksnes kraavide puhastamine 2014. a. 4) Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt 02.10.2017 antud arvamusega on tõendatud, et vaidlusaluse kraavi puhul on pinnasevee taset alandav mõju maksimaalselt 12 m, seega on ümber lükatud ettekirjutuse väide, et seisundi võimalikust halvenemisest 50-100 m raadiuses. Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ poolt koostatud eksperthinnangu 12.10.2017 ja 13.10.2017 lisadega on tõendatud, et vaidlusalusesse kraavi (K5) suubuvad sihtkaitsevööndist neli kraavi, mis tuleks sulgeda vähemalt 5 m pikkuste pinnaspaisudega. See tõendab, et ettekirjutuses toodud vältimismeetmed ei ole põhjendatud, vajalik meede oleks hoopis Liivametsa kinnistuga piirnevatel kinnistutel asuva 4 kuivenduskraavi sulgemine. 5) Kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016-2025“. Kraavide puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut. Liivametsa kinnistu asub Lahemaa rahvuspargi Lahemaa piiranguvööndis, kuhu jäävad piirkonna majanduslikult kasutatavad alad. Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärk on pärandkultuurmaastiku, sh pärandmaastiku, asustusstruktuuri, taluarhitektuuri, miljööväärtuste, ajaloolis-kultuurilise väärtusega hoonete ning loodusdirektiivi elupaikade, kaitsealuste liikide ja nende elupaikade kaitse. Lahemaa piiranguvööndisse, mis on leebema kaitsekorraga (väiksemad ehituspiirangud), on arvatud valdavas enamuses alad, mille hästi säilinud mosaiikselt esineva traditsioonilise pärandmaastiku ja asustusstruktuuri kõrval on oluliselt muutunud asustusstruktuuri ja maakattega piirkondi: kasutusest välja jäänud põllumajandusmaastikel sekundaarsete metsakooslustega alasid, mis omavad eelkõige loodusväärtusi või põõsastikke, mis omavad kõrget taastamispotentsiaali kultuurmaastikena. Piiranguvööndisse jäävate tehisveekogude, milleks on tiigid ja kraavid, veetaseme ja kaldajoone muutmist kaitse-eeskirjaga ei keelata ning see on lubatud tegevus. Tiigid ja kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada (kaitsekorralduskava lk 28). Piiranguvööndis on keelatud üksnes uue maaparandussüsteemi rajamine, kuid olemasolevate kraavide puhastamine ei ole samastatav uue maaparandussüsteemi rajamisega ega muul viisil ehitamisega. Seega on Liivametsa kinnistul asuvate kraavide setetest puhastamine kooskõlas kaitsekorralduskavaga, kava näeb selle meetme otseselt ette. 6) Kaitsekorralduskava p 1.4.3 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala osa, mis ei kuulu loodusreservaati ega sihtkaitsevööndisse. Kuna Liivametsa kinnistu üksnes piirneb Suurekõrve sihtkaitsevööndiga, mitte ei asu sellel, ei kohaldu Liivametsa kinnistule ka sihtkaitsevööndile kohaldatavad piirangud. Vastavalt kaitsekorralduskava p-dele 2.1.1.1 ja 2.2.1.6 on vanade loodusmetsade (9010) ning siirdesoo ja rabametsade (91D0) administratiivmeetmetena ette nähtud üksnes sihtkaitsevööndis olemasolevate kuivendussüsteemide hooldamisest hoidumine ning isegi seal on lubatud teega piirnevate kraavide hoiutööd. 7) Kaebaja hooldas 2014. a kraave, mis ei asunud sihtkaitsevööndis ning mis piirnevad metsa väljaveoteega. Ajalooliselt on kraave rajatud kinnistute piiridele. Kaebaja puhastaski ainult Liivametsa kinnistul paiknevaid kraave. Hiljem on selgunud, et mõõdistuse kohaselt jäävad Liivametsa kinnistu põhja ja idapiiril olevad kraavid osaliselt Loksa metskonna 245 kinnistule. 3(12)

Kaebajale ei olnud see asjaolu 2014. a teada. Ei saanud mõistlikult eeldada, et mõni Liivametsa kinnistu piirile rajatud kraaviosa asub väljaspool Liivametsa kinnistut. Samas ei oma tähendust asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, kuna kraavid piirnevad metsa väljaveoteega ning nende puhastamine on seega kaitsekorralduskava alusel lubatud. Kraavide olemasolu on Liivametsa kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik. Kuivenduskraavide taastamine Liivametsa kinnistul on käsitletav Lahemaa piiranguvööndi kaitse-eesmärgi täitmisena, kuna tiigid ja kraavid täituvad setetega ning neid on vajalik puhastada.

4(12)

4) Liivametsa kinnistu sisse jäävate kraaviosade rekonstrueerimisega ei ole kaasnenud keskkonnakahju ega keskkonnakahju ohtu. Liivametsa kinnistu sisse jäävate kraavide puhul ei tule ka vältimismeetmeid rakendada. Keskkonnakahju ohu tõi endaga kaasa kraavide rekonstrueerimine Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril. Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril rekonstrueeritud kraavide kuivendav mõju seab ohtu kaitstavate elupaigatüüpide säilimise ning sellega ei ole täidetud Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärkide tagamine. Ekspertarvamuses leitakse, et kraavide kuivenduse mõju ulatub Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse kraavist 100-200 m ulatuses (sellega avaldub keskkonnakahju oht ka Lahemaa rahvuspargile KeVS § 2 lg 7 tähenduses) ning negatiivne mõju elupaikade struktuurile avaldub 5-10 a jooksul. Tähtsust ei oma, mitme aasta jooksul täpselt võib keskkonnakahju avalduda. Ka kaebaja poolt Keskkonnaametile esitatud eksperthinnangus on asutud seisukohale, et rekonstrueeritud kraav omab kuivendavat mõju Lahemaa rahvuspargi Suurekõrve sihtkaitsevööndisse. Liivametsa kinnistul olevate kraavide kuivendav mõju ei tohi ulatuda väljapoole Liivametsa kinnistut. Kaebaja soov parandada Liivametsa kinnistu ekspluatatsioonilisi tingimusi ei tohi ohtu seada Lahemaa rahvuspargi kaitse eesmärkide täitmist. On tõendatud, et kaebaja vastutab keskkonnakahju ohu põhjustamise eest. 5) Kõnealuste kraavide mõjupiirkonnas kaitstavaid liike ei esine, seega ei saa neile kaasneda kraavide rekonstrueerimisega negatiivset mõju. Kraavide mõjupiirkonnas asuvad aga kaitstavad elupaigad (siirdesoo- ja rabametsad, vanad loodusmetsad), millele on tekitatud keskkonnakahju oht, seega esineb keskkonnakahju oht nii elupaikadele kui ka Lahemaa rahvuspargile. Kuivenduse mõju vanade loodusmetsa elupaikade taimekooslustele on praegu veel raskesti tuvastatav, kuid mõju veerežiimile on juba praegu tuvastatav ca 30-50 m ulatuses. Kui kraave ei oleks rekonstrueeritud, ei oleks toimunud ka muutusi veerežiimile. Kraavid ei kuivendanud Liivametsa kinnistut varem sellise intensiivsusega nagu puhastatuna, vastasel juhul ei oleks pidanud kraave puhastama. Sellest tulenevalt ei ole kahtlust, et veetase on pärast kraavide puhastamist varasemaga võrreldes alanenud ja kaebaja vastuväide on paljasõnaline. Põhjuslik seos kraavide rekonstrueerimise ja keskkonnakahju ohu vahel on üheselt tõendatud ning tõendatud on ka asjaolu, et keskkonnakahju ohu tekkimises on süüdi kaebaja. Seega on tuvastatud kraavi kuivendav mõju, mis toob kaasa elupaikade 01D0 ja 9010 seisundi halvenemise 5-10 a perspektiivis. Kuivendav mõju on tuvastatud ka Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ 02.10.2017 koostatud dokumendis „Eksperthinnang Liivametsa kinnistu idapiirile rajatud kraavi kuivendavale mõjule“, mille p 5 kohaselt ulatub Liivametsa kinnistu idapiirile kaevatud kuivenduskraavi pinnasevee taset alandav mõju 10-12 m kaugusele mõlemale poole kraavi. Seega seisneb ekspertiisides toodud negatiivse mõju erinevus üksnes mõju ulatuses. 6) Kaebaja tegevust ei saa käsitleda kaitsekorraldusliku tegevusena juba üksnes seetõttu, et tegevus ei olnud seotud kaitsekorraldusega, vaid oli kantud kaebaja ärihuvidest (kraave rekonstrueeriti selleks, et parandada Liivametsa kinnistu ekspluatatsioonilisi tingimusi). Kaitsekorralduskava ei ole dokument, mille alusel kinnistuomanik võib kaitstaval loodusobjektil oma parema äranägemise järgi toimetada. Kaitsekorralduskava sätestab kaitsekorralduslikud meetmed, s.t tegevused, mida kaitseala valitseja peab ellu viima, et kaitseväärtused ei saaks kahjustada. Kaitsekorralduskava on ennekõike haldusorgani tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel, mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. Kuivenduskraavide rekonstrueerimine ei ole praegusel juhul käsitletav Lahemaa rahvuspargi kaitse-eesmärgi täitmisena. 7) Iga kinnistuomaniku kohustus on välja selgitada temale kuuluva kinnistu täpsed piirid. Väitega, et ajalooliselt oli nii, ei saa õigustada võõral kinnistul tegutsemist. Kraavid K1-K4 ning vaidlusalune kraav K5 asuvad Eesti Vabariigile kuuluval kinnistul. Ettekirjutuses ette nähtud vältimismeede (Liivametsa kinnistu piiril asuvate kraavide sulgemine) on kraavide puhastamise eelse veerežiimi taastamiseks põhjendatud, vältimismeetme valiku põhjendused nähtuvad ka 5(12)

MTÜ Eesti Märgalade Ühingu ekspertarvamusest. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vältimismeetmena tuleks rakendada hoopis nelja kraavi (K1-K4) sulgemist pinnapaisudega. 8) Tõele ei vasta kaebaja väide, et Liivametsa kinnistul olid ulatuslikud metsakahjustused ning metsakahjustuste tekke põhjustas liigniiskus. Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse kohaselt oli Liivametsa kinnistul nõrk kuuse-kooreüraski kahjustus. Lisaks oli põdrakahjustust, mida leidub laialt kõikjal ja mida ei saa liigniiskusega seostada. Tormimurd ja tuuleheide olid paljuski kahe esimese kahjustaja töö tagajärg. 9) Metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuse „Üldised metsakaitse abinõud“ kohaselt tohib raietööd Liivametsa kinnistul teha üksnes külmunud pinnase tingimustes. Ka Keskkonnaameti 03.01.2013 kiri nr HJR13-7/13/174 sisaldas mh nõuet, et säilitamaks pinnas, pindmised puujuured ning alustaimestik kahjustamata, tuleb metsatööd ning kokku- ja väljavedu teostada külmunud pinnase tingimustes. Selle nõude seadmise tingiski liigniiske pinnas. 2014. a talvel kahjustati metsamaterjali väljaveo käigus Lahemaa rahvuspargis pinnast, tekitades kuni 1 m sügavused roopad (kaebaja 02.10.2015 kirja kohaselt metsamaterjali väljavedu toimus 2014. a talvel, mil oli erakordselt soe talv ning pinnas ei külmunud). Järelikult oli tingimus töid teha külmunud pinnasega igati asjakohane ja vajalik ning kui kaebaja oleks täitnud metsateatises seatud nõudeid, poleks olnud tarvidust muretseda tehnika pinnasesse vajumise pärast. 10) Kuigi kaebuses on viidatud kaebaja juhatuse liikme Peter Jansoni pikaajalisele metsandusega tegelemise kogemusele, ei saa tema tähelepanekuid pidada metsakaitseliseks ekspertiisiks. Keskkonnaministri 27.12.2006 määruse nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“ kohaselt vormistatakse metsauuendus- ja metsakaitseekspertiisi kohta akt, mis sisaldab: 1) ekspertiisi tegemise põhjuseid; 2) metsa seisukorra hinnangut; 3) eksperdi hinnangut; 4) metsakaitseekspertiisi korral metsakahjustuste ärahoidmiseks ja nende leviku tõkestamiseks metsakaitsetööde loetelu. Seega märgitakse metsakaitseekspertiisis ära metsa seisukorra hinnang, s.o kõik olulised tegurid, kaasa arvatud liigvesi, kui see omab tähtsust. Ettekirjutuses toodud hinnanguid andes on tuginetud keskkonnavastutuse menetluse raames kogutud tõenditele, samas kui kaebaja tugineb vaid oma juhatuse liikme subjektiivsele hinnangule. 11) Keskkonnainspektsiooni läbiviidud väärteomenetluses nr 940014002088 tõendati, et vaidlusaluste kraavide puhastamise näol oli tegemist ehitamisega, mille jaoks oli eelmise Lahemaa kaitse-eeskirja p 30 ap 7 kohaselt nõutav Lahemaa rahvuspargi valitseja nõusolek, mis antud juhul puudus. Keskkonnainspektsiooni lõpplahend on jõustunud ning seda ei ole menetlusaluse isiku poolt vaidlustatud. Seega on P. Janson väärteomenetluses nõustunud sellega, et kaebaja poolset kraavide puhastamist tuleb vaadelda 2014. a kehtinud ehitusseaduse § 2 lg-s 6 toodud tegevusena. 12) Vaidlustatud ettekirjutuse näol ei ole tegemist karistuse määramisega, vaid haldusaktiga, mis on suunatud keskkonnakahju ohu kõrvaldamiseks. Isegi kui nõustuda kaebajaga, et kraavide puhastamiseks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut, ei ole lubatud tegevus, millega on põhjustatud keskkonnakahju oht. Suurekõrve sihtkaitsevööndis keelatud tegevuste osas ei oma tähtsust, kas tegemist oli ehitamisega ja loastatud tegevusega või mitte. Kaebaja rikkus metsateatises nr 16388000113 sisalduvat nõuet, mille kohaselt tuli metsatööd ning kokku- ja väljavedu teostada külmunud pinnase tingimustes. Kaebaja on rikkunud hoolsuskohustust, tegutsenud ühepoolselt ja muutnud haldusorgani poolt heakskiidetud metsateatise nõudeid, samas kui võimalike muudatuste tegemise saab HMS § 68 lg 2 kohaselt otsustada vaid haldusakti andnud haldusorgan.

6(12)

1) Vastutusmehhanismi toimimiseks tuleb kindlaks teha keskkonnakahju oht, kahju tekitaja ja seejärel selle tekkimise põhjuslik seos isiku tegevuse vahel, lähtudes KeVS § 6 lg 2 kriteeriumitest, ning lõpetuseks isiku süü kahju või kahju ohtu tekitamises, et lugeda isik majanduslikult vastutavaks ja panna talle vajalike vältimismeetmete võtmise kohustus. Kaebaja puhastas Kuusalu valla Kiiu-Aabla küla Liivametsa kinnistu põhja- ja idapiiril asuvaid kraave, mis asuvad Lahemaa rahvuspargis. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja § 1 p 2 sätestab, et kaitseala kaitse-eesmärgiks on mh kaitsta elupaigatüüpe, mida Nõukogu direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 2006, 22.07.1992, lk 7–50; edaspidi loodusdirektiiv) nimetab I lisas. Need on siirdesoo- ja rabametsad (91D0) ning vanad loodusmetsad (9010). LKS § 4 lg 2 p 1 järgi on rahvuspark inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. 2) Keskkonnakahju oht kaitstavale elupaigale on tõendanud MTÜ Eesti märgalade ühingu ekspertarvamusega ning arvestades esitatud ekspertiisi üksikasjalikku sisu, ei saa kaebaja piirduda väitega, et keskkonnakahju oht kraavide puhastamise tagajärjel ei ole tõendatud. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et kirjeldatud olukorral ei ole tegelikkuses mingeid tagajärgi. Keskkonnaohu mõistes sisaldub kaks elementi: ebasoodsa tagajärje tekkimise tõenäosus ja selle olulisus. Euroopa Kohtu praktikat arvestades on piisavaks tõenäosuseks nii olukord, kus keskkonnamõju võib negatiivselt mõjutada Natura 2000 võrgustiku väärtusi (C-127/02), kui ka see, kui oluline ebasoodne mõju ei ole parimatest teadussaavutustest lähtuvalt välistatud. Mida ohustatum on liik või elupaigatüüp, seda väiksem ebasoodne mõju võib olla loetud oluliseks keskkonnakahju ohuks (C-258/11). Ka kaebaja enda tellitud Inseneribüroo Urmas Nugin OÜ ekspertiis on tuvastanud ebasoodsa mõju, ehkki väiksema raadiuse ulatuses. 3) Ettevaatuspõhimõtte kohaselt võib kaitsemeetmeid tarvitusele võtta siis, kui võib eeldada ohu olemasolu, ilma, et peaks ära ootama nende ohtude tegelikkuse ja tõsiduse täieliku tõendatusse (C-157/96, p 63; C-504/04, p 39; C-343/09, p-d 61 ja 62). Leebemate kriteeriumitega ei oleks võimalik saavutada sama tõhusalt loodusdirektiivis toodud elupaikade soodsat seisundit (C-127/02, p-d 57, 58). Siirdesoo- ja rabametsad ning vanad loodusmetsad on loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüübid. Loodusdirektiivi sätete eesmärk on, et liikmesriigid rakendavad asjakohaseid kaitsemeetmed, et säilitada looduslikke elupaigatüüpe hõlmavate alade keskkonnatunnused (C-258/11, p 38 ja seal viidatud kohtupraktika). Kui osa sellest alast kaob, ei saa sellised meetmed olla kõnealuse ala kaitset tagavad meetmed (C-387/15 ja C-388/15). Keskkonnaamet on õigesti hinnanud kahju ohu olemasolu tõenäosust ja tõsidust. Ei ole kahtlust selles, et kaitstud elupaikade vahetus läheduses asuvate kraavide puhastamisega kaebaja poolt on tegemist kraavide veetaseme tegelike füüsiliste muutustega, mis mõjutab kaitstud elupaikade edasist säilimist. Seega on tekkinud keskkonnakahju oht ning kaebaja tegevus on selle ohu vahetu ja paratamatu põhjus. Kui kaebaja ei oleks kraave puhastanud, ei oleks tekkinud veetaseme alanemist, mis ekspertarvamuse järgi mõjutab pikemas perspektiivis ebasoodsalt metsaelupaiku. Kaebaja poolt kraavide puhastamata jätmisel ei oleks toimunud kuivendamist. KeVS ja ettevaatuspõhimõtte kohaselt ei pea ära ootama ohu täielikku täitumist, vaid tuleb rakendada meetmeid eeldatava ohu ärahoidmiseks. 4) Vältimismeetme kuludest vabastamine on võimalik, kui kaebaja tõendab, et asjaolu kohta on olemas sõnaselge käsk või juhis (KeVS § 26). Sellised asjaolud puuduvad. Kui kaitsekorralduskava pidada kaebaja jaoks siduvaks haldusorgani juhiseks või käsuks, peab see olema õiguslikult võimalik. Kaitsekorralduskava on ennekõike halduse tegutsemisplaan loodusobjekti kaitsmise korraldamisel (LKS § 25 lg 1), mis on esmajärjekorras suunatud haldusele enesele. Järelikult ei ole see õiguslikult siduv isikule. Seetõttu ei ole see selgesõnaline juhis kaebajale.

7(12)

5) KeVS kohast ettekirjutust ei määrata isikule tegevuse pärast, vaid juhul, kui tegevus põhjustab keskkonnakahju või selle ohtu. Eeldus, et loa olemasolu või loa vajaduse puudumine tegevuses vabastab automaatselt isiku süüst keskkonnakahju või kahju ohu põhjustamise eest, muudaks KeVS-i suures osas mõttetuks. Isikul on ka loaga tegutsedes kohustus vältida keskkonda kahjustavaid tegevusi. Seega ei oma iseseisvat tähtsust, kas kahju või kahju oht tekitati lubatud/lubamatu tegevustega, vaid tähtis on tuvastada, kas kahju tekitaja on rakendanud meetmeid oma tegevuse või tegevusetusega põhjustatava keskkonnakahju vältimiseks või vähendamiseks niivõrd, kuivõrd seda on mõistlik eeldada. 6) Keskkonnaamet väljastas 10.01.2014 Liivametsa kinnistule metsateatise nr 16388000113, millega lubati raied vastavalt Keskkonnaameti 03.01.2013 kirjas nr HJR 13-7/13/174 ja metsakaitselise ekspertiisi ekspertarvamuses nr 20121220-1107514-009101 seatud tingimustel. Keskkonnaameti 03.01.2013 kiri sisaldas mh nõuet, et metsatööd ning kokku- ja väljavedu tuleb teostada külmunud pinnase tingimustes. Kaebaja puhastas kraave selleks, et kasutada metsateatisega antud õigust. Kaebaja on asendanud haldusaktiga pandud kohustuse täiesti erineva tehnoloogia kasutamisega, tegemata selleks vähimatki tehnilist uuringut, et hinnata tegevuse mõju kaitsealale. Samas sedastab keskkonnaõigus rangelt, et kahjustusi keskkonnale tuleb võimaluse korral vältida ning alternatiivid tulevad kõne alla alles siis, kui kahjustustega tuli alternatiivi puudumisel üldiste huvide seisukohast eriti mõjuvatel põhjustel leppida (C239/04, p 35). Selliselt on kaebaja rikkunud hoolsuskohustust – tegutsenud ühepoolselt ja muutnud haldusorgani poolt heakskiidetud metsateatise nõudeid, samas kui võimalike muudatuste tegemise saab otsustada vaid haldusakti andnud haldusorgan (HMS § 68 lg 2). 7) Keskkonnainspektsiooni 10.04.2015 otsusega väärteoasjas nr 940014002088 (jõustunud), on vaide esitaja seadusliku esindajat P. Jansonit karistatud rahatrahviga LKS § 71 lg 1 alusel vaidlusaluse keskkonnakahju ohu põhjustanud tegevusega kaitstava loodusobjekti kasutamisvõi kaitsenõuete rikkumise eest. 8) Asjaolu, et vaidlusalustel aladel olid juba varasemalt kraavid, ei tähenda, et sel põhjusel ei ole põhjendatud vältimismeetmete rakendamine ning võib ala seisundit halvendada, kui on tuvastatud üksnes keskkonnakahju oht. See, et tuvastatud on keskkonnakahju oht, ei tähenda seda, et olukorras tuleb tegevusetuks jääda. LKS-st tulenevad looduskaitse ja looduse säilitamise kohustused kohalduvad juba enne, kui tuvastatakse kaitsealuse liigi arvu vähenemine või kui kaitsealuse liigi väljasuremisoht on reaalseks muutunud. 9) Keskkonnaamet on õigesti hinnanud kahju ohu tõenäosust ja tõsidust ning otsustanud rakendada õigesti vältimismeetmeid. Keskkonnaamet on vältimismeetmete kindlaksmääramisel teostanud kavandatavate meetmete kulude ja kasu ning nende tehnilise teostatavuse analüüsi ning rakendanud neid nii, et need ei ole ebaproportsionaalsed ja mis tuginevad „parimatele olemasolevatele meetoditele”. Keskkonnaamet on võtnud arvesse ka potentsiaalseid kahjustusi, mida võivad vältimismeetmed ise keskkonnale põhjustada, määrates täiendavad tingimused tööde teostamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

8(12)

keskkonnale ja määrati vältimismeetmete rakendamine. Vaideotsusega jäeti kaebaja vaie rahuldamata. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised: 1) Väidetav keskkonnakahju oht ning põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja väidetava keskkonnakahju ohu vahel on tõendamata. Kraavide hooldamine, sh puhastamine on kraavide tavapärane majandamine, mis ei ole kaasa toonud keskkonnakahju ohtu; 2) Ettekirjutuse aluseks olnud eksperthinnangust ei nähtu, milline oli vaidlusaluste elupaikade algne olukord enne kraavide puhastamist 2014. a. Seega ei ole tõendatud, milline oli elupaikade seisund (sh veetase) enne kraavide puhastamist. Ei ole tõendatud, et elupaikadele keskkonnakahju ohu on põhjustanud üksnes kraavide puhastamine; 3) Olemasolevate kraavide taastamine endisel kujul (kraavide puhastamine) ei põhjusta keskkonnale ohtu, vaid aitab kaasa Liivametsa kinnistul kasvava metsa säilimisele; 4) Kraavide puhastamine on ette nähtud Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga „Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduskava kinnitamine aastateks 2016-2025“ ning selleks ei olnud vaja Keskkonnaameti nõusolekut; 5) Kaebaja puhastas ainult Liivametsa kinnistul paiknevaid kraave ega saanud mõistlikult eeldada, et mõni Liivametsa kinnistu piirile rajatud kraaviosa asub väljaspool Liivametsa kinnistut; 6) Asjaolu, et kraavid on osaliselt Suurekõrve sihtkaitsevööndis, ei oma tähtsust, kuna kraavid piirnevad metsa väljaveoteega ning nende puhastamine on seega kaitsekorralduskava alusel lubatud; 7) Kraavide olemasolu on Liivametsa kinnistul kasvava taimestiku säilitamiseks vajalik.

9(12)

mõjuala ulatus on erinev. Praegusel juhul ei ole aga küsimus selles, kui kaugele mõju täpselt ulatub. Mõjuala ongi hinnanguline, sest see saab olla üksnes hüpoteetiline tulevikku suunatud prognoos, mis toetub mitmetele teguritele (pinnase lokaalse reljeefi iseärasused, pinnase geoloogiline koostis, teiste kuivenduskraavide olemasolu ja hooldus, kraavi sügavus, äravoolutingimused). On tõenäoline, et kõige suurem kuivenduse mõju avaldub kuivenduskraavi vahetus ümbruses ning mõju väheneb kraavist välja poole jäävas suunas. Kuivõrd rekonstrueeritud kraavides voolab vesi, peavad kraavide äravoolutingimused olema toimivad. Selliste, voolava veega kraavide puhul võib eeldada, et kuivendus on seda intensiivsem, mida sügavamad on kraavid. Mõlemast eksperthinnangust selgub, et vaadeldavat ala domineerivad liivad, mida Liivametsa kinnistust ida poole jääval alal katavad turvastunud mullad (tl 46 ja tl 97). Kuivenduskraavi keskmiseks sügavuseks projekteeritakse turbamullas üldjuhul 1,1 m (põllumajandusministri 17.02.2005 määrus nr 18 „Maaparandussüsteemi projekteerimisnormid“ § 22 lg 3). Praegusel juhul on kuivenduskraavide laius u 4 m ja sügavus 0,6-1 m (tl 72p). On eeldatav, et veetase hakkab kuivenduskraavi toimides kraavi ümbruses langema, sõltumata kraavi laiusest ja täpsest sügavusest. Seetõttu, isegi kui pole võimalik kindlalt väita, mitme meetri ulatuses rekonstrueeritud kraavid rahvuspargi sihtkaitsevööndile mõju avaldavad, ei saa välistada, et kraavid avaldavad negatiivset mõju ning sellega on seatud ohtu kaitstavate elupaikade seisund.

11(12)

/allkirjastatud digitaalselt/ Ragne Piir

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.