Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. august 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-969
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla 27.04.2017 käskkirja nr 33/25 tühistamiseks, teenistusse ennistamiseks ja tasu väljanõudmiseks teenistusest sunnitult puudutud aja eest
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebaja – XX, volitatud esindaja v.adv Anu Toomemägi Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Monika Raiendik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 23. aprilli 2018. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 26. septembril 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-17-969 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
3-17-969 välistatud. Aktsepteeritavaks ei saa pidada kolleegi sihtimist ka laadimata või ohutuks muudetud relvaga. Kergekäeline suhtumine tulirelva ohutusnõuetesse võib viia raskete tagajärgedeni ning on vanglas suureks julgeolekuriskiks. Võttes arvesse XX haridust, töökogemust, teadmisi ja oskusi, pidi ta ette nägema ja aru saama oma teo võimalikest negatiivsetest ja rasketest tagajärgedest. Pika töökogemusega ametniku osas on vanglal kõrgendatud ootused teenistusülesannete täitmisel. Vangla ei pea võimalikuks, et teenistuses saab jätkata isik, kes ei täida ohutusnõudeid ning on kergekäeliselt võimeline panema ohtu kaaskolleegi elu. Kõnealusel viisil toimepandud rikkumise tõttu usalduse kaotanud isiku teenistusse jätmisel ei saa vangla garanteerida vanglateenistuse ega vangla usaldusväärsust. XX puhul on tegemist pika teenistusstaažiga (8 aastat) ametnikuga. Teda ei ole ergutatud ega edutatud. XX teadmised ja oskused vastavad ametikoha nõuetele (2015. a ja 2016. a hindamistulemused). XX-l on üks kehtiv distsiplinaarkaristus (06.09.2016 käskkiri nr 3-3/34). Arvestades toimepandud süüteo olulisust, süü vormi ja eelnevat teenistuskohustuste täitmist, ei oleks noomituse ega palga vähendamisega karistamine proportsionaalne. Madalamale ametikohale üleviimine üheks aastaks ei ole võimalik, kuna XX on nimetatud teenistusse valvurina, mis on kõige madalam ametiaste. Tegemist on raske hooletuse ja olulise rikkumisega, millega kaasnes usalduse kaotus. Lisaks on XX-l üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Seega ei mõjutanud varasem distsiplinaarkaristus XX käituma vastavalt kehtestatud eeskirjadele. XX suhtumine toimepandud rikkumisse on kergekäeline ning tegu eitav. Kuivõrd menetlusalune isik ei suuda oma teo potentsiaalseid tagajärgi ette näha, puudub vanglal võimalus isikut edaspidi teenistuskohustuste täitmisel usaldada.
3-17-969 olnud relv kättevõtmise hetkel laetud. Hinnang sellega sihtimisele on subjektiivne ning selles osas on vastustaja möönnud tunnistajate ütluste mõningat vasturääkivust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2002 otsus asjas nr 3-3-1-35-02). Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole CC-lt võetud ühtegi seletust ning YY-le on menetleja esitanud suunavaid küsimusi (vt Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2011 otsus asjas nr 3-09-2021; Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-46-12). ATS § 73 lg 4 näeb ette võimalike tunnistajate poole pöördumise pärast distsiplinaarmenetluse algatamist, mistõttu on küsitav, kas enne menetluse alustamist esitatud selgitused on käsitatavad lubatavate tõenditena. Lisaks on selgitused väidetava teo kohta esitatud oluliselt hiljem ning menetlust alustatud viivitusega (tegu 24.10.2016, distsiplinaarmenetluse algus 30.12.2016). Vastustaja on jätnud tunnistajatelt seletused võtmata ning kaebaja vastuväited olustikuga kontrollimata. AA 09.02.2017 seletus kattub kaebaja seletusega vajadusest hoida relva seifis või relvakapis. Selle asjaoluga on jäetud arvestamata. Lisaks andis vastustaja kaebajale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele vastuväidete esitamiseks ATS § 70 lg-s 7 sätestatust lühema tähtaja. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, miks ei olnud kaebajat võimalik üle viia ühe astme võrra madalamale ametiastmele. Kaebaja otseselt juhilt ei küsitud iseloomustust. Kaebaja töötulemused kinnitavad, et ta on kohusetundlik teenistuja. Lisaks võttis kaebaja arvesse mõningaid ohutusnõudeid (käskkirja p 6.3). Karistus varasemalt etteheidetud suitsetamisjuhtumi eest oli vaidlusaluse käskkirja andmise ajaks kantud ning tegu ei ole samaväärse teoga.
3-17-969 vajadus ja kohustus tualetis käimise ajaks tulirelv relvakappi panna. Lisaks oli kaebaja 24.10.2016 teenistuses kell 07.15–19.45 ning aega (kell 17.15), mil kaebaja talle süüks pandava teo toime pani, ei saa seostada vahetuse algusega. Üksnes asjaolu, et relval ei ole salve, ei anna kindlust, et relvas puudub padrun, kuna see võib sattuda ka padrunipessa. Põhjuseta tulirelvaga kõrvalise isiku sihtimine on nii vanglateenistuses kui ka tavaühiskonnas taunitav tegu. Kuna tulirelva ebaõige käsitsemise tulemusena võivad saabuda väga tõsised tagajärjed, on oluline, et ametnik, kellele vangla tulirelva kasutamise on usaldanud, järgib tulirelva kandmise, käsitsemise ja kasutamise ohutusnõudeid. Kaebaja ei vaidle vastu, et ta on teadlik tulirelva kandmise, käsitsemise ja kasutamise ohutusnõuetest. Kaebaja pani toime teenistuskohustuste süülise rikkumise raske hooletuse vormis. Teenistusrelv on vanglaametnikule väljastatud konkreetsete teenistusülesannete täitmiseks. Ametivormi kandval isikul tuleb teenistusrelva kanda vööl kabuuris ning tulirelva kabuurist väljavõtmise põhjuseks saab olla vaid selle kasutamise või hoiustamise vajadus. Kaebaja on erialase hariduse ja pikaajalise staažiga vanglaametnik ning pidi olema teadlik vanglas tulirelva käitlemist reguleerivast korrast. Seega pidi kaebaja ette nägema ja aru saama oma teo võimalikest negatiivsetest ja rasketest tagajärgedest. Kuigi antud juhul XX tegevuse tulemusena ohtlikke tagajärgi ei saabunud, on tulirelvaga isiku sihtimine ohtlik tegu. Käskkirjas on põhjendatud karistuse liigi valikut ning see on proportsionaalne. Raske hooletuse vormis vangla ja ühiskonna julgeoleku seisukohast oluliste nõuete eiramisega on kaebaja kaotanud usalduse. Kaebajale määrati lubamatus kohas suitsetamise eest distsiplinaarkaristus 06.09.2016. Seega ei olnud vaidlustatud käskkirja andmise ajal kaebajale määratud distsiplinaarkaristus kustunud ning vastustajal oli õigus seda karistuse määramisel arvestada. Vaatamata asjaolule, et kaebaja poolt toime pandud rikkumiste näol ei olnud tegemist samasuguste rikkumistega, on kaebaja oma käitumisega näidanud, et ei soovi kehtestatud korda järgida. Eeltoodut arvestades puudub vanglal veendumus, et kaebaja suudab edaspidi järgida vanglaametnikule kehtestatud kõrgendatud nõudmisi.
5(10)
3-17-969 Distsiplinaarmenetluse käigus ei ole CC-lt võetud seletust ning YY-le on menetleja esitanud suunavaid küsimusi (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 22.12.2012 otsus asjas nr 3-3-1-4612). CC 18.11.2016 seletus ja YY 05.12.2016 seletus ei ole antud distsiplinaarmenetluse raames ning 02.03.2017 antud vastus ei ole tunnistaja ütlus. Lisaks on võetud selgitus kohtumenetluse ajal 13.06.2017. Seega asus vastustaja kohtumenetluses haldusakti täiendama. AA vastas 09.02.2017, et juhul kui välisvalve ametnik väljub pääslast või klaasitagusest ruumist, peab ta paigutama tulirelva seifi või relvakappi. Seega kattus AA seletus kaebaja omaga. Nimetatuga on tõendatud, et ajal, mil koostati distsiplinaarmenetluse otsus, oli vastustaja kogutud tõendites lahknevusi. Vaidlusalusest käskkirjast ei nähtu, millise tunnistaja ütluse, sündmuskoha vaatluse skeemi või muu tõendi alusel on vastustaja kontrollinud enne haldusakti andmist kaebaja seisukohta ruumis paikneva osas. Halduskohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. CC ema oli enne kaebajaga toimunud intsidenti distsiplinaarkorras karistatud relva hoidmise ja käsitsemise nõuete rikkumise eest, kuna ta sihtis laetud relvaga kaebajat ja tema kolleegi kõhu piirkonda. See asjaolu võis anda aluse kättemaksuks kaebajale. Kohus oleks pidanud hindama, kas väidetavalt 24.10.2016 toimunud sündmuse kohta 18.11.2016 esmase seletuse koostamine on põhjendatud ja usutav olukorras, kus YY pretensioone kaebaja suhtes ei omanud. 05.12.2016 seletuses on YY kinnitanud, et ta ei näinud, kus asus sihtimise ajal relva salv, kuid kuulis, kui käis salve klõps. Seega ei olnud relv laetud. Kaebaja on selgitanud, et ta tuli ruumi, võttis relva seifist, asetas selle kabuuri ja alles siis pani salve alla. Seega kattuvad kaebaja ja YY selgitused. Halduskohus ei ole põhjendanud, miks peab kohus usutavaks kohtumenetluse ajal koostatud fotolavastust ja selle juurde esitatud YY selgitust. Vaidlustatud haldusaktis ei ole kaebajale ette heidetud ühegi teenistusalase juhise, korralduse või ametijuhendi rikkumist. Menetlust ei alustatud viivitamatult ning kaebajat ei ole menetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne. Teisele ametikohale üleviimine oli põhjendatud, kuna vanglas oli ka relvakandmisega mitteseotud valvurite ametikohti. Lisaks oli CC emale relva mittenõuetekohase käsitsemise eest määratud distsiplinaarkaristuseks vangistusseaduse (VangS) § 150 lg 1 p-s 3 sätestatud karistus. Kaebajal oli distsiplinaarotsuse tegemise ajal alla 7-aastane laps. Seetõttu on karistuse määramisel kaebajat võrreldes CC emaga diskrimineeritud. Kaebaja on pika teenistusstaažiga ametnik (8 aastat), kelle teoreetiliste teadmiste pagas oli piisav ning teadmised ja oskused vastasid ametikoha nõuetele. Võttes arvesse, et kaebaja ei olnud varasemalt sarnast väidetavat rikkumist toime pannud, oli vastustaja kohustatud kaaluma kõikide karistuse liikide vahel (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13.06.2002 otsus asjas nr 3-31-35-02). Vaidlusaluses käskkirjas ei olnud kaebaja poolt toimepandud väidetavat rikkumist nimetatud jämedaks teenistuskohustuste rikkumiseks. Lisaks puuduvad veenvad põhjendused, et kaebaja võiks sarnaseid rikkumisi edaspidi toime panna. Halduskohus on kaebaja sellekohased väited jätnud analüüsimata.
6(10)
3-17-969 CC teavitas 18.11.2016 vangla direktorit kaebaja mittenõuetekohasest käitumisest teenistusrelvaga ümber käimisel. 05.12.2016 kinnitas kaebaja poolt tulirelva käsitsemise ja kasutamise ohutusnõuete rikkumist YY. ATS § 73 lg 4 annab distsiplinaarmenetluse läbiviijale õiguse nõuda distsiplinaarsüüteo toimepanemise juures viibinud ametnikult selgitusi, kuid ei kohusta olukorras, mil tunnistajad on enne distsiplinaarmenetluse algatamist oma selgitused andnud, nendelt distsiplinaarmenetluses veel kord sama asja kohta selgitusi võtmast. Seda enam, et tunnistajate ütlused olid omavahel kooskõlas ning puudub alus kahelda nende usaldusväärsuses. Distsiplinaarmenetluses seletuste võtmine peab toimuma kirjalikus vormis. Seletuste ja ütluste võtmise viisi osas on haldusorgan vaba, samuti on tõendi talletamise osas vormivabadus. 10.03.2017 distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte lisast 7 nähtuvalt on menetluse läbiviija 08.02.2017 esitanud CC-le e-kirja teel täiendavad küsimused, millele CC on 09.02.2017 ekirjaga vastanud – seega on menetleja CC-lt distsiplinaarmenetluses täiendavaid selgitusi küsinud. Menetleja on täiendava küsimuse YY-lt küsinud menetluse läbiviimise ajal 02.03.2018. Olukorras, kus YY-le teada olevalt leidis vaidlusalune sündmus aset pääslaruumis ning pääslaruumil on kaks ust, millest üks viib välisvalve ruumidesse ja teine pääslast välja, oli küsimuse eesmärgiks välja selgitada, kummast uksest kaebaja sisenes. Midagi suunavat küsimusest ei nähtu. Pääslas 13.06.2017 tehtud ülesvõtted ei kajasta uusi asjaolusid ning nendega ei täiendata käskkirja põhjendusi. Sisuliselt samal kujul on sündmuspaiga skeemi 09.02.2017 esitanud CC. Lähtuvalt AA 09.02.2017 selgitustest, pidi kaebajal olema relv kabuuris, sest mõlemad tunnistajad kinnitavad, et kaebaja tuli välisvalve ruumist (käskkirja p 5.3). Tunnistajatele ei saa olla ette heidetav, et nad ei mäleta kõiki detaile täpselt ühtemoodi. Kaebajale süüks pandava teo osas ühtivad ametnike ütlused. Tunnistajate selgitustega on ümber lükatud kaebaja väited tulirelva seifist võtmise kohta. CC on nii 18.11.2016 kui ka 09.02.2017 selgitustes kinnitanud, et XX võttis relva välja kabuurist. Sõnaselgelt on kaebaja poolt relva kabuurist väljavõtmist kinnitanud 13.06.2017 YY. Kaebaja väited tunnistaja CC võimaliku kättemaksu kohta on alusetud. CC ei ole kaebaja poolt viidatud rikkumise eest karistatud. Kaebaja on küll CC kohta 15.01.2017 koostanud ettekande, kuid CC oli kaebaja rikkumisest direktorit teavitanud juba ca kaks kuud enne ettekande koostamist. Kaebaja ei ole teadvustanud, millised tõsised tagajärjed võivad saabuda tulirelva ebaõige käsitsemise tulemusena. Samuti ei ole kaebaja jätkuvalt aru saanud, et turvalisuse tagamiseks on oluline, et ametnik, kellele tulirelva kasutamine on usaldatud, järgib ohutusnõudeid. Tähtsust ei oma, kas kaebaja enne relva ametnikule suunamist eemaldas tulirelvalt salve või mitte, sest ka salve eemaldamisega võib relva jääda padrun. Ametivormi kandval isikul tuleb teenistusrelva kanda vööl kabuuris ning tulirelva kabuurist väljavõtmise põhjuseks saab olla vaid selle kasutamise või hoiustamise vajadus. Asjaolud, et kaebajale olid teada tulirelva kandmise, käsitsemise ja kasutamise ohutusnõuded, kaebaja peab toime pandud distsipliinirikkumist ebaoluliseks ning toime pandud distsipliinirikkumine leidis aset vaid ca 1,5 kuud pärast eelneva distsiplinaarkaristuse määramist, näitavad, et kaebaja teenistusest vabastamine oli ainuvõimalik otsus. Vastustajal puudub veendumus, et teenistussuhte jätkamise korral hoiduks kaebaja edaspidi rikkumiste toimepanemisest. Kaebaja oli teenistuses järelevalveosakonna valvurina ning ametiastmelt vastas kaebaja ametikoht II klassi valvuri ametikohale. VangS § 112 lg 1 p 5 kohaselt asub II klassi valvuri ametikoht kõige madalamal ametiastmel. Seega ei oleks kaebajat madalamale ametiastmele üle 7(10)
3-17-969 viia saanud. Kaebaja vabastati teenistusest tema poolt toime pandud distsipliinirikkumise tõttu, mistõttu on väited võimalikust diskrimineerimisest alusetud.
3-17-969 hinnangul ei ole ka põhjust pidada 02.03.2017 YY-le esitatud täpsustatud küsimust suunavaks. Menetleja on esitanud konkreetse küsimuse XX pääslasse sisenemise kohta ning sellest ei nähtu, et menetleja oleks kuidagi kallutanud YY küsimusele kindlal viisil vastama. Juhul, kui XX ei oleks sisenenud välisvalvest, oleks YY saanud sellele tähelepanu juhtida. Asjaolu, et vastustaja on 13.06.2017 küsinud YY-lt täiendavaid selgitusi ning esitanud illustreerivad pildid, ei muuda vaidlusalust käskkirja õigusvastseks. Vastustaja on õigesti märkinud, et viidatud ütlused ning pildid üksnes toetavad tunnistajate poolt varasemalt antud ütlusi. Seega ei ole kaebaja vaidlusalust haldusakti kohtumenetluse jooksul täiendanud ning käskkirja õiguspärasust on kohtul võimalik hinnata ka ilma viidatud dokumentideta.
3-17-969 suhtub teenistuskohustuste täitmisse kergekäeliselt. Kaebaja on nii distsiplinaar- kui ka kohtumenetluses olnud läbivalt seisukohal, et ta ei ole vaidlusalust teenistuskohustuse rikkumist toime pannud. Samas on vastustaja vaidlustatud käskkirja p-s 7 selgitanud, millised asjaolud tingisid kaebaja suhtes usalduse kaotuse, ning p-s 8, miks ei ole vanglal võimalik teenistussuhet kaebajaga jätkata. Seejuures on vastustaja võtnud arvesse kaebaja varasemat teenistuskäiku, kehtinud distsiplinaarkaristust ning toime pandud teenistuskohustuse rikkumise iseloomu ja selgitanud, miks on põhjendatud pidada teenistuskohustuse rikkumist oluliseks. Üksnes asjaolu, et käskkirjas ei ole selgelt välja toodud asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kaebaja võib panna sarnaseid rikkumisi toime ka edaspidi, ei anna alust selle tühistamiseks. Teenistuskohustuste rikkumise olulisus ning teenistusest vabastamine ei ole vältimatult seotud sellega, et peaks esinema oht, et isik võib tulevikus panna toime samalaadseid rikkumisi. Ametniku ning haldusorgani vahelise usaldussuhte kaotamiseni võib viia ka teenistuskohustuse ühekordne, kuid oluline rikkumine. Rikkumise olulisust on vastustaja piisava põhjalikkusega selgitanud.
(allkirjastatud digitaalselt)
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.