Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. juuni 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-2652
Haldusasi
XX kaebus Päevakeskuse Käo 17. novembri 2016. a päevahoiuteenuse osutamise lepingu nr 34 lõpetamise teate tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindajad v.adv Urmas Arumäe ja YY Vastustaja – Tallinna linn, esindaja Ulvi Klaar
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna ja XX apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX 10. mai 2018. a seisukoha lisad 1–16 (II kd, tl 82–113) ja 17. mai 2018. a seisukoha lisad 1–3 (II kd, tl 124–126) haldusasja juurde võtmata.
Jätta rahuldamata Tallinna linna taotlus XX kaebuse läbi vaatamata jätmiseks ja asja menetluse lõpetamiseks.
Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata.
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
Muuta Tallinna Halduskohtu 2. juuni 2017. a otsuse haldusasjas nr 3-16-2652 resolutsiooni punktid 2 ja 3 ning sõnastada need ümber järgmiselt: „2.
Tühistada Päevakeskuse Käo 17. novembri 2016. a lepingu lõpetamise teade ning tuvastada, et Päevakeskuse Käo ja XX eestkostja vahel 15. augustil 2005 sõlmitud päevahoiuteenuse osutamise lepingu nr 34 ülesütlemine alates 17. detsembrist 2016 oli tühine.
Mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja menetluskulud 226,01 eurot (kakssada kakskümmend kuus eurot 1 sent).“
Ülejäänud osas jätta halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
Mõista Tallinna linnalt XX kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 77,64 eurot (seitsekümmend seitse eurot 64 senti).
Mõista Tallinna linnalt Eesti Vabariigi kasuks välja XX-le apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulude katteks kokku 1309,97 eurot (üks tuhat kolmsada üheksa eurot 97 senti).
Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 9. juulil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX eestkostja YY ja Päevakeskus Käo sõlmisid 15.08.2005 päevahoiuteenuse osutamise lepingu nr 34 raske ja sügava vaimu- ning liitpuudega täiskasvanud isiku XX päevahoiuteenuseks Päevakeskuses Käo (lepingu p 2.1). Lepingu p 2.2 kohaselt osutatakse teenust alates 15.08.2005 ning leping kehtib kuni poolte vaheliste kohustuste täitmiseni.
2.Päevakeskuse Käo vastuvõtukomisjon otsustas 08.11.2016 otsusega lõpetada XX päevahoiuteenuse lepingu ülesütlemisega. YY on väljendanud selgelt ja ühemõtteliselt vastuseisu ja rahulolematust XX-le päevakeskuses osutatava teenuse suhtes, esitades selle kohta arvukalt ja korduvalt suulisi ja kirjalikke etteheiteid, millest saab järeldada, et YY ei pea osutatavat teenust eestkostetavale sobivaks või on osutatav teenus eestkostetavat kahjustav. Alates 2006. a-st on YY poolt esitatud etteheited Päevakeskuse Käo personali suhtes muutunud isiklikuks ja solvavaks ning nõudmised XX-le osutatava teenuse kvaliteedi osas samas eestkostetavat mahategevaks ja kahjustavaks. Arusaamatused on jätkuvad ning pooled ei ole leidnud lahendust pretensioonide ja rahulolematuse vältimiseks ning lepingulises suhtes tavapärase normaalse läbisaamise tagamiseks, vaatamata järjekindlatele püüetele olukorda lahendada. YY rikub pidevalt päevakeskuse kodurahu, takistab teenuse osutamist teistele abivajajatele ja rikub kõigi päevakeskuse kaudu abivajajate turvatunnet. YY käitumine ja laimu 2(11)
3-16-2652 levitamine päevakeskuse töötajate ja teenusesaajate suhtes on päevakeskuses loonud pingestatud olukorra, mis mõjutab ka teisi teenusesaajaid. Eestkostja tegevus kahjustab selgelt XX huvisid ja seisundit. Häirides päevakeskuse tööd ja keelates XX-le teatud teenuste osutamise, ei saa päevakeskus tagada XX-le vajaliku teenuse kättesaamist. Poolte huvisid ja võimalusi arvestades ei ole mõistlik nõuda lepingupooltelt lepingu täitmise jätkamist. Eestkostja ei ole aastaid teinud päevakeskusega koostööd ja selle tulemusena ei ole XX-le teenuse osutamine võimalik.
3.Päevakeskus Käo ütles 17.11.2016 lepingu lõpetamise teatega 15.08.2005 sõlmitud päevahoiuteenuse osutamise lepingu nr 34 võlaõigusseaduse (VÕS) § 631 alusel üles alates 18.12.2016. Teade kajastab osaliselt samu põhjendusi, mis sisaldusid vastuvõtukomisjoni 08.11.2016 otsuses. Lisaks on lepingu lõpetamise teadet põhjendatud sellega, et ühisürituste vältimine ja pikaajalised puudumised eestkostja poolt tehtud takistuste tõttu on muutnud teenuse sihipärase kasutamise näiliseks, mis kahjustab otseselt eestkostetavat. Samuti ei ole päevahoiuteenus XX-le vältimatult vajalik ning tema abivajadust saaks katta muude teenustega, mida eestkostja saab valida teiste teenuseosutajate juures. Teade edastati YY-le 21.11.2016 eposti teel, märkides ühtlasi, et Päevakeskus Käo eksis lepingu lõpetamise teates lepingu lõpetamise kuupäevaga ning XX saab Päevakeskuses Käo käia kuni 17.12.2016.
4.XX esitas 21.12.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 16.03.2017, 01.05.2017, 17.05.2017 ja 30.05.2017) Päevakeskuse Käo 17.11.2016 lepingu lõpetamise teate tühistamiseks. Poolte vahel on avalik-õigusliku iseloomuga suhted ning (haldus)lepingu lõpetamise teade on haldusakt. Teenuse osutajal puudub lepinguvabadus ja viide VÕS §-le 631 ei ole asjakohane. Päevakeskuse Käo ja teenust saavate laste vanemate vahel on aastaid olnud probleeme ning keskuse tegevuse üle ei ole tehtud tõsist kontrolli. XX on paigutatud nn lamajate rühma ja YY on mitu aastat palunud viia XX tagasi Jasmiini rühma Maleva keskuses, kus kaebaja oli varem pikka aega. Päevakeskuse Käo lapsevanemate ja eestkostjate esinduskogu on fiktsioon ning keskuse direktor karistab vastuväiteid esitavaid lapsevanemaid, jättes nii lapsed kui ka nende vanemad kaasamata projektidesse ja ühistegevustesse.
5.Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Päevakeskus Käo on Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hallatav asutus, millel ei ole haldusorganile omaseid tunnuseid ning lepingu lõpetamine on üksnes tinglikult võrdsustatav haldusaktiga. Samas ei sõltu lepingu ülesütlemise teate seaduslikkus selle kvalifitseerimisest. Kuna kaebaja teenusele võtmine on otsustatud lepinguga, siis on kohane teenuselt väljaarvamine lepingu lõpetamise teate esitamisega. Asjakohane ei ole väide, et vastustajal ei ole vabadust lepingu ülesütlemiseks, sest seda reguleerib lepingu p 9.3. Võlaõigusseaduse põhimõtted on asjakohased. Kaebajale osutatakse jätkuvalt igapäevaelu toetamise teenust. Päevahoiuteenust osutatakse rühmateenusena ja rühmade koostamisel on võimatu arvestada kõigi klientide erivajadustega. Lepingu ülesütlemise tingis asjaolu, et YY on alates 2006. a-st olnud kestvalt rahulolematu XX-le osutatud teenusega ning sellises olukorras tuleb eestkostjal leida kliendile sobilikum teenus. Päevahoiuteenus on nn raamteenus, mis annab klientidele võimaluse viibida päevakeskuses terve päeva või osa päevast ning selle aja jooksul osutatakse neile ka erihoolekandeteenuseid. Alternatiivselt võib klient tulla päevakeskusesse vaid spetsiaalselt temale erihoolekandeteenuse osutamise ajaks.
6.Tallinna Halduskohus rahuldas 02.06.2017 otsusega XX kaebuse ja tühistas Päevakeskuse Käo 17.11.2016 päevahoiuteenuse osutamise lepingu nr 34 lõpetamise teate. Lisaks mõistis halduskohus Tallinna linnalt kaebaja kasuks välja menetluskulud 39 eurot ja muus osas jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kaebaja ja Päevakeskuse Käo vaheline 15.08.2005 leping on haldusleping (lepingu üheks pooleks on haldusorgan, leping on 3(11)
3-16-2652 sõlmitud üksikjuhtumi reguleerimiseks ning sellega antakse kaebajale õigus kasutada linnaeelarve vahendite arvel päevahoiuteenust, mistõttu reguleerib leping haldusõigussuhteid). Halduslepinguga võib olla tegemist ka olukorras, kus lepingu esemeks ei ole haldusülesande täitmiseks volitamine. Päevakeskus on päevast hooldamist osutav hoolekandeasutus. Tallinna linn on põhimäärusega delegeerinud Päevakeskusele Käo õiguse otsustada eraõigusliku füüsilise isiku päevahoiuteenusele võtmise ning õigusaktid ei näe ette kohustust otsustada seda haldusaktiga. Seega on Päevakeskus Käo sõlminud Tallinna linna nimel kaebajaga lepingu sotsiaalteenuse (päevahoiuteenuse) osutamiseks, mis on olemuselt haldusakti asemel üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud haldusleping. Kui haldusleping on sõlmitud haldusakti andmise asemel, siis peaks halduslepingu muutmisel ja lõpetamisel lähtuma haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise kohta kehtestatud reeglitest (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2013 määrus nr 3-13-481, p 30). Vaidlust ei ole selles, et Päevakeskus Käo ütles halduslepingu ennetähtaegselt üles ning järelikult on vaidlusalune lepingu ülesütlemise teade haldusakt. Seega ei ole asjakohased kaebaja viited haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 102 ega vastustaja viited VÕS §-le 631 ning puudub ka vajadus käsitleda poolte lepinguvabadusega seotud väiteid. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS, 18.07.2016–31.12.2016 kehtinud redaktsioonis) § 5 lg 1 paneb isikule sotsiaalteenuste, sotsiaaltoetuste, vältimatu sotsiaalabi ja muu abi andmise korraldamise kohustuse isiku rahvastikuregistrisse kantud elukoha järgsele kohaliku omavalitsuse üksusele. XX-le osutati Tallinna linnaeelarve vahenditest päevahoiuteenust Tallinna Linnavalitsuse 17.11.2014 korralduse nr 1777-k „Sotsiaalteenuste nõuded“ lisa p 2.8 alusel. Tallinna Linnavalitsuse 21.06.2006 määruse nr 55 „Päevakeskuse Käo põhimäärus“ § 1 lg-st 1, § 3 lg-st 1 ja lg 2 p-st 2, § 4 lg 1 p-st 1 ning § 6 lg 2 p-dest 3 ja 6 tulenevalt on Tallinna linn delegeerinud Päevakeskusele Käo õiguse otsustada isiku päevahoiuteenusele võtmise ning vastava lepingu sõlmimise ja selle lõpetamise. Vastustaja selgitused lepingu lõpetamise õigusliku aluse kohta (VÕS § 631 või klientide vastuvõtmise ja väljaarvamise korda reguleeriva Päevakeskuse Käo 21.12.2012 käskkirja nr 1-4/20 p 5.3) on olnud vastuolulised ja lõpetamise teates põhjusena märgitud asjaolud (kaebaja eestkostja tegevus, võimalus valida teiste teenuseosutajate teenuseid, mõlema poole huvid) ei ole selged ega üheselt mõistetavad (HMS § 55 lg 1). Tallinna Linnavalitsuse 17.11.2014 korralduse nr 1777-k lisa p 2.8.5 kohaselt osutatakse teenust kuni teenusevajaduse lõppemiseni, kuid esitatud ei ole ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks XX vajadus päevahoiuteenuse järele ära langenud. Päevakeskuse Käo vastuvõtukomisjoni 08.11.2016 otsuses ei ole teenuse osutamise lõpetamise põhjendusena samuti märgitud, et kaebaja teenusevajadus oleks lõppenud. Kuigi lepingu lõpetamise teates on märgitud, et päevahoiuteenus ei ole XX-le vältimatult vajalik ning tema abivajaduse saaks katta teiste teenuseosutajate pakutavate teenustega, ei ole ka selles lepingu lõpetamise alusena viidatud teenusevajaduse lõppemisele. Seega ei ole lepingut lõpetatud põhjusel, et kaebajal puuduks vajadus teenuse järele. Samuti ei ole lepingu lõpetamise alusena märgitud, et päevahoiuteenus ei sobi kaebajale (Päevakeskuse Käo 21.12.2012 käskkirjaga nr 1-4/20 kinnitatud korra p 5.3), vaid tuginetakse asjaolule, et mõlema poole huvisid arvestades ei ole mõistlik nõuda lepingu jätkamist. Kuigi asja materjalist nähtub, et kaebaja eestkostja on päevahoiuteenuse osutamisega seonduvalt esitanud kaebusi ja pretensioone, ei ole lepingu lõpetamise alusena siiski viidatud Päevakeskuse Käo 24.08.2015 käskkirjale nr 1-4/25, mille kohaselt võidakse teenuse osutamine lõpetada mh põhjusel, et osutatav päevahoiuteenus ei vasta kaebaja soovidele ja vajadustele. Õigusaktidest ei tulene vastustajale õiguslikku alust lõpetada päevahoiuteenuse osutamist põhjusel, et seeläbi soovitakse mõjutada eestkostjat otsima eestkostetavale sobivamat teenust. Kui eestkostja tegevus kahjustab eestkostetava huvisid, siis on õigusaktides nähtud ette meetmed, kuidas tagada eestkostetava huvide kaitse, kuid selliseks meetmeks ei ole kaebajale pakutava 4(11)
3-16-2652 päevahoiuteenuse osutamise lõpetamine. Kuigi Päevakeskus Käo peab tagama rahuliku ja pingevaba keskkonna ka teistele klientidele ning töörahu töötajatele, ei anna seegi alust kaebajale päevahoiuteenuse osutamise lõpetamiseks. Eeltoodust tulenevalt on lepingu lõpetamise teade õigusvastane ja tuleb tühistada. XX tõlkekulude (226,01 eurot) hüvitamine ei ole põhjendatud osas, milles ei ole tuvastatav seos praeguse kohtumenetlusega (OÜ Luisa Tõlkebüroo 28.04.2017 arve nr I-10009265, 17.05.2017 arve nr I-10009763, 19.05.2017 arve nr I-10009805 ja 30.05.2017 arve nr I-10010072). HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 6 alusel tuleb vastustajalt mõista välja tõlkekulu 24 eurot (OÜ Luisa Tõlkebüroo 04.05.2017 arve nr I-10009471) ja riigilõiv 15 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.Tallinna linn palub 03.07.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 10.05.2018) tühistada halduskohtu otsus ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus, alternatiivselt teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Halduskohus on lugenud tsiviilõigusliku lepingu ekslikult halduslepinguks. Päevahoiuteenuse kasutamisel tekib eraõiguslik suhe, kuigi lepingu sõlmimine otsustatakse haldusmenetluses (vrd Riigikohtu 05.04.2017 otsus nr 3-2-1128-16). Lepingu täitmisega ei kaasne riigivõimu volitusi ning päevahoiuteenuse funktsioone võib täita ka eraõiguslikus vormis. Ka 01.01.2016 kehtinud SHS ei piiranud päevahoiuteenuse osutajate ringi, vaid päevahoiuteenust võis kohaliku omavalitsuse asutuse kõrval osutada iga juriidiline või füüsiline isik. Samast loogikast lähtub ka kehtiv SHS. Halduslepingu ja tsiviilõigusliku lepingu eristamiseks tuleb analüüsida lepingupoolte tahet, mis oli suunatud eraõigusliku lepingu (VÕS tähenduses käsunduslepingu) sõlmimisele. Lepingu ülesütlemise teates oli ekslikult viidatud võimalusele vaidlustada see halduskohtus, kuid see ei muuda lepingut halduslepinguks. Lepingu ülesütlemise alusena on õigesti viidatud VÕS §-le 631. Kuna tegemist on tsiviilõigusliku lepingu ülesütlemisega, siis ei kuulu vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse. Kuna tegemist ei ole halduslepingu lõpetamisega, ei pea vaidlusalune teade vastama haldusakti nõuetele. Isegi kui nõustuda, et tegemist on halduslepinguga ja selle ülesütlemine toimus haldusaktiga, oli lepingu lõpetamise alus selge ja üheselt mõistetav. Kaebaja esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) psühhiaatriakliiniku I osakonna juhataja VS 13.10.2015 kaaskiri nr 2015/2-23.2/100-4, mille kohaselt on XX-le „ilmselt väga vajalik ja soovitav edaspidine osalemine Käo tugikeskuses“, ei ole asjakohane, sest linnaeelarve vahenditest päevahoiuteenuse saamise otsustamisel ei ole psühhiaatri arvamus vajalik ning tõendist ei selgu, millist konkreetset teenust (erihoolekandeteenused või päevahoiuteenus) on psühhiaater vajalikuks pidanud. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et XX vajab päevahoiuteenuse laadset abi ja päevakeskus ei väida, et kaebaja vajadus teenuse järele oleks lõppenud. Küll on lepingu lõpetamise teates märgitud, et kaebaja abivajaduse saaks katta muude teenustega. Halduskohus on jätnud põhjendamatult analüüsimata vastustaja esitatud tõendid (Sotsiaalkindlustusameti 30.01.2017 koosoleku protokoll – I kd, tl 94-96; Päevakeskuse Käo kokkuvõte YY 2011–2016 pöördumistest – I kd, tl 97-108). Kuigi esitatud dokumentidest ei ole võimalik eristada, millised pretensioonid puudutavad päevahoiuteenust (omavalitsuse finantseeritav teenus) ja millised erihoolekandeteenust (riiklikult finantseeritav teenus), omavad need asja lahendamisel siiski tähtsust. Põhjendamatu on ka halduskohtu järeldus, et lepingu lõpetamisel ei ole tuginetud Päevakeskuse Käo 24.08.2015 käskkirjale nr 1-4/25, sest kuigi konkreetne viide käskkirjale puudub, sisaldavad nii vastuvõtukomisjoni 08.11.2016 otsus kui ka 17.11.2016 lepingu lõpetamise teade sellele vastavaid põhjendusi (s.o teenuse mittevastavus teenuse saaja
5(11)
3-16-2652 soovidele ja vajadustele). Konkreetsele õiguslikule alusele viitamata jätmine ei ole muutnud lepingu lõpetamise teadet arusaamatuks või kontrollimatuks.
8.XX vaidleb 14.07.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 10.05.2018 ja 17.05.2018) apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata, jäädes oma varasemate seisukohtade juurde. Päevakeskusel Käo ei olnud õigust 15.08.2005 sõlmitud päevahoiuteenuse osutamise lepingut ühepoolselt lõpetada. Halduslepingu lõpetamise teade kui haldusakt ei vastanud HMS § 55 lg 1 nõuetele.
9.XX palub 03.07.2017 apellatsioonkaebuses (täiendatud 17.05.2018) tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis kaebaja menetluskulud tema enda kanda, ning palub selles osas teha asjas uus otsus, millega jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Kõik tõlkearved on seotud praeguse menetlusega. Apellatsioonkaebusele on lisatud kirjavahetus tõlkebürooga, mis kinnitab OÜ Luisa Tõlkebüroo 28.04.17 arve nr I-10009265, 17.05.17 arve nr I-10009763, 19.05.17 arve nr I-10009805 ja 30.05.17 arve nr I-10010072 (kogusummas 202,01 eurot) seost haldusasjaga nr 3-16-2652 (vastavalt kaebaja 30.04.2017 täienduse, vastustaja 16.05.2017 vastuse, kaebaja 17.05.2017 seisukoha ja kaebaja 30.05.2017 seisukoha tõlkimisega). Kaebaja seadusliku esindaja emakeel on vene keel ja vastustajaga võrdselt kohtumenetluses osalemiseks pidi ta pöörduma tõlkija poole. Niivõrd suurte menetluskulude jätmine puudega isiku kanda on äärmiselt ebaõiglane.
10.Tallinna linn vaidleb 28.08.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebusele lisatud tõendid tuleb jätta tähelepanuta, sest kaebajal oli võimalik esitada need juba esimese astme kohtu menetluses. Halduskohus leidis õigesti, et OÜ Luisa Tõlkebüroo 28.04.2017, 17.05.2017, 19.05.2017 ja 30.05.2017 arvete puhul ei ole tuvastatav nende seos praeguse menetlusega. Kaebaja esitas kohtule küll tõlketeenuse arved, kuid jättis konkreetselt viitamata, millist asjaolu tõendiga tõendada soovitakse. Seejuures puudus kaebajal sisuline vajadus 30.05.2017 kohtu poole pöördumiseks, sest selleks ajaks olid avalduste esitamise tähtajad juba möödunud. Kuna kaebaja jättis oma tõendamiskoormuse täitmata, tegi halduskohus lahendi olemasolevate tõendite alusel.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
I Tallinna linna apellatsioonkaebus
11.Tallinna linn on apellatsioonkaebuses esmalt seisukohal, et halduskohus on määratlenud kaebaja eestkostja ja Päevakeskuse Käo vahel 15.08.2005 sõlmitud lepingu nr 34 (I kd, tl 4-11) ekslikult halduslepinguna ning sellest tulenevalt alusetult hinnanud ka Päevakeskuse Käo 17.11.2016 lepingu lõpetamise teate (I kd, tl 12-14) õiguspärasust haldusaktile esitatavate nõuete põhjal. Vastustaja leiab, et tegemist oli tsiviilõigusliku lepingu ülesütlemisega, mille õiguspärasuse üle peetava vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse ning seetõttu tuleb kaebus jätta läbi vaatamata või asja menetlus lõpetada.
12.Ringkonnakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist nn hübriidmenetlusega, mille puhul on otsustus sotsiaalteenuse osutamiseks lepingu sõlmimise kohta olemuselt avalikõiguslik, kuid sõlmitav teenuseleping on sellele vaatamata tsiviilõigusliku iseloomuga. Seejuures ei ole määrav, et vastavat avalik-õiguslikku otsustust ei pruugi olla üldse eraldi vormistatud, sest juhul, kui tahteavaldus lepingu sõlmimiseks või lõpetamiseks reguleerib muu hulgas avalik-õiguslikke küsimusi, võib sellise tahteavalduse puhul olla haldusaktidele 6(11)
3-16-2652 ettenähtud nõuete mittejärgimisest sõltumata tegemist ikkagi haldusaktiga. Ka vaidlusalune Päevakeskuse Käo 17.11.2016 lepingu lõpetamise teade vastab üheaegselt nii tsiviilõigusliku tahteavalduse kui ka haldusakti tunnustele. Kui tsiviilõigusliku tahteavalduse kujunemist reguleerivad avaliku õiguse normid, on tegemist avalik-õigusliku menetlusega ja selle raames haldusakti andmisega (vrd Riigikohtu 05.12.2017 otsus nr 3-14-52324, p 9; 05.04.2017 otsus nr 3-2-1-128-16, p 13; 02.04.2014 otsus nr 3-3-1-72-13, p 12; 18.11.2013 määrus nr 3-2-4-113, p 7; 07.04.2011 määrus nr 3-3-4-1-11, p 9; 01.07.2004 määrus nr 3-2-4-1-04, p 13; 20.12.2001 otsus nr 3-3-1-15-01, p-d 19-20 ja 36-37; 20.12.2001 määrus nr 3-3-1-8-01, p-d 1420 ja 25).
13.Tallinna linn täidab Päevakeskuse Käo (alates 08.04.2018 Käo Tugikeskuse – vt Tallinna Linnavalitsuse 28.03.2018 määrus nr 20) kui Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti hallatava ja päevast hooldamist osutava hoolekandeasutuse (vt SHS v.r § 16 lg 2 ja § 18 lg 1 p 1; SHS § 4 p 2) kaudu temale kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 ning sotsiaalhoolekande seadusest (SHS v.r § 5 lg 4, § 8 p 2, § 9 lg 1, § 10 p 6 ja § 16 lg 1; SHS § 5 lg 1, § 15 lg 1 ja § 20 lg 1) tulenevat avalikku ülesannet korraldada linnas sotsiaalteenuste osutamist. Halduskohus on asjakohaselt viidanud, et Tallinna Linnavalitsuse 15.05.1998 määrusega nr 29 (kehtis kuni 26.06.2006) ja 21.06.2006 määrusega nr 55 (kehtis kuni 07.04.2018) kinnitatud Päevakeskuse Käo põhimääruste erinevate redaktsioonide kohaselt oli päevakeskuse direktorile antud õigus teha põhimääruses sätestatud ülesannete täitmiseks keskusele eraldatud vahendite piires tehinguid ja sõlmida lepinguid (vastavalt p 4.2.4 ja § 6 lg 2 p 3). Vastustaja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid halduskohtu järeldusele, et Tallinna linn on põhimääruses sätestatuga volitanud päevakeskuse direktorit otsustama Tallinna linna nimel ja Tallinna linnaeelarve vahendite arvelt lepingu sõlmimine kohaliku omavalitsuse üksuse osutatava sotsiaalteenuse (päevahoiuteenuse) osutamiseks. Asjaolu, et päevakeskuse direktor on seejuures seotud ka linna õigusaktidega (mh Tallinna Linnavalitsuse 17.11.2014 korraldusega nr 1777-k kinnitatud „Sotsiaalteenuste nõuded“ p 2.8, mis sätestab nõudeid psüühikahäirega ja vaimupuudega inimese päevahoiuteenusele), ei tähenda, et sellega poleks direktorile antud üle mingeid avaliku võimu volitusi (mh SHS v.r § 33 lg-st 1 ja SHS § 15 lg-st 1 tulenev kohaliku omavalitsuse üksuse ülesanne selgitada välja abi saamiseks pöördunud isiku abivajadus ja sellele vastav abi). Sotsiaalteenuste nõuete p-dest 2.8.3–2.8.6 nähtuvalt osutatakse isikule teenust kuni teenusevajaduse lõppemiseni (p 2.8.5), kusjuures teenuse osutamise tingimuste (p 2.8.4) täidetuse üle otsustab teenuseosutaja, kes sõlmib teenuse osutamise kohta teenuse saajaga lepingu (p 2.8.6). Ka Päevakeskuse Käo direktori 21.12.2012 käskkirjaga nr 1-4/20 (I kd, tl 30-31p) kinnitatud klientide vastuvõtmise ja väljaarvamise korra p-dest 4.3–4.11 ja 5.2–5.3 nähtuvalt otsustab klientide vastuvõtmise ja väljaarvamise keskus iseseisvalt. Käskkirja p 5.3 kohaselt võib kliendi keskusest välja arvata vastuvõtukomisjoni otsusega, kui on selgunud päevahoiuteenuse sobimatus kliendile. Praegusel juhul otsustas Päevakeskuse Käo vastuvõtukomisjon 08.11.2016 otsusega (I kd, tl 37-37p) lõpetada 15.08.2005 päevahoiuteenuse lepingu ülesütlemisega ning 17.11.2016 teate põhjendustest nähtuvalt tugines lepingu lõpetamine selgelt vastuvõtukomisjoni otsusele, kuigi sellele ei ole teates konkreetselt viidatud.
14.Kuigi XX poolt päevahoiuteenuse saamine on otsustatud avalik-õiguslikus menetluses, ei pea ringkonnakohus siiski põhjendatuks lugeda 15.08.2005 sõlmitud lepingut haldusakti andmise asemel sõlmitud halduslepinguks HMS § 98 lg 1 tähenduses, millega kaasneks avalikõigusliku regulatsiooni laiendamine kogu lepingus sätestatu suhtes (sh teenuse osutamise üksikasjadele ja kvaliteedile, mille osas puuduks samas igasugune sisuline vajadus eristada olukordi, kus teenuse osutamist korraldab avalik võim, neist olukordadest, kus eraõiguslik isik tellib sama teenust iseseisvalt). Ka siis, kui sotsiaalteenust osutatakse eraõiguslikus vormis, 7(11)
3-16-2652 võivad piirangud lepinguvabadusele tuleneda avalikust õigusest, mh võib olla piiratud käsundisaaja õigus lepingut üles öelda (vt ka lahend nr 3-2-1-128-16, p 13). Olenemata sellest, et 17.11.2016 teadet 15.08.2005 lepingu ülesütlemise kohta ei ole alust pidada halduslepingu lõpetamiseks, on siiski tegemist haldusaktiga, sest sellega on otsustatud XX õiguse üle saada Tallinna linna tagatavat sotsiaalteenust, mis tugineb avaliku õiguse normidele (vt lisaks Tallinna Ringkonnakohtu 24.03.2017 otsus nr 3-15-1974, p-d 14–15). Haldusakti õiguspärasuse üle toimuva vaidluse lahendamine kuulub HKMS § 4 lg 1 järgi halduskohtu pädevusse ning HKMS § 5 lg 2 alusel on halduskohus muu hulgas pädev tegema haldusakti tühistamise korral otsuse resolutsioonis kindlaks ka sellise tehingu tühisuse, mille tegemisele see tahteavaldus oli suunatud.
15.Päevakeskuse Käo 17.11.2016 lepingu lõpetamise teate sisulise õigusvastasuse osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse p-des 51–57 toodud põhjendustega. Vaidlusaluse teate esitamise ajal kehtinud ning ka praegu kehtiva SHS § 3 p 1 ja § 15 lg 1, samuti SHS v.r § 33 lg 1 kohustavad sotsiaalhoolekandelise abi andmisel lähtuma esmajärjekorras isiku vajadusest. Tallinna Linnavalitsuse kehtestatud sotsiaalteenuste nõuete p 2.8.5 näeb samuti, ette, et isikule osutatakse teenust kuni teenusevajaduse lõppemiseni. Olenemata sellest, et psühhiaater VS 13.10.2015 kirjast nr 2015/2-23.2/100-4 (I kd, tl 65) ei selgu üheselt, millist konkreetset Käo Tugikeskuses osutatavat teenust XX psühhiaatri hinnangul vajab, puudub ka vastustaja enda kinnitusel sisuline vaidlus selles, et XX vajadus päevahoiuteenuse laadse abi järele ei ole lõppenud. Asjaolu, et kaebajal esineb jätkuvalt vajadus saada päevahoiuteenust või muud sellesarnast sotsiaalteenust, nähtub ka vastuvõtukomisjoni 08.11.2016 otsusest ja 17.11.2016 lepingu lõpetamise teatest.
16.Asjas esitatud materjalide põhjal ei ole võimalik järeldada sedagi, et teenus poleks XXle tegelikult sobiv, vaid kõnealune hinnang on tehtud üksnes kaebaja eestkostja pidevate nõudmiste ja etteheidete põhjal. Seega, isegi kui nõustuda, et 17.11.2016 lepingu lõpetamise teate sõnastusest võib järeldada tuginemist muu hulgas Päevakeskuse Käo 24.08.2015 käskkirjaga nr 1-4/25 (I kd, tl 32-36p) muudetud täiskasvanute päevahoiuteenuse kirjelduses märgitud alustele, mille kohaselt lõpetatakse teenuse osutamine ka juhul, kui see ei vasta teenusesaaja soovidele ja vajadustele, ei ole millegagi tõendatud, et teenus tegelikult ei vastaks XX soovidele ja vajadustele. Sellekohast järeldust ei saa teha ainuüksi teenusesaaja eestkostja kriitikast päevakeskuses osutatava teenuse sisu ja kvaliteedi või teenust vahetult osutava personali või ka päevakeskuse juhtide suhtes. SHS § 3 p 5 järgi tuleb abi andmisse kaasata vajaduse korral ka isiku perekonnaliikmed ning SHS § 12 lg 1 näeb ette, et sotsiaalteenuste osutamisel arvestatakse reeglina isiku tahet. Samasisulised kohustused isiku ja tema perekonnaliikmete ning eestkostja kaasamiseks ja ärakuulamiseks ning isiku tahte arvestamiseks olid sätestatud ka SHS v.r §-s 31 ja § 32 lg-s 1. Eestkostja arvamuse ärakuulamise ja selle teenuse osutamisel arvesse võtmise kohustusest ei tulene siiski, et eestkostja saaks üksikasjalikult dikteerida tema eestkostetavale osutatava päevahoiuteenuse sisu (nt igapäevaseid tegevusi) või selle osutamise tingimusi (sh rühmade komplekteerimist). Kui eestkostja nõuab päevahoiuteenuse raames selliste tegevuste läbiviimist, mis ei ole hõlmatud osutatava teenuse kirjeldusega, siis puudub teenuseosutajal kohustus vastavaid tegevusi läbi viia.
17.Praeguse vaidluse kompromissiga lahendamiseks Sotsiaalkindlustusametis 30.01.2017 toimunud kokkusaamise protokollist (I kd, tl 94-96) ja Päevakeskuse Käo kokkuvõttest YY 2011–2016 pöördumistest (I kd, tl 97-108) nähtub küll üheselt, et kaebaja eestkostja on olnud keskuse tegevusega püsivalt rahulolematu ning näib sisuliselt soovivat XX-le individuaalse päevahoiuteenuse osutamist (sõltumata asjaolust, et tegemist on selgelt rühmateenusega – vt sotsiaalteenuste nõuete p 2.8.9), kuid ainuüksi eestkostja alusetud nõudmised või 8(11)
3-16-2652 põhjendamatud etteheited ei saa siiski õigustada sügava liitpuudega isikule vajaliku ja õigusaktides ettenähtud sotsiaalteenuse edasisest osutamisest keeldumist VÕS § 631 alusel, arvestamata HMS § 64 lg-tes 2 ja 4, § 66 lg-s 2 ja §-s 67 sätestatud õiguspärase haldusakti isiku kahjuks edasiulatuva kehtetuks tunnistamise tingimusi. Lepingu lõpetamist ei muuda õiguspäraseks ka vaidlustatud teates sisalduv viide, et kaebaja abivajadus on iseenesest võimalik katta päevahoiuteenuse asemel hoopis muude sotsiaalteenustega, sest see ei muuda olematuks asjaolu, et kaebaja poolt seni soovitud ja saadud teenuse osutamine lõpetati.
18.YY on esitanud ringkonnakohtule 10.05.2018 seisukoha lisades väljavõtted XX individuaalsest rehabilitatsiooniplaanist (II kd, tl 82-85), koopiad ajavahemikul 21.02.2018– 06.04.2018 eestkostja poolt erinevatele asutustele ja isikutele esitatud nõuetest ja kaebustest (II kd, tl 86-100), PERH-i 06.11.2014 ja 26.01.2015 konsultatsiooni otsused (II kd, tl 103-104), Eesti Patsientide Esindusühingu jt pöördumise ja sellele antud õiguskantsleri 16.04.2009 vastuse nr 14-5/090030/00902504 (II kd, tl 104-112), millega on soovinud tõendada, et tema poeg vajab päevahoiuteenust ning samas on Päevakeskuses Käo osutatavate teenuste kvaliteet olnud pikka aega puudulik. YY 17.05.2018 seisukoha lisadena 1–3 on ringkonnakohtule esitatud ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti 01.03.2018 vastus kaebaja 21.02.2018 nõudele ning vastuse täpsustamist puudutav e-kirjavahetus (II kd, tl 124-126). Ringkonnakohus jätab 10.05.2018 ja 17.05.2018 esitatud täiendavad tõendid HKMS § 62 lg 2 alusel kohtutoimikusse võtmata, sest asjas ei ole esiteks sisulist vaidlust selle üle, et XX vajab oma puudest tulenevalt tõepoolest päevahoiu laadset sotsiaalteenust, ning kuigi teenuse osutamine või selle lõpetamine otsustatakse haldusaktiga, toimub teenuse tegelik osutamine siiski tsiviilõigusliku lepingu alusel ja vaidlused osutatava teenuse kvaliteedi üle kuuluvad tsiviilasju lahendava kohtu pädevusse. PERH-i 13.10.2015 kaaskiri nr 2015/2-23.2/100-4 (II kd, tl 101) jääb asja juurde võtmata, kuna nimetatud kiri on toimikus juba varasemast olemas (I kd, tl 65). Päevakeskuse Käo 22.02.2012 kiri nr 1-5A-21 (II kd, tl 113) päevahoiuteenuse osutamise lõpetamisest alates 01.03.2012 ei ole asjassepuutuv, sest vaidlust ei saa olla selles, et 17.11.2016 teate koostamise ajal osutati XX-le päevahoiuteenust kehtiva lepingu alusel. II XX apellatsioonkaebus
19.XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles kohus jättis kaebaja tõlkekulud tema enda kanda (s.o 202,01 euro ulatuses). Apellant selgitab, et ka OÜ Luisa Tõlkebüroo 28.04.2017 arve nr I-10009265 (I kd, tl 66), 17.05.2017 arve nr I-10009763 (I kd, tl 122-123), 19.05.2017 arve nr I-10009805 (I kd, tl 128-129) ja 30.05.2017 arve nr I10010072 (I kd, tl 145-146) olid seotud praeguse haldusasja menetlusega ning on lisanud selle kinnituseks täiendavalt väljavõtted e-toimikust ja e-kirjavahetuse tõlkebürooga (I kd, tl 185208).
20.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Olenemata sellest, et kaebaja eestkostja on suutnud esimese astme kohtumenetluses kas esitada mõned menetlusdokumendid eesti keeles iseseisvalt (nt 21.12.2016 kaebuse ja 16.03.2017 täiendused) või ei ole nende tõlkimiseks kantud kulude hüvitamist nõudnud, ei anna see alust jätta tähelepanuta hilisemat taotlust tõlkekulude hüvitamiseks. Seejuures ei ole halduskohus pidanud tõlkekulusid iseenesest ebavajalikeks või põhjendamatuteks kuludeks, vaid lähtus üksnes sellest, kas tõlkebüroo esitatud arvel märgitud teenuse nimetus kajastas konkreetset menetlusdokumenti või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus omistanud arvete sõnastusele praegusel juhul põhjendamatult määrava tähenduse. Kõik tõlkebüroo arved ja nende tasumist kinnitavad tõendid olid lisatud konkreetsetele menetlusdokumentidele (st neid ei esitatud menetluse lõpus ühekorraga) ning puudus mõistlik põhjus kahelda nende seotuses 9(11)
3-16-2652 vastava seisukoha tõlkimisega, millega koos need esitati. Kuna kaebaja ei saanud mõistlikult arvata, et tõlkekulude kandmist tõendavate dokumentide seos esitatud seisukohtadega ei ole halduskohtu jaoks piisavalt ilmne, siis ei ole alust jätta tähelepanuta kaebaja apellatsioonkaebusele lisatud täiendavaid tõendeid, mis kinnitavad, et OÜ Luisa Tõlkebüroo 28.04.2017, 17.05.2017, 19.05.2017 ja 30.05.2017 arved kajastavad kulusid vastavalt kaebaja 01.05.2017 (I kd, tl 48-51), 17.05.2017 (I kd, tl 109-111), 19.05.2017 (I kd, tl 126-127) ja 30.05.2017 (I kd, tl 143-144) seisukohtade tõlkimisele.
21.Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka vastustaja vastuväidet, et kuna halduskohtu määratud täiendavate avalduste esitamise tähtaeg (Tallinna Halduskohtu 10.04.2017 määruse kohaselt 17.05.2017) oli kaebaja 30.05.2017 seisukoha esitamise ajaks juba möödunud, siis ei olnud sellega seotud kulud sisuliselt põhjendatud. Tuleb arvestada, et Tallinna Halduskohus kohustas 19.05.2017 määrusega Tallinna linna esitama hiljemalt 25.05.2017 tõlked vastustaja poolt edastatud venekeelsetest dokumentidest, mille Tallinna linn 25.05.2017 esitaski (I kd, tl 134-141p) ja mis edastati kaebaja eestkostjale 26.05.2017. Kaebaja 30.05.2017 seisukoht sisaldab omakorda vastuväiteid just Tallinna linna esitatud tõlgete asja lahendamisel arvesse võtmisele (nt pole tõendatud vastavus originaalile, puuduvad isikute nimed ja aadressid, mõnel juhul esineb tõlgetes ebatäpsusi või moonutusi). Olenemata kaebaja seisukohtade sisulisest põhjendatusest või põhjendamatusest, ei saa nende vastuväidete esitamisega seotud kulusid lugeda ilmselgelt ebavajalikeks ja jätta neid sellel põhjusel vastustajalt välja mõistmata.
22.Kuna XX poolt esimese astme kohtumenetluses tõlkekulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasjaga on nõuetekohaselt tõendatud, tulnuks vastavad kulud kaebuse rahuldamise tõttu mõista vastustajalt välja tervikuna. III Menetlusosaliste taotluste lahendamine
23.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata, kuid pidades silmas, et ringkonnakohtu hinnangul oli 17.11.2016 lepingu lõpetamise teatel nii haldusakti kui ka tsiviilõigusliku tahteavalduse iseloom, siis on kaebaja eesmärgi (XX-le päevahoiuteenuse osutamise jätkamine) saavutamiseks lisaks 17.11.2016 teate kui haldusakti tühistamisele vajalik tuvastada ka sellel tuginenud 15.08.2005 lepingu nr 34 ülesütlemise kui tsiviilõigusliku tahteavalduse tühisus. Ringkonnakohus täiendab vastavalt Tallinna Halduskohtu 02.06.2017 otsuse resolutsiooni p 2. Samuti rahuldab ringkonnakohus XX apellatsioonkaebuse ja tühistab Tallinna Halduskohtu 02.06.2017 otsuse resolutsiooni p 3 osas, milles halduskohus jättis kaebaja tõlkekulud tema enda kanda. Nimetatud osas teeb ringkonnakohus asjas uue otsuse, millega mõistab kaebaja tõlkekulud esimese astme kohtus vastustajalt välja tervikuna. Ülejäänud osas jääb halduskohtu otsus muutmata.
24.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. HKMS § 118 lg 2 kohaselt juhul, kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.
10(11)
3-16-2652
25.HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et XX on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 9) ning taotlenud lisaks tema eestkostja poolt apellatsioonimenetluses kantud tõlkekulude hüvitamist kogusummas 126,36 eurot vastavalt OÜ Luisa Tõlkebüroo 19.01.2018 arvele nr I-10015848 (II kd, tl 117) ja 22.01.2018 arvele nr I-10015869 (II kd, tl 118) ning 08.05.2018 arvele nr I-10018918 (II kd, tl 119) ja 16.05.2018 arvele nr I-10019076 (II kd, tl 127). Seejuures nähtub 19.01.2018 ja 22.01.2018 arvetelt, et need on esitatud YY poolt 21.–23.02.2018 erinevatele asutustele ja isikutele esitatud kohtueelsete nõuete (II kd, tl 86-97) tõlkimise eest, mille ringkonnakohus jättis eelnevalt haldusasja juurde võtmata. Kuna tegemist ei ole praeguse haldusasja menetlemisel asjassepuutuvate dokumentide tõlkimise kuludega, jäävad vastavad kulud (kokku 63,72 eurot) HKMS § 109 lg 6 alusel kaebaja enda kanda. Tõlkebüroo 08.05.2018 ja 16.05.2018 arved on seostatavad YY poolt ringkonnakohtule 10.05.2018 ja 17.05.2018 esitatud täiendavate seisukohtadega, mistõttu tuleb neid pidada põhjendatud kuludeks (kokku 62,64 eurot) ja mõista HKMS § 108 lg 1 alusel koos riigilõivuga vastustajalt kaebaja kasuks välja (s.o kokku 77,64 eurot).
26.Tallinna Halduskohtu 27.06.2017 määrusega on XX-le antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Tallinna Ringkonnakohtu 02.10.2017 ja 21.03.2018 määrustega on XX-le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks määratud 849,60 eurot (sh käibemaks 141,60 eurot) ja hüvitatavate kulude (tõlkekulud) suuruseks 460,37 eurot (sh käibemaks 76,73 eurot). Nimetatud kulud tuleb HKMS § 108 lg 1 ja § 118 lg 2 alusel mõista Tallinna linnalt välja riigituludesse.
27.Tallinna linn on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (I kd, tl 181), kuid ei ole esitanud ringkonnakohtule andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad Tallinna linna menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
28.Seonduvalt Tallinna linna 28.08.2017 vastuses apellatsioonkaebusele (p 17) esitatud taotlusega määrata kohtuotsusega Tallinna linnalt menetluskulude väljamõistmisel HKMS § 246 lg 1 alusel otsuse täitmiseks 30-päevane tähtaeg otsuse jõustumisest arvates, juhib ringkonnakohus vastustaja tähelepanu, et alates 01.01.2018 kehtiva HKMS § 168 lg 11 kohaselt tuleb kohtuotsus rahasumma väljamõistmist puudutavas osas täita 30 päeva jooksul otsuse jõustumisest arvates, kui otsuses ei ole nähtud ette teisiti. Nimetatud säte laieneb HKMS § 185 lg 1 alusel ka apellatsioonimenetlusele. Kuna Tallinna linna taotluses märgitud täitmise tähtaeg ei erine seaduses sätestatust, siis puudub vajadus seda küsimust otsuses eraldi reguleerida.
(allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.