Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine
3-15-2079 22. mai 2018 Eesistuja Nele Parrest, liikmed Viive Ligi ja Jüri Põld A kaebus Finantsinspektsiooni 20. juuli 2015. a kirjale Kaebaja A, esindaja vandeadvokaat Maksim Greinoman Vastustaja Finantsinspektsioon, esindaja Siim Tammer Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2017. a otsus A kassatsioonkaebus Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2017. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega.
3.Arvata kautsjon riigituludesse. Muud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
4.Asendada avaldatavas kohtuotsuses kaebaja ja temaga seotud äriühingu nimi tähemärkidega.
B esitas 22. veebruaril 2012 Finantsinspektsioonile avalduse, milles heitis Nordea Bank Plc Eesti filiaalile (Nordea) ette tsiviilasjas maakohtule esitatud õiendis antud kinnitust. B avalduse alusel alustas Finantsinspektsioon Nordea suhtes järelevalvemenetluse ja saatis 11. mail 2012 Nordeale kirja. Nordea 24. mai 2012. a vastuses Finantsinspektsioonile sisaldus muu hulgas järgmine väide: "B ja temaga seotud isikud on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses kahtlustatavad ning on seotud mitmete kohtuvaidlustega, sh riigiga." B juhatuse liige A (kaebaja) sai sellest Nordea kirjast teada Politsei- ja Piirivalveameti 8. juuni 2015. a kirjast.
2.Kaebaja esitas 6. juulil 2015 Finantsinspektsioonile taotluse, milles märkis, et Nordea 24. mai 2012. a kirjas viidatud "seotud isik" on mh ka tema kui B juhatuse liige ja enamusosanik. Nordea esitas vale faktiväite, et ta on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses kahtlustatav. Kaebaja palus selgitada, miks ei ole Finantsinspektsioon täitnud isikuandmete kaitse seaduse (IKS) § 15 lgs 1 sätestatud nõuet teavitada teda tema isikuandmete töötlemisest. Ühtlasi taotles ta IKS § 19 lg 1 kohast teabe ja andmete teatavaks tegemist, isikuandmete parandamist haldustoimikus ja muudes Finantsinspektsiooni andmekogudes ning isikuandmete parandamist nende asutuste ja isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon on need andmed edastanud (st tagamist, et kaebajale ei viidata kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule).
3.Finantsinspektsioon asus 20. juuli 2015. a vastuses nr 4.12-3/2409-2 seisukohale, et tal puudub seadusest tulenev kohustus ja õigus avaldada taotluses soovitud teavet ja andmeid. Inspektsioon osutas, et IKS § 14 lg 1 p 1 kohaselt on lubatud isikuandmeid töödelda andmesubjekti
3-15-2079 nõusolekuta, kui andmeid töödeldakse seaduse alusel. IKS § 15 lg 2 p 3 järgi ei ole andmesubjekti sel juhul vaja isikuandmete töötlemisest teavitada. IKS § 19 lg 3 teise lause alusel võib seaduses andmesubjektile tema isikuandmete kohta teabe ja isikuandmete väljastamise korra suhtes näha ette erandi. Finantsinspektsiooni seaduse (FIS) § 54 lg 1 kohaselt ei ole Finantsinspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus avalik. Finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sh andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on FIS § 54 lgst 2 tulenevalt konfidentsiaalsed. Teave ei ole FIS § 54 lg 3 kohaselt konfidentsiaalne üksnes siis, kui see on avalikustatud FIS § 2 lgs 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta. Inspektsioon viitas ka, et ebaõigete faktiväidete esitamisel on isikul võimalik oma õigusi kaitsta võlaõigusseaduse § 1047 järgi.
4.Kaebaja esitas kaebuses Tallinna Halduskohtule järgmised nõuded: 1) tühistada Finantsinspektsiooni 20. juuli 2015. a vastus või tunnistada see õigusvastaseks, kui tegemist on toiminguga; 2) kohustada Finantsinspektsiooni tegema kaebajale teatavaks IKS § 19 lgs 1 sätestatud andmed tema kohta; 3) kohustada Finantsinspektsiooni parandama kaebaja isikuandmed haldustoimikus ja Finantsinspektsiooni andmekogudes (st tagama, et kaebajale ei viidata kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule); 4) kohustada Finantsinspektsiooni tagama, et isikuandmed parandatakse ka nende asutuste ja isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon on andmed edastanud (st tagama, et kaebajale ei viidata kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule). Alternatiivselt nõuetega 2–4 palus kaebaja kohustada Finantsinspektsiooni vaatama kaebaja 6. juuli 2015. a taotlus uuesti läbi. Kaebaja seisukohad olid kokkuvõtlikult järgmised. 1) Nordea kirjas sisalduv faktiväide, et ta on olnud mitmete aastate jooksul kriminaalmenetluses kahtlustatav, on väär. Seda tõendavad tsiviilasjas 3. aprillil 2012 tehtud otsuse lk 9 ja Politsei- ja Piirivalveameti 2011. a saatekiri. Faktiväide on andmed ja kaebajal on subjektiivne õigus nõuda, et tema kohta vastustaja ja kolmandate isikute juures säilitatavad andmed oleksid õiged (põhiseaduse (PS) §d 10, 17, 26 ja § 44 lg 3). 2) Enne vastuse koostamist ei kuulanud Finantsinspektsioon kaebajat ära. Ärakuulamisõiguse rikkumine mõjutas asja lõpptulemust. 3) Kaebaja ei ole isikuandmete töötlemiseks oma nõusolekut andnud (IKS § 12). IKS § 14 lg 1 p 1 sätestab erandi, mille kohaselt pole andmesubjekti nõusolekut andmete töötlemiseks vaja, kui andmeid töödeldakse seaduse alusel. FIS-s ei sisaldu sätteid, mis lubavad riivata kaebaja isikuandmete töötlemisega seotud õigusi. FIS § 54 lgd 1–3 on üldsätted finantsjärelevalve kohta ega näe ette andmesubjekti õiguste kitsendusi. IKS § 20 lgs 1 on sätestatud ammendav loetelu võimalustest piirata andmesubjekti õigusi saada teavet ja enda kohta käivaid isikuandmeid ning nõuda isikuandmete parandamist. Neid aluseid siinsel juhul ei esine. Vastuses ei sisaldu ühtegi põhjendust, kuidas andmete parandamine ja muude 6. juuli 2015. a taotluses sisalduvate nõuete rahuldamine takistaks finantsjärelevalve teostamist. Keeldumine on ka ebaproportsionaalne. Vastusest ei selgu, kas vastustaja kaalus andmete avaldamist FIS § 54 lg 5 alusel. 4) Kui FIS § 54 lgtest 1–3 tuleneb keeld väljastada kaebaja soovitud teavet ja parandada andmeid, on see norm vastuolus põhiseadusega ja Euroopa Liidu toimimise lepinguga.
5.Tallinna Halduskohus jättis 9. septembri 2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus põhjendas otsust järgmiselt. 1) Isikuandmete avaldamisest ja parandamisest keeldumine ei ole haldusakti andmine. Seega on vastustaja 20. juuli 2015. a vastus olemuselt toiming. Kaebust tuleb tõlgendada selliselt, et Finantsinspektsiooni vastuse õigusvastasuse tuvastamist soovib kaebaja kohustamisnõuete eeldusena, mitte eraldi nõudena. 2(9)
3-15-2079 2) Nordea kirjas pole kaebajat nimeliselt mainitud, kuid kirjas viidatud äriühingu juhatuse liikmena kuulub ta isikute ringi, keda Nordea kirjas mainiti. Kui vastustaja on saanud kirja, mis sisaldab väiteid kaebaja kohta, tuleb vastustajat pidada isikuandmete töötlejaks ning kaebajat andmesubjektiks IKS §de 4 ja 5 mõttes. 3) Kaebajal on õigus, et IKS § 20 lgs 1 ei ole alust piirata andmesubjekti õigust saada teavet ja enda isikuandmeid olukorras, kus isikuandmed on kogutud mitteavalikus menetluses (FIS § 54). Vastustaja viide IKS § 19 lg 3 teisele lausele ei ole õige, kuna see säte võimaldab reguleerida tutvumise korda. Tutvumise õiguse piiramise ammendavad alused on sätestatud IKS § 20 lgs 1. FIS § 54 seletuskirjast ei nähtu, kas seadusandja soovis teha erandit IKS-st. 4) Kaebaja taotlus teha talle teatavaks IKS § 19 lgs 1 sätestatud andmed tuleb jätta siiski rahuldamata. Esiteks, tegu oli isikuandmete töötlemisega seaduse alusel avaliku ülesande täitmiseks isiku nõusolekuta (IKS § 14 lg 1 p 1). IKS § 15 lg 2 p 3 alusel oli vastustajal õigus jätta kaebaja tema isikuandmete töötlemisest teavitamata. Isegi kui järelevalvemenetlus algatati kaebaja avalduse alusel, ei olnud kaebaja menetlusosaline, mistõttu oli menetlus tema suhtes kinnine. Kui isik saab oma isikuandmete töötlemisest mingil viisil teada, ei teki isikuandmete töötlejal sellest kohustust isikuandmed avalikustada. Teiseks, kaebuse eesmärk on selgitada välja kaebaja kohta esitatud valed faktiväited ja tagada nende parandamine selliselt, et kaebajale ei viidataks kui kriminaalmenetluses kahtlustuse saanud isikule. Isikuandmete parandamist kaebaja nõuda ei saa. Andmesubjekti IKS § 21 lgst 1 tulenev õigus on välistatud, kui isikuandmete töötleja töötleb tema kohta käivaid andmeid alusel, milleks IKS § 14 kohaselt pole andmesubjekti nõusolekut tarvis, eelkõige näiteks seadusest tuleneva ülesande täitmiseks. Vastustaja on selgitanud, et kui tal peaks tekkima seaduslik alus ja vajadus kasutada kaebaja kohta olemasolevaid andmeid tema vastu, saab kaebaja võimaluse osaleda sellekohases haldusmenetluses. 5) Nõue kohustada vastustajat tagama ebaõigete andmete parandamine kõrvaliste isikute andmekogudes tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei saa nõuda teistelt isikutelt kaebaja isikuandmete parandamist. IKS § 24 p 6 kohaselt saab ta kolmandaid isikuid vaid teavitada, et tema on isikuandmed parandanud. 6) Vastustaja ei pidanud kaebajat ära kuulama, sest tal puudus kaalutlusõigus ja tegu ei olnud keerulise taotlusega, mis eeldanuks kaebajale lisaküsimuste esitamist. 7) FIS § 54 ei ole vastuolus põhiseadusega ega Euroopa Liidu toimimise lepinguga. Järelevalvelise teabe salastatus on vajalik, vältimaks finantsturu ebaadekvaatseid reageeringuid informatsioonile ja selle kaudu ebasoodsat arengut turul. Sellise teabe konfidentsiaalsus on nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas.
6.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus Tallinna Halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada.
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. novembri 2017. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, Tallinna Halduskohtu otsuse muutmata ja menetlusosaliste kulud nende endi kanda. Kohtu seisukohad olid järgmised. 1) Halduskohtu otsuse põhjendused on õiged ja puudub vajadus neid korrata (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4). 2) Kaebaja viide haldusasjale nr 3-3-1-85-15 ei ole asjakohane, kuna vaidlus ei seisne selles, kas esines ülekaalukas avalik huvi oma andmetega tutvuda. 3) FIS § 54 lg 5 võimaldab avalikustada väärteoasjas tehtud lahendi või haldusakti või -lepingu nende andmisest või sõlmimisest arvates, kui see on vajalik investorite, finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või korrapärase toimimise tagamiseks. Kaebaja puhul ei ole selle sätte eeldused täidetud. Finantsturu toimimist on normis silmas peetud laiemalt. Normi eesmärk ei ole veenda selles igat üksikisikut. 4) Finantsinspektsioon ei saa asuda parandama andmeid, mida kolmas isik on inspektsioonile edastatud kirjas esitanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3(9)
3-15-2079
8.Kaebaja palub kassatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused tühistada, teha uus otsus, millega kaebus rahuldada, ja välja mõista menetluskulud. Kassaatori seisukohad on järgmised. 1) FIS § 54 lgd 1–3 ei piira kaebaja õigust tutvuda oma isikuandmetega ja nõuda nende parandamist. 2) Kui Riigikohtu hinnangul välistavad FIS § 54 lgd 1–3 eelnimetatud õigused, on need sätted vastuolus PS § 44 lgga 3 (koostoimes Eesti Vabariigi ja Kasahstani Vabariigi vahelise vastastikuse mõistmise ja koostöö lepingu art-ga 4, sest kaebaja on Kasahstani kodanik) ja §ga 26. 3) Ebaõiged on vastustaja osutused, nagu oleks tal õigus tugineda Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevale ametisaladuse hoidmise kohustusele. PS § 44 lg 3 piiramine Euroopa Liidu direktiivide täitmiseks ei ole lubatav. Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 53 alusel võivad liikmesriigid põhiseadusega antud õigusi laiendada ja täiendada, kuid ei või neid piirata ega kitsendada. 4) Kohtupraktika tunnustab isiku õigust nõuda ebaõigete andmete parandamist (tsiviilasi nr 3218013, p 34), sh isikutelt, kellele töötleja need andmed edastas (tsiviilasi nr 3-2-1-127-10). Sama sätestab ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 8 lg 2. Seejuures ei ole oluline isikuandmete töötlemise eesmärk või tagajärg, st asjasse puutumatu on vastustaja argument, et kaebaja ei ole finantsjärelevalve haldusmenetluses osaline. 5) Vastustaja ei ole järginud proportsionaalsuse põhimõtet. Vastustaja ei ole kordagi väitnud, et kaebaja soovitud toimingute tegemisel oleks tekkinud või võis tekkida konkreetne kahju finantsjärelevalve teostamisele. Andmete tekkimisest on möödunud pikk aeg. Nordea filiaal kustutati äriregistrist 1. märtsil 2017. 6) Vaidluse lahendamiseks võib olla vajalik küsida eelotsust selle kohta, kas direktiivide nr 2006/48/EÜ art-d 44–52 ja nr 2013/36/EL art-d 53–55 võimaldavad piirata füüsilise isiku andmekaitseõigusi, kui ta ei ole finantsjärelevalve subjekt; kui jah, siis kas viidatud direktiivid on selles osas kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu art-ga 16 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art-ga 8. 7) Menetluskulude nimekiri on esitatud haldus- ja ringkonnakohtule. Kassatsioonimenetluses kaebaja menetluskulude nimekirja ei esita.
9.Vastustaja palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata, halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused muutmata ning kõik menetluskulud kaebaja kanda. Vastustaja seisukohad on järgmised. 1) Finantsinspektsioon jääb kõigi varem esitatud seisukohtade juurde. 2) Vaidlus taandub küsimusele, kas ja milline roll on FIS §l 54 olukorras, kus Finantsinspektsioon saab järelevalvemenetluse raames teavet isiku kohta, kes ise ei ole finantsjärelevalve all. 3) IKS § 10 lg 1, § 14 lg 1 p 1 ja § 19 lg 3 võimaldavad teha eriseadusega erandi. Sellisteks eriseadusteks on ka FIS ja FIS §s 2 nimetatud seadused. FIS § 54 lg 2 järgi on finantsjärelevalve käigus saadud teave konfidentsiaalne, kusjuures FIS § 2 lg 1 mõttes on finantsjärelevalve kõik see, mis seondub konkreetse finantsjärelevalve subjekti ja Finantsinspektsiooni vahelise suhtlusega (konkreetsel juhul Nordea panga kiri inspektsioonile). 4) Finantsjärelevalvemenetluse väline isik (nt finantsjärelevalve subjekti klient) ei saa menetlusosalise staatuseta kasutada järelevalvemenetluses kogutud andmete suhtes eraldiseisvalt IKS-s sätestatud õigusi. Vastasel korral muutuksid erivaldkondade õigused sisutühjaks. Kui isik muutub finantsjärelevalvemenetluses menetlusosaliseks, siis kaasatakse ta menetlusse. Nii näiteks sätestab krediidiasutuste seaduse § 973 lg 2, et menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsioonis tema kohta kogutud andmetega. Asjaolu, et finantsjärelevalvemenetluse tulem mõjutab kaudselt nt krediidiasutuse kliente, ei muuda neid menetlusosaliseks. Samamoodi ei olnud kaebaja (ega temaga seotud äriühing, kelle kaebuse alusel Finantsinspektsioon Nordea poole pöördus) finantsjärelevalve all ega menetlusosalise staatuses Nordea suhtes toimunud järelevalvemenetluses, mille teave on FIS § 54 kaitse all. 5) Finantsinspektsioonil puudub kohustus viia läbi menetlus uurimaks, kas õige on Nordea või kaebaja seisukoht. Kaebaja saab oma õigusi kaitsta kirja koostaja kaudu. 4(9)
3-15-2079 6) Finantsjärelevalvelise saladuse hoidmise kohustus on reguleeritud samalaadselt eri finantsjärelevalve all olevates valdkondades. Praegusel juhul puudutab see pangandust, millele laienevad direktiivi 2013/36/EL art-d 53–61 ja põhjendus 29, mis on üle võetud FIS §desse 34, 54 jm konfidentsiaalset infot puudutavatesse normidesse.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kassatsiooniastmes puudub vaidlus järgmistes küsimustes. Nordea 24. mai 2012. a kirjas sisalduvad kaebaja isikuandmed IKS § 4 mõttes: viide talle kui äriühinguga "seotud isikule" seob kirjas sisalduva faktiväite temaga. Kuna Nordea kiri saadeti Finantsinspektsioonile, on viimane IKS § 5 ja § 7 lg 1 kohaselt isikuandmete töötleja, kuigi mitte andmete looja. Finantsinspektsiooni 20. juuli 2015. a vastus, milles keelduti teabe ja andmete väljastamisest ning andmete parandamisest, on olemuselt toiming. Kaebaja ega temaga seotud äriühing ei olnud Nordea 24. mai 2012. a kirja saatmise ajal ega ka 6. juulil 2015 Finantsinspektsioonile taotluse esitamise hetkel finantsjärelevalve menetluse menetlusosalised. 11.Vaidlus taandub küsimusele, kas Finantsinspektsioonil oli õiguslik alus keelduda kaebajale teabe ja isikuandmete väljastamisest (IKS § 19) ning isikuandmete parandamisest nii Finantsinspektsiooni kui ka nende asutuste ja isikute (edaspidi kolmandad isikud, hõlmab ka haldusorganeid (vt IKS § 9)) andmekogudes, kellele ta võis need edastada (IKS § 21). Teave IKS § 19 mõttes hõlmab seda, kas Finantsinspektsioon töötleb tema isikuandmeid, mis on töötlemise eesmärk, kes või mis on isikuandmete allikad, kolmandad isikud, kellele isikuandmed on edastatud, jms. Seejuures kui kaebaja kohustamisnõue andmete parandamiseks puudutab konkreetseid isikuandmeid (Nordea kirjas sisalduv viide kaebajale kui kahtlustatavale), siis kohustamisnõue teabe ja isikuandmete saamiseks hõlmab kõiki kaebaja isikuandmeid, mida Finantsinspektsioon 6. juuli 2015. a taotluse esitamise hetkel töötles.
12.Kolleegium selgitab esmalt, milline on tema seisukoht tõlgenduste suhtes, mille kohtud on isikuandmete kaitse seadusele andnud (I), ning annab hinnangu kaebaja kohustamisnõudele teabe ja tema kohta käivate isikuandmete saamiseks (II). Seejärel analüüsib kolleegium kaebaja kohustamisnõuet tema isikuandmete parandamiseks (III) ja lahendab kassatsioonkaebuse (IV). I
13.Halduskohus asus seisukohale, et kaebajal ei ole õigust saada teavet ega tema kohta käivaid isikuandmeid kahel põhjusel. Esiteks on Finantsinspektsioonil õigus töödelda isikuandmeid avaliku ülesande täitmiseks andmesubjekti nõusolekuta ja teda sellest teavitamata. Kui isik ei ole ega peagi olema teadlik andmete töötlemisest, ei saa halduskohtu arvates andmetega tutvumata jäämine tema õigusi rikkuda. See on nii ka juhul, kui ta saab andmete töötlemisest juhuslikult teada. Teiseks, halduskohtu hinnangul on isikuandmetega tutvumine eesmärgipärane vaid juhul, kui sellega kaasneb võimalus nõuda nende parandamist. Parandamise nõue on aga välistatud, kui töötleja töötleb andmeid alusel, milleks IKS § 14 järgi andmesubjekti nõusolekut tarvis ei ole. Ringkonnakohus nõustus eeltooduga.
14.Kirjeldatud kohtute arusaam isikuandmete kaitse seaduse tõlgendamisest on ekslik. Selline lähenemine tähendaks, et isikul puuduks sisuliselt igasugune õigus teada, milliseid tema isikuandmeid avaliku ülesande täitmiseks töödeldakse, ning võimalus nõuda nende parandamist, sulgemist või kustutamist, kui andmed on väärad, kui andmetöötlus on vastuolus isikuandmete töötlemise põhimõtetega (IKS § 6) vms. Nimelt võivad kõik haldusorganid töödelda isikuandmeid andmesubjekti nõusolekuta teda sellest teavitamata avaliku ülesande täitmise käigus seaduse, 5(9)
3-15-2079 välislepingu või Euroopa Liidu Nõukogu või Euroopa Komisjoni otsekohalduva õigusaktiga ettenähtud kohustuse täitmiseks (IKS § 10 lg 2, § 14 lg 1 pd 1 ja 2, § 15 lg 2 p 3). Kohtute tõlgenduse korral ei oleks tagatud PS § 44 lgs 3 sätestatud põhiõigus tutvuda inimese kohta riigiasutustes ja kohalikes omavalitsustes hoitavate andmetega. Ometi on see kvalifitseeritud seadusereservatsiooniga põhiõigus.
15.Asjaolust, et haldusorgan võib seaduse alusel avalike ülesannete täitmiseks andmeid töödelda isikut sellest teavitamata, ei järeldu eeltoodust tulenevalt see, et isikul puuduvad IKS §des 19 ja 21 sätestatud õigused. Õigus saada teavet ja isikuandmeid ning nõuda nende parandamist on isikul üldjuhul ka suhtes avaliku ülesande täitjaga ning seda sõltumata sellest, kuidas isik saab andmetöötlusest teada, või juhul, kui ta ei ole küll andmetöötlusest teadlik, kuid soovib mingil põhjusel teada, kas ja milliseid tema isikuandmeid haldusorgan töötleb. PS § 44 lg 3 kohased andmesubjekti õigused suhtes avaliku ülesande täitjaga ei ole siiski piiramatud – neid võib piirata, kui selle näeb ette isikuandmete kaitse seadus (nt IKS § 20), eriseadus või Euroopa Liidu otsekohalduv õigusakt (vt ka haldusasi nr 33-1-84-15, p 24). II
16.Nagu öeldud, hõlmab kaebaja kohustamisnõue teabe ja isikuandmete saamiseks kõiki kaebaja isikuandmeid, mida Finantsinspektsioon 6. juuli 2015. a taotluse esitamise hetkel töötles. Seejuures ei olnud kaebaja Nordea 24. mai 2012. a kirja saatmise ajal ega ka 6. juulil 2015 Finantsinspektsioonile taotluse esitamise hetkel finantsjärelevalve menetluse menetlusosaline.
17.Isikuandmete kaitse seadus võtab üle Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. oktoobri 1995. a direktiivi 95/46/EÜ üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta (edaspidi isikuandmete kaitse direktiiv). Isikuandmete kaitse direktiivi põhjenduse 43 ja art 13 lg 1 p e järgi on andmesubjekti õiguste piirangu legitiimne eesmärk mh liikmesriigi või Euroopa Liidu oluliste majanduslike või rahanduslike huvide kaitse. Direktiivist ja seda selgitavast kohtupraktikast nähtub siiski, et kui liikmesriik otsustab direktiivis sätestatud võimalust kasutada ja piirangu kehtestada, tuleb seda teha seadusega ja piirang peab olema proportsionaalne (nt kohtuasjad C-473/12, IPI, pd 32, 37, 39; C-73/16, Puškár, p 116). Direktiivi 95/46/EÜ põhjenduses 44 lisatakse, et ka liidu õiguse sätete tõttu võib liikmesriikidel osutuda vajalikuks kõrvale kalduda direktiivi sätetest, mis käsitlevad andmetele juurdepääsu õigust, üksikisikute teavitamise kohustust ja andmete kvaliteeti, et kindlustada liikmesriigi või Euroopa Liidu oluliste majanduslike või rahanduslike huvide kaitse.
18.Finantsinspektsioon leiab, et tema keeldumise õiguslik alus tuleneb Finantsinspektsiooni seadusest (eeskätt FIS §st 54) kui eriseadusest isikuandmete kaitse seaduse suhtes (vrd ka haldusasi nr 3-3-1-39-15, p 13). FIS § 54 "Kontrollimisandmete salastatus" lg 1 sätestab, et inspektsiooni poolt finantsjärelevalve teostamiseks läbiviidav menetlus ei ole avalik. Lõige 2 näeb ette, et finantsjärelevalve käigus finantsjärelevalve subjektilt või muudelt isikutelt või asutustelt saadud teave, sealhulgas andmed, dokumendid ja muu teave, finantsjärelevalve käigus koostatud õiendid, aktid, ettekirjutused ja muud finantsjärelevalve tulemusi kajastavad dokumendid iga liiki andmekandjal on konfidentsiaalsed. Lõike 3 järgi ei ole teave konfidentsiaalne, kui see on avalikustatud FIS § 2 lgs 1 nimetatud seadustes või nende alusel antud õigusaktides ettenähtud korras või kui avalikustatava teabe põhjal ei ole võimalik kindlaks teha andmeid konkreetse isiku kohta. Järgnevad lõiked reguleerivad teabe avalikustamist ja konfidentsiaalse teabe edastamist teistele asutustele. Finantsjärelevalve hõlmab kogu Finantsinspektsiooni tegevust finantsjärelevalve subjektidega (vt FIS § 2 lgd 1 ja 2), et ennetada ohtu, selgitada see välja, tõrjuda rikkumist ja 6(9)
3-15-2079 kõrvaldada see, tagamaks FIS § 3 lgs 1 sätestatud eesmärkide saavutamine (FIS § 6 lg 4, korrakaitseseaduse (KorS) § 2 lg 4).
19.FIS § 54 võtab üle mitu Euroopa Liidu õigusakti, näiteks direktiivid 2014/65/EL (finantsinstrumentide turgude kohta; eelkäijaks direktiiv 2004/39/EÜ), 2009/138/EÜ (kindlustus- ja edasikindlustustegevuse kohta) ja 2013/36/EL (krediidiasutuste ja investeerimisühingute kohta; eelkäijaks direktiiv 2006/48/EÜ). Kõnealused direktiivid ei välista sõnaselgelt isikuandmete kaitse direktiivis sätestatud andmesubjekti õiguste kohaldatavust. Mõnes direktiivis tehakse deklaratiivseid viiteid isikuandmete kaitse direktiivile (Euroopa andmekaitseinspektori arvamuses (2012/C 175/01) tehtud ettepanekute alusel, vt nt direktiivi 2013/36/EL põhjendus 103 ja art 62, direktiivi 2014/65/EL põhjendus 106 ja art 78). Direktiivid sisaldavad ka mõningaid erinorme. Küll aga näevad kõik direktiivid ette ametisaladuse hoidmise kohustuse, reguleerides detailselt konfidentsiaalse teabe kasutamist, teabevahetust järelevalve- ja muude asutuste vahel, samuti kolmandate riikidega, ning andmete avaldamist ja avalikustamist.
20.Euroopa Kohus on kohtuasjas C-140/13 direktiivi 2004/39/EÜ art-s 54 sätestatud ametisaladuse hoidmise kohustuse sisustamisel märkinud: "Liikmesriigisisesel järelevalvel ja eri liikmesriikide pädevate asutuste omavahelisel teabevahetusel põhineva investeerimisühingute tegevuse kontrollisüsteemi /.../ tõhus toimimine eeldab, et nii kontrollitavad äriühingud kui ka pädevad asutused saavad olla kindlad, et jagatud konfidentsiaalne teave jääb põhimõtteliselt konfidentsiaalseks /.../ [K]ui taoline usaldus puudub, siis edastataks pädevale asutusele järelevalve teostamiseks vajalikku konfidentsiaalset teavet üksnes vastu tahtmist. Seega näeb direktiivi 2004/39 artikli 54 lõige 1 ette ametisaladuse hoidmise kohustuse kui üldreegli mitte ainult asjaomaste äriühingute, vaid samuti liidu finantsinstrumentide turu nõuetele vastava toimimise kaitseks. Erandjuhud, mil üldine konfidentsiaalse teabe avalikustamise keeld ei takista selle teabe edastamist või kasutamist, on üksikasjalikult ette nähtud direktiivi 2004/39 artiklis 54. Seega saab üldisest konfidentsiaalse teabe avalikustamise keelust teha erandi ainult konkreetselt nimetatud sättes ette nähtud olukorras." (C140/13, Altmann jt, pd 31–35)
21.Avalike ülesannete täitmisel on üldjuhul lähtekohaks võimalikult avar juurdepääs avalikule teabele. Sama kehtib andmesubjekti juurdepääsu kohta teabele ja isikuandmetele. Eeltoodud Euroopa Kohtu seisukohast nähtub, et finantsjärelevalve sektoris on ametisaladuse hoidmise kohustusest tulenevalt lähtekoht vastupidine – reegliks on konfidentsiaalsus ja juurdepääs avalikule teabele on erand, kusjuures erandid on selgesõnaliselt erinormides sätestatud. Kolleegiumi hinnangul kehtib see tõdemus ka isikuandmetele juurdepääsu suhtes. Kirjeldatud arusaam on vajalik piiriüleseks tõhusaks vastastikusel usaldusel ja tunnustamisel põhinevaks finantsjärelevalveks, mis tagab finantssektori stabiilsuse, usaldusväärsuse ja läbipaistvuse. Järelevalveasutused on küll kohustatud järgima isikuandmete töötlemise reegleid ja põhimõtteid (nagu kinnitavad ka ps 19 nimetatud direktiivid), kuid ametisaladuse hoidmise kohustus piirab andmesubjekti õigust pääseda juurde asjakohasele teabele ja teda puudutavatele isikuandmetele.
22.Eeltoodust tuleneb, et Finantsinspektsiooni keeldumine anda kaebajale kui andmesubjektile teavet ja isikuandmeid IKS § 19 mõttes oli FIS § 54 lg 2 alusel õiguspärane. Kohtud on jätnud kaebaja kohustamisnõude teabe ja isikuandmete saamiseks seega õigesti rahuldamata. Finantsinspektsiooni põhitegevusvälise toetava tegevuse (n-ö tugiteenused, nt personalialased otsustused, asjaajamine jms) raames töödeldud andmetele juurdepääsule laieneb IKS § 19. Kaebaja eesmärk tutvuda Finantsinspektsiooni töödeldavate isikuandmetega piirdus kohtumenetluses esitatud seisukohtadest tulenevalt Finantsinspektsiooni sisulise tegevusega (s.o finantsjärelevalvega). Seetõttu puudub vajadus kohustada vastustajat uuesti vastama kaebaja juurdepääsutaotlusele n-ö tugiteenuste kohta. 7(9)
3-15-2079 III
23.Kaebaja taotles isikuandmete parandamist (Nordea kirjas sisalduv viide kaebajale kui kahtlustuse saanud isikule) Finantsinspektsiooni haldustoimikus ja andmekogudes ning Finantsinspektsiooni kohustamist tagama, et isikuandmed parandatakse nende kolmandate isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon on andmed edastanud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja peaks pöörduma andmete parandamiseks andmete looja (s.o Nordea), mitte Finantsinspektsiooni poole, ning et vaidlus nende vahel tuleks lahendada tsiviilkorras.
24.Isikuandmete kaitse seadus tõstab andmete õigsuse eriliselt esile: andmete õigsus on osa andmete kvaliteedi põhimõttest (IKS § 6 p 5, direktiivi 95/46/EÜ art 6 lg 1 p d). IKS § 21 lgst 1 tuleneb andmesubjekti õigus nõuda tema isikuandmete töötlejalt ebaõigete isikuandmete parandamist (direktiivi 95/46/EÜ art 12 p b). IKS § 24 näeb ette mitu töötleja kohustust seoses ebaõigete andmetega (vt pd 2–5), sh nähtub pst 6, et andmeid parandama ei ole kohustatud üksnes andmete looja, vaid ka see, kes on andmed saanud kolmandalt isikult, kuid kes tuvastab nende ebaõigsuse. Andmete parandamisel lasub parandajal (sh haldusorganil) üldjuhul kolmandate isikute teavitamise kohustus, kuid andmete parandamist kolmandate isikute andmekogudes parandaja tagada ning kaebaja haldusorganilt nõuda ei saa – haldusorgan saab üksnes täita teavitamiskohustust.
25.Õigus nõuda isikuandmete parandamist ei ole siiski piiramatu. Alused, mil võib jätta rahuldamata andmesubjekti nõude parandada tema isikuandmed, on üldnormidena sätestatud IKS § 21 lgs 3 koostoimes IKS §ga 20 (vt ka eelnevalt ps 17 kirjeldatud isikuandmete kaitse direktiivis sätestatu).
26.Praegusel juhul on tegu teabega, mille Finantsinspektsioon on saanud finantsjärelevalve käigus ja millele FIS § 54 lg 2 kohaselt puudub kaebajal kui andmesubjektil, kuid finantsjärelevalvemenetluse välisel isikul juurdepääsuõigus. Arvestades eelkirjeldatud finantsjärelevalvesüsteemi eripärasid ametisaladuse hoidmise kohustuse ja teabevahetuse konfidentsiaalsuse suhtes, puudub kaebajal õigus nõuda andmete parandamist. Selle põhjuseks on tõik, et andmete parandamine või parandamata jätmine võib kahjustada ametisaladuse hoidmise kohustuse olemust. Pelk asjaolu, kas järelevalveorgan nõustub andmesubjekti nõuet rahuldama või mitte, võib anda aluse järeldusteks, mis kahjustavad konfidentsiaalsust. Veel enam riivaks ametisaladuse hoidmise kohustust olukord, kus andmesubjekti nõude osalisel või täielikul rahuldamata jätmisel oleks Finantsinspektsioon kohustatud seda põhjendama (vt haldusmenetluse seaduse § 43 lg 4 p 2). Finantsinspektsioon võib võtta andmesubjekti esitatud teabe andmete ebaõigsuse kohta küll teadmiseks ja selle alusel omal algatusel andmed parandada, kuid andmesubjektil puudub sellesisuline nõudeõigus.
27.Eeltoodust tulenevalt on kohtud õigesti jätnud rahuldamata kaebaja kohustamisnõude isikuandmete parandamiseks Finantsinspektsiooni haldustoimikus ja andmekogudes ning Finantsinspektsiooni kohustamiseks tagada isikuandmete parandamine kolmandate isikute andmekogudes, kellele Finantsinspektsioon andmed edastas. IV
28.Eeltoodust tulenevalt jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu
6.novembri 2017. a otsuse resolutsioon jääb muutmata, kuid muuta tuleb kohtuotsuse põhjendusi, asendades need käesoleva otsuse põhjendustega. 8(9)
3-15-2079
29.Avaldatavas kohtuotsuses tuleb kaebaja ja temaga seotud äriühingu nimi asendada tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3).
30.Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Kautsjon tuleb kanda riigituludesse (HKMS § 107 lg 4). Vastustaja pole menetluskulude hüvitamist taotlenud. (allkirjastatud digitaalselt)
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.