XX kaebus Maksu- ja Tolliameti 21.11.2017 vastutusotsuse nr 13-7/00755-10 tühistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määrus
Menetlusosalised
Kaebajad – XX Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Aiki Meister
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta menetlusse XX määruskaebus Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määruse peale haldusasjas nr 3-18-460.
2.Jätta määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3, § 252 lg 7).
Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 21.11.2017 vastutusotsusega nr 13-7/00755-10 XX tasuma OÜ H (registrikood XXXXXXXXXX) maksuvõlga 70 964,39 eurot.
2.XX esitas vastutusotsusele vaide, mille MTA jättis 24.01.2018 vaideotsusega nr 6-1/3975-2 rahuldamata.
3.XX esitas 05.03.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse vastutusotsuse tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse taotlus vastutusotsusega nõutud summa temalt väljanõudmise peatamiseks ja tema pangakontode vabastamiseks. Lisaks oli kaebusele lisatud kaebetähtaja ennistamise taotlus. Kaebaja väitel sai ta vaideotsusest teada 25.01.2018 ning hilines kaebuse esitamisega, sest juriidilise info töötlemine võttis ettenähtust rohkem aega. Sissetuleku puudumise tõttu polnud tal võimalik palgata advokaati.
3-18-460
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 06.03.2018 määrusega XX esialgse õiguskaitse taotluse osaliselt ning peatas MTA 21.11.2017 vastutusotsuse täitmise selliselt, et maksuhalduril on õigus vastutusotsuse täitmise tagamiseks teha maksukorralduse seaduse § 130 lg 1 p-des 1, 2, 4 ja 5 nimetatud täitetoiminguid. Kaebaja pangakontod tuli halduskohtu otsusega viivitamatult aresti alt vabastada.
5.MTA palus 22.03.2018 vastuses kaebetähtaja ennistamise taotlus rahuldamata jätta ning haldusasja menetlus lõpetada. Kaebetähtaja ennistamine ei ole põhjendatud, kuna 24.01.2018 vaideotsus toimetati kaebajale kätte e-maksuameti vahendusel 25.01.2018 ning kaebaja põhjendused kaebetähtaja rikkumisest ei ole sellised, mis tooksid kaasa kaebetähtaja ennistamise. Kaebaja ei ole toonud välja, et kaebus võis tähtaegselt jääda esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Kaebaja viitab kaebuse esitamisel tõendite kogumise ja info töötlemise vajadusele, kuid ei selgita, millised objektiivsed asjaolud takistasid tal kaebust tähtaegselt esitada. Tõendeid saanuks koguda ja informatsiooni edasi töödelda ka pärast kaebuse esitamist. Kaebajal on olemas piisavad teadmised kaebetähtaegadest halduskohtumenetluses, kuid ta ei olnud kaebetähtajast kinnipidamiseks piisavalt hoolikas. Kaebaja on 14 aasta jooksul olnud erinevate äriühingute osanikuks ja juhatuse liikmeks, mistõttu võib temalt eeldada suuremat teadlikkust asjaajamise korraldamisel ning õigusaktidest arusaamisel. Kaebaja ei sattunud majanduslikesse raskustesse ootamatult, tal puuduvad sissetulekud juba alates 2011. aastast.
6.Tallinna Halduskohus luges 26.03.2018 määrusega kaebuse esitatuks kaebetähtaega rikkudes, jättis kaebetähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas haldusasja menetluse. Asja materjalide põhjal on selge, et kuna kaebaja sai vaideotsuse kätte 25.01.2018, siis on 05.03.2018 esitatud kaebus HKMS § 47 lg 2 alusel mittetähtaegne, sest 30 päeva kaebuse esitamiseks möödus HKMS § 67 lg-t 4 arvestades 26.02.2018. Mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks saavad eelkõige olla objektiivsed asjaolud, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa ning mis takistasid kaebuse õigeaegset esitamist. Praegusel juhul ei esine selliseid objektiivseid ega ka erandlikke subjektiivseid asjaolusid, mis kvalifitseeruksid kaebetähtaja ennistamise mõjuva põhjusena HKMS § 71 lg 1 mõttes. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Kaebaja ei väida, et ta ei olnud teadlik kohtuvaidluse algatamise korrast ja tähtaegadest. Seega ei ole kohtul vajalik seda aspekti omaalgatuslikult hinnata. Kaebaja leiab ebaõigesti, et 30 päeva on tema juhtumi puhul liiga lühike aeg kaebuse esitamiseks. 30-päevane tähtaeg on piisav selleks, et isik jõuaks otsustada, kas ja millistel põhjustel ta soovib haldusakti kohtus vaidlustada. Pealegi oli kaebaja juba läbinud vaidemenetluse maksuhalduri juures. Esitatud vaides tugines kaebaja põhiliselt nii aegumisele kui ka asjaolule, et äriühing OÜ H on uuele omanikule edasi müüdud. Sisuliselt samad väited esitas kaebaja ka kaebuses, lisades et tema tegevuses puudus tahtlus. Erinevalt vaidest on kaebuses taotletud veel kaebetähtaja ennistamist ning põhjendatud veidi pikemalt vastutusotsuse täitmise peatamise taotlust. Seega oli kaebajal kaebuse esitamise eeltöö vähemalt pooles ulatuses tehtud juba vaiet esitades ning kaebuse mahust ja ennistamise taotlusest ei nähtu erilisi põhjusi, miks ei olnud kaebuse esitamine 30 päeva (sisuliselt 32 päeva) jooksul võimalik. Kui kaebajal ei olnud vahendeid õigusteenuse ostmiseks, saanuks ta kohtult taotleda riigi õigusabi (HKMS § 110 lg 1 p 3). Lisaks toimus Eestis 2017. a suvel ulatuslik teavituskampaania tasuta või soodsama õigusabi saamise võimaluste kohta. Isegi kui eeldada, et kaebaja ei tundnud HKMS-i norme piisavalt selleks, et olla teadlik halduskohtusse kaebuse 2(4)
3-18-460 esitamiseks tasuta õigusabi saamise võimalusest, olnuks meedia vahendusel vastav teave kerge vaevaga leitav. Kaebaja on maksuhalduri sõnul olnud alates 2004. a-st erinevate äriühingute osanik ja juhatuse liige, mistõttu pole alust arvata, et ta ei saaks piisava hoolsuse korral hakkama tasuta õigusabi otsimisega. Kuna kaebaja on alates 2004. a-st olnud erinevate äriühingute osanik ja juhatuse liige, siis ei ole usutav, et kaebajal puuduvad elementaarsed oskused ja teadmised kaebuse tähtaegseks esitamiseks. Kaebaja oleks saanud kaebuse tähtaegselt esitada ning juriidilist informatsiooni koguda ja läbi töötada ka pärast kaebuse esitamist.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
7.XX esitas 10.04.2018 määruskaebuse, milles palub tühistada halduskohtu 26.03.2018 määrus ja ennistada kaebetähtaeg. Kaebaja viitab määruskaebuses ka esialgse õiguskaitse vajadusele, märkides et tal on õigus sõltumatule kohtupidamisele. Kaebaja ei saanud kaebust õigeaegselt esitada, sest tal puudus varasem kohtusse pöördumise kogemus ning asjassepuutuvate materjalide läbitöötamine võttis ettenähtust kauem aega. Seadused tõlgendavad kalendripäeva mõistet erinevalt. Juriidiliselt kogenematul inimesel võib tekkida segadus, kas HKMS § 46 lg-s 1 sätestatud kaebetähtaja nõue „30 päeva jooksul” viitab öö-, töö- või kalendripäevale. Ametiasutused kasutavad ajaarvestuseks tööpäeva mõistet. Kaebaja eeldas MTA vastutusotsusega tutvumisel, et kaebus tuleb esitada 30 tööpäeva jooksul. Kui kaebajale sai selgeks, et HKMS-s kasutatakse kalendripäeva mõistet, oli selleks ajaks 30-päevane kaebetähtaeg möödas. Kohus ei saa nõuda, et kaebaja peab olema kursis riigi teavituskampaaniatega, sh riigi õigusabi kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab HKMS § 204 lg-le 1 ja § 207 lg-le 1 tuginedes, et määruskaebus tuleb võtta menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 203 lg 1), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele. Määruskaebuse esitamine on riigilõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks kuulata määruskaebuse menetluses vastustajat ära ja lahendab määruskaebuse seniseid seisukohti arvestades.
9.Halduskohus on 06.03.2018 määrusega kohaldanud esialgset õiguskaitset, vabastades mh kaebaja pangakontod aresti alt. Halduskohtu kohaldatud esialgne õiguskaitse on jätkuvalt kehtiv. Seega on arusaamatu kaebaja viide esialgse õiguskaitse vajadusele. Esialgse õiguskaitse kohaldamise eesmärgiks ei ole tähtaja rikkumisega esitatud kaebuste menetlemise tagamine.
10.Halduskohtu 26.03.2018 määrus on seaduslik ja põhjendatud. Vaidlus seisneb selles, kas kaebuse menetlus on õigesti lõpetatud kaebetähtaja ületamise ja selle ennistamata jätmise tõttu. Kaebetähtaja eesmärk on kaitsta õiguskindlust. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Praegusel juhul ei ole ringkonnakohtu hinnangul kaebaja ära näidanud selliseid mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Üldjuhul on mõjuvaks põhjuseks kaebetähtaja ennistamiseks objektiivne takistus (nt haigus, ettenägematu liiklustakistus, lähedase surm vms). Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Mõjuva põhjusega ei ole tegemist, kui kaebuse esitamine oli küll raskendatud või ebamugav, kuid siiski võimalik. Subjektiivse asjaoluna on Riigikohus 3(4)
3-18-460 pidanud mõjuvaks põhjuseks õiguslikes küsimustes kogenematu isiku eksimust protsessitoimingutes, kuid on rõhutanud, et ka sel juhul ei saa tähtaja ületamine olla vabandatav, kui kaebaja pole olnud piisavalt hoolikas selleks, et selgitada välja vaidluse algatamise kord, sh tähtajad (vt Riigikohtu 19.06.2001 määrus nr 3-3-1-38-01, p 4; Riigikohtu 01.10.2002 määrus nr 3-3-1-57-02, p 19).
11.Halduskohus on põhjendatult leidnud, et kaebaja ei ole praegusel juhul olnud kaebetähtaja väljaselgitamisel piisavalt hoolikas. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus, et HKMS § 46 lg-s 1 kasutatud termin „päev“ on üldteada tähendusega ja selle sõna mõistmiseks ei ole vaja juriidilisi eriteadmisi. Ilmselgelt viitab see kalendripäevale, sest sel sõnal puudub täpsustav eesliide (nt „tööpäev“). Arvestades kaebaja rolli erinevate äriühingute osanikuna ja juhatuse liikmena ning sellega kaasnevat hoolsuskohustust, võib ringkonnakohtu hinnangul temalt selgelt eeldada arusaamist, mida tähendab sõna „päev“ argikeeles ja kuidas see tähendus samaväärselt laieneb kaebetähtaegade kontekstile. Isegi kui kaebajal esines kahtlusi selle sõna tähenduse suhtes, oleks tal tulnud mõistliku aja jooksul otsida professionaalset abi (Riigikohtu 16.01.2009 määrus nr 3-3-1-75-08, p 17). Samuti oli isikul võimalik pöörduda kohtu poole ja taotleda tasuta õigusabi määramist.
12.Eeltoodu tõttu jääb määruskaebus ja esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 26.03.2018 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.