I. H kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes
Asja läbivaatamise vorm
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – I. H; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Reelika Aidnik;
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ning mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 250 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis;
2.Mõista vastustajalt menetluskuluna kaebaja kasuks välja 7 euro ja 50 sendi suurune summa
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 04.05.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.I. H esitas 01.06.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti vastu 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes.
Tallinna Halduskohtu 10.07.2017 määrusega jäeti kaebus käiguta täiendava riigilõivu tasumiseks (tl 10). Riigilõiv tasuti 01.08.2017.
3.Tallinna Halduskohtu 28.08.2017 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 14). Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 27.09.2018.
4.Tallinna Halduskohtu 19.03.2018 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses (tl 29).
KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
5.Kaebaja selgitab, et viibis Lääne Prefektuuri Pärnu arestimajas ajavahemikul 22.11.2016-20.01.2017. Tingimused arestimajas olid inimväärikust alandavad, sest kaebajale ei võimaldatud päevas ühte tundi värskes õhus jalutamist. Vähesest liikumisvõimalusest tekkisid selja- ja liigesevalud. Kaebaja, püüdes talle tekitatud mittevaralist kahju vähendada ja vältida, esitas arestimajas viibides kaebuse jalutuskäikude mittevõimaldamise puudumise kohta, kuid puudusi ei kõrvaldatud. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista 1000 euro suurune rahaline hüvitis.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
6.Politsei- ja Piirvalveamet palub jätta kaebuse rahuldamata.
7.Vastustaja leiab, et vaidlusaluseks perioodiks on 30.11.2016-19.01.2017 (50 päeva), mitte kaebaja poolt märgitud 60 päevane periood. Vastustaja selgituste kohaselt toodi kaebaja kainestusmajja kainenema 22.11.2016 kell 14.40. Kainenemisele toodud isikul ei olegi õigusaktides ette nähtud jalutamise võimalust. Arestimajja toimetati kaebaja 23.11.2016 kell 07.40. Seega arestimajas viibimise alguskuupäevaks on õige lugeda 23.11.2016. Kaebaja paigutati arestimajast ümber vanglasse 20.01.2017 kell 11.40. Seega sellel päeval ei oleks saanudki kaebajale arestimajas näha ette jalutamist. Küll aga kinnitas Tartu Vangla telefoni teel, et vanglasse saabumise päeval, saavad kinnipeetavad soovi korral jalutada. Vastustaja hinnangul tuleb vaidlusaluseks lõpukuupäevaks lugeda 19.01.2017. Kaebajale jalutamise mittevõimaldamise alguskuupäevaks tuleb aga lugeda 30.11.2016, sest alles siis esitas kaebaja taotluse (soovi) värskes õhus jalutamiseks.
8.Kaebaja 30.11.2016 avaldusele vastati, et Pärnu arestimajas puudub jalutamishoov. Kaebaja ühtegi taotlust ega kaebust selle peale ei esitanud. Seega jäi kaebaja vastusega rahule ja aktsepteeris seda. Kaebaja ei esitanud taotlusi, et tema õigusi rikutakse, samuti ei esitanud taotlust üleviimiseks mõnda teise arestimajja, kus on jalutamise võimalused. Kaebajal oli kambrites rohkem ruumi, kui tal oleks olnud jalutusboksis jalutades. Arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõttest nähtub, et kaebaja viibis 23.11.2016-09.01.2017 kambrites, mille suurused olid 12 m2 -15,9 m2 üksinda (47 päeva). 09.01.201720.01.2017 (12 päeva) viibis kaebaja 12 m2 suuruses kambris kahekesi ehk siis 6 m2 inimese kohta. Kaebaja viibis enamus aja üksinda kambrites, mille suurus vastab ühetoalise korteri suurusele. Seega ruumipuudust kambrites kindlasti ei olnud. Lisaks sellele, ei ole ka teiste arestimajade jalutusboksid suuremad, kui kambrid, milles kaebaja viibis. Antud olukord ei saanud tuua kaasa selliseid inimväärikust alandavaid kannatusi või ebamugavusi, mis oleksid ületanud kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme ning rikkumist saab pidada ilmselgelt väheintensiivseks.
9.Kaebaja väited, et vähesest liikumisvõimalusest tekkisid tal selja- ja liigesevalud on valed, paljasõnalised ja tõendamata. Kaebaja ei pöördunud arestimajas viibides kordagi arsti ega valvuri poole kaebusega selja- või liigeste valude kohta ega ei küsinud ühtegi korda valuvaigistit. Seega ei saanud jalutamise mittevõimaldamisest selja- ega liigesevalu tulla. Arestimaja tööarvestuse raamatu väljavõttest nähtub, et kaebaja on arestimajas viibides esitanud 4 avaldust, ühtegi kaebust esitatud ei ole. Kui kaebaja oleks tahtnud kahju vältida, oleks ta esitanud taotluse tema üleviimiseks teise arestimajja.
10.Vastustaja leiab, et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju suurus on põhjendamata ja tõendamata. Juhul, kui kohus leiab, et rikkumine on leidnud aset ja selle intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab õigusvastasuse tuvastamisest. Kaebaja ei ole kaebuses välja toonud ühtegi kahjulikku tagajärge, mis oleks vastustaja tegevusega tekkinud või mis tingiks rahalise hüvitise määramise. Puudub ka hinnang, miks just see summa on kohaseks hüvitiseks. Isegi juhul, kui kohus leiaks, et kaebajale tuleks määrata rahaline hüvitis, siis arvestades kõiki asjaolusid, oleks kohaseks summaks 1 euro päevas ehk siis kokku 50 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
11.Käesolevas haldusasjas on taotletud 1000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestikambri inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikul 22.11.2016 kuni 20.01.2017. Kaebaja seisukohad seonduvalt kahju tekitamisega põhinevad sellel, et eelosundatud perioodi kestel, mil ta viibis Pärnu arestimajas, talle ettenähtud jalutuskäike ei võimaldatud. Politsei- ja Piirivalveamet kaebusega ei nõustu, selgitades, et vaidlusaluseks perioodiks peaks jääma 30.11.2016-19.01.2017 ehk 50 päeva, mitte aga kaebaja poolt märgitud 60 päevane ajavahemik. Samuti leiab vastustaja, et kaebajal oli kambrites rohkem ruumi kui tal oleks olnud jalutusboksides jalutamiseks ning et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju suurus on ühtlasi ka tõendamata, aga kui kohus leiab, et rikkumine leidis aset ja selle intensiivsusaste ei ole suur, siis piisab õigusvastasuse tuvastamisest.
12.Vangistusseaduse § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seonduvalt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on ka varasemalt kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul ka välja mõistetud. Antud juhul ei saa olla põhimõttelist vaidlust selles, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused täiel määral ettenähtud nõuetele ei vasta. Vastustaja on selgitanud, et jalutushoovi arestimajal ei ole ning selle puudumist on tõdetud ka varasemates vaidlustes.
13.Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata eelkõige riive intensiivsust ja seda, kui suurt hüvitist võiks lugeda põhjendatuks. Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmiseks antud juhul alust ei ole. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning sama seaduse § 13 lg 1 kohaselt on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust teataval määral piirata. Jalutusvõimaluse puudumist ligikaudu kahe kuu vältel või siis näiteks ka 50 päeva kestel, tuleb lugeda küllalt oluliseks õiguste rikkumiseks. Selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 22.11.2016 või siis 23.11.2016 kuni 20.01.2017 katkematult arestimajas ilma seaduses nimetatud jalutamise võimaluseta vabas õhus, ei ole vaidlust olnud. Vastustaja märkusega, et 22.11.2017 oli kaebaja kainestusmajas, mitte aga arestimajas ning 20.01.2017 paigutati ta arestmajast ümber vanglasse, mistõttu ei saanud ka sellel kuupäeval enam jalutamise võimalust tagada, võib küll nõustuda, kuid olemuslikku tähendust sellel käesolevas vaidluses siiski ei ole. Täiendavalt osundab vastustaja veel asjaolule, et kaebaja esitas jalutamise taotluse alles 30.11.2016, mistõttu tuleks jalutamise mittevõimaldamise alguskuupäevaks lugeda 30.11.2016. Siinkohal tekib küsimus, et kas jalutamise soovi tuleb pigem eeldada või taandub selle võimaldamine vastavasisulise kirjaliku avalduse olemasolule või puudumisele, kuid vaatamata eelnimetatule oli jalutamisvõimaluse puudumisega seonduv periood arvestatava pikkusega. Vastustaja on soovinud kuni 2016. aasta 30. novembrini kestnud perioodi arvestusest välja jätta, sest enne seda ei oldud avaldust jalutamiseks veel esitatud. Formaalselt vaadatuna võib vastustaja märkustega vaidlusaluse perioodi lühendamisel küll nõustuda, kuid teisalt järeldub sellest, et vastustaja, tuginedes kirjaliku
avalduse puudumisele, ei ole õigusvastaseid tingimusi seonduvalt jalutamisvõimaluse puudumisega vabas õhus leevendada püüdnud, vähemalt mitte sisuliselt. Ühest küljest heidab vastustaja nagu kaebajale ette ja märgib, et avaldus esitati alles 30.11.2016, kuid teisalt on avalduse esitamise järgselt viitega jalutushoovi puudumisele nagunii jalutamise võimaldamisest keeldutud. Seega ei ole vastava perioodi pikkusega seonduv vaidlus olemuslik, kuigi vastustajal on võimalik avalduse esitamise kuupäevale tugineda. Vastustaja on veel märkinud, et kaebaja viibis kambrites, kus ruumipuudust tegelikult ei olnud. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et ka suhteliselt suures kambris viibimine ei kompenseeri vabas õhus viibimise võimaluse puudumist. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb alati hinnanguliseks, kuid kõike eeltoodut arvesse võttes peab kohus põhjendatuks 250 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt. Siinkohal tuleb arvestada ka vastava kohtupraktikaga. Nii näiteks mõisteti haldusasjas nr 3-16-1335 seonduvalt isiku kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestikambri inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2017 lahendiga vastustajalt välja 1000 euro suurune hüvitis, kuid selles asjas oli perioodi pikkus, mil jalutuskäike ei võimaldatud, tunduvalt suurem ehk 158 päeva. Eelnimetatud haldusasjas oli kaebajal lisaks jalutamise mittevõimaldamisele ka mõningaid muid etteheiteid. Seega võiks antud vaidluse puhul olla põhjendatud hüvitiseks 250 eurot. See tähendab seda, et kaebus on rahuldatud üksnes osaliselt. Menetluskuluna tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista kaebuselt tasutud riigilõiv vastavalt sellele proportsioonile, milles kaebus rahuldati ehk 7 eurot ja 50 senti.
(allkirjastatud digitaalselt)
Enno Loonurm Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.