lahend.ee
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
KohtulahendidÕigusaktidKohtudValdkonnadMCP
lahend.eeKohtudValdkonnadRiigi TeatajaEesti kohtulahendite otsing · nimistu.ee andmetel
Kohtulahendid/3-17-2137/24

Korrakaitse › Vanglad

HaldusasiJõustunudTallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja · 30.05.2018

Lahendi andmed

Riigi Teataja
Kohus
Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja
Kohtuasja number
3-17-2137/24
Asja liik
Haldusasi
Kategooria
Korrakaitse › Vanglad
Menetlusliik
Üldmenetlus
Kuulutamise aeg
30.05.2018
Staatus
Jõustunud
Sõnade arv
1443
Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Enno Loonurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. mai 2018; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number

3-17-2137

Haldusasi

M. S kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende Kaebuse esitaja – M. S; esindajad Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud esindaja Irina Punko;

RESOLUTSIOON

1.Rahuldada kaebus osaliselt;
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja 250 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Otsuse avalikult teatavakstegemise päev on 30.05.2018. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.M. S esitas 19.10.2017 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti Pärnu arestikambris ajavahemikul 11.08.2017 kuni 06.10.2017. Mittevaraline kahju oli tekkinud seoses jalutuskäikude võimaldamata jätmisega. Samas oli kaebuses märgitud, et arestikamber ei reageerinud ka ühelegi taotlusele riiete saamiseks.

Sarnased lahendid

Korrakaitse
  • 15.07.20263-26-1915/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 09.07.20263-26-1915/7Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 30.06.20263-26-1937/2Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
  • 30.06.20263-26-1937/3Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1819/5Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 29.06.20263-26-1307/10Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja
2.Tallinna Halduskohtu 21.11.2017 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 5). M. S vastas kohtumäärusele 30.11.2017 ja esitas selle juurde ka menetlusabi taotluse riigilõivust vabastamiseks.
3.Tallinna Halduskohtu 04.12.2017 määrusega jäeti kaebus veel kord käiguta, et kaebaja saaks esitada isikukonto väljavõtte ning selgitada kas tegemist on üksnes jalutuskäikude mittevõimaldamise pinnalt esitatud nõudega või lisandub sellele ka riiete teema (tl 10-11). Kaebaja vastas määrusele 20.12.2017. Kaebaja selgitas, et nõue on esitatud seoses ettenähtud jalutuskäikude võimaldamata jätmisega ajavahemikul 11.08.2017 kuni 06.10.2017, sest tervisliku seisundi tõttu oleks see vajalik olnud.
4.Tallinna Halduskohtu 25.01.2018 määrusega võeti kaebus menetlusse. Politsei- ja Piirivalveamet vastas kaebusele 21.02.2018.
5.Tallinna Halduskohtu 11.04.2018 määrusega määrati asi läbivaatamiseks kirjalikus menetluses.

KAEBUSE SISU JA TAOTLUS

6.Kaebaja viibis Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestikambris kinnipidamisel ajavahemikul 11.08.2017 kuni 06.10.2017. Eelnimetatud perioodi vältel ei viidud kaebajat kordagi jalutama ja see kahjustas tervist. Kaebaja on 50% ulatuses invaliid seoses jalgade, vereringe ja terve vasaku küljega. Kuna kaebaja ei soovi lõpetada oma elu ratastoolis, siis on liikumine temale oluline. Kaebaja leiab, et jalutamisvõimaluse puudumisega on tal õigus nõuda mittevaralist kahju summas 1500 eurot.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7.Politsei- ja Piirivalveamet kaebust põhjendatuks ei pea ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja selgitab, et M. S viibis arestimajas ajavahemikul 11.08.2017 – 06.10.2017, kokku 55 päeva. Kuigi Pärnu arestimajas jalutushoov puudub, tuleb eristada õigust ja selle kasutamise soovi. Kaebuse esitaja viibis suures kambris üksinda. Kaebaja käis kambrist ära seoses kokkusaamiste või menetlustoimingutega. Seega teatav liikumisvõimalus oli olemas. Arestimaja ametniku ettekandest nähtuvalt ei olnud kaebaja ise väga altis liikuma. Kaebaja sai kinnipidamise alguses perearsti vastuvõtule ning arsti poolt ei tehtud mingeid ettekirjutusi, sh liikumisvõimaluste kohta. Ka ei kirjutatud kaebajale välja mingeid ravimeid ega peetud kaebaja kinnipidamise jätkamist arestimajas tema tervisele ohtlikuks ja seda vaatamata jalutushoovi puudumisele. Arestimaja ametniku ettekandest nähtuvalt oli kaebajal liikumisraskusi lühikese vahemaa läbimiseks. Arvestades vastustaja esitatud tõendeid ei saa pidada tõenäoliseks, et kaebaja tundis jalutusvõimalusest puudust. Kaebaja ei ole tõendanud põhjusliku seose olemasolu kinnipidamistingimuste ja tema terviseseisundi halvenemise vahel. Samuti ei ole esitatud tõendeid, mis viitaksid sellele, et arestimajas viibimise tagajärjel võib kaebaja vajada tulevikus toimetulekuks abivahendeid. Vastustaja leiab, et kaebaja väited on paljasõnalised ja ei haaku vastustaja esitatud tõenditega. Kaebaja on pöördunud mitmel korral erinevate taotlustega arestimaja ametnike poole, kuid avaldustes ei ole jalutamisvõimalust kordagi mainitud. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju katteks 1500 eurot, s.o 27 eurot/päev. Vastustaja arvates on nõue ebaproportsionaalselt suur. Asjaoludest, mis tekitasid kaebajale ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik. Kaebajal oli antud juhul võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta viibis arestimajas, kuid ta ei võtnud oma õiguste kaitseks ja nõuete koheseks esitamiseks midagi ette, esitades oma nõuded alles kohtule esitatud kaebuses. Õiguskantsler on korduvalt teinud oma ametiülesannete tõttu kontrollkäike Pärnu arestimajja ja leidnud, et kambri üldised olmetingimused on rahuldavad. Juhul, kui kohus leiab, et rikkumine on leidnud aset ja selle intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab õigusvastasuse tuvastamisest. Kui aga kohus leiab, et hüvitise väljamõistmine on põhjendatud, ei peaks selle määr ületama miinimumi, s.o 1-2 eurot/päev.

KOHTU PÕHJENDUSED

8.Käesolevas haldusasjas on taotletud 1500 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestikambri inimväärikust alandavates tingimustes ajavahemikul 11.08.2017 – 06.10.2017, kokku 55 päeva. Kaebus on jäetud kahel korral käiguta ning vastavate täpsustuste esitamise järgselt võis tõlgendada seda selliselt, et mittevaralise kahju hüvitamist taotletakse seonduvalt ettenähtud jalutuskäikude võimaldamata jätmisega ning ülejäänud selgitused või etteheited on vaadeldavad taustinformatsioonina. Seega muid nõudeid esitatud ei ole ning vastustaja tõstatatud menetluse lõpetamise küsimust seonduvalt mõne nõude võimaliku aegumisega antud juhul ei tõusetu. 27.02.2018 saadetud lisas kinnitab kaebaja samuti, et nõude eesmärk põhineb jalutamise vajalikkusel (tl 45). Jalutamise vajadust omakorda on seostatud tervisliku seisundiga. Politsei- ja Piirivalveamet kaebusega ei nõustu, selgitades, kaebaja oli pöördunud mitmel korral erinevate taotlustega arestimaja ametnike poole, kuid jalutamisvõimaluse tagamist ei olnud kordagi mainitud, et kaebajal oli kambris rohkem ruumi kui tal oleks olnud jalutusboksides jalutamiseks ning et kaebajale tekitatud mittevaralise kahju suurus on ühtlasi ka tõendamata. Samas on vastustaja märkinud, et olukorras, kus kohus leiab, et rikkumine leidis aset ja selle intensiivsusaste ei ole suur, piisab õigusvastasuse tuvastamisest või kui kohus leiab, et hüvitise väljamõistmine on siiski põhjendatud, siis ei peaks selle määr ületama miinimumi, s.o 1-2 eurot/päev.
9.Vangistusseaduse § 93 lg 5 sätestab, et vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seonduvalt Pärnu arestimaja kinnipidamistingimustega ja vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega on ka varasemalt kaebusi esitatud, kusjuures olenevalt kinnipidamise perioodi pikkusest ning sellest tulenevast riive intensiivsusest on rahalised hüvitised üldjuhul ka välja mõistetud. Antud juhul ei saa olla põhimõttelist vaidlust selles, et Pärnu arestimaja kinnipidamistingimused täiel määral ettenähtud nõuetele ei vasta. Jalutushoovi puudumist on tõdetud ka varasemates vaidlustes.
10.Lähtuvalt eeltoodust tuleb hinnata eelkõige riive intensiivsust ja seda, kui suurt hüvitist võiks lugeda põhjendatuks. Rahalise hüvitise välja mõistmata jätmiseks antud juhul alust ei ole. Vastavalt riigivastutuse seaduse § 9 lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust ning sama seaduse § 13 lg 1 kohaselt on võimalik hüvitise suuruse määramisel arvestada ka erinevaid asjaolusid, mis võivad vastutust teataval määral piirata. Jalutusvõimaluse puudumist 55 päeva kestel, tuleb lugeda küllalt oluliseks õiguste rikkumiseks. Selles, et kaebaja viibis ajavahemikul 11.08.2017 – 06.10.2017 katkematult arestimajas ilma seaduses nimetatud jalutamise võimaluseta vabas õhus, ei ole vaidlust olnud. Vastustaja on märkinud, et kaebaja viibis kambris, kus ruumipuudust tegelikult ei olnud ning ei pidanud tõenäoliseks, et kaebaja tundis jalutusvõimalusest puudust või et tema tervislik seisund oleks jalutamisvõimaluse puudumise tõttu halvenenud. Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et ka suhteliselt suures kambris viibimine ei kompenseeri vabas õhus viibimise võimaluse puudumist ja seda ei pea seostama ka tervisliku seisundi võimaliku halvenemisega või selle halvenemise tõendamisega. Vastustaja on osundanud veel asjaolule, et jalutamisvõimaluse tagamist ei olnud arestimajale esitatud avaldustes või pöördumistes kordagi mainitud. Siinkohal tekib küsimus, et kas jalutamise soovi tuleb pigem eeldada või peab selle võimaldamine taanduma ilmtingimata vastavasisulise kirjaliku avalduse olemasolule ja kas suulisi pöördumisi peaks ka selles osas kuidagi arvestama või dokumenteerima. Kaebaja märkis seoses eelnimetatuga oma 27.02.2018 selgituses, et ta oli pöördunud jalutamise sooviga kunagi varasemalt ja et siis tehti talle selgeks, et jalutusboksi puudumise tõttu ei ole võimalik jalutama viia. Formaalselt vaadatuna võib jalutamise soovi puudutava avalduse puudumisele küll viidata ning vastustaja viitas sellele ka ühes suhteliselt sarnases vaidluses, mis osaliselt seostus ka jalutamise mittevõimaldamist puudutava perioodi pikkusega ja mis toimus haldusasja nr 3-17-1177 raames. Politsei- ja Piirivalveamet heitis eelnimetatud haldusasjas kaebajale nagu ette, et ta ei olnud jalutamise soovist koheselt märku andnud ja et vastav avaldus oli esitatud mõnevõrra hiljem, kuid samas oli arestimaja sellekohase kirjaliku

pöördumise kättesaamise järgselt jalutamise võimaldamisest jalutushoovi puudumise põhjendusega nagunii koheselt keeldunud. Olukorras, kus jalutushoov puudub ning sellest ollakse teadlikud, ei saa kaebust rahuldamata jätta pelgalt sellel põhjusel, et vastavasisuline kirjalik avaldus oli esitamata. Antud juhul viibis kaebaja arestimajas ilma jalutusvõimaluseta 55 päeva kestel, mille puhul on tegemist üsna arvestatava õiguste rikkumisega. Hüvitise suuruse määramine mittevaralise kahju tekitamise eest jääb alati hinnanguliseks, kuid kõike eeltoodut arvesse võttes peab kohus põhjendatuks 250 euro suuruse summa väljamõistmist vastustajalt. Siinkohal tuleb arvestada ka vastava kohtupraktikaga. Nii näiteks mõisteti haldusasjas nr 3-16-1335 seonduvalt isiku kinnipidamisega Politsei- ja Piirivalveameti Lääne prefektuuri Pärnu arestikambri inimväärikust alandavates tingimustes Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2017 lahendiga vastustajalt välja 1000 euro suurune hüvitis, kuid selles asjas oli perioodi pikkus, mil jalutuskäike ei võimaldatud, tunduvalt suurem ehk 158 päeva. Eelnimetatud haldusasjas oli kaebajal lisaks jalutamise mittevõimaldamisele ka mõningaid muid etteheiteid, mida hinnati ka menetluslikult, kuid käesolevas haldusasjas baseerub kahju hüvitamise nõue üksnes sellel, et vabas õhus toimuma pidanud jalutuskäigud jäeti tagamata. Seega võiks antud vaidluse puhul olla põhjendatud hüvitiseks 250 eurot. See tähendab seda, et 1500 euro suuruse summa hüvitamise nõude puhul on rahuldatud kaebus üksnes osaliselt. Menetluskulu väljamõistmise küsimust antud juhul ei teki, sest protsessiosalised ei ole seda haldusasja kirjalikus menetluses läbivaatamiseks määramisel antud tähtaegade raames taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.

  • 26.06.20263-26-1637/6Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium
  • 26.06.20263-26-1245/10Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium