OÜ VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi 11.07.2014 käskkirja nr 582 osaliseks tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – OÜ VKG Kaevandused, volitatud esindajad vandeadvokaat Martin Triipan ja advokaat Kristel Urke Vastustaja – Keskkonnaministeerium, volitatud esindajad vandeadvokaadid Jüri Leppik ja Helvia Räägel Kolmas isik – Enefit Kaevandused (end Eesti Energia Kaevandused AS), volitatud esindaja vandeadvokaat Toomas Tamme
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 18.07.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Keskkonnaministeeriumi ja Enefit Kaevandused AS apellatsioonkaebus ning OÜ VKG Kaevandused vastuapellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
20.02.2018 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta Keskkonnaministeeriumi ja Enefit Kaevandused AS apellatsioonkaebused ning OÜ VKG Kaevandused vastuapellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 18.07.2017 otsus haldusasjas nr 3-14-51785 muutmata.
2.Menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.05.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse
3-14-51785 esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaministeerium rahuldas 11.07.2014 käskkirjaga nr 582 Eesti Energia Kaevandused AS 16.12.2013 taotluse ning pikendas maavara kaevandamise lubade nr KMIN017 (Vanaküla karjääriväljad, loa kehtivus kuni 11.07.2014) ja KMIN-052 (Vanaküla karjääriväljad IV, loa kehtivus kuni 21.07.2014) kehtivusaega 10 aasta võrra (p 4.1.2) ning vähendas nendes lubades määratud ühise kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 500 tuh tonni võrra ja kehtestas uueks ühise maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamääraks 100 tuh tonni (varem oli 600 tuh tonni) (p-d 4.1.1 ja 4.2.1). Lisaks tõsteti käskkirjaga maavara kaevandamise lubades KMIN-054 (Estonia kaevandus) ja KMIN-119 (Astme II kaevandus) sätestatud kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 500 tuh tonni võrra ning kehtestati ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamääraks 8200 tuh tonni (varem 7700 tuh tonni) (p-d 4.3.1 ja 4.4.1). Käskkirja õiguslikuks aluseks olid maapõueseaduse (MaaPS) § 28 lg 4, § 38 lg 1 ja § 42 lg 1 p 6. Lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 antud kaevandusmahud on sisuliselt ammendatud. Kaevandamata on ca 276 tuh tonni, millest üks osa asub kaitsetervikutes ning teist osa ei ole võimalik väljata senisel meetodil ilma lõhketöödeta.
2.OÜ VKG Kaevandused esitas 15.08.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Keskkonnaministeeriumi 11.07.2014 käskkirja nr 582 tühistamist osas, mis puudutab lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivuse pikendamist ning nende lubade kaevemahtude ülekandmist lubadele KMIN-054 ja KMIN-119. Lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivuse pikendamine ei olnud võimalik, sest 11.07.2014 käskkiri avaldati Ametlikes Teadaannetes (AT) 16.07.2014 ja käskkiri hakkas kehtima 26.07.2014, s.o pärast lubade kehtivuse lõppu. Kaevandamismäärasid ei ole võimalik ühelt loalt teisele üle kanda.
3.Tallinna Halduskohus rahuldas 18.07.2017 otsusega kaebuse osaliselt ning tühistas 11.07.2014 käskkirja nr 582 p-d 4.3.1 ja 4.4.1. Kohtuotsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. Kaebajal on kaebeõigus, sest vaidlustatud haldusakt omab pikemaajalises perspektiivis otsest mõju kaebaja võimalusele saada nn üleminekuaja lõppemisel põlevkivi kaevandamise õigus. Üleminekuajal kehtestati põlevkivi aastane kaevandamismäär (PAK) ning igale kaevandamisloa (lubade) omanikule talle antud lubadega kokku kaevandada lubatud maksimaalne aastamäär (KLAM), kusjuures konkreetsetel lubadel sätestatud aastamäärad 2(7)
3-14-51785 (LMAM) ei tohi liidetuna ületada KLAM-i ja PAK-i. Käesoleval juhul on tegemist lõppenud kaevandamismahu alusel varjatult täiendava kaevandamisloa andmisega, mille tagajärjel ei vähene veel 10 aasta jooksul kaebaja LMAM-de summa KLAM-ni. Selline tegevus pikendab ajavahemikku, mil võimalik põlevkiviressurss vabaneb kõigile turuosalistele. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et sisuliselt oli kolmas isik ammendanud kaevandamislubadega KMIN-017 ja KMIN-052 lubatud kaevandamismahud ning lubade pikendamine on vaieldamatult põhjendatud vaid ca 300 tuh tonni varu väljamise osas. Käskkiri on õiguspärane seoses täiendava varu kaevandamiseks kavandatava kolmeaastase ajaga ning aastamäära vähendamisega 100 tuh tonnini. Samas ei riku kaevandusloa pikendamine maksimaalselt lubatud 10 aasta võrra kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja õigusi saab rikkuda aga 500 tuh tonni kaevandamismahu ülekandmine lubadele KMIN-054 ja KMIN-119. Õige ei ole kaebaja seisukoht, et kuna vaidlustatud käskkiri avaldati AT-s alles 16.07.2014, kaotasid load KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivuse enne käskkirja jõustumist. Tähtsust ei oma, millal käskkirjast teada saadi, sest lubade kehtivust pikendati nende kehtivuse tähtaja jooksul. MaaPS-s puudub õiguslik alus, mis reguleerib kaevandamismahtude ülekandmist ühelt kaevandamisloalt teisele. Vastustajal pole võimalik muuta lube viisil, mis ei tulene seadusest. Vastustaja tegevus kaldub kõrvale kaevandamisloaga määratud kaevandusõiguse lõplikkuse põhimõttest. Konkreetsete kaevandamislubade väljaandamise mõte on jaotada piiratud ressurssi ja seda ressurssi ei saa edasi kanda teisele loale. Vastavat õigust ei anna käskkirjas viidatud MaaPS § 26 lg 4, sest käsitab olukorda, kus toimub erinevate kaevandajate vaheline aastamäära loovutus võõrandamislepingu alusel ning loamuutuse aluseks on sellisel juhul võõrandamisleping. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga. Eelnimetatud säte ei võimalda võõrandada sisuliselt lõppenud lubadega määratud ja põlevkivivaru väljamisega ammendatud kaevandamismahtu. Antud juhul esines MaaPS § 251 ja § 34 lg 1 p-st 6 tulenev alus keelduda kaevandamislubade muutmisest. Seadus ei lubanud uusi lubasid anda ega ka kehtivate lubade kaevandamismäärasid suurendada olukorras, kus kõikide lubade kogumaht jääb üle 20 mln tonni piiri. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-26-16 selgitanud, et olukorras, kus 20 mln tonni piir on ületatud, saab ainsa erandi MaaPS § 34 lg 1 p 6 kohaldamisest teha MaaPS § 301 alusel. Käesoleval juhul sellist olukorda ei esine. KLAM-de näol on tegemist ajutise meetmega, mille eesmärk on tagada 20 mln tonni piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. MaaPS eesmärk on muu hulgas tagada, et lubadele kantud LMAM-d ei ületaks kogusummas §-s 251 ette nähtud määra (PAK). Selline järeldus kehtib ka lõppevate lubade mahtude arvelt kehtivate lubade mahtude tõstmisele. Antud juhul on vastustaja õigusvastaselt püüdnud säilitada sisuliselt ammendatud kaevandamismahtu. Kuigi KLAM-i ei ole sellega ületatud, on suurendatud LMAM-i olukorras, kus seda, tulenevalt seadusest ja vajadusest viia LMAM-d vastavusse PAK-ga, teha ei tohtinud.
4.Keskkonnaministeerium palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 18.07.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta OÜ VKG Kaevandused kaebus tervikuna rahuldamata. Halduskohus kohaldas MaaPS-st ebaõigesti. Käskkirja andmise ajal kehtinud MaaPS § 42 lg 1 p 6 kohaselt muudetakse kaevandamisluba põhjendatud taotluse alusel. Kohus ei ole välja 3(7)
3-14-51785 toonud, miks polnud kolmanda isiku taotlus põhjendatud. Õige pole halduskohtu seisukoht, et MaaPS § 26 lg-t 4 ei saanud kohaldada, sest tegemist ei olnud kaevandamismäära võõrandamisega. Nimetatud sättega on kaevandamisloa omanikule antud põlevkivi kaevandamise aastamäära käsutamise õigus. Aastamäära saab võõrandada isikule, kellel on kehtiv põlevkivi kaevandamise luba. Ebamõistlik on tõlgendada normi viisil, mille kohaselt saab kaevandamisloa omanik võõrandada kaevandamise aastamäära teisele kaevandamisloa omanikule, kuid tal puudub õigus kasutada seda enda kaevandamismäärade muutmiseks. Põhimõte, et põlevkivi kaevandamise aastamäär on käsutatav õigus, tuleneb ka MaaPS uue redaktsiooni §-st 61. Käskkirja andmisel ei tuginetud MaaPS §-le 301, mistõttu on halduskohtu sellekohane käsitlus sisutu. Käesolevale olukorrale ei laiene ka halduskohtu poolt viidatud MaaPS § 34 lg 1 p 6, sest tegemist ei olnud uute lubade andmisega, vaid varasemate lubade muutmisega. Muutmise põhjuseks ei olnud ühegi uue mäeeraldise kasutuselevõtt, vaid juba varasemalt kasutuses olnud kaevanduste kohta antud lubade aastamäärade ümbertõstmine. LMAM on igale konkreetsele kaevandamisloale seatud piirang aastas kaevandatavale põlevkivi kogusele. Lisaks on igale kaevandajale määratud KLAM, s.o osa PAK-st, mille piires ta võib oma kaevandamislubade alusel põlevkivi kaevandada. Niikaua, kui kaevandamisloa omanikul on väljamata põlevkivi mõnes oma kaevanduses, ei vähendata LMAM-i, v.a juhul, kui kaevandaja otsustab osa sellest võõrandada või soovib kaevandamisluba muuta. Kui loa tähtaeg on lõppenud ja luba ei ole pikendatud, ei tähenda see, et teistel kaevandajatel oleks võimalik nimetatud aastamäära osale kandideerida. Halduskohus tunnustas ebaõigesti kaebeõiguse olemasolu. Kohus tugines Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-26-16, kuid see pole käesolevas vaidluses asjakohane. Seal oli tegemist kaevandamisloaga uue mäeeraldise osas, mitte olemasoleva kaevandamisloa muutmisega. Kaebaja ei saavutaks oma eesmärki ka siis, kui kolmas isik poleks lubade muutmist taotlenud. Kohus eeldas vääralt, et kui aastamäära poleks teistele lubadele üle kantud, oleksid need määrad vabanenud kõigi põlevkivi kaevandajate jaoks. MaaPS § 251 kohaselt on põlevkivi aastane kaevandamismäär 20 mln tonni. Vastava sätte jõustumisel ületasid välja antud kaevandamislubade mahud seda määra. Keskkonnaministeeriumi 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 määrati kaevandada lubatud põlevkivi aastamäär kaevandaja kohta (KLAM). Kaebaja tohib talle antud kõikide kaevandamislubade alusel kokku kaevandada 2772 tuh tonni põlevkivi. Kaebaja eeldab vääralt, et see määr võiks tõusta. Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang kehtib. Kohus leidis vääralt, et käskkiri on õigusvastane sisuliselt lõpuni ammendatud kaevandusliimidi üleandmise osas. Selline seisukoht looks olukorra, kus ühe karjäärivälja lõpuni kaevandamine ei ole kaevandusloa omanikule otstarbekas, sest ta kaotab vastaval loal olnud kaevandamismahu. Kolmanda isiku tegevus on keskkonnasäästlik, ta on kaevandanud võimalikult efektiivselt. Maavaravarud peaks ammendama kaevandamisloa kehtivusaja jooksul. Estonia kaevandus alustas tööd juba 1972. aastal, eesmärgiks on kaevandada seal võimalikult suures mahus. Kohus leidis alusetult, et kolmandale isikule vajaliku kaevandamismahu hulka ei tohiks lugeda seda põlevkivi, mida kaevandatakse müümiseks teistele kaevandaja kontsernivälistele tarbijatele, sh kaebuse esitajale. Põlevkivi võõrandamise lepingud või põlevkivi kasutamise otstarve ei saa olla kaevandaja lubade aasta piirmäära muutmise aluseks.
4(7)
3-14-51785
5.Enefit Kaevandused AS palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kaebus rahuldati. Kolmas isiku vastuväited kohtuotsusele on sarnased, mis on välja toodud vastustaja apellatsioonkaebuses.
6.OÜ VKG Kaevandused palub vastuapellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada osas, millega kaebus jäeti rahuldamata, s.o lubade KMIN-017 ja KMIN-052 pikendamine ning lubadel 100 tuh tonni kaevandamismahu säilitamine. Vaidlustatud käskkiri, millega kaevandamislubasid muudeti, tuli avalikustada AT-s ning kohaldamisele kuulus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 1. Käskkirja kehtima hakkamise ajaks (26.07.2014) olid Vanaküla karjääriväljade load juba lõppenud ega loonud enam õiguslikke tagajärgi. Seega ei olnud võimalik nende kehtivust pikendada. Halduskohus tõlgendas HMS § 61 lg-t 1 ebaõigesti. Käskkirja kehtima hakkamise hetk omab tähtsust. Avatud menetluse puhul on HMS § 61 lg 1 teine lause erinormiks ning ühegi isiku jaoks ei hakka haldusakt kehtima varem kui 10 päeva pärast AT-s avalikustamist. Ka kolmandale isikule ei tehtud käskkirja teatavaks enne 11.07.2014. Kolmandat isikut teavitati loa väljaandmisest 16.07.2014. Ainuüksi haldusakti vastuvõtmine ei too endaga kaasa õiguslikke tagajärgi. Õige ei ole kohtu seisukoht, et seoses täiendava varu kaevandamiseks kavandatava 3-aastase ajaga, on põhjendatud kaevandamise aastamäära vähendamine 100 tuh tonnini. Põhjendatud ei saa olla ammendatud ja korrastatud kaevanduse kaevandamislubade kehtivusaja pikendamine maksimaalse võimaliku tähtaja võrra (MaaPS § 38 lg 1). Käskkirja andmisel oli kehtiv vastustaja 28.03.2014 käskkiri nr 232, millega oli tunnistatud Vanaküla lubadega määratud maa korrastatuks. Ainetu on vastustaja väide, et käskkirja nr 232 näol on tegemist faktilise veaga. Vaidlustatud käskkirja andmise ajal oli käskkiri nr 232 kehtiv ja kõigile täitmiseks kohustuslik. Lubade kehtivuse pikendamine polnud põhjendatud ka seetõttu, et käskkirja andmise hetkel ei olnud teada, kas ja millise tehnoloogiaga on jääkvaru kaevandamine üldse võimalik. Seal ei ole kaevandatud aastast 2013. Lubade pikendamise tegelik eesmärk oli olemasolevate kaevandamismahtude säilitamine. Kohus nõustus, et kaebajal on kaebeõigus, kuid leidis samas ka, et kaevandamisloa pikendamine maksimaalselt lubatud 10 aastaks ei riku kaebaja õigusi. See seisukoht ei ole õige. Õigusvastase lubade pikendamise tulemusena hoiab kolmas isik ammendunud Vanaküla karjääride lubade mahus kinni 1 mln tonni kaevandamismahtu (100 tuh tonni 10 aasta jooksul). Sellel lisandub Estonia ja Ahtme lubadele üle kantud maht 2,5 mln tonni. See vähendab kaebaja ligipääsu põlevkiviressursile.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus nõustub kaebajal kaebeõiguse olemasoluga. Kuigi käskkirjaga nr 1319 on kõikide kaevandajate KLAM-d siduvalt kindlaks määratud (kaebaja puhul 2772 tuh tonni aastas) ning lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivuse kaotamisel ei ole kaebajal võimalik vabanenud kaevemahtu kasutada, teenib lubade kehtivuse lõppemine pikemas perspektiivis siiski kaebaja huve. Nimelt on kaebaja huvides see, et lubadele märgitud LMAM-d ei ületaks enam PAK-i. Lubadele märgitud LMAM-de vähenemine võib kaasa tuua käskkirja nr 1319 muutmise või avab võimaluse taotleda uusi kaevandamislubasid.
7.1.Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga. Riigikohus on otsuse nr 3-3-1-2616 p-s 30 käesoleva kaebuse esitamise ajal kehtinud MaaPS-le tuginedes selgitanud, et kui 5(7)
3-14-51785 loaomaniku kaevandamislubadele märgitud LMAM-de summa langeb alla sellele isikule määratud KLAM-i, tuleb tema KLAM-i vähendada. Kui kõigi loaomanike peale kokku langeb KLAM-de summa alla 20 mln tonni, jääb vastav osa vabaks ressursiks, mille kasutamisele on ettevõtjatel võimalik konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras.
7.2.Eeltoodust tuleneb, et olukord, kus teise loaomaniku lubasid muudetakse või pikendatakse õigusvastaselt, riivab kaebaja subjektiivseid õigusi piisavalt intensiivselt selleks, et jaatada kaebeõiguse olemasolu. Kuigi alates 01.01.2017 kehtiva MaaPS u.r § 61 lg 5 kohaselt kaevandamisloa muutmise või kehtivuse lõppemise korral KLAM-i enam ei muudeta, on aastamäära osa vabanemine teatud eeldustel siiski võimalik (nt MaaPS u.r § 61 lg 8).
8.Õige ei ole kaebaja seisukoht, et load KMIN-017 ja KMIN-052 kaotasid enne käskkirja nr 582 avaldamist kehtivuse. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Lisaks viitab ringkonnakohus Riigikohtu 02.02.2018 otsusele nr 3-15-2813, mille p-s 14 asus kohus seisukohale, et haldusakti võib lugeda antuks enne selle teatavakstegemist. Seda, et Riigikohus arvestas oma seisukoha kujundamisel muu hulgas HMS §-st 61 tulenevat haldusakti kehtivuse regulatsiooni, näitab ilmekalt eelnimetatud otsusele lisatud eriarvamus.
9.Järgnevalt peatub ringkonnakohus küsimusel, kas LMAM-i oli võimalik ühelt loalt teisele üle kanda. Seoses kaebeõigusega märkis ringkonnakohus eelnevalt, et MaaPS u.r § 61 järgi KLAM enam kaevandamislubade muutmise või kehtivuse lõppemise korral ei muutu ning kaevandamise aastamäär vabaneb vaid juhul, kui omanik sellest loobub või kui kehtivuse kaotavad kõik isikule väljastatud kaevandamisload. MaaPS u.r § 66 lg 2 p 4 lubab sõnaselgelt kaevandamisluba muuta, kui loa omanik taotleb maksimaalse aastamäära (LMAM) muutmist.
9.1.Vaidlustatud käskkirja andmisel tugineti MaaPS § 42 lg 1 p-le 6, mis lubab kaevandamisluba muuta loa omaniku põhjendatud taotluse alusel. MaaPS § 42 ei sisalda loa muutmise alusena võimalust suurendada LMAM-i. Andmed maavara kaevandamise aastamäära ja kaevandamise kestuse kohta tuli esitada juba kaevandamisloa taotluses (MaaPS § 27 lg 1 p 3). Tegemist on oluliste andmetega, millest sõltub muu hulgas kaevandamise keskkonnamõju. MaaPS § 35 lg 2 p 5 kohaselt on kaevandamislubadele kantud nii LMAM kui ka kaevandusloa kehtivusaeg. Kui selle aja jooksul ei suudeta maavaravaru ammendada, näeb MaaPS ette kaevandamisloa kehtivusaja pikendamise (§ 38), mitte aga LMAM-i suurendamise. Nii on MaaPS § 30 ja § 42 lg 1 p 5 järgi võimalik nt mäeeraldise laiendamine, kuid § 30 lg 21 kohaselt on ka laiendamine võimalik üksnes LMAM-i ja KLAM-i piires.
9.2.PAK-ga seotud regulatsiooni, s.h KLAM-i sissetoomise eesmärk oli LMAM-de kooskõlla viimine PAK-ga. Vaidlustatud käskkiri ei aita sellele eesmärgile kaasa. Vanaküla karjääriväljadel oleks võimalik kaevandada üksnes ca 300 tuh tonni põlevkivi, sellegi väljamine on seotud mitmete tehniliste raskustega. Sellele vaatamata tõstis vastustaja Estonia ja Ahtme II kaevanduste LMAM-i 500 tuh tonni võrra. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et sellisel viisil sisuliselt ammendatud kaevandamismahtude säilitamine ei ole lubatud.
9.3.Vastustaja on viidanud MaaPS § 26 lg-le 4, mis võimaldab LMAM-i võõrandada ning järeldanud sellest, et ka kaevandamisloa omanikul peab olema võimalik enda kaevandamismäärasid muuta. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodud viisil LMAM-i võõrandamisel on vajalik loa andja nõusolek. LMAM-de võõrandamine ei tohiks olla formaalne, kus võõrandatakse sellise kaevandamisloa LMAM-i, kus võõrandaja on 6(7)
3-14-51785 maavaravaru juba ammendanud. Võõrandamise regulatsioon (erinevalt ühe isiku lubade mahtude üleandmisest) teenib ka eesmärki avada põlevkiviressursi kasutamine konkurentsile, mistõttu on olukorrad erinevad.
9.4.Vastustaja tugineb veel MaaPS u.r §-le 61, mille kohaselt KLAM ei muutu seni, kuni kehtib kasvõi üks loaomanikule väljastatud kaevandamislubadest. Vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse kontrollimisel ei ole tegemist asjakohase normiga. Ringkonnakohus toob üksnes välja, et Riigikohus on lahendi 3-3-1-26-16 p-s 46 seadnud kahtluse alla MaaPS u.r kooskõla Euroopa Liidu õigusega.
10.Eeltoodud põhjendustel jäävad vastustaja ja kolmanda isiku apellatsioonkaebused rahuldamata.
11.Käesoleva otsuse p-s 8 vastas ringkonnakohus juba kaebaja vastuapellatsioonkaebuse väitele seoses lubade KMIN-017 ja KMIN-052 teatavakstegemise ja selle õigusliku tähendusega. Lisaks leidis kaebaja, et eeltoodud lubasid poleks tohtinud üldse pikendada, sest kaevandamine oli seal lõppenud.
11.1.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 seonduv ei riku kaebaja õigusi ning vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi käskkirjaga nr 232 on tunnistatud Vanaküla karjäärid korrastatuks, sai vastustaja vaidlustatud käskkirja andmisel lähtuda tegelikust faktilisest olukorrast. Vanaküla karjääridest on kaevandamata ca 276 tuh tonni põlevkivi. Vastustaja on käskkirjas põhjendanud, miks on vajalik 10-aastase tähtaja määramine. Oluline pole, et karjäärides hetkel ei kaevandata. Pealegi moodustab Vanaküla karjääride LMAM (100 tuh tonni) vaid 0,5% PAK-st ega saa seetõttu avaldada märgatavat mõju põlevkiviressursile juurdepääsetavusele.
12.Kuna nii apellatsioonkaebused kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, jätab ringkonnakohus menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda (HKMS § 108 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.