Otsuse avalikult teatavaks 18. juuli 2017, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number
3-14-51785
Haldusasi
Osaühing VKG Kaevandused kaebus Keskkonnaministeeriumi kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr 582 tühistamiseks va käskkirja punktide 4.3.2-4.3.6 ja 4.4.2-4.4.5 osas
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja – Osaühing VKG Kaevandused, esindajad: v.adv. Toomas Tamme ja v.adv. Triin Biesinger-Jussmann Vastustaja – Keskkonnaministeerium, esindajad v.adv-d Jüri Leppik ja Helvia Räägel Kolmas isik – Enefit Kaevandused AS (varasem Eesti Energia Kaevandused AS), esindajad v.adv Martin Triipan ja adv Marika Kütt
Asja läbivaatamise viis
Kohtuistung, 24.05.2017 Tallinnas
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada kaebus osaliselt ja tühistada Keskkonnaministeeriumi kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr 582 punktid 4.3.1 ja 4.4.1.
2.Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud summas 6392,5 eurot.
3.Mõista kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja menetluskulud summas 879 eurot.
4.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17. augustil 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Eesti Energia Kaevandused AS (edaspidi ka Enefit Kaevandused AS või EEK) esitas Keskkonnaministeeriumile (edaspidi KKM) 16.12.2013 kirjaga nr 804.1.1-424 maavara kaevandamise lubade KMIN-017 (Vanaküla karjääriväljad), KMIN-052 (Vanaküla karjääriväljad IV) ja KMIN-054 (Estonia kaevandus) ning KMIN-119 (Ahtme II kaevandus) muutmise taotluse (saabunud 18.12.2013). Taotluse kohaselt soovis EEK lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivusaegade pikendamist 10 aasta võrra ning lubades KMIN-017 ja KMIN-052 määratud ühise kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära vähendamist 500 tuh tonni võrra ja ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 100 tuh tonni kehtestamist. Lisaks soovis EEK taotlusega maavara kaevandamise lubades KMIN-054 ja KMIN-119 sätestatud kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära tõstmist 500 tuh tonni (maht, mille võrra vähendatakse lubade KMIN-017 ja KMIN-052 määra) võrra ja ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 8200 tuh tonni kehtestamist. Kaevandamislubades KMIN-017 ja KMIN-052 on määratud ühine kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäär maavara kaevandamise lubadega KMIN-036, KMIN-041 ja KMIN-059 ja KMIN-062 – 600 tuh tonni, maavara kaevandamise lubades KMIN-054 ja KMIN-119 on määratud samuti ühine kaevandamise maksimaalselt lubatud määr – 7700 tuh tonni. Samas ei tohi EEK-le antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku aastas kaevandada rohkem kui 15 010 tuh tonni. EEK esitas KKM-le täiendavad põhjendused kaevandamislubade KMIN-017, KMIN-052, KMIN-054 ja KMIN-119 muutmiseks 11.07.2014 kirjaga EP –JUH-1.6/474. 29.05.2014 avalikustati Ametlikes Teadaannetes teade menetluse alustamise kohta ning 25.06.2014 avaldati Ametlikes Teadaannetes teade taotlust rahuldava eelnõu avalikustamisest. 11.07.2014 KKM-i kantsleri käskkirjaga nr 582 (edaspidi käskkiri nr 582 või vaidlustatud haldusakt) rahuldati EEK poolt esitatud taotlus ja muudeti lube vastavalt EEK taotlusele.
2.15.08.2014 esitas Osaühing VKG Kaevandused Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 11.07.2014 käskkirja nr 582 tühistamiseks tervikuna (va käskkirja punktide 4.3.2-4.3.6 ja 4.4.2-4.4.5 osas).
3.28.08.2014 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. Asjas toimus kohtuistung 24.05.2017.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebaja leiab, et kaebus tuleb rahuldada alljärgnevatel põhjustel.
4.1.Põlevkivi on piiratud ressurss ja ning ka selle aastane kaevandamismaht kaevandajate peale kokku on MaaPS-iga piiratud 20 mln t-ni/a. Iga kehtiv põlevkivi kaevandamisluba ja ka kaevandamismahtu puudutav loamuudatus mõjutab üleriigilise mahupiirangu täitmist (või ületamist) ning kõikide kaevandajate võimalusi edaspidiselt uusi lube taotleda ja saada, samuti
olemasolevate kaevanduste mahte tõsta. Seega puudutab kehtivate lubade arv, kehtivusaeg ja lubade maksimaalne aastamäär mitte ainult konkreetse loa omanikust kaevandaja õigusi, vaid ka teiste kaevandajate õigusi. MaaPS-ist ja konkurentsireeglitest johtuvalt peavad VKG-le olema tagatud võrdsed võimalused põlevkiviressursile juurdepääsuks. MaaPS-i ja konkurentsireeglitega ei ole kuidagi kooskõlas see, et vabanev maht jagatakse sisuliselt eelisõiguse alusel ainult turgu valitseva seisundi omajale. Taotluse rahuldamine Käskkirjaga aga tähendab just seda. VKG huviks on see, et EEK load, mis ei ole antud enampakkumise raames, lõppeksid ja nende arvelt vabaneks kaevandamismaht üldise põlevkivi aastase kaevandamismäära raames, kuna ainult selle vabaneva mahu arvelt on võimalik VKG-l saada juurde täiendavat ressurssi. Käesolev vaidlus puudutab EEK-le enampakkumiseta antud lubade lõppemist, mille arvelt vabanev maht tuleks võrdsetel alustel ümber jagada, ent mida EEK ja KKM üritavad vabaneva mahu teistele EEK lubadele ümbertõstmisega vältida. Kaebaja leiab, et EEK, kui turgu valitseva ettevõtja ja VKG põhikonkurendi, lõppevate lubade pikendamine ja lõppevate lubade loamahtude arvelt teiste EEK kaevanduste kaevemahtude suurendamine riivab otseselt VKG subjektiivseid õigusi ja kahjustab õigusvastaselt VKG majanduslikke huve, kuna lükkab nii VKG kui ka teiste kaevandajate jaoks kaugemale tulevikku täiendavale ressursile juurdepääsu (so uue kaevandamisloa saamise või olemasolevate lubade kaevemahtude suurendamise) võimalused, sest lõppevate lubade kaevandamismahu ümbertõstmine EEK teistele lubadele mõjutab kõikide kaevandajate jaoks ette nähtud nn üldise kaevandamismahu (so MaaPS §-st 251 tuleneva põlevkivi aastase kaevandamismäära) täitumist. Seega kahjustab lõppevate loamahtude ümberjaotamine EEK-le endale üheselt ja otseselt VKG võimalusi põlevkivile kui VKG majandustegevuse aluseks oleva ressursile juurdepääsuks ning mõjutab vastavas valdkonnas tegutsemise jätkusuutlikkust.
4.2.Kaebaja leiab, et vaidlusaluse käskkirja kehtima hakkamise hetkeks olid Vanaküla karjääriväljade load KMIN-017 ja KMIN-052 lõppenud, mistõttu ei olnud neid võimalik pikendada ega ka lõppenud lubade mahtusid Estonia ja Ahtme II lubadele üle kanda. Seetõttu on käskkiri õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
4.2.1.Kaebaja toob välja, et arvestades seniseid põlevkivi kaevandamislubade menetlusi, toimus vaidlusaluse taotluse menetlus väga kiiresti. Samas on aga KKM jätnud tähelepanuta asjaolu, et nii nagu kaevandamislubade andmise, on ka kaevandamilubade muutmise näol tegemist avatud menetlusega (MaaPS § 29 lg 1). Käskkiri, kui avalikustamisele kuuluv haldusakt, ei jõustu selle allakirjutamise hetkest ega ka selle EEKle üleandmise hetkest (mis ei leidnud aset varem kui 14.07.2014. a, vt volikiri lisa 21). Vaidlusaluse Käskkirja näol on tegemist kaevandamislubade muutmisega, mis kuulub MaaPS § 36 lg 1 kohaselt avalikustamisele väljaandes Ametlikud Teadaanded. HMS § 61 lg 1 kohaselt hakkab avalikult teatavaks tehtud haldusakt kehtima 10. päeval pärast avaldamist. Käskkiri avalikustati Ametlikes Teadaannetes 16.07.2014. a. Seega hakkas Käskkiri kehtima 26.07.2014. a. Käskkirjast nähtuvalt kehtis Vanaküla karjääriväljade luba KMIN-017 kuni 11.07.2014. a, Vanaküla karjääriväljade IV luba aga kuni 21.07.2014. a. Eeltoodu tähendab seda, et sel hetkel, kui vaidlusalune käskkiri kehtima hakkas (26.07.2014. a), olid Vanaküla loa juba kehtetud ega loonud enam mingeid õiguslikke tagajärgi, mh ei andnud enam õigust kaevandada mahus 600 tuh t aastas. Kehtetuid lubasid ei ole võimalik pikendada, rääkimata sellest, et kehtetu loa aastamäära oleks võimalik kanda üle teisele loale.
4.3.Kaebaja leiab, et MaaPS-iga vastuolus ja ka sisuliselt põhjendamatu on ammendatud ja korrastatud kaevanduste kaevandamislubade kehtivusaja pikendamine maksimaalse võimaliku tähtaja võrra.
Kaebaja märgib, et KKM saab lähtuda taotluse lahendamisel taotlustest, mis on talle esitatud, ja selles toodud põhjendustest, mitte aga turgu valitsevat seisundit omava kaevandaja kasuks välja mõeldud põhjendustest, mille alusel peaks olema võimalik välja anda EEK-le soodsat haldusakti, mis aga rikub konkurentide õigusi. EEK poolt esitatud taotlusest ei nähtu ühtegi põhjendust, miks on vajalik Vanaküla lubade pikendamine ja ka Estonia ning Ahtme lubade mahu suurendamine. Ainuüksi seetõttu ei saa olla õige KKM-i järeldus, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Põhjendused, mis on EEK poolt esitatud alles pärast käskkirja eelnõu avalikustamist, ei saa kaebaja arvates olla käsitletavad taotluse põhjendustena. KKM-i uurimiskohustus ei hõlma taotlusest kõrvalekaldumist. Kaebaja selgitab, et KKM-i 28.03.2014 käskkirjaga nr 232 tunnistati Vanaküla lubadega määratud maa korrastatuks. Vaidlusaluse käskkirja andmise hetkel oli käskkiri nr 232 kehtiv. Käskkirjas on toodud viited sellele, et eelviidatud kantsleri 28.03.2014 käskkiri maa korrastatuks tunnistamise kohta on vigane, kuna väidetavalt on mäeeraldised korrastamata osas, kus varu on väljamata. Eeltoodu ei usutav ning õiguslikult ka korrektne. Kui varasemalt on peetud õigeks väljastada vastavad kinnituskirjad korrastamistegevuse korrektsuse osas ning ka vastav KKM-i kantsleri käskkiri, siis viitab vajadus neid asjaolusid tagantjärele muuta üheselt sellele, et KKM-i tegevus ei ole õiguspärane ning KKM-i poolt otsitakse ja tekitatakse aluseid taotluse rahuldamiseks. Avalikult kättesaadavatest andmetest (sh Ametlikus Teadaandes avaldatud teates märgitud lingi kaudu) ei nähtu, et EEK oleks ka tegelikkuses olnud ajendatud taotlust esitama käskkirja eelnõus käsitletud asjaoludest (väidetav vajadus täiendavalt maad korrastada) johtuvalt. Lähtudes ka EEK enda 09.01.2014 e-kirjas toodust, ei ole jääkvaru ala rikutud ning sellest johtuvalt ei kuulu korrastamisele ning EEK on ise palunud korrastatuks tunnistada ka Vanaküla lubade alad. Seega ei ole EEK taotlust esitanud selleks, et maad täiendavalt korrastada ja seega on käskkirja p-des 3.2.8 – 3.2.10 toodud kaalutlused lubamatud ja asjakohatud. Eeltoodu viitab ühemõtteliselt sellele, et tegelikkuses sooviti olemasolevate kaevandamismahtude säilitamiseks kunstlikult pikendada lubasid, mis on juba kaevandatavas osas ammendunud ja kus vajalik korrastamistegevus on lõpetatud. Seega, isegi kui käskkirja andmise hetkeks ei oleks Vanaküla load kehtivuse kaotanud ja neid oleks olnud võimalik pikendada, siis ei esine MaaPS § 38 lg 1 sätestatud õiguslikku alust Vanaküla lubade pikendamiseks maksimaalse tähtaja võrra. Kui EEK soovib tõesti Vanaküla loa aladele jäänud jääkvaru tulevikus kaevandada, siis tuleb selleks taotleda uut luba, seda enam, et hetkel ei ole EEK 09.01.2014 e-kirjast nähtuvalt ka teada, kas ja millise tehnoloogiaga jääkvaru kaevandamine üldse võimalik on.
4.4.Kaebaja leiab, et ei MaaPS-iga ega konkurentsireeglitega ei ole kooskõlas EEK lõppevate lubade arvelt EEK teiste kaevanduslubade mahtude tõstmine.
4.4.1.Kaebaja toob välja, et KKM rõhutab Käskkirjas, et taotluse rahuldamise aluseks on MaaPS § 28 lg 4 (EMVK arvamuse arvestamine), § 38 lg 1 (kehtivusaja pikendamine) ja § 42 lg 1 p 6 (põhjendatud taotlus). Üheski nimetatud sättes ei sisaldu õiguslikku alust kaevandaja lõppenud loa kaevandamismahu ülekandmiseks kaevandaja teistele lubadele. Käskkirjas kaalutlusena esitatud mahtude ülekandmise põhjendus vastab oma sisult nn eelisõiguse taotlusele, kus taotleja taotlus täiendava ressursi kaevandamiseks lahendatakse enne teisi taotlusi. Eelisjärjekorras taotlemine on aga ette nähtud üksnes MaaPS §-s 301, mis näeb ette uue mäeeraldise taotluse menetlemise eelisjärjekorras, kui loaga antud kaevandatavat maavaravaru jätkub kuni viieks aastaks. Kuigi KKM seda käskkirjas eitab, on KKM ise käskkirja eelnõus ühemõtteliselt nimetatud sättele p-s 3.3.37 viidanud, rõhutamaks seda, et kehtiva õiguse kohaselt ei saa ammenduvate lubade arvelt vabanevatele mahtudele konkureerida kõik isikud ja praegune EEK taotlus lähtub sellest samast põhimõttest.
4.4.2.Kaebaja märgib, et käskkirjas toodud viited MaaPS § 26 lg 4 alusel toimunud varasemale lubatud aastamäära osa võõrandamisele ei ole taotluse lahendamisel asjakohased.
4.4.3.KKM on käskkirjas toodud seisukohtades vastuoluline. Ühest küljest rõhutab KKM Käskkirja p-s 3.5.23, et MaaPS § 251 on imperatiivne ning loa andja peab tagama sellest kinnipidamise. Teisest küljest aga rahuldab KKM taotluse ja muudab EEK lube viisil, milleks puudub igasugune MaaPS-ist tulenev õiguslik alus.
4.4.4.KKM-i viited sellele, et VKG ise ei saaks niikuinii kaevandada rohkem, kui käskkirjas 1319 nimetatud 2,772 mln t aastas, on täiesti asjakohatud. VKG on juba oma vastuväidetes rõhutanud, et KKM ei saa VKG ega ka EEK loataotluste menetlustes lähtuda käskkirjast 1319 tulenevatest kaevandajate täiendavatest aastamääradest. Vaidlustatava käskkirja p-s 3.5.16 tunnistab KKM, et käskkirjast 1319 ei saagi tuleneda ühtegi õiguslikku alust taotluse rahuldamiseks ning et käskkirja õiguslikud alused tulenevad MaaPS-ist. Sellele vaatamata viitab KKM nii eelnõus kui vaidlustatavas haldusaktis käskkirjale 1319, kui alusele, millest johtuvalt ei riiva vaidlustatud käskkiri VKG huve. VKG rõhutab, et on juba aastaid põhistanud ja ka ülal selgitanud, et tema reaalne vajadus põlevkivi järele on suurem kui käskkirjas 1319 toodud täiendav aastamäär (2,772 tuh t) ning VKG Kiviteri tehaste varustamiseks vajaminev kogus (1,6 mln t) arvestati käskkirjaga 1319 põhjendamatult EEK kaevemahu hulka.
4.4.5.Kaebaja toob välja, et lisaks sellele, et taotluse lahendamisel on eiratud ülalviidatud HMS-i ja MaaPS-i sätteid, on seeläbi jämedalt rikutud ka konkurentsireegleid, kuna sellega välistatakse nii VKG kui teiste kaevandajate (kellel juba on kehtivad load, kuid kes sooviksid suurendada kaevemahte) ja ka potentsiaalsete kaevandajate (kes veel ei oma lube, kuid kes sooviksid siseneda põlevkivi kaevandamise turule) juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile ning tagatakse see vaid EEK-le. Põlevkivi on piiratud ressurss ning sellele juurdepääsu tagamine järjekindlalt vaid turgu valitsevat seisundit omavale ettevõttele süvendab EEK turgu valitseva seisundi kuritarvitamist ning konkurentsireeglite rikkumist. EEK konkurentide juurdepääs põlevkivile kui toorainele (seejuures mitte ainult elektrienergia tootmise toorainele, vaid ka põlevkiviõlitööstuse ja ülemaailmselt mitmete erinevate toodete toorainele) on piiratud, takistatud on ka EEK konkurentide võime tegutseda elektrienergiatootmise turul ja põlevkivikütuste ning keemiatoodete tootmise turul. Olukorras, kus EEK-l on turgu valitsev seisund, on EEK-le KKM-i toetusel tagatud võimalus piirata konkurentide juurdepääsu nii elektrienergia kui põlevkivi keemiatoodete tootmisele, keeldudes konkurentidele põlevkivi mõistliku hinnaga müümast ning eelistades piiratud ressursi kasutamisel enda kontserni ettevõtjaid. Seeläbi saab EEK veelgi tugevdada seni nii tugevat positsiooni põlevkivi kaevandamisel, elektrienergia tootmisel ja põlevkivitoodete tootmisel. Vaidlustatud haldusakti andmine on üks järjekordne samm selle tõestuseks. Eelkirjeldatud olukord on kaebaja arvates ilmses vastuolus ELTL artikkel 106 punktiga 1 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 86) koostoimes artikliga 102 (endine EÜ asutamislepingu artikkel 82). Käskkirjas sisalduvat, so lõppevate kaevanduste kaevandamismahu ülekandmist teiste konkurentide õigusi eirates, MaaPS ei tunne ning see on selgelt vastuolus ka konkurentsireeglitega.
4.5.Kaebaja toob välja, et käskkirjas puuduvad kohased kaalutlused ja motiivid seonduvalt Estonia ja Ahtme II lubade kaevandamismahtu suurendamise vajalikkusega. Taotluses ei ole üldse välja toodud, mis põhjusel peab EEK vajalikuks Ahtme ja Estonia lubade mahu suurendamist. Käskkirjas on viidatud EEK 20.06.2014 ja 11.07.2014 kirjades toodud selgitustele seoses väidetava vajadusega mahte suurendada, ent KKM pole omalt poolt
kaalutlenud ega hinnanud, kas need väited on ka sisuliselt õiged ja põhjendatud. Eeltoodu näol on tegemist olulise diskretsiooniveaga. Lisaks on EEK väited, et mahtude ülekandmine on vajalik ettevõtte käigushoidmiseks tarviliku tootmisvõimsuse tagamiseks, paljasõnalised. Täiesti kontrollimata on ka EEK väärinfo seonduvalt elektrienergia tootmiseks vajaliku põlevkivi kogusega. Lisaks sellele, et EEK ei ole ühelgi aastal temale lubadega antud kaevandamismahte täis kaevandanud, on EEK olulise osa kaevandatud põlevkivist kasutanud kontsernisiseselt põlevkiviõli tootmiseks (maht ca 2,0 mln t) ning 0,8 mln t aastas müünud VKG-le. Kui KKM võimaldaks VKG-l VKG enda kaevandusest rohkem kaevandada, puuduks VKG-l vajadus EEK-lt kivi osta. Neid asjaolusid arvesse võtmata ja hindamata jättes ei ole KKM arvestanud tegeliku faktilise olukorraga ning on käskkirja kaalutlustes alusetult piirdunud vaid viitega EEK väidetele.
4.6.Kaebaja leiab, et ainetud on vastustaja ja kolmanda isiku vastuväited, et kaebajal puudub kaebeõigus käskkirja vaidlustamiseks. Kaebaja kaebeõiguse olemasolu kinnitavad ka Riigikohtu 21.02.2017 otsustes nr 3-3-3-126-16 ja nr 3-3-1-26-16 toodud seisukohad. Kaebeõigust hinnatakse kaebuse esitamise aja seisuga ja kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse samuti haldusakti andmise aja seisuga, st antud juhul 2014. a seisuga, siis ei saa käesolevat vaidlust kuidagi mõjutada ka asjaolu, et MaaPS on tänaseks kehtivuse kaotanud ning alates 01.01.2017. a kehtib uus maapõueseadus (edaspidi MaaPS u.r). Siiski märgib VKG, et kuna ka MaaPS u.r (täpsemalt § 46 lg 3) sätestab MaaPS §-ga 251 samase põlevkivi kaevandamise aastamäära 20 miljonit tonni, on kõik kaebaja poolt kaebuses toodud seisukohad seonduvalt kaebeõigusega kohased ka MaaPS u.r valguses.
4.7.Kaebaja leiab, et EEK ja KKM-i väited seonduvalt lõppenud lubade pikendamise õiguspärasusega on põhjendamatud ning paljasõnalised ega väära fakti, et käskkirja kehtima hakkamise hetkeks olid Vanaküla karjääriväljade load kaotanud kehtivuse, mistõttu puudus võimalus neid pikendada ja nende kaevandamismahtu teistele lubadele üle kanda.
4.8.KKM ja EEK ei ole ümber lükanud kaebaja väiteid, et Vanaküla karjääriväljade lubade pikendamine oli õiguslikult alusetu ja faktiliselt põhjendatu. Esiteks on kaebaja arvates ümberlükkamatu fakt, et käskkirja andmisel oli kehtiv KKM-i 28.03.2014. a käskkiri nr 232, millega oli tunnistatud Vanaküla lubadega määratud maa korrastatuks. Kaevandamisala korrastatuks tunnistamine tähendab seda, et kaevandamistegevus on lõppenud ning edasist kaevandamist selle loa alusel ala ei toimu. KKM-i väide, et nimetatud käskkirja näol on tegemist faktilise veaga ja käskkiri nr 232 oli õigusvastane, on ainetu. Kaebaja rõhutab, et vaidlustatud käskkirja andmise hetkeks ei olnud käskkirja nr 232 kehtetuks tunnistatud ning see oli siduv kõikidele, sh KKM-ile endale (HMS § 60 lg 2). Seega ei saanud käskkirja andmisel eirata asjaolu, et vaidlusalune kaevandamisala oli korrastatud. Kaebaja märgib, et isegi kui jätta eeltoodu kõrvale, ei esine ka muid sisulisi aluseid Vanaküla karjääriväljade lubade pikendamiseks. EEK poolt vastuse p-s 2.2.8 esile toodud asjaolu, et Vanaküla karjääriväljade lubadel on ammendamata aktiivset tarbevaru vastavalt 5 400 t ja 262 000 t, ei õigusta Vanaküla karjääriväljade lubade pikendamist 10 aastaks 100 000 t aastase kaevandamismääraga. Nagu nähtub kaebuse lisast 6, ei olnud EEK-le käskkirja andmisel üldse teada, kas ja millise tehnoloogiaga selle jääkvaru kaevandamine on võimalik. Pikendamise põhjendamatust kinnitab ka tõik, et avalikult kättesaadavatest andmetest nähtuvalt ei ole Kohtla kaeveväljal (s.o kaeveväli, mille osas Vanaküla karjääriväljade load olid antud) alates 2013. a kaevandatud, st ka pärast käskkirja andmist ei ole seal kaevandatud. Kui EEK-l oleks tõepoolest olnud plaan pärast ala korrastamist Vanaküla karjääriväljade alal hakata taas kaevandama, siis pidanuks EEK esitama piisava varuga enne Vanaküla karjääriväljade lubade lõppemist põhjendatud taotluse koos selge kaevandamistehnoloogilise kirjeldusega sellest, mil viisil ja millal kaevandamistegevus toimuma hakkab. Antud juhul seda
tehtud ei ole ning lubade pikendamise taga võib kaebaja arvates näha tegelikku soovi olemasolevate kaevandamismahtude säilitamiseks. Seega on tegemist õigusvastaselt toimunud lubade pikendamisega (pikendati juba lõppenud lube, õiguslik alus ja objektiivne faktiline põhjendus pikendamiseks puudub, kaalutlusvead, kehtiva haldusakti eiramine).
4.9.Kaebaja rõhutab, et ükski KKM-i ja EEK väide ei lükka ümber seda, et EEK lõppenud lubade arvelt EEK teiste kaevandamislubade mahtude tõstmine oli õigusvastane. Kaebaja märgib, et EEK tõlgendab MaaPS §-i 42 lg 1 väga laialt, leides seda, et sisuliselt KKM võib rahuldada mistahes kaevandamisloa muutmise taotluse ning seda võib muu hulgas teha viisil, et ühel loal suurendatakse maksimaalset aastast kaevandamismäära ja teisel vähendatakse. Siinkohal on EEK jätnud kaebaja arvates vastuse koostamisel ning KKM käskkirja andmisel tähelepanuta kolm olulist aspekti: 1) antud juhul sooviti üle kanda mahte lubadelt, mille kehtivusaeg oli lõppenud; 2) antud juhul puudus igasugune objektiivne õigustus Estonia ja Ahtme II loamahu suurendamiseks; 3) kuna tegemist oli loa muutmisega, mis tuleb läbi viia loa andmise sätete kohaselt, siis tuli KKM-l hinnata ka seda, kas ei esine MaaPS § 34 sätestatud loa andmisest keeldumise aluseid. Antud juhul esines MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestatud alus taotluse rahuldamisest keeldumiseks ja Estonia ja Ahtme II maksimaalse lubatud aastamäära suurendamisest oleks tulnud keelduda. Kaebaja viitab siinkohal ka Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 p 28 ja 29, mis toetavad kaebaja seisukohta selles, et MaaPS uusi lube anda ei võimaldanud (ja see kehtib ka kehtivate lubade muutmise kohta) olukorras, kus kõikide lubade kogumaht jääb üle 20 mln t piiri. See oli ka põhjus, miks Riigikohus leidis otsuse p-s 40 ja 41, et VKG-le ega ka teistele taotlejatele ei olnud võimalik uut luba anda, kuna 20 mln t piir oli ületatud. Kuna kaevandamisloa muutmisele kohalduvad kaevandamisloa andmise sätted (sh tuleb hinnata, kas ei esine loa andmisest keeldumise aluseid), oleks KKM pidanud EEK loamuudatuse taotluse MaaPS §-s 251 ja MaapS § 34 lg 1 p 6 alusel rahuldamata jätma ja Estonia ning Ahtme II kaevandamismahu tõstmisest keelduma, sest lubade kogumaht ületas 20 mln t piiri. Kaebaja viitab ka Riigikohtu sama otsuse p 40 ja 44 ning märgib, et kaevandamisloa muutmisel ning lõppevate lubade mahtude arvelt teise loa loamahu tõstmisel tuleb arvestada loa andmise sätteid, sh keeldumise aluste esinemist. Riigikohtu otsuses käsitletuga samadel põhjustel on õigusvastane ka Estonia ja Ahtme II lubade muutmine ja nende lubade kaevandamismahu suurendamine – Käskkirja andmisel oli ületatud nii 20 mln t piir, mis välistas loa muutmise EEK poolt taotletud viisil. Samuti ületas EEK LMAM-ide summa KLAM-i. Seega ei olnud EEK taotluse rahuldamine õiguspärane. Kaebaja arvates tuleb silmas tuleb pidada ka Riigikohtu otsuse p-s 38 rõhutatut, et KLAM-ide näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 mln t piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. Riigikohus rõhutab, et uusi lubasid andes tuleb eesmärgiks seada olukord, kus ka reaalselt ei ületa kõigi kaevandamilubade LMAM-ide summa MaaPS §-s 251 sätestatud PAK-d. Mõistlikku vaidlust ei saa olla selles, et selline järeldus kehtib ka lõppevate lubade loamahtude arvelt kehtivate lubade mahtude tõstmisele. Seda, et teistel loaomanikel on huvi teiste kaevandajate lõppevate lubade mahtude vabanemise osas ning MaaPS §-s 251 seab eesmärgiks tagada, et ka reaalselt ei ületaks lubade maht 20 mln t piiri, nähtub ka RK otsuse pst 30. Riigikohus selgitab nimetatud punktis seonduvalt kaevandamislubade lõppemisega, et kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisel on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. Sama nähtub RK otsuse pst 42. Sellisest käsitlusest oleks pidanud ka KKM lähtuma käskkirja andmisel, ent ei teinud seda ja üritas õigusvastaselt säilitada EEK lubade mahus lõppenud Vanaküla karjääriväljade lubade mahtu. KKM on täiesti põhjendamatult jätnud antud juhul teiste kaevandajate õigused arvestamata ning on eelistanud alusetult riigile kuuluvat turgu valitsevat ettevõtet.
4.10.Seonduvalt käskkirjaga nr 1319 märgib kaebaja järgmist. Riigikohus leidis RK otsuses ja asjas nr 3-3-1-25-16 tehtud otsuses, et KKM toimis põlevkivi aastase kaevandamismäära jagamisel käskkirjaga 1319 õiguspäraselt. Samas nentis Riigikohus, et käskkirjaga nr 1319 kehtestatud KLAM-ide näol on tegemist ajutise meetmega (RK otsuse p 38) ning haldusasja nr 3-3-1-25-16 p-s 15 selgitas Riigikohus, et käskkirja 1319 tuleks muuta, kui mõne loaomaniku kaevandamislubadele märgitud lubatud maksimaalsete aastamäärades summa langeb alla sellele isikule määratud kaevandada lubatud aastamäära. Samuti leidis Riigikohus RK otsuse p-s 30, et kui loaomaniku kaevandamislubadele märgitud LMAM-ide summa langeb alla sellele isikule määratud KLAM-i, tuleb tema KLAM-i vähendada ning p-s 38, et KKM peaks tagama, et ka reaalselt ei ületataks 20 mln t piiri. Riigikohtu otsustes toodud järeldustega ei ole kooskõlas KKM-i ega ka EEK käsitlus, et EEK võib vabalt lõppevate lubade mahte üle kanda (vaatamata 20 mln t piiri ületamisele ja sellele, et EEK LMAM-ide summa ületab KLAM-i) ning et VKG-l puudub käskkirjast nr 1319 tuleneva KLAM-i tõttu enne kaevandajate vahelise kokkuleppe sõlmimist mistahes õigus või võimalus konkureerida lubade lõppemisega seoses vabanevale mahule. Kaebaja jääb ka seisukoha juurde, et riigile kuuluvale turgu valitsevat seisundit omavale ettevõttele põhjendamatu eelisõiguse säilitamine põlevkiviressursile juurdepääsul on nii seaduse tasandil (sh MaaPS ja MaaPS u.r sätted) kui ka haldusmenetluse läbiviimisel (sh käskkirja andmisel) vastuolus EL-i konkurentsireeglitega, millele on viidatud ka kaebuses. Kui kohus leiab, et vastuolu siseriikliku õiguse sätetega ei tingi vaidlustatud käskkirja õigusvastasust ja tühistamist, palub kaebaja hinnata käskkirja ning kohalduva siseriikliku õiguse kooskõla ELTL artiklitega 102 ja 106.
4.10.Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 8199 eurot (sisaldab riigilõivu) (II tl 180-186 ja 210-212).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub selle jätta rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.
5.1.Vastustaja leiab, et VKG ei ole käskkirja nr 582 adressaadiks. Käskkirja adressaadiks on EEK. Seega saab EEK-le väljastatud haldusakt puudutada kaebuse esitaja õigusi osas, milles haldusakt riivab kaebuse esitaja õigusi. Selline olukord võiks olla juhul, kui VKG poolt kaebuses osundatud taotluste rahuldamine ei oleks võimalik ja ta ei saaks kaevandada kogu oma tootmiseks vajalikku põlevkivikogust (2772 tuh tonni aastas + 1,6 mln tonni aastas, s.o 4,372 mln tonni aastas) põhjusel, et KKM rahuldas EEK taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks. VKG osundab kaebuses, et tänaseni on lahendamata 06.05.2005 esitatud Sonda kaevandamisloa taotlus ja 06.06.2005 esitatud Oandu uuringuvälja taotlus. 2004 Uus-Kiviõli loataotluse rahuldamisest keeldus KKM 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442. Vastustaja leiab, et kui VKG poolt soovitud eesmärki ei ole võimalik saavutada sõltumata EEK taotluse rahuldamisest, ei ole VKG-l kaebeõigust käskkirjale nr 582. Seonduvalt VKG kaebeõigusega juhib vastustaja tähelepanu alljärgnevale.
5.1.1.VKG keskseks väiteks on, et tema taotlusi uute lubade andmiseks ja olemasolevate lubade kaevandamismahu suurendamiseks on võimalik rahuldada just EEK-l lõppevate lubade vabaneva loamahu arvel. Samas ei leia VKG, et EEK-l lõppevate lubade arvel on võimalik rahuldada üksnes VKG taotlus. VKG leiab, et EEK lubade arvelt vabaneks kaevandamismaht üldise kaevandamismäära raames, mille arvel on muuhulgas võimalik rahuldada VKG taotlust. Seega ei tulene kaebusest, et väidetavalt vabaneva mahtu arvel tuleks ilmtingimata rahuldada VKG taotlused ja et üksnes VKG saaks pretendeerida väidetavalt Vanaküla karjääri lubade arvel vabanevale kaevemahule 600 tuh t aastas. Kaebaja väidab, et vaidluse esemeks oleva Vanaküla karjääriväljade lubade kaevandamismaht 600 tuh t vabaneks üldise
kaevandamismahu raames, mille arvel on võrdsetel alustel võimalik väljastada lube või suurendada kaevandamismahte teistel kaevandajatel. Seega, ka kaebaja hinnangul ei too käskkirja nr 582 tühistamine ilmtingimata kaasa kaebuse esitaja jaoks positiivset tagajärge. Nimetatu tähendab ühtlasi, et haldusakt ei riku kaebuse esitaja õigusi. VKG ei ole kaebuses esile toonud õiguslikku alust, millest tulenevalt tal oleks õigus esitada kaebus teiste isikute õiguste kaitseks.
5.1.2.Kaebusest tulenevalt on lahendamata kaebuse esitaja 06.05.2005 esitatud Sonda kaevandamisloa taotlus ja 06.06.2005 esitatud Oandu uuringuvälja taotlus. 2004. a Uus-Kiviõli loataotluse rahuldamisest keeldus KKM 07.10.2011 käskkirjaga nr 1442. Uus-Kiviõli loataotlus on lahendatud enne käskkirja nr 582 vastu võtmist. Sellest tulenevalt ei saa vaidlustatav haldusakt puudutada kaebuse esitaja õigusi seonduvalt nimetatud loataotlusega. Vastustaja märgib, et VKG 06.05.2005 ja 06.06.2005 loataotlusi ei lahendata käskkirjaga nr
582.VKG suhtes ei ole tehtud negatiivset otsust põhjusel, et EEK-le väljastatud kaevandamislube on muudetud. VKG loataotluste osas viiakse läbi iseseisev haldusmenetlus ning juhul, kui KKM keeldub VKG taotluse rahuldamisest, on tal õigus otsus vaidlustada. VKG ei saa kaebeõigust käskkirjale nr 582 sisustada sellega, et KKM menetluses on maavara kaevandamise loa taotlused. VKG ei ole esitanud maavara kaevandamise loa taotlust Vanaküla karjääriväljade osas. KKM soovib juhib tähelepanu asjaolule, et VKG on esitanud 20.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaministeeriumi kantsleri 21.05.2013 vastuse nr 12.9/13/39232 tühistamiseks ning KKM kohustamiseks kaebaja 06.05.2013 esitatud taotluse uueks lahendamiseks. Kaebus on kohtu menetluses haldusasjana nr 3-13-1357. Nimetatud vaidluses ja KKM-le esitatud taotluses tugineb VKG väitele, et tema kehtivaid lube KMIN-055 (Ojamaa) ja KMIN-066 (Sompa) tuleb muuta nii, et lubade maksimaalselt lubatud aastamäärasid suurendatakse ja lubadele kehtestatakse ühine aastamäär kokku 4372 tuh tonni. Täiendava piirangu (2772 tuh t) kehtestamisega VKG ei nõustu. Kuna haldusakti õiguspärasust hinnatakse selle andmise hetke seisuga, siis on VKG olnud seisukohal, et tema taotluse rahuldamine oli mais 2013. a võimalik. Nimetatud ajal ei olnud EEK isegi esitanud KKM-le taotlust maavara kaevandamise lubade muutmiseks. Nimetatud kinnitab veel kord, et VKG-l puudub ka endal veendumus selles, et käesolevas asjas vaidlustatud haldusakt rikub tema õigusi.
5.1.3.KKM toob välja ka õiguslikud põhjendused, miks ei ole VKG eesmärkide saavutamine tema arvates võimalik ka siis, kui EEK ei oleks taotlenud oma lubade muutmist. Seetõttu ei saa käskkiri nr 582 eraldiseisvalt rikkuda VKG õigusi. Maapõueseaduse (edaspidi MaaPS) §-s 251 on sätestatud, et põlevkivi aastane kaevandamismäär on kalendriaastas kõigi lubade alusel kokku maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogus. Põlevkivi aastane kaevandamismäär on 20 miljonit tonni. KKM selgitab, et MaaPS § 251 jõustumisel ületasid väljaantud kaevandamislubade mahud seda piiri, millest tulenevalt nähti MaaPS § 42 lg-s 3 ja § 75 lg-s 9 ette maavara kaevandamise lubade muutmine selliselt, et tagatud oleks vastavus MaaPS §-le 251. Keskkonnaministeeriumi kantsleri 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 määrati kaevandada lubatud põlevkivi aastamäär kaevandaja kohta, sh vähendati MaaPS § 42 lg 3 alusel kõikide kaevandamise lubade alusel kaevandada lubatud maksimaalset aastamäära proportsionaalselt kõigil kaevanduslubade omanikel kokku 20 miljoni tonnini, määrates igale põlevkivi kaevandavale ettevõttele antud kõikide põlevkivi kaevandamise lubade alusel kokku kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära. Nagu nähtub kaevatava käskkirja põhjendustest, siis arvestades MaaPS-s olevat põlevkivi kaevandamise mahupiirangut ja asjaolu, et see on täna kaevandamislubadega antud ning VKG
tohib talle antud kõikide kaevandamislubade alusel kokku kaevandada kuni 2772 tuh t, on VKG poolt vale eeldada, et tal on võimalik kaevandada rohkem, kui 2772 tuh t põlevkivi. Käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja andmise hetkel ja käskkirjas muudetud lubade suhtes, vaid kehtib edasi, kuna MaaPS § 251 ei ole muutunud. Jätkuvalt kehtib põlevkivi kaevandamise aastamäär 20 miljonit tonni ja seda ei ole muudetud. Käskkirja nr 582 punktis 3.3.8 on õigesti rõhutatud, et käesoleva haldusasja raames pidi otsustaja lähtuma kehtivatest õigusaktidest. Käskkirja nr 1319 puhul on tegemist kehtiva õigusaktiga, mille kehtivust ei ole kohtus vaidlustatud. Kuna käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus VKG-l on lubades fikseeritud aastane põlevkivi kaevandamismäär 2772 tuh tonni, siis VKG eesmärkide saavutamisel suureneks põlevkivi aastane kaevandamismäär 1600 tuh t võrra ja sellega ületataks MaaPS §-s 251 sätestatud maksimaalselt kaevandada lubatud maavara kogust aastas. Seega ei oleks VKG eesmärkide saavutamine võimalik. Käskkirja nr 582 punktis 3.3.9 on viidatud põhjendatult asjaolule, et VKG poolt väljendatud reaalsest vajadusest lähtudes ei oleks võimalik kinni pidada MaaPS §-s 251 sätestatud imperatiivsest nõudest, mille järgi ei tohi põlevkivi aastane kaevandamismaht ületada 20 miljonit tonni. KKM selgitab, et väär on VKG väide, mille kohaselt ei sea käskkiri nr 1319 piire VKG eesmärkide saavutamisele. Kehtiv õigus ei võimalda VKG nõuete rahuldamist, kuna see eeldab mõne teise kaevandaja aastase mahu vähendamist, s.o MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet. Sellist kokkulepet ei ole vastustajale esitatud. KKM soovib siinjuures juhtida tähelepanu asjaolule, et KKM positsiooniga VKG poolt taotletu rahuldamise võimalikkuse osas on nõustunud ka Tallinna Halduskohus haldusasjas nr 3-112585. Nimetatud vaidluse põhjustanud käskkirjaga nr 1442 keeldus KKM rahuldamast VKG taotlust maavara kaevandamise loa saamiseks Uus-Kiviõli kaevanduses, põlevkivi kaevandamise maksimaalse aastamääraga 5000 tuh tonni. Tallinna Halduskohus leidis otsuse punktis 37, et: „Vastustaja on õigesti leidnud, et tulenevalt MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestatud piirangust ja asjaolust, et VKG loataotluse rahuldamise korral suureneks põlevkivi aastane kaevandamismäär 5000 000 t võrra ( vastavalt VKG taotlusele, mida ta vaatamata vastustaja ettepanekule keeldus muutmast) ja sellega ületataks MaaPS § 251 maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas, oli välistatud VKG-le kehtiva MaaPS alusel kaevandamisloa andmine.“ VKG poolt taotletu saavutamiseks puudub KKM-il õiguslik võimalus mõnele teisele kaevandajale (EEK-le) antud kaevandamismäära meelevaldselt ära võtta ja anda seda üle VKGle. VKG käsitlus, mille kohaselt oli KKM-il vastav võimalus, ei tulene seadusest. Teine võimalus oleks suurendada MaaPS §-s 251 sätestatud määra. Seda KKM teha ei saa. KKM peab jääma kehtiva õigusega lubatud piiridesse. KKM ei saa ka tühistada EEK aastamäära 1600 tuh tonni ulatuses, kuna meelevaldselt ei saa ära võtta teisele kaevandajale antud aastamäära. VKG käsitlus, mille kohaselt võib EEK vabanevate mahtude arvel suurendada VKG lubade mahtu, on ekslik. VKG käsitlus KKM-il vastava õigusliku võimaluse olemasolu kohta ei tulene seadusest. VKG ei ole menetluses esitanud käsitlust, kuidas on VKG eesmärkide saavutamine õiguslikult võimalik. Arvestades vaidlustatud käskkirjas toodud põhjendusi ja käesolevas alajaotuses toodud argumente, on KKM seisukohal, et VKG eesmärkide saavutamine ei ole õiguslikult võimalik sõltumata sellest, et KKM otsustas rahuldada EEK taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks. Seega ei saa asjaolu, et KKM otsustas muuta EEK-le väljastatud maavara kaevandamise lube, rikkuda VKG huve ega õigusi. Seega puudub VKG-l kaebeõigus käskkirja nr 582 vaidlustamiseks.
Eeltoodut ei lükka ümber ka kaebaja poolt viidatud Riigikohtu seisukohad kuivõrd tegemist oli teistsuguse olukorraga (VKG oli viidatud asjas käskkirjas adressaadiks, kuid käesolevas asjas see nii ei ole). Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-25-16 ja 3-3-1-26-16 ei anna alust kaebuse vastuse seisukohtade muutmiseks ega ka käskkirja tühistamiseks antud haldusasjas.
5.2.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et load KMIN-017 ja KMIN-052 olid käskkirja andmise hetkeks lõppenud. EEK esitas 16.12.2013 KKM-le taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 35 lg 1 kohaselt algab haldusmenetlus haldusakti andmiseks taotluse esitamisega haldusorganile ja lõpeb HMS § 43 lg-s 1 sätestatud alustel, sh haldusakti teatavaks tegemisega. MaaPS § 29 lg 1 kohaselt kohaldatakse kaevandamisloa andmise ja muutmise menetlusele HMS avatud menetluse sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi. Kuivõrd EEK oli esitanud taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks ning KKM menetles esitatud taotlust avatud menetluse normide kohaselt, siis on juba nimetatud põhjusel välistatud, et nende lubade kehtivus, mille pikendamist EEK taotles, oleks saanud lõppeda enne haldusmenetluse läbi viimist ja haldusakti vastu võtmist. Teiseks on antud juhul oluline, et KKM võttis haldusakti vastu enne pikendatud lubadel märgitud kehtivusaja lõppu. Maavara kaevandamise load KMIN-017, KMIN-062 ja KMIN059 kehtisid kuni 11.07.2014 ja luba KMIN-052 kehtis kuni 21.07.2014 Käskkiri nr 582 võeti vastu 11.07.2014, s.o enne lubadel märgitud kehtivusaja lõppu. Seega pikendati lube enne, kui saabus nende kehtivuse tähtaeg. Asjaolu, millal avaldati teade haldusakti kohta Ametlikes Teadaannetes ja HMS § 61 lg 1, ei oma antud juhul tähendust. Samas, nagu KKM märkis, ei saanud lubadel märgitud kehtivusaeg omada õigust lõpetavat tähendust, kuna EEK oli esitanud taotluse lubade muutmiseks 16.12.2013 ja KKM taotlust menetles. Vastupidine tõlgendus ei vasta MaaPS ja HMS eesmärgile, kuivõrd soodustab olukorra tekkimist, kus isiku õigused võivad saada põhjendamatult kahjustada, kui haldusorganil ei ole võimalik menetlust piisava kiirusega lõpule viia. Väärib märkimist, et KKM on tuvastanud, et ehkki KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirjast nr 232 „Kaevandamisega rikutud maa korrastamiskohustuse täidetuks tunnistamine“ (edaspidi käskkiri nr 232) nähtub, nagu oleks kogu maavara kaevandamise lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 määratud maa tunnistatud korrastatuks, on tegemist faktilise veaga, mille parandamist KKM hetkel ette valmistab. KKM rõhutab käskkirja nr 582 punktis 3.2.8, et mäeeraldused on korrastamata osas, kus varu on väljamata. Nimetatud olukord vastab MaaPS § 38 lg-s 1 sätestatud olukorrale, kus luba pikendatakse, kui rikutud maad ei ole korrastatud. Nimetatud sättega ei ole kooskõlas käsitlus, mille kohaselt lõpeb loa kehtivus sõltumata sellest, kas kaevandamisega rikutud maa on korrastatud. Haldusmenetlust läbiviiv organ ei saanud jätta tähelepanuta korrastamisega seotud asjaolusid olukorras, kus talle oli teada käskkirja nr 232 aluseks olevate faktide ebaõigsus. VKG väited, mille kohaselt oleks KKM pidanud nimetatud teavet haldusakti andmise menetluses eirama, ei ole õige.
5.3.Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et EEK taotlusest ei nähtu, miks on vajalik Vanaküla lubade pikendamine ja Estonia ja Ahtme lubade mahu suurendamine ning, et KKM ei saanud lähtuda EEK põhjendustest, mis on esitatud peale käskkirja eelnõu avalikustamist. EEK esitas KKM-le 16.12.2013 taotluse maavara kaevandamise lubade muutmiseks. Käskkirja nr 582 punktidest 3.2.12 ja 3.2.13 tulenevalt on KKM täitnud HMS 2. jaos sätestatud haldusmenetluse läbiviimise nõudeid, sh lähtunud menetluses uurimisprintsiibist ja ärakuulamisprintsiibist ning viinud läbi õiguspärase menetluse. Nagu kaevatava käskkirja
punktides 3.5.2 ja 3.5.3 on õigesti põhjendatud, siis KKM ei või asja otsustamisel piirduda vaid taotluses esitatud andmetega, kui on näha, et andmed ei ole otsustamiseks piisavad. Haldusorgan peab välja selgitama kõik asjaolud, millel on otsuse tegemisel määrav tähtsus. Haldusmenetluses tuleb ära kuulata menetlusosalise arvamus ja vastuväited. Ainult nii saab menetluse lõpptulemusena teha õiguspärase otsuse. KKM on taotluse osas menetlust läbiviivaks pooleks ja tal on kohustus anda isikule teada, kui tema taotlus on puudulik ja teavitada isikut vajadusest esitada täiendavat informatsiooni ning kirjeldada asjaolusid. Seega oli EEK poole vastava selgitustaotlusega pöördumine asjakohane ning VKG seisukoht, mille kohaselt oleks otsuse tegemisel pidanud lähtuma üksnes EEK esmasest taotlusest, ei ole õige.
5.4.Vastustaja arvates on väär VKG väide, mille kohaselt ei ole EEK taotlust esitanud selleks, et maad täiendavalt korrastada ja seega on käskkirja p-des 3.2.8–3.2.10 toodud kaalutlused lubamatud ja asjakohatud. KKM 28.03.2014 kantsleri käskkirjast nr 232 „Kaevandamisega rikutud maa korrastamiskohustuse täidetuks tunnistamine“ nähtub, nagu oleks kogu maavara kaevandamise lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 määratud maa tunnistatud korrastatuks. KKM on käskkirja nr 582 punktis 3.2.8 selgitanud, et tegemist on faktilise veaga käskkirjas nr 232, mille parandamist KKM hetkel ette valmistab. KKM selgitab vaidlustatud haldusaktis, et on menetluses tuvastanud, et mäeeraldised on korrastamata. Kaevandamisega rikutud maa korrastuskohustuse saab MaaPS § 50 lg 1 järgi lugeda täidetuks KKM. Ministeerium peab seejuures hindama sisuliselt, kas vastav kohustus on kaevandaja poolt täidetud. Maavara kaevandamise load sisaldavad lisaks loodusvara kasutamise õigusele ka kaevandamisel rikutud maa kasutuskõlblikuks korrastamise kohustust. Tulenevalt MaaPS §st 51, on KKM-l õigus teostada kontrolli, kas rikutud maa on ka faktiliselt korrastatud. KKM on käskkirja nr 582 andmisele eelnenud haldusmenetluses tuvastanud, et faktiliselt ei ole lubadega KMIN-017 ja KMIN-052 hõlmatud maa korrastatud ning mäeeraldised on korrastamata osas, milles varu on väljamata. Sisuliselt on tegemist käskkirja nr 232 õigusvastasusega, kuivõrd käskkirja andmisel puudus selle õiguslik alus. Nagu käskkirja nr 582 punktis 3.5.7 on selgitatud, siis selgus KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirja nr 232 vigasus 31.03.2014, mil Maa-amet (kelle hallata on kaevandamislubadega kaasnevad maarendilepingud, mida tuleb muuta või lõpetada pärast rikutud maa korrastuskohustuse täidetuks tunnistamist) käskkirja puudustest KKM-i teavitas. Maa-ameti kirjast nähtub, et EEK on Maa-ametile täiendavalt esitanud korrastatud ja korrastamata alade plaani ja teada andnud, et tegemist on osalise korrastamisega ja ettevõte soovib KKM kantsleri 28.03.2014 käskkirjaga nr 232 kogu ulatuses korrastatuks tunnistatud Vanaküla karjäärivälja ja Kolpi, Sepa ning Vesiaugu katastriüksuste osas kaevandamist jätkata. Haldusmenetlust läbiviiv organ ei saanud jätta tähelepanuta korrastamisega seotud asjaolusid olukorras, kus talle oli teada käskkirja nr 232 faktiline õigusvastasus. VKG väited, mille kohaselt oleks KKM pidanud nimetatud teavet haldusakti andmise menetluses eirama, ei ole õige.
5.5.Käskkirja resolutiivosast nähtuvalt on see võetud vastu MaaPS § 28 lg 4, § 38 lg 1 ja § 42 lg 1 p 6 alusel. Nagu KKM on käesolevas vastuses selgitanud, siis ei olnud load KMIN-017 ja KMIN-052 käskkirja andmise hetkeks lõppenud ning VKG sellekohased väited ei ole põhjendatud. Seega oli nimetatud lubade muutmine võimalik. KKM toob välja, et käskkirjas on sõnaselgelt rõhutanud, et EEK taotluse rahuldamise aluseks ei olnud MaaPS § 301, millest tulenevalt on VKG viited nimetatud sättele asjakohatud. Nimetatust tulenevalt ei ole vaidluses ka asjakohane VKG poolt MaaPS §-le 301 antud tõlgendus, kuivõrd nimetatud säte ei ole käskkirja õiguslikuks aluseks.
MaaPS § 42 lg 1 p 6 sätestab, et kaevandamisluba muudetakse, kui loa omanik on esitanud selleks põhjendatud taotluse. KKM selgitab, et MaaPS § 26 lõikes 4 on sätestatud täiendava aastamäära võõrandamise võimalus. Nimetatud sättes on märgitud, et põlevkivi kaevandamise lubatud aastamäära või osa sellest on lubatud võõrandada isikule, kellel on kehtiv põlevkivi kaevandamise luba. Võõrandamislepingu ärakirja ning loa muutmise taotluse loa andjale esitamisel loetakse võõrandatav kaevandamise aastamäär loovutatuks omandaja kasuks, välja arvatud juhul, kui võõrandaja või omandaja loobub loa muutmise taotlusest või loa andja keeldub loa muutmisest. Nimetatud sättest tulenevalt on kaevandamisloa omanikule seaduse alusel antud põlevkivi kaevandamise aastamäära käsutamise õigus. Sättest tulenevalt on õiguslikult võimalik aastamäära võõrandada teisele loa omanikule ning vastav käsutus on loa muutmise aluseks. Sättest tulenevalt on põlevkivi kaevandamise aastamäär varaline õigus, mis kuulub konkreetsele kaevandajale. Nimetatud printsiibist tulenevalt on ebamõistlik tõlgendada MaaPS-i viisil, mille kohaselt on kaevandamisloa omanikul küll õigus võõrandada kaevandamise aastamäär teisele kaevandamisloa omanikule, kuid tal puudub õigus talle kuuluvate kaevandamislubade mahtude arvel tõsta talle kuuluvate teiste kaevandamislubade mahtusid. Ka juhul, kui loa omanik võõrandab talle kuuluva loa mahu osaliselt teisele kaevandajale, kaasneb sellega lubade muutmine. Nimetatust tulenevalt ei ole õige VKG käsitlus, mille kohaselt ei ole lubade muutmine viisil, nagu see toimus käskkirjaga nr 582, MaaPS kohaselt võimalik. KKM peab vajalikuks rõhutada, et kaevandamismahtude ülekandmist tuginedes MaaPS § 42 lõike 1 punktile 6, on rakendatud ka VKG suhtes. Nimelt on KKM kantsleri 24.04.2013 käskkirjaga nr 378 vastavalt VKG ja EEK vahel 08.10.2010 sõlmitud kokkuleppele tuginedes loovutanud EEK VKG-le 300 tuh t kaevandamisloaga KMIN-046 (kaevandamisloa omanik EEK) kaevandada lubatud maavara kaevandamise maksimaalsest aastamäärast kaevandamisloa KMIN-066 (kaevandamisloa omanik VKG) tarbeks.
5.6.Vastustaja rõhutab, et MaaPS §-s 251 sätestatud põlevkivi kaevandamismäär on imperatiivne ja loa andja peab tagama sellest kinnipidamise. Arusaamatuks jääb talle VKG käsitlus, millest tulenevalt on KKM käitunud vastuoluliselt tuginedes ühelt poolt MaaPS § 251 kehtivusele, kuid rahuldades EEK taotluse lubade muutmiseks. VKG heidab ette, et KKM lähtub üksnes EEK huvidest ning rahuldab eelisjärjekorras üksnes EEK taotlused, jättes kõigi teiste taotlused rahuldamata, viidates MaaPS § 34 lg 1 p-le 6. Nimetatud etteheited on alusetud. MaaPS § 34 lg 1 p 6 sätestab, et loa andmisest keeldutakse, kui varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ületavad maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas või kui loa andmise korral see ületatakse. VKG-le on antud maavara kaevandamise load KMIN-055 ja KMIN-066. Maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud määr maavara kaevandamise lubadele KMIN-055 ja KMIN-066 kokku on 3500 tuh t, kuid VKG-le antud kõikide kaevandamislubade alusel kokku ei tohi aastas kaevandada enam kui 2772 tuh t. Nimetatust tulenevalt ei ole VKG poolt soovitud eesmärkide saavutamine võimalik, kuivõrd sellisel juhul oleks aastane kaevandamismäär üle 20 miljoni tonni piiri. Ilma MaaPS §-s 251 sätestatud piiri ületamata ei ole võimalik VKG taotlust rahuldada. Nimetatu tähendab ühtlasi, et kaevatav käskkiri ei puuduta VKG õigusi. Olukorras, kus esineb MaaPS § 34 lg 1 p-s 6 sätestatud alus, tulebki KKM-l loa andmisest keelduda. Käskkirja punktis 3.3.7 on esitatud põhjendused, miks on asjakohatu VKG väide, mille kohaselt peaksid ammenduvate lubade arvelt vabanevale mahule saama konkureerida kõik isikud
võrdsetel alustel. KKM peab mistahes taotluse esitamisel lähtuma kehtivast õigusest ja kehtivatest haldusaktidest Samas väljub vastustaja arvates käesoleva vaidluse piiridest vaidlus teemal, millistel tingimustel on välistatud maavara kaevandamise loa andmine loa taotlejale.
5.7.Vastustaja ei nõustu VKG väitega, mille kohaselt ei saa KKM, VKG ega EEK loataotluse menetluses lähtuda käskkirjast nr 1319 tulenevatest kaevandajate täiendavatest aastamääradest. Vastustaja märgib täiendavalt, et Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 seisukohti arvestades on käskkirjaga nr 582 tagatud, et sõltumata EEK muudetud lubadele märgitud lubatud maksimaalsest maavara kaevandamise aastamäärast (LMAM), ei ole EEK-l lubatud aastas kaevandada rohkem, kui talle kaevandada lubatud aastamääraga (KLAM) on ette nähtud ehk 15 010 000 tonni. Sellega on tagatud, et EEK lubade muutmisega ei kaasne PAK-i ületamist. Eelnevat arvestades ei ole asjakohane VKG käsitlus seonduvalt Riigikohtu lahendis toodud erinevate seisukohtadega, mis justkui kinnitaksid VKG väidet, et käskkirja nr 582 andmisega on ületatud 20 mln tonni piiri ja seega on välistatud lubade muutmine EEK taotletud viisil. Veel leidis VKG , et KKM oleks pidanud lähtuma MaaPS § 34 lg 1 punktist 6 ja keelduma EEK taotluse alusel lubade muutmisest. KKM on seisukohal, et kuivõrd kaevandamiseks varem antud kaevandamislubades fikseeritud aastased kasutusmäärad ei ületanud EEK taotluse rahuldamise puhul maksimaalselt kaevandada lubatud maavaravaru kogust aastas, siis puudus KKM-l ka alus keelduda loa väljastamisest (muutmisest) MaaPS § 34 lg 1 p 6 alusel. VKG on 17.04.2017 menetlusdokumendis viidanud Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-26-16 punktile 38, mille kohaselt on KLAM-ide näol tegemist ajutise meetmega, mille eesmärk on tagada 20 mln tonni piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. KKM peab lähtuma haldusakti andmise ajal kehtivatest õigusnormidest ning seetõttu, isegi kui KLAM-id ja käskkiri nr 1319, millest need tulenevad, on ajutised, siis tuli KKM-l käskkirja nr 582 andmisel nendest lähtuda. KKM rõhutab, et käskkirjaga nr 1319 kehtestatud piirang ei kehtinud mitte ainult käskkirja andmise hetkel ja käskkirjas muudetud lubade suhtes, vaid kehtib edasi, kuna MaaPS § 251 ei olnud käskkirja nr 582 andmise ajal muutunud ning ka MaaPS u.r § 46 lg 3 sätestab, et põlevkivi kaevandamise aastamäär on 20 miljonit tonni. Kehtiv õigus ei võimalda seega vastustaja arvates VKG eesmärkide saavutamist, sest see eeldab mõne teise kaevandaja aastase mahu vähendamist, s.o MaaPS § 26 lg-s 51 sätestatud kokkulepet. Sellist kokkulepet ei ole KKM-le esitatud.
5.8.Vastustaja ei nõustu VKG väitega, et EEK taotluse rahuldamisega on rikutud konkurentsireegleid, kuna sellega välistatakse nii VKG kui ka teiste kaevandajate kui ka potentsiaalsete kaevandajate juurdepääs täiendavale põlevkiviressursile ning tagatakse see vaid EEK-le.
5.9.Vastustaja ei nõustu VKG seisukohaga, et käskkirjas puuduvad kohased kaalutlused ja motiivid seonduvalt Estonia ja Ahtme II lubade kaevandamismahu suurendamise vajalikkusega Käskkirja nr 582 põhjendustes on viidatud nii EEK poolt esitatud kirjalikele selgitustele kui ka suulistele põhjendustele. Käskkirja punktis 3.2.13 on välja toodud majanduslikud aspektid, miks peab EEK kaevandamismahu suurendamist vajalikuks. KKM ei ole käskkirjas leidnud, et nimetatud väited ei vasta tegelikkusele. Samas rõhutab KKM ka nimetatud väitele vastates, et olukorras, kus käskkiri nr 582 ei riku VKG subjektiivseid õigusi, tuleb nimetatud väited jätta igal juhul tähelepanuta.
5.10.Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 3822 eurot.
KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
6.Kolmas isik on seisukohal, et VKG kaebus on tervikuna alusetu ja tuleb jätta rahuldamata. Esiteks puudub VKG-l kaebeõigus Käskkirja nr 582 vaidlustada. Teiseks, Käskkiri nr 582 on antud kehtiva õiguse alusel ja on sellega kooskõlas. Samuti on vaidlustatud käskkiri nõuetekohaselt põhjendatud.
6.1.Kolmas isik leiab, et käesoleval juhul ei ole kaebus esitatud VKG õiguste kaitseks. VKG huve ja õigusi ei saa mingil viisil puudutada see, et EEK-il olemasolevate lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivusaega on pikendatud ning et maksimaalset kaevandamismäära on EEK-il olemasolevate lubade raames ümber tõstetud. Kaevandamislubade kehtivusaegade pikendamine ja kaevandamismäära ümberjagamine puudutab konkreetselt ja ainult EEK-i õigusi, st seda, missuguse aja jooksul ja missuguses ulatuses on EEK-il võimalik olemasolevate lubade alusel kaevandada. EEK-i olemasolevate lubade kehtivusaeg ja kaevandamismäära ümbertõstmine lubade raames ei mõjuta seda, missuguses ulatuses saab VKG kaevandada. Samuti ei sõltu kaevandamislubade kehtivusest või kaevandamismäärade ümbertõstmisest VKG-l mingi kaevandamisloa saamine või saamata jäämine. VKG väidab kaebuses paljasõnaliselt, et iga kehtiv kaevandamisluba ja kaevandamisluba puudutav muudatus mõjutab põhimõtteliselt kõikide kaevandajate võimalusi uusi lube taotleda ja saada, samuti olemasolevate lubade mahte tõsta. VKG ei ole konkreetselt ja veenvalt näidanud, kuidas ning missugusel viisil riivavad EEK-i lubades vaidlustatud käskkirjas tehtud muudatused VKG subjektiivseid õigusi ning kuidas konkreetselt vähenevad Käskkirja nr 582 tulemusena VKG võimalused saada täiendavale põlevkiviressursile juurdepääsu. VKG seisukoht, et mistahes muudatused EEK-i lubades mõjutavad teiste kaevandajate võimalusi saada uusi kaevandamislube, on lisaks üldsõnalisusele väär. VKG ignoreerib käesolevas kohtuasjas (ka varasemas haldusmenetluses) ning varasemates kaevandamislube puudutavates kohtuasjades läbivalt asjaolu, et VKG võimalused saada täiendavale põlevkiviressursile juurdepääsu on piiratud tulenevalt kehtivast regulatsioonist. Seetõttu peaks VKG etteheiteid tegema seadusandjale, mitte aga süüdistama Keskkonnaministeeriumi väidetavalt ebaõige halduspraktika rakendamises. Kehtiva regulatsiooni kohaselt sõltub kaevandajate võimalus uusi lube taotleda ja olemasolevate lubade mahtusid tõsta eelkõige sellest, kas neil on selleks vajalikku mahtu ehk kaevandaja kohta määratud kaevandamismäära. Vastavad määrad on kehtestatud 10. augusti 2009 Keskkonnaministeeriumi käskkirjaga nr 1319 („Käskkiri nr 1319“). Nagu VKG on kaebuse punktis 1.3 märkinud, siis Käskkirja nr 1319 eesmärgiks oli viia kaevandamise määrad kooskõlla MaaPS §-is 251 kehtestatud aastase maksimaalselt kaevandada lubatud põlevkivi kogusega (20 miljonit t). Kaevandamismäärade proportsionaalne vähendamine saavutati selliselt, et igale kaevandajale kehtestati maksimaalne aastamäär kaevandaja kohta. VKG-le kehtestati vastava määrana 2 772 000 t. VKG ei tohi üle nimetatud koguse aastas kaevandada. Ka teistele olemasolevatele kaevandajatele on kehtestatud aastased kaevandamismäärad. Kolmas isik toob välja, et VKG-le kuulub antud hetkel kaks kaevandamisluba. VKG-le oleks võimalik uut kaevandamisluba väljastada enne olemasolevate lubade ammendumist üksnes teistelt olemasolevatelt kaevandajatelt aastamäära ära võttes või MaaPS §-is 251 kehtestatud põlevkivi aastast kaevandamismäära ületades. Kehtiva MaaPS § 34 lg 1 p 61 välistaks kaevandamisloa andmise aastase kaevandamismäära tõttu. Käskkiri nr 1319 välistaks samuti VKG-le loa andmise, sest käskkiri tagab kaevandamislubade ja kaevandamise kooskõla MPS §-iga 251. Ühtlasi on teistel kaevandajatel õiguspärane ootus, et Käskkirjaga nr 1319 neile kehtestatud kaevandamismäärad jäävad püsima. Samas ei saaks VKG-le väljastada uut kaevandamisluba ka siis, kui Käskkiri nr 1319 ei kehtiks. Sellisel juhul olekski tegemist olukorraga, kus põlevkivi aastane kaevandamismäär olekski juba ületatud.
VKG viited sellele, et käskkiri nr 1319 ei olevat MaaPS-iga kooskõlas, ei ole asjakohased ega ka õiged. Käskkiri nr 1319 on kehtiv haldusakt, VKG ei ole taotlenud selle tühistamist ning sellest tuleb kaevandajatel lähtuda. Kuna VKG-le ei saa kehtiva õiguse kohaselt enne olemasolevate lubade ammendumist uut kaevandamisluba väljastada, siis ka sel põhjusel ei saa mistahes muudatused teiste kaevandajate olemasolevates lubades puudutada VKG huve ja õigusi. Ka sel põhjusel ei vii kaebuses kaebeõiguse olemasolu kohta esitatud väited järelduseni, et VKG-l on kaebeõigus vaidlustada Käskkirja nr 582.
6.2.Isegi kui VKG-l oleks õigust Käskkirja nr 582 vaidlustamiseks, siis vaidlustatud käskkirja tühistamiseks puuduks kolmanda isiku arvates sisuline alus. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastab vorminõuetele. Käskkiri nr 582 vastab nimetatud tingimustele.
6.2.1.Kolmas isik leiab, et kaevandamislubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivusaegade pikendamine oli õiguspärane – Käskkiri nr 582 ei saa olla õigusvastane põhjusel, et käskkiri hakkas kehtima pärast lubade kehtivusaega. Kolmas isik on seisukohal, et kuna antud juhul tuli haldusakt teha adressaadile teatavaks kättetoimetamise teel, hakkas vaidlustatud käskkiri kehtima juba alates selle teatavaks tegemisest EEK-ile. EEK-ile toimetati vaidlustatud haldusakt kätte haldusakti väljastamise kuupäeval, s.o 11.07.2014. Seega on väärad VKG väited, et vaidlustatud käskkiri hakkas kehtima alles 26.07.2014. Nii või teisiti ei omaks vaidlustatud haldusakti hilisem kehtima hakkamine tähtsust. VKG ei ole viidanud mitte ühelegi õigusnormile, mis toetaks VKG järeldust, et lubasid ei saanud pikendada põhjusel, et kehtivusaega pikendav haldusakt jõustus ajaliselt pärast lubade kehtivusaja lõppu. Oluline on see, et lubade pikendamise taotlus rahuldati enne lubade kehtivusaja lõppu. MaaPS § 38 lg 1 kohaselt pikendab loa andja loa kehtivust loa omaniku taotluse alusel, kui kaevandamisloa kehtivusaja jooksul pole maavaravaru mäeeraldise piires täielikult ammendatud või kui kaevandamisega rikutud maad ei ole korrastatud. Viidatud sättest tulenevalt oli Keskkonnaministeeriumil kui loa andjal õiguslik alus pikendada EEK-i lubade kehtivust seni, kuni load veel kehtisid.
6.2.2.Kolmas isik leiab, et kaevandamislubade KMIN-017 ja KMIN-052 pikendamiseks oli olemas faktiline ja õiguslik alus. EEK-i taotluse (pikendamist puudutavas osas) ja selle rahuldamise õiguslikuks aluseks oli MaaPS § 42 lg 1 ja § 38 lg 1. Esmalt viidatud sätte kohaselt muudetakse kehtivat kaevandamisluba, kui omanik on esitanud selleks põhjendatud taotluse. Keskkonnaministeerium rahuldas EEK-i taotluse tuginedes faktilisele alusele, et KMIN-017 ja KMIN-052 kaevandamislubadega määratud mäeeraldise piiridesse jääv aktiivne tarbevaru ei ole veel ammendunud. Keskkonnaministeerium on seda käsitlenud vaidlustatud käskkirjas. Kolmas isik on seisukohal, et Keskkonnaministeerium ei ole vastupidiselt VKG väidetule EEKi taotlusest kõrvale kaldunud, võttes taotluse lahendamisel arvesse ka EEK-i poolt pärast taotluse esitamist esitatud põhjendusi. Kaevandamisloa pikendamise alust ja vajadust tuleb hinnata lähtuvalt tegelikust faktilisest olukorrast ehk sellest, kas aktiivne tarbevaru on väljastatud või mitte ning kas maa-ala on korrastatud. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et kuivõrd osa aktiivsest tarbevarust on väljamata, siis ka sellele vastav maa-ala ei ole veel korrastatud. Kuivõrd faktiline olukord andis aluse loa pikendamiseks, siis seda ka tuli teha sõltumata käskkirjast nr 232 (mida nii või teisiti muudetakse peatselt).
6.3.Kolmas isik leiab, et kaevandamismahtude muutmine EEK-ile kuuluvate lubade raames ei olnud vastuolus MaaPS-i ega konkurentsiõiguse normidega. VKG väitel ei ole MaaPS-is õiguslikku alust, mis võimaldaks ühele kaevandajale kuuluvatel kaevandamislubadel suurendada ja vähendada kaevandamismahtu (st maksimaalselt kaevandada lubatud aastamäärasid). VKG vastav arusaam on mõistetamatu. MaaPS § 42 lg 1 p 6 sätestab üheselt, et kaevandamisluba on võimalik muuta kaevandamisloa omaniku põhjendatud taotluse alusel. Seega on võimalik kaevandamisloa omaniku põhjendatud taotluse alusel muuta kaevandamislube ka selliselt, et ühel loal suurendatakse maksimaalset aastast kaevandamismäära ja teisel vähendatakse. Seda, kas kaevandamismahtude suurendamine või vähendamine on konkreetsete lubade puhul põhjendatud või mitte, hindab loa andja ehk Keskkonnaministeerium. VKG viited Käskkirja nr 582 vastuolule konkurentsiõiguse normidega on täies ulatuses asjakohatud. VKG ei ole isegi nimetanud mitte ühtegi Käskkirja nr 582 vastuvõtmisel kohaldatud normi, mis oleks konkurentsiõigusega vastuolus. Nagu on märgitud vaidlustatud käskkirja lk 18, siis käskkirja väljaandmise aluseks olid MaaPS § 28 lg 4, § 38 lg 1 ning § 42 lg 1 p 6. Kaebaja ei ole pidanud mitte ühtegi nimetatud normidest konkurentsiõiguse reeglitega vastuolus olevaks. Samuti ei ole kaebaja taotlenud ühegi normi kohaldamata jätmist. Kaebaja räägib kaebuse punktides 3.3.2 jj MaaPS §-ist 301, mis näeb ette kaevandamislubade taotluste eelisjärjekorras menetlemise alused. Käskkirja nr 582 ei antud välja MPS § 301 alusel ja sellele ei ole vaidlustatud käskkirjas isegi viidatud (v.a VKG vastuväidete käsitluses). VKG viited nimetatud sätte vastuolule konkurentsiõiguse reeglitega on seetõttu täiesti asjakohatud. Kuivõrd VKG ei ole isegi viidanud (VKG viitab „olukorra“ vastuolule konkurentsiõigusega), missugune norm on konkurentsireeglitega vastuolus, ei ole võimalik esitada ka konkreetsemaid vastuväiteid konkurentsiõiguse väidetava rikkumise kohta.
6.4.Kolmas isik on seisukohal, et Keskkonnaministeeriumi Käskkiri nr 582 on kohaselt motiveeritud, sisaldab haldusorgani põhjendusi ning on kaalutlusvigadeta.
6.5.Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 6582,6 eurot tähtaegselt taotlused hüvitada oma menetluskulud kokku summas (koos käibemaksuga) vastavalt kohtule esitatud menetluskulude hüvitamise taotlustele (II tl 196-202 ja 218- 220).
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7.Kohus võtab kõigepealt seisukoha kaebeõiguse küsimuses (I), lahendab seejärel kaebuse (II) ning jagab menetluskulud (III). I
8.Vastustaja ja kolmas isik on seisukohal, et kaebajal puudub kaebeõigus, sest vaidlustatud käskkiri käsitleb ainult kolmandale isikule kuuluvaid kaevanduslubasid ning seetõttu ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi.
9.Kohus nõustub kaebeõiguse osas kaebajaga ja leiab, et kuigi vaidlustatud haldusakt ei puudutanud otseselt ja vahetult selle andmise hetkel kaebaja subjektiivseid õigusi, mis on käesoleva vaidluse sisu arvestades seotud eelkõige tema enda kaevandamisõiguse mahuga, omab see pikemaajalises perspektiivis kaheldamatult otsest mõju kaebaja ja sisuliselt ka kõigi teiste põlevkivi kaevandada soovivate isikute võimalusele saada nn. üleminekuaja (põlevkivi aastase kaevandamismäära kehtestamisest (PAK) ja igale kaevandusloa (lubade) omanikule kõigi neile antud lubadega kokku kaevandada lubatud maksimaalse aastamäära (KLAM)
kehtestamisest (KKM 10.08.2009 käskkirjaga nr 1319 määrade kehtestamisest) lõppemisel (konkreetsetel lubadel sätestatud aastamäärad (LMAM) ei ületa liidetuna enam KLAMi ja PAKi) põlevkivi kaevandamise võimalus. Kohus märgib siinkohal, et ka Riigikohus oma haldusasjas nr 3-3-1-26-06 tehtud otsuse punktis 43 on selgelt märkinud, et kaebajatel selles asjas oli kaebeõigus ka Enefit Kaevandused AS-le antud kaevandusloa osas, sest põlevkivi kaevandamise lubade andmisel on tegemist riigi poolt piiratud avaliku ressursi jagamisega. Riigikohus selgitas, et juhul, kui Enefit Kaevandused ASle on antud kaevandusluba õigusvastaselt ja see tühistatakse, loob see võimaluse, et tulevikus avaneb ka kaebajatel võimalus põlevkivi kaevandamise õigusele konkureerida. Kohus leiab, et sisuliselt on käesoleval juhul tegemist sarnase olukorraga, sest käesoleval juhul on tegu mitte kaevandusmahu vähendamisega ühe konkreetse loa piires, mis on lubatav nähtavalt Riigikohtu seisukohast, vaid lõppenud (välja kaevandatud) kaevandamis(loa)mahu alusel varjatult täiendava kaevandusloa andmisega, mille tagajärjel ei vähene veel 10 aasta jooksul kaebaja LMAMide summa KLAM-ini, mis on seaduses sätestatud piirangu eesmärgiks. Samuti ei ole välistatud sellise käsitluse aktsepteerimise korral sarnaste otsuste korduv tegemine kaevandamismahu ammendanud lubade osas, mis omakorda veelgi pikendab ajavahemikku, mil on võimalik LMAMide kogusumma vähenemine KLAMiga määratud määrani ja sealt edasi võimaliku põlevkiviressursi vabanemiseks turuosalistele. See omakorda vähendab kaebaja ligipääsuvõimalusi põlevkiviressursile. Eelnevat kokku võttes leiab kohus, et kaebajal on kaebeõigus KKM 11-07.2014 käskkirja nr. 582 vaidlustamiseks. II
9.Kaebaja on vaidlustanud käskkirja nr. 582 mitmel põhjusel. Esiteks leiab kaebaja, et käskkirja kehtima hakkamise hetkeks olid Vanaküla karjääriväljade load KMIN-017 ja KMIN052 lõppenud, mistõttu ei olnud neid võimalik pikendada ega ka lõppenud lubade mahtusid Estonia ja Ahtme II lubadele üle kanda. Teiseks leiab kaebaja, et MaaPS-iga vastuolus ja ka sisuliselt põhjendamatu on ammendatud ja korrastatud kaevanduste kaevandamislubade kehtivusaja pikendamine maksimaalse võimaliku tähtaja võrra. Kolmandaks on kaebaja seisukohal, et MaaPS-ga ja konkurentsireeglitega ei ole kooskõlas kolmanda isiku lõppevate lubade arvelt tema teiste lubade mahtude tõstmine. Neljandaks leiab kaebaja, et käskkirjas puuduvad kohased kaalutlused ja motiivid seonduvalt Estonia ja Ahtme II lubade kaevandusmahtude suurendamise vajalikkusega ehk käskkiri on antud oluliste diskretsioonivigadega.
10.Kohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel on tuvastatud järgmised asjaolud
10.1.Vaidlust ei ole käskkirja menetlemist ja menetluses käsitletud kaevanduslube puudutavate järgmiste faktiliste asjaolude osas:
10.1.1.Eesti Energia Kaevanduse AS (edaspidi EEK) esitas Eesti Energia Kaevandused AS (edaspidi EEK) esitas Keskkonnaministeeriumile 16.12.2013 kirjaga nr 804.1.1-424 maavara kaevandamise lubade KMIN-017 (Vanaküla karjääriväljad), KMIN-052 (Vanaküla karjääriväljad IV) ja KMIN-054 (Estonia kaevandus) ning KMIN-119 (Ahtme II kaevandus) muutmise taotluse (saabunud 18.12.2013). Taotluse kohaselt soovis EEK lubade KMIN-017 ja KMIN-052 kehtivusaegade pikendamist 10 aasta võrra ning lubades KMIN-017 ja KMIN-052 määratud ühise kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära vähendamist 500 tuh tonni võrra ja ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 100 tuh tonni kehtestamist. Lisaks soovis EEK taotlusega maavara kaevandamise lubades KMIN-054 ja KMIN-119 sätestatud kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära tõstmist 500 tuh tonni (maht, mille võrra vähendatakse lubade KMIN-017 ja KMIN-052 määra) võrra ja ühise uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 8200 tuh tonni kehtestamist.
10.1.2.29.05.2014 avalikustati Ametlikes Teadaannetes ja 04.06.2014 ajalehes Postimees teade menetluse alustamise kohta.
10.1.3.20.06. 2014 esitas KKM taotluse ja selle kohta koostatud eelnõu arvamuse saamiseks Kohtla, Mäetaguse ja Iisaku ning Illuka vallale ning need nõustusid kaevandamislubade. KMIN-017, KMIN-052, KMIN-054 ja KMIN -119 muutmisega esitades ka oma tingimusi
10.1.4.25.06.2014 avaldati Ametlikes Teadaannetes ja 21.06.2014 ajalehes Postimees teadaanne loa andmise otsuse eelnõu taotluse avaliku väljapaneku kohta ja eelnõu avaliku arutelu toimumise ning aja kohta.
10.1.5.07.07.2014 toimus avalik arutelu ja kuni 09.07.2014 oli võimalik esitada vastuväiteid eelnõule. VKG esitas oma vastuväited eelnõule 09.07.2014 kirjaga KAk/224-1.
10.1.6.Eesti Maavarade komisjon on oma 10.07.2014 protokollilise otsusega nr-14-95 vastavalt vaidlustatud haldusakti punktile 2.10 nõustunud lubade KMIN-017, KMIN-052 ja KMIN-054 muutmisega..
10.1.7.EEK esitas KKM-le täiendavad põhjendused kaevandamislubade KMIN-017, KMIN052, KMIN-054 ja KMIN-119 muutmiseks 11.07.2014 kirjaga EP –JUH-1.6/474.
10.1.8.KKM-i kantsleri 11.07.2014 käskkirjaga nr 582 rahuldati EEK poolt esitatud taotlus ja muudeti lube vastavalt EEK taotlusele.
10.1.9.Käskkiri nr 582 avalikustati Ametlikes Teadaannetes 16.07.2014.
10.1.10.Luba KMIN-017 kehtis kuni 11.07.2014 ja luba KMIN-052 kuni 21.07.2014.
10.1.11.Kaevandamislubades KMIN-017 ja KMIN-052 oli määratud ühine kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäär maavara kaevandamise lubadega KMIN-036, KMIN-041 ja KMIN-059 ja KMIN-062 – 600 tuh tonni,
10.1.12.Kaevandamis lubades KMIN-054 ja KMIN-119 oli enne käskkirja nr 582 vastuvõtmist määratud samuti ühine kaevandamise maksimaalselt lubatud määr – 7700 tuh tonni.
10.1.13.EEK-le antud kõikide põlevkivi kaevandamislubadega lubatud maksimaalne aastamäär on vastavalt KKM 10.08.2009 käskkirjale nr 1319 15 010 tuh tonni.
10.1.14.Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et käskkirja nr 582 andmise ajal ületas kõikide väljastatud põlevkivi kaevandamislubade kogumaht 20 mln tonni (LMAMide summa).
11.Kohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel omab kõige määravamat tähtsust küsimus, kas vastustajal oli õiguslik alus selleks, et kanda üle ühelt (mitmelt) kolmanda isiku kaevandusloalt osa sellega antud kaevandusmahust teisele vastava isiku kaevandusloale.
12.Kohus märgib kõigepealt, et käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolu üle, et sisuliselt oli kolmas isik ammendanud kaevanduslubadega KMIN- 017 ja KMIN-052 lubatud kaevandusmahud ja on selgitanud oma 9.01.2014 kirjas, et Kohtla kaevaväljal on osa varu kaevandamata seetõttu, et üks osa sellest asub kaitsetervikutes ja teist osa ei ole võimalik väljata senisel meetodil ilma lõhketöödeta. Kolmas isik taotleb lubade pikendamist, et töötada välja efektiivne tehnoloogia ja ammendada osaliselt põlevkivivarud geoloogilistes blokkides. Nähtuvalt kirjast on kokku kahes blokis (mitte kaitsetervikutes) asuva kaevandatud varu suuruseks hinnatudkokku 276 000 tonni. Samuti kinnitatakse kirjas, et jääkvaru ala ei ole kaevandatud ega rikutud ning sellest tulenevalt ei kuulu see korrastamisele (I tl 184 ja 184 p). Nimetatud kirja autoriks oli Eesti Energia Kaevandused AS peamarkšeider Allan Viil. Kohus märgib, et vaidlustatud haldusakti algatamise alusena toodud kolmanda isiku 16.12.2013 taotluses nr 804.1.1-424 (I tl 182), mille õiguslikuks aluseks on toodud MaaPS § 38 lg 1, ei ole mitte kuidagi täpsustatud, millisele sisulisele osale sellest artiklist taotlus tugineb.
13.Vaidlustatud käskkirja punktist 3.2.5. nähtub, et kaevandamisloaga KMIN-017 määratud mäeeraldise piire jääv aktiivne tarbevaru pärast senise kande vähendamist suuruses 262 200 tonni ja KMIN-052 määratud mäeeraldise piires 5400 t. Käskkirja 3.2.6. kohaselt kuluks lubade uue maavara kaevandamise maksimaalselt lubatud aastamäära 100 000 tonni kehtestamise järgselt nimetatud varu väljamiseks ca 3 aastat. Kohus järeldab punktides 12 ja 13 toodust, et sisuliselt on kaevanduslubadega KMIN-017 ja KMIN-052 eraldatud põlevkivi kaevandamise õigus kolmandal isikul realiseeritud ja selle pikendamine on vaieldamatult põhjendatud ainult ca 300000 t varu väljamise osas, mis tuleneb otseselt MaaPS § 38 lg 1 sõnastusest, mis lubab kaevandusluba pikendada juhul, kui selle kehtivusaja jooksul ei ole maavaravaru mäeeraldise piires täielikult ammendatud. Kohus leiab, et seoses täiendava varu kaevandamiseks kavandatava 3 aastase ajaga on igati põhjendatud ka kaevanduslubadega maavara kaevandamise lubatud aastamäära vähendamine 100000 tonnini ja selles osas - käskkirja nr 582 punktid 4.1. ja 4.2 (kaasa arvatud kõik alapunktid) – on nimetatud käskkiri põhimõtteliselt õiguspärane. Kohus selgitab, et olukorras, kus kaevandusluba on sisuliselt oma kaevandusõiguse põhimahus selle kehtivusajal realiseeritud, ei oleks kuidagi õigustatud täiendava maavarakoguse väljamiseks loa andmisel õigustatud ette näha senise kaevandusloaga lubatud kaevandamismahu säilitamine. Kohus märgib, et kuigi arvestades peale varu väljastamist vajaliku maa-ala korrastamise suhteliselt väikest füüsilist mahtu, mis seisneb ainult täiendavalt kaevandatud ala korrastamises, ei ole kohtul põhjust arvata, et kaevandusloa pikendamine maksimaalselt lubatud 10 aasta võrra rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi.
14.Kohus märgib, et eeltooduga on tõendatud ka kaebaja väited, et vastustaja põhjendused kaevandusloa pikendamiseks tulenevalt faktilisest veast Keskkonnaministeeriumi kantsleri 28.04.2014 käskkirjas nr 232 on otsitud ja alusetud, on sisuliselt tõendamisest leidnud. Samas ei oma see asjaolu käesoleva haldusasja lahendamise seisukohalt olulist tähtsust, vaid näitab ainult, et haldusakti osa põhjendusi ei ole asjakohased.
15.Käesoleva asja lahendamisel omab selle põhiosas otsustavat tähendust küsimus, kas vastustaja on õiguspäraselt kandnud üle 500 000 t kaevandamislubade KMIN-017 ja KMIN052 sisulise realiseerimise järel neis ette nähtud 600 000 tonnisest maksimaalsest aastasest kaevandamismäärast ühiselt kaevandamislubadele KMIN-054 ja KMIN-119. Kohus leiab, et selles kaebuse osas nõustub ta suure osa kaebaja väidetega ja sellega, et käskkiri nr 582 on õigusvastane sisuliselt lõpuni ammendatud kaevanduslimiidi ülekandmise osas ning tuleb selles osas tühistada järgnevalt kohtu poolt välja toodud põhjustel.
16.Kohus märgib kõigepealt, et ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tulenevalt asjaolust, et määrus nr 582 avalikustati Ametlikes Teadaannetes 16.07.2014 ja tegemist on avalikult teatavaks tehtava haldusaktiga HMS § 61 lg 1, ei saanud seda õiguspäraselt kehtestada, kuna pikendatud load olid juba kehtivuse kaotanud. Kohus märgib, et kaebaja märgib õigesti, et vastavalt MaaPS § 29 lg 1 on tegemist avatud menetlusega ning kaevandamisloa muutmine kuulub avaldamisele Ametlikes Teadaannetes MaaPS § 36 lg 1 kohaselt ning kohaldamisele kuulub seetõttu ka HMS § 61 lg 1. Samas ei nõustu kohus vastustajaga selles osas, mis puudutab vaidlustatud määruse kehtima hakkamise aega. Nimelt jättis kaebaja tähelepanuta sellesama HMS § 61 lg 1 esimese lause, mille kohaselt kehtib haldusakt adressaadile teatavaks tegemisest või kätte toimetamisest ehk haldusaktil võib tekkida õigusjõud adressaadile juba enne 10 päeva selle Ametlik Teadaannetes avalikustamisest. Kohus ei nõustu ka kaebajaga selles, et tulenevalt asjaolust, et kaebaja andis oma töötajatele volituse kaevandamislubade kättesaamiseks alles 14.07.2017, oli sellest varasem teadasaamine ja jõustumine välistatud. Kohus märgib, et volituse andmine lubade kättesaamiseks eeldab varasemat loast teadasaamist. Seetõttu ei oma kohtu arvates otsustavat tähtsust teadasaamise aja suhtes ka kolmanda isiku poolt esitatud vastustaja 16.07.2014 teavitus loa väljaandmisest (II tl 167) Kohus on seisukohal, et volituse andmine loa kättesaamiseks 14.07.2014 näitab, et tõenäoliselt soovis kolmas isik saada selle volituse alusel muudetud load kätte füüsiliselt välja trükitud vormis olles selle väljastamisest
varasemalt teavitatud. Seega ei saa kohus esitatud faktide alusel asuda seisukohale, et vaidlustatud haldusakt või selle vastuvõtmine ei olnud kaebajale teatavaks tehtud juba 11.07.2014. Kohus märgib, et asjaolu, millal täpselt vaidlustatud haldusakt kaebajale teatavaks sai, ei ole siinkohal ka otsustav. Tähtsust omab asjaolu, et lubasid pikendati 11.07.2014 ehk enne seni kehtinud lubade kehtivuse lõppu. Asjaolu, et kolmandate isikute suhtes omandasid load kehtivuse alles peale nende avalikustamist, ei muuda fakti, et need kõik kaevandusload pikendati nende kehtivuse tähtaja sees. Teoreetiline hõljuv olek seoses kehtima hakkamisega, ei tähenda, et seetõttu oleks lubade kehtivusaja pikendamine õigusvastane.
17.Kohus nõustub seoses kaevandusmäära ülekandmisega kaebajaga kõigepealt üldisel tasemel selles, et MaaPS puudub igasugune õiguslik alus KKM poolt vaidlustatud haldusaktiga teostatud sisuliselt ammendunud kaevanduslubadel olnud kaevandusmahtude ülekandmiseks sama kaevandaja teistele lubadele. Kuna MaaPS näol on tegemist avaliku õiguse osaks oleva seadusega ja avalikus õiguses kehtib riigivõimu teostamisel erinevalt tsiviilõiguslike suhete reguleerimisel valdavast dispositiivsuse põhimõttest põhimõte, et lubatud on ainult seaduses ettenähtud tegevused (seaduslikkuse põhimõte), siis ei olnud vastustajal võimalik lube vaidlustatud haldusaktiga muuta viisil, mida pole seaduses ette nähtud. Lisaks märgib kohus, et käesoleval juhul kaldub selline tegevus selgelt kõrvale ka kaevandusloaga määratud kaevandusõiguse lõplikkuse põhimõttest ehk konkreetsete kaevanduslubade väljaandmise mõte on jaotada piiratud ressurssi ja seda õigust ressurssi kaevandada ei saa pärast lubatud kaevandamismahu ammendamist edasi kanda täiendava ressursi kaevandamiseks teise loa alusel. Kaevandamisluba annab õiguse ilma täiendava õigusliku regulatsioonita ainult sellega määratud piiratud kaevandatava ressursi kaevandamiseks. Selle põhimõtte aluseks on muuhulgas ka vajadus tagada kõigi kaevandamiseks eraldatud maavaravarude lõpuni kaevandamine sõltumata nende majanduslikust tulususest. Sellele on selgelt viidanud ka Riigikohus oma otsuse 3-3-1-26-16 punktis 38.
18.Käesoleval juhul on eelmises punktis toodust tulenevalt käskkirja õiguspärasuse hindamisel oluliseks küsimuseks selle õiguslik põhjendus. Nähtuvalt käskkirja otsuse osa sissejuhatusest on käskkirja õiguslikuks aluseks märgitud MaaPS § 28 lg 4, § 38 lg 1 ja § 42 lg 1 p 6. Kohus märgib, et ükski neist normidest ei sisalda ega anna õiguslikku alust kaevandaja lõppenud loa kaevandamismahu ülekandmiseks teistele lubadele. Kohus nõustub kaebajaga, et ka MaaPS §le 26 lg 4 ei anna seda alust, sest käsitleb olukorda, kus toimub erinevate kaevandajate vaheline aastamäära loovutus võõrandamislepingu alusel ning loamuudatuse aluseks on sellisel juhul võõrandamisleping. Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise olukorraga ega ka sellise olukorra analoogiga. Sel põhjusel ei ole KKM-i poolt kohane viidata ka varasemale praktikale, kus vastav aastamäära loovutus on aset leidnud – nimetatud juhtumil (mida kajastab ka KKM-i vastusele lisatud lisa 1) on olnud tegemist erinevate kaevandajate vahelise loovutusega võõrandamislepingu alusel. Kohus peab siinjuures oluliseks viidata ka asjaolule, et nimetatud sätte viimane lause annab võimaluse loa andjal sellist võõrandamist mitte aktsepteerida. Kohus leiab ka, et nimetatud säte ei võimalda lisaks kaevandajal säilitada või võõrandada sisuliselt lõppenud lubadega määratud ja põlevkivivaru väljamisega ammendatud kaevandusmahtu. Sisuliselt tähendab see seda, et käesoleval juhul puudub ilmselgelt vaidlustatud haldusaktis õiguslik alus sellega teostatud kaevanduslubade muutmiseks teiste samale kaevandajale kuulunud kaevanduslubade limiitide arvelt.
19.Kohus nõustub kaebajaga ka selles, et kuna käesoleval juhul oli tegemist loa (lubade) muutmisega mis tuleb läbi viia loa andmise sätete kohaselt ja seetõttu tuli KKM-l hinnata ka seda, kas ei esine MaaPS § 34 sätestatud loa andmisest keeldumise aluseid. Kohus märgib, et kaebaja on õigesti välja toonud, et käesoleval juhul esines MaaPS § 34 lg 1 p 6 näol seadusest tulenev alus kaevanduslubadega KMIN-054 ja KMIN-119 muutmisest keeldumiseks ja nende maksimaalse lubatud aastamäära suurendamisest oleks tulnud keelduda.
20.Kaebaja viitab siinkohas kohtu arvates õigustatult korduvalt tsiteeritud Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-16 ja selle punktidele 28 ja 29, milles selgitatakse MaaPS § 34 lg 1 p 6 rakendamist. Kohus märgib, et Riigikohus on selgesti väljendanud, et säte võimaldab loa anda, kui käskkirjaga nr 1319 määratud KLAM-id endiselt kehtivad, kuid mõni kaevandamisluba on kaotanud kehtivuse ja selle tulemusena jääb kõigile põlevkivi kaevandamise lubadele kantud LMAM-ide summa alla MaaPS §-s 251 ettenähtud PAKi. Seega ei võimaldanud MaaPS RK otsusest järelduvalt uusi lube anda ega ka kehtivaid lube nendes ette nähtud kaevandusmäära suurendades teiste lõppenud lubade realiseeritud kaevandusmäära arvelt muuta olukorras, kus kõikide lubade kogumaht jääb üle 20 mln t piiri. See oli ka põhjus, miks Riigikohus leidis eelmainitud otsuse p-s 40 ja 41, et VKG-le ega ka teistele taotlejatele ei olnud võimalik uut luba anda, kuna 20 mln t piir oli ületatud. Kuna kaevandamisloa muutmisele kohalduvad kaevandamisloa andmise sätted (sh tuleb hinnata, kas ei esine loa andmisest keeldumise aluseid), oleks KKM käesoleval juhul pidanud EEK loa muudatuse taotluse MaaPS §-s 251 ja MaaPS § 34 lg 1 p 6 alusel rahuldamata jätma ja Estonia ning Ahtme II kaevandamismahu tõstmisest keelduma, sest lubade kogumaht ületas 20 mln t piiri.
21.Riigikohus selgitas oma otsuse p-des 40 ja 44 ka seda, et olukorras, kus 20 mln t piir on ületatud, saab ainsa erandi MaaPS § 34 lg 1 p 6 kohaldamisest teha MaaPS § 301 alusel. Kohus nõustub kaebajaga, et antud juhul ei ole MaaPS § 301 kohaldatav, kuna tegemist on spetsiifilise uute lubade andmist puudutava sättega ning EEK ei ole antud juhul esitanud taotlust nimetatud sätte alusel, vaid on palunud teiste olemasolevate lubade, mille kaevandusmaht oli sisuliselt taotluse esitamiseks ammendatud, arvel mahu suurendamist. Lisaks sedastas Riigikohus oma eelmainitud otsuse p-s 44, et ka MaaPS § 301 ei võimalda kaevandamisluba anda sellises mahus, et ületatakse vastava loaomaniku KLAM-i. Kuna Uus-Kiviõli loa andmisel ületas LMAM-ide summa temale määratud KLAM-i, leidis Riigikohus olevat Uus-Kiviõli loa õigusvastase. Kohus märgib, et sisuliselt oli sama olukord ka vaidlustatud käskkirja andmisel. Lisaks on Riigikohus otsuse p-s 38 sedastanud, et kaevandamisloa lõppemisel ei saa uut luba anda sama LMAM-iga nagu kehtivuse kaotanud luba, kuna uue loa andmisel tulemusena ei tohi kõigi selle isiku kaevandamislubade LMAM-ide summa ületada temale määratud KLAM-i. Seega, RK lahendist nähtuvalt võimaldas vaid MaaPS § 301 anda luba MaaPS § 251 ületavas mahus ning seda vaid seniste loamahtude piires ning vaid juhul, kui konkreetse loaomaniku KLAM-i ei ületata. Kohus nõustub siinkohal kaebajaga, et kaevandamisloa muutmisel ning lõppevate lubade mahtude arvelt teise loa loamahu tõstmisel tuleb arvestada loa andmise sätteid ja selle andmisest keeldumise aluste esinemist. Seetõttu on Riigikohtu eelmainitud otsuses käsitletuga samadel põhjustel õigusvastane ka Estonia ja Ahtme II lubade muutmine ja nende lubade kaevandamismahu suurendamine – käskkirja andmisel oli ületatud nii 20 mln t piir, mis välistas loa muutmise EEK poolt taotletud viisil. Samuti ületas EEK LMAM-ide summa KLAM-i. Seega ei olnud EEK taotluse rahuldamine õiguspärane.
22.Kohus märgib, et KLAM-ide näol on tegu ajutise meetmega, mille eesmärk oli tagada 20 mln t piiri järgimine ilma kehtivaid LMAM-e muutmata. Riigikohus on oma otsuse punktis 38 eraldi rõhutanud, et MaaPS-st tuleneb selgelt eesmärk tagada, et lubadele kantud LMAMid ei ületaks kogusummas § 251 ettenähtud määra (PAK). Kohus nõustub kaebajaga, et seetõttu ei saa olla mõistlikku vaidlust, et selline järeldus kehtib ka lõppevate lubade loamahtude arvelt kehtivate lubade mahtude tõstmisele. Seda, et teistel loaomanikel on huvi teiste kaevandajate lõppevate lubade mahtude vabanemise osas ning MaaPS §-s 251 seab eesmärgiks tagada, et ka reaalselt ei ületaks lubade maht 20 mln t piiri, nähtub ka Riigikohtu eelmainitud otsuse p-st 30. Riigikohus selgitab nimetatud punktis seonduvalt kaevandamislubade lõppemisega, et kui kõigi loaomanike peale kokku langeb põlevkivi kaevandamise aastamäärade summa alla 20 miljoni tonni, jääb kasutamata osa 20 miljonist tonnist vabaks ressursiks, mille kasutamisel on võimalik ettevõtjatel konkureerida MaaPS §-s 32 sätestatud korras. Sama nähtub otsuse p-st 42.
Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käskkirjas on õigusvastaselt üritatud säilitada EEK lubade mahus lõppenud Vanaküla karjääriväljade lubade sisuliselt ammendatud kaevandusmahtu. Kuigi KLAM-i ei ole sellega ületatud, on suurendatud LMAMi olukorras, kus seda tulenevalt seadusest ja vajadusest viia LMAMid vastavusse PAKiga, teha ei tohtinud. Vastavas osas tuleb lähtudes esitatud kaebuse nõuetest (punktid 4.3.1 ja 4.4.1) käskkiri sõltumata muudest kaebuses ja sellele vastuseks toodud väidetest ilmselge õigusvastasuse tõttu kehtetuks tunnistada.
23.Kohus peab vajalikuks märkida veel, et kuigi kaebaja on viidanud ja tõendanud, et ka faktiliselt nähtub, et EEK-l puudus tulenevalt nendele eraldatud maksimaalsest kaevandamismäärast 2013-2016 selgelt allapoole jäävate kaevandamismahtudega otsene vajadus kaevanduslubadel märgitud kaevandusmahu tõstmiseks, ei oleks vastustaja saanud neid andmeid otsuse langetamisel kasutada, kuna neid ei olnud, v.a. 2013 aasta andmed, sel ajal olemas. Kohus märgib siinkohal, et kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Kohus märgib ära ka, et VKG juhib kohtu arvates õigustatult tähelepanu asjaolule, et EEK-le vajaliku kaevandamismahu hulka ei tohiks lugeda seda põlevkivi, mida kaevandatakse müümiseks teistele kaevandaja kontsernivälistele tarbijatele ja käesoleval juhul VKG-le. On ilmselge, et vähemalt VKG-le müüdavas ulatuses on põlevkivi vajalik VKG-le, mitte Enefit Kaevandused AS-le ja temaga ühte kontserni kuuluvatele äriühingutele. Seega tuleb seda tulevikus võimalikul kaevandamismäärade ümberarvestamisel ja muutmisel Enefit Kaevanduse AS-le kaevanduslubade väljaandmisel muude asjaolude hulgas arvesse võtta.
24.HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 108 lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kaebaja on esitanud menetluskulude hüvitamise taotlused (II tl 180-186 ja 210-212) kokku summas 6835 eurot (ilma käibemaksuta), milles sisaldub ka 15 eurot riigilõivu ehk koos käibemaksuga 8199 eurot (sisaldab riigilõivu). Kolmas isik Enefit Kaevandused AS on esitanud tähtaegselt taotlused (II tl 196-202 ja 218220) hüvitada oma menetluskulud kokku summas 6582,6 eurot (koos käibemaksuga). Vastustaja menetluskulud olid vastavalt esitatud menetluskulude hüvitamise taotlustele kokku 3822 eurot. Kaebaja on oma seisukohas vastustaja ja kolmanda isiku menetluskuludele leidnud, et vastustajale tuleb menetluskulud jätta välja mõistmata kuna välise õigusabi teenuse kasutamine ei ole põhjendatud ning kolmanda isiku menetluskulude rahuldamine ei ole põhjendatud, kuna kõigepealt ei saa välja mõista menetluskulusid isikule, kes ei ole asjas esindaks (jurist Kaisa Laidvee). Selliseid kulusid on esitatud menetluskulude all 14,4 tunni osas. Teiseks leiab kaebaja, et 9-leheküljelise kolmanda isiku vastuse koostamise ajakulu 22,5 tundi ja kohtuistungi ettevalmistamise ajakulu 10,2 tundi on ebamõistlikult suur. Samuti peab kaebaja ebamõistlikult kõrgeks kolmanda isiku esindaja Martin Triipani tariifi 205 eurot tunnis.
25.Käesoleval juhul rahuldati kaebaja kaebus osaliselt. Kohus leiab, et ta rahuldas võttes arvesse puudutatud kaevandusmahte, mis olid kaebuse sisuks, kaebuse 5/6 osas. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 5/6 kantud ja põhjendatud menetluskuludest. Vastustaja ega kolmas isik ei ole vaielnud vastu kaebaja menetluskuludele. Arvestades esitatud kuludokumente ja tööaja arvestust ning asja sisulist keerukust peab kohus kaebaja poolt kantud menetluskulusid suures osas õigustatuks, kuid leiab, et kaebaja kohtuistungil kahe vandeadvokaadiga esindamine ei olnud antud asjas vajalik ning vähendab sellel osalemise ja ettevalmistuse aja (4h) võrra kaebaja menetluskulusid (440 eurot) ning leiab, et kaebaja lõplikud, põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on 6395 eurot ilma käibemaksuta ja 7671 koos käibemaksu ja riigilõivuga. Kokku tuleb vastustajalt kaebajale välja mõista 5/6x7671 =6392,5 eurot (koos käibemaksuga). Kohus leiab, et kaebaja vastuväited kolmanda isiku menetluskuludele on osaliselt õigustatud. Kõigepealt ei olnud Kaisa Laidvee käesolevas menetluses kohtule esitatud dokumentidest nähtuvalt kolmanda isiku volitatud esindajaks ja tema tööga seotud kulutused 14,4 töötunni osas (tariif 70 eurot tund) kokku 1209,6 eurot (koos käibemaksuga) tuleb põhjendatud kulutustest välja arvata. Teiseks leiab kohus, et õige on kaebajate väide, et ebamõistlikult kõrge on Martin Triipani tariif 205 eurot tunnis esimeses taotluses. Nähtuvalt kohtuistungiga seotud kulude arvestusest, on tema suhtes olnud rakendatud kohtuistungi puhul tariif 150 eurot. Kohus leiab, et tariifide vahe võrra on õigustatud arvel nr 150136 (II tl 199) kajastatud 1,5 h Martin Triipani töö tasustamise põhjendamatuks pidamine ehk kokku tuleb sellel alusel vähendada kolmanda isiku põhjendatud menetluskulusid 82,5 eurot (ilma käibemaksuta) 99 eurot. Muus osas - kokku summas 5274 eurot (koos käibemaksuga) on kohtu arvates kolmanda isiku menetluskulud põhjendatud. Kolmandale isikule tuleb kaebajalt välja mõista 1/6x5274=879 eurot (sisaldab käibemaksu). /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.