Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
27. märts 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-17-1525
Haldusasi
XX kaebus Sotsiaalkindlustusameti 5. mai 2017. a otsuse nr 7.PT-2/ tühistamise nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus Kaebaja – XX, volitatud esindaja Annika Kiisk Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindaja Merle Magnus XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
RESOLUTSIOON
1.Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23. novembri 2017. a otsus haldusasjas nr 3-17-1525 muutmata.
Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 26. aprillil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2015 otsusega nr 15592-2 määrati XX-le seoses lapse YY kasvatamisega vanemahüvitis ajavahemikuks 04.09.2015–11.11.2016 igakuises summas 2032,80 eurot. Vanemahüvitise suuruse arvutamisel võeti aluseks XX 2014. a isikustatud sotsiaalmaks summas 8049,87 eurot. Sotsiaalkindlustusameti 02.01.2017 otsusega nr 4 määrati XX-le vanemahüvitis seoses lapse CC kasvatamisega ajavahemikuks 13.04.2017–21.06.2018 igakuises summas 2032,80 eurot. Sotsiaalkindlustusameti 02.01.2017 otsusega nr 3 määrati XX-le vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe summas 5447,88 eurot. Vanemahüvitise ning vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe määramisel võeti aluseks 2014. a isikustatud sotsiaalmaks 8049,87 lähtudes perehüvitiste seaduse (PHS) §-st 41 (laste järjestikune sünd).
2.Sotsiaalkindlustusamet teatas 28.04.2017 XX-le tema 2014. a isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutumisest ja seetõttu vanemahüvitise osas menetluse uuendamisest, sest Maksu- ja Tolliamet (MTA) teatas 2014. a isikustatud sotsiaalmaksu andmete muutusest. Riikliku pensionikindlustuse registri andmetel oli XX 2014. a sotsiaalmaks enne 8049,87 eurot, nüüd 2641,54 eurot. XX-l paluti esitada oma seisukoht ja vastuväited. XX selgitas, et MTA poolt OÜ Q ja OÜ P osas tehtud maksuotsused ei ole veel jõustunud. Seetõttu ei ole mõistlik menetlust uuendada enne, kui on olemas jõustunud lahend.
3.Sotsiaalkindlustusameti 04.05.2017 otsuste nr 6 ja 7 kohaselt oleks XX vanemahüvitis pidanud olema igakuises summas 667,06 eurot. Vanemahüvitise ja sünnitushüvitise vahe summa oleks pidanud olema 395,16 eurot.
4.Sotsiaalkindlustusameti 05.05.2017 otsusega nr 7.PT-2/ tunnistati tagasiulatuvalt jõustumise hetkest alates kehtetuks Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2015 otsus nr 15592-2 ning 02.01.2017 otsused nr 3 ja 4. Vanemahüvitis arvutati ümber ja tehti uued määramise otsused. MTA andmetel on 23.04.2017 muutunud XX-le vanemahüvitise määramise aluseks võetava 2014. a sotsiaalmaksu summa. Riikliku pensionikindlustuse registri andmetel oli XX 2014. a sotsiaalmaks enne 8049,87 eurot, nüüd 2641,54 eurot. Otsuses on mainitud, et XX ei ole selle eelnõu kohta arvamust avaldanud.
5.Sotsiaalkindlustusameti jättis 21.06.2017 vaideotsusega nr 1.1-10/27862 XX vaide Sotsiaalkindlustusameti 05.05.2017 otsuse nr 7.PT-2/ kehtetuks tunnistamiseks rahuldamata. PHS § 37 lg 1 kohaselt arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Enne PHS jõustumist 01.01.2017 kehtinud vanemahüvitise seaduse § 3 kohaselt lähtus Sotsiaalkindlustusamet vanemahüvitise suuruse arvutamisel riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Sotsiaalkindlustusamet kontrollib isikustatud sotsiaalmaksu andmeid vanemahüvitise maksmise kalendrikuude kohta hüvitise maksmise perioodil ning pärast nelja kalendrikuu möödumist hüvitise saamise õiguse lõppemisest. Kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud hüvitis nõutakse hüvitise saajalt tagasi (PHS § 46 lg-d 2 ja 3). Seega on sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed aluseks vanemahüvitise suuruse määramisel. 2(6)
3-17-1525 Vaidlustatud otsuses on ekslikult jäetud tähelepanuta vaide esitaja vastuväited, ent see ei mõjutanud asja otsustamist. Sotsiaalkindlustusametil puudub pädevus ümber hinnata MTA tegevust. Vanemahüvitise maksmise jätkamine senises suuruses ei oleks põhjendatud ka menetlusökonoomiliselt, sest kui vaide esitaja 2014. a isikustatud sotsiaalmaksu ei muudeta, peaks vaide esitaja tagastama juba märksa suurema summa.
6.XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti 05.05.2017 otsuse nr 7.PT-2/ tühistamiseks. Vastustaja ei võtnud otsuse tegemisel arvesse kaebaja arvamust ja rikkus kaebaja ärakuulamisõigust. Otsus on tehtud tegelikke asjaolusid tuvastamata, kaalutlemata ning lähtudes üksnes MTA 23.04.2017 esitatud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Uurimispõhimõtet ei ole rakendatud. OÜ Q ja OÜ P ei ole ise muutunud enda poolt deklareeritud sotsiaalmaksu andmeid, vaid seda on teinud MTA. MTA otsus on õigusvastane, lähtub isiklikust arvamusest ega tugine tõenditele. Kaebaja on esitanud koos OÜ-ga Q ja OÜga P kaebuse Tartu Halduskohtule (haldusasi nr 3-17-1426), mille lahendamise ajaks tuleks menetlus peatada. PHS § 8 lg 3 kohaselt on sotsiaalkindlustusametil lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. Vastustaja oleks pidanud asjaolud tuvastama ise. Kaebaja töötamist OÜ-des Q ja P kinnitavad ca 10 inimest.
Sotsiaalkindlustusamet palus jätta kaebuse rahuldamata.
Sotsiaalkaitse infosüsteemis kajastatud andmed isiku arvestatud või makstud sotsiaalmaksu summa ning maksu tasumise kuu, aasta ja maksustamisperioodi kohta pärinevad maksukohustuslaste registrist (Vabariigi Valitsuse 01.12.2016 määrus nr 137 „Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimäärus“ § 17 lg 2). Maksukohustuslaste registri vastutav töötleja on MTA (Vabariigi Valitsuse 30.07.2002 määrus nr 240 „Maksukohustuslaste registri“ asutamine ja registri pidamise põhimäärus § 2 lg 1). Sotsiaalkindlustusametile ei ole antud pädevust neid andmeid täiendavalt uurida või neis muudatusi teha. Otsuse tegemisel isiku arvamuse arvesse võtmata jätmine iseenesest ei ole niivõrd oluline viga, mis tingiks haldusakti tühistamise. Riigikohus on leidnud, et sellise olukorraga oleks olnud tegemist koormava haldusakti andmisel (Riigikohtu halduskolleegium 20.04.2011, nr 3-3-194-10). Antud juhul ei olnud vaide esitaja jaoks tegemist koormava haldusaktiga, sest talle ei pandud sellega kohustusi.
8.Tallinna Halduskohtu 23.11.2017 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste enda kanda. Halduskohus nõustus vaidlustatud haldusakti ja vaideotsuse põhjendustega ning vastustaja vastuväidetega kaebusele. Vaidlustatud otsuse tegemisel on järgitud PHS § 37 lõikeid 1 ja 2, sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg-t 1 ja PHS § 46 lg-t 2. Vaideotsuses on põhjalikult hinnatud kaebaja vastuväiteid, mida 05.05.2017 otsuse tegemisel ekslikult ei arvestatud. Sotsiaalkindlustusameti pädevuses ei ole maksude määramise ja registrisse kantud sotsiaalmaksuandmete õiguspärasuse kontroll. Kui
3(6)
3-17-1525 registriandmeid hiljem muudetakse, võib juhtuda, et vastustaja peab vastavalt sellele muutma oma varasemaid otsuseid. Vaidlustatud otsus on õiguspärane.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 23.11.2017 otsus ja uue otsusega kaebus rahuldada. Vastustaja peab kahtluse korral, et MTA andmed ei ole õiged, selgitama asjaolud ise välja. Vastustaja peab haldusmenetluses tähtsust omavad asjaolud välja selgitama uurimispõhimõttele tuginedes või peatama haldusmenetluse kuni maksude deklareerimise ja tasumise õigsuse küsimuses vaidluse lahendamiseni. Kaebaja on suhetes tööandjatega täitnud hoolsuskohustust. Sotsiaalmaksu tasumise kohustus on tööandjal, mitte kaebajal kui töötajal. Tööandjad on soovinud haldusasjas nr 3-17-1426 tasuda MTA-le apellandi töötasudelt osaliselt tasumata maksud, kuid MTA ei soovi nende tasumist. MTA ei viinud maksumenetlust läbi õiguspäraselt ja jättis kogumata vajalikud tõendid, mis kinnitavad apellandi töötamist OÜ-des Q ja P. Need tõendid on nii tööandja kui MTA valduses. PHS § 8 lg 3 kohaselt on Sotsiaalkindlustusametil lisaks rahvastikuregistri seaduses sätestatud andmetele õigus lähtuda ka teistest andmetest, mille alusel otsustatakse perehüvitise maksmine, peatamine või lõpetamine. PHS § 37 lg-st 1 tuleneb, et ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus arvutatakse vanemahüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust, millelt on tasutud sotsiaalmaks. Sama paragrahvi lõige 2 täiendab, et ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Samas ei saa välistada olukordi, kus isik on teeninud tulu, mida antud süsteemist koheselt ei nähtu, kuid mis tegelikkuses kuulub maksustamisele. Praegusel juhul on tegemist just sellise olukorraga. MTA on ekslikult leidnud, et tööandjad ei ole kaebajale töötasu väljamakseid teinud. Vastustaja pidi välja selgitama, kas õigus on tööandjatel või MTA-l. PHS eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Vastustaja tegevus on pigem selle eesmärgiga vastuolus. Vastustaja pidi haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustama kaalutlusõiguse alusel, arvestades ka kaebaja usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Halduskohus oleks pidanud praeguse haldusasja menetluse peatama kuni haldusasjas 3-171426 tehtava lahendi jõustumiseni. Apellant on esitanud koos OÜ-dega Q ja P ühiskaebuse haldusasjas 3-17-1426. Selle haldusasja menetlemise raames tuvastatakse asjaolu, kas apellandile on tegelikult makstud 2014. aastal tööandja deklareeritud või MTA õigeks peetud töötasu.
10.Sotsiaalkindlustusamet palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse põhjendustega ja jääb oma varasemate seisukohtade juurde.
nõustub
Apellant ei ole esitanud oma väidete kinnituseks tõendeid. Vastustajale on teada üksnes sotsiaalkaitse infosüsteemis olevad andmed. Sotsiaalkindlustusametil ei ole pädevust kontrollida sotsiaalmaksu arvestamise aja tasumise õigsust ja see ei oleks ka otstarbekas, sest
4(6)
3-17-1525 vastav pädevus on Maksu- ja Tolliametil. Sotsiaalkaitse infosüsteemi kantakse arvestatud ja makstud sotsiaalmaksu kohta andmed maksukohustuslaste registrist. Hüvitise arvutamisel võetakse aluseks tegelikult laekunud sotsiaalmaks, mille kohta on andmed riiklikes registrites olemas. Seetõttu ei pea Sotsiaalkindlustusamet ise koguma ja kontrollima lisaandmeid. See teeb hüvitise maksmise süsteemi administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.
12.Vaidlustatud haldusakti andmisel ei ole arvestatud kaebaja menetluse käigus antud selgitustega. Ekslik on vastustaja arvamus, et selle rikkumise puhul ei ole tegemist olulise menetlusveaga, sest 05.05.2017 otsus ei ole koormav haldusakt. Haldusakti saab pidada koormavaks (isiku õigusi piiravaks), kui sellest tulenevalt isiku õigused vähenevad (kohustused suurenevad või seni antud õigused vähenevad), st tegemist ei ole soodustava haldusaktiga (vt ka A. Aedmaa jt, Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2004, lk 269). Praegusel juhul oli enne 05.05.2017 otsuse tegemist kaebajal õigus saada vanemahüvitist ühes kalendrikuus suuremas summas kui vaidlustatud haldusakti andmise tulemusel. Tegemist on teda koormava haldusaktiga ning puudutatud isiku ärakuulamine on oluline menetluslik nõue.
13.See rikkumine ei saanud mõjutada asja otsustamist. Seda kinnitab vaideotsus, kus kaebaja vastuväiteid ja vaideotsuse põhjendusi on arvesse võetud ning haldusorgani kaalutlusi põhjendatud. Vastustajal oli haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg-st 1 tulenevalt otsuse tegemisel kaalutlusõigus ja seega ka võimalus jätta varasem õigusvastane haldusakt muutmata, arvestades kaebaja vastuväidetes näidatud huve, ent vaideotsusest nähtub üheselt, et vastustaja ei oleks ka MTA 07.04.2017 maksuotsuste kehtetuks tunnistamise võimaluse arvestamise korral jätnud vaidlustatud haldusakti andmata. Vaideotsuses on seda selgitatud muu hulgas menetlusökonoomia seisukohast. Need põhjendused on veenvad.
14.PHS § 37 lg 2 võimaldab võtta vanemahüvitise suuruse arvutamisel aluseks üksnes sotsiaalkaitse infosüsteemi kantud andmed isiku ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu kohta. Seega on registriandmetel selles osas õiguslik tähendus ning andmete ebaõigsuse korral ei ole vastustajal õigust arvutada vanemahüvitist teisiti. SÜS § 38 lg-st 1 nähtub, et seda infosüsteemi peetakse muu hulgas hüvitiste määramise ja maksmise eesmärgil. Sotsiaalkaitse infosüsteemi põhimääruse §-s 12 nimetatud isiku maksualaste andmete registrisse kandmisel ei ole registripidajal (Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskus) võimalik tugineda muudele andmetele peale maksukohustuslaste registri andmete (põhimääruse § 17 lg 2).
15.MTA 07.04.2017 maksuotsused nr 12.2-3/037165-24 ja 12.2-3/037159-29 on kehtivad haldusaktid alates nende kättetoimetamisest (HMS § 61 lg 1). Haldusakti kehtivuse eelduseks ei ole selle õiguspärasus. Haldusasjas nr 3-17-1426 ei ole maksuotsuste kehtivust esialgse õiguskaitse korras peatatud. Kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sh haldusorganitele (HMS § 60 lg 2 ls 1). Seega tuli nii maksukohustuslaste registri volitatud töötlejal, sotsiaalkaitse infosüsteemi volitatud töötlejal kui ka vastustajal juhinduda kaebaja 2014. a isikustatud sotsiaalmaksu osas eelnimetatud maksuotsustega tuvastatust ja määratust, sõltumata asjaolust, et maksuotsused on vaidlustatud. Muude tõendite kogumine uurimispõhimõttest tulenevalt ei oleks võimaldanud vastustajal maksuotsustega tuvastatust kõrvale kalduda. 5(6)
3-17-1525
16.Asjaolude muutumise, sh maksuotsuste kehtetuks tunnistamise korral tuleb vastustajal haldusmenetlus uuendada ja hüvitise summa uuesti kindlaks määrata. Kaebaja saab esitada vastustajale HMS § 44 lg-te 1 ja 3 alusel ühe kuu jooksul asjaolude muutmisest (maksuotsuste kehtivuse lõppemisest) arvates sellekohase taotluse, ent vastustaja saab menetluse uuendada ka omal algatusel. Haldusasja 3-17-1426 lõpptulemusest sõltub seetõttu küll kaebaja võimalus taotleda vanemahüvitise määramist ja maksmist algselt kindlaks määratud summas, ent mitte hüvitise suuruse muutmine 05.05.2017.
17.Vastustajal oli haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaalutlusruum, sh küsimuse üle otsustamisel, kas menetlus maksuvaidluse lahendamise ajaks peatada või anda kaebajat koormav haldusakt kohe maksuotsuse andmise järel. Selline otsustus põhineb üksnes otstarbekusel, sest haldusakti muutmine maksuvaidluse lahendamise ajal ei ole õigusvastane.
18.Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
19.Kaebaja apellatsioonimenetluse menetluskulud tuleb HKMS § 108 lg 1 alusel jätta tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude kandmist apellatsioonimenetluses väitnud.
(allkirjastatud digitaalselt)
6(6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.