H.K.i kaebus Keskkonnaameti 20.07.2017 keeldumise nr 7-9/17/4261-1 õigusvastasuse tuvastamiseks, Keskkonnaameti 18.09.2017 vaideotsuse nr 1-1/17/325 tühistamiseks ja Keskkonnaameti kohustamiseks vaadata H.K.i 21.06.2017 taotlus uuesti läbi
Menetlusosalised
Kaebaja – H.K., volitatud esindaja Jüri Kröönström Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Maiu Paloots, Kaili Viilma, Mariliis Paal, Märt Öövel
Asja läbivaatamine
Kohtuistungil 22.02.2018
RESOLUTSIOON
1.Võtta haldusasja nr 3-17-2114 materjalide juurde 22.02.2018 istungil esitatud kaart valmissuvila asukohtade kohta.
2.Jätta kaebus rahuldamata.
3.Jätta menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.04.2018 (HKMS § 181 lg 1). Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.H.K.ile kuulub Peedu kinnistu (kinnistusraamatu registriosa nr 117504, katastritunnus 60501:001:0206), mis paikneb Emajõe ja vanajõe (Võllinge koolas) kaldal. Peedu kinnistu asub Alam-Pedja looduskaitsealal Reku piiranguvöödis. Alam-Pedja looduskaitseala kuulub loodus- ja linnualana üle-euroopalisse kaitsealade võrgustikku Natura 2000.
2.Kaebaja esitas Keskkonnaametile (KeA) 21.06.2017 taotluse, et saada nõusolek 20 m2 ehitusaluse pinnaga valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistu läänepoolsesse või idapoolsesse ossa. KeA keeldus 20.07.2017 vastuses nr 7-9/17/4261-2 (20.07.2017 vastus) nõusoleku andmisest. Vastuse põhjenduste kohaselt võimaldab Vabariigi Valitsuse 18.05.2007 määrusega nr 153 kehtestatud „Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskiri“ (kaitse-eeskiri) põhimõtteliselt piiranguvööndisse tootmisotstarbeta ehitist püstitada, kuid KeA-l tuleb kaitseala valitsejana kaaluda ehitamise mõju kaitseala kaitse-eesmärkidele. Ehitamist saab lubada üksnes juhul, kui see ei kahjusta kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist ja kaitseala seisundit. Valmissuvila paigaldamine oleks vastuolus kaitseala kaitseeesmärkidega. Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eesmärk on ulatuslikul alal ökosüsteemide loodusliku mitmekesisuse kaitse, tagades samas võimalikult suurel osal kaitsealast metsa- ja sookoosluste loodusliku arengu ja niidukoosluste püsimise ning kaitsealuste liikide elupaikade säilimise. Kaitstavad elupaigatüübid on muu hulgas lamminiidud (6450), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080), Võllinge koolasel jõed ja ojad (3260). Alam-Pedja looduskaitseala Reku piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks on bioloogilise mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning taastamine. Lisaks on Peedu kinnistuga piirnev Emajõgi ja osaliselt kinnistule jääv vanajõgi Võllinge koolas mitme looduskaitsealuse vee-elustikuliigi elupaigaks, kinnistu maismaaosas kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti registreeritud ei ole. Kaalumisel tuleb arvestada, et Peedu kinnistu kuulub Natura 2000 linnu- ja loodusalade võrgustikku. Loodusdirektiivi artikkel 6 punkti 2 kohaselt astuvad liikmesriigid vajalikke samme, vältimaks loodushoiualadel looduslike elupaigatüüpide ja liikide elupaikade seisundi halvenemist, samuti selliste liikide häirimist, mille kaitseks alad on määratud, kuivõrd selline häirimine võib olla oluline direktiivi eesmärkide seisukohast. Punktis 3 lisatakse, et positiivne otsus kava või projekti suhtes tehakse vaid juhul, kui kava või projekt ei mõju kahjulikult asjaomase ala terviklikkusele ja vajaduse korral pärast avaliku arvamuse väljaselgitamist. Ka Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb põhjalikult hinnata kavandatava tegevuse eeldatavat ja teadaolevat mõju loodus- ja linnuala kaitse-eesmärkidele ning tegevust võib lubada vaid juhul, kui negatiivne mõju on parimate olemasolevat teadmiste põhjal välistatud. Negatiivse mõju hüvitusmeetmeid saab rakendada üksnes juhul, kui puuduvad alternatiivsed lahendused ning projekt on ülekaaluka avaliku huvi tõttu vajalik (otsus C-521/12). Isegi väikese ulatusega kahjustamist ei saa lubada, välja arvatud, kui selleks on oluline avalik huvi (otsus C-258/11). Taotluses esitatud suvila üks võimalik asukoht jääb elupaigatüübile lamminiidud ja alternatiivne asukoht elupaigatüübile soostuvad ja soo-lehtmetsad. Lamminiidud on üleujutuste ajal olulised kalade koelmualad, suurvee taandudes paljude linnuliikide elupaik. Kavandatud tegevusega kaasneks elupaigatüüpide osaline hävimine ning kahjustamine. Mõjutatud on hoone alla jääv pind, samuti tulenevad mõjutused hoone paigaldamisest ja kasutamisest lisaks kujunevale õuealale ka hoone kaugemale ümbrusele. Kinnistule ei saa sõidukiga ligi pääseda. Sõiduki kasutamine on lubatud teedel, väljaspool teid vaid kaitseala valitseja nõusolekul. Kaitseala valitseja nõusolekuta on väljaspool teid sõitmine lubatud erandlikel juhtudel. Valmissuvila paigaldamine tähendab sõitmist väljaspool teid, mis ei ole ka erandina lubatud. Kaitsealal toimub küll ebaseaduslikku liikumist, kuid KeA ei saa aktsepteerida täiendavaid pinnasekahjustusi.
2(15)
3-17-2114 Ehitamisel tuleb arvestada ka looduskaitseseaduse (LKS) §-s 38 sätestatud ehituskeeluvööndi põhimõtetega. Valdav osa Peedu kinnistust jääb ehituskeeluvööndisse, sh suvila alternatiivne asupaik. Ehituskeeluvöönd koosneb LKS § 35 lg 4 kohaselt üleujutatavast alast ja §-s 38 sätestatud vööndi laiusest. Keskkonnaministri 28.05.2004 määruse nr 58 „Suurte üleujutusaladega siseveekogude nimistu ja nendel siseveekogudel kõrgveepiiri määramise kord“ (määrus nr 58) järgi kuulub Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses suurte üleujutusaladega siseveekogude hulka. Määruse nr 58 § 1 kohaselt on suurte üleujutusaladega siseveekogudel kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete lammi-madalsoomuldade (alluviaalsed soomullad) leviala piir veekogu veepiirist arvates. Suur-Emajõel ja selle vanajõgedel on kõrgveepiiriks seega alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir veekogu veepiirist arvates. Maa-ameti geoportaalis esitatud mullastikukaardi andmetest nähtuvalt esinevad Peedu kinnistul ulatuslikul alal lammi-madalsoomullad ning seepärast tuleb rakendada LKS § 35 lg-s 4 ja §-s 38 sätestatud erisust Emajõe kalda ehituskeeluvööndi ulatuses. Praktikas on üleujutusalade määratlemisel alluviaalsed soomullad võrdsustatud lammi-madalsoomuldadega. Peedu kinnistu on perioodiliselt üleujutatav, mistõttu kaasneks inimtegevusega täiendavad riskid varale ja keskkonnale. Looduslike olude tõttu pole Peedu kinnistu olnud asustatud. Reku sadamaala detailplaneeringu (DP) keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) aruande andmetel võivad Emajõel ja Reku parvekoha piirkonnas ilmneda sademeterohketel perioodidel veetaseme suured kõikumised. Periooditi võib mõõtmiste andmetel piirkonna kõrgeim veetase olla 34,9 m ü.m.p.
3.Kaebaja esitas vastuse peale vaide, mille KeA jättis 18.09.2017 vaideotsusega nr 11/17/325 (18.09.2017 vaideotsus) rahuldamata. KeA täpsustas vaideotsuses ehituskeeluvööndi arvestust, selgitades, et Peedu kinnistu jääb kogu ulatuses ehituskeeluvööndisse, mitte üksnes osaliselt, nagu viidatud 20.07.2017 vastuses. Korduva üleujutusega veekogu kalda ehituskeeluvöönd koosneb LKS § 35 lg 4 kohaselt üleujutatavast alast ning LKS § 38 lg 1 p-s 3 sätestatud ehituskeeluvööndi laiusest, mis on Emajõe kaldal 50 m. Vastavalt LKS § 38 lõikele 2 ulatub rannal ja järve või jõe kaldal metsamaal metsaseaduse § 3 lõike 2 tähenduses ehituskeeluvöönd ranna või kalda piiranguvööndi piirini. Kalda piiranguvööndi ulatus on Emajõel LKS § 37 lõike 1 punkti 2 kohaselt 100 meetrit veepiirist või lammimadalsoomuldade levikupiirist. Kuigi kinnistu idapoolses osas esinevad Emajõe kaldajoone ja lammi-madalsoomuldade vahel kitsa ribana lammi-gleimullad, siis Peedu kinnistu lähedal ulatub lammi-madalsoomulla erim Emajõe kaldajooneni ja seetõttu on see lammimadalsoomulla levikuala piiriks, millest ehituskeeluvööndit arvestada. LKS § 38 lõike 2 kohaselt ulatub Peedu kinnistu metsamaal ehituskeeluvöönd kalda piiranguvööndi piirini ja seetõttu jääb kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse, sh valmissuvila alternatiivsed asukohad. Loodukaitseseaduse kohaselt on võimalik ehituskeeluvööndit vähendada kas DP või üldplaneeringuga KeA nõusolekul. Nõusoleku andmisel lähtutakse LKS § 40 lg-st 1. KeA ei saa anda nõusolekut ehituskeeluvööndi vähendamiseks. Ehitustegevuseks on kaitse-eeskirja § 5 lg 2 kohaselt vajalik KeA nõusolek. KeA ei saa anda nõusolekut Peedu kinnistule valmissuvila paigaldamiseks, kuna see kahjustab kaitseala kaitseeesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit. Kogu Peedu kinnistul paiknevad elupaigatüübid, mis on loodusala kaitse-eesmärgiks. Ehitamisel hävitatakse elupaik ehitise all, lisaks kaasnevad negatiivsed mõjutused ka hoone kaugemas ümbruses ehitise paigaldamise ja kasutamisega. Kaitse-eesmärgiks olevate elupaigatüüpide kahjustamine ja hävitamine pole lubatud. Kaitse-eeskirja § 5 lg 2 võimaldab Alam-Pedja looduskaitsealal kaitseala valitsejal kaaluda väikeehitiste ehitamise lubamist ka jõgede kallaste ehituskeeluvööndis. Antud kaalutlusel tuleb lähtuda nii looduskaitseala kaitse-eesmärkidest kui ka LKS §-s 34 sätestatud üldistest 3(15)
3-17-2114 ranna või kalda kaitse-eesmärkidest, milleks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Kaldal vaba liikumist kavandatav ehitustegevus ei mõjutaks. Suvila paigaldamine Peedu kinnistule kahjustaks Emajõe kalda (sh ehituskeeluvööndi piiresse jääva lammiala) looduskooslusi, suurendaks inimtegevusest lähtuvat kahjulikku mõju ning ei arvesta Emajõe kaldale iseloomuliku asustusega, kuna kõnealusel üleujutataval lammialal ei ole teadaolevalt kunagi hooneid paiknenud. Seega kahjustab soovitav ehitustegevus lisaks Alam-Pedja looduskaitseala kaitseväärtustele ka veekogude kallaste üldisi kaitse-eesmärke. KeA esitas selgitused kaebaja vastuväidetele. Asjaolu, et katastriüksuse sihtotstarbeks saab määrata õuemaa, ei tähenda, et katastriüksusel on ka tegelikult õuemaa ja et sinna võiks püstitada väikeehitise. Peedu kinnistu maakasutuse sihtotstarve on nii kinnistusregistris kui maakatastris maatulundusmaa. Kaitse-eeskiri ei võimalda ehitamise püstitamist isiklikuks otstarbeks, nagu ööbimine, tööriistade ja kalapüügivahendite hoiustamine, samuti kaitseala maa kasutamist mahepõllunduseks. 20.07.2017 vastuse tegemisel lähtuti eeldusest, et valmissuvila transporditakse maismaad mööda, mitte veeteed pidi. Peedu kinnistu on suurvete ajal üleujutatav. Seda kinnitavad Maa-ameti geoportaalis esitatud kõrgusandmed (33–33,5 m), vee keskmine absoluutkõrgus (33,16 m) ning maksimaalsed veetasemed (34,7–34,9 m). Kaudselt viitavad perioodilisele üleujutusele kinnistul levivad lammi-gleimullad ja lammimadalsoomullad: Asjaolu, et kinnistu ida- ja põhjaosas on madalsoomullad, kinnitab liigniiskeid olusid. Kinnistul registreeritud elupaigatüübid – lamminiidud ja soostuvad ja soolehtmetsad – kujunevad samuti perioodiliste üleujutuste mõjul.
4.Tallinna Halduskohtus registreeriti 18.10.2017 H.K.i kaebus vaideotsuse tühistamiseks ning KeA kohustamiseks anda nõusolek valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule.
5.Kohus võttis kaebuse 27.10.2017 määrusega menetlusse, pidades kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobivaks KeA 20.07.2017 vastuse nr 7-9/17/4261-2 õigusvastasuse tuvastamist, KeA 18.09.2017 vaideotsuse nr 1-1/17/325 tühistamist ning KeA kohustamist vaadata kaebaja 21.06.2017 taotlus uuesti läbi. Kaebaja ei vaielnud vastu kohtu tõlgendusele kaebuse nõuetest.
POOLTE SEISUKOHAD
6.Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet, sisustanud vääralt seadusest lähtuvaid kitsendusi, ei ole nõusoleku andmata jätmisel lähtunud õigetest kaalutlustest, on jätnud kaebaja ära kuulamata, rikkunud uurimisprintsiipi ja selgitamiskohustust.
6.1.Vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet. Emajõe luha sihtkaitsevööndis ja Palupõhja ja Reku piiranguvööndis on püstitatud hulgaliselt õigusliku aluseta ehitisi – elamuid ja rajatisi, terrasse ja suitsuahjusid – enne ja pärast kaitse-eeskirja kehtestamist. Sarnaselt Peedu kinnistuga on Tommi kinnistu (katastritunnus 60501:001:0307) maa sihtotstarve maatulundusmaa, see asub piiranguvööndis, on üleujutatav ja asub ehituskeelutsoonis, kinnistule ei ole määratud ehitise püstitamiseks ehitusalust pinda ja õuemaad. Ometi on kinnistule rajatud 40–50 m kaugusele kaldast 55–60 m2 ehitusaluse pinnaga elamu. Kinnistule on paigaldatud veel seitse eraldiseisvat ehitist, neist viis ehituskeeluvööndisse ja kaks ehituskeeluvööndisse ja kallasrajale. Kinnistule on pargitud teisaldatav vagunelamu. Kaebaja soovib võrdväärset kohtlemist. KeA nõusoleku saamisel algatab kaebaja Peedu kinnistul DP, mille eesmärgiks on paigaldada kinnistule kuni 20 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga valmissuvila.
4(15)
3-17-2114
6.2.Kaebaja õiguste kitsendamiseks puudub seaduslik alus, volitusnormi on ületatud. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 kohaselt on omanikul õigus asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused on lubatud, kui need on ette nähtud seadusega, või teiste isikute õigustega. Puudub seadus, mis keelaks kaebajale kooskõlastust andmast. Vastustaja on lähtunud taotluse läbivaatamisel ekslikult LKS § 5 lg-test 2 ja 3. Taotlus oleks tulnud läbi vaadata LKS § 14 lg 1 p 6 ja kaitse-eeskirja § 17 p 2 kohaselt. Kaitse-eeskirja andmisel määrusega on määruse andja ületanud volitusnormi ning määruse §-s 5 sätestanud nõuded, milleks looduskaitseseadus alust ei anna. Puudub alus asendada LKS § 14 lg 1 p 6 sätestatud „ehitusteatise kohustuse või ehitusloakohustusliku ehitise“ kaitse-eeskirja § 5 lg 3 p-s 5 sätestatud „väikeehitisega“, samuti kogu kaitse-eeskirja § 5 lg-s 2 esitatud tekst. Kaitseeeskirja § 5 lg-s 2 ja lg 3 p-s 5 sätestatud väikeehitist puudutav regulatsioon on aluseta, kuna Eesti õiguses puudub alates 01.07.2015 väikeehitise legaaldefinitsioon. Otsuse tegemisel ei saa lähtuda kehtetust regulatsioonist. Uue ehitusseadustiku alusel puudub loakohustus. Lähtuda tuleb LKS §-st 14, mis lubab ehitada KeA nõusolekuta kuni 20 m2 elamu või maapinnast alla 1 m kõrguse terrassi või lõkkeasemena käsitletava suitsuahju. Reku piiranguvööndit käsitlev erinorm § 18 ei sätesta ajutise ehitise keeldu. Vastupidi, kaitseeeskirja § 17 lubab piiranguvööndisse püstitada tootmisotstarbeta ehitise. Valmissuvila ehitamiseks ei ole seega KeA nõusolekut vaja.
6.3.Vaideotsuse tegemisel on jäetud arvestama olulised asjaolud. Peedu kinnistu ei jää täies ulatuses ehituskeeluvööndisse. Seda on KeA kinnitanud ka oma 20.07.2017 vastuses. Kinnistu idapoolses osas esinevad ka lammi-gleimullad ning kinnistu suurvete poolt üleujutamise väidet põhjendab vastustaja kaudsete andmete ja oletustega. Puuduvad topograafilised andmed. Maismaa osas ei ole kaitsealuste liikide elupaiku ja kasvukohti. Maaameti maakatastri kitsenduste väljavõtte plaani kohaselt ei ole Peedu kinnistu lõunapoolses osas ehituskeeluvööndit. Plaanil rohelise viirutuse alal on õigus ehitada. Lõunapoolses osas on seega ehitamine lubatud ning selleks on kaebaja ka nõusolekut taotlenud.
6.4.Valmissuvila paigaldamine ei saa kahjustada kaitse-eeskirja kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit, kaitseala bioloogilist mitmekesisust ja maastikuilme säilitamist ja taastamist või elupaigatüüpe. Elupaigatüüp ei saa osaliselt hävida ega kahjustada. Kaebaja on esitanud keskkonnaekspert Elar Põldvere analüüsi seoses laagriplatsi rajamisega kinnistu põhjapoolsesse ossa. Analüüsi saab kohaldada ka valmissuvila paigaldamise asjas. Analüüsi kohaselt on kaitseala valdavas osas elupaigatüübi esinduslikkus kõrgel tasemel (A tase) ning suvila püstitamine ei saa sellele negatiivset mõju avaldada. Analüüsi kohaselt ei saa tegevus mõjutada negatiivselt kaitse-eesmärkide saavutamist või kaitseala seisundit, ala terviklikkust, elupaiku, elupaigatüüpe. Vastupidi, suvila püstitamine võib avaldada positiivset mõju oskusliku maakasutusõiguste ja -võimaluste suunamise abil. Eksperdi hinnangu kohaselt ei saa tegevus mõjutada Reku piiranguvööndit, lähtudes kaitseeesmärkidest, bioloogilist mitmekesisust ja maasikuilme säilitamist.
6.5.Suvila paigaldamine ei saa ümbrust mõjutada. Suvilat ei plaanita paigaldada maapinnale, vaid kuni 1 m kõrgusele tugipostidele, mis katavad kokku vaid 1–2 m2 maapinda. Selline paigaldusviis on ilmastiku- ja üleujutustekindel. Samal ajal lubab kaitse-eeskirja § 17 p 1 ja 3 arendada majandustegevust ja korraldada rahvaüritusi vastustajaga kooskõlastamata. Vastustaja ei ole proportsionaalselt hinnanud suvila püstitamisega kaasnevaid mõjutusi. Samasugust järeldust kinnitab E. Põldvere ekspertanalüüs laagriplatsi osas, mis on kohaldatav ka suvila paigaldamise asjas.
6.6.Vastustaja ei ole arvestanud teedevõrgu ja varasema ehitusega kinnistul. Kaebaja soovib suvila paigaldada kohta, kus ei asu lamminiit ja üleujutatav ala. Vastustaja esitatud mõõtmistulemused ei arvesta tegelikkust. Peedu kinnistu ei ole perioodiliselt üleujutatav. Suvila paigaldamise kohas ei asu kaitstavate loomade või lindude elupaiku. Kinnistul on 5(15)
3-17-2114 ajalooliselt asunud loomade karjatamiseks ja heina niitmiseks püstitatud hoone suviseks kasutamiseks ja selle ümber marjapõõsaste aed. Käesolevaks ajaks on hoone lagunenud, säilinud on vundamendikivid. Varasemat asustust tõendab Tinni talundileht ning eksperdi analüüs. Kaebaja on kinnistul asunud hoone koha võtnud kasutusele telkimis- ja tuletegemise laagriplatsina oma pere tarbeks. Ka Maa-ameti registris olevad ehitiste aluse maa ja õuemaa read on seotud kinnistul ajalooliselt olemas olnud, kuid lagunenud ehitistega. Naaberkinnistutel Tikko ja Villema puuduvad andmed ehitiste kohta. Samas on Reku piiranguvööndis asuvate kinnistute puhul Maa-ameti registris ära toodud kõlvikulises jaotuses read ehitise alune maa ja õuemaa. Peedu kinnistut teenindatakse mööda jõge väikelaevaga, sh toodaks ehitusmaterjal kohale väikelaevaga. Vastustaja on rajanud oma seisukoha oletustele, et kinnistule liikumiseks ja suvila püstitamiseks kasutatakse mootorsõidukit.
6.7.Suvila paigaldamisest ja kasutamisest ei saa tekkida keskkonnaohtu ja kahju bioloogilisele mitmekesisusele. Nimelt jääb suvila tehniline lahendus allapoole võimalikku üleujutuse tasapinda, samuti on sellele valitud keskkonnasäästlik asukoht. Suvilat ei saa maapinnale rajada, kuna seda ohustaks agressiivsed loomad (puugid, ussid, šaakalid, karud, põdrad, metssead jne). Lisaks ohustaks seda liigniiskus, mis on tervist kahjustav. Kaebaja ei kavatse kalade kudemist häirida ning on nõus tingimusega, et üleujutuse ajal on keelatud üleujutatud osa kasutada.
6.8.Vaidlustatud otsused on formalistlikud ning õigusteadmisteta isikule raskesti mõistetav, sisaldades pikki väljavõtteid õigusaktidest ja direktiividest, sh normidest, mis asjasse ei puutu. Kaebajale ei ole antud võimalust esitada selgitusi ja teda ei ole ära kuulatud. Kaebaja teavitamist on ignoreeritud. Vastustaja oleks pidanud keeldumise asemel kaebajale selgitama, mis asjaoludel on kinnistule ehitise püstitamine lubatud. Seda nõuab hea haldustava. Vastustaja saab LKS § 14 lg 3 kohaselt seada tingimusi, mille täitmisel kaebaja soovitud tegevus ei kahjusta kaitstava loodusobjekti kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitstava loodusobjekti seisundit. Vastustajal peaks olema sellises olukorras tüüpnõuded. Kinnistul asuvad eravalduse tähised. Loa saamisel on kaebaja nõus tähistama prügikoha ja käimla ning tagama nende tühjendamise. Kaebaja saab paigaldada külastajaid distsiplineeriva videovalve. Analoogseid meetmeid on rakendatud kinnistu põhjaosas asuval laagriplatsil. Arvestades, et kinnistul on varem asunud ehitis, on vastustaja rikkunud uurimisprintsiipi.
7.Vastustaja on seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.
7.1.Vastustaja ei ole võrdse kohtlemise põhimõtet rikkunud. Tommi kinnistu asub AlamPedja looduskaitseala Palupõhja piiranguvööndis. Kaitse-eeskirja § 16 lg 1 kohaselt on Palupõhja piiranguvööndi kaitse-eesmärk looduse mitmekesisuse ja traditsioonilise külamaastiku säilitamine. Erinevalt Peedu kinnistust ei paikne Tommi kinnistu üleujutataval alal ega lammimuldadel, sellel ei ole registreeritud loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüpe, kaitstavate liikide elupaiku või kasvukohti. Tommi kinnistu paikneb ka ajaloolises Palupõhja külas, kus kaitse-eeskirja kohaselt on ehitustegevus lubatud. Kinnistud ei ole seega võrreldavad ehitamiseks nõusoleku andmise seisukohalt. Osa Tommi kinnistu ehitistest pole õiguspärased, kuid sellega tegeleb Keskkonnainspektsioon. Õiguspäraselt rajatud ehitised asuvad väljaspool ehituskeeluvööndit. Tommi kinnistule ei ole määratud õueja ehitusalust maad, kuna maamõõdistamise ajal 1999. a kinnistul hooneid ei paiknenud. Kande parandamine ei ole KeA pädevuses. Vaidluse lahendamisel pole sel ka tähtsust.
7.2.Kuni 20 m2 ehitusaluse pinnaga ehitise paigaldamiseks Peedu kinnistule on vaja vastustaja nõusolekut. Üldjuhul ei ole kaitsealadel ehitamine lubatud. Piiranguvööndi kitsendused tulenevad LKS § 31 lg-st 2. Viidatud sätte punkti 8 kohaselt võib erandeid näha ette kaitse-eeskirjas. Kaebaja käsitlus kaitse-eeskirja § 17 punktist 2 on ebaõige. Kaitseeeskirja § 17 p 2 lubab piiranguvööndis ehitada tootmisotstarbeta ehitist, kui arvestatakse 6(15)
3-17-2114 kaitse-eeskirja § 5 lg 2 ja 3 p-des 4–7 sätestatut. Viidatud sätted võimaldavad piiranguvööndisse küll ehitise püstitada, kuid seda kaitseala valitseja nõusolekul: kaitseala valitsejal tuleb kaaluda ehitise mõju kaitseala kaitse-eesmärkidele. Mõiste „väikeehitis“ all mõistetakse kuni 60 m2 ehitusaluse pinnaga ühel kinnistul asuvat ehitist, mille projekteeritud kõrgus maapinnast on kuni viis meetrit ja millel ei ole avalikkusele suunatud funktsiooni. Mõiste sisustamisel tuleb lähtuda kuni 01.07.2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS) § 15 lg 1 p-st
1.LKS § 31 lg 2 p 8 seatakse kitsendused igasuguse ehitise püstitamiseks, sõltumata selle suurusest või nimetusest. LKS § 31 lg 2 p 8 ja kaitse-eeskirja koosmõjust tulenevalt peab kaitstaval loodusobjektil ehitamiseks olema kaitseala valitseja nõusolek. Nõusolekut tuleb kaitseala valitsejalt taotleda, õigusaktidest ei tulene kohustust pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, et ehitusluba saada või esitada ehitusteatis. Kaitse-eeskirja § 6 lg 1 kohaselt ei kooskõlasta kaitseala valitseja tegevust, mis kaitse-eeskirja kohaselt vajab kaitseala valitseja nõusolekut, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit. Ehituskeeluvööndi ulatuse osas jääb vastustaja 18.09.2017 vaideotsuses esitatud seisukohale.
7.3.Otsustus nõusoleku andmise kohta on kaalutlusotsus, mis tehakse juhtumipõhiselt, arvestades taotlust, välja selgitatud asjaolusid ja kaitse-eesmärke. KeA lähtus 20.07.2017 vastuse tegemisel õigetest asjaoludest ja õigusaktidest. Otsus on piisavalt põhjendatud ja vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 sätestatud nõuetele. Ehitise püstitamist saab lubada juhul, kui kaitse-eesmärkide saavutamist ei kahjustata. Kogu Peedu kinnistul paiknevad elupaigatüübid, mis on Alam-Pedja looduskaitseala ja loodusala kaitse-eesmärgiks. Ehitustegevusega kahjustatakse elupaiku ehitise all. Lisaks kaasnevad hoone paigaldamise ja kasutamisega mõjutused hoone ümbruses. Hoone ümbrusesse kujuneva õueala kasutamine mõjutab suuremat maa-ala kui hoonealune pind ja selle ümbrus. Peedu kinnistu on suurvete ajal üleujutatav. Samuti kõigub veetase sademeterohketel perioodidel, mis ohustab vara ja keskkonda. Välikäimla minemauhtumine põhjustab otsest keskkonnareostust. Registreeritud on veetaseme muutus 150 cm 12 tunni jooksul, mistõttu ei ole võimalik tagada olemasolevate ehitiste teisaldamine üleujutuste ajaks. Perioodilistele üleujutustele viitavad ka kinnistul levivad lammi-gleimullad ja alluviaalsed soomullad. Asjaolu, et kinnistu ida- ja põhjaosas lammi-madalsoomullad puuduvad, ei tähenda, et see ala poleks üleujutatav. Kinnistul levivad madalsoomullad kinnitavad kogu kinnistu liigniiskust. Ehitamine omab kaudset mõju ka elupaigatüübile jõed ja ojad (3260). Üleujutuste ajal on lamminiidud kaladele koelmualaks. Valmissuvila asukohale puuduvad kogu kinnistu ulatuses alternatiivid. Suvila paigaldamine ei ole seotud ülekaaluka avaliku huvi juhtumiga LKS § 701 tähenduses. Kaalutlused vastavad looduskaitseseaduses ja haldusmenetluse seaduses sätestatud kaalutluskriteeriumitele. Lisaks on arvestatud loodusdirektiivi ja Euroopa Kohtu praktikat.
7.4.Kuna kogu kinnistu asub ehituskeeluvööndis, ei näinud vastustaja võimalust püstitada suvila alternatiivsesse asukohta või kehtestada tingimused, mille täitmisel oleks kaebajal õigus kinnistule suvila rajada. Vaatamata suvila paigaldamisele tugipostidele, saab sellealune pind kahjustada. Kaebaja on juba asunud laagriplatsi alal kujundama õueala, istutades sinna õunapuud, rajanud lillepeenrad, mis vähendab elupaiga pinda ja esinduslikkust. Kaebaja esitatud analüüsis ei ole esitatud põhjendusi, vaid arvamused. Selles ei vaadelda ehitusõigust ja planeerimisprotseduure ehituskeeluvööndis, samuti ei arvestata asjaoluga, et tegemist on üleujutatava alaga. Elupaigatüübi esinduslikkus tasemel A (väga hea) ei tähenda, et osa elupaigatüübi pindalast võiks seetõttu vähendada. Ehitustegevust elupaigatüübil saab alternatiivsete lahenduste puudumisel lubada, kui selleks on suur avalik huvi. Praegu see puudub.
7.5.Võimalus viia alal läbi rahvaüritusi ei tähenda, et igal pool oleks lubatud telkimine ja lõkke tegemine. Telkimine ja lõkke tegemine on lubatud kohas, mida kaitseala valitseja on 7(15)
3-17-2114 lubanud, ala peab olema tähistatud. Kaebaja esitas alles kohtumenetluses väite, et kinnistule on varem ehitatud. KeA on tuvastanud Maa-ameti geoportaali väljavõttest, et 1947. a asus kinnistu lõunapiiril küün, praegu asub seal mets, kaitstava elupaigatüübina soostuvad ja soolehtmetsad (9080). Asjaolu, et kinnistul on kunagi ehitis asunud, ei tähenda, et KeA peab automaatselt lubama kinnistule ehitada. Kaebaja analüüsi koostanud ekspert ei ole tuvastanud küüni asukohta, vaid on asukoha tuvastamisel lähtunud kaebaja ütlustest. Marjapõõsad ei tõenda, et seal oleks asunud ehitis. Metsikuid põõsaid kasvab piirkonnas palju. Hoone taastamisest ei saa rääkida, kuna küüni jälgi pole leitud. Õuemaa olemasolu katastriüksusel ei tähenda, et sinna võiks hakata ehitama. Maa-ameti kaardirakenduse kohaselt on Peedu kinnistul õuemaad 0 ha, sh 0 m2 ehitise alust maad. Kaebajale on selgitatud maakatastri andmete lugemist. Peedu kinnistul puudub tee. See, kuidas kaebaja oma kinnistul käib, on tema enda otsustada. Kaebaja ei ole taotlust esitades esitanud KeA-le hoone tehnilist lahendust. Samuti ei ole seda esitatud kohtule. Otsuse tegemisel oli vastustajale teada, et kaebaja soovib suvila rajada tugipostidele ning on seda otsuse tegemisel arvestanud.
7.6.Ärakuulamisõigust ei ole rikutud. Kaebaja esitas taotluse KeA kooskõlastuse saamiseks 21.06.2017 KeA Tartu kontoris. Taotluse vormistamisel selgitati kaebajale ja tema esindajale Peedu kinnistu iseärasusi, looduskaitselisi maakasutuse kitsendusi, ala kaitseväärtust ja KeA seisukohta seoses ehitamise mõjust elupaikadele ja ehituskeeluvööndile. Otsus tugineb asjaoludele, mida kaebajale on selgitatud. Menetlusosalist ei tule haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 lg 3 p 2 kohaselt ära kuulata, kui taotluses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. KeA leidis, et puudub täiendav vajadus kaebaja ärakuulamiseks. Kaebajal on olnud võimalus esitada seisukoht, tõendid ning vastata vastustaja vastuväidetele. Eksimused ärakuulamisõiguse tagamises ei ole määrava tähendusega. KeA-l tuleks sarnase sisuga haldusakt uuesti välja anda.
7.7.Põhiseadusega on antud omanikule võim küll enda asja üle, kuid seda õigust võib kitsendada. Tegemist on lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega. Omandiõiguse piirang tuleneb muu hulgas looduskaitseseadusest. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Asjaolu, et riik on Alam-Pedja loodusala kaitse alla võtnud, näitab, et tal on huvi seal olevaid väärtusi säilitada. Kui riigil on huvi seal olevaid väärtusi säilitada, on ehitustegevuse piiramine paratamatu. Ehitamist ei ole siiski täielikult välistatud. Seda on võimalik teha kaitseala valitseja nõusolekul. Praegu selleks nõusolekut ei anta, kuna ehitamine ei ole kooskõlas kaitse-eesmärkidega ja kahjustab kaitstava loodusobjekti seisundit. Asjaolu, et kaebaja KeA põhjendustega ei nõustu, ei tähenda, et otsus oleks põhjendamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
8.Kohus võttis 27.10.2017 määrusega menetlusse järgmised nõuded: tuvastada 20.07.2017 vastuse õigusvastasus, tühistada 18.09.2017 vaideotsus ja kohustada KeAd vaatama kaebaja taotlus valmissuvila paigaldamiseks uuesti läbi. KeA 20.07.2017 vastus on haldusakt: see on antud haldusorgani poolt avalik-õiguslikus suhtes haldusvälisele isikule üksikjuhtumi reguleerimiseks ning on suunatud isiku õiguste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kaebaja soovis oma kinnistule paigaldada valmissuvilat. Valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule on vajalik haldusorgani, praegu KeA nõusolek (vt käesoleva otsuse p 13). Nõusoleku andmata jätmine tähendab omakorda, et vastavat õigust taotlejal ei teki. KeA antavast nõusolekust ei sõltu mõni muu, nt kohaliku omavalitsuse otsustus, st KeA vastusel on lõplik iseloom. Järelikult ei saa 20.07.2017 vastuse näol olla tegemist kooskõlastusega, mida kohtupraktikas on liigitatud menetlustoiminguks. Seejuures ei ole oluline, missugust nime täpselt 20.07.2017 dokument kannab. Haldustegevuse liiki tuleb hinnata, lähtudes selle sisust. Kohus ei pea kaebaja õiguste 8(15)
3-17-2114 tõhusaks kaitseks vajalikuks kaebust muuta, minnes 20.07.2017 vastuse tuvastamisnõudelt üle tühistamisnõudele. Kaebaja õigusi aitab tõhusalt tagada kohustamisnõue. Kohus teeb kohustamisotsuses kindlaks kaebaja õiguste rikkumise aluseks oleva keeldumise.
9.Kohus küsis pooltelt 22.02.2018 istungil (kell 11.41.46), kas kohtule on esitatud kaart, mis kajastab, kuhu kaebaja soovib valmissuvilat paigaldada. Toimiku materjalide hulgas kaarti ei olnud. Vastustaja esitas kohtule istungil kaardi ning kaebaja kinnitas, et esitas sama kaardi koos 21.06.2017 taotlusega (11.42.06). Kohus ei võtnud kaarti istungil asja materjalide juurde. Kohus on seisukohal, et kaart tuleb võtta haldusasja materjalide juurde. Tegemist on halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 62 lg 2 mõistes asjakohase tõendiga. Kuigi vastustaja on sisuliselt keeldunud valmissuvila paigaldamisest ükskõik missugusele Peedu kinnistu osale, näitab kaart, mis asjaoludest taotluse lahendamisel lähtuti. Samuti on kaardilt näha, missuguste elupaigatüüpidega on kaebaja pakutud valmissuvila asukohad seotud. Pooltel on olnud võimalik kaardi kohta oma seisukoht kujundada: kaebaja esitas selle koos 21.06.2017 taotlusega ning vastustaja arvestas seda oma 20.07.2017 vastuses. Seega saab kaardi haldusasja materjalide juurde võtta.
10.Kohus peab vajalikuks välja tuua, et 21.06.2017 taotlus on küll kaebuse lisana nr 2 märgitud, kuid kohtule ei ole seda esitatud. Kuna taotluse asjaolud on piisavalt kajastatud 20.07.2017 vastuses, vaideotsuses ning kaebuses, ei pea kohus vajalikuks 21.06.2017 taotlust pooltelt välja nõuda. Lisaks viivitaks see haldusasja lahendamist. Küll on kohtu käsutuses 20.07.2017 vastusele esitatud vaie (kaebuse lisa 4). Vaidest nähtub, et selle on allkirjastanud ja esitanud K. K. J. Kröönströmi juriidilise esindajana. Kuigi haldusmenetluses võib HMS § 13 lg 1 kohaselt kasutada esindajat, peab esindusõigus sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tulenema kirjalikust volitusest. Materjalidest ei nähtu, et K. K.le oleks antud kirjalik volitus kaebaja või kaebaja esindaja esindamiseks. Igal juhul ei tulene K. K. esindusõigus halduskohtule esitatud üldvolitusest J. Kröönströmile (kaebuse lisa 1), kuna see ei sisalda edasivolitamise õigust. Volituse sõnastus esindada kaebajat keskkonnaametis, sh esitada kaebuseid, avaldusi, nagu seda on kaebajal endal, ei saa anda J. Kröönströmile edasivolitamise õigust, kuna iseennast ei saa edasi volitada. Seega pole selgust, kas vaidemenetlus on läbitud nõuetekohaselt, st kas vaide on esitanud selleks õigustatud isik. Kuna vaidemenetlus ei olnud käesoleval juhul siiski kohustuslik, vaid vabatahtlik, ei kohaldu selle läbimisele nõuetekohasuse kriteerium HKMS § 47 lg 1 mõistes. Teisisõnu ei ole vaidemenetluse mittenõuetekohane läbimine vabatahtliku kohtueelse menetluse puhul kaebuse läbi vaatamata jätmise aluseks.
11.Vaidlust ei ole, et Peedu kinnistu asub Alam-Pedja looduskaitsealal Reku piiranguvööndis ning Alam-Pedja looduskaitseala kuulub Natura 2000 loodus- ja linnualade võrgustikku. Samuti ei ole vaidlust, et Peedu kinnistul levivad kaitstavad elupaigatüübid: lamminiidud (6450), soostuvad ja soo-lehtmetsad (9080) ning jõed ja ojad (3260). Kaebaja soovis valmissuvila paigaldada kas lõunapool asuva soostuvate ja soo-lehtmetsade elupaigatüübile või põhjapoolsele lamminiidu alale (taotluses nimetatud ka lääne- ja idapoolseks asukohaks). Puudub vaidlus ka selles, et valmissuvila paigaldamine kinnistule on ehitamine EhS § 4 lg 1 mõistes. Poolte vahel on vaidlus järgnevas: 1) Kas Peedu kinnistule valmissuvila paigaldamiseks on vajalik KeA nõusolek? Sealjuures on kaebaja tõstatanud küsimuse kaitse-eeskirja kooskõlast looduskaitseseadusega ning väikeehitise mõiste kasutamisest. 2) Kas KeA on 20.07.2017 otsuse tegemisel taganud ärakuulamisõiguse, järginud uurimisprintsiipi, täitnud selgitamiskohustuse, järginud vorminõudeid, lähtunud õigetest kaalutlustest ning taganud kaebaja võrdse kohtlemise?
9(15)
3-17-2114
12.Mõlemad küsimused puudutavad haldusakti formaalset ja materiaalset õiguspärasust. Kaebaja on kahelnud, kas valmissuvila paigaldamiseks on KeA nõusolek üldse vajalik. Sisuliselt on kaebaja kahelnud KeA pädevuses nõusolekut anda. Esimese küsimuse puhul on seega otstarbekas hinnata, kas haldusakti andmine kuulub KeA pädevusse (formaalne õiguspärasus), kas otsustuse tegemiseks on õiguslik alus, kas haldustegevus vastab õiguslikule alusele ja kas haldustegevus on kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega (materiaalne õiguspärasus).
13.Kohus nõustub vastustajaga, et valmissuvila paigaldamiseks Peedu kinnistule on vajalik kaitseala valitseja – KeA – nõusolek. Nõusoleku nõudmine on kooskõlas põhiseaduse ja looduskaitseseadusega.
13.1.Pädevus näitab avalike ülesannete kogumit, mis haldusorganile on antud. Kaitseeeskirja §-s 3 sätestatakse, et kaitseala valitseja on KeA. KeA-l on kaitseala valitsejana kaitseeeskirja § 5 lg 2 kohaselt pädevus anda nõusolek kaitsealal ehitamiseks. Pooled ei vaidle territoriaalse või sisepädevuse üle. Pädevusnõudeid on seega järgitud. Võimu teostamise aluseks peab haldusorganil olema ka seadusandja volitus, s.o õiguslik alus haldusakt anda. Tegemist on meetmete või otsustustega, mida seadus lubab haldusorganil oma ülesannete täitmiseks rakendada. Kohus nõustub vastustajaga, et 20.07.2017 vastuse õiguslik alus tuleneb kaitse-eeskirja § 6 lg-st 1. Viidatud säte võimaldab KeA-l jätta taotletud tegevus kooskõlastamata, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või seisundit.
13.2.Volitusnorm kehtib. KeA-le antud volitus on kooskõlas põhiseaduse ja looduskaitseseadusega. On tõsi, et põhiseaduslikult on tagatud omanikule õigus oma omandit, sh kinnisasja, vallata, kasutada ja käsutada. Samas tuleb arvestada, et see õigus ei ole piiramatu. Põhiseaduses endas sisaldub võimalus seada omandile kitsendusi seaduse alusel. Vastustaja on seega õigesti märkinud, et tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõigusega. Riigikohus on lihtsa seadusereservatsiooni tähenduse kohta märkinud, et omandiõiguse piiramine on lubatud mis tahes eesmärgil, mis ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo 30.04.2004, 3-4-1-3-04, p 27; RKPJKo 17.04.2012, 3-4-1-25-11, p 37). Sellegipoolest on kaebajal õigus, et põhiseadus nõuab, et omandiõiguse piirang tuleneks seadusest – s.o seadusest formaalses mõttes, mitte sellest alamal seisvast õigusaktist. Teatavasti on ka kaitse-eeskiri kehtestatud seadusest alamal seisva õigusaktiga – Vabariigi Valitsuse määrusega. Iseenesest on kohtupraktikas omandiõiguse piiramisel lubatud suuremat paindlikkust, st üksnes seaduse alusel omandipõhiõiguse piiramise põhimõte ei ole absoluutne. Riigikohus on leidnud, et PS mõttest ja sättest tuleneb, et vähem intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. Omandipõhiõiguse piirang peab tulenema seega seadusest või vastama eespool nimetatud volitusnormi tingimustele (RKÜKo 03.12.2007, 3-31-41-06, p 22). Kaitse-eeskirja õiguslikuks aluseks on LKS § 10 lg 1. See ei ole iseseisev õiguslik alus omandi kitsendamiseks ega võimalda kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid. Seega selleks, et teha kindlaks, kas kaitse-eeskiri kehtestab täiendavad omandikitsendused, võrreldes looduskaitseseadusega – kas õiguslik alus on volitusnormiga kooskõlas –, tuleb analüüsida looduskaitseseaduse sätteid.
13.3.Kaitse-eeskirja § 1 kohaselt on Alam-Pedja kaitseala näol tegemist looduskaitsealaga. Vastavalt LKS § 27 lg-le 1 on looduskaitseala kaitseala looduse säilitamiseks, kaitsmiseks, taastamiseks, uurimiseks ja tutvustamiseks. LKS § 27 lg-s 2 sätestatakse looduskaitseala võimalike vöönditena loodusreservaat, sihtkaitsevöönd ja piiranguvöönd. Kaebajale kuuluv kinnistu asub Reku piiranguvööndis. LKS § 31 lg 1 kohaselt on piiranguvöönd kaitseala maavõi veeala, kus majandustegevus on lubatud, arvestades looduskaitseseadusega sätestatud kitsendusi. Kaitseala üldised kitsendused tulenevad LKS §-st 14, mis on väljendatud ka kaitse-eeskirja §-s 5. LKS § 31 lg 2 p 8 sätestab, et kui kaitse-eeskirjaga ei sätestata teisiti, on 10(15)
3-17-2114 piiranguvööndis keelatud ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise, püstitamine. Sellel sättel on kaks mõõdet. Esiteks on piiranguvööndis reeglina keelatud igasugune ehitise püstitamine EhS § 4 mõistes. See tähendab omakorda seda, et keelatud on ka sellise ehitise püstitamine, mis ei ole EhS lisa 1 kohaselt loakohustuslik. Teiseks, vastupidiselt kaebaja arusaamale sätestatakse kaitse-eeskirjaga võimalus omaniku õigusi laiendada, lubades teatud juhtudel piiranguvööndisse ehitada. On ju looduskaitseseaduse sätete kohaselt piiranguvööndis keelatud igasugune ehitustegevus. Selline lähenemine järgib ka põhiseaduse nõuet sätestada omandikitsendused reeglina seaduses, samas kui õigused võivad tuleneda ka seadusest madalamal seisvast õigusaktist. Kaitse-eeskirjas sätestatud piiranguvööndi erisus üldreeglile on sätestatud § 17 lg 1 p-s 2, mille kohaselt on piiranguvööndis lubatud tootmisotstarbeta ehitise, kaasa arvatud ajutise ehitise püstitamine, arvestades kaitse-eeskirja § 5 lõikes 2 ja lõike 3 punktides 4–7 sätestatut. Kaitse-eeskirja § 5 lg-s 2 sätestatakse, et kaitsealal on keelatud uute ehitiste püstitamine jõgede kallaste ehituskeeluvööndis, välja arvatud kaitseala ja laagriplatside tarbeks kaitseala valitsejaga kooskõlastatud kohtades ning väikeehitiste, sealhulgas paadisilla ja ajutise ehitise ehitamine kaitseala valitseja nõusolekul. Kohus on seisukohal, et kaitse-eeskirja § 5 näeb ette kaitseala valitsejalt nõusoleku saamise kohustuse, ilma et sätestaks täiendavaid piiranguid, võrreldes looduskaitseseadusega. Looduskaitseseaduse ja kaitse-eeskirja koosmõjust tuleneb, et Alam-Pedja looduskaitseala piiranguvööndis, sh Reku piiranguvööndis, võib ehitustegevust lubada KeA nõusolekul tootmisotstarbeta ehitise püstitamiseks, sh ajutise ehitise püstitamiseks, ja jõgede kallaste ehituskeeluvööndis väikeehitiste, sealhulgas paadisilla ja ajutise ehitise ehitamiseks, kui sellega ei kahjustata kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist või kaitseala seisundit. Kohus ei tuvastanud, et Peedu kinnistul kehtiks ehitustegevusele mõni muu täiendav keeld. Sealjuures ei ole tähtsust sellel, kas seadus või määrus sisaldab väikeehitise legaaldefinitsiooni. LKS § 31 lg 2 p-st 8 tulenevad kitsendused igasuguse ehitise püstitamiseks, sõltumata selle suurusest või nimetusest. Asjaolu, et halduspraktikas sisustatakse väikeehitist kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse alusel, on seotud õigusselgusega, millele saab vastuse anda kohtupraktika. Kuna KeA nõusolekut on vaja piiranguvööndis iga ehitise püstitamiseks, sõltumata selle suurusest, ei ole praegu tähtsust sellel, kuidas mõistet sisustada. Eelnevat arvesse võttes on vaidlusalused kaitse-eeskirja normid põhiseaduse ja looduskaitseseadusega kooskõlas. Kaitse-eeskirjaga ei kitsendata täiendavalt kaebaja õigusi.
14.Kohus jõudis järeldusele, et Peedu kinnistul ehitamiseks, sh valmissuvila paigaldamiseks, on vaja KeA nõusolekut. Nõusoleku andmata jätmise näol on tegemist haldusaktiga (vt käesoleva otsuse p 8). LKS § 14 lg 2, kaitse-eeskirja § 5 lg 2 ja HMS § 54 koosmõjust tuleneb, et nõusoleku andmist tuleb kaaluda, kui vastav taotlus esitatakse. 20.07.2017 vastuse näol on seega tegemist kaalutlusotsusega. KeA on kaalutlusõigust ka teostanud ning kohtul tuleb kontrollida, kas seda on tehtud õiguspäraselt. Diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on siiski piiratud. Tulenevalt HKMS § 158 lg-st 3 saab kohus kontrollida üksnes seda, kas haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning kas selle tegemisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärke ja õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega peab kaalutlusõiguse alusel väljastatud haldusakt sisaldama kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus (HMS § 56 lg 3), lisaks peavad olema täidetud muud formaalse õiguspärasuse eeldused, nagu ärakuulamine, selgitamiskohustus, uurimisprintsiip, põhjendamine, ja materiaalse õiguspärasuse eeldused, nagu võrdne kohtlemine, kaalutlusõiguse teostamine. HKMS § 158 lg 3 alusel puudub kohtul õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel tehtud otsustuse sisulist otstarbekust ja teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest. Näiteks praegusel juhul ei saa kohus hinnata, kas kaebajale tuli anda nõusolek valmissuvila paigaldamiseks. Kohus saab kontrollida, kas KeA kaalutlused olid õiguspärased. 11(15)
3-17-2114
15.Kaebaja on 20.07.2017 vastuse formaalse õiguspärasuse osas heitnud vastustajale veel ette, et ta on jäetud ära kuulamata, rikutud on selgitamis- ja teavitamiskohustust ning uurimisprintsiipi. Etteheidetest haldusakti formalistlikkusele võib järeldada rahulolematust haldusakti vormiga.
15.1.Kohus nõustub kaebajaga, et ta on menetluses jäetud ära kuulamata. Kohus peab seejuures usutavaks, et taotluse esitamisel KeA kontoris 21.06.2017 selgitati kaebajale Peedu kinnistuga seotud kitsendusi. Haldusmenetlus algab HMS § 35 lg 1 p 1 kohaselt taotluse esitamisega haldusorganile ja menetlusosaline tuleb HMS § 40 lg 1 kohaselt ära kuulata enne haldusakti andmist. Ka kehtib haldusmenetluses vormivabaduse põhimõte. Iseenesest võib seega järeldada, et kaebaja on olnud ära kuulatud. Ärakuulamise eesmärki – anda menetlusosalisele võimalus tuua välja end soodustavad asjaolud, esitada vastuväited – ei ole haldusmenetluses siiski saavutatud. Et ärakuulamine oleks efektiivne, peab asutus teadma, missugust otsust kavandatakse. Materjalidest ei nähtu, et see oleks selge olnud 21.06.2017 taotluse esitamisel, lisaks ei vastaks see diskretsiooniotsuse menetlusele. Menetlusosalise ärakuulamine on eriti oluline diskretsiooniotsuste tegemisel, tagades õigemad ja menetlusosalisele vastuvõetavamad otsustused. Vastasel juhul võib menetlusosaline tunda, et diskretsiooniotsus on tehtud meelevaldselt. Menetlusosalise ära kuulamata jätmine võib tähendada, et otsuse tegemisel lähtutakse diskretsiooni teostamisel ebaõigetest asjaoludest. Näiteks käesoleval juhul oleks kaebaja ärakuulamine tähendanud seda, et KeA oleks teadnud, et kaebaja ei kasuta Peedu kinnistule liikumiseks mootorsõidukit, vaid väikelaeva. Kohtu hinnangul tuleb HMS § 40 lg 3 p-s 2 sätestatud erandi rakendamisest diskretsiooniotsuste tegemisel pigem hoiduda. Kuna haldusmenetlus on vormivaba, ei oleks kaebaja ärakuulamine ka menetlust viivitanud.
15.2.Kaebaja väidab 02.11.2017 menetlusdokumendis, et vastustaja on rikkunud uurimisprintsiipi, kuna pole teinud kindlaks, et Peedu kinnistul asus kunagi küün. Kohus on seisukohal, et vastustaja pole uurimispõhimõtet rikkunud. Kaebaja on alles kohtumenetluses asunud väitma, et kinnistu oli hoonestatud, esitades Tinni talundilehe ning Maa-ameti kaardiserveri väljavõtte 1947. aastast. Samas on kaebaja möönnud, et nõukogude okupatsiooni ajal küün lagunes ning selle asukoha tuvastamisega on olnud raskusi. Kohus leiab, et kui mitte miski taotluses ei viita uurimist nõudvatele asjaoludele või vajadusele ise tõendeid koguda – kaebaja ei toonud küüni välja taotluses, see ei kajastunud kaasaegsetelt kaartidelt, küüni asukoha väljaselgitamine paikvaatlusel on võimatu (ka kaebaja ise ei leidnud kohapealt küüni jälgi) –, ei saa selle asjaolu suhtes tekkida haldusorganil ka uurimiskohustust.
15.3.Kaebaja hinnangul oleks vastustaja pidanud talle selgitama, mis tingimustel on Peedu kinnistule valmissuvila paigaldamine lubatud. Lisaks on ignoreeritud teavitamist. Kohus leiab, et vastustaja pole selgitamiskohustust rikkunud. Asjaoludest ei selgu, milles seisneb kaebaja väidetud teavitamise ignoreerimine. Haldusorgan ei saa menetlusosalisele selgitada, mis tingimustel oleks haldusakti andmine võimalik, kui haldusorgan ei pea sellise haldusakti andmist mitte ühegi tingimuse täitmisel võimalikuks. Selgitamiskohustus tähendab ennekõike, et haldusorgan tagab, et isik esitaks nõuetelevastava taotluse ja selle lahendamiseks vajalikud tõendid, mille alusel saaks taotluse sisuliselt läbi vaadata. Ennekõike on see seotud menetlusosalise nõustamisega. Selgitamiskohutuse ulatus sõltub omakorda menetlusosalisega seotud subjektiivsetest asjaoludest (vanus, haridus, amet, taust, tervis vms). Vähemalt vaidest nähtub, et kaebajat või kaebaja volitatud esindajat on esindanud juriidiline nõustaja. Seega ei saanud kaebaja puhul vähemalt vaidemenetluses eeldada, et ta vajab intensiivsemat selgitamist. Käesoleval juhul on vastustaja olnud seisukohal, et Peedu kinnistu kogu ulatuses ei saa lubada valmissuvila paigaldamist. Nii ei pidanud ta ka selgitama, mis tingimustel see oleks võimalik.
12(15)
3-17-2114
15.4.Kaebaja on vastustajale heitnud ka ette, et nii 20.07.2017 vastus kui 18.09.2017 vaideotsus on formalistlikud, kubisedes õigusaktide väljakirjutustest ning olles sellega õigusteadmisteta isikule raskesti mõistetavad. Kohtu hinnangul võib seda tõlgendada etteheitena haldusakti vormile, täpsemalt põhjendustele. Haldusakti põhjendamiskohustus tuleneb HMS §-st 56, mille lõikes 2 sätestatakse, et haldusakti põhjendustes tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Haldusakti põhjendamine tagab, et haldusakti adressaat mõistab, miks ja missugusel õiguslikul alusel otsus tehti. Haldusakti motiveerimine annab adressaadile võimaluse esitada vastuväited ja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Kahtlust ei ole, et 20.07.2017 vastust on põhjendatud, samuti sisalduvad selles kaalutlused. Asjaolu, et kaebajale KeA põhjendused ei meeldi, ei tähenda, et need oleksid asjakohatud või valed. Asja materjalidest ei nähtu, et KeA põhjendused oleksid kaebajat takistanud kuidagi oma õigusi kaitsmast. Kaebaja on läbinud vaidemenetluse ning esitanud nõuetelevastava kaebuse. Iseenesest on tõsi, et haldusakt peaks olema võimalikult selge ja ulatuslikud viited õigusaktidele teevad põhjenduste jälgimise raskeks. Samas peab haldusakti motivatsioonis sisalduma õiguslik alus, seda nõuab legaalsuse põhimõte.
15.5.Kohus märgib täiendavalt, et haldusaktis puudub vaidlustamisviide. Tegemist on vormipuudusega, mis siiski ei mõjuta haldusakti kehtivust.
16.Kaebaja hinnangul on vastustaja 20.07.2017 vastuses lähtunud ebaõigetest kaalutlustest, omistades tähenduse asjakohatutele faktidele. Kohus selle väitega ei nõustu.
16.1.Kaalutlusreeglid tulenevad HMS § 4 lg-st 2, mille kohaselt teostatakse kaalutlusõigust kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.
16.2.KeA lähtus 20.07.2017 vastuses järgmisest kaalutlustest: valmissuvila paigaldamine kahjustab Peedu kinnistul asuvaid elupaigatüüpe, mis on ühtlasi Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eesmärgiks; Peedu kinnistu asub ehituskeeluvööndis ning tegemist on üleujutatava alaga.
16.3.Nii looduskaitseseadusest kui kaitse-eeskirjast tuleneb, et nõusolekut valmissuvila paigaldamiseks ei anta, kui see võib kahjustada kaitseala kaitse-eesmärgi saavutamist ja loodusobjekti seisundit. Vaidlust ei ole, et kaebaja soovis valmissuvila paigutada elupaigatüüpidele – põhjapoolne asukoht asus lamminiidul ja lõunapoolne asukoht soostuvates ja soo-lehtmetsades –, mille kaitse on kaitse-eeskirja § 1 p 5 kohaselt looduskaitseala kaitse-eesmärgiks. Kohus nõustub vastustajaga, et valmissuvila paigaldamise ja kasutamisega võib kaasneda elupaigatüüpide osaline hävimine ja kahjustamine. Seda ka siis, kui see postidele paigaldada (vastustaja on 20.07.2017 otsuse tegemisel sellest ka lähtunud). Lamminiitudel elutsevad kaitsealused linnud ning üleujutuste ajal on see kalade koelmualaks. Valmissuvila paigaldamine ja edasine kasutamine mõjutab tunduvalt suuremat ümbrust kui üksnes ehitusalune maa. Ka kaitse-eeskirja § 16 lg-s 2 sätestatud Reku piiranguvööndi kaitse-eesmärgid ei näe ette võimalust piiranguvööndisse ehitada. Sätte kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärgiks loodusliku mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ja taastamine. Eelduslikult kahjustab inimtegevus, eriti püsiva iseloomuga inimtegevus, nende eesmärkide saavutamist. Asjaolul, et kaebaja sõnul asus kinnistul kunagi küün, ei ole siinjuures tähtsust. Maastikuilme säilitamise all tuleb mõista ajahetke, mil kaitseeeskiri vastu võeti. Sel ajal ei olnud küün enam säilinud. Ka ei mõjuta kaalutluse õiguspärasust kaebaja väide, et kaitseala seisundit on hinnatud väga heaks, mistõttu peaks mingis osas olema kahjustamine lubatud. Selline arusaam on vastuolus kaitse-eeskirja § 1 lg 1 p-s 1 sätestatud kaitse-eesmärgiga kaitsta looduslikku mitmekesisust ulatuslikul alal. Kohtu hinnangul on vastustaja piisavalt näidanud 20.07.2017 vastuses, et valmissuvila paigaldamine kahjustab kaitse-eesmärkide saavutamist, kuna see mõjutaks suuremat maa ala kui hoone 13(15)
3-17-2114 ümbrus. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb Natura 2000 alade puhul rakendada ettevaatusprintsiipi. Kohus nõustub siiski kaebaja väitega, et vastustaja on vääralt juhindunud eeldusest, et Peedu kinnistule liikumiseks kasutatakse mootorsõidukit. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et kasutab kinnistul käimiseks väikelaeva. Seega ei olnud sellest asjaolust lähtumine põhjendatud. Samas on selge, et kinnistul mootorsõidukita liikumine mõjutab samuti pinnast, kuna tekivad teed. Sellisena ei mõjuta see peamist kaalutlust, et valmissuvila paigaldamine kahjustab kaitseala kaitse-eesmärkide saavutamist.
16.4.Pooled on eri meelt ehituskeeluvööndi arvestuse osas. Kohus on seisukohal, et vastustaja on oma 18.09.2017 vaideotsuses õigesti arvestanud ehituskeeluvööndi ulatust, leides, et Peedu kinnistu asub kogu ulatuses ehituskeeluvööndis. Üldreegli kohaselt tuleb ehituskeeluvööndit arvestada veekogu veepiirist (LKS § 35 lg 2). Looduskaitseseaduses on ehituskeeluvööndi arvestamisel sätestatud aga erisus sisemaa veekogudele, mis suures ulatuses ja korduvalt üle ujutavad. Sellised veekogud on sätestatud määruses nr 58. Teiste hulgas kuulub sinna Suur-Emajõgi koos vanajõgedega kogu ulatuses. Sellistel veekogudel loetakse kõrgveepiiriks alaliselt liigniiskete alluviaalsete soomuldade leviala piir veekogu veepiirist arvates. Praktikas on lammi-madalsoomullad võrdsustatud alluviaalsete soomuldadega. Üleujutatavate jõgede ehituskeeluvööndi arvestamise erand on sätestatud LKS § 35 lg-s 4, mille kohaselt koosneb korduva üleujutusega veekogu ranna või kalda ehituskeeluvöönd üleujutatavast alast (lammimadalsoo mulla leviala piir alates veekogu piirist) ja sama seaduse §-s 38 sätestatud vööndi laiusest. LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt on Emajõe kalda ehituskeeluvöönd on 50 m. Täiendavad erisused on juhtudeks, kui jõe kaldal paikneb metsamaa. Peedu kinnistul asuvad soostuvad ja soo-lehtmetsad, mistõttu tuleb sellest ka lähtuda. LKS § 38 lg 2 kohaselt ulatub metsamaal ehituskeeluvöönd kalda piiranguvööndi piirini. Kalda piiranguvööndi laius Emajõel on LKS § 37 lg 1 p 2 kohaselt 100 m veepiirist või lammi-madalsoomuldade levialapiirist. Arvestades, et Maa-ameti geoportaali mullastikurakenduse kohaselt levivad Peedu kinnistul suures ulatuses lammi-madalsoomullad, jääb kogu kinnistu ehituskeeluvööndisse, sõltumata sellest, millisest kinnistu osast hakata ehituskeeluvööndit arvestama. Kohus on seisukohal, et vastustaja on siinjuures õigesti võtnud arvesse, et korduvalt üleujutatava ala puhul võib ehitisest lähtuda oht keskkonnale ja varale. Vastustaja on välja toonud, et välikemmergu ala on üleujutatud alal ja sealt lähtub otsene oht keskkonnale. Asjaolul, et tegelikkuses ei ole Peedu kinnistu olnud perioodiliselt üle ujutatud, saab olla kaalu üksnes argumendi kaalukuse hindamisel. Kohtu hinnangul on üleujutustest tulenev oht ja kinnistuga seotud asjaoludest tulenev oht keskkonnale piisav, et rakendada ettevaatusprintsiipi ja pidada ehituskeeluvööndit oluliseks kaalutluseks. Ehituskeeluvööndisse ehitamise lubamisel on valitseja kaalutlusõigus veelgi ahendatud.
17.Keeld paigutada kinnistule valmissuvila on proportsionaalne kaitse-eeskirjas ette nähtud talumiskohustusega. Kaitse-eeskirja § 17 p-st 3 tuleneb, et piiranguvööndis on lubatud korraldada rahvaüritust kuni 30 osalejaga ette valmistamata ja KeA poolt tähistamata kohas. KeA nõusolek on vajalik, kui osalejaid on rohkem kui 30. Kaitse-eeskirja eesmärgiks on kaitsta seal levivaid elupaigatüüpe. Ühtlasi on eesmärgiks vältida elupaigatüüpide kahjustamist. Kuna püsiasustus koormab reeglina kaitseala rohkem kui ajutine koormus, mille negatiivsed kõrvalmõjud on loodus võimalik ise kõrvaldama, on valmissuvila paigaldamiseks loa andmata jätmine proportsionaalne talumiskohustusega.
18.Kaebaja on vastustajale heitnud ette võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kaebaja leiab, et Peedu kinnistu on sarnases olukorras kui Tommi kinnistu, millel on ehitamist lubatud. Kohus nõustub vastustajaga, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Peedu kinnistu ja Tommi kinnistu ei ole võrreldavad. Selleks, et kinnistud oleksid võrreldavad, 14(15)
3-17-2114 peaksid need asuma samas piiranguvööndis, millel on sama kaitse-eesmärk ja kus kehtivad samasugused kitsendused. Kaitse-eeskirja lisa 2 kohaselt paikneb Tommi kinnistu Palupõhja piiranguvööndis, mille kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja traditsioonilise külamaastiku säilitamine. Keskkonnaregistri andmetel pole seal registreeritud loodusdirektiivi I lisa elupaigatüüpe, kaitstavate liikide elupaiku ja kasvukohti. Maa-ameti mullastiku kaardirakenduse kohaselt ei levi Tommi kinnistul lammimuldi. Isegi kui kinnistud oleksid võrreldavad, ei ole isikul õigus nõuda väära halduspraktika jätkamist. Asjaolul, et Tommi kinnistu kohta pole määratud maakatastris õue- ja ehitusalust maad, pole käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Maaregistrisse kantavad andmed on sätestatud maakatastriseaduse § 9 lg-s 2, mille p 11 kohaselt sisaldab maaregister katastriüksuse pindalasid kõlvikute ja sihtotstarvete lõikes. Maatulundusmaa sihtotstarbe koosseisu arvatakse Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 7 lg 4 kohaselt järgmised kõlvikud: haritav maa, metsamaa, looduslik rohumaa, õuemaa ja muu maa. Seega nähakse õuemaa kõlvik katastriüksuse kandel maaregistrisse määrusega ette. Kõlvikuline jaotus ei anna aga õigust katastriüksusele ehitamiseks.
19.Kõike eelnevat arvestades, leiab kohus, et 20.07.2017 vastuses on küll menetluslikke ja vormilisi puudusi, kuid puudused ei ole sellised, mis oleksid mõjutanud asja otsustamist. HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või kui haldusakt ei vasta vorminõuetele, eeldusel, et eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Analoogia korras on HMS § 58 kohaldatav ka halduskohtumenetluses: haldusakti tühistamist ei saa nõuda, kui haldusakti andmisel ei ole järgitud menetlus- ja vorminõudeid, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist. Kohtu hinnangul ei mõjutanud ärakuulamisnõude rikkumine asja otsustamist. Lisaks on HMS § 57 lg-s 2 sõnaselgelt kirjas, et vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti kehtivust. Vastustaja lähtus haldusakti andmisel peamiselt sellest, et valmissuvila paigaldamisest tulenevad mõjutused mõjutavad oluliselt suuremat ala kui pinda hoone all ja vahetus ümbruses. Lisaks on Peedu kinnistu ehituskeeluvööndis ja üleujutatav, mistõttu võib ehitiste püstitamine tekitada ohtu keskkonnale ja varale. Seega ei ole põhjendatud kohustada vastustajat vaatama kaebaja taotlust uuesti läbi vaatama. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda. Vastustaja ei ole kohtule esitanud menetluskulusid tõendavaid dokumente, mistõttu jäävad menetlusosaliste menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.