Võrdsetes osades P.V ja MTÜ-le Soovidepuu kuulunud Xxx kinnistu (katastritunnus xxx, pindala 2124 m2) jagamise tulemusena kanti 09.12.2016 kinnistamisavalduse alusel 19.12.2016 kinnistusraamatusse kaks kinnistut: Xxx (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 1062 m2) ja Xxxb (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 1062 m2). Kirjaliku nõusolekuga hõlmatud ehitis jäi Xxxb kinnistule, mille omanikuks sai D.V.
3-17-1199
3.Keila Linnavalitsus tuvastas 09.12.2016 korraldusega nr 391 kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 16 lg 9 ja kehtiva ehitusseadustiku (EhS) § 45 lg 1 alusel, et Keila Linnavalitsuse 16.11.2006 korraldusega nr 596 väljastatud kirjalik nõusolek nr 1636 on kehtetu. Korralduse põhjenduste kohaselt ei ole kõrvalhoone ehitamist faktiliselt toimunud kuni 2016. aastani, mistõttu kaotas kirjalik nõusolek kehtivuse pärast kahe aasta möödumist selle väljastamisest. Kahe aasta jooksul on üksnes lammutatud olemasolev vundament, kuid selleks ei olnud ehitusluba ega kirjalikku nõusolekut taotletud.
4.D.V esitas Tallinna Halduskohtule 02.06.2017 kaebuse (täiendatud 30.06.2017, 21.08.2017, 05.10.2017 ja 09.10.2017) Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korralduse nr 391 tühistamiseks. Ehitustöödega alustati kahe aasta jooksul pärast kirjaliku nõusoleku saamist ning linn on kirjavahetuses korduvalt kinnitanud kooskõlastuse andmist ja selle tähtajatut kehtimist. Vastustajal puudus õigus tunnistada 2006. aastal väljastatud kirjalikku nõusolekut kehtetuks. Kaebaja sai korraldusest teada 04.05.2017 ning selle temale varasem kättetoimetamine ei ole tõendatud. Haldusakti ei saa lugeda kättetoimetatuks ehitisregistris avaldamisega, vaid isiku õigusi piiravad või kahjustavad korraldused tuleb temale kätte toimetada seaduses ettenähtud viisil. EhS § 61 kohaselt on ehitisregistril üldjuhul vaid informatiivne tähendus. Kaebaja ei ole andnud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 27 lg-s 2 nimetatud nõusolekut haldusaktide elektrooniliseks kättetoimetamiseks.
5.Keila linn märkis 15.08.2017 kirjalikus vastuses, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja kaebaja ei ole esitanud taotlust kaebetähtaja ennistamiseks. Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korralduse kohta saadeti ehitisregistri vahendusel teatis aadressile, mille kaebaja on märkinud oma kontaktaadressiks ka praeguses haldusasjas ning mis langeb kokku P. V aadressiga. Lisaks saadeti kaebaja rahvastikuregistris olevale aadressile xxx 04.01.2017 teade, millele kaebaja vastas 04.01.2017 kirjaga samalt aadressilt. Seega pidi kaebaja olema korraldusest teadlik hiljemalt 04.01.2017, mistõttu ei ole kaebus tähtaegne.
6.Tallinna Halduskohus luges 12.10.2017 määrusega D.Va kaebuse mittetähtaegseks ning lõpetas HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel haldusasja menetluse. Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korraldusega nr 391 on tuvastatud ehitamise õigusliku aluse kehtetus, mistõttu on tegemist koormava haldusaktiga, millele tuginedes on Keila Linnavalitsus kaebajale teinud 09.06.2017 ettekirjutuse nr 4.1-1.3/832-1 lõpetada ehitustegevus. Vaidlustatud korraldus on ehitisregistrisse üles laaditud 09.12.2016 kell 16.31, mil kinnistu omanikeks olid P. V ja MTÜ Soovidepuu, mille juhatuse liikmeks oli D.V (ajavahemikul 21.11.2016– 12.05.2017). Nii P. V kui ka MTÜ Soovidepuu e-posti aadressiks oli [email protected], nimetatud aadress oli kantud ka ehitisregistrisse ning lisaks kasutab D.V kõnealust e-posti aadressi praeguses kohtumenetluses. Vaidlustatud korraldust ei antud kaebaja taotluse alusel alustatud haldusmenetluse tulemusena, vaid haldusorgan otsustas omaalgatuslikult anda tuvastava haldusakti. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebajat oleks sellest menetlusest teavitatud ja kaebaja ei pidanud olema sellest ka ise teadlik, sest veel 17.04.2015 kinnitas Keila Linnavalitsus 2006. a kirjaliku nõusoleku kehtivust. Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korraldus tulnuks HMS § 62 lg-st 2 tulenevalt kaebajale kätte toimetada ning elektrooniline kättetoimetamine eeldanuks ka isiku nõusolekut (HMS § 27 lg 2). Seejuures ei ole määrav, et ehitistega seotud menetlusi viiakse läbi ehitisregistri kaudu, sest see ei välista HMS-i regulatsiooni kohaldumist. Seega ei ole Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korraldust nr 391 nõuetekohaselt kätte toimetatud. Kuigi haldusakti ei ole nõuetekohaselt kätte toimetatud, on kaebus sellele vaatamata esitatud tähtaja rikkumisega. HKMS § 46 lg-test 1 ja 7 tulenevalt hakkab kaebetähtaeg kulgema ka vigasest teatavakstegemisest ning kui isik on haldusaktist teada saanud, ent viivitanud kohtusse 2(5)
3-17-1199 pöördumisega ebamõistlikult, loetakse kaebetähtaeg möödunuks. Haldusorganil on kohustus tõendada haldusakti kättetoimetamist (vt Riigikohtu 02.04.2009 otsus nr 3-4-1-5-09; Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2012 määrus nr 3-12-1396; 23.04.2013 määrus nr 3-12-2210). Keila linn ei ole tõendanud, millal kaebaja vaidlustatud haldusaktiga ehitisregistri vahendusel tutvus. Samas teavitas Keila Linnavalitsuse järelevalveametnik Uno Paas kaebajat 02.01.2017 ekirjaga, et kinnistul on ehitusõiguseta ehitis ning palus kaebajal linnavalitsusega kontakteeruda. Kaebaja vastas 04.01.2017 e-kirjaga, et kehtivate dokumentide järgi on luba ehitada antud ja kehtiv. Samal päeval saatis U. Paas uue e-kirja, milles palus tutvuda ehitisregistri kannetega ning selgitas, et „[k]ahjuks on kirjalik nõusolek väikeehitise püstitamiseks kehtetuks tunnistatud ja sellekohane teade saadetud nii Teile kui mittetulundusühingule Soovidepuu [...]“. Kaebaja pöördus 05.01.2017 e-kirjaga Keila linnasekretäri poole, viidates haldusorgani varasemale seisukohale kirjaliku nõusoleku tähtajatu kehtivuse kohta. Eeltoodud kirjavahetusest nähtuvalt on kaebajat 04.01.2017 teavitatud ehitisregistris olevast uuest teabest, mille kohaselt on kirjalik nõusolek väikeehitise püstitamiseks tunnistatud kehtetuks, ning kaebaja pidi hiljemalt 05.01.2017 olema ehitisregistri kannetega tutvunud. Vaidlustatud korraldus on ehitisregistrist kergesti leitav ka autentimata kasutajale. Kuna kirjavahetusest nähtub, et D.V oli haldusaktist ja selle sisust teadlik juba 2017. a alguses ja kaebus on esitatud 02.06.2017 (ca 5 kuud hiljem), ei ole ehitisregistri andmetega tutvumise aja kindlakstegemine vajalik. Olukorras, kus kaebaja oli või pidi olema teadlik, et tema kinnisasjaga seoses on välja antud tema õigusi riivata võiv haldusakt, ei ole selline viivitus kaebuse esitamisel põhjendatud (vt Riigikohtu 09.02.2007 määrus nr 3-3-1-23-07). Kuivõrd on ilmne, et kaebaja on saanud haldusaktist teada muul viisil, ent tühistamiskaebuse esitamisega ebamõistlikult viivitanud, tuleb kaebetähtaeg lugeda möödalastuks (HKMS § 46 lg 7). Kaebaja on olnud jätkuvalt seisukohal, et kaebus on tähtaegne ega ole taotlenud kaebetähtaja ennistamist. Kaebetähtaja ennistamise võimalikke põhjuseid ei saa kohus ise tuvastada.
7.D.V esitas halduskohtu määruse peale 16.10.2017 määruskaebuse (täpsustatud 26.10.2017). Tallinna Halduskohus ei pidanud 06.11.2017 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
8.D.V palub 16.10.2017 määruskaebuses (täiendatud 26.10.2017 ja 17.11.2017) halduskohtu määrus tühistada. Ehitistega seotud menetluste ehitisregistri kaudu läbiviimine ei vabasta haldusorganit haldusakti kättetoimetamise kohustusest. Dokumendi kättetoimetatuks lugemisele on kehtestatud ranged tingimused, mille täitmata jätmise korral ei saa dokumenti lugeda kättetoimetatuks (vt Riigikohtu 04.05.2016 määrus nr 3-3-1-22-16). Vastustaja ei taotlenud kohtult menetluse lõpetamist kohtu poolt märgitud alustel, mistõttu on kohus õigusvastaselt väljunud taotluse piiridest. Kaebaja ei ole U. Paasi 04.01.2017 e-kirja avanud, sest töökaaslased soovitasid tal kõik U. Paasi kontaktid blokeerida, mida kaebaja tegigi. Seega ei pidanud D.V olema teadlik väidetavast 04.01.2017 e-kirjast või 09.12.2016 korralduse olemasolust. Vaidlustatud korraldust ei püütudki kaebajale kätte toimetada, vaid see pandi üles ainult ehitisregistrisse lootuses, et kohus loeb korralduse registrisse panekuga kättetoimetatuks. Esimest korda sai kaebaja sellest teada 04.05.2017, nähes seda U. Paasi kabinetis tema arvuti ekraanilt. Haldusakt toimetati kaebajale kätte alles 18.10.2017. Vaatamata sellele, et kaebaja palus halduskohtumenetluses saata kõik materjalid aadressile [email protected], ei ole tegemist kaebaja isikliku e-posti aadressiga. Kontaktaadressilt saadetakse e-kirjad kaebajale edasi, sest ta ei loe vahel oma e-kirju päevade kaupa. Kaebaja ei olnud Keila linnale andnud õigust saata temale dokumente elektrooniliselt, mistõttu ei saanud vastustaja eeldada, et kaebaja saab elektrooniliselt saadetud dokumendid kätte. D.V oli kinnistu omanik eraisikuna ning muud 3(5)
3-17-1199 isikud ei puutu kohtumenetlusse. Kaebaja teadis veel 2016. a septembris ja 14.12.2016 linna ehitusnõunikuga peetud telefonikõnede põhjal, et väikeehitis on püstitatud kehtiva ehitusõiguse alusel.
9.Keila linn palus 06.11.2017 kirjalikus vastuses (täiendatud 30.11.2017) jätta D.Va määruskaebus rahuldamata. Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korraldus nr 391 edastati kaebajale kui MTÜ Soovidepuu esindajale e-posti teel, mis juriidilise isiku puhul eeldab, et kolme päeva jooksul loetakse teade kättetoimetatuks. Kaebaja on läbi ehitisregistri esitanud mitmeid teatisi, mistõttu ei ole tõesed kaebaja väited selle kohta, et ta ei ole kasutanud ehitisregistrit. D.V esitas 28.11.2017 Keila Linnavalitsusele vaide 09.12.2016 korralduse nr 391 kehtetuks tunnistamiseks, kinnitades vaides muu hulgas, et asjas ei toimu kohtumenetlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Määruskaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Nõustudes halduskohtu määruse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg-le 4 ja § 203 lgle 2 tuginedes vajalikuks neid üle korrata. Halduskohus ei ole väljunud vaidluse piiridest, sest HKMS § 124 lg-test 1 ja 2 tulenevalt on kaebetähtajast kinnipidamise kontrollimine ja tähtaja mittevabandatava möödalaskmise korral menetluse lõpetamine halduskohtu kohustuseks, sõltumata sellest, kas mõni menetlusosaline tähtaja rikkumisele tähelepanu juhib või mitte.
11.Halduskohus on õigesti märkinud, et Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korraldust nr 391 (tl 5) ei ole Xxx kinnistu tolleaegsetele omanikele (P. V ja MTÜ Soovidepuu) nõuetekohaselt kätte toimetatud ning piisavaks ei saa pidada korralduse teatavakstegemist üksnes ehitisregistrisse ülespanemisega ja selle kohta isikute e-posti aadressile teate saatmisega, kuna selleks puudus vastav nõusolek. Kuigi haldusasja toimiku materjalidest nähtuvalt on Keila Linnavalitsus 29.11.2016 kirjas nr 4.1-1.4/1680-1 (tl 56) vastuseks MTÜ Soovidepuu poolt ehitisregistri vahendusel 23.11.2016 esitatud andmete esitamise teatisele muu hulgas selgitanud, et vastustaja hinnangul on 2006. a-l väljastatud kirjalik nõusolek kehtetu, ei saa seda kirja samuti lugeda teavitamiseks linnavalitsuse 09.12.2016 korralduse andmise menetlusest ega lugeda ka 23.11.2016 andmete esitamise teatises e-posti aadressi märkimist HMS § 27 lg 2 kohaseks nõusolekuks haldusaktide elektrooniliseks kättetoimetamiseks.
12.Halduskohus on õigesti järeldanud, et vaidlustatud korraldust tuleb käsitada koormava haldusaktina. Kuna haldusakti andmise pädevus hõlmab olemuslikult ka sama haldusakti muutmise ja kehtetuks tunnistamise (HMS § 64 lg 1 ja § 68 lg 2) ning tühisuse tuvastamise (HMS § 63 lg 4) pädevuse, siis on pädeval haldusorganil võimalik ilma seaduses eraldi sätestatud volituseta anda ka selline haldusakt, millega tuvastada varasemalt välja antud haldusakti kehtetus ehk kehtiva haldusakti puudumine (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2012 otsus nr 3-09-1625, p 14). Kuna kehtetul haldusaktil puudub regulatiivne toime, siis ei muuda selle kehtetuse tuvastamine iseenesest olemasolevaid õigussuhteid. Samas on tuvastava haldusakti näol ikkagi tegemist haldusaktiga, mille resolutsioonis tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks juriidiline fakt (s.o haldusakti kehtetus). Kuni vastav haldusakt kehtib, on selle resolutsioonis tuvastatu HMS § 60 lg-st 2 tulenevalt igaühele siduv ja järgimiseks kohustuslik. Ka haldusorganitel ja kohtutel on keelatud võtta hilisemates menetlustes oma otsuste aluseks fakte, mis ei ole kooskõlas tuvastava haldusaktiga, sõltumata sellest, kas tuvastatu vastab tegelikult tõele. Seda põhjusel, et haldusakti kehtivuse eelduseks ei ole selle õiguspärasus (HMS § 61). Haldusakti kehtetuse ekslik tuvastamine ei saa küll iseenesest tuua kaasa haldusakti tegelikku kehtetust, kuid selline haldusakti kehtetuse ekslik tuvastamine omab siiski 4(5)
3-17-1199 õigusjõudu ja sellest tuleb juhinduda niikaua, kuni kehtetust tuvastav haldusakt kehtib (vt ka I. Pilving. Haldusakti siduvus. Uurimus kehtiva haldusakti õiguslikust tähendusest rõhuasetusega avalik-õiguslikel lubadel. Doktoritöö. Tartu, 2006, lk-d 64 ja 137). Ühtegi HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühisuse alust Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korralduse nr 391 puhul ei esine, mistõttu on tegemist kehtiva haldusaktiga.
13.Ringkonnakohus nõustub halduskohtu järeldusega, et kuigi puuduvad tõendid 09.12.2016 korralduse varasema Xxx kinnistu omanikele P. V ja MTÜ-le Soovidepuu või 19.12.2016 sisse kantud Xxxb kinnistu omanikule D.V kättetoimetamise kohta, on kaebaja siiski saanud vaidlustatud haldusakti olemasolust teada juba oluliselt varem kui tema poolt väidetud 04.05.2017 ning kaebus on HKMS § 46 lg-te 1 ja 7 järgi esitatud tähtaja rikkumisega. U. Paasi 04.01.2017 e-kirjast (tl 28) pidi D.V selgelt mõistma, et ehitisregistris on tehtud uus kanne Xxxb kinnistul asuva väikeehitise püstitamiseks antud kirjaliku nõusoleku kehtetuks tunnistamise kohta. Seda, et D.V pidi nimetatud e-kirja kätte saama ja sellega tutvuma, kinnitab tema 05.01.2017 pöördumine (tl 29) Keila linnasekretäri poole. Kogu eeltoodud kirjavahetus toimus läbi D.V isikliku e-posti aadressi xxx. Väide U. Paasi 04.01.2017 e-kirja avamata jätmisest ja tema kontaktide blokeerimisest ei ole eluliselt usutav, sest see oli vastuseks kaebaja enda poolt U. Paasile 04.01.2017 saadetud e-kirjale ning vastus laekus juba 15 minutit pärast kaebaja pöördumist. Soovimatus linna järelevalveametnikuga suhelda ei saa õigustada kaebaja õigusi rikkuda võiva haldusakti mõistliku aja jooksul välja nõudmata jätmist. Mõistlik isik pidanuks pärast 04.01.2017 teavituse saamist tutvuma ehitisregistris olevate dokumentidega ning vajaduse korral nõudma põhjendamatu viivituseta Keila Linnavalitsuse 09.12.2016 korralduse temale kättetoimetamist, olenemata linnavalitsuse poolt rohkem kui poolteist aastat varem antud seisukohast kirjaliku nõusoleku kehtivuse kohta (tl 6-7p). Kaebajal pidanuks tekkima kahtlus, et vastustaja on oma varasemat seisukohta muutnud ning seda ka juhul, kui pidada võimalikuks, et valla ehitusnõunik kinnitas talle 14.12.2016 vastupidist, mis ei ole siiski usutav, sest eelduslikult oli ehitusnõunik linnavalitsuse 09.12.2016 korraldusega kursis. Asjaolu, et vaidlustatud korraldus toimetati kaebajale nõuetekohaselt kätte alles 17.10.2017 (tl 79; tl 95), ei välista HKMS § 46 lg 7 kohaselt kohtusse pöördumise tähtaja varasemat kulgemahakkamist.
14.Kaebaja väide, et kohus ei ole andnud menetlusosalistele vastamiseks võrdse pikkusega tähtaegu, ei oma kaebuse tähtaegsuse küsimuse lahendamisel tähtsust, sest see ei ole saanud mõjutada asja otsustamist. Ringkonnakohus selgitab siiski, et kohus ei pea andma HKMS § 122 lg 2 p-de 6 ja 7 alusel igale menetlusdokumendile vastamiseks võrdse pikkusega tähtaegu, vaid lähtub tähtaegade määramisel esmajoones tehtava menetlustoimingu või vastamist vajava küsimuse keerukusest või kiireloomulisusest. HKMS § 69 lg 1 annab kohtule lisaks võimaluse enda määratud tähtaegu mõjuval põhjusel pikendada nii menetlusosalise põhistatud avalduse alusel kui ka omal algatusel. Kaebaja ei ole viidanud, et kohtu määratud ebamõistlikult lühikese tähtaja tõttu jäi tal mõni menetlustoiming tegemata ega taotlenud kohtult ka tähtaegade pikendamist.
15.Eelneva põhjal jääb D.V määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.10.2017 määrus muutmata.
(allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.