Maksuõigus › Maksuotsused

3-16-2609 kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-16-2609 Eestis arvele võtmist pidi olema tehtud registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akt, kus ei ole isegi märgitud kuupäeva. Seda, et K-Capital OÜ oli auto õiguspärane omanik auto müümisel OÜ-le Nordauto Grupp, tõendab 21.09.2015 müügileping ning auto valdus, mida teostas sel ajal MI. Hiljem selgus, et MI ostis auto MNkäest 42 000 euroga ning pakkus seda kaebajale 54 000 euroga. MN kaebaja ei tunne. MTA tellitud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist (EKEI) käekirjaekspertiisiks esitatud koopia Discovery 4 müügilepingust ei ole kohane materjal ekspertiisi läbiviimiseks. LÕ pöördus Läti Riikliku Kohtuekspertiisi Büroo (Läti RKB) poole, et samade dokumentide koopiate pinnalt lasta ekspertiis teha, kuid sai vastuseks, et dokumendil, kus käekiri või allkiri on kopeeritud, ei ole võimalik tuvastada kõiki tunnuseid, mis esinevad dokumendi originaalis. Läti RKB keeldus ekspertiisi läbi viimast. Seega ei ole EKEI käekirjaekspertiis usaldusväärne tõend. JK pakkus 2015. a septembris kaebajale ostmiseks sõidukit Range Rover hinnaga 82 000 eurot. Kaebajal ei olnud raha, et seda osta, kuid leidis kliendi, kes väitis, et soovib autot osta hinnaga 85 000 eurot. LÕ arvas, et klient tahab näha auto tehnilist passi ja sealt ta võib näha, et JK OÜ on auto tegelik omanik ning pöörduda otse viimase poole. Selle tulemusel oleks kaebaja võinud loodetud vahendustasust ilma jääda. Sellepärast nõudis kaebaja JK OÜ-lt, et auto vormistatakse kaebaja nimele ja kui ost toimub, siis kaebaja kannab JK OÜ-le raha ja kui tehingut ei toimu, siis vormistatakse auto JK OÜ-le tagasi. Klient ei ostnud autot ära ja kaebaja andis auto JK OÜ-le tagasi koos ostu-müügi lepinguga, et viimane saaks auto tagasi enda nimele vormistada. Range Rover võis olla kaebaja valduses mõned päevad. Umbes nädal aega hiljem nägi LÕ JK Pärnus ja viimane rääkis, et oli auto edasi müünud 72 000 euroga. JK ütles, et ta müüs Range Roveri MI-le, kes soovib seda edasi müüa. LÕ võttis MI-ga ühendust ja lepiti kokku hinnas, milleks oli 75 000 eurot. Kaebaja pöördus OÜ Nordauto Grupp poole, et saada liising. LÕ palus MI-l auto Nordauto Grupp OÜ-sse viia, nagu eelmine kord. Auto tõi Nordauto Grupp OÜ ette LÕ-le tundmatu inimene. LÕ viis auto võtmed sisse ja palus MI-l saata auto müüja andmed Nordauto Grupp OÜ-sse. Kaebaja sai alles hiljem teada, et tegelikuks müüjaks Nordauto Grupp OÜ-le oli Amiksa Ehitus OÜ. Kui liising oli vormistatud, sai kaebaja auto Nordauto Grupp OÜ-st kätte. Kaebajal ei olnud vahendeid, et autosid otse müüjatelt osta, seetõttu pöörduski kaebaja liisinguandjate poole. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja ostis need autod ise, enne kui need Nordauto Grupp OÜ-le müüdi. Müügilepingud ja Maanteeameti register tõendavad vastupidist. K-Capital OÜ-lt ja Amiksa Ehitus OÜ-lt on autode ostjaks Nordauto Grupp OÜ, kes müüs need edasi liisingut pakkuvatele ettevõtetele, kellega kaebajal oli lepingud sõlmitud. Seega ei saa kaebajat süüdistada selles, et ta oleks ise ostnud autod ja siis need edasi müünud, kui seda ei tõenda mitte ükski tõend. Maksudest kõrvalehoidumine peab olema tahtlik tegevus. Antud juhul ei olnud kaebaja üldse ühegi müügitehingu pooleks. Kaebaja sai läbi liisingulepingute vaid autode valduse, mille eest ta peab maksma igakuist tasu. Kui riigil jäi käibemaks saamata, siis peaks seda sisse nõudma nendelt isikutelt, kes selle maksmata jätsid. Maksuhaldur on põhjendamatult laialt tõlgendanud ja rakendanud maksukorralduse seaduse (MKS) §-i 84, kui loeb kaebaja autode müüjaks olukorras, kus kaebajal ei olnud raha, et müügitehingutes osaleda. Kaebaja ei saanud teada ega eeldada, et müüjateks võivad olla ebaausad ettevõtted. Juhul, kui kohus ei tühista maksuotsust, siis palub kaebaja tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata ning määrata intressi määraks 0,03% päevas. Arvestades, et kaebaja suhtes on tehtud maksuotsus, millega pannakse kolmandate isikute maksukohustus kaebaja kanda, siis sellelt veel põhjendamatult suure intressi arvestamine on põhiseadusega vastuolus. 3(12)

3-16-2609

4(12)

3-16-2609 Maksuhaldur ei ole järeldusi teinud üksikute asjaolude pinnalt, vaid asjaolude omavahelises koostoimes ning jõudnud tõendikogumite pinnalt põhjendatud kahtluseni, et tehingud ei ole toimunud selliselt, nagu kaebaja väidab. Kontrollaktis ja maksuotsuses on maksuhaldur piisava põhjalikkusega esitanud asjas tuvastatud faktilised asjaolud ning põhjendanud, miks nende asjaolude pinnalt tehtud järeldused on majanduslikult ja eluliselt usutavamad kui see, et tehingud toimusid nii, nagu kaebaja väidab. Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale (MKS § 150 lg 1). Kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavat selgitust ega tõendeid maksuhalduri poolt välja toodud vastuoludele ja ebakõladele, mis maksuhalduri seisukoha ümber lükkaks. Tuvastatud on, et mõlema sõiduki puhul kanti variühingud omanikena Maanteeameti registrisse vahetult enne seda, kui omanikeks said pangad ja peale seda, kui pangad olid kaebaja finantseerimise aktsepteerinud. Sõiduki Discovery 4 registreerimisega seotud dokumentide võltsimisest ja nende Maanteeametile esitamisest saab otseselt järeldada, et LÕ teadis, et selle sõiduki müüjaks ei ole K-Capital OÜ. Sõiduki Range Rover puhul pakkus seda kaebajale müügiks samuti MI, kes ei olnud aga seotud Amiksa Ehitus OÜ-ga ega ka JK OÜga. Läbirääkimiste toimumise perioodil kasutusrendi lepingu sõlmimise ajal oli sõiduki omanik Maanteeameti registriandmete kohaselt just JK OÜ, kellelt oli kaebaja juba kord sama sõiduki soetanud. Amiksa Ehitus OÜ sai sõiduki omanikuks alles peale seda, kui kaebaja oli juba sõlminud kasutusrendilepingu LHV-ga. Seega on kaebaja väited registriandmetele tuginemise osas alusetud ega haaku tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kaebajal puudub taotluse osas tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks kaebeõigus (HKMS § 44 lg 1), kuna antud hetkel ei riiva viidatud paragrahvis toodud intressimäär veel tema subjektiivseid õiguseid. Kaebaja suhtes ei ole maksuhaldur teinud intressiotsust, vaid tegemist on üksnes arvestusliku intressiga ning intressi aluseks oleva põhinõude osas alles vaidlus käib.

3-16-2609 poolt võrreldud dokumendi puhul võis olla tegemist koopiaga ning ülejäänute puhul oli tegemist originaalidega. Seega ei ole Läti RKB hinnang koopiate alusel ekspertiisi tegemise võimalikkuse kohta asjakohane. Usaldusväärne ei ole MI poolt kohtuistungil antud selgitus, et 21.09.2015 lepingu koostas tema juuresolekul Pärnus MN. Väide, et Venemaa Föderatsiooni kodanik koostas eestikeelse lepingu, märkides seejuures selle koostamise kohaks ebaõige asukoha (Pärnu asemel Tallinn), ei kõla veenvana. Seda eriti EKEI ekspertiisi tulemuste kontekstis. Seejuures on maksuhaldur tuvastanud, et sõidukiga Discovery 4 sisenes Eesti Vabariiki hoopis AD (Politsei- ja Piirivalveameti 30.06.2016 vastus) ning MN väidetav esindaja AK on selgitanud, et tema allkiri volikirjal on võltsitud. Eeltoodust võib järeldada, et LÕ on andnud Soul Brothers OÜ esindajana maksumenetluses tegelikkusele mittevastavat teavet ning kaebaja osales tegelikkuses sõiduki Discovery 4 müügiprotsessis juba enne sõiduki väidetavat omandamist K-Capital OÜ poolt. Kahtlusi selles, et K-Capital OÜ on lisatud tehinguteahelasse kunstlikult (ja kaebaja oli sellest teadlik), süvendavad tehingutega seonduvad ajaliselt ebaloogilised toimingud. Sõiduki registreerimiseks 30.09.2015 K-Capital OÜ nimele puudus igasugune mõistlik vajadus ning see viitab formaalsele tegevusele eesmärgiga jätta mulje, et K-Capital OÜ osales tehinguteahelas. MI selgitus kohtuistungil seoses sõiduki registreerimisega 30.09.2015 K-Capital OÜ nimele ei ole veenev. MI seletuse kohaselt nõudis sõiduki registreerimist müüja (MN) ja registreerimise seisuga ei olnud veel kindel, et sõiduk edasi müüakse. See tähendaks, et 9 päeva pärast lepingu sõlmimist MN-ga otsustas MI realiseerida müüja tahte ja vormistada Pärnus sõiduki K-Capital OÜ nimele ning seejärel viia samal päeval sõiduk Tallinnasse, kus see võõrandada Nordauto Grupp OÜ-le. Selline tegutsemine ei tundu mõistlik. Maksumenetluses on tuvastatud, et dokumentide järgi oli Range Rover võõrandajaks Amiksa Ehitus OÜ ning kaebaja on olnud nimetatud sõidukiga seotud juba enne selle väidetavat müüki Amiksa Ehitus OÜ poolt. Lisaks nähtub dokumentidelt, et Nordauto Grupp OÜ on omandanud sõiduki Amiksa Ehitus OÜ-lt 12.10.2015 lepinguga, samas kui liisingleping LHV-ga (kus on müüjaks Nordauto Grupp OÜ) on sõlmitud juba 08.10.2015. Mõistliku ja heauskse isiku puhul ei saa pidada tavapäraseks seda, et organiseeritakse vahendaja ja liisingu kaudu sõiduki omandamine, tegemata selgeks, milline seos on sõidukit müügiks pakkunud isikul (MI) ja sõiduki omanikul (Amiksa Ehitus OÜ). Seejuures oli liiklusregistrisse kuni sõiduki omandamiseni Nordauto Grupp OÜ poolt (s.o kuni 12.10.2015) kantud sõiduki omanikuna hoopis JK OÜ. Kohtumenetluses esitatud versiooni JK, JK OÜ, MI, K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ omavahelistest tehingutest Range Roveriga seoses ei saa pidada usaldusväärseks. Kaebaja ei esitanud vastavat selgitust maksumenetluses ning lisaks loovad põhjendused, miks toimus lühikese aja jooksul korduv Range Roveri omaniku vahetus, ilma et sõiduki eest oleks keegi kellelegi maksnud, tehingutest ja isikute käitumisest niivõrd ebamõistliku kuvandi, et seda ei saa pidada äris tavapäraseks ning seetõttu ka usutavaks. Seejuures ei lange isikute ütlused sõiduki müügihinna osas kokku vormistatud dokumentidega. Eeltoodud asjaolud viitavad, et kaebaja poolt Range Roveri (kasutusõiguse) omandamise tehinguahel ei vasta tehingu(te) tegelikule majanduslikule sisule ja kaebaja oli sellest teadlik. Maksuhaldur on põhjendatult leidnud, et kaebaja poolt sõidukite Discovery 4 ja Range Rover omandamise (liisimise) tehingus (tehinguteahelas) ei osalenud tegelikkuses K-Capital OÜ ega Amiksa Ehitus OÜ, st nende kajastamine sõidukite edasimüüjatena ei vasta tehingu tegelikule majanduslikule sisule. Tuvastatud on ka asjaolu, et K-Capital OÜ ega Amiksa Ehitus OÜ ei tasunud riigieelarvesse tehingutega kaasnevat käibemaksukohustust, kuigi ostja (Nordauto Grupp OÜ) poolt kanti vastavad vahendid nende äriühingute arvelduskontodele.

6(12)

3-16-2609 Maksuhaldur on tuvastanud, et kriminaalasja nr 15930000194 raames leiti K-Capital OÜ-ga ja Amiksa Ehitus OÜ-ga seotud dokumendid AS valdusest, keda on alust seostada näiliste ostumüügitehingute korraldamisega ehk nn arvevabriku teenusega (tutvust AS-ga kinnitasid kohtuistungil nii MI, JK kui LÕ). Eeltoodud asjaolud loovad koostoimes põhjendatud kahtluse, et K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ osalemine Soul Brothers OÜ poolt sõidukite Discovery 4 ja Range Rover liisimise protsessis oli kunstlik. Kaebaja ei ole kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi veenvalt ümber lükanud või piisava kahtluse alla seadnud. Neid ei lükka veenvalt ümber ka tunnistajate kohtuistungil antud ütlused. Vaidlusealuste tehingute (tehingutejadade) tegelikuks sisuks võib pidada kaebaja poolt sõidukite Discovery 4 ja Range Rover liisimist ehk nö majanduslikku omandamist vastavalt Venemaa Föderatsiooni kodanikult (MN) ja käibemaksukohustuslasena registreerimata Eesti äriühingult (JK OÜ). Kuna nimetatud isikud ei olnud käibemaksukohustuslased, siis sõidukite liisimisel kasutusrendi vormis (s.o liisinguvõtja ei saa liisingmaksete tasumise tulemusena sõiduki omanikuks) lisandub müügihinnale käibemaks. Seega tähendas sõidukite omandamine liisingu kaudu kaebaja jaoks seda, et sõidukite maksumus oli käibemaksu võrra suurem, kui müüjate poolt soovitud hind. Liisinguarvete alusel oli kaebajal võimalik deklareerida sisendkäibemaksu 50% ulatuses (KMS § 29 lg 4). Käibemaksukohustuslastena registreeritud K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ lisamisega tehingutejadasse tekkis võimalus käibemaksukohustust vältida ning soetada sõidukid selle arvelt soodsamalt. K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ lisasid sõiduki edasimüügiarvele käibemaksu, mille tasus neile reaalselt Nordauto Grupp OÜ ning K-Capital OÜ-l ja Amiksa Ehitus OÜ-l oli kohustus vastav summa riigieelarvesse edasi kanda, mida nad ei teinud. Tuvastatud asjaolud annavad aluse eeldada, et vastav rahasumma jõudis hoopis tehinguteahelat kontrollivate isikuteni, mh kaebajani. Sellega saavutati olukord, et kaebajal oli sisuliselt võimalik soetada sõidukid käibemaksukohustust vältides, mida tulebki lugeda maksueeliseks MKS § 84 tähenduses. Nordauto Grupp OÜ-d ei ole alust pidada konkreetsetes tehingutes pahauskseks isikuks, st maksupettuse osaliseks. Seega puudub alus piirata tema sisendkäibemaksu mahaarvamist. Sellises olukorras tagabki käibemaksu neutraalsuse (KMS § 29 lg 3 p 1) olukord, kui lugeda MKS § 84 alusel K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ asemel sõidukite võõrandajaks kaebaja, kes oli kõnealustes tehingutes tegelikkuses K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ taga seisvaks isikuks ja nende pangakontole tasutud käibemaksu arvel alusetu maksueelise saajaks. Maksuotsuses väljatoodud faktilised asjaolud võimaldavad maksueelise saamist kohtul kontrollida. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et maksuhaldur on sisustanud MKS §-i 84 liiga laialt. Vaidlustatud maksuotsus ei sisalda intressinõuet. Seega ei ole MKS § 117 lg 1 käesoleva vaidluse seisukohast asjassepuutuv norm ning puudub alus ja vajadus analüüsida MKS § 117 lg 1 põhiseaduslikkust (vt ka Riigikohus otsus asjas nr 3-4-1-15-16). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7(12)

3-16-2609 Asjaolu, et LÕ viis Discovery 4 võtmed Nordauto Grupp OÜ-sse, ei tähenda, et auto oleks olnud pikemat aega LÕ valduses. MI-l ei olnud mingit vajadust ise autot Nordauto Grupp OÜsse viia. Kaebaja ei olnud kursis, kust K-Capital OÜ oli Discovery 4 saanud. Kaebajat huvitas auto liisingusse võtmine, kuna tal puudus auto väljaostmiseks raha. Midagi imelikku ja tavapäratut ei ole selles, et auto registreerimisel ja võõrandamisel käiakse üks kord Maanteeametis, et kahe müügilepingu alusel registrisse kanda koheselt viimane omanik, kes auto omandab. Auto liisingusse võtmisel ei teadnud kaebaja, kes olid auto eelmised omanikud. Maksumenetluse kestel selgus, et MI ostis auto MN käest 42 000 euroga ning pakkus seda kaebajale 54 000 euroga. Kaebajal ja LÕ-l ei olnud vahendeid auto väljaostmiseks, mistõttu oli ainus võimalus see liisingusse võtta. Halduskohus on need asjaolud jätnud õigusvastaselt hindamata. Väitmaks, et kaebaja ostis auto otse MN-lt ja müüs selle edasi Nordauto Grupp OÜ-le, peab olema faktiline eeldus, mida praegusel juhul ei ole. LÕ sai autost teada ainult MI kaudu, kes teostas auto üle valdust ja müüs selle Nordauto Grupp OÜ-le. MI selgitas kohtuistungil, et tema eesmärk oli teenida Discovery 4 edasimüügi pealt vaheltkasu. Halduskohus on andnud MTA kaudsetele ja ebamäärastele tõenditele suurema tõendusjõu kui MI ütlustele, kes täpselt selgitas, kuidas tehingud toimusid. Halduskohus on Discovery 4 tehingute puhul hinnanud vaid EKEI käekirjaekspertiisi. MTA ei ole esitanud 21.09.2015 taotlust sõiduki registreerimiseks, mille üle väidetavalt ekspertiis teostati. Samuti ei kajastu see maksutoimikus ega ole esitatud kohtule. Seega ei saa vaadelda seda dokumenti, mille kohta ekspertiis teostati. Ekspertiisi teostamisel kasutatud 21.09.2015 müügilepingu koopia ei ole kohane materjal ekspertiisi läbiviimiseks. Läti RKB keeldus ekspertiisi läbi viimast nimetatud müügilepingu koopia pinnalt, kuna tegemist ei ole originaaliga. Kui ei ole originaaldokumenti, siis ei saa EKEI ekspertiis olla usaldusväärne tõend, mille pinnalt väita, et LÕ on kirjutanud MN eest 21.09.2015 müügilepingu. Kaebajale jääb arusaamatuks, mille pinnalt seostatakse teda väidetava maksupettusega, kui tema ainus võimalus auto kasutamiseks oli see liisingusse võtta. Kui K-Capital OÜ jättis auto müügitehingult käibemaksu tasumata, siis see ei puuduta kaebajat, kuna tema tasub käibemaksu liisingu arvete tasumisega. Auto vahetas omanikke enne selle lõplikku müümist seetõttu, et ei tahetud näidata, kes on auto tegelik omanik, et mitte jääda ilma võimalikust vahendustasust. Auto formaalseid omanikuvahetusi registris ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks, kui JK antud ütluste kohaselt on see tavapärane praktika. MI ja IK selgitustest nähtuvalt oli neil kokkulepe, mille kohaselt sai MI 2000 eurot Amiksa Ehitus OÜ käest selle eest, et vahendas Amiksa Ehitus OÜ-le kliendi (s.o kaebaja). See ei ole seadusevastane ning MI ja Amiksa Ehitus OÜ vahelisest suhtest ei teadnud kaebaja midagi. Kaebaja sai alles ülevaatusel käies teada, et auto müüjaks on hoopis Amiksa Ehitus OÜ. Tunnistajad on kohtuistungil kõik tehinguga seotud ajaolud ära selgitanud, kuid halduskohus ei pidanud neid usutavaks. Seda, et Range Roveri müügi asjaolud olid kohtu jaoks ebatavapärased, ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks. Seejuures asjaolu, kas K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ olid reaalset majandustegevust omavad äriühingud või mitte, ei olnud kaebajal võimalik kontrollida. Halduskohus ei ole hinnanud kaebaja ja LÕ konto väljavõtteid, kust nähtub, et nii kaebajal kui ka LÕ-l ei olnud september‒oktoober 2015 rahalisi vahendeid autode ostmiseks. Maksumenetluses ega kohtus ei ole esitatud ja uuritud ühtegi tõendit, mis seoks kaebaja väidetava K-Capital OÜ ja Amiksa Ehitus OÜ maksupettusega autodelt laekunud käibemaksu 8(12)

3-16-2609 tasumata jätmisel. Kohus on jätnud hindamata ka asjaolu, et Range Rover omanik JK OÜ ei olnud käibemaksukohustuslane, mis omakorda teeb arusaamatuks MTA ja kohtu väite, et kaebaja osales väidetavas maksupettuses, et mitte tasuda käibemaksu. Maksudest kõrvalehoidumine peab olema kaebaja tahtlik tegevus, mille tulemusel oleks kaebaja pidanud saama kasu. Kaebaja sõlmis aga autode liisimiseks kasutusrendi lepingud, mis tähendab, et kaebaja kasutab autosid, kuid lepingu täitmisel ei omanda neid. Seega ei saa rääkida vara või väärtuse omandamisest ning alusetu on väita, nagu oleks kaebaja soodsamalt omandanud vaidlusalused sõidukid. Kuna maksuotsuses ei ole hinnatud kaebaja tahtlust ega maksupettuse kordasaatmise väidetavat eesmärki, siis on maksuotsuse juba seetõttu õigusvastane.

9(12)

3-16-2609 äriühingud. Tuvastatud asjaolud viitavad, et läbi ühise tuttava AS on tegutsetud ühiselt ja kooskõlastatult varifirmade formaalsel tehinguahelasse lisamisel. Maksuhaldur on kaebaja tahtlust analüüsinud kontrollaktis, mis on maksuotsuse lahutamatu osa. Kuigi maksueelise analüüs selgel kujul maksuotsuses puudub, siis ei anna see alust maksuotsuse tühistamiseks. Discovery 4 registreerimisega seotud dokumentide võltsimisest ja nende Maanteeametile esitamisest saab otseselt järeldada, et LÕ teadis, et selle sõiduki müüjaks ei ole K-Capital OÜ. Samuti saab tuvastatud asjaoludest järeldada, et kaebaja teadis, et Amiksa Ehitus OÜ ei ole Range Roveri tegelikuks müüjaks. Tuvastatud on, et mõlema sõiduki puhul kanti viidatud äriühingud omanikena Maanteeameti registrisse vahetult enne seda, kui omanikeks said pangad ja pärast seda, kui pangad olid kaebaja finantseerimise aktsepteerinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10(12)

3-16-2609

11(12)

3-16-2609

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.