Maksuõigus › Maksuotsused

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

2(13)

3-16-2609 võtmist pidi olema tehtud registreerimiseelse tehnonõuetele vastavuse kontrolli akt, kus ei ole isegi märgitud kuupäeva. Seda, et KC oli auto õiguspärane omanik auto müümisel NG-le tõendab 21.09.2015 müügileping ning auto valdus, mida teostas sel ajal M. I. Hiljem selgus, et M. I. ostis auto M. N. käest 42 000 euroga ning pakkus seda kaebajale 54 000 euroga. M. N. kaebaja ei tunne. 3) Kontrollakti kohaselt on selgunud, et ehkki M. N. nimel sõiduki registreerimise taotluse juurde esitati KC-ga sõlmitud müügileping, on KC nimele sõiduk MA-s ametlikult vormistatud alles pärast seda, mil Nordea pank oli sõiduki ostu finantseerimise aktsepteerinud. Kaebaja hinnangul ei ole selles midagi imelikku ja tavapäratut, et auto registreerimisel ja võõrandamisel käiakse ühe korra MA-s, et kahe müügilepingu alusel registrisse kanda koheselt viimane omanik, kes auto omandab. 4) Maksuhaldur on kontrollaktis väitnud nagu L. Õunapuu oleks ise täitnud M. N. nimel MAle esitatud taotluse ning M. N. ja KC vahel sõlmitud müügilepingu. Maksuhaldur on tellinud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudist (EKEI) käekirjaekspertiisi, milles on leitud, et vaidlustatud tekstid on väga tõenäoliselt kirjutanud L. Õunapuu. Maksuamet esitas käekirjaekspertiisiks koopia Discovery 4 müügilepingust, mis ei ole kohane materjal ekspertiisi läbiviimiseks. L. Õunapuu pöördus Läti Riikliku Kohtuekspertiisi Büroo (Läti RKB) poole, et samade dokumentide koopiate pinnalt lasta ekspertiis teha, kuid sai vastuseks, et dokumendil, kus käekiri või allkiri on kopeeritud, ei ole võimalik tuvastada kõiki tunnuseid, mis esinevad dokumendi originaalis. Läti RKB keeldus ekspertiisi läbi viimast. Seega ei ole EKEI käekirjaekspertiis usaldusväärne tõend. b. Tehingud sõidukiga Land Rover Range Rover Sport 5) J. K. pakkus 2015. a septembris kaebajale ostmiseks sõidukit Range Rover hinnaga 82 000 eurot. Kaebajal ei olnud raha, et seda osta, kuid kaebaja leidis kliendi, kes väitis, et soovib autot osta hinnaga 85 000 eurot. L. Õunapuu arvas, et klient tahab näha auto tehnilist passi ja sealt ta võib näha, et J. K. OÜ (JK) on auto tegelik omanik ning pöörduda otse viimase poole. Selle tulemusel oleks kaebaja võinud loodetud vahendustasust ilma jääda. Sellepärast nõudis kaebaja JK-lt, et auto vormistatakse kaebaja nimele ja kui ost toimub, siis kaebaja kannab JK-le raha ja kui tehingut ei toimu, siis vormistatakse auto JK-le tagasi. Juhtuski nii, et klient ei ostnud autot ära ja kaebaja andis auto JK-le tagasi koos ostu-müügi lepinguga, et viimane saaks auto tagasi enda nimele vormistada. Seoses võimaliku vahendustehingu katsega võis Range Rover olla kaebaja valduses mõned päevad. Umbes nädal aega hiljem nägi L. Õunapuu J. K. Pärnus ja viimane rääkis, et oli auto edasi müünud 72 000 euroga. L. Õunapuu oli pettunud, et miks J. K. temale sellise hinnaga autot ei pakkunud. J. K. ütles, et ta müüs Range Roveri M. I., kes soovib seda edasi müüa. L. Õunapuu võttis M. I. ühendust ja lepiti kokku hinnas, milleks oli 75 000 eurot. Kaebaja pöördus NG poole, et sealt lihtsamalt, kiiremalt ja parematel tingimustel liising saada. L. Õunapuu palus M. I. auto NG-sse viia, nagu eelmine kord. Auto tõi NG ette L. Õunapuule tundmatu inimene. L. Õunapuu viis auto võtmed sisse ja palus M. I. saata auto müüja andmed NG-sse. Kaebaja sai alles hiljem teada, et tegelikuks müüjaks NG-le oli AE. Kui liising oli vormistatud sai kaebaja auto NG-st kätte. 6) Maksuamet on kontrollaktis leidnud, et MTA-l puuduvad andmed, et M. I. oleks kuidagi AE-ga seotud. M. I. on kinnitanud, et ostis J. K. käest Range Roveri edasimüümiseks ja vormistas oma firma (KC) nimele. M. I. pidi saama laenu, kuid viimasel hetkel ei saanud ning andis auto tagasi J. K.. Järgmisel päeval helistas M. I. L. Õunapuu ja küsis kas ta ostis J. K. käest Range Roveri ja kas ei soovi seda müüa. M. I. kinnitas müügisoovi ja ei öelnud, et oli auto andnud tagasi J. K.. M. I. helistas J. K., et öelda, et leidsin kliendi, kuid J. K. ütles, et oli auto müünud AE-le (I. K.). M. I. helistas I. K. ja uuris, mis hinnaga ta sooviks seda autot müüa.

3(13)

3-16-2609 Lepiti kokku, et M. I. ütleb L. Õunapuule hinnaks 75 000 eurot, millest I. K. annab M. I.ile 2000 eurot. M. I.i ja AE vahelist kokkulepet tuleb lugeda maaklerilepinguks. 7) See ei oma tähtsust, et registrisse kanti AE omanikuna 4 päeva pärast kaebaja poolt kasutusrendilepingu sõlmimist. Liiklusseaduse (LS) § 77 lg 3 kohaselt peab registriandmete muutmiseks esitama MA-le nõuetekohase taotluse viie tööpäeva jooksul andmete muutumisest arvates. Seega on auto registreeritud AE nimele õigeaegselt. 8) Maksuhaldur väidab, et KC ja AE ei olnud reaalset majandustegevust omavad äriühingud. Sellist asja ei olnud ega ole kaebajal võimalik kontrollida. c. Tehingute ümberhindamine 9) Kaebajal ei olnud vahendeid, et autosid otse müüjatelt osta, seetõttu pöörduski kaebaja liisinguandjate poole. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks, et kaebaja ostis need autod ise enne kui need NG-le müüdi. Müügilepingud ja MA register tõendavad vastupidist. KC-lt ja AE-lt on autode ostjaks NG, kes müüs need edasi liisingut pakkuvatele ettevõtetele, kellega kaebajal oli lepingud sõlmitud. Seega ei saa kaebajat süüdistada selles, et ta oleks ise ostnud autod ja siis need edasi müünud, kui seda ei tõenda mitte ükski tõend. 10) Riigikohus on selgitanud, et maksukorralduse seaduse (MKS) § 84 kohaldamine on õigustatud juhul, kui tegemist on tehingutega, millel puudub majanduslik sisu ning mille eesmärk on vältida maksude tasumist (3-3-1-52-09). Seega peab maksudest kõrvalehoidumine olema tahtlik tegevus. Antud juhul ei olnud kaebaja üldse ühegi müügitehingu pooleks. Kaebaja sai läbi liisingulepingute vaid autode valduse, mille eest ta peab maksma igakuist tasu. Kui riigil jäi käibemaks saamata, siis peaks seda sisse nõudma nendelt isikutelt, kes selle maksmata jätsid. Maksuhaldur on põhjendamatult laialt tõlgendanud ja rakendanud MKS § 84, kui loeb kaebaja autode müüjaks, olukorras kus kaebajal ei olnud raha, et müügitehingutes osaleda. Kaebaja ei saanud teada, ega eeldada, et müüjateks võivad olla ebaausad ettevõtted. 11) Kaebajat ei saa süüdistada, et ta teadis või pidi teadma, et autode tegelikud müüjad ei ole KC ja AE, kui need isikud olid registrijärgseks autode omanikeks tehingute tegemise ajal. Sel juhul pidid olema valed ka MA registri kanded, mida aga tuvastatud ei ole ja tehingud tehtigi MA registri andmetele tuginedes. Maksuhaldur on pannud KC ja AE maksukohustuse õigusvastaselt ja ebaloogiliselt kaebaja kohustuseks olukorras, kus kaebaja ei ole autosid kunagi ostnud, neid müünud ja nende eest raha saanud. Lisaks sellele peab kaebaja tasuma veel ka igakuiseid liisingumakseid. d. Intress 12) Juhul, kui kohus ei tühista maksuotsust, siis palub kaebaja tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätta see kohaldamata ning määrata intressi määraks 0,03% päevas. Arvestades, et kaebaja suhtes on tehtud maksuotsus, millega pannakse kolmandate isikute maksukohustus kaebaja kanda, siis sellelt veel põhjendamatult suure intressi arvestamine on põhiseadusega vastuolus.

Maksu- ja Tolliamet palub 26.01.2017 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

a. Tehingud sõidukiga Land Rover Discovery 4 1) Kaebaja on püüdnud kaebuses leida loogilisi seletusi maksuhalduri toodud väidetele, kuid need jäävad väheveenvaks. EKEI ekspertiisiaktist nähtub, et väga tõenäoliselt on L. Õunapuu ise koostanud M. N. ja KC vahelise müügilepingu ning taotluse MA-le sõiduki registrisse kandmiseks. See on otsene tõend selle kohta, et L. Õunapuu on võltsinud dokumente ning

4(13)

3-16-2609 esitanud valeandmeid MA-le ja MTA-le. Kaebuses on kaebaja küll proovinud seada ekspertiisiakti usaldusväärsuse kahtluse alla, kuid on teinud seda eksliku eeldusega, et ekspertiisi teostamiseks on EKEI kasutanud dokumentide koopiaid. Seega on kaebaja väited ekspertiisiakti ebausaldusväärsusest alusetud ning kaebusele lisatud Läti RKB vastus asjakohatu. Kaebuses väidetu, nagu L. Õunapuu ei tea midagi M. N. ja autost sai ta teada M. I.i kaudu, ei vasta tõele. Samuti seab eelnev kahtluse alla kaebusele lisatud M. I.i seletuste usaldusväärsuse, millele tuginedes on kaebaja üritanud maksuhalduri väidetele loogilisi seletusi leida. 2) Maksuhaldur on tuvastanud, et KC ei omanud reaalset majandustegevust. Samuti leiti kriminaalmenetluse raames kõnealuse tehinguga seotud arved ja lepingud A. S. arvutist ja A. S. kodust leiti ühtlasi ka M. I. digi-ID PIN ja PUK koodidega. Seega on olemas piisavad faktilised alused maksuhalduri põhjendatud kahtlustele, et KC puhul on tegemist varifirma tunnustega äriühinguga, mille tegevust oli L. Õunapuul võimalus selliselt kontrollida, et fabritseeris selle äriühingu nimel dokumente ning lisada äriühing teadlikult tehinguahelasse. Selliselt tegelikkusele mittevastavate dokumentide fabritseerimine viitab kaebaja tahtlikule tegutsemisele, mille motiiviks oligi saadav maksueelis. 3) Kaebaja esitas kaebuses põhjendused ka selle kohta, miks M. I. ise tehingu asjus NG-ga ei suhelnud. Koostoimes muude maksuhalduri tuvastatud asjaoludega on loogilisem ja ka eluliselt usutavam maksuhalduri versioon, et sõiduk oli L. Õunapuu valduses juba varasemalt ning M. I.i roll kogu tehingus oli üksnes formaalne, mistõttu pidi L. Õunapuu ka ise pidama läbirääkimisi KC ja NG vahelise tehingu üle. Tavapraktikat arvesse võttes on mõistlik eeldada, et sõiduki omanik ja müüja esitab ise enda andmed tehingu vormistamiseks, lepib kokku tehingu hinnas ja lepingutingimustes ning sõiduki üleandmises. Kaebuses esitatud versioon, mille kohaselt tõi M. I. sõiduki NG ette ja andis võtmed L. Õunapuule, on otsitud ega ole tavapärane ja eluliselt usutav. Maksuhaldur on palunud L. Õunapuul tõendada suhtlust M. I.iga telefonikõnede väljavõttega, millest L. Õunapuu aga maksumenetluses keeldus. 4) MA dokumentidest nähtub, et 30.09.2015 on esmalt esitatud taotlus omanikuvahetuse muutmiseks, millega sai sõiduki omanikuks KC. Samal kuupäeval on esitatud uus taotlus omanikuvahetuse muutmiseks, millega sai omanikuks Nordea ja vastutavateks kasutajateks SB ja L. Õunapuu. Seega on käitutud vastupidiselt sellele, mida kaebaja tavapäraseks peab. Hiljem on küll kaebuses üritatud põhjendada omanikukande muutmise taotluse esitamise hilist aega vajadusega teostada enne registreerimist tehnonõuete kontroll, kuid sealjuures on jäetud tähelepanuta, et tehnonõuete kontroll oli juba teostatud 21.09.2015. Seega annab eelnev aluse järelduseks, et KC nimele vormistati sõiduk üksnes formaalselt peale seda, kui Nordea oli sõiduki ostu finantseerimise aktsepteerinud. b. Tehingud sõidukiga Land Rover Range Rover Sport 5) Arvestades maksupettustele iseloomulikku varjatust, ei olegi reeglina võimalik tõendada osaliste kokkulepet, vaid üksnes kaudsete tõendite kaudu koordineeritud tegevust. Antud juhul iseloomustavad seda näiteks asjaolud, et A. S. arvutist ja kodust leiti lisaks KC dokumentidele ka AE arveid ja lepinguid ning juhatuse liikmele I. K.ile SEB Pank AS-s avatud konto andmed koos kasutajanime, kasutajatunnuse ja salasõnaga. Samuti leiti sealt arvutist MTA korraldus AE-le. AE arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt kanti hiljem raha üle ka JK-le. See annab aluse põhjendatud järelduseks, et mõlema äriühingu juhtimine oli A. S. kontrolli all ning kaebajal oli sarnaselt KC-le võimalus maksueelise saamise eesmärgil kasutada AE-d. Samuti on oluline arvestada L. Õunapuu eelnevat tegevust tehingutes sõidukiga Discovery 4 ja ka sellega seoses M. I.i seletuste ebausaldusväärsust. Kaebusega esitatud isikute paljasõnalised seletused on hiljem välja mõeldud, et selgitada kuidagigi sõiduki vormistamist nende seotud äriühingute vahel, kuid kaebaja ei suuda veenvalt kõrvaldada tekkinud kahtlust maksueelise

5(13)

3-16-2609 saamise eesmärgil valeandmete esitamisest. Sõiduki müüjale J. K.le ei meenunud maksumenetluse käigus üldse, millal ja kuidas ta leidis ostjaks AE, samuti ei meenunud talle ka see, kus ja kellega leidsid aset kohtumised sõiduki müügiga seonduvalt. Kui sellistes olukordades aktsepteerida kontrollimatult nn „vahendustehinguid“, siis muutuks ostjale, kes teadlikult soovis sisendkäibemaksu alusetult maha arvata, maksukohustuse määramine sisuliselt võimatuks. Ei saa õigeks pidada seda, et teadlikult alusetut maksueelist püüelnud ostja pääseks maksukohustusest üksnes seetõttu, et tehingute ahelasse on kaasatud täiendav juriidiline isik, kelle puhul väidetakse, et ta vahendas teenust (vt ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-11-2288, p 9). 6) Küsimus ei ole selles, et oleks rikutud LS nõudeid, vaid selles, et sellisel omanikukandel puuduks tavapäraselt sellises tehingustaadiumis igasugune loogiline seletus. Selline tegevus viitab tahtele luua ekslik ettekujutus, et NG-le müüs sõiduki AE. Kaebaja viitas ka ise kaebuses, et tavapäraselt käiakse auto registreerimisel ja võõrandamisel ühe korra MA-s, et kahe müügilepingu alusel registrisse kanda koheselt viimane omanik. Seega on ka siinkohal kaebaja väidetav tegevus enda esitatud seisukohaga vastuolus. c. Tehingute ümberhindamine 7) Maksuhaldur ei ole järeldusi teinud üksikute asjaolude pinnalt, vaid asjaolude omavahelises koostoimes ning jõudnud tõendikogumite pinnalt põhjendatud kahtluseni, et tehingud ei ole toimunud selliselt nagu kaebaja väidab. Ka Riigikohus on maksuasjades tõendamisstandardi osas selgitanud, et enamasti kinnitavad maksupettuses osalemise põhjendatud kahtlust asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis (vt 3-3-15-13 p 13). Kontrollaktis ja maksuotsuses on maksuhaldur piisava põhjalikkusega esitanud asjas tuvastatud faktilised asjaolud ning ka põhjendanud, miks nende asjaolude pinnalt tehtud järeldused on majanduslikult ja eluliselt usutavamad kui see, et tehingud toimusid nii nagu kaebaja väidab. Tõendamiskoormus on üle läinud kaebajale (MKS § 150 lg 1). Kaebaja ei ole esitanud tõsiseltvõetavat selgitust ega tõendeid maksuhalduri poolt välja toodud vastuoludele ja ebakõladele, mis maksuhalduri seisukoha ümber lükkaks. Maksuhaldur on loogiliselt ja piisavalt kogutud tõenditele tuginevalt põhjendanud, miks ta leiab, et tehingute tegelik majanduslik sisu seisnes selles, et kaebaja ostis ise sõidukid ja müüs edasi NG-le ning maksude maksmisest kõrvalehoidmise eesmärgil näidati müüki varifirma tunnustega äriühingutelt. Selline kaebaja tegevus saab aga olla üksnes teadlik ja tahtlik. 8) Tuvastatud on, et mõlema sõiduki puhul kanti viidatud äriühingud omanikena MA registrisse vahetult enne seda, kui omanikeks said pangad ja peale seda, kui pangad olid kaebaja finantseerimise aktsepteerinud. Sõiduki Discovery 4 registreerimisega seotud dokumentide võltsimisest ja nende MA-le esitamisest saab otseselt järeldada, et L. Õunapuu teadis, et selle sõiduki müüjaks ei ole KC. Sõiduki Range Rover puhul pakkus seda kaebajale müügiks samuti M. I., kes ei olnud aga seotud AE-ga ega ka JK-ga. Läbirääkimiste toimumise perioodil kasutusrendi lepingu sõlmimise ajal oli sõiduki omanik MA registriandmete kohaselt just JK, kellelt oli kaebaja juba kord sama sõiduki soetanud. AE sai sõiduki omanikuks alles peale seda, kui kaebaja oli juba sõlminud kasutusrendilepingu LHV-ga. Seega on kaebaja väited registriandmetele tuginemise osas alusetud ja ei haaku tuvastatud faktiliste asjaoludega. d. Intress 9) Osaliselt oleks tulnud jätta kaebus menetlusse võtmata. Kaebaja on esitanud taotluse tunnistada MKS § 117 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks. Selles osas kaebajal kaebeõigus puudub (HKMS § 44 lg 1), kuna antud hetkel ei riiva viidatud paragrahvis toodud intressimäär veel tema subjektiivseid õiguseid. Kaebaja suhtes ei ole maksuhaldur teinud intressiotsust, vaid tegemist on üksnes arvestusliku intressiga ning intressi aluseks oleva põhinõude osas alles 6(13)

3-16-2609 vaidlus käib. Seega tuleks eelneva taotluse osas kaebajale kaebus tagastada (HKMS § 121 lg 2 p 1).

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus leiab, et SB kaebus ei anna alust MTA 16.11.2016 maksuotsuse tühistamiseks.

7(13)

3-16-2609 10 palli skaalal tugevuselt teisel astmel. Ekspertiisiaktile lisatud selgitusest nähtub, et kui esimene aste („sama kirjutaja“) tähendab, et võrreldud dokumentide kirjutamine erinevate isikute poolt ei ole reaalne, siis teise astme („väga tõenäoliselt on sama kirjutaja“) puhul on tõenäosus, et kirjutajaks on keegi teine isik, väga väike. Seega on eksperdi veendumus 10 palli skaalal maksimumilähedane ning kohtul puudub alus selles kahelda. EKEI puhul on tegemist riikliku ekspertiisiasutusega, mis juhindub oma tegevuses ekspertiise ja uuringuid reguleerivatest õigusnormidest. Seega on põhjendatud eeldada EKEI hinnangute sõltumatust ja usaldusväärsust. EKEI ekspertiisiakti ei sea kohtu jaoks piisava kahtluse alla ka kaebaja poolt esitatud Läti RKB selgitus käekirjaekspertiisi võimalikkuse kohta (tl 31-34). Kaebaja poolt esitatud tõlkest (tl 35) nähtub, et Läti RKB seisukoha puhul on tegemist üldise hinnanguga küsimuses, kas dokumendil, kus käekiri või allkiri on kopeeritud, on võimalik tuvastada kõiki tunnuseid, mis esinevad dokumendi originaalis. MTA ja MA vahelistelt dokumentide üleandmise ja vastuvõtmise aktidest, MTA taotlusest EKEI-le ning EKEI ekspertiisiaktist (MTA vastuse lisad 39-44, tl 103-111) nähtub, et üksnes ühe EKEI poolt võrreldud dokumendi puhul võis olla tegemist koopiaga ning ülejäänute puhul oli tegemist originaalidega. Seega ei ole Läti RKB hinnang koopiate alusel ekspertiisi tegemise võimalikkuse kohta asjakohane. Kohtu hinnangul ei saa usaldusväärseks pidada ka M. I.i poolt kohtuistungil antud selgitust, et 21.09.2015 lepingu koostas tema juuresolekul Pärnus M. N.. Väide, et Venemaa Föderatsiooni kodanik koostas eestikeelse lepingu, märkides seejuures selle koostamise kohaks ebaõige asukoha (Pärnu asemel Tallinna), ei kõla veenvana. Seda eriti EKEI ekspertiisi tulemuste kontekstis. Seejuures on maksuhaldur tuvastanud, et sõidukiga Discovery 4 sisenes Eesti Vabariiki hoopis A. D. (Politsei- ja Piirivalveameti 30.06.2016 vastus – MTA vastuse lisa 29, tl 99) ning M. N.i väidetav esindaja Aleksandr Kudrjavtsev on selgitanud, et tema allkiri volikirjal on võltsitud (volikiri – MTA vastuse lisa 21, tl 95; A. Kudrjavtsevi seletus – MTA vastuse lisa 30, tl 100-101). Eeltoodust võib järeldada, et L. Õunapuu on andnud SB esindajana maksumenetluses tegelikkusele mittevastavat teavet ning kaebaja osales tegelikkuses sõiduki Discovery 4 müügiprotsessis juba enne sõiduki väidetavat omandamist KC poolt. Iseenesest ei oleks selles midagi lubamatut, et L. Õunapuu koostab M. N.i nimel lepingu (eeldusel, et see vastab M. N.i tahtele ja viimane selle allkirjastab), samas asjaolu, et kaebaja vastavat asjaolu eitab, viitab selgelt soovile varjata sõiduki omandamisega seotud tegelikke asjaolusid ja eelkõige seda, millistel asjaoludel on edasimüügiahelasse kaasatud KC. Kahtlusi selles, et KC on lisatud tehinguteahelasse kunstlikult (ja millest kaebaja oli teadlik), süvendavad tehingutega seonduvad ajaliselt ebaloogilised toimingud. Olgugi, et sõiduki ostumüügileping KC ja NG vahel on sõlmitud 30.09.2015 (MTA vastuse lisa 16, tl 93-94), sõiduk käis NG-s tehnilises kontrollis 01.10.2015 (NG e-kiri – MTA vastuse lisa 13, tl 92) ja samal päeval allkirjastati liisingleping Nordeaga (MTA vastuse lisa 11, tl 86-90), siis Nordea on esitanud esimese arve kaebajale juba 29.09.2015 (MTA vastuse lisa 12, tl 91). See tähendab, et Nordea käsitas kaebajat liisinguvõtjana juba enne seda kui sõiduki müüja (NG) sai maksuhaldurile esitatud dokumentidest nähtuvalt sõiduki omanikuks. Seejuures on 30.09.2015 esitatud MA-le avaldus Discovery 4 vormistamiseks liiklusregistris KC nimele (MTA vastuse lisa 26, tl 97). See tähendab, et avaldus esitati samal päeval, kui sõiduki omanikuks sai dokumentide järgi NG ja päev hiljem, kui Nordea oli esitanud sõiduki osas esimese arve kaebajale. Samal päeval, s.o 30.09.2015 on esitanud avalduse sõiduki registriandmete muutmiseks seejuures ka Nordea (MTA vastuse lisa 27, tl 98). Sõiduki registreerimiseks 30.09.2015 KC nimele puudus igasugune mõistlik vajadus ning pigem viitab see formaalsele tegevusele, eesmärgiga jätta mulje, et KC tõepoolest tehinguteahelas osales. 8(13)

3-16-2609 M. I.i selgitus kohtuistungil seoses sõiduki registreerimisega 30.09.2015 KC nimele ei ole veenev. M. I.i seletuse kohaselt nõudis sõiduki registreerimist müüja (M. N.) ja registreerimise seisuga ei olnud veel kindel, et sõiduk edasi müüakse (M. I. ei mäletanud, kas avaldus liiklusregistrile esitati samal päeval 21.09.2015 lepingu sõlmimisega). See tähendaks, et 9 päeva pärast lepingu sõlmimist M. N.iga otsustas M. I. realiseerida müüja tahte ja vormistada Pärnus sõiduki KC nimele ning seejärel viia samal päeval (30.09.2015) sõiduk Tallinnasse, kus see võõrandati NG-le. Selline tegutsemine ei tundu mõistlik. Seejuures on Nordea pidanud ennast juba 29.09.2015 sõidukit võõrandama õigustatud isikuks, mis seab kahtluse alla M. I.i seletuse, et 30.09.2015 ei olnud veel kindel, kas sõiduk õnnestub edasi müüa. b. Tehingud sõidukiga Land Rover Range Rover Sport (Amiksa Ehitus OÜ)

3-16-2609 (MTA vastuse lisa 49, tl 115 ja 122). 75 000 eurot oli dokumentide järgi hoopis NG müügihind LHV-le (NG arve – MTA vastuse lisa 49, tl 116). Lisaks on tähelepanuväärne, et I. K. kinnitas kaebaja poolt kohtule esitatud seletuses ning M. I. ja J. K. kohtuistungil, et JK võõrandas sõiduki AE-le hinnaga 70 000 eurot. Arvestades, et JK ei olnud käibemaksukohustuslane, võib eeldada, et vastav hind ei sisaldanud käibemaksu. Seega tuleb järeldada, et AE võõrandas sõiduki NGle edasi kahjumlikult, kuivõrd 74 000 eurosest edasimüügihinnast moodustas sõiduki hind 61 666,67 eurot (ja käibemaks 12 333,33 eurot). Kokkuvõtvalt viitavad eeltoodud asjaolud sellele, et kaebaja poolt Range Roveri (kasutusõiguse) omandamise tehinguahel ei vasta tehingu(te) tegelikule majanduslikule sisule ja kaebaja oli sellest teadlik. Eelkõige puudutab see AE väidetavat osalemist tehinguteahelas. c. Tehingute ümberhindamine

10(13)

3-16-2609 asjaolud ja kaudsed tõendid kogumis. Põhjendatud kahtluse tõendamise standard on oluliselt madalam kui teo tõendamisel süüteomenetluses. Maksumenetluses piisab mõistlikust kahtlusest, mida põhjendatakse ja mis on eluliselt usutav. Olukorras, kus on põhjendatud kahtlus maksukohustuslase osalemises maksupettuses, läheb tõendamiskoormus vastavalt MKS §‐le 150 üle maksukohustuslasele . Kaebaja ei ole kogutud tõendite alusel tehtud järeldusi veenvalt ümber lükanud või piisava kahtluse alla seadnud. Muu hulgas ei lükka maksuotsuse järeldusi veenvalt ümber tunnistajate poolt kohtuistungil antud ütlused. Tähelepanuväärne on seejuures, et M. I. kinnitas ka ise tunnistajana, et ei saanud deklaratsioonide esitamise programmidest aru ja A. S. aitas teda. Samuti kinnitas M. I., et kui ta KC võõrandas, siis maksuvõlga äriühingul ei olnud, st maksukohustus oli täidetud. Nimetatu viitab, et M. I. ei omanud tegelikkuses ülevaadet või arusaama KC tegevusest.

3-16-2609 käibemaks 12 333,33 eurot. Formaalselt on tegemist kahjumliku tehinguga, kuid jättes käibemaksu riigieelarvesse üle kandmata, oli edasimüük kuritarvitusega seotud isikutele siiski kasumlik. Kokkuvõttes võimaldas see tehingutejada tulemusena soetada sõiduki riigieelarveliste vahendite arvel soodsamalt. Maksupettuse konspiratiivset iseloomu arvestades ei ole raha (eriti sularaha) liikumise jälgimine tihtilugu võimalik ega seetõttu ka vajalik, st riigieelarvesse üle kandmata jäetud raha jõudmist pettusega seotud isikute kasutusse saab asjaolusid kogumis hinnates eeldada. Maksumenetlusega ja maksuotsusega ei pea tuvastama, et maksukohustuslane osales maksupettuses, vaid vaja on näidata, miks on maksuhalduril selline põhjendatud kahtlus (vt selle kohta Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p-d 9 ja 10).

12(13)

3-16-2609 vaidlustatud maksuotsuse seaduslikkus. Seega puudub kohtul käesolevas asjas alus ja vajadus analüüsida MKS § 117 lg 1 põhiseaduslikkust.

(allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Kruusvee Kohtunik

13(13)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.