Otsuse avalikult teatavaks 27. veebruar 2018, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
3-17-1087 M.L. kaebus Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsuse nr 40 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks jätkata Haabersti linnaosa üldplaneeringu menetlusega
Menetlusosalised
Kaebuse esitaja: M.L., esindaja v.adv Merilin Ojasaar Vastustaja: Tallinna linn, esindajad Eva Vanamb ja Gea Rossi
Asja läbivaatamise viis
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.
3.Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.03.2018. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse
päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Linnavolikogu kehtestas 20.04.2017 otsusega nr 40 Haabersti linnaosa üldplaneeringu.
2.22.05.2017 saabus Tallinna Halduskohtule M.L. kaebus Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsuse nr 40 tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks jätkata Haabersti linnaosa üldplaneeringu menetlusega.
3.24.05.2017 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 15.01.2018 määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.
KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
4.Kaebuse esitaja palub tühistada Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsuse nr 40 ja kohustada Tallinna linna jätkata Haabersti linnaosa üldplaneeringu menetlusega alljärgnevatel põhjustel. Kaebaja märgib, et põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Otsusega kehtestutud üldplaneeringu kohaselt on Havi tn 26, Tallinn määratud 75% ehk ca 3,75 ha ulatuses rohealaks. Üldplaneeringu kohaselt on rohealas keelatud nii hoonete kui rajatiste ehitamine (v.a avalikuks kasutamiseks mõeldud spordi- ja puhkeehitised). See tähendab, et otsusega piiratakse kaebaja kui kinnistu omaniku õigust talle kuuluvat vara vabalt kasutada. Kaebaja hinnangul on selline piirang käsitletav kaebaja PS § 32 tuleneva õiguse rikkumisena.
4.1.Kaebaja leiab, et otsus on õigusvastane ja tuleb tühistada vastuolu tõttu HMS § 54 ja
56.Käesoleval juhul on otsusega tunnistatud kehtetuks Tallinna Linnavolikogu poolt 11.01.2011 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneering (edaspidi Tallinna üldplaneering), mis nägi terve kinnistu juhtfunktsioonina ette perspektiivse elamumaa koos kõrghaljastuse säilitamisega. Kehtestatud üldplaneeringuga on määratud kinnistust ca 75% ulatuses rohealaks ning kõigest 25% ulatuses pereelamute alaks. Otsuse seletuskirjast ega üldplaneeringu materjalides ei sisaldu haldusorgani põhjalikke ja motiveeritud põhjendusi Kinnistu maakasutuse ja ehitamise õiguste kitsendamise osas. Sisuliselt on vastustaja piirdunud üksnes väitega, et selline piirang on vajalik keskkonnakaitselistest eesmärkidest lähtuvalt. Kaebaja huvide kaalumist otsusest ei nähtu. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik veenduda, kas haldusorgan on arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja kinnistu omaniku huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebuse esitaja arvates ei ole otsuses Tallinna üldplaneeringu muutmise vajadust veenvalt põhjendatud ning kaalumisel ei ole võetud arvesse planeeringualal paiknevate kinnistuomanike usaldust kehtiva üldplaneeringuga kindlaksmääratud maakasutuse ja ehitustingimuste säilimise suhtes. Paljasõnaliste ja tõendamata järelduste esitamine ei täida haldusakti motiveerimiskohustust ja kaalutlusõiguse nõuet. (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-37-04, nr 3-3-1-62-02 p 11 ja 12 ning 3-3-1-23-16 p 14.)
4.2.Ostus rikub kaebaja põhiõigusi ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja leiab, et puuduvad mistahes objektiivsed ja kaebaja huvidest olulisemad põhjendused muuta üldplaneeringuga väikeelamute ala rohealaks. Kaebaja kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muudatus ei ole põhjendatud ja rikub kaebaja põhiõigusi (oma vara vabalt kasutada ja käsutada) seadusega vastuolus oleval viisil ning õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtet.
Kaebaja hinnangul ei ole haldusorgan kõnealusel juhul arvestanud, et kinnistu omanikul on tekkinud Tallinna üldplaneeringu alusel põhjendatud õiguspärane ootus selles osas, et detailplaneeringuga on võimalik muuta kinnistu sihtotstarve 100% ulatuses elamumaaks. Sellele teadmisele tuginedes on kaebaja maksnud viimased 20 aastat kinnistu eest äärmiselt kallist maamaksu, nt alates 2012. a kuulub kinnistu eest iga-aastaselt tasumisele maamaks koguni summas 4 118 eurot. Haldusorgan on kinnistu kaebajale, kui õigustatud subjektile tagastamisel üheselt kinnitanud, et kogu kinnistu ulatuses on võimalik elamuarendus. Nimetatud asjaolu oli kaebaja jaoks määrava tähtsusega otsustamaks maa tagastamise ja kompenseerimise vahel. Kinnistu maakasutuse juhtotstarbe muutmine üldplaneeringus ette nähtud viisil tähendab kaebajale seda, et kinnistu muutub tema jaoks väärtusetuks. Haldusorgan ei saa eeldada, et kinnistu omanik loobub kinnistu sihtotstarbe muutmise soovist ning lubab edaspidi ilma takistusteta kõikidel soovijatel kinnistul vabalt ringi liigelda ja seal aega veeta. Avalikkusele avatud ja keskkonnasõbraliku ruumi säilitamine ning loomine on kindlasti oluline avalik huvi, mida peab arvestama ja kaaluma, kuid antud juhul ei kaalu see üles kaebaja huvi jagada ca 5 ha suurune kinnistu elamumaa sihtotstarbega kruntideks.
4.3.Vastustaja on jätnud planeeringu menetlemisel välja selgitamata olulised asjaolud ning huvid kaalumata. Üldplaneeringu koostamisel on lähtutud ebaõigetest andmetest.
4.3.1.Kaebaja leiab, et vastustaja seisukohta roheala määramise osas ei toeta otsuse seletuskirjas viidatud Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju hinnang (tl 61-65p). Nimetatud hinnang hõlmas ka kaebaja kinnistut. Esiteks, viidatud keskkonnamõju hinnangust ei nähtu, et selle koostamise käigus oleks kinnistul või selle lähiümbruses tuvastatud hallhaigru püsielupaiku. Isegi kui nüüdseks on kinnistul avastatud hallhaigrute pesasid, ei anna see alust määrata 75% ulatuses ehk ca 3,75 ha suuruses osas kinnistu rohealaks. Pesade olemasolu korral tuleb nende asukohad kaardistada ning alles seejärel saab analüüsida, kas ja millises mahus on võimalik kinnistut hoonestada ning milliseid keskkonnamõjude leevendamise meetmeid tuleb rakendada. Teiseks, kinnistu osas läbi viidud dendroloogiline inventuur on tuvastanud, et hallhaigru pesad ei paikne kinnistu osas, mis on üldplaneeringuga ette nähtud rohealaks. Seega ei saa nimetatud asjaoluga põhjendada kinnistu 75% ulatuses rohealaks määramist. Kolmandaks, ei tulene keskkonnamõjude hinnangust, et planeeringuala kogu ulatuses hoonestamine oleks välistatud ja tooks endaga kaasa ulatuslikud ja kahjulikud keskkonnamõjud. Hinnangu kohaselt on keskkonnakaitseliselt oluline planeerida kinnistud võimalikult suured ning hoonestus planeerida nii, et väärtuslik puistu säilib.
4.3.2.Kaebaja rõhutab, et täiendavalt selgub otsuse seletuskirjast, et kogu kinnistut pereelamute alaks ei ole võimalik määrata seetõttu, et väärtuslike metsaosadena käsitletakse kõiki idaosa puistuid ning nimetatud puistud on mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi. Kaebaja toob välja, et kinnistu osas viidi 2013.a mais ja juunis läbi dendroloogiline inventuur. Ekspert Olev Abneri poolt koostatud hinnangust (tl 66-70p) selgub, et loodusliku mitmekesisuse seisukohast on väärtuslikumad kinnistu edelaosas paiknevad mustika kasvukohatüübi männi-kuuse segapuistud (eraldised 10, 11), aga ka karusambla kasvukohatüübi männi-kuuse segapuistu (eraldis 9). Hinnangust nähtuvalt paikneb II väärtusklassi haljastus üksnes metsaeraldistel nr 9, 10 ja 11 ja moodustab kõigest ca 1,3 ha suuruse ala kogu kinnistust.
Kaebaja toob välja, et kokkuvõtvalt asub ekspert seisukohale, et säilitada tuleb üksnes kinnistu edelaosas mustika ja karusambla kasvukohatüübi kuuse-enamusega puistud (eraldised 9, 10, 11), mis on Kakumäel vähe levinud ning mis on suurema loodusliku mitmekesisusega. Eraldiste nr. 9 ja 10 lõunaosas paikneb Tallinna suurim hallhaigru koloonia. Mujal uuritud alal võib plaanida hoonestamist, säilitades eelistatult suurema võraga h. mände. Kõige väiksema mõjuga on reljeefi kõrgemal osal paikneva Havi tn. 26 keskosa hoonestamine, kus paremates toitumistingimustes kasvavad männid on tormiheitele kõige vastupidavamad. Teiseks toob kaebaja välja et naaberkinnistu Kakumäe tee 120 detailplaneeringu raames koostatud keskkonnamõjude strateegilise hindamise aruande kohaselt paiknevad kinnistul üksnes üksikuid I ja II väärtusklassi puud. Seega ei vasta tõele haldusorgani väide, et kogu Kakumäe poolsaare puistud on väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi. Kolmandaks on ekspert A. Aaspõllu Kakumäe poolsaarel paikneva Kiviranna tee 1b//Mäepere tn 12 ja Kiviranna tee 3a kinnistu osas tuvastanud, et vaatamata vajalikule hooldusraiele, on mitmed puud haigestunud ning tuleks kõrvaldada. Kokkuvõtvalt on ekspert leidnud, et: „Kuna hariliku männi juur läheb otse sügavale pinnasesse, võimaldab see rajada võimalikud uued elamud küllalt ligidale.“ (tl 71-73). Eelnevalt esitatuga on kaebaja arvates tõendatud, et ekslik on vastustaja seisukoht, et kõik idaosa puistud on ökoloogiliselt väärtuslikud ja neid tuleb säilitada. Kaebaja leiab, et viimati viidatud arvamusest nähtub, et metsaalade säilimise eesmärgil tuleb nende osas teostada senisest ulatuslikumat raiet ning säilitamisele kuuluvate puud võimaldavad metsaalade hoonestamist ilma looduskeskkonda kahjustamata. Kaebuse esitajale kuuluva ca 5 ha suuruse kinnistu puhul on ökoloogiliselt väärtuslik kõigest ca 25% suurune ala (sellele alale jääb ka väidetav haigrute koloonia), mistõttu ei ole põhjendatud haldusorgani poolt kinnistu ca 75% ulatuses rohealaks määramine. Oluline on rõhutada ka seda, et kaebaja poolt kinnistule kavandatud hoonestusega säilib olemasolev väärtuslik kõrghaljastus, s.o säilitatakse kõik olulise ökoloogilise väärtusega puud (tl 73p), mis jäetakse kavandatava planeeringulahendusega elamukruntide koosseisu. Seega toetavad elamukruntide ja neil asuvate hoonete planeeritud asukohad väärtusliku kõrghaljastuse säilitamise eesmärgi saavutamist. Kaebaja rõhutab, et tema poolt koostatud planeeringulahendus on vastavuses Kakumäe tee 100 keskkonnamõju hinnanguga, mille kohaselt peavad kinnistud olema võimalikult suured ja planeeritud nii, et väärtuslik puistu säiliks.
4.3.3.Kaebaja toob välja, et temale teadaolevalt puudub huvigrupp, kes oleks taotlenud Tallinna üldplaneeringus maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamute ala muutmist rohealaks või maa-ala määratlemist rekreatsioonialana, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et puudub avalik huvi maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks. Täiendavalt märgib kaebaja, et avalikult kasutatavad rohealad on üldjuhul üldkasutatava maa sihtotstarbega munitsipaalomandis olevad maaüksused, millel paiknevad olemasolevad haljasalad ja linnapargid. Elamumaa või mistahes muu sihtotstarbega kinnistud ei ole avalikult kasutatavad olenemata sellest, kas tegemist on era-, munitsipaal- või riigi omandis olevate maaüksustega, kui maaomanik ei ole selleks eelnevalt nõusolekut andnud. Seega ei ole üldplaneeringuga võimalik määrata eraomandis olevaid kinnisasju avalikuks kasutamiseks. Tallinna linn ei ole tuvastanud asjasse puutuvate isikute huve ega ole neid põhjalikult analüüsinud ja kaalunud rikkudes sellega HMS § 4 (vt ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-37-04 p 11 ja 3-4-1-3-4 p 37) nõudeid.
4.4.Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
4.4.1.Kaebaja on üldplaneeringu menetluses rõhutanud, et kinnistu maakasutuse juhtotstarbe küsimuse otsustamine kuulub mitte üldplaneeringu vaid detailplaneeringu reguleerimisalasse. Üksnes detailplaneeringu menetluse ja selle raames tehtavate toimingute tulemusel on võimalik jõuda selgusele, milline on kinnistu maakasutuse juhtotstarve ning kas ja millises ulatuses on põhjendatud määrata see rohealaks. Vastavasisulist seisukoht toetab kaebaja arvates ka Haabersti linnaosa halduskogu 28.02.2006 otsus nr 15 „Kakumäe poolsaare rohealade arengukava“, mille punkti 1.3 kohaselt jäetakse riigimetsa piirile ülemineku ala, mille täpne suurus otsustatakse detailplaneeringu käigus (tl 7475). Selguse huvides märgib kaebaja, et ei nõustu muus osas Kakumäe poolsaare rohealade arengukavaga, kuna sellel puuduvad igasugused põhjendused, alusuuringud ja kaalutlusotsused maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamute ala muutmiseks rohealaks. Kui kinnistu juhtfunktsiooniks jääb 75% ulatuses roheala, on detailplaneeringu menetluse raames haldusorganil komplitseeritud, kui mitte võimatu kaaluda ja hinnata, kui suures ulatuses on kinnistul elamuarendus lubatud ja kui suur peaks olema üleminekuala. Kavandatava üldplaneeringuga kehtestatud maakasutuse juhtotstarbe muutmine detailplaneeringu menetluse raames ei ole perspektiivne (üldplaneeringuga määratud maakasutuse sihtotstarbe muutmine saab kõne alla tulla vaid väga erandlikel juhtudel). Kaebaja leiab, et vastustaja ei ole kaebuse esitaja eeltoodud seisukohtadega otsuse tegemisel arvestanud.
4.4.2.Kaebaja on seisukohal, et antud juhul ei ole haldusorgan kohelnud kõiki üldplaneeringule vastuväite esitanud isikuid võrdselt rikkudes sellega PS § 12. Kaebaja selgitab, et peale üldplaneeringu avalikke väljapanekuid on lisandunud uus maakasutuse juhtotstarve - konfliktala (K). Konfliktala definitsiooni kohaselt on konfliktalaks ala, millele üldplaneering maakasutuse juhtotstarvet ei määra ning mis lahendatakse hiljem koostatava detailplaneeringuga. Ala hoonestamise ulatus määratakse kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest lähtuvalt. Alal tuleb tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus ümbritsevate rohestruktuuridega. Selline juhtotstarve on määratud eelkõige riigile kuuluvate kinnistute osas aadressidega Kakumäe tee 47, Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92 ja Kakumäe tee 101 (s.o. maakasutuse juhtotstarve on muudetud peale Üldplaneeringu vastuvõtmist rohealast konfliktalaks) ja Riigimaa nr 8 maaüksuse osas (s.o. maakasutuse juhtotstarve on muudetud rohealast pereelamute alaks, mida kinnitab TLPA 05.10.2016. a kiri nr 3-17/2910-1 (tl 75p). Kirjast tuleneb: „Maa-ameti ettepanek oli näidata vaidlusalused kinnistud valge alana millele koostataks hiljem osaüldplaneering. /.../ tähistada üldplaneeringus antud kinnistud konfliktalana seades tingimuse, et konfliktala tulevane maakasutus ja ehitusõigus määratakse hiljem eraldi koostatava detailplaneeringuga. /.../ Tallinna Linnaplaneerimise Amet nõustub Maa-ameti ja Harju Maavalitsuse esitatud kompromissettepanekuga ning määrab üldplaneeringus antud kinnistud konfliktalaks, mille maakasutus määratakse hiljem koostatava detailplaneeringuga. Seletuskirja lisatakse uus maakasutuse juhtotstarbe termin, konfliktala.“ Kaebaja märgib, et otsusest ei selgu, miks ei ole haldusorgan kaalunud kaebaja kinnistu osas konfliktala moodustamise võimalust. Olukorras, kus Tallinna üldplaneeringuga määratud kinnistu juhtotsrabe muutmine ja roheala ulatus on küsimused, mis ei kuulu üldplaneeringu reguleerimisalasse ja seetõttu oleks olnud põhjendatud kaaluda võimalust konfliktala moodustamiseks (s.o. olukord kus üldplaneering maakasutuse juhtotstarvet ei määrata ning konfliktala lahendatakse hiljem koostatava detailplaneeringuga). Kaebaja leiab, et alternatiivselt oleks haldusorgan pidanud kaaluma kinnistu määramist täies ulatuses rohevõrgustiku arengualaks. Need on üldplaneeringu kohaselt olemasolevad rohealad, mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses rohealadeks ka tulevikus. Ala hoonestamise
võimalikkus ja ulatus määratakse sel juhul kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest (taimestiku, loomastiku, linnustiku, elupaigatüüpide jms) uuringutest lähtudes. Käesoleval juhul on haldusorgan vastavad asjaolud ja alternatiivid jätnud põhjendamatult kaalumata ning rakendanud kinnistu suhtes ilma põhjaliku alusinformatsioonita väga ulatuslikke piiranguid. Kaebaja on seisukohal, et olukorras, kus osad kinnistud on määratud konfliktalaks, kuid kaebaja kinnistu osas on vastav lahendus jäetud üldse kaalumata, on tegemist ebavõrdse kohtlemise põhimõtte olulise rikkumisega. Otsusest ei selgu haldusorgan kaalutlused, millistel põhjustel on linn otsustanud isikuid samadel asjaoludel ebavõrdselt kohelda. Asjaolu, et haldusorgan on jätnud planeerimismenetluse seisukohalt olulised aspektid tähelepanuta ning sisuliselt hindamata ning on isikuid ebavõrdselt kohelnud, kinnitab kaebaja seisukohta, et tegemist on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks oleva olulise kaalutlusveaga. Seetõttu on vaidlustatud otsus õigusvastane ja kuulub tühistamisele.
4.5.Kaebaja leiab, et Tallinna linna tuleb kohustada üldplaneeringu menetlust jätkama. Kaebaja märgib, et tal ei ole õigust nõuda konkreetse sisuga planeerimislahenduse kehtestamist, küll aga on kaebajal, kui planeeringust huvitatud isikul, õigus nõuda, et kohalik omavalitsus teeks planeerimismenetluse raames läbikaalutud ja põhjendatud otsuse. Kaebaja palub arvestada kõiki tühistamiskaebuse põhjendusi vastava nõude põhjendustena.
4.6.Oma täiendavates seisukohtades märkis kaebaja veel, et vastustaja ei ole Haabersti üldplaneeringu menetluses läbi viinud ühtegi ekspertiisi ega kogunud spetsialistide arvamusi Kakumäe poolsaarel paikneva kaebaja kinnistu hoonestamise võimaluste analüüsimiseks, millest tulenevalt on vastustaja rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebaja ei nõustu sellega, et Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneering kinnitab, et suuremas osas ei ole kinnistu hoonestamine keskkonnakaitselistest kaalutlustest lähtuvalt põhjendatud. Samuti ei kinnita seda nimetatud detailplaneeringu menetluses läbi viidud keskkonnamõju hindamine. Kaebaja rõhutab, et tegemist 16 aasta vanuse detailplaneeringuga. Kaebaja toob välja, et kuigi vastustaja viitab oma vastuses kaebuse lisale 12, ei nähtu otsusest, et vastustaja on üldplaneeringu koostamisel juhindunud kaebuse lisas 12 esitatud Havi tn 26 ala puittaimestiku haljastuslikust hinnangust. Seda kinnitab üheselt asjaolu, et üldplaneeringuga nähakse pereelamute alana ette see osa kinnistust, mis on hinnangu kohaselt haigrute kaitseala (eraldised 9, 10 ja 11) ning rohealana on ette nähtud ala, kus ei ole haigrute pesitsemisala tuvastatud (eraldised 1-8). Kaebaja ei nõustu vastustaja väitega, et kuna kinnistu puhul oli ette nähtud kõrghaljastuse säilitamise kohustus, siis ei saanud kaebajal tekkida õigustatud ootust selles, et kinnistut on võimalik hoonestada. Vastustaja vastavasisuline seisukoht on selgelt demagoogiline, kuna kinnistu 75% ulatuses rohealaks määramine sisuliselt välistab nimetatud osas kinnistu hoonestamise võimaluse. Seevastu kõrghaljastuse säilitamise kohustusega pereelamute alaks määramine võimaldab kinnistu hoonestada, arvestades seejuures keskkonnakaitselisi piiranguid. Nagu kaebaja on eelnevalt esile toonud, võib antud juhul olla keskkonnakaitseliselt oluliselt mõistlikum hoonestada kinnistut läbiva kraavi ja mere vaheline ala (mis on antud juhul määratud rohealaks). Seda juhul, kui lähtuda eeldusest, et kinnistul paikneb jätkuvalt haigrute pesi (mida ei ole keskkonnamõjude hindamine tuvastanud ning mida ei ole vastustaja poolt kontrollitud). Kaebaja leiab, et vastustaja viide võimalikule üldplaneeringu muutmisele detailplaneeringuga ei ole põhjendatud ning on vastuolus vastustaja enda teiste väidetega.
Kokkuvõtvalt leiab kaebaja, et vastustaja ei ole tegelikkuses kaebaja üldplaneeringu menetluses esitatud selgitusi ja seisukohti arvestanud. Vastustaja ei ole tuvastanud asjasse puutuvate isikute huve ega neid põhjalikult kaalunud. Vastustaja ei ole suutnud tõendada, et on kaalutlusõigust teostades arvestatud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus ei ole põhjendatud ega motiveeritud.
4.7.Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 3492,60 eurot sh riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 123-125p).
VASTUSTAJA SEISUKOHT
5.Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses.
5.1.Vastustaja leiab, et kohalik omavalitsus ei ole otsuse tegemisel oma pädevuse piire üldplaneeringu menetluse käigus ületanud, on arvestatud huvitatud isikute seisukohtade ja õigustega. Vastustaja on kindlal seisukohal, et Haabersti linnaosa üldplaneeringu (üldplaneering) koostamisel ja kehtestamisel ei ole rikutud seadusi ja norme ega neid kaebaja seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid tagamisele. Üldplaneeringu koostamisel on arvestatud 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduses (PlanS v.r) sätestatud planeeringu avaliku menetluse nõuetega ning lähtutud §-s 8 toodud üldplaneeringu sisule esitatavatest nõuetest. Üldplaneeringule on koostatud keskkonnamõjude strateegiline hindamine, millele on Keskkonnaamet andnud heakskiidu. Üldplaneering on planeeringumaterjalidest nähtuvalt teiste asutuste hulgas kooskõlastatud Keskkonnaameti, Maanteeameti, Põhja-Eesti Päästekeskuse ja Terviseameti Põhja talitusega, kelle poolt esitatud märkustega on planeeringu koostamisel arvestatud. Üldplaneeringu sisulise lahenduse otstarbekuse üle on kaalutlusõiguse alusel ainupädev otsustama kohalik omavalitsus, kelle pädevuses on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse järgi kohaliku elu küsimuste, kaasa arvatud territoriaalplaneerimise iseseisev ja lõplik korraldamine ning otsustamine. Seetõttu juhul, kui planeeringulahendus ei ole vastuolus kehtivate seaduste ja normidega, on erinevate kinnisasja omanike huvide arvesse võtmisel ning planeeringuga kavandatavate ehitus- ja maakasutustingimuste ruumilise sobivuse üle otsustajaks kohalik omavalitsus. Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneeringu (arvutivõrgus kättesaadav https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=136002&fd=1&leht=1&q_sort=elex_akt.akt_vk p) puhul on tegemist õiguspärase korraldusega st see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise ajal kehtinud õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
5.2.Vastustaja märgib, et PlanS v.r § 16 lg 1 p 4 sätestas, et üldplaneeringuid koostatakse koostöös planeeritava maa-ala elanike ja teiste huvitatud isikutega. Koostöö väljendub selles, et kohalik omavalitsus informeerib planeeringu menetluse etappidest avalikkust planeerimisseaduses sätestatud korras ja loob võimalused huvitatud isikutel esitada planeeringulahenduse kohta ettepanekuid ja märkusi, sh vastuväiteid avaliku väljapaneku ajal, sest avalikkuse kaasamise kõige tähtsamaks ja laiaulatuslikumaks võimaluseks on planeeringu avaliku väljapaneku korraldamine. Just avaliku väljapaneku kestel on võimalik igaühel esitada ettepanekuid ja vastuväiteid planeeringulahenduse kohta ning kohalik omavalitsus on kohustatud neid mõistlikul määral kaaluma. Käesoleval juhul on kohalik omavalitsus korraldanud üldplaneeringu avaliku väljapaneku kahel korral. Üldplaneeringu materjalidest ja kehtestamise otsusest nähtub, et kaebaja oli teadlik planeeringulahendustest ning on saanud väljendada oma seisukohti planeeringu koostamise käigus, mida tõendab ka kaebaja vastuväidete esitamine teisel üldplaneeringu avalikul väljapanekul. Kaebaja esindaja on saanud väljendada oma seisukohti 01.12.2011; 23.02.2012; 05.03.2012 kirjadega. Vastuväiteid
esitanud isiku vastuväidete arvesse võtmise kohta või arvestamata jätmise kohta on omavalitsus andnud oma põhjendatud seisukoha 04.05.2012 vastuskirjas. Seega on kaebaja saanud kasutada oma protsessiõigusi üldplaneeringu koostamisel ja seeläbi olnud planeeringu koostamisse kaasatud, mis ongi planeerimisseaduse eesmärk. Sellest tulenevalt ei ole vastustaja hinnangul põhjendatud kaebuses toodud väide, et kaebajat ei ole ära kuulatud.
5.3.Vastustaja leiab ka, et üldplaneeringu kehtestamise otsust on piisavalt motiveeritud nii otsuses kui ka selle seletuskirjas. Üldplaneeringu kehtestamise otsuses on selgelt välja toodud kaalutlused üldplaneeringu kehtestamiseks. Vastustaja viitab PlanS v.r § 8 lg 3 ja § 4 lg 2 p 2 ning märgib, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine üldplaneeringuga ei ole mitte seadusega tagatud omandiõigus, vaid võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning avalike huvidega. Seega peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja teiste huvitatud isikute põhjendatud seisukohtadega. Samuti peab kinnisasja omanik silmas pidama, et kohalik omavalitsus lähtub oma tegevuses eelkõige tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise põhimõttest ning keskkonnakaitse vajadustest. Kuigi üldplaneeringu lahendusega võivad kaasneda negatiivsed mõjud subjektiivselt tajutavatele materiaalsetele õigustele, on planeeringuala kinnisasjade omanike isikute õiguste teostamisvabadus samuti piiratud planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohtadega. Omanik saab nõuda omavalitsuselt kinnistu sihipärase kasutamist (antud juhul maatulundusmaana). Kinnistu senise ehitusõiguse (sh sihtotstarbe) muutmisel tuleb arvestada kehtivate planeeringutega ning omavalitsuse planeerimisdiskretsiooniga.
5.4.Vastustaja selgitab, et Havi tn 26 kinnistu kohta kehtib Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kehtestatud „Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneering“ (arvutivõrgus kättesaadav https://oigusaktid.tallinn.ee/?id=3001&aktid=87652), millega on Havi tn 26 kinnistu määratud maatulundusmaaks. Kehtiva detailplaneeringu kohaselt jagati olemasolev maatulundusmaa sihtotstarbega Kakumäe tee 100 kinnistu üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks tootmismaa krundiks, üheks üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks ning on määratud kruntide ehitusõigus elamute ehitamiseks. Kehtivas detailplaneeringus on leitud tasakaalustatud lahendus avaliku ja erahuvi vahel st looduskoosluse säilimise ja kinnistu omaniku huvide vahel kinnistute hoonestamiseks. Planeeritavad kinnistud olid varasemalt kaetud kogu ulatuses metsaga. Kehtivas detailplaneeringus on määratud, millises ulatuses oli võimalik planeeritavat ala hoonestada, et oleks piisavalt tagatud kõrghaljastuse säilimine, nähes selleks ette maatulundusmaa sihtotstarbega krundi. Nimetatud detailplaneeringu koostamise käigus viidi läbi mitmeid erinevaid alusuuringuid (keskkonnamõju hinnang, Kakumäe tee 100 detailplaneeringu ala puittaimestiku haljastuslik hinnang), mille alusel on Tallinna Linnaplaneerimise Amet andnud oma seisukoha ja nägemuse nimetatud piirkonna linnaehituslikust arengust. Detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidud keskkonnamõju hinnangus on ühe alternatiivina kaalutud kogu ala hoonestamist pereelamutega. Ekspertide seisukohalt ei ole see alternatiiv aga keskkonnakaitseliselt vastuvõetav, kuna see võiks oluliselt kahjustada kinnistu puistu keskkonnaseisundit kuni selle hävimiseni. Samuti on märgitud, et keskkonnakaitseliselt olulise metsapinna vähendamine on negatiivse mõjuga kinnistule, Kakumäe piirkonnale ja ka laiemas plaanis Tallinnale tervikuna. Keskkonnamõju hinnangus on peetud keskkonnakaitseliselt vastuvõetavaks ja sobivaks alternatiiviks, et kinnistu jääb osaliselt elamumaaks ja osaliselt metsamaaks. Keskkonnamõju hinnangu kohaselt ei tohtinud puistusse rajavatavad elamud metsa hävitada.
Vastustaja rõhutab, et nii Tallinna Keskkonnaameti 07.02.2012 seisukoha nr 6.1-4.2/26 kohaselt kui ka O. Abneri 2013. aasta Havi tn 26 ala puittaimestiku haljastusliku hinnangu kohaselt kasvavad kinnistul III kategooria kaitsealune taimeliik Rootsi kukits, mis on keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine” võetud kaitse alla ja lisaks Tallinna suurim hallhaigrute koloonia. Samuti on haljastuslikus hinnangus toodud, et hallhaigrute koloonia ja hoonestava ala vahele tuleb jätta puhver. Uuringu kohaselt tuleb ennekõike säilitada eraldised 9, 10 ja 11, kuid haljastuslikult oluliseks on hinnatud ka eraldised 1, 2, 3, 5, 7 ja 8. Linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine, s.t. tuleb lõpetada seniste asumite laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. Seega tuleneb selgelt puittaimestiku haljastuslikust hinnangust, et alal kasvab suures osas väärtuslik ja oluline haljastus. Kaebaja väide, et hallhaigrute koloonia asub planeeringualal üksnes väidetavalt, on kummastav arvestades asjaolu, et kaebaja ise on esitanud kaebuse lisana 2013. aastal teostatud puittaimestiku haljastusliku hinnangu, mis samuti kinnitab üheselt, et antud väide on tõene. Samuti kinnitab hinnang ka, et alal kasvab kaitsealune rootsi kukits nagu ka Tallinna Keskkonnaamet on oma kirjas märkinud.
5.5.Vastustaja toob välja, et kaebajale kuuluv vaidlusalune Havi tn 26 kinnistu, mis on üldplaneeringus osaliselt rohealaks määratud, ongi kehtiva detailplaneeringu alusel moodustatud maatulundusmaa krunt, mis on kaetud kõrghaljastusega. Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud „Tallinna üldplaneeringu“ kohaselt on planeeringuala juhtotstarve perspektiivne väikeelamu ala koos kõrghaljastuse säilitamisega ehk põhiliselt ühepere- ja ridaelamutele, samuti üksikutele väiksematele 3-4-korruselistele elamutele mõeldud ala, kus võib paikneda elamupiirkonda teenindavaid asutusi ja väiksemaid kaubandusteenindusettevõtteid, seega ka vastavalt Tallinna üldplaneeringule tuli alal kõrghaljastus säilitada. Seega ei saanud kaebajal ka Tallinna üldplaneeringu kohaselt tekkida õigustatud ootust oma kinnistut maksimaalselt hoonestada, vaid ka varasemalt ala suhtes kehtinud Tallinna üldplaneeringu kohaselt pidi kõrghaljastuse alal maksimaalselt säilitama sh säilitama terviklikud metsalad. Vastustaja hinnangul on kaebaja läbi kehtiva detailplaneeringu oma kinnistu osas Tallinna üldplaneeringu tegelikult juba realiseerinud st kaebaja on saanud õiguse endale kuulvale metsaga kaetud kinnistu sihtotstarbe muutmiseks osaliselt elamumaaks ning ehitusõiguse elamute ehitamiseks ning tasakaalustamiseks määrati detailplaneeringus maatulundusmaa sihtotstarbega krunt, millel tuli säilitada looduslik metsaala.
5.6.Vastustaja juhib tähelepanu, et kaebajale on tagastatud maa metsamajandusmaana, mitte elamumaana. Seega ei saanud kaebajal kuidagi tekkida õigustatud ootust kogu kinnistule endale sobivas mahus ehitusõiguse saamiseks. Lisaks ei ole asjakohane kaebuses toodud väide, et kohalik omavalitsus peaks omandama tagastatud metsamaa juhul kui kinnistuid hoonestada ei lubata, kuna Eestis on palju erametsa omanikke, kes endale kuuluvat metsa säästlikult ja heaperemehelikult majandavad ning kes samuti metsaalale ehitusõigust ei saa ega soovigi. Samuti pidi kaebaja maa tagastamise taotlemisel arvestama maamaksu tasumisega. Kaebaja on taotlenud kahel korral Havi tn 26 kinnistu kohta uue detailplaneeringu algatamist. Tallinna Linnaplaneerimise Amet 09.10.2015 kirjaga nr 3-2/3296 – 1 ja 08.02.2017 kirjaga nr 3 2/3296 on TLPA nõustunud detailplaneeringu algatamisega ning kinnistu hoonestamisega, kuid mitte nii suures ulatuses, kui kaebaja on soovinud (vt tl 103 lahendusskeem). Seejuures on TLPA kaebajale selgitanud, et alale võib kavandada kuni ühe rea elamumaa sihtotstarbega krunte ning üldplaneeringuga kavandatud roheala tuleb jätta arendusest puutumata. TLPA on lisanud, et detailplaneeringu koostamisel tuleb tellida taimestiku inventuur ning haudelinnustiku uuring ja selle pinnalt selgub rohevõrgustiku arendusalale hoonestamise võimalikkus ja ulatus. Seega ei ole TLPA keeldunud uue detailplaneeringu algatamisest ja ehitusõiguse määramisest, vaid põhjendatult määranud detailplaneeringu koostamiseks
lisatingimuse taimestiku ja linnustiku uuringute tellimiseks, mille pinnalt saab detailplaneeringu staadiumis hinnata, kas ja millises ulatuses on võimalik Havi tn 26 kinnistut hoonestada.
5.7.Vastustaja selgitab, et Tallinna Linnavolikogu poolt 10.03.2011 otsusega nr 28 vastu võetud Haabersti linnaosa üldplaneeringu kohaselt on Havi tn 26 kinnistu maakasutuse juhtotstarbeks määratud osaliselt rohealad (planeeringuala läbiva kraavi ja mere vaheline ala ning kraavi edelakallas) ja osaliselt pereelamute ala rohevõrgustiku arengualal. Rohevõrgustiku arengualad on olemasolevad rohealad, mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses rohealadeks ka tulevikus. Nende alade hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest. Keskkonnaalased uuringud ei saa piirduda vaid üksikutele puudele haljastusliku väärtushinnangu andmisega, vaid uuring peab andma hinnangu ala metsale laiemalt, hinnates selle ökoloogilist väärtuslikkust tervikliku kooslusena (elupaigatüübina). Uurida ja hinnata tuleks ka ala taimestikku sh kaitsealused taimed, loomastikku ja linnustikku, lisaks pinnakatte omadusi ja veerežiimi ning hinnata kavandatava tegevuse (hoonestuse rajamine) võimalikku mõju looduskooslustele. Keskkonnaalaste uuringute järgi on võimalik hinnata ala hoonestamise võimalikkust ja ulatust, hoonete paiknemist kinnistul ning alles hoida võimalikult terviklikud metsaalad, millel säilib ökoloogiline väärtus, tagatud on toimiv rohevõrgustiku sidusus ümbritsevate rohestruktuuridega ning kuhu saab planeerida ka puhkeotstarbelist tegevust. 5.8.Vastustaja leiab, et üldplaneeringus on arvestatud looduskaitseliste aspektiga, väljakujunenud hoonestusalade ja kehtivate detailplaneeringutega sh Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneeringuga. Hoonestusaladele ja rannaaladele on planeeritud terviklikumad omavahel ühenduses olevad rohealad. Üldplaneeringus on planeeritud ka rohekoridorid, tänavahaljastus ning säilitatava või loodava rohevõrgustikuga arengualad. Rohealadeks sai määrata ennekõike need alad, kus on kõrghaljastus täna säilinud ning nende säilitamine ongi avalikes huvides, millest kohalik omavalitsus on muuhulgas üldplaneeringu koostamisel ja kehtestamisel lähtunud. Kuna kaebajale kuuluv maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistu on ka täna sisuliselt metsala (roheala) ja ka kehtiv detailplaneering näeb sinna ette kõrghaljastuse säilimise, siis ei saanud kaebajal kuidagi tekkida õigustatud ootust selle kinnistu hoonestamiseks endale sobivas maksimaalses mahus. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ kohaselt on maatulundusmaa põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa või maa, millel on metsa- või põllumajanduslik potentsiaal. Rõhutame, et huvitatud isikutel on õigus nõuda, et planeeringu koostamist korraldav kohalik omavalitsus arvestaks nende huvidega, kuid nad ei või eeldada, et nende erahuvi kaalub igal juhul üles planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohad. Vastustaja leiab, et avalik huvi ei pea alati väljenduma aktiivses vormis, st ei pea olema eraldi huvigruppi, kes taotleb rohealadeks määramist nagu kaebuses toodud. Avalik huvi seisukohast on teatud asjad kogu ühiskonna jaoks tähtsad (loodus, keskkond, kultuuriväärtused). Üldplaneeringu kehtestamine ja elluviimine tagab linnaosa ruumilise arengu eesmärkide saavutamise.
5.9.Vastustaja selgitab, et täna kehtiva planeerimisseaduse (PlanS) § 124 lg 2 kohaselt on detailplaneeringu eesmärk eelkõige üldplaneeringu elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt on detailplaneeringu olemasolul detailplaneering ehitusprojekti koostamise alus. Seega ehitustegevus ei toimu üldplaneeringu alusel, vaid selleks tuleb kõigepealt koostada detailplaneering ja seejärel selle alusel ehitusprojekt. PlanS § 140 lg 7 kohaselt tuleb kehtiva detailplaneeringu muutmiseks koostada uus sama planeeringuala hõlmav detailplaneering. Kuna vaidlusaluste kinnistute kohta kehtib
Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneering, siis tuleb selle muutmiseks igal juhul koostada uus detailplaneering, et saada endale kuuluvale maatulundusmaa kinnistule täiendav ehitusõigus. Seega ei piira tegelikult kehtestatud üldplaneering kaebaja õigusi, vaid pigem olemasolev kinnistu sihtotstarve (maatulundusmaa) ja kehtiv detailplaneering. Vastustaja märgib, et tänaseks on TLPA nõustunud uue detailplaneeringu algatamisega kinnistule täiendava ehitusõiguse määramiseks üldplaneeringu kohasel pereelamute ala rohevõrgustiku arenguala osas. Vastustaja märgib, et kui tulevikus olukord muutub selliselt, mis põhjendaks kõrghaljastatud kinnistu hoonestamist veelgi suuremas mahus (üldplaneeringu kohases roheala osas), siis on uue detailplaneeringu koostamine ka kehtiva üldplaneeringu kehtima jäämisel võimalik. Kuna PlanS § 142 lg 1 kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Seega leiab vastustaja, et kehtestatud üldplaneeringus määratud maakasutuse juhtotstarve ei välista ega ka takista kaebajal taotlemast kinnistule uue detailplaneeringu koostamist tulevikus.
5.10.Vastustaja toob välja, et 27.10.2016 kirjaga nr 6-7/2014/3318 on Harju maavanem (tl 104105) järelevalve tulemusena asunud seisukohale, et antud juhul on avalikkust üldplaneeringu menetlemisel kaasatud, järgitud on avaliku menetluse nõudeid ning ei ole rikutud seadusi ja norme ega neid vaidlustajate seadusest tulenevaid õigusi, mis kuuluksid järelevalve teostaja poolt tagamisele. Vastuväiteid esitanud isikud on olnud teadlikud planeeringu lahendusest ning saanud väljendada oma seisukohti planeeringu koostamise käigus. Vastuväiteid esitanud isikute vastuväidete ja ettepanekute arvesse võtmise kohta on kohalik omavalitsus andnud oma seisukoha. Sellest tulenevalt on Harju maavanem üldplaneeringu heaks kiitnud. Vastustaja leiab, et üldplaneeringu menetluses on nii kaebaja kui teiste isikute vastuväiteid põhjalikult analüüsitud ja kaalutud ning nendest lähtudes ka üldplaneeringu lahendust osaliselt muudetud. Vastustaja on kaalunud haldusakti andmisel nii kaebaja, Eesti Vabariigi, teiste piirkonna elanike kui ka avalikke huvisid. Ka kinnistu omanike omandiõigus ei ole piiramatu. PS § 32 lg 2 ja asjaõigusseaduse § 68 lg 2 annavad selge võimaluse piirata omandiõiguse teostamist seadusega. Üheks omandiõiguste piiramatut kasutamist kitsendavaks seaduseks on planeerimisseadus. PlanS v.r § 8 lg 3 tuleneb, et rohealade määramine on üldplaneeringu ülesanne. Antud juhul kaalub vastustaja hinnangul avalik huvi looduskoosluse säilitamiseks ülesse kaebaja erahuvi oma kinnistut maksimaalses määras hoonestada. Vastustaja rõhutab, et kõiki asjaolusid ja väiteid, millega kaebaja põhjendab kaevatava haldusakti õigusvastasust, on põhjalikult käsitletud ja kaalutletud kaevatud otsusega kehtestatud üldplaneeringu menetlemise käigus, maavanema järelevalve käigus kui ka kehtestamisel.
5.11.Vastustaja leiab, et kaebuses toodud võrdlus võrdsest kohtlemisest riigile kuuluvate kinnistute ja kaebajale kuuluva kinnistu osas ei ole põhjendatud. Eesti Vabariigile kuuluvate Kakumäe tee 47, Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92, Kakumäe tee 101 ning Riigimaa 8 (uus aadress Poru tn 1) kinnistute puhul on tegemist täna elamumaa sihtotstarbega kinnistutega. Kaebajale kuuluva vaidlusaluse kinnistu puhul on tegemist maatulundusmaa sihtotstarbega kinnistuga, mis on moodustatud kehtestatud detailplaneeringu alusel. Kakumäe tee 47, Kakumäe tee 88, Kakumäe tee 92, Kakumäe tee 101 ning Riigimaa 8 (uus aadress Poru tn 1) kinnistute puhul on tegemist riigi varaga. Riigivaraseadus § 10 lõike 1 punkti 3 kohaselt valitsetakse riigivara tulu saamiseks. Riigivara võõrandamisest saadav tulu laekub riigieelarvesse, s.t et see tulu suunatakse samuti avalike teenuste osutamiseks, seega ka avalikkuse ehk ühiskonna kui terviku heaolu tagamiseks. Seega ei ole vastustaja hinnangul tegemist esiteks võrreldava olukorraga.
Teiseks määrati nimetatud riigile kuuluvad kinnistud kompromissi tulemusena üldplaneeringusse konfliktalaks (sh Poru tn 1), mis ei garanteeri kinnistutele ehitusõiguse saamist. Üldplaneeringus on defineeritud konfliktala alana, millele üldplaneering maakasutuse juhtotstarvet ei määra ning mis lahendatakse hiljem koostatava detailplaneeringuga. Ala hoonestamise ulatus määratakse kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest lähtuvalt. Alal tuleb tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus ümbritsevate rohestruktuuridega. Seega hinnatakse ka riigile kuuluvate kinnistute osas nende hoonestamise võimalust läbi detailplaneeringu menetluse ning eelnevalt tuleb selleks läbi viia keskkonnaalased uuringud, mis ei anna riigile õigustatud ootust, et nimetatud kinnistuid saab kindlasti hoonestada. Vastustaja kinnitab, et ka kaebajal on uute tähtsust omavate asjaolude ilmsikstulekul (st uuringud ja looduskoosluse muutmine alal jms) võimalik läbi tulevase detailplaneeringu menetluse taotleda oma kinnistutele täiendava ehitusõiguse määramise kaalumist. Vastustaja selgitab, et Maa-amet lähtub oma tegevuses avalikust huvist, mistõttu on kohalik omavalitsus kohustatud nende esitatud ettepanekuid põhjalikumalt kaaluma kui erahuvist lähtuva eraisiku soovi täiendava ehitusmahu saamisel, eriti arvestades olukorda, kus kaebaja juba on saanud kohaliku omavalitsuse hinnangul mõistliku ehitusmahu oma kinnistule. Eeltoodust tulenevalt leiab vastustaja, et tegemist ei ole ühesuguste asjaoludega ega samade eeldustega, seega ei ole olukord võrreldav. Teiseks on tegelikult mõlemal isikul (st Eesti Vabariigil kui ka kaebajal) ka täna võrdne võimalus ja õigus läbi detailplaneeringu menetluse taotleda oma huvide kaalumist ehitusõiguse määramiseks. Seega ei ole kumbagi osapoolt üldplaneeringu menetluses eelistatud.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
6.Käesolevas asjas seisneb vaidlus selles, kas Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa üldplaneering (vaidlustatud üldplaneering) on õiguspärane haldusakt ja eriti Havi tn 26 kinnistule kohaldatud piirangute osas.
7.Kohus loeb käesolevas asjas on tuvastatuks järgmised faktilised asjaolud:
7.1.Vaidlustatud üldplaneeringu seletuskirja kohaselt on roheala puhkeotstarbeline ala, nagu mets, avalik park või looduslik haljasala, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks. Alal võivad paikneda mänguväljakud ja lemmikloomade jalutusplatsid ning üksikud väiksemad puhke- ja spordiehitised. Rohealad on üldiselt mõeldud avalikuks kasutamiseks, juhul kui omanik määramisega nõustub. Detailplaneeringute koostamisel kaalutakse rohealaks määratud aladele üksikute pereelamute rajamise võimalust kohtades, mis külgnevad olemasolevate või üldplaneeringus kavandatud tänavatega ning kus puudub väärtuslik kõrghaljastus. Rohealadel paiknevaid üksikuid krunte saab kasutada senise sihtotstarbe kohaselt. Nende täpsemad hoonestustingimused määratakse detailplaneeringu või projekteerimistingimustega. Eraldi on vaidlustatud üldplaneeringus määratud rohevõrgustiku arengualad. Need piirkonnad on olemasolevad rohealad, mis kavandatakse jätta osaliselt või täies ulatuses rohealadeks ka tulevikus. Ala hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest (taimestiku, loomastiku, linnustiku, elupaigatüüpide jms) uuringutest lähtudes. Rohevõrgustiku arengualadel tuleb detailplaneeringute koostamisel tagada toimiv rohevõrgustiku sidusus ümbritsevate rohestruktuuridega. Rohevõrgustiku arengualadel on prioriteediks
loodusväärtuste säilitamine. Alade hoonestamisel pereelamutega on soovitatav mitte planeerida krunte, mille pindala on väiksem kui 1500 m2.
7.2.Vaidlust ei ole selles, et kaebajale kuulub Havi tn 26 kinnistu (katastritunnus 78406:611:7300) (tl 9p). Poolte vahel ei ole vaidlust ka selles, et varem kehtinud Tallinna linna üldplaneeringu järgi oli Havi tn 26 kinnistu määratletud väikeelamumaana, kus pidi säilima kõrghaljastus (Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrus nr 3). Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et Havi tn 26 kinnistu suhtes kehtib hetkel Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud detailplaneering „Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva kinnistu Otti nr 41 detailplaneering Haabersti linnaosas vastavalt tulundusühistu Arhitektuuribüroo Alis tööle nr 09-2000, millega on kavandatud Kakumäe tee 96 üldmaa kinnistu jagamine üheteistkümneks väikeelamu krundiks, üheks tootmismaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja üheks transpordimaa krundiks, Kakumäe tee 100 maatulundusmaa kinnistu jagamine üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks tootmismaa krundiks, üheks üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks ning on määratud kruntide ehitusõiguse ulatus, planeeritud ala suurus on 11,8 ha.“ Nimetatud detailplaneeringu kohaselt on Havi tn 26 kinnistu näol tegemist maatulundusmaaga (metsamaa krunt). (vt https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP003850#tab31 ja detailplaneeringu põhikaart koos seletuskirjaga tl 110-116). Havi tn 26 osas ei ole detailplaneeringut kehtetuks tunnistatud. Tallinna planeeringute registrist nähtub, et kaebaja on esitanud taotluse uue detailplaneeringu algatamiseks Havi tn 26 osas ning vastav taotlus on TLPA-s menetlemisel.
7.3.Vaidlust ei ole ka selles, et vaidlustatud üldplaneeringu järgi on Havi tn 26 kinnistu roheala ja rohevõrgustiku arenguala ja väikeses osas EP pereelamute ala (vt https://tpr.tallinn.ee/GeneralPlanning/Details/YP000020 Põhikaart 2 Roheline võrgustik (vrdl ka maa-ameti katastrikaart).
8.Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsusega on rikutud kaebaja põhiõigust enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada, otsus on motiveerivamata ning diskretsioonivigadega, rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et kaebaja väited ei ole põhjendatud. Kohus selgitab, et otsustus selle üle, milline asjassepuutuvatest ja kaitsmist väärivatest õigustest ja huvidest on kaalukam, on halduse kaalutlusõiguse tuum. Sellise kaalumisotsuse tegemise pädevus on täitevvõimul. Õiguste ja huvide ebaõigele väärtustamisele saab kohus tugineda vaid juhul, kui see on toimunud ilmselgelt meelevaldselt, ebaratsionaalselt või vastuolus diskretsioonivolituse eesmärgiga, õiguse üldpõhimõtetega või senise kohtupraktikaga. Säärast ilmselget viga kohus praegusel juhul ei näe.
8.1.Arvestades üldplaneeringu ülesandeid (vt kuni 30.06.2015 kehtinud planeerimisseaduse (PlanS v.r) § 8 lg 3 kuivõrd vastavalt ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse § 1 lõike 1 kohaselt menetletakse enne planeerimisseaduse jõustumist algatatud planeeringud lõpuni, lähtudes seni kehtinud planeerimisseaduses sätestatud nõuetest) ja üldplaneeringu üldisuse astet, ei ole mõeldav, et üldplaneeringu kehtestamise otsuses oleks iga kinnistu osas esitatud eraldi põhjendused ja kaalutlused vastava ala juhtfunktsiooni määramise kohta. Üldplaneeringu kehtestamise otsust on piisavalt motiveeritud nii otsuses, kui ka selle seletuskirjas. Otsuses on välja toodud kaalutlused üldplaneeringu kehtestamiseks. Üldplaneeringu menetluse käigus (sh maavanema poolt läbi viidud järelevalvemenetluses) on põhjalikult käsitletud ja kaalutletud ka kaebaja vastuväiteid ning soove ning avalikke huve ning leitud nende vahel sisuline kompromiss, kus on arvestatud võimaluse piires mõlema poole
huvidega. Ka kaebaja ise ei ole välja toonud, mis on jäänud konkreetselt kaalumata ning milliseid poolte huve oleks tulnud täiendavalt üldplaneeringu kehtestamise otsuses käsitleda või kaaluda ja milliste kaalutluste puhul on väidetavalt välja toomata nende olulisus. On selge, et üldplaneering piirab teataval määral maaomaniku õigusi. Samas on arvestades, et kohalikul omavalitsusel on planeerimisotsuste tegemisel väga lai kaalutlusruum ja otsustuspädevus ning isikul puudub subjektiivne õigus nõuda maa kasutustingimuste määramist lähtudes ainuüksi kinnistuomaniku huvist, vastavate piirangute seadmine põhjendatud. Kohus märgib, et vastustaja leiab õigesti, et kohus ei saa kontrollida planeerimisotsuste otstarbekust, sest otstarbekusküsimustes on lõplike otsuste tegemine haldusorgani ainupädevuses. Üldplaneeringu seletuskirjast koosmõjus kaardimaterjali KSH ja teiste detailplaneeringu dokumentidega nähtub kohtu arvates selgelt piisav motivatsioon, miks on sellise lahenduse kasuks otsustatud. Vaidlustatud üldplaneeringu seletuskirjas on sedastatud, et kaebaja soovis määrata Havi tn 26 kinnistu kogu ulatuses pereelamute alaks (Ep). TLPA otsustas, et üldplaneeringus antakse võimalus pereelamute ala laiendamiseks Havi tn 26 kinnistul, kuid mitte sellises ulatuses kui soovib kinnistuomanik järgmistel põhjustel: 1) Nimetatud piirkond on väljakujunenud pereelamute ala ning seetõttu sai üldplaneeringus määratud kogu selle piirkonna maakasutuse juhtotstarbeks pereelamute ala (Ep), mitte aga väikeelamute ala (Ev). 2) 21.03.2002 otsusega nr 134 kehtestatud detailplaneeringu koostamise käigus viidi läbi mitmeid erinevaid alusuuringuid (keskkonnamõju hinnang (KMH), Kakumäe tee 100 detailplaneeringu ala puittaimestiku haljastuslik hinnang), mille alusel on Tallinna Linnaplaneerimise Amet andnud oma seisukoha ja nägemuse nimetatud piirkonna linnaehituslikust arengust. 3) Detailplaneeringu koostamise käigus tehtud KMH-s on ühe alternatiivina kaalutud kogu ala hoonestamist pereelamutega. Ekspertide seisukohalt ei ole see alternatiiv aga keskkonnakaitseliselt vastuvõetav, kuna see võiks oluliselt kahjustada kinnistu puistu keskkonnaseisundit kuni selle hävimiseni. 4) Puittaimestiku haljastuslikus hinnangus on väärtuslike metsaosadena käsitletud kõiki ala idaosa puistuid. Nimetatud puistud on mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi. 5) Tallinna Keskkonnaamet esitas 07.02.2012 kirjaga nr 6.1-4.2/26 keskkonnakaitselised tingimused, millest tulenevalt on planeeringualalt ja selle vahetust naabrusest leitud kaitstavate taimede kasvukohti ning alal asub hallhaigrute märkimisväärne koloonia. TLPA täpsustas oma otsust ning märkis, et maakasutuse juhtfunktsiooniks määrati osaliselt pereelamute ala (Ep), osaliselt pereelamute ala rohevõrgustiku arengualal ning osaliselt roheala. Haljastuse osakaaluks määrati pereelamute alal 50% (metsalinn). Hoonestustiheduseks määrati 0,2 ja korruselisuseks 2. Ka Harju Maavanema poolt läbi viidud järelevalvemenetluses on maavanem asunud oma 29.07.2013 kirjas nr 6-7/2013/941 mh seisukohale, et maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine üldplaneeringuga on vaid võimaldatav omandiõigus, mille rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohtade ning avalike huvidega, samuti keskkonnakaitse vajadustega. /.../ Üldplaneering ei välista Havi tn 26 osalist hoonestamist pereelamutega, kuid täpsed tingimused selgitatakse välja detailplaneeringu koostamise käigus. Kohus leiab, et kaebajale on üldplaneeringuga tagatud ehitusõiguse võimalus teatavas mahus ning samal ajal on selle määramisel arvestatud piisavalt avalike huvidega. Vaidlustatud otsus on selles osas piisavalt põhjendatud. Kaebajal tuleb arvestada sellega, et lõplikud ehitusmahud määratakse kindlaks detailplaneeringu menetluses. Kaebaja on detailplaneeringu algatamise taotluse vastustajale esitanud. Kohus märgib, et nõustub vastustajaga selles, et teatud eelduste täitmisel juhtudel on detailplaneeringu menetluses võimalik ka üldplaneeringu muutmine (vt PlanS § 142) ka nii, et kaebaja õigusi oma maad kasutada suurendatakse võrreldes
üldplaneeringuga. Samas ei võta kohus siinkohal seisukohta, kas see võiks antud juhul kõne alla tulla.
8.2.Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et rikutud on õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja on küll õigesti märkinud, et ala suhtes varem kehtinud üldplaneeringu järgi oli tegemist väikeelamumaaga, kus pidi säilima kõrghaljastus (Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrus nr 3). Samas jätab kaebaja täiesti arvestamata selle, et nimetatud üldplaneeringus määratletu on täpsustatud ala suhtes hiljem kehtestatud ja tänaseni kehtiva detailplaneeringuga (Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud detailplaneering), mille kohaselt on Havi tn 26 kinnistu maatulundusmaa ning metsakinnistu. Kaebaja poolt viidatud varem kehtinud üldplaneering määras siinkohal kindlaks üksnes peamised territooriumi juhtfunktsioonid, kuid ei määranud ära konkreetse kinnistu ehitusõigust. Ehitusõiguse üle ning kruntide jaotamise üle tuli varasema ja tuleb ka praegu kehtiva õigusliku regulatsiooni kohaselt detailplaneeringu kohustusega aladel (milleks on Havi tn 26) otsustada detailplaneeringuga. Seda ongi tehtud eelpool viidatud ning ka vaidlustatud otsuses märgitud Tallinna Linnavolikogu 21.03.2002 otsusega nr 134 kinnitatud detailplaneeringuga „Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva kinnistu Otti nr 41 detailplaneering Haabersti linnaosas,“ mis jagas planeeringu ala kruntideks (üheteistkümneks väikeelamu krundiks, üheks tootmismaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja üheks transpordimaa krundiks, Kakumäe tee 100 maatulundusmaa kinnistu jagati üheteistkümneks väikeelamu krundiks, kaheks tootmismaa krundiks, üheks üldmaa krundiks, üheks metsamaa krundiks ja kaheks transpordimaa krundiks ning on määrati kruntide ehitusõiguse ulatus, planeeritud ala suurus on 11,8 ha) ning nägi Havi tn 26 krundile ette maatulundusmaa sihtotstarbe (metsamaa) (vt https://tpr.tallinn.ee/DetailPlanning/Details/DP003850 ning detailplaneeringu seletuskiri ja põhijoonis tl 110-116). Seega ei saa kaebajal olla tekkinud varem kehtinud üldplaneeringust õiguspärast ootust, et ta saab kogu alal hoonestada. Kohus märgib, et ehitamise ning kõrghaljastuse säilitamise küsimusi on põhjalikult kaalutud nimetatud detailplaneeringu menetluses. Detailplaneeringus on leitud tasakaalustatud lahendus avaliku ja erahuvi vahel, st looduskoosluse säilimise ja kinnistu omaniku huvide vahel kinnistute hoonestamisel. Detailplaneeringu menetluses on vastustaja läbi kaalunud selle, millistes piirides on ehitamisõigust võimalik anda ning kohtule nähtuvalt on kaebaja ehitamisõiguse realiseerinud võimalikult maksimaalses ulatuses. Kaebaja õiguste kaitse saab edaspidi teostuda kehtiva detailplaneeringu muutmise või vaidlusaluste kinnistute osas uue detailplaneeringu algatamise menetluses (kaebaja on vastava taotluse ka vastustajale esitanud ning vastustaja on hetkel pidanud võimalikuks ala täiendavat hoonestamist, kuid mitte sellises mahus nagu kaebaja seda soovib – vt üldplaneeringu seletuskiri). Kohus märgib, et ka üldplaneeringu muutmine kaebaja soovitud viisil talle ehitamise õigust ei taga. Vastustajal on kaalutlusõigus selle üle, milline saab olema konkreetse ala maakasutuse juhtotstarve ning ta vastustaja kaalutlusõigus hõlmab ka olemasoleva juhtotstarbe muutmist. Kohus nõustub vastustajaga, et avalikes huvides on ka rohealade säilitamine, metsa, vee ja pinnase kaitse ning puhketingimuste säilimine, millest on üldplaneeringu koostamisel lähtutud. Havi tn 26 suhtes kehtiva detailplaneeringu alusel moodustatud maatulundusmaa sihtotstarbega krunt tagab kõrghaljastuse säilimise ning tasakaalustab detailplaneeringu alusel likvideerimisele kuulunud haljastuse vähenemist. Lisaks toimib vastustaja selgituste kohaselt maatulundusmaa kruntidel säiliv puistu tuuletõkkena mere ja elamuala vahel. Kohus märgib, et KOV planeerimisdiskretsioon on ulatuslik. Omaniku soov hoonestada kinnistu maksimaalses mahus ei kaalu ka kohtu arvates käesoleval juhul vältimatult üles avalikku huvi tagada üldisemate (elu)keskkonnakaitseliste eesmärkide saavutamine linna haldusterritooriumil. Kohtu hinnangul tuleb käesoleval juhul arvestada ka sellega, et kohalikul omavalitsusel on kohustus teatava aja tagant üldplaneeringud üle vaadata ning sellest tulenevalt rakendada
planeerimisdiskretsiooni ning ajakohastada üldplaneeringuid (vt kehtiva PlanS § 92). Seda ongi käesoleval juhul tehtud. Kui asuda seisukohale, et üldplaneeringust tekiks isikule subjektiive õigus nõuda varem kehtinud üldplaneeringu elluviimist igal juhul ja määramata aja jooksul, ei oleks kohalikel omavalitsustel võimalik seda kohustust mõislikult täita. Sellest tulenevalt tuleb omakorda asuda seisukohale, et antud juhul ei ole üldplaneeringu muutmisega rikutud kaebaja õiguspärast ootust varem kehtinud olukorra säilimisele, sest vastustaja on kaalunud nii kaebaja huve kui avalikku huvi uue üldplaneeringu lahenduse kehtestamisel ja arvestanud seejuures konkreetselt kaebaja kinnistu osas ka selle suhtes kehtiva detailplaneeringuga, mis kinnistule ehitusõigust ette ei näe ning avalike huvidega (keskkonnakaitse vajadusega). Kaebaja väide nagu oleks vastustaja kaebajale kinnitanud kinnistu tagamisel, et kogu kinnistu osas on võimalik elamuarendus, on tõendamata ja sellest tulenevalt paljasõnaline.
9.Kohus ei nõustu kaebaja väitega sellest, et vastustaja on jätnud vaidlustatud üldplaneeringu menetlemisel välja selgitamata olulised asjaolud ning sellest tulenevalt lähtunud üldplaneeringu koostamisel ebaõigetest andmetest ning jätnud olulised asjaolud ja huvid kaalumata.
9.1.Kaebaja märkis, et vaidlustatud otsuse seletuskirjas viidatud Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise kinnistu Otti nr 41 detailplaneeringu raames koostatud keskkonnamõju hinnang (KMH) ei toeta vastustaja seisukohta roheala määramise osas, kuna sellest ei nähtu, et kinnistul või selle lähiümbruses oleks tuvastatud hallhaigru püsielupaiku. Kaebaja leiab, et pesade olemasolul tuleks need kaardistada ja alles seejärel analüüsida, millises mahus on võimalik kinnistut hoonestada. Kohus märgib esmalt, et kaebaja enda poolt kohtule esitatud Havi tn 26 ala puittaimestiku haljastuslik hinnang kinnitab, et alal asub suurim hallhaigrute koloonia Tallinnas (eraldised 9, 10 ja 11) (tl 69). Samas ei ole see ka ainus põhjendus roheala suuruse määramisel. Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et O. Abneri 2013. aasta Havi tn 26 ala puittaimestiku haljastusliku hinnangu (tl 66-69p) kohaselt kasvavad kinnistul III kategooria kaitsealune taimeliik Rootsi kukits, mis on keskkonnaministri 19.05.2004 määrusega nr 51 „III kaitsekategooria liikide kaitse alla võtmine” võetud kaitse alla ja lisaks Tallinna suurim hallhaigrute koloonia. Täiendavate uuringute tegemise vajadust haljastuse, puittaimestiku, kaitsealuste taimede ja linnustiku osas on rõhutanud ka Keskkonnaamet (tl 98). Samuti on haljastuslikus hinnangus toodud, et hallhaigrute koloonia ja hoonestava ala vahele tuleb jätta puhver. Uuringu kohaselt tuleb ennekõike säilitada eraldised 9, 10 ja 11, kuid haljastuslikult oluliseks on hinnatud ka eraldised 1, 2, 3, 5, 7 ja 8. Linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine, s.t. tuleb lõpetada seniste asumite laiendamine ning uute ehitamine praeguste rohealade sisse. Seega tuleneb puittaimestiku haljastuslikust hinnangust selgelt, et alal kasvab suures osas väärtuslik ja oluline haljastus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja seisukoht, et vastustaja on otsuse tegemisel tuginenud valedele lähteandmetele, ei ole põhjendatud ega tugine kohtule esitatud tõenditel. Kaebaja väide, et üldplaneeringu menetluse raames oleks tulnud kaardistada täpsed hallhaigrute pesade asukohad ja sellest tulenevalt otsustada kinnistu hoonestuse ulatuse võimalikkuse üle, ei ole põhjendatud ega kooskõlas PlanS v.r § 8 sätestatud üldplaneeringu ülesannetega. Vastavad konkreetsed uuringud on võimalik ja tuleb teha detailplaneeringumenetluses. Kohtule esitatud ning kaebaja poolt viidatud KMH-s on analüüsitud kogu vastava detailplaneeringu ala mõju koosmõjus. Seega ei ole põhjendatud esitada selles toodud seisukohti üksnes Havi tn 26 suhtes. Sellest tulenevalt on küll õige kaebaja väide, et KMH-st ei tulene, et kogu planeeringuala hoonestamine oleks välistatud ja tooks endaga kaasa ulatuslikud ja kahjulikud keskkonnamõjud, kuid see väide ei ole antud vaidluse raames asjakohane, kuna KMH käsitles suuremat ala kui Havi tn 26.
9.2.Kaebaja väidab veel, et vaidlustatud otsuse seletuskirjas märgitu, et kogu Havi tn 26 kinnistut ei ole võimalik määrata pereelamute alaks, kuna väärtuslike metsaosadena käsitletakse kõiki idaosa puistuid ning nimetatud puistud on mitmeliigilised, ökoloogiliselt väärtuslikud ja kuuluvad II väärtusklassi, ei ole õige lähtuvalt Havi tn 26 kinnistul läbi viidud dendroloogilisest inventuurist. Samuti viitas kaebaja Kakumäe poolsaarel paikneva Kiviranna tee 1b/Mäepere tn 12 ja Kiviranna tee 3a kinnistute osas Eesti dendroloogia seltsi poolt tehtud ekspertarvamustele, milledest nähtub, et mitmed puud on haigestunud ja tuleks kõrvaldada ning elamud on võimalik rajada mändidele võimalikult lähedale tulenevalt nende juurestiku eripärast. Kohus märgib esmalt, et kaebaja viited Kiviranna tee 1b/Mäepere tn 12 ja Kiviranna tee 3a kinnistute osas Eesti dendroloogia seltsi poolt tehtud ekspertarvamustele ei ole asjakohased. Nimetatud arvamustes ei ole uuritud Havi tn 26 kinnistut. Küll aga on kohtu hinnangul õige kaebaja väide, et kogu Havi tn 26 kinnistu ei kuulu II haljastuslikku väärtusklassi. Samas ei muuda see üldplaneeringut vaidlustatud osas õigusvastaseks, kuna asjaolu, et kogu nimetatud ala ei kuulu II haljastuslikku väärtusklassi, ei muuda seda, et tegemist on mitmeliigilise, ökoloogiliselt väärtusliku metsaosaga. Seda, et tegemist on mitmeliigilise ning ökoloogiliselt väärtuslik metsaalaga, kinnitab üheselt Havi tn 26 kinnistu suhtes tehtud puittaimestiku haljastuslik hinnang. Hinnangust nähtub, et haljastuslikult väärtuslikud on Havi tn 26 alal eraldised 9, 10, 11 ning haljastuslikult oluliste hulka kuuluvad heas tervislikus seisundis männienamusega metsaeraldised 1, 2, 3, 5, 7, 8. Lisaks haljastuse olulisusele tuleb aga hinnata ka metsaala kui terviku väärtust. Kohus leiab, et asjas on piisavalt kinnitust leidnud, et ala näol on tegemist ökoloogiliselt väärtusliku metsaosaga, mis on vajalik nii loomade, lindude kui taimede elukohana. Alal asub hallhaigrute koloonia, kellele tuleb elukeskkonna tagamiseks mh jätta ka puhvertsoon. Õige on vastustaja seisukoht, et linnustiku kaitseks tuleb peatada rohealade pindalade vähendamine ja rohealade fragmenteerimine (see põhimõte on kajastatud otseselt ka KSH-s). Lisaks tuli vastustajal arvestada ka sellega, et alal kasvab III kategooria kaitsealune taimeliik Rootsi kukits (tl 67). Keskkonnaamet on seejuures oma 07.02.2012 seisukohas nr 6.1-4.2726, mis on antud seoses Havi tn 26 detailplaneeringu taotlusega, selgitanud, et metsalinnana käsitlevate alade hoonestamisel tuleb säilitada looduslähedane metsamaastik ja kõrghaljastus ning tagada Kakumäe rabast algava roheala nr 9 katkematu kulgemine ja ökoloogiline toimimine kuni Tindi tänava rohealani nr 22. Kinnistu keskosa läbiva peakraavi edelakaldal tuleb säilitada rohealana vähemalt 50 m laiune maatulundusmaa sihtotstarbega krundiosa ning teemaa krunti mitte rohealale kavandada, samuti tuleb läbi viia puittaimestiku, haljastuse ning kaitsealuste taimede ja linnustiku inventeerimine (tl 98 ja selle pöördel). Arvestades eeltoodut leiab kohus, et vastustaja on põhjendatult selgitanud kaebajale, et ala hoonestamise võimalikkus ja ulatus määratakse kindlaks lähtudes detailplaneeringu koostamise käigus läbi viidavatest keskkonnaalastest uuringutest. Seejuures ei saa keskkonnaalased uuringud piirduda ainult üksikutele puudele haljastusliku väärtushinnangu andmisega, vaid uuring peab andma hinnangu ala metsale laiemalt, hinnates selle ökoloogilist väärtuslikkust tervikliku kooslusena (elupaigatüübina). Keskkonnaalaste uuringute järgi on võimalik hinnata ala hoonestamise võimalikkust ja ulatust.
10.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et kuivõrd puudub nö huvigrupp, kes oleks taotlenud Tallinna linna üldplaneeringus maakasutuse juhtfunktsioonina määratletud väikeelamuala muutmist rohealaks või maa-ala määratlemist rekreatsioonialana, siis puudub avalik huvi maakasutuse juhtotstarbe muutmiseks. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et avalik huvi ei pea alati väljenduma aktiivses vormis ehk ei pea olema huvigruppi, kes taotleb rohealadeks mingite konkreetsete kinnistute määramist. Vastustaja toob õigesti välja, et avaliku huvi seisukohast on teatud asjad kogu ühiskonna jaoks tähtsad – loodus, keskkond, kultuuriväärtused
jne. Vastustaja on järginud üldplaneeringu kehtestamisel linnaosa ruumilise arengu eesmärke. Kohus märgib, et avalike huvide väljendamine ja kaitsmine ei ole ainult avalikkuse, vaid ka avaliku võimu kandjana vastustaja otsene ülesanne. Kohus leiab, et käesoleval juhul on vastustaja kaalunud piisavalt poolte huve ning arvestanud üldplaneeringu kehtestamisel looduskaitselise aspektiga, väljakujunenud hoonestusalade ja kehtivate detailplaneeringutega (sh Kakumäe tee 100 ja sellega külgneva endise Otti nr 41 detailplaneeringuga). Üldplaneeringust nähtub, et hoonestusalade vahele on planeeritud terviklikumad omavahel ühenduses olevad rohealad. Rohealadeks saigi määrata ennekõike alad (sh Havi tn 26 kinnistu osa), kus oli üldplaneeringu kehtestamise ajal kõrghaljastus säilinud ning nende alade säilitamine ongi avalikes huvides. Lisaks märkis kaebaja, et eraomandis olevaid kinnisasju ei ole võimalik määrata üldplaneeringuga avalikku kasutusse. Kohus selgitab, et kaebaja kinnisasja ei ole üldplaneeringuga määratud avalikku kasutusse. Küll aga kehtivad maa ala suhtes kõik keskkonnaseadustiku üldosa seaduses (KeÜS) sätestatud reeglid (vt § 32 -36) ehk kui kaebaja ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tema tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest, siis võib sellel viibida. Isegi kui kaebaja maatükil viibida ei luba, siis sellele vaatamata on üldplaneeringuga loodud tingimused keskkonnakaitsealaste eesmärkide saavutamiseks.
11.Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on üldplaneeringu menetluses rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
11.1.Kohus märgib, et esmalt on kaebaja mõistnud valesti detailplaneeringu ja üldplaneeringu ülesandeid ja eesmärke. Kaebaja väide nagu ei oleks kinnistu maakasutuse juhtotstarbe küsimuse otsustamine mitte üldplaneeringu, vaid detailplaneeringu reguleerimisalas, on vale. Kohus märgib, et kaebaja ajab ilmselt segamini kinnistu sihtotstarbe määramise ning maa-ala juhtotstarbe määramise, millest esimene on tõepoolest detailplaneeringu ülesanne, teine aga selgelt üldplaneeringu ülesanne. PlanS v.r § 8 lg 3 p 3 sätestas, et üldplaneeringu ülesanne on maa- ja veealadele üldiste kasutamis- ja ehitustingimuste, sealhulgas maakasutuse juhtotstarbe ning vajaduse korral hoonestuse kõrguspiirangu ja muude tingimuste määramine; Sama paragrahvi lg 3 p 7 kohaselt oli üldplaneeringu ülesanne ka rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine. PlanS v.r § 8 lg 31 on selgitatud, et maakasutuse juhtotstarve on üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad. Antud juhul on vastustaja järginud eelpool viidatud regulatsiooni ning kaebaja väited, et kinnistu juhtotstarve oleks tulnud määrata detailplaneeringuga, ei ole õiged ja kooskõlas seadusega. Lisaks ei ole juhtotstarvet käesoleval juhul määratud üksnes kaebaja kinnistule, vaid alale laiemalt. Detailplaneeringuga määratakse kindlaks kinnistu sihtotstarve või sihtotstarbed. Kaebaja kinnistu suhtes kehtib detailplaneering, millega on kaebaja kinnistu sihtotstarbeks määratud maatulundusmaa.
11.2.Kaebaja esitatud näited riigile kuuluvate maade kohta erisuste tegemisest ei muuda üldplaneeringut õigusvastaseks. Kui ka üldplaneeringus fikseerida konkreetse juhtotstarbe asemel konfliktala, ei tagaks see samuti kaebajale vaidlusalustel kinnistutel ehitamise õigust. Lisaks on võrdluseks toodud kinnistutel kaebaja kinnistutega võrreldes teine maakasutuse sihtotstarve – elamumaa- mistõttu ei ole tegemist võrreldava olukorraga. Kaebaja ei ole üldplaneeringu menetluses ka taotlenud ala konfliktialaks määramist. Järelikult, arvestades üldplaneeringu üldisuse astet, ei pidanud vastustaja selles osas tooma välja kaalutlusi, miks ei ole kaalutud ala määramist konfliktialaks. Kohus leiab, et kaebajat ei ole ebavõrdselt koheldud.
Kaebaja väide, et alternatiivselt oleks vastustaja pidanud kaaluma kaebaja kinnistu määramist kogu ulatuses roheala arengualaks, ei ole samuti põhjendatud. Kaebaja kinnistu osas on toodud välja piisavad põhjendused, miks tuli kinnistu määrata osaliselt rohealaks ja osaliselt roheala arengualaks.
12.Kohtule ei nähtu, et vaidlustatud üldplaneeringu menetluses oleks rikutud kaebaja menetluslikke õigusi. Kaebaja ja vastustaja vahel on toimunud intensiivne teabevahetus. Vastustaja on õigesti välja toonud, et kaebaja oli teadlik planeeringulahendustest ning on saanud väljendada oma seisukohti üldplaneeringu koostamise käigus, mida tõendab ka kaebaja vastuväidete esitamine üldplaneeringu avalikul väljapanekul. Kaebaja esindaja on saanud väljendada oma seisukohti 01.12.2011 (tl 89 ja selle pöördel); 23.02.2012 (tl 91-92p); 05.03.2012 kirjadega (tl 93-95p). Vastuväidete arvesse võtmise või arvestamata jätmise kohta on vastustaja andnud oma põhjendatud seisukoha vastuskirjas 04.05.2012 (tl 96-97p). Seega on kaebaja üldplaneeringu menetluses olnud ära kuulatud. Asjaolu, et kaebaja ei ole ärakuulamise tulemusega rahul, ei tähenda seda, et õigust olla ära kuulatud on rikutud.
13.Kõike ülaltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et üldplaneering on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane. Tühistamisnõue tuleb jätta rahuldamata. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kohustamisnõue.
14.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.