Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Maret Altnurme ja Andres Parmas
Otsuse tegemise aeg ja koht
15. veebruar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-844
Haldusasi
Neste Eesti AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti
31.märtsi 2016. a otsuse nr 15-1.11/8 osaliseks tühistamiseks ning Tallinna linna kohustamiseks tasuda Neste Eesti AS-le intressi 53 506,85 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 22. veebruari 2017. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – Neste Eesti AS, esindaja v.adv Tanel Molok Vastustaja – Tallinna linn, esindajad Priit Lello ja Jaan Lindsaar
Menetluse alus ringkonnakohtus
Tallinna linna apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
17. jaanuar 2018
RESOLUTSIOON
Jätta Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu
22.veebruari 2017. a otsus haldusasjas nr 3-16-844 muutmata.
Mõista Tallinna linnalt Neste Eesti AS (registrikood 10167511) kasuks välja apellatsiooniastme menetluskulude katteks 1360,80 eurot (üks tuhat kolmsada kuuskümmend eurot 80 senti).
Tallinna linna menetluskulud apellatsiooniastmes jätta tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 19. märtsil 2018 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).
3-16-844 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Neste Eesti AS esitas 10.07.2012 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse tagastada perioodi 01.06.201031.12.2011 eest alusetult tasutud Tallinna müügimaks. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 07.08.2012 otsusega nr 15-1.9/4 müügimaksu tagastamise taotluse rahuldamata ning määras Neste Eesti AS-le tasumiseks müügimaksu summas 736 087,76 eurot. Neste Eesti AS esitas 22.07.2013 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse riigivastutuse seadusest (RVastS) tuleneva intressi tasumiseks alusetult kogutud müügimaksu summalt. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 21.08.2013 otsusega nr 15-1.11/17 intressi maksmise taotluse rahuldamata. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.01.2016 otsusega nr 3-13-1971 (liidetud kohtuasjad nr 3-12-1905 ja nr 3-13-1971) Neste Eesti AS kaebuse ning tühistas Tallinna Ettevõtlusameti 07.08.2012 ja 21.08.2013 otsused. Tallinna Ettevõtlusamet tagastas Neste Eesti AS-le enammakstud müügimaksu summa 11.02.2016, kuid ei tasunud intressi maksusummade enda valduses hoidmise eest.
2.Neste Eesti AS esitas 14.03.2016 Tallinna Ettevõtlusametile taotluse intressi arvestamiseks ja tasumiseks nii maksukorralduse seaduse (MKS) § 116 lg-te 2 ja 4 alusel kui ka RVastS alusel perioodi eest, mis algas müügimaksu tasumisega ja lõppes 30. päeval pärast tagastustaotluse esitamist (s.o 09.08.2012) ning mida MKS § 116 ei reguleeri. Sellest tulenevalt leidis Neste Eesti AS, et MKS-s reguleerimata perioodi osas tuleb intressi arvestada vastavalt RVastS § 23 p-le 1. Tallinna Ettevõtlusamet jättis 31.03.2016 otsusega nr 15-1.11/8 rahuldamata Neste Eesti AS taotluse arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel (otsuse p 1) ning arvestas Neste Eesti AS kasuks intressi maksusummalt 736 087,76 eurot ajavahemiku 08.08.201209.03.2016 eest summas 578 564,98 eurot (otsuse p 2), mis kanti Neste Eesti AS pangakontole (otsuse p 3). Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole taotlus intressi tasumiseks RVastS alusel põhjendatud, sest maksuõigussuhtes tasumisele kuuluvatelt ja tasutud summadelt intresside maksmist reguleerivad MKS §-d 115 ja 116. RVastS § 22 lg 1 ja § 23 reguleerivad avalik-õiguslikus suhtes üle antud raha tagastamist ning intressi tasumist. Maksu tagastamise nõue ei ole käsitatav alusetu rikastumise nõudena RVastS § 22 lg 1 tähenduses. Isiku õigust saada tagasi seaduses ettenähtust rohkem makstud maksusumma või muu enammakse käsitatakse tagastusnõudena, mis on reguleeritud MKS §-s 33. Tallinna linnale ei tulene RVastS alusel intressi maksmise kohustust ka asjaolust, et haldusasjas nr 3-13-1971 tühistati mh Tallinna Ettevõtlusameti 21.08.2013 otsus nr 15-1.11/17. Kohtuotsuses on selgitatud, et viidatud otsus tühistati eelkõige õigusselguse huvides, sest seda saaks tõlgendada formaalselt takistava tegurina intressi tasumiseks. Halduskohus ei pidanud lisaks asjakohaseks arutlust sellest, kas intressid jäeti välja maksmata põhjusel, et Neste Eesti AS taotles nende maksmist RVastS alusel. Seega ei tulene 2(9)
3-16-844 haldusasjas nr 3-13-1971 tehtud kohtuotsusest Tallinna linnale kohustust tasuda Neste Eesti AS-le intressi RVastS alusel. Kui maksukohustuslasel oleks õigus nõuda intressi nii MKS § 116 kui ka RVastS § 23 järgi, tekiks olukord, kus ühelt maksusummalt tuleks intressi arvestada mitmekordselt, mida seadus aga ette ei näe.
3.Neste Eesti AS esitas 02.05.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse (nõuet täpsustatud 25.11.2016 ja 23.01.2017) Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2016 otsuse nr 15-1.11/8 tühistamiseks osas, millega jäeti rahuldamata Neste Eesti AS taotlus intressi tasumiseks ning Tallinna linna kohustamiseks tasuda Neste Eesti AS-le intressi RVastS § 23 alusel summas 53 506,85 eurot. Tallinna linnal on kohustus tasuda intressi kogu perioodi eest, mil ebaseaduslikult kogutud müügimaksu summad olid tema valduses, sh perioodi eest, mis jääb maksusummade tasumise ja tagastustaotluste lahendamise vahele. Seda seisukohta kinnitab ka Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsus nr C-565/11: Irimie. Kuna MKS viimati nimetatud perioodi eest intressi tasumist ette ei näe, tuleb lähtuda RVastS-st kui üldregulatsioonist. Intressi maksmine avaliku võimu kandja alusetu rikastumise kõrvaldamiseks on ebaõiglust heastav abinõu, mille eesmärk on panna isik olukorda, milles ta oleks olnud, kui avalik võim poleks tema vara arvel alusetult rikastunud (vt Riigikohtu 20.02.2014 otsus nr 3-3-1-81-13, p 18). Praegusel juhul on selge, et Tallinna linna kehtestatud müügimaks ning selle tasumise nõudmine oli algusest peale vastuolus EL õigusega. Ebaseadusliku regulatsiooni kehtestamisega sai vastustaja enda valdusesse kaebaja rahalised vahendid, millele tal tegelikkuses õigust ei olnud. Kaebaja sellel perioodil neid vahendeid oma ettevõtluse tarbeks kasutada ei saanud. Sellistel asjaoludel on RVastS-s sätestatud põhimõtetega ja Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas, et vastustaja on kohustatud maksma intressi kogu aja eest, mil ta ebaseaduslikult kogutud maksusummasid enda käes hoidis. Kui kohus leiab, et kaebaja ei saa nõuda intressi RVastS alusel, siis on Eesti õigus selles osas vastuolus EL õigusega ning tuleks otsida võimalusi selle vastuolu kõrvaldamiseks (nt MKS § 116 osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine).
4.Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsus nr C-565/11: Irimie ei ole asjakohane, sest see käsitleb olukorda, kus liikmesriigi õiguses puudub regulatsioon intresside tasumise kohta. Intresside tasumise osas ei ole Eesti õiguse vastuolu EL õigusega tuvastanud ükski kohus. Kaebaja leiab ebaõigesti, et maksukohustuslase kasuks tuleb alates maksu tasumisest arvestada ja tasuda intressi RVastS alusetu rikastumise sätete järgi. Riigikohtu 15.09.2010 otsusest nr 33-1-45-10 (p 11) tulenevalt saab RVastS alusel kahju hüvitamist nõuda olukorras, kus maksukohustuslane on saanud õigusvastase haldusakti täitmisega seoses otsest varalist kahju, mis ületab talle makstud intressisumma. Praegusel juhul ei ole kaebaja tõendanud, et ta oleks saanud müügimaksu kohustuse täitmisel kahju, mis ületab talle Tallinna linna poolt MKS alusel makstud intressisumma. RVastS §-d 22 ja 23 ei kohaldu avaliku võimu õigusvastasest tegevusest tuleneva tegevuse suhtes, sest õigusvastasus pole käsitatav õigusliku aluse puudumise või selle äralangemisena RVastS § 22 tähenduses. Kaebaja toiming (müügimaksu tasumine) ei tekita talle õigust esitada alusetu rikastumise nõue olukorras, kus müügimaksu määrus õigusaktina oli kehtiv (sõltumata selle vastuolust Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008 direktiiviga 2008/112/EÜ ehk nn aktsiisidirektiiviga). Alusetu rikastumisega oleks tegemist näiteks juhul, kui Neste Eesti AS oleks tasunud maksusumma Tallinna linnale ekslikult. RVastS § 22 lg-st 1 tulenevalt tekib alusetu rikastumise teel saadu väljaandmise kohustus alates vastava nõude esitamisest. Seda põhjusel, et olenevalt asjaoludest võib võlgnik alles siis saada teada, kas ja millises ulatuses on ta alusetult rikastunud. Ka praegusel juhul deklareeris kaebaja tasumisele kuuluva müügimaksu ning maksudeklaratsioonides ei olnud eraldi märgitud aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summasid, millelt kaebaja soovib nüüd intressi saada. RVastS § 22 lg-st 1 ja §-st 23 koostoimes võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg-tega 3(9)
3-16-844 3 ja 7 tuleneb, et võlausaldaja võib nõuda avalik-õiguslikus suhtes alusetu rikastumise teel saadu tagastamist (s.o kohustuse täitmist) ja intressi tasumist pärast kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kuna kaebaja teatas väidetavast alusetust rikastumisest ja esitas nõuda alles 2013. a-l, siis ei tekkinud vastustajal kohustust maksta müügimaks tagasi ja tasuda saadud summalt intressi enne nõude esitamisest mõistliku aja möödumist (selle perioodi eest on kaebajale tasutud intressi MKS alusel) ning kaebajal ei ole õigus nõuda intressi juba alates müügimaksu tasumisest.
5.Tallinna Halduskohus rahuldas 22.02.2017 otsusega Neste Eesti AS kaebuse ning tühistas Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2016 otsuse nr 15-1.11/8 p 1, millega jäeti rahuldamata kaebaja taotlus arvestada ja tasuda intressi RVastS alusel, ning mõistis Tallinna linnalt Neste Eesti AS kasuks välja intressi summas 53 506,85 eurot, samuti kaebaja menetluskulude katteks 3433,20 eurot. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tagastati alusetult tasutud müügimaksu summa 736 087,76 eurot ning sellelt arvestati ajavahemiku 08.08.201209.03.2016 eest MKS alusel intressi summas 578 564,98 eurot. Kaebaja on soovinud RVastS § 23 p 1 alusel intressi arvestamist ja tasumist summas 53 506,85 eurot ajavahemiku eest alates müügimaksu tasumisest kuni 09.08.2012. Kuna MKS selle perioodi eest intressi maksmist ette ei näe, siis ei teki ka olukorda, kus erinevatel alustel arvestataks kaebaja kasuks intressi topelt. Neste Eesti AS tasus müügimaksu kohalike maksude seaduse (KOMS) § 8 ja Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ alusel ehk avalik-õiguslikus suhtes. Asjakohatu on vastustaja väide, et kaebajal oli võimalus müügimaksu mitte tasuda, sest müügimaksu vastuolu EL õigusega tuvastas kohus alles hiljem ning kaebajale ei saa heita ette õiguskuulekat käitumist. Riigivastutuse eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalikõiguslikes suhetes. RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intress on tasu aja eest, mil avaliku võimu valduses on olnud alusetult saadud raha, mida kaebaja ei ole samal perioodil saanud ise kasutada/käsutada. Vaidlust ei ole selles, et Neste Eesti AS ei saanud tasutud müügimaksu summat ise kasutada/käsutada alates müügimaksu tasumise päevast, sest see oli läinud üle Tallinna linna valdusesse ja nagu hiljem selgus, siis õigusvastaselt. Alusetu rikastumise regulatsioon ei ole RVastS-s ega VÕS-s seotud sellega, millal vastaspool sai teada sellest, et ta on alusetult rikastunud, ning millisest hetkest isik nõudis vastaspoolelt alusetult saadu tagastamist, samuti ei ole oluline, kas maksuhaldur on viivitanud intressi maksmisega. Isikul on õigus nõuda oma vara (sh raha) teise isiku valdusest välja alates hetkest, mil õiguslik alus ära langes. Seaduses ei ole sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleks sellises olukorras intressi tasumise taotlus esitada. Olukorras, kus Tallinna müügimaksu määrus oli algusest peale vastuolus EL õigusega, ei olnud vastustajal müügimaksu kogumiseks õiguslikku alust ning ei saa väita, et müügimaksu tasumisel oli õiguslik alus siiski olemas ja seetõttu alusetut rikastumist ei esinenud. MKS § 116 lg 2 alusel arvestatakse intressi alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani (k.a). Neste Eesti AS 10.07.2012 tagastusnõude alusel kuulus MKS-st tulenev intress arvestamisele alates 09.08.2012 ning vaidlust ei ole selles, et MKS ei reguleeri intressi tasumise kohustust perioodi osas, mis algas kaebaja poolt müügimaksu tasumisega ning lõppes 09.08.2012. Seega nõuab kaebaja RVastS alusel intressi üksnes perioodi eest, mida MKS-s sätestatu ei hõlma ning milleks on tal kohtu arvates õigus. Õige on kaebaja seisukoht, et ka praeguses asjas tuleks lähtuda Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsusest nr C-565/11: Irimie, millest nähtuvalt on intressi tasumise kohustuse teke seotud nimelt kuupäevaga, millal toimus maksusumma alusetu tasumine, ning seetõttu tuleb tunnustada Neste Eesti AS õigust saada intressi ka perioodi eest, mille osas MKS intressi tasumise kohustust ette ei näe.
4(9)
3-16-844
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.Tallinna linn palub 22.03.2017 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Sisuline vaidlus taandub küsimusele, kas kaebajal on lisaks MKS alusel makstud intressile õigus nõuda intressi ka RVastS alusetu rikastumise sätete järgi. Halduskohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, tuginedes kaebuse rahuldamisel RVastS sätetele, mis ei kuulu praegusel juhul üldse kohaldamisele, sest maksuõigussuhteid (sh enammakse tagastamise ja intressi maksmisega seotud küsimusi) reguleerib eriseadusena MKS. RVastS-s sätestatud regulatsioon kuulub kohaldamisele ainult siis, kui eriseadusega ei ole vastavat õigussuhet reguleeritud. MKS §-s 33 sätestatud tagastusnõudele RVastS-s sisalduvad alusetu rikastumise sätted ei laiene (nt E. Andresen. Riigivastutus. Tartu, 2009, lk 100; Tallinna Ringkonnakohtu 03.04.2009 otsus nr 3-07-2630, p 14). Halduskohus ei ole tuvastanud, et KOMS või MKS oleks maksu tagastamise ja eelkõige intressi arvestamise osas puudulik või õigusvastane. Asjaolust, et riigivastutuse eesmärk on tagada efektiivne kaitse riigipoolsete rikkumiste korral avalik-õiguslikes suhetes, ei järeldu, et maksuõigussuhetes tuleks täiendavalt kohaldada RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intressiregulatsiooni. Halduskohus on justkui eeldanud, et MKS ei taga isikute õiguste piisavat kaitset, kuid ei ole vastavaid asjaolusid RVastS kohaldamise eeldusena tegelikult tuvastanud. Apellandi hinnangul on olemasolev regulatsioon (arvestades mh MKS § 117 lg-s 1 sätestatud intressimäära suurust) maksukohustuslasele tekkida võinud kahju hüvitamiseks piisav (vt ka Riigikohtu 24.11.2016 otsus nr 3-3-1-35-16, p 17) ning puudub vajadus RVastS sätete täiendavaks kohaldamiseks. MKS § 116 lg 2 alusel intressi tasumisega taastati kaebaja õiguste rikkumisele eelnenud olukord (kahju hüvitamise põhimõte) ning täiendava intressi puhul isik üksnes rikastuks (vt Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-56-04, p 22; 30.11.2004 otsus nr 33-64-04, p 32). Täiendavalt tuleb silmas pidada, et Neste Eesti AS deklareeris ja tasus müügimaksu õigustloova akti alusel, millega tekitatud kahju hüvitamist on kohtupraktikas oluliselt piiratud (vt Riigikohtu 31.10.2013 otsus nr 3-3-1-84-12, p 49). Samadest nõuetest tuleb lähtuda ka praegu, sest müügimaksu kehtestamisel täitis Tallinna Linnavolikogu seadusandja funktsiooni. Igal juhul saaks tegemist olla üksnes kahju hüvitamise nõudega, mida praeguses asjas esitatud ei ole. Lisaks on halduskohus vääralt sisustanud RVastS § 22 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude eelduseid, sest praegusel juhul ei ole olemuslikult tegemist alusetu rikastumise õigussuhtega, mistõttu ei saa RVastS §-s 23 sätestatud intressi maksmise regulatsioon olla ühelgi juhul kohaldatav. Täitmata on tingimus, et müügimaksu tasumise hetkel puudus selleks õiguslik alus või õiguslik alus on hiljem ära langenud, sest tegemist oli õigusvastase haldusakti andmise ja müügimaksu õigusvastase rakendamisega. Neste Eesti AS tasus müügimaksu kehtiva määruse alusel ja selle täitmiseks. Õigusliku aluse olemasolu ning kohustuse täitmine õigusvastase sätte ja haldusakti alusel välistavad alusetu rikastumise nõude esitamise. Tasutud müügimaks tagastati määruse ja haldusakti õigusvastasuse tõttu, mis ei ole käsitatav õigusliku aluse puudumise või selle äralangemisena RVastS § 22 tähenduses (vt Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-56-04, p 10). Haldusasjades nr 3-13-1971 või nr 3-10-3008 kohtu poolt tuvastatu, et Tallinna müügimaksu määrus ei ole kooskõlas aktsiisidirektiiviga, ei tekitanud Neste Eesti AS-le õigust nõuda intressi alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna alusetu rikastumise nõude materiaalõiguslikud eeldused olid täitmata, jättis Tallinna linn kaebaja RVastS alusel esitatud taotluse õiguspäraselt rahuldamata. Halduskohus on teinud Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsusest nr C-565/11: Irimie ebaõiged järeldused, sest nimetatud lahend käsitleb olukorda, kus intressi maksmise tingimusi ei ole liikmesriigi õiguses reguleeritud, kuid Eesti õiguses on vastav regulatsioon olemas ja ükski kohus pole tuvastanud, et see oleks vastuolus EL õigusega. Viimati nimetatud küsimus saaks seejuures tõusetuda alles siis, kui eelnevalt on tuvastatud, et MKS alusel intressi maksmine ei ole olnud piisavaks hüvitiseks. Halduskohus on rikkunud oluliselt 5(9)
3-16-844 menetlusnormi, jättes otsuses põhjendamata, miks ta ei nõustu vastustaja väidetega, et RVastS ei ole praeguses vaidluses kohaldatav. Samuti ei ole kohus sisuliselt analüüsinud vastustaja väiteid, mis puudutasid alusetu rikastumise nõude esitamise tähtaega (s.o kuna kaebaja esitatud maksudeklaratsioonidest ei nähtunud eraldi aktsiisikaupadelt tasutud müügimaksu summasid, siis ei saanud Tallinna linn olla väidetavast alusetust rikastumisest teadlik juba alates müügimaksu tasumisest; Neste Eesti AS üldsõnalisest 10.07.2012 tagastusnõudest ega 22.07.2013 intressinõudest ei nähtunud samuti, millises ulatuses on Tallinna linn väidetavalt alusetult rikastunud; lisaks ei sätesta RVastS tähtaega, mille jooksul tuleb alusetult saadu võlausaldajale tagastada ning RVastS § 22 lg-st 1 ja §-st 23 koostoimes VÕS § 82 lg-tega 3 ja 7 ei tekkinud Tallinna linnal kohustust maksta müügimaks tagasi ja tasuda nimetatud summalt intressi enne nõude esitamisest mõistliku aja möödumist).
7.Neste Eesti AS vaidleb 25.04.2017 kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. RVastS kohaldamist ei välista pelgalt asjaolu, et MKS on selle suhtes eriseaduseks. MKS olemasolu ei välista iseenesest RVastS kohaldamist maksuõigussuhtes ning MKS-ga reguleerimata perioodi osas saab intressi puhul lähtuda RVastS § 23 p-st 1. Nõustuda võib üksnes sellega, et MKS-ga reguleeritud osas ei ole RVastS alusel võimalik nõuda täiendavat intressi. RVastS § 23 kohaselt on intressinõue põhjendatud juhul, kui täidetud on RVastS § 22 lg-s 1 sätestatud alusetu rikastumise nõude eeldused (s.o avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik-õiguslikus suhtes asja või raha ning asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud). Neste Eesti AS tasus Tallinna linnale avalik-õiguslikus suhtes müügimaksu ning jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et müügimaksu tasumise aluseks olnud Tallinna müügimaksu määrus oli algusest peale vastuolus EL õigusega. Seega on alusetu rikastumise ja intressi tasumise nõude eeldused täidetud. Neste Eesti AS-l ei olnud alates müügimaksu tasumisest võimalik vastavaid rahalisi vahendeid kasutada ja Tallinna linn sai need enda valdusesse. Riigivastutuse põhimõtetega on kooskõlas, et apellant on kohustatud maksma intressi kogu aja eest, mil ebaseaduslikult kogutud maksusummasid enda käes hoidis. Kui kaebaja ei saa nõuda intressi RVastS alusel, tähendaks see tunnistamist, et Eesti õigus on vastuolus EL õigusega (vt Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsus nr C-565/11: Irimie, p-d 21, 27, 28) ning tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus MKS § 116 suhtes. Euroopa Kohtu lahend nr C-565/11 on asjakohane ja apellant sisustab seda ebaõigesti. Lahendis peeti oluliseks eelkõige intressi arvestamise perioodi ning apellandi väited, et Eestis kehtiv maksuintressi määr on äärmiselt kõrge, ei ole asjakohased. Halduskohus ei ole rikkunud otsuse põhjendamise kohustust, sest otsuses on võetud selge seisukoht, et alusetu rikastumise nõue on kohane ja seda seisukohta ka põhjendatud. Tallinna linna muud väited jäid põhjalikumalt käsitlemata, kuna need ei olnud asjakohased ja seda on otsuses ka märgitud (s.o alusetu rikastumise regulatsioon RVastS-s ega VÕS-s ei ole seotud sellega, millal vastaspool alusetust rikastumisest teada sai).
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et Tallinna linna apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. HKMS § 201 lg 4 alusel märgib ringkonnakohus, et nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi üle korrata.
9.Euroopa Kohus leidis 05.03.2015 otsuses nr C-553/13: Statoil Fuel & Retail, et erieesmärgita müügimaksu kehtestamine aktsiisikaubaks oleva vedelkütuse jaemüügile on vastuolus aktsiisidirektiiviga. Nimetatud lahendile tuginedes jättis Tallinna Halduskohus 6(9)
3-16-844 12.01.2016 otsusega nr 3-13-1971 kohaldamata Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 45 „Müügimaks Tallinnas“ osas, milles see nägi ette aktsiisikauba müügi maksustamise müügimaksuga. Ühtlasi tühistas halduskohus Tallinna Ettevõtlusameti otsused, millega jäeti rahuldamata Neste Eesti AS 10.07.2012 taotlus (tl 19-21) tagastusnõude täitmiseks ja 22.07.2013 taotlus (tl 22-22p) alusetult kogutud müügimaksu summalt intressi maksmiseks, kohustades vastustajat vaatama kaebaja tagastusõude täitmise taotluse uuesti läbi.
10.Vaidlust ei ole selles, et Tallinna linn tagastas 11.02.2016 Neste Eesti AS-le tema poolt 01.06.201031.12.2011 tasutud müügimaksu 736 087,76 eurot ja Tallinna Ettevõtlusameti 31.03.2016 otsuse alusel on kaebajale makstud ka MKS § 116 lg 2 järgi intressi ajavahemiku 08.08.201209.03.2016 eest summas 578 564,98 eurot. Praeguses asjas on vaidluse all üksnes küsimus, kas Tallinna linn peaks maksma kaebajale täiendavalt RVastS § 23 p 1 järgi intressi varasema perioodi eest ehk alates müügimaksu tasumisest kuni 07.08.2012. Kuigi halduskohtu otsuses on ekslikult räägitud nõudest tasuda RVastS järgi intressi kuni 09.08.2012 (ehkki Tallinna linn on MKS § 116 lg 2 alusel arvestanud ja maksnud kaebajale intressi juba alates 08.08.2012), puudub menetlusosaliste vahel siiski vaidlus selles, et halduskohtu otsusega välja mõistetud intressisumma suurus (53 506,85 eurot) vastab korrektsele arvutuskäigule.
11.MKS § 116 lg 2 kohaselt juhul, kui maksuhaldur ei ole täitnud tagastusnõuet seadusega sätestatud tähtaja jooksul, on ta kohustatud arvestama tähtpäevaks tagastamata summalt intressi, kusjuures intressi arvestatakse alates päevast, mil enammakse tagastamine pidi toimuma, kuni selle tagastamise või tasaarvestamise päevani. MKS § 33 lg 3 ja § 106 lg 2 nägid 10.07.2012 kehtinud redaktsioonis ette, et tagastusnõue täidetakse 30 päeva jooksul taotluse saamise päevast arvates. MKS ei näe ette intressi maksmist varasema perioodi eest, millest tulenevalt ongi kaebaja taotlenud selle ajavahemiku eest intressi maksmist RVastS § 23 p 1 alusel. Asja lahendamise seisukohalt omab seetõttu esmajoones tähtsust, kas maksusummade puhul on MKS kui eriregulatsiooni kõrval RVastS-s sätestatud üldregulatsioon üldse kohaldatav ning kui on, siis kas praegusel juhul on täidetud RVastS § 22 lg-s 1 ja § 23 p-s 1 sätestatud eeldused intressi maksmise kohustuse tekkimiseks.
12.Ringkonnakohus jääb 19.01.2018 otsuses nr 3-16-909 sarnases asjas võetud seisukoha juurde, et Euroopa Kohtu 18.04.2013 otsusest nr C-565/11: Irimie tuleneb üheselt, et siseriiklik õigus peab tagama, et liidu õigusega vastuolus sisse nõutud maksusumma tagastamisel makstakse intressi kogu perioodi eest, alates maksu tasumisest, ning seda ei saa piirata intressi maksmisega üksnes alates tagastusnõude esitamisest või koguni alates tagastusnõude lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest (nagu seda näeb ette MKS § 116 lg 2). Viidatud lahend ei käsitlenud olukorda, kus intressi maksmise tingimusi ei ole liikmesriigi õiguses üldse reguleeritud. Kuigi Euroopa Kohus on analüüsinud regulatsiooni, mis näeb ette intressi maksmise alates päevast, mis järgneb selle maksu tagastusnõude esitamise päevale, nähtub lahendi nr C-565/11 p-des 5 ja 6 välja toodud Rumeenia maksumenetluse seadustiku sätetest (art 70 lg 1 ja art 124 lg 1) seejuures, et eelotsuse taotluse esitamise ajal kehtis Rumeenias tegelikult isegi MKS § 106 lg-ga 2 ja § 116 lg-ga 2 praktiliselt identne regulatsioon ehk intressi maksmine oli nähtud ette alates tagastustaotluse lahendamiseks ettenähtud tähtaja möödumisest (erines vaid tagastustaotluse suhtes otsuse tegemise aeg, mis oli Eestis 30 päeva ja Rumeenias 45 päeva). Kuna vaidlusalused regulatsioonid on väga lähedased, on lahendis nr C-565/11 toodud seisukohad asjakohased ka praegusel juhul. Samasisulist seisukohta, et intressi tuleb arvestada alates päevast, mil liidu õigust rikkudes sisse nõutud ja seetõttu hiljem tagastatavad maksusummad tasuti, on lisaks selgelt väljendatud Euroopa Kohtu 18.01.2017 otsuses nr C365/15: Wortmann (p 39). Samas asjas koostatud kohtujuristi M. Campos Sanchez-Bordona 08.09.2016 ettepanekust (p-d 59-60) nähtub, et intressi maksmise kohustust seostatakse EL õiguse ülimuslikkusega, mis ei luba reeglina jätta jõusse liidu õigusega vastuolus olevate 7(9)
3-16-844 õigusnormide mõju, kui need õigusnormid on tunnistatud Euroopa Kohtu otsusega kehtetuks või mittekohaldatavaks.
13.Kuigi liikmesriigid on EL õigusest tulenevalt kohustatud tagastama liidu õiguse rikkumise tulemusel saadud maksusummad koos intressiga, tuleb intressi maksmise tingimused (sh intressimäär ja intressi arvutamise kord) reguleerida liikmesriigi õiguskorras, järgides võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtteid (vt lahend nr C-565/11, p-d 22-23). Euroopa Kohtu praktikast ei tulene nõuet, et intressimäär või muud tingimused peaksid olema kogu perioodi kestel muutumatud, kui need vastavad samas igal ajahetkel võrdväärsuse ja tõhususe põhimõtetele. Seega saaks Eesti õigus olla vastuolus EL õigusega vaid juhul, kui siseriiklikus õiguses puudub üldse regulatsioon, mille alusel esineks kohustus maksta liidu õigusega vastuolus sisse nõutud maksusummalt intressi alates maksu tasumisest. Kuna vastav regulatsioon MKS-s puudub, tuleb selle kõrval täiendavalt kohaldada RVastS sätteid. Kui olemasolev eriregulatsioon jääb liidu õigusega kooskõlas oleva tulemuse saavutamiseks puudulikuks, tuleb isiku õiguste tõhusa kaitse tagamiseks pöörduda üldregulatsiooni poole (vt ka Riigikohtu 20.02.2014 otsus nr 3-3-1-81-13, p 15).
14.Seejuures ei saa apellandiga nõustuda, et RVastS alusel saaks kaebaja esitada intressinõude asemel üksnes kahju hüvitamise nõude ning asja lahendamisel tuleks tuvastada, kas kaebajale MKS § 116 lg 2 alusel juba makstud intress on olnud temale tegelikkuses tekkinud kahju hüvitamiseks piisav või mitte. Intressinõude rahuldamiseks puudub vajadus tuvastada kõigi kahju hüvitamise eelduste esinemist (sh intressisumma ulatuses kahju tekkimist), vaid tavapärane kahju hüvitamise nõue tuleb esitada vaid juhul, kui isik soovib intressisummast suuremat hüvitist (vt Riigikohtu 15.09.2010 otsus nr 3-3-1-45-10, p 11). Neste Eesti AS ei ole esitanud nõuet seaduses sätestatud intressisummast suurema hüvitise saamiseks. Apellandi poolt välja toodud kohtupraktikas (nt lahendid nr 3-3-1-35-16 ja nr 3-3-1-45-10) ei ole käsitletud maksuintressi arvestamist MKS § 116 lg-s 2 ettenähtust varasema perioodi eest ning nende vaidluste asjaolud olid ka praegusest oluliselt erinevad, mistõttu ei saa need ka piirata RVastS alusetu rikastumise sätete kohaldamist käesolevas asjas. Seejuures on oluline silmas pidada, et maksuintressil on nii intressi (võimaliku kahju hüvitamine) kui ka viivise (kohustuste tähtajaks täitmise tagamine) iseloom (vt Riigikohtu 29.03.2017 otsus nr 3-4-1-1516, p-d 109-110), kuid RVastS § 23 p-s 1 sätestatud intressil viivise iseloom puudub (nt Riigikohtu 27.11.2014 otsus nr 3-3-1-66-14, p 19). Seetõttu olukorras, kus puudub põhjus rääkida maksuhalduri viivitusest tagastusnõude täitmisel (nagu praegu vaidluse all oleva ajavahemiku puhul), ei oleks ka sisulist põhjust järeldada, et nimetatud periood peaks olema tingimata hõlmatud maksuintressi regulatsiooniga.
15.Ringkonnakohtu hinnangul on täidetud ka RVastS § 22 lg-s 1 ja § 23 p-s 1 sätestatud intressi maksmise eeldused, sest aktsiisikaupade osas oli Tallinna müügimaksu määrus aktsiisidirektiiviga vastuolus juba selle kehtestamise hetkest alates. Tegemist ei ole olukorraga, kus õiguslik alus oleks hiljem ära langenud, vaid EL õigusega vastuolu tõttu ei oleks määrust tohtinud aktsiisikaupade suhtes algusest peale kohaldada. Vaatamata asjaolule, et HKMS § 158 lg-st 4 ja § 162 lg-st 2 tulenevalt jäetakse EL õigusega vastuolus olevad siseriiklikud normid asja lahendamisel üksnes kohaldamata ning sellele ei järgne põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust (vt Riigikohtu 19.04.2005 otsus nr 3-4-1-1-05, p 49; 16.06.2010 otsus nr 3-3-1-3610, p 23; 07.05.2008 määrus nr 3-3-1-85-07, p 38; 05.10.2006 otsus nr 3-3-1-33-06, p 35), on olemuselt tegemist sarnaste olukordadega ning kaasnevad tagajärjed peaksid samuti olema sarnased. Ka õigustloova akti kehtetuks tunnistamine põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse tulemusel toimub üldjuhul tagasiulatuvalt (nt Riigikohtu 12.04.2016 otsus nr 3-3-1-35-15, p 47; 26.06.2014 otsus nr 3-4-1-1-14, p 130; 17.04.2012 otsus nr 3-4-1-25-11, p 55; 10.03.2008 otsus nr 3-3-2-1-07, p-d 19-20). Analoogselt on ka juhul, kui liikmesriik on lõivud või maksud sisse 8(9)
3-16-844 nõudnud EL määruse alusel, mille Euroopa Kohus on hiljem kehtetuks tunnistanud või tühistanud, sellised lõivud või maksud tasunud isikutel õigus mitte ainult sisse nõutud summade tagasisaamisele, vaid ka intressile nendelt summadelt (vt Euroopa Kohtu 18.01.2017 otsus nr C-365/15: Wortmann, p 37). Seega tuleb praegusel juhul Tallinna müügimaksu määruse formaalsest kehtivusest olenemata lähtuda sellest, et Euroopa Kohus on 05.03.2015 otsusega nr C-553/13: Statoil Fuel & Retail tunnistanud müügimaksu regulatsiooni aktsiisikaupade suhtes mittekohaldatavaks ning kui määruse sätteid ei saanud aktsiisikaupade suhtes algusest peale kohaldada, toimus müügimaksu kogumine vastavas osas õigusliku aluseta. Seega on täidetud RVastS § 22 lg-s 1 ja § 23 p-s 1 ettenähtud tingimused intressi nõudmiseks. Riigikohtu 30.11.2004 otsus nr 3-3-1-56-04 (p 10) ei ole asjakohane, sest see ei käsitle rahasumma sissenõudmise aluseks olnud regulatsiooni vastuolu EL õigusega.
16.Mis puutub küsimusse, kas Tallinna linn teadis alusetust rikastumisest või mitte, siis ei ole see RVastS § 22 lg 1 ja § 23 p 1 järgi esiteks oluline ning teiseks ei saaks seda kuidagi siduda Neste Eesti AS 10.07.2012 tagastusnõude või 22.07.2013 intressinõude esitamisega, vaid hoolsa käitumise korral pidanuks määruse vastuolu EL õigusega ja järelikult selle alusel aktsiisikaupadelt kogutava müügimaksu alusetus olema Tallinna linnale algusest peale teada. Iseseisvat tähtsust ei oma ka asjaolu, et Tallinna linnale ei pruukinud deklaratsioonide põhjal olla teada, millises ulatuses oli Neste Eesti AS poolt algselt deklareeritud müügimaks arvestatud aktsiisikaupadelt (kaebaja 10.07.2012 taotluse kohaselt on müügimaksu tasutud üksnes aktsiisikaubalt ehk vedelkütuselt), sest sellest oleneb vaid alusetult kogutud maksusumma ja sellelt arvestatava intressi suurus, kuid mitte müügimaksu kogumise alusetus ega kinni hoitud rahasummadelt intressi maksmise kohustuse olemasolu. Ekslik on ka apellandi käsitlus, et intressi maksmise kohustus saab tekkida alles siis, kui ületatud on mõistlik aeg alusetult saadu tagastamiseks. Sellises olukorras võiks taotlejal tekkida üksnes alus nõuda intressi asemel viivise (VÕS § 113 lg 1) tasumist (vt Riigikohtu 30.09.2014 otsus nr 3-2-1-66-14, p 19).
17.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 22.02.2017 otsus muutmata.
18.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Tallinna linn on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 750 eurot (tl 79), kuid pole esitanud andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Neste Eesti AS palub mõista Tallinna linnalt välja apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud 1360,80 eurot (sh käibemaks 226,80 eurot) kokku esindaja 7,2 töötunni eest (tl 92-103). Kulude kandmine ja nende seos praeguse haldusasja menetlemisega ringkonnakohtus on nõuetekohaselt tõendatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud põhjendatud ja mõistliku suurusega ning kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja muutmata halduskohtu otsus, millega kaebus tervikuna rahuldati, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel vastustaja kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
(allkirjastatud digitaalselt)
Maret Altnurme
Andres Parmas
Virgo Saarmets
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.