Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Tiina Pappel 07.02.2018, Tartu 3-17-1109 Jaanus Kase kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25.04.2017. a otsuse nr 356/17 (4.2-1/35054-3) tühistamiseks Tartu Halduskohtu 28.09.2017. a otsus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Jaanus Kask Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.09.2017. a otsuse resolutsioon muutmata, muutes ning täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 09.03.2018 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. Kase nimele on 31.07.2014 väljastatud relvaluba nr RL760472 õigusega omada ja kanda sileraudseid püsse Kemen-KM-4-Standard, kal 12, nr 400322203 ja IŽ, kal 16, nr Д1981 ning vintraudseid püsse Rössler-Titan 3, kal 223 Rem, nr 10215, Browning-Eurobolt, kal 7 mm Remington Magnum, nr 51182MM351 ja Tikka-T3-Lite, kal 308 Win, nr C96075 jahipidamise ja sportimise eesmärgil.
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) peatas 05.12.2016. a otsusega nr 1038/16 (4.2-1/35054-1) relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel J. Kase relvaloa nr RL760472 kehtivuse karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel kahtlustatavaks olemise tõttu kriminaalasjas nr 16259000502. KarS § 424 näeb ette karistuse mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest joobeseisundis.
3.Viru Maakohus tunnistas 09.02.2017. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-155 J. Kase süüdi KarS § 424 järgi ja karistas teda rahalise karistusega summas 1000 eurot ning võttis KarS § 50 lg 1 alusel J. Kaselt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõiguse 3 kuuks.
4.PPA lõpetas 25.04.2017. a otsusega nr 356/17 (4.2-1/35054-3), juhindudes RelvS § 36 lg 1 p-st 6, § 43 lg-st 2, lg 3 p-st 2, lg-st 31, lg-st 5 ja § 44 lg-st 6, J. Kase nimele välja antud relvaloa nr RL760472 kehtivuse peatatuse; tunnistas relvaloa kehtetuks põhjusel, et isik on kriminaalkorras karistatud ning teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relvaluba omama; kohustas J. Kaske võõrandama Lõuna prefektuurile hoiule antud relvad ja laskemoona 3 kuu jooksul alates otsuse jõustumisest. Otsuse põhjendused: RelvS § 43 lg 1 p-st 2 tulenevalt on RelvS-i mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu või kuritegu, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Nimetatud kuritegude puhul peatatakse relvaloa kehtivus ilma kaalutlusõigust kohaldamata. J. Kase suhtes on relvaloa kehtivuse peatatuse aluseks olnud asjaolu äralangemiseks kriminaalkorras süüdimõistmine. J. Kaske karistati kriminaalkorras KarS § 424 järgi ja karistusandmeid ei ole karistusregistrist kustutatud. KarS §-s 424 sätestatud kuriteo toimepanemise puhul on tegemist teiste isikute elu ja tervise ohtu seadmisega. J. Kask on teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelvi omama. Tähtsust ei oma, mis eesmärgil tulirelv(ad) on soetatud. Tähelepanuta ei saa jätta, et J. Kasel oli kohtu poolt 09.02.2017 karistusena juhtimisõigus ära võetud 3 kuuks, kuid eirates kohtuotsust, otsustas J. Kask 04.03.2017 karistuse kehtimise ajal mootorsõidukit juhtida.
5.J. Kask esitas 24.05.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada PPA 25.04.2017. a otsus nr 356/17 (4.2-1/35054-3). Kaebuse põhjendused: PPA-l on õigus ja kohustus arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema poolt toimepandud tegu relvaloa kehtetuks tunnistamisel, lähtudes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010. a otsuses nr 3-4-1-10-10 märgitust. Viide RelvS § 43 lg 1 p-le 2 ei ole asjakohane, sest antud juhul ei ole tegemist relvaloa kehtivuse peatamisega, vaid tühistamisega. Samuti ei ole asjakohane viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-37-07, sest viimane käsitleb joobeseisundi mõju mootorsõiduki juhile. Kaebaja tegeleb laskespordiga ja omab vastavat litsentsi ning tal puuduvad varasemad kriminaalkaristused ja rikkumised seoses relvade omamise, kandmise või kasutamisega. Otsuse teinud ametnik on eelneva jätnud tähelepanuta. Otsusest, milles kaebajat karistati rahalise karistusega, ei tulene, et kaebaja kujutaks kõrgendatud ohtu ümbritsevale, kuivõrd rahalise karistuse määramine on kõige kergemaliigilisem karistus. Seepärast pole kaebaja suhtes tehtud PPA otsus vajalik ega proportsionaalne. Tulirelv on suurema ohu allikas, kuid see ei saa olla põhjuseks, et obligatoorselt tuleks iga KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepannud isiku relvaluba kehtetuks tunnistada, sest sellisel juhul kaotaks mõtte Riigikohtu otsus nr 3-4-1-10-10.
6.PPA esitas 26.06.2017. a vastuse, milles ta palus jätta J. Kase kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Riigikohtu 14.12.2010. a otsusest nr 3-4-1-10-10 tulenevalt on relvaloa tühistamine PPA diskretsiooniotsus. Kaebaja ei täpsusta, millised asjaolud on arvestamata jäetud. Kaebajal on kehtiv karistus kuriteo toimepanemise eest. J. Kasele mõisteti mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes KarS § 424 järgi rahaline karistus. Liiklusohutusnõuete selline rikkumine on äärmiselt vastutustundetu ja tuli kõikide isikute turvalisuse huvides otsuse langetamisel aluseks võtta. Otsus on kaalutletud ning kaalutlused vastavad eelviidatud Riigikohtu otsuses nõutavale ja muule kohtupraktikale.
7.Tartu Halduskohus rahuldas 28.09.2017 a. otsusega J. Kase kaebuse ja tühistas PPA 25.04.2017. a otsuse ning mõistis PPA-lt J. Kase kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot. Otsuse põhjendused: 1) Nähtuvalt Riigikohtu 14.12.2010. a otsusest nr 3-4-1-10-10 on RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 tehtava otsuse näol tegemist kaalutlusõigust võimaldava otsusega, mille tegemisel tuleb PPA-l hinnata nii kriminaalkorras karistatud isikut kui tema toimepandud tegu. Kohtumenetluses on vastustaja leidnud, et kaebaja ja vastustaja on ühel meelel selles, et eelviidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt on relvaloa tühistamine PPA diskretsiooniotsus. Riigikohus on otsuse nr 3-4-1-10-10 p-s 60 leidnud, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks, kuid mootorsõiduki joobes juhtimises seisnevat kuritegu ei saa pidada selliseks kuriteoks, mida on Riigikohus viidatud seisukohas silmas pidanud. 2) Tegemist ei ole haldusakti nõuetekohase põhjendamisega haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 mõttes. Otsuses on vaid formaalsed põhjendused. Vastustaja on käsitlenud kaebaja poolt toime pandud süüteo raskust ja selle ohtlikkusega seonduvaid asjaolusid, kuid põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolusid. Arusaamatuks jääb, millist teavet vastustaja hindas, jõudes järeldusele, et J. Kask ei vasta enam relvaloaomanikuna RelvS-ga kehtestatud nõuetele. Otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks arvestanud kaebaja selgitustega jahilaskmise ja jahinduse kohta. Ei nõustu PPA-ga, et tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et kaebaja eiras lisakaristusena määratud juhtimisõiguse äravõtmist ning juhtis sel ajal (04.03.2017) mootorsõidukit. Asja materjalidest nähtub, et Lõuna Ringkonnaprokuratuur menetles kriminaalasja, milles kaebajat kahtlustati KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, kuid 07.06.2017. a kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et 04.03.2017 ei olnud kohtuotsus veel jõustunud. Kohtuotsus jõustus 08.03.2017. Sellest tulenevalt lõpetas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kaebaja suhtes kriminaalmenetluse. Kuivõrd vastustaja ei ole kaebaja isiku ja tema poolt toimepandud teoga soetud konkreetseid asjaolusid käsitlenud, ei ole PPA hinnang nendele asjaoludele kohtu poolt kontrollitav. Relvaloa kehtetuks tunnistamine kaebaja poolt toime pandud kuriteo alusel ei ole välistatud, kuid vajab hoolikamat põhjendamist.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8.PPA esitas 30.10.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.09.2017. a otsus ja jätta J. Kase kaebus rahuldamata ning jätta menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) PPA ei ole 25.04.2017. a otsust käsitlenud otsustusena, mis ei vaja kaalutlusõiguse teostamist. PPA on otsust kaalunud ja kaalutlused kirja pannud, lähtudes Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-10-10 antud juhistest ja RelvS § 43 lg-st 31. Kohus on neist kaalutlustest vaikides üle libisenud. PPA tõlgendust toetab „Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu“ (494 SE), mille kohaselt tulevase RelvS § 36 lg 1 p 6 järgi ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on karistatud elu- või tervisevastase kuriteo eest, tulirelva või laskemoonaga seotud kuriteo eest või kuriteo eest, mis pandi toime relvaga või sellega ähvardades, või KarS §-des 231-239 või §-s 241, 244, 246, 251, 255, 256 või 424 sätestatud kuriteo eest. 2) Arusaamatuks jääb, mis asjaolusid veel oleks pidanud otsuses käsitlema. Kaebaja poolt toime pandud kuriteo asjaolude kaalumisel saab aluseks võtta eelkõige kriminaalasjas jõustunud kohtuotsuse ja lisaks isiku ärakuulamisega seotud materjalid. J. Kaselt 06.03.2017 võetud kirjalikust seletusest täiendavat infot tema teo kohta ei tulene. Kaebaja poolt toime pandud süüteo raskuse ja ohtlikkuse kaudu on iseloomustatav ka süüteo toime pannud isik.
Haldusorganil on tekkinud põhjendatud kahtlus J. Kase isikuomaduste jätkuvas sobivuses relvakandjale – need väljenduvad tema suhtumises nii õiguskorda kui ka suurema ohu allikate käitlemisse. PPA on arvestanud kaebaja selgitust jahilaskmise kohta. Ametnik on ennatlikult võtnud arvesse asjaolu, et J. Kask juhtis mootorsõidukit ajal, mil temalt oli 09.02.2017. a otsusega nr 1-17-115 lisakaristusena võetud 3 kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus, kuigi kõnealune kohtuotsus ei olnud veel jõustunud. See puudus ei mõjuta PPA 25.04.2017. a otsuse kehtivust, sest mõjuvaid kaalutlusi oli otsuses teisigi. Ka kaebaja ei ole täpsustanud, millised asjaolud on arvestamata jäetud.
9.J. Kask esitas 21.11.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta PPA apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.09.2017. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused: Otsuse koostanud ametnik ei ole kaebaja isikut arvesse võtnud ning on alusetult leidnud, et kaebaja ohtliku ja kontrollimatu käitumise tõttu tuleb relvaluba tingimata tühistada. Relvaloa tühistamisel on vajalik arvestada süüteo toime pannud isiku isikuomadustega ja süüteo raskusega. Kaebaja on praeguseks ära kandnud KarS § 424 järgi mõistetud põhi- ja lisakaristuse. Relvaloa äravõtmine oleks käsitletav täiendava lisakaristusena. Apellatsioonkaebuses on PPA asunud kriminaalasja uuesti sisuliselt lahendama, väljudes sellega haldusasja raamidest. Toimepandud süütegu on juhuslikku laadi, kaebaja on väljendanud kahetsust teo suhtes ja on enda käitumisega näidanud, et ta on teinud vajalikud järeldused mõistetud karistusest. Kaebaja soovib jätkuvalt tegeleda laskespordiga, sest tegutseb laskespordiinstruktorina.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
10.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus.
11.Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise õiguslikeks alusteks on RelvS § 43 lg 3 p 2 koosmõjus RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 ning RelvS § 43 lg 31. Eelviidatud normide rakendamise eelduseks on vastanduvate huvide kaalumine. Kui RelvS § 43 lg 3 p 2 koosmõjus RelvS § 36 lg 1 p 6 rakendamise puhul tuleneb kaalumise kohustus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010. a otsusest asjas nr 3-4-1-10-10, siis RelvS § 43 lõike 31 puhul näeb kaalutlusõiguse teostamise ette sätte sõnastus.
12.Halduskohus leidis õigesti, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p 6 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamisel tuli PPA-l seetõttu hinnata nii kriminaalkorras karistatud isikut kui ka tema toimepandud tegu (otsuse p 12). Samas leidis halduskohus eelviidatud sätetele ning Riigikohtu lahendile tuginedes ebaõnnestunult, et kaalutlusõigust tuleb teostada ka relvaloa kehtivuse peatamisel, seades sellega kahtluse alla PPA vastupidise väite vaidlustatud otsuse leheküljel 2 (vt kohtuotsuse p 12). Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada, et vastustaja väide ei tuginenud RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koosmõjus hindamisele, vaid RelvS § 43 lg 1 p-le 2. Ühtlasi näevad RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 punktiga 6 ette füüsilise isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise, mitte relvaloa kehtivuse peatamise. Ilmselt on tegemist halduskohtu eksimusega nii vaidlusaluse otsuse teksti lahtimõtestamisel kui ka keelekasutuses, sest juba järgmises lauses räägib kohus relvaloa tühistamisest kui PPA diskretsiooniotsusest. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et relvaloa kehtetuks tunnistamine RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 6 koosmõjus ning relvaloa kehtivuse peatamine RelvS § 43 lg 1 p 2 alusel on täiesti erineva õigusliku toimega meetmed. PPA leiab õigesti, et RelvS § 43 lg 1 p 2 grammatiline sõnastus kaalutlusõigust ei võimalda. Ühtlasi ei andnud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 14.12.2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 hinnangut RelvS § 43 lg 1 p 2 põhiseaduspärasusele. Seega on halduskohtu
järeldus vastustaja väite paikapidavuse kohta kohtuotsuse p-s 12 ka sisult ebaõige. Samas ei muuda halduskohtu eksimus käesoleva kohtuasja lahendust, sest RelvS § 43 lg 1 p 2 ei olnud vaidlustatud PPA otsuse õiguslikuks aluseks, vaid kõigest lisaargument otsuse põhjendamisel. Samas ei muuda PPA sellekohane argument juba ringkonnakohtu poolt eelnevalt märgitud asjaolu, et PPA pidi otsuse tegemisel vastanduvaid huve kaaluma (vt käesoleva otsuse p 11). Nimetatud järeldust ei muuda ka PPA viide Relvaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (494 SE). Vastav eelnõu on Riigikogus alles teise lugemise faasis; seega ei saanud vastustaja sellele otsuses tugineda ning eelnõu seletuskirja põhjendustega ei saa muuta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14.12.2010. a otsuse õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus ei välista samas, et asja uuesti läbi vaadates on seadus jõustunud ning PPA-l on võimalik seadusemuudatustest lähtuda.
13.PPA on eelnevalt viidatud halduskohtu otsuse p-st 12 omakorda järeldanud, et halduskohtu otsust mõjutas väärarvamus, mille kohaselt PPA vaidlustatud otsuses kaalutlusõigust ei teostanud. Ringkonnakohus ei nõustu ka PPA vastava järeldusega. Halduskohtu otsuse punktist 15 nähtub selgelt, et kohus ei seadnud otsuse tegemisel kahtluse alla, et PPA teostas vaidlustatud otsuse koostamisel kaalutlusõigust. Nimelt tõi halduskohus otsuse punktis 15 esile kõik PPA kaalutlused. Küll aga ei pidanud halduskohus kaalutlusõiguse sisulist teostamist piisavaks, leides, et põhjendused on vaid formaalset laadi ning neist ei nähtu kõigi oluliste asjaolude, milleks on kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolud, kaalumist. Halduskohtu arvates ei kaalunud PPA ka kaebaja ärakuulamisel teatavaks saanud väiteid selle kohta, et kaebaja tegeleb jahilaskmise ja jahindusega. Seega tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas halduskohtu poolt esile toodud puudused on PPA otsuse tühistamiseks piisavad.
14.HKMS § 158 lg 3 kohaselt kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti õiguspärasust hinnates ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusõiguse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus ei ole PPA otsuse õiguspärasust kontrollides eeltoodud põhimõtete vastu eksinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse p-des 16-18 toodud põhjendustega ega pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asus 14.12.2010. a otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 seisukohale, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse, riigi ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku, toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (otsuse p 4). Sellest tulenevalt on ebapiisav, kui PPA kaalub otsuse tegemisel ainult toime pandud kuriteo objektiivset külge, sh asjaolu, et KarS § 424 järgi on tegemist tahtliku teoga. Kaaluda tuleb ka seda, millistel elulistel asjaoludel kuritegu toime pandi ning kas on seetõttu alust arvata, et isik võib tulevikus relva kasutades ohtlik olla. Riigikohus on leidnud, et kriminaalmenetlusõiguses kehtiva universaalsuse põhimõtte kohaselt kulgeb kriminaalmenetlus ühetaoliselt sõltumata toimepandud kuriteo liigist ja kahtlustatava või süüdistatava isikust. Seega ei arvesta kriminaalmenetluse alustamine ega toimetamine iseenesest toimepandud kuriteo olemust ega kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi (RKHK 26.03.2009. a otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 34). Seetõttu ei pruugi ainuüksi kriminaalmenetluse materjalid olla isiku relvaloa kehtetuks tunnistamise menetluses kõigi asjaolude igakülgseks kaalumiseks piisavad. Samas saanuks PPA teha kaebaja isikuomaduste suhtes järeldusi ning neid hiljem kaebaja ärakuulamise käigus kontrollida ka kaebaja kahtlustatava ülekuulamise protokolli (tl 34-34p) alusel. Protokollist nähtub, et kaebaja tarvitas alkoholi pulmas ning võttis autosõidu ette põhjusel, et ühtegi hotelli
ei õnnestunud ööbima saada ja kaebaja elukaaslasel puudus juhtimisõigus. Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses analüüsinud, kas sellistel asjaoludel ühekordne joobes juhtimine võiks anda alust arvamuseks, et kaebaja võib edaspidi ka relva kasutades ohtlik olla. Riigikohus on leidnud, et kuriteo eest karistamise fakt ei ole iseenesest kaalukas põhjus kaalutlusõiguse absoluutseks välistamiseks nende isikute suhtes, kellele riik on varem relva usaldanud. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik (RPsJK 14.12.2010. a otsuse p 58). Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse otsuse argumentatsioon lähtubki ennekõike kaebaja karistamise faktist.
15.Vastustaja väitel kaalus ta kaebaja väiteid jahilaskmise ja aktiivse jahinduse kohta, selgitades, et tähtsust ei oma, mis eesmärgil on tulirelvad soetatud ning välistatud ei ole relvade kuritarvitamine isiku poolt, kes ei suuda ega taha õiguskuulekalt käituda (PPA otsuse lk 3, tl 5). Ringkonnakohus märgib, et vastustaja selgitust ei saa pidada vastandlike huvide kaalumiseks. Ringkonnakohtule ei nähtu, et vastustaja oleks lähemalt uurinud, kui oluline on kaebaja vaba eneseteostuse jaoks jahilaskmine ning kas jahindusega tegeletakse pere ära elatamise või harrastuslikul eesmärgil. Seetõttu ei saanud vastustaja otsuses hinnata ka seda, kas kaebaja huvi, jätkata jahindusega tegelemist, võiks kaaluda üles vajaduse kaitsta kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamisega ennetavalt riigi julgeolekut ja avalikku korda. Kuna neid asjaolusid ei ole otsuses kaalutud, leiab halduskohus õigesti, et otsusest ei nähtu, et vastustaja oleks otsuses arvestanud kaebaja selgitustega jahilaskmise ja jahinduse kohta.
16.Vastustaja möönab, et otsuses on ennatlikult arvesse võetud asjaolu, et kaebaja juhtis mootorsõidukit ajal, mil temalt oli 09.02.2017. a kohtuotsusega asjas nr 1-17-115 lisakaristusena 3 kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus ära võetud, kuigi vastav kohtuotsus ei olnud kaebaja poolt mootorsõiduki juhtimise ajaks veel jõustunud. Samas leiab vastustaja, et nimetatud puudus ei mõjutanud asja otsustamist, sest mõjuvaid kaalutlusi oli otsuses teisigi. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. PPA otsusest loeme: „Haldusorgan ei saa jätta ka tähelepanuta asjaolu, et ...“, mis ei jäta kahtlust, et kaebaja poolt mootorsõiduki arvatavalt juhtimisõiguseta juhtimise fakt oli samuti üheks kaalukaks argumendiks kaebaja suhtes negatiivse otsuse tegemisel (vt PPA otsuse lk 3). Mitmete asjaolude kogumis kaalumise korral on kohtul üldreeglina võimatu hinnata, millisel määral ennatlikult arvesse võetud asjaolu otsuse lõpptulemust mõjutas. Kohtupraktikas valitseb seisukoht, et lubamatust kaalutlusest lähtumine tekitab kahtluse haldusotsuse ratsionaalsuses (RKHK 12.05.2008. a otsus asjas nr 3-3-1-18-08, p 13 ja 14.10.2003. a otsus asjas nr 3-5-1-54-03, p 40). Ka ei ole võimalik väita, et sõiduki joobeseisundis juhtimisega seotud lubamatu kaalutluse arvestamata jätmise korral olnuks kaalutlusotsus igal juhul täpselt samasugune (TlnRK 28.04.2017. a otsus asjas nr 3-15-1775, p 9). Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga selles, et vaidlustatud otsusest ei nähtu, et PPA oleks RelvS § 43 lg 3 p 2 koosmõjus RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 rakendamisel kaalutlusreegleid nõuetekohaselt järginud, mistõttu ei ole otsus vastavas osas õiguspärane.
17.Halduskohus ei ole otsuses analüüsinud, kas vastustajal esines alus RelvS § 43 lõike 31 kohaldamiseks. RelvS § 43 lg 31 sätestab: „Politsei- ja Piirivalveamet võib tunnistada soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama“. Ringkonnakohus märgib, et vaidlusaluse PPA otsuse ülesehitus on sedavõrd süsteemitu ja ebaselge, et ei ole võimalik hinnata, milliste kaalutlustega põhjendatakse RelvS § 43 lg 31 kohaldamist. Kui kaalutlusteks on vaid kaks lõiku teksti (otsuse lk 3 alumine lõik ning lk 4 ülemine lõik) kaebaja ühekordse kriminaalkorras karistamise kohta, millest tehakse väga üldistatud järeldus kaebaja eluviisi ja käitumise kohta, ei ole see ringkonnakohtu hinnangul sätte rakendamiseks piisav. Eelnevat järeldust ei muudaks ka see, kui võtta arvesse otsuse muid kaalutlusi, sest ka sellisel
juhul ei ole PPA piisavalt kaalunud kaebaja eluviisi ja käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Ka ei saaks sellisel juhul tähelepanuta jätta seda, et PPA lähtus otsuses lubamatust kaalutlusest (sõiduki juhtimine kohtuotsusega määratud karistust eirates), mis tõele vastavuse korral oleks asjaolu, mille põhjal tuleks jaatada isiku turvalisust ohustavat eluviisi või käitumist. Kaalutluse lubamatust arvesse võttes ei saa õiguspärane olla ka kaalumise lõpptulemus. Kuna vastustaja ei ole ringkonnakohtu hinnangul seega kokkuvõtlikult piisavalt kaalunud ka kaebaja suhtes RelvS § 43 lõike 31 kohaldamist, ei saa PPA otsust ka nimetatud sättele tuginedes õiguspäraseks pidada.
18.Eeltoodud põhjendustel jääb Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.09.2017. a otsus muutmata, kuid ringkonnakohus muudab ja täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Pooled ei ole ringkonnakohtule menetluskulude taotlusi esitanud.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.