J. K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 25. aprilli 2017. a otsuse nr 356/17 (4.2-1/35054-3) tühistamiseks Kaebaja – J. K. Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Triin Randoja
Menetlusosalised Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada J. K. kaebus ja tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 25. aprilli 2017. a otsus nr 356/17 (4.2-1/35054-3).
2.Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt J. K. kasuks välja menetluskulud summas 15 eurot.
3.Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tema initsiaalidega.
EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED
Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30. oktoobril 2017. Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.J. K. nimele väljastati 31. juulil 2014 relvaluba nr RL760472 kehtivusega kuni 1. september 2019 õigusega omada ja kanda sileraudseid püsse Kemen-KM-4-Standard, kal 12, nr 400322203 ja IŽ, kal 16, nr Д1981 ning vintraudseid püsse Rössler-Titan 3, kal 223 Rem, nr 10215, Browning-Eurobolt, kal 7 mm Remington Magnum, nr 51182MM351 ja Tikka-T3-Lite, kal 308 Win, nr C96075 jahipidamise ja sportimise eesmärgil (tl-d 33-33p).
2.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) peatas 5. detsembri 2016. a otsusega nr 1038/16 (4.2-1/35054-1) relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 1 p 2 alusel J. K. nimele väljastatud relvaloa nr RL760472 kehtivuse karistusseadustiku (KarS) § 424 alusel kahtlustatavaks olemise tõttu kriminaalasjas nr 16259000502 (tl-d 31-31p).
3.Viru Maakohus tunnistas 9. veebruari 2017. a kohtuotsusega nr 1-17-115 J. K. süüdi KarS § 424 järgi ja karistas teha rahalise karistusega 100 miinimumpäevamäära ulatuses, s.o summas 1000 eurot. KarS § 50 lg 1 alusel võeti J. K.lt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks (tl-d 8-11).
4.PPA Tartu politseijaoskond lõpetas 25. aprilli 2017. a otsusega nr 356/17 (4.2-1/35054-3) J. K. nimele välja antud relvaloa nr RL760472 kehtivuse peatatuse; tunnistas J. K. nimele väljastatud relvaloa nr RL760472 kehtetuks põhjusel, et isik on kriminaalkorras karistatud ning on teiste isikute turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu relvaluba omama; kohustas J. K.e võõrandama Lõuna prefektuurile hoiule antud relvad ja laskemoona kolme kuu jooksul alates käesoleva otsuse jõustumise kuupäevast, kusjuures tähtaja möödumisel tulirelvad ja laskemoon sundvõõrandatakse RelvS § 44 lg 8 alusel. PPA lähtus otsuse tegemisel RelvS § 36 lg 1 p-st 6, § 43 lg-st 2, lg 3 p-st 2, lg-st 31, lg-st 5 ja § 44 lg-st 6 (tl-d 3-7). PPA otsuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised: 1) RelvS § 43 lg 1 p-st 2 tulenevalt on RelvS mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes, isikuvastane kuritegu, aga ka tulirelva või laskemoonaga seotud kuritegu või kuritegu, mis on toime pandud relva või relvana kasutatava muu esemega või sellega ähvardades. Nimetatud kuritegude puhul peatatakse relvaloa kehtivus ilma kaalutlusõigust kohaldamata. 2) J. K. suhtes on relvaloa kehtivuse peatatuse aluseks olnud asjaolu äralangemiseks kriminaalkorras süüdimõistmine. J. K. pani temale süüks arvatud kuriteo toime tahtlikult. Kuna J. K.e karistati kriminaalkorras KarS § 424 järgi ja karistusandmeid ei ole karistusregistrist kustutatud, kusjuures KarS § 424 sätestatud kuriteo toimepanemise puhul on tegemist teiste isikute elu ja tervise ohtu seadmisega, on J. K. teise isiku turvalisust ohustava käitumise tõttu sobimatu tulirelvi omama. 3) Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et J. K.l oli kohtu poolt 9. veebruaril 2017 karistusena juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks. Sealjuures ei pidanud J. K. temale määratud karistust millekski ning eirates kohtuotsust, otsustas ta 4. märtsil 2017 karistuse kehtimise ajal mootorsõidukit juhtida.
5.Tartu Halduskohtusse saabus 24. mail 2017 J. K. kaebus PPA 25. aprilli 2017. a otsuse nr 356/17 (4.2-1/35054-3) tühistamiseks (tl-d 1-2).
3-17-1109
6.Tartu Halduskohus võttis 25. mai 2017. a määrusega J. K. kaebuse menetlusse (tl-d 13-13p).
7.PPA esitas 26. juunil 2017 vastuse kaebusele (tl-d 20-22).
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
8.Kaebaja taotleb PPA 25. aprilli 2017. a otsuse nr 356/17 (4.2-1/35054-3) tühistamist, väites järgmist: 1) Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium tunnistas 14. detsembri 2010. a otsusega nr 3-4-1-10-10 kehtetuks ja põhiseadusega vastuolus olevaks RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6, millest tulenevalt on PPA-l õigus ja kohustus arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema poolt toime pandud tegu relvaloa kehtetuks tunnistamisel. 2) Kaebaja tegeleb laskespordiga, omab jätkuvalt vastavalt litsentsi, kaebajal puuduvad varasemad kriminaalkaristused ning igasugused rikkumised seoses relvade omamise, kandmise või kasutamisega. Kaebaja on saanud eriettevalmistuse kõiges, mis puudutab relvade kasutamist ja ohutust. Otsuse teinud ametnik on eelneva jätnud tähelepanuta. Samuti ei tulene kaebaja suhtes langetatud otsusest, milles kaebajat karistati rahalise karistusega, et kaebaja kujutaks kõrgendatud ohtu ümbritsevale, kuivõrd rahalise karistuse määramine on kõige kergemaliigilisem karistus. Seepärast pole kaebaja suhtes tehtud PPA otsus vajalik ega proportsionaalne eesmärgi suhtes. 3) Asjakohane ei ole vaidlustatavas otsuses toodud viide RelvS § 43 lg 1 p-le 2, sest antud juhul ei ole tegemist relvaloa kehtivuse peatamisega, samuti viide Riigikohtu lahendile kohtuasjas nr 3-1-1-37-07, sest viimane käsitleb joobeseisundi mõju mootorsõiduki juhile.
9.PPA vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Kuivõrd RelvS § 43 lg 1 p-st 2 tulenevalt on RelvS mõttes ühteviisi ohtlikud ja relvaloa kehtimise osas ühesuguste õiguslike tagajärgedega nii mootorsõiduki juhtimine alkoholijoobes kui ka isikuvastane kuritegu ning viiteid neile kuriteokoosseisudele ei ole kehtetuks tunnistatud, siis saab Riigikohtu 14. detsembri 2010. a otsuse nr 3-4-1-10-10 p-s 60 toodud seisukohast järeldada, et nii relvaloa kehtetuks tunnistamise kui ka relvaloa andmisest keeldumise otsuse aluseks võib võtta isegi ilma kaalutlusõigust teostamata mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis. 2) Kaebajal on kehtiv karistus kuriteo toimepanemise eest. J. K.le mõisteti mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes KarS § 424 järgi rahaline karistus 100 miinimumpäevamäära ulatuses. Tulenevalt karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p-st 5 kustutatakse J. K.le mõistetud karistus 15. veebruaril 2020. Liiklusohutusnõuete selline raske ja tahtlik rikkumine on äärmiselt vastutustundetu ning tuli kõikide isikute turvalisuse huvides otsuse langetamisel aluseks võtta. Juhul kui isik ei käitu vastutustundlikult realiseerides õigust kasutada ühte liiki suurema ohu allikat (nt mootorsõiduk), tekib mõistetavalt põhjendatud kahtlus, et selline isik ei ole oma isikuomaduste tõttu võimeline käsitlema vastutustundlikult ka teist liiki suurema ohu allikaid, muuhulgas tulirelvi.
3-17-1109 3) Vaidlustatavas otsuses on piisava põhjalikkusega analüüsitud nii kaebaja isikut kui ka tema toimepandud kuritegu ning muid asjas tähtsust omavaid asjaolusid. Otsus on kaalutletud ning kaalutlused vastavad Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. detsembri 2010. a otsuse nr 3-4-1-10-10 kohaselt nõutavale ning muule kohtupraktikale.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
10.PPA on 25. aprilli 2017. a vaidlustatud otsusega tunnistanud kehtetuks kaebajale väljastatud relvaloa RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koosmõjus RelvS § 36 lg 1 p-ga 6. Vastavalt RelvS § 43 lg 3 p-le 2 tunnistab PPA soetamisloa või relvaloa kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam relvaseadusega kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36 lg 1 p-s 1-7, 9 või 10 või RelvS § 40 lg-s 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 6 kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud.
11.Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 14. detsembri 2010. a otsusega asjas nr 3-4-1-10-10 tunnistanud RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatud isikut ja tema toimepandud tegu. Sama lahendi p-s 67 märkis Riigikohus, et politseiasutustel tuleb kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel lähtuda Riigikohtu poolt selles otsuses esitatud selgitustest ning RelvS § 43 lõikest 31, mille kohaselt võib tunnistada loa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama või omama.
12.Eelnevast nähtub, et RelvS § 43 lg 3 p 2 alusel koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6 tehtava otsuse näol on tegemist kaalutlusõigust võimaldava otsusega, mille tegemisel tuleb PPA-l hinnata nii kriminaalkorras karistatud isikut kui tema toimepandud tegu. Seetõttu ei nõustu kohus PPA seisukohaga, et mootorsõiduki juhtimisel alkoholijoobes, peatatakse relvaloa kehtivus ilma kaalutlusõigust kohaldamata (vaidlustatud otsuse lk 2, tl 4). Kohtumenetluses on vastustaja seda seisukohta muutnud, leides, et kaebaja ja vastustaja on ühel meelel selles, et eelviidatud Riigikohtu lahendist tulenevalt on relvaloa tühistamine PPA diskretsioonotsus (tl 20p).
13.Ka ei saa kohus nõustuda vastustaja järeldusega, et Riigikohus, jättes põhiseadusvastaseks tunnistamata RelvS § 43 lg 1 p 2, on selgelt väljendanud suunist, et juba üksnes kahtlustuse saamise korral mootorsõiduki juhtimise eest alkoholijoobes, on vastuvõetamatu relva omamise edasine võimaldamine (tl 5). Kohus selgitab, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on küll oma otsuses asjas nr 3-4-1-10-10 p-s 60 leidnud, et mõnede tahtlike kuritegude (nt terrorism, isikuvastased kuriteod või kuriteod, mille toimepanemisel kasutati relva) toimepanemise eest karistatud isikute relvaloa kehtetuks tunnistamise ilma kaalutlusõiguse võimaldamiseta võib lugeda põhjendatuks, kuid mootorsõiduki joobes juhtimises seisnevat kuritegu ei saa pidada selliseks kuriteoks, mida on Riigikohus viidatud seisukohas silmas pidanud.
14.Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 3 järgi tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Olukorras, kus haldusorgan on jätnud asja otsustamisel tähtsust omava asjaolu hindamata, ei
3-17-1109 saa kohus veenduda, et olulise asjaolu tuvastamata jätmine ja haldusakti puudulik põhjendamine ei ole mõjutanud asja otsustamist HMS § 58 mõttes.
15.Kaebajale väljastatud relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuses on vastustaja esitanud järgnevad kaalutlused: 1) J. K. on käesoleval ajal kriminaalkorras karistatud isik; 2) J. K. suhtes on relvaloa kehtivuse peatatuse aluseks olnud asjaolu äralangemiseks kriminaalkorras süüdimõistmine; 3) KarS § 242 sätestatud kuriteo puhul on selle toimepanemisel objektiivseks tunnuseks tahtlus. Seega pani J. K. temale süüks arvatud kuriteo toime tahtlikult; 4) J. K.le ei saanud mootorsõiduki juhina olla võõras teadmine, et tema tegevusega joobeseisundis juhtimise näol on tegemist nii enda, kui teiste isikute turvalisust ohustava käitumisega. Sellest johtuvalt on haldusorganil tekkinud põhjendatult kahtlus J. K. isikuomadustes, mis väljendub muuhulgas tema suhtumisest nii õiguskorda, kui ka suuremate ohu allikatesse. Kuivõrd J. K. ei ole suutnud ega tahtnud käituda seadusekuulekalt mootorsõiduki juhina, on tõusetunud kõhklus tema adekvaatsuses käidelda õiguskuulekalt tulirelvi, mis on suurema ohu allikad nii nagu mootorsõiduk; 5) ei oma tähtsust, mis eesmärgil on tulirelvad soetatud; 6) J. K. ei pidanud temale määratud karistust millekski ning eirates kohtuotsust, otsustas ta karistuse kehtimise ajal mootorsõidukit juhtida.
16.Kohus leiab, et tegemist ei ole haldusakti nõuetekohase põhjendamisega HMS § 56 mõttes. Otsuses on vaid formaalsed põhjendused. Vastustaja on käsitlenud küll kaebaja poolt toime pandud süüteo raskust ning selle ohtlikkusega seonduvaid asjaolusid, kuid põhjendustest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud ka kaebaja isikuga ja konkreetse kuriteo toimepanemisega seotud asjaolusid. Kaebaja poolt toime pandud süüteo käsitlemisel on vastustaja piirdunud üksnes selle märkimisega, millal tehti kaebajat süüdi mõistev kohtuotsus, millal see jõustus ning millise kuriteokoosseisu järgi kaebaja süüdi mõisteti. Ka ühtegi kaebaja isikut või isikuomadusi iseloomustavat väidet ei ole vastustaja haldusakti põhjendustes esitanud. Vaidlusaluses otsuses on märgitud, et „J. K. avaldas, et tegeleb jahilaskmisega, omades selleks vastavat litsentsi. J. K. tegeleb aktiivselt jahindusega ja seetõttu soovib, et seda võetakse arvesse otsuse tegemisel. J. K. mõistab oma kriminaalasja tõsidust ning kindlasti tulevikus enam sellist asja ei tee.“. Menetleja on seepeale leidnud, et „haldusorgan hinnanud olemasolevat teavet, asub seisukohale, et J. K. ei vasta enam relvaloaomanikuna relvaseadusega kehtestatud nõuetele“. Kohtule jääb arusaamatuks, millist teavet vastustaja hindas, et sellisele järeldusele jõudis. Ka ei nähtu otsusest, et vastustaja oleks otsuses arvestanud kaebaja selgitustega jahilaskmise ja jahinduse kohta.
17.Vastustaja on vaidlusaluses otsuses selgitanud, et „ei saa jätta ka tähelepanuta asjaolu, et J.K.l oli kohtu poolt 09.02.2017 karistusena juhtimisõigus ära võetud kolmeks kuuks. Sealjuures, ei pidanud J. K. temale määratud karistust millekski ning eirates kohtuotsust, otsustas ta 04.03.2017 karistuse kehtimise ajal mootorsõidukit juhtida“ (tl 5). Kohus selle põhjendusega ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et Lõuna Ringkonnaprokuratuur menetles kriminaalasja, milles kaebajat kahtlustati KarS § 329 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o kuriteo eest mõistetud ja täitmisele pööratud KarS §-s 50 sätestatud lisakaristuse täitmisest teadlikus kõrvalehoidmise toimepanemises, mis seisnes selles, et ta juhtis 4. märtsil 2017 mootorsõidukit (tl 18). Kuid 7. juuni 2017. a kriminaalasja lõpetamise määrusest nähtub, et 4. märtsil 2017 ei olnud kohtuotsus veel jõustunud – see jõustus 8. märtsil 2017. Sellest tulenevalt lõpetas Lõuna Ringkonnaprokuratuur kaebaja suhtes kriminaalmenetluse.
18.Eeltoodut arvestades ei saa kohus vaidlustatud otsuses esitatud põhjendustest järeldada, et vastustaja oleks otsuse tegemisel kõik otsuse tegemisel olulised poolt- ja vastuargumendid läbi kaalunud ning nendega arvestanud. Kuivõrd vastustaja ei ole otsuses kaebaja isiku ja tema poolt
3-17-1109 toimepandud teoga seotud konkreetseid asjaolusid käsitlenud, ei ole vastustaja hinnang nendele asjaoludele ka kohtu poolt kontrollitav. Relvaloa kehtetuks tunnistamine kaebaja poolt toime pandud kuriteo alusel ei ole kohtu hinnangul välistatud, kuid vajab hoolikamat põhjendamist.
19.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus J. K. kaebuse ja tühistab PPA 25. aprilli 2017. a otsuse nr 356/17 (4.2-1/35054-3). Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu summas 15 eurot, kohtutoimikusse on liidetud riigilõivu tasumist tõendav maksekorralduse kviitung (tl 12). Kuigi menetluskulude nimekirja kaebaja kohtule esitanud ei ole, ei takista menetluskulude nimekirja esitamata jätmine Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt tasutud riigilõivu arvestamist menetluskuluna ning selle väljamõistmist vastustajalt (Riigikohtu
26.veebruari 2014. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-75-13, p 13). Seega tuleb kaebaja poolt käesolevas haldusasjas kantud menetluskulud, s.o riigilõiv summas 15 eurot, vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.