Tallinna Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
25. jaanuar 2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1934
Haldusasi
AN kaebus Tallinna Vangla 8. augusti 2016. a käskkirja nr 5-2/901 ja 9. septembri 2016. a vaideotsuse nr 5-15/16/265-2 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – AN Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17. märtsi 2017. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
AN apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Jätta apellatsiooniastme menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 26.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab
3-16-1934 menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.
AN poolt 30.06.2016 toime pandud tegu kujutab endast vangistusseaduse (VangS) § 67 p-i 1 ning Tallinna Vangla kodukorra p-i 1.11.1. rikkumist. Teo toimepanemist tõendavad vanglateenistuse ametnike 30.06.2016 ettekanded nr 1829 ja 1831. AN esitas juhtunu kohta 06.07.2016 selgitused, milles kahetses tehtut, ning tutvus ka distsiplinaarmenetluse protokolliga, millele ta ei esitanud vastuväiteid. Vastustaja möönab, et kaebaja esitas 04.08.2016 taotluse inspektor-kontaktisik KA taandamiseks ning selle kohta ei ole vangla teinud kirjalikku otsust. Samas oli distsiplinaarmenetlus kaebaja taotluse esitamise ajaks juba sisuliselt läbi viidud, seega ei oleks menetleja vahetamine sellises menetlusstaadiumis täitnud enam taandamise eesmärki. KA taandamiseks ei olnud ka sisulist põhjust. Distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ei tulene, et KA oleks olnud intsidendiga seotud. KA on kunagi varem koostanud ettekande, mille alusel on algatatud AN suhtes distsiplinaarmenetlus, kuid see ei muuda KA kannatanuks kõikides järgnevates menetlustes ega ole tema taandamise aluseks.
Tallinna Halduskohus jättis 17.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata.
VangS § 63 lg 1 p-i 4 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 67 p-i 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Selliseks sisekorraeeskirjaks on ka Tallinna Vangla kodukord, mille p-i 1.11.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud üheski vestluses või pöördumises kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid, ka kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Selle keelu rikkumine on käsitatav VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse rikkumisena ja seega teona, mille eest võib määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse. 2(4)
3-16-1934 Valvurite IR ja MK 30.06.2016 ettekandega nr 1829 (tl 40) ja esimese üksuse juhi KV sama päeva ettekandega nr 1831 (tl 41) on tõendatud, et AN kasutas 30.06.2016 kella 9.10 ja 9.30 ajal vanglateenistuse ametnikega suheldes ähvardavaid väljendeid, lubades lõhkuma hakata ning ametnikele kallale tulla. Ettekannetest ei nähtu tõepoolest, et AN oleks ähvardanud konkreetseid ametnikke. See ei muuda aga tõdemust, et ta kasutas ähvardava sisuga väljendeid, kui nõudis enda paigutamist teise kambrisse. Ähvardava väljendi kasutamine ei pea tähendama konkreetse inimese ähvardamist talle kehavigastuse tekitamisega. Samuti pole teokoosseisu täitmiseks oluline, et adressaat, kelle poole kinnipeetav pöördub ähvardava iseloomuga väljendusviisi kasutades, tunneks end ähvardatuna või ohustatuna, nagu ka see, et mingil põhjusel peaks olema alust arvata, et kinnipeetav viib ähvarduse täide. See, kui kinnipeetav väljendab end selliselt, et lubab „kambris lõhkuma hakata“ või ükskõik kellele „kallale tulla,“ on igal juhul ähvardava iseloomuga väljendusviisi kasutamine. Kaebaja ei ole distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustes (tl 44-45) ega pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist esitatud taotlustes (tl 6-10) eitanud, et väljendas end vanglateenistuse ametnike 30.06.2016 ettekannetes kirjeldatud viisil. Seega ei ole kaebaja eitanud teo toime panemist ehk seda, et ta kasutas muuhulgas väljendeid „lõhkuma hakkama“ ja „kallale tulema“. Kaebaja on vanglateenistusele esitatud taotlustes küll nõudnud enda ära kuulamist (tl 9), KA taandamist (tl 10) ning tunnistajate üle kuulamist (tl 6), ent pole esitanud ühtki konkreetset ja selget vastuväidet distsiplinaarmenetluse algatamise teatistes (tl 42-43) või distsiplinaarmenetluse protokollis (tl 46) esitatud faktilistele asjaoludele. Tunnistajatelt ütluste võtmine kujutab endast tõendite kogumist. Haldusmenetluses, sealhulgas kinnipeetava suhtes läbi viidavas distsiplinaarmenetluses, kogutakse tõendeid asjas tähtsust omavate faktiliste asjaolude välja selgitamiseks. Täiendavate tõendite kogumise vajadus tekib, kui olemasolevad tõendid ei võimalda asjas tähtsust omavas faktilises asjaolus piisavalt veenduda või kui menetlusosaline (näiteks kinnipeetav, kelle suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viiakse), viitab mingisugusele tõendile, mis võiks kinnitada tema poolt väidetavat asjaolu. Antud juhul on kolm vanglateenistuse ametnikku kinnitanud oma allkirjadega ettekannetel ning kaks neist ka hiljem suulistes seletustes (tl 46-47), et AN kasutas 30.06.2016 vanglateenistuse ametnikega suheldes ähvardavat väljendusviisi. Olukorras, kus kaebaja seda sõnaselgelt ei eitanud, ei pidanud vangla koguma selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid. Ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja tegelikult väitnud, et ta ei käitunud käskkirjas ette heidetud moel ega toonud välja ühtki konkreetset tunnistajat, kes saaks kinnitada vastupidist. Kaebaja seisukoht inspektor-kontaktisik KA taandamise vajaduse kohta on ekslik. Varasemad erimeelsused kaebaja ning inspektor-kontaktisiku vahel, samuti asjaolu, et kaebajat võib olla varem karistatud teo eest, mis seisnes suhtlemisnõuete rikkumises kõnealuse inspektorkontaktisikuga suhtlemisel, ei anna alust ametniku taandamiseks. KA ei osalenud isiklikult vaidlusaluses intsidendis, tema ütlusi ei ole kasutatud tõendina faktiliste asjaolude välja selgitamisel ning ei nähtu ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et KA võib olla olnud distsiplinaarmenetluse läbi viimisel erapoolik. Vanglas on erimeelsused ametnike ja kinnipeetavate vahel igapäevane paratamatus. See ei tähenda, et vanglaametnikku tuleks selle tõttu konkreetse kinnipeetava suhtes läbi viidavates menetluses käsitada erapoolikuna. Vanglaametniku taandamine teatud menetluste läbi viimisest saaks kõne alla tulla vaid juhul, kui esinevad mingid arvestatava kaaluga objektiivsed asjaolud, mille pinnalt saaks pidada tõenäoliseks, et ametnik on isiklikult huvitatud asja lahendamisest mingil kindlal viisil. KA puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et KA ei edastanud nõuetekohaselt teatud kaebaja poolt esitatud avaldusi või dokumente, ei oleks see andnud alust ametniku taandamiseks, kuna toimikust nähtuva kohaselt ei saanud sel olla mingisugust mõju karistuse määramisele.
3(4)
3-16-1934 Kaebajale määratud karistus on vastavuses süüteo raskusega ning vangla on karistuse määramisel lähtunud mõistlikest kaalutlustest. Korra tagamine vanglas eeldab, et kinnipeetavad tunnustavad vanglateenistuse ametnike autoriteeti ning vähemalt väliselt suhtuvad neisse lugupidavalt. Igasugused kinnipeetava poolt väljendatud ähvardused asuda vanglas kehtivat korda rikkuma, sealhulgas hakata kambris lõhkuma või minna kellelegi kallale, õõnestavad vangla autoriteeti ning raskendavad seeläbi julgeoleku tagamist. Sedalaadi ähvardustele, isegi kui need ei ole suunatud konkreetse ametniku vastu ning isegi kui pole põhjust eeldada, et kinnipeetav asub neid kohe esimese võimaluse tekkimisel täide viima, on kohane reageerida distsiplinaarkaristuse määramisega. Antud juhul pole vaidlust selles, et teo toimepanemise ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus suhtlemiseeskirjade rikkumise eest. Asjaolu, et kaebaja jätkas enda ähvardavas toonis väljendamist, näitab, et varasem karistus ei ole mõju avaldanud. Samuti nähtub vanglateenistuse ametnike ettekannetest, et AN kordas ähvardust ka siis, kui üksuse juht läks temalt valvuritele öeldud ähvarduste kohta aru pärima. Tegemist ei olnud hetkelise ärritusega, mille lubamatusest oleks kaebaja kohe aru saanud ja mida püüdnud esimesel võimalusel leevendada. Neil asjaoludel ei ole kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine ülemäärane karistus. Vangla on arvesse võtnud seda, et distsiplinaarmenetluse käigus on AN avaldanud tehtu pärast kahetsust, nagu ka seda, et uue karistuse määramine tõi kaasa varasema tingimisi karistuse täitmisele pööramise. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
/allkirjastatud digitaalselt/
4(4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.