A. N. kaebus Tallinna Vangla 8. augusti 2016 käskkirja nr 5-2/901 ja 9. septembri 2016 vaideotsuse nr 5-15/16/265-2 tühistamise nõudes.
Asja läbivaatamise viis
Kirjalikus menetluses
Menetlusosalised
Kaebaja: A. N. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Ave Kasvandik
RESOLUTSIOON
1.Jätta A. N. kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 17. aprillil 2017 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HkMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HkMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HkMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HkMS § 116 lg 6).
1.Tallinna Vangla 8. augusti 2016 käskkirjaga nr 5-2/901 paigutati A. N. distsiplinaarkaristusena kolmeks ööpäevaks kartserisse Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1 rikkumise eest, mis
seisnes selles, et 30. juunil 2016 kella 9.10 ja 9.30 ajal ähvardas ta vanglateenistuse ametnikega läbi kambri nr 208 ukse rääkides, et hakkab kambris lõhkuma ja läheb ametnikele kallale, kui teda sellest kambrist kohe ära viida. Käskkirjas märgitakse, et A. N. oli süüteo toimepanemise ajal üks kehtiv distsiplinaarkaristus suhtlemiseeskirjade rikkumise eest ning leitakse, et kinnipeetava poolne selline ähvardamine ohustab vangla julgeolekut. Käskkirja kohaselt võeti karistuse määramisel arvesse seda, et see tingis varasema tingimisi määratud karistuse täitmisele pööramise ning A. N. avaldas menetluse käigus tehtu üle kahetsust. A. N. esitas käskkirja peale vaide, mille Tallinna Vangla 9. septembri 2016 vaideotsusega nr 5-15/16/265-2 rahuldamata jättis.
KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2.A. N. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Tallinna Vangla 8. augusti 2016 käskkirja nr 5-2/901 ning 9. septembri 2016 vaideotsuse nr 5-15/265-2 tühistamist. Kaebaja heidab ette, et distsiplinaarmenetluse viis läbi asjast huvitatud isik Kaarel Aupaju, kes oli kaebaja poolt varem toime pandud distsiplinaarsüüteos kannatanu. Samuti leiab kaebaja, et vangla jättis distsiplinaarmenetluses põhjendamatult kaebaja taotlused tähelepanuta ega kuulanud üle tunnistajaid.
VASTUSTAJA SEISUKOHT
3.Tallinna Vangla vaidleb A. N. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja leiab, et A. N. poolt 30. juunil 2016 toime pandud tegu kujutab endast vangistusseaduse (VangS) § 67 punkti 1 ning Tallinna Vangla direktori 31. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra punkti 1.11.1. rikkumist, mida tõendavad vanglateenistuse ametnike poolt 30. juunil 2016 koostatud ettekanded nr 1829 ja 1831, mille kohaselt ähvardas kaebaja kambris nr 208 viibides kambri lõhkuda ja ametnikke rünnata. Vastustaja toob välja, et A. N. esitas juhtunu kohta 6. juulil 2016 selgitused, milles kahetses tehtut ning tutvus ka distsiplinaarmenetluse protokolliga, millele ta vastuväiteid ei esitanud. Vastustaja möönab, et kaebaja esitas 4. augustil 2016 taotluse inspektor-kontaktisik Kaarel Aupaju taandamiseks ning selle kohta ei ole vangla kirjalikku otsust teinud, samas esitas kaebaja selle siis kui distsiplinaarmenetlus oli juba sisuliselt läbi viidud, mis tähendab, et menetleja vahetamine sellises menetlusstaadiumis ei oleks täitnud enam taandamise eesmärki. Samas leiab vastustaja, et ka sisulist põhjust K. Aupaju taandamiseks ei olnud. Vastustaja ei pea põhjendatuks kaebaja etteheidet, et K. Aupaju oli asjas kannatanu, kuna distsiplinaarmenetluses kogutud tõenditest ei tulene, et A. Aupaju oleks intsidendiga seotud. Asjaolu, et K. Aupaju on kunagi varem koostanud ettekande, mille alusel on algatatud A. N. suhtes distsiplinaarmenetlus, ei muuda vastustaja hinnangul K. Aupaju kannatanuks kõikides järgnevates menetlustes ning ei ole taandamise aluseks.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4.Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid, leian, et A. N. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Toimikus olevate tõenditega on distsiplinaarsüüteo toime panemine tõendatud ning määratud karistus on teo raskusele vastav.
5.VangS § 63 lg 1 punkti 4 kohaselt võib VangS-i, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena muuhulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav
kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju. Sisekorraeeskirjadeks selle sätte tähenduses võivad olla erinevad vangla sisekorda reguleerivad õigusaktid. Teiste hulgas on selliseks VangS § 105 lg 3 alusel vangla direktori poolt kinnitatav vangla kodukord. Tallinna Vangla kodukord on kinnitatud Tallinna Vangla direktori 30. jaanuari 2013 käskkirjaga nr 20. Kodukorra punkti 1.11.1 kohaselt on kinnipeetaval keelatud üheski vestluses või pöördumises kasutada ebatsensuurseid, kahemõttelisi, ähvardava sisuga ning väärikust riivavaid väljendeid, ka kinnipeetava hääletoon ja kehakeel ei tohi olla agressiivsed. Selle keelu rikkumine on käsitatav VangS § 67 punktis 1 sätestatud kohustuse rikkumisena ja seega teona, mille eest võib määrata kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse.
6.Käesoleval juhul on esimese üksuse valvurite Ingrid Rajaste ja Maibrit Hillar Karssoni 30. juuni 2016 ettekandega nr 1829 (tl. 40) ja esimese üksuse juhi Kadi Veervaldi sama päeva ettekandega nr 1831 (tl. 41) tõendatud, et A. N. väljendas end 30. juunil 2016 kella 9.10 ja 9.30 ajal vanglateenistuse ametnikega suheldes ähvardavaid väljendeid kasutades, lubades lõhkuma hakata ning ametnikele kallale tulla. Ettekannetest ei nähtu tõepoolest, et A. N. oleks ähvardanud konkreetseid ametnikke, see aga ei muuda tõdemust, et ta kasutas ähvardava sisuga väljendeid, kui nõudis enda paigutamist teise kambrisse. Ähvardava väljendi kasutamine ei pea tähendama konkreetse inimese ähvardamist talle kehavigastuse tekitamisega. Samuti pole teokoosseisu täitmiseks oluline, et adressaat, kelle poole kinnipeetav ähvardava iseloomuga väljendusviisi kasutades pöördub, tunneks end ähvardatuna või ohustatuna ega see, et varasema kogemuse pinnalt või mingisugustest objektiivsetest põhjustest tulenevalt peaks olema alust arvata, et kinnipeetav ähvarduse täide viib. See, kui kinnipeetav väljendab end selliselt, et lubab „kambris lõhkuma hakata“ või ükskõik kellele „kallale tulla,“ on igal juhul ähvardava iseloomuga väljendusviisi kasutamine.
7.Kaebaja ei ole ei distsiplinaarmenetluse käigus antud seletustes (tl. 44-45), ega pärast distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist esitatud taotlustes (tl. 6-10) väitnud, et ta ei väljendanud end vanglateenistuse ametnike 30. juuni 2016 ettekannetes kirjeldatud viisil. Seega ei ole kaebaja eitanud teo toime panemist ehk seda, et ta kasutas muuhulgas väljendeid „lõhkuma hakkama“ ja „kallale tulema“. Kaebaja on vanglateenistusele esitatud taotlustes küll nõudnud enda ära kuulamist (tl. 9), Kaarel Aupaju taandamist (tl. 10) ning tunnistajate üle kuulamist (tl. 6), ent pole esitanud ühtki konkreetset ja selget vastuväidet distsiplinaarmenetluse algatamise teatistes (tl. 42-43) või distsiplinaarmenetluse protokollis (tl. 46) esitatud faktilistele asjaoludele. Tunnistajatelt ütluste võtmine kujutab endast tõendite kogumist. Haldusmenetluses, sealhulgas kinnipeetava suhtes läbi viidavas distsiplinaarmenetluses, kogutakse tõendeid asjas tähtsust omavahet faktiliste asjaolude välja selgitamiseks. Täiendavate tõendite kogumise vajadus tekib, kui olemasolevad tõendid ei võimalda asjas tähtsust omavas faktilises asjaolus piisavalt veenduda või kui menetlusosaline (näiteks kinnipeetav, kelle suhtes distsiplinaarmenetlust läbi viiakse), viitab mingisugusele tõendile, mis võiks kinnitada tema poolt väidetavat asjaolu. Antud juhul on kolm vanglateenistuse ametnikku kinnitanud oma allkirjadega ettekannetel ning kaks neist andnud distsiplinaarmenetluses ka suulised seletused (tl. 46-47), mis kinnitavad üheselt, et A. N. kasutas vanglateenistuse ametnikega suheldes 30. juunil 2016 ähvardavat väljendusviisi. Olukorras, kus kaebaja seda sõnaselgelt ei eitanud, ei pidanud vangla asuma selle asjaolu kohta täiendavaid tõendeid koguma ega veel mingisuguseid isikuid üle kuulama. Ka kohtule esitatud
kaebuses ei ole kaebaja tegelikult väitnud, et ta käskkirjas ette heidetud moel ei käitunud ega toonud välja ühtki konkreetset tunnistajat, kes vastupidist kinnitada saaks.
8.Kaebaja on esitanud kohtule küll P. H. 26. mai 2016 seletuskirja (tl. 4), mille põhjal on Tallinna Ringkonnakohus käesolevas asjas 29. novembril 2017 tehtud kohtumääruses (tl. 27) järeldanud, et kaebaja kambrikaaslane on kinnitanud, et pani kaebajale süüks pandud teo ise toime. Nõnda see siiski ei ole. P. H. seletuskirjas kirjeldatud intsident ei ole see, mille eest kaebajale vaidlustatud käskkirjaga distsiplinaarkaristus määrati. P. H. on eelnimetatud seletuskirjas omaks võtnud 19. mail 2016 toiminud intsidendi, käesolevas asjas vaidluse all olev käskkiri puudutab aga 30. juunil 2016 toimunut. Viidatud seletuskiri on koostatud ka enne käesolevas asjas vaidluse all olevate sündmuste toimumist.
9.Kaebaja seisukoht inspektor-kontaktisik Kaarel Aupaju taandamise vajaduse kohta on ekslik. Varasemad erimeelsused kaebaja ning inspektor-kontaktisiku vahel, samuti asjaolu, et kaebajat võib olla varem karistatud teo eest, mis seisnes kõnealuse inspektor-kontaktisikuga suhtlemisel suhtlemisnõuete rikkumises, ei anna alust ametniku taandamiseks. Käesoleval juhul vaidluse all olevas intsidendis K. Aupaju isiklikult ei osalenud, tema ütlusi ei ole kasutatud tõendina faktiliste asjaolude välja selgitamisel ning samuti ei nähtu ühtki asjaolu, mis annaks alust arvata, et K. Aupaju võib olla olnud distsiplinaarmenetluse läbi viimisel erapoolik. Vanglas on pidevad erimeelsused ametnike ja kinnipeetavate vahel igapäevane paratamatus, nagu paraku pole harv ka see, et vanglaametnikud satuvad kinnipeetavate solvangute või agressiivse käitumise sihtmärgiks. See ei tähenda aga, et vanglaametnikku tuleks sellisel juhul vastava kinnipeetava suhtes läbi viidavates menetluses käsitada erapoolikuna. Vanglaametniku taandamine teatud menetluste läbi viimisest saaks kõne alla tulla vaid juhul kui esinevad mingid arvestatava kaaluga objektiivsed asjaolud, mille pinnalt saaks pidada tõenäoliseks, et ametnik on isiklikult huvitatud asja lahendamisest mingil kindlal moel. Antud juhul K. Aupaju puhul selliseid asjaolusid ei nähtu. Isegi juhul, kui leiaks tuvastamist, et K. Aupaju ei edastanud nõuetekohaselt teatud kaebaja poolt esitatud avaldusi või dokumente, ei andnuks see alust ametniku taandamiseks, kuna toimikust nähtuva kohaselt ei saanud sel olla mingisugust mõju karistuse määramisele.
10.Leian, et kaebajale määratud karistus on vastavuses süüteo raskusega ning vangla on karistuse määramisel lähtunud mõistlikest kaalutlustest. Korra tagamine vanglas eeldab, et kinnipeetavad tunnustavad vanglateenistuse ametnike autoriteeti ning vähemalt väliselt suhtuvad neisse lugupidavalt. Igasugused kinnipeetava poolt väljendatud ähvardused asuda oma kohustusi rikkuma, sealhulgas kambris lõhkuma hakata või kellelegi kallale minna, õõnestavad vangla autoriteeti ning raskendavad seeläbi julgeoleku tagamist. Sedalaadi ähvardustele, isegi kui need ei ole suunatud konkreetse ametniku vastu ning isegi kui pole põhjust eeldada, et kinnipeetav neid kohe esimese võimaluse tekkimisel täide viima asub, on kohane reageerida distsiplinaarkaristuse määramisega. Antud juhul pole vaidlust selles, et teo toimepanemise ajal oli kaebajal kehtiv distsiplinaarkaristus suhtlemiseeskirjade rikkumise eest. Asjaolu, et kaebaja jätkas enda ähvardavas toonis väljendamist, näitab, et varasem karistus ei ole mõju avaldanud. Samuti nähtub vanglateenistuse ametnike ettekannetest, et A. N. kordas ähvardust ka siis, kui üksuse juht temalt valvuritele öeldud ähvarduste kohta aru pärima läks. Tegemist ei olnud n-ö hetkelise ärritusega, mille lubamatusest oleks kaebaja kohe aru saanud ja mida esimesel võimalusel leevendada püüdnud. Neil asjaoludel on kolmeks ööpäevaks kartserisse paigutamine pigem leebe karistus, kindlasti mitte aga ülemäärane. Seejuures nähtub käskkirjast, et vangla on
arvesse võtnud seda, et distsiplinaarmenetluse käigus on A. N. avaldanud tehtu pärast kahetsust nagu ka seda, et uue karistuse määramine tõi kaasa varasema tingimisi karistuse täitmisele pööramise.
11.HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Vastustaja ei ole enda kasuks menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.