Andmekogud ja avalik teave › Avalik teave

RKAS selgitas täiendavalt, et tema valduses ei ole kambri terminali ja TV seadmete sertifikaate, mistõttu kõnealuste andmekandjate väljastamine pole ka füüsiliselt võimalik. 09.08.2017 esitas kaebaja AKI-le avalduse, milles vaidles vastu RKAS keeldumisele.

eelkirjeldatud toimingu tegemist, kuna sellest ei sõltu tema õiguste realiseerimine. Tartu Ringkonnakohus nõustus 01.11.2017. a määruses halduskohtu seisukohaga. Nimetatud kohtumäärused ei ole küll veel jõustunud, kuid nendes võetud seisukohti saab sellegipoolest arvestada selle hindamisel, kas kaebajal on käesolevas kohtuasjas kaebeõigus. Kuna kaebajal ei ole õigust nõuda vanglalt analoogsignaali vahetamist digitaalsignaali vastu, ei seondu tema subjektiivsete õiguste kaitsega mingil moel ka teave selle kohta, millised on vanglas tele- ja raadiosaateid edastavate seadmete sertifikaadid või hind. Lisaks on kaebajal võimalik juhul, kui ta taotletud teavet mõnes kohtuasjas vajab, taotleda kohtult tõendite kogumist HKMS § 59 lg 1 teise lause ja lg 3 alusel. Uue kohtumenetluse algatamine juba käimasoleva kohtumenetluse tarbeks tõendite hankimiseks ei ole otstarbekas ega kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Kohtuasjas nr 3-17-1781 on kaebaja vaidlustanud haldusorgani keeldumise väljastada talle tema enda pöördumisest ärakiri. Seega ei ole sellel kohtuasjal sisulist seost käesoleva asjaga. RKAS on teabenõudele vastamisel selgitanud, et tal ei ole kaebaja taotluses nimetatud seadmete sertifikaate. Avaliku teabe seaduse (AvTS) § 23 lg 1 p 2 annab teabevaldajale õiguse keelduda teabenõude täitmisest, kui tal pole nõutavat teavet ning ta ei tea ja tal pole võimalik kindlaks teha, kes seda teavet valdab. Seega ei ole kaebusega võimalik saavutada kaebuse eesmärki – kui RKAS-l nõutud teavet pole, ei ole ka kohtumenetluse tulemusena võimalik selle kaebaja valdusesse jõudmine. Teabenõude esitamise korras ei saa kohustada RKAS-i kaebaja nõutud teabe hankimiseks internetist. Teabevaldaja on kohustatud võimaldama juurdepääsu üksnes tema valduses olevale teabele (AvTS § 9 lg 1). Kohtupraktikas on leitud, et kohtulik kontroll selgitustaotlusele vastamise üle ei ulatu vastuse sisu õigsuse kontrollimiseni (Tln RngK 27.10.2016. a otsus asjas nr 3-15-1172, p 11-12). Sama põhimõte laieneb ka teabenõuetele vastamise kohtulikule kontrollile. RKAS on praegusel juhul kaebaja teabenõudele sisulise vastuse andnud (selgitades, et tal pole vastavat teavet). Seega on AKI vaideotsuses õigesti märkinud, et kaebaja taotletud õiguslik olukord on saavutatud – ta on oma teabenõudele vastuse saanud. Vastuse sisulise õigsuse üle kohus kontrolli ei teosta. Taotluses nimetatud seadmete hind ei ole teabeks, mis oleks saadud või loodud avalikke ülesandeid täites (AvTS § 3 lg 1), seega ei ole kaebuse rahuldamine selle nõude osas võimalik. Lisaks jääb määruse punktis 7.1 toodut arvestades arusaamatuks, kuidas teadmine seadmete hinna kohta saaks kaebaja õiguste kaitsmiseks vajalik olla. Lisaks kohustamisnõudele hõlmab kaebus ka nõudeid RKAS poolt teabenõudele vastamisel tähtaja ületamise õigusvastasuse tuvastamiseks, AKI poolt vaidemenetluse põhjendamatu pikendamise õigusvastasuse tuvastamiseks ja AKI vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Teabenõudele vastamisel tähtaja ületamine on menetlustoiming, mida saab lõplikust vastusest eraldi vaidlustada üksnes juhul, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi (HKMS § 45 lg 3). Praegusel juhul teabenõude menetlusest eraldiseisvate õiguste rikkumist ilmselgelt ei esine, mistõttu tuleb kaebus ka selle nõude osas tagastada. Lisaks on AKI oma vaideotsuses sedastanud, et RKAS rikkus teabenõudele vastamisel seaduses sätestatud tähtaega ja soovitanud RKAS-l edaspidi seaduse nõudeid paremini järgida. Seega on viivitusele RKAS-i tähelepanu juhitud ning kaebaja nimetatud preventiivne eesmärk on sellega saavutatud. Kaebaja õiguste kaitseks mittevajaliku info esitamisega viivitamine ei saa anda alust ei varalise ega mittevaralise kahju nõudmiseks. Esiteks pole see hõlmatud riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 loeteluga õiguste rikkumistest, mille alusel on võimalik mittevaralise kahju hüvitamist nõuda ning teiseks ei saakski selline rikkumine kaebajale mingit kahju tekitada. Vaideotsuse peale võib ilma vaide

esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi sõltumata vaide esemest (HKMS § 45 lg 4). Kuna kaebajal puudub kaebeõigus põhiotsuse vaidlustamiseks, ei ole tal ka õigust AKI vaideotsuse vaidlustamiseks. Ka ei riku AKI-poolne väidetav menetlusnormide rikkumine kaebaja menetlusega mitteseotud õigusi. Tuvastamisnõude esitamine ei ole lubatud pelgalt selleks, et isik saaks veenduda mingi tegevuse või toimingu õigusvastasuses. Eeltoodu alusel leidis halduskohus, et kaebajal puudub käesolevas asjas ilmselgelt kaebeõigus ning kaebusega pole võimalik saavutada selle eesmärki. Halduskohus tagastas kaebuse HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

/allkirjastatud digitaalselt/

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.