Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Monika Laatsit
Otsuse tegemise aeg ja koht
17.01.2018, Tallinn
Haldusasja number
3-16-1199
Haldusasi
Rummu Järve Külade Seltsi kaebus Keskkonnaameti 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 (muudetud 19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431) väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – mittetulundusühing Rummu Järve Külade Selts (registrikood 80402623), volitatud esindaja Siim Vahtrus Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindajad Maiu Paloots ja Rein Urman Kolmas isik – AS Tootsi Turvas, volitatud esindaja Tiit Saarmets
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 08.03.2017 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kohtuistung 10.01.2018
RESOLUTSIOON
1.Jätta Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 08.03.2017 otsus muutmata.
Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.02.2018, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks Riigikohtule esitada taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist
3-16-1199 (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Keskkonnaamet (edaspidi KeA) väljastas 01.06.2005 AS-le KUMARI Rummu (Kodasoo) turbamaardla maavara kaevandamise loa HARM-069, mis registreeriti 21.12.2010 ümber ASle Tootsi Turvas. AS Tootsi Turvas taotles KeA-lt 18.05.2011 vee erikasutusluba Kodasoo turbatootmisala kuivendamiseks ja kuivendusvee ärajuhtimiseks. KeA võttis taotluse menetlusse ning algatas keskkonnamõju hindamise (edaspidi KMH). OÜ Inseneribüroo Steiger esitas 21.04.2015 KeA-le kavandatava Kodasoo turbatootmisala rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruande, mille heakskiitmisest teavitas KeA 15.06.2015 kirjaga nr HJR 6-7/15/24877-42 AS-i Tootsi Turvas, OÜ-d Inseneribüroo Steiger, Kuusalu Vallavalitsust ja Kuusalu valla elanikke.
2.Keskkonnaamet väljastas AS-le Tootsi Turvas 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 vee erikasutusloa nr L.VV/326394. Seda korraldust muudeti KeA 19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431. Vee erikasutusloa kohaselt seisneb vee erikasutus kuivendusvee ärajuhtimises läbi settebasseini Tiitsu kraavi (KMH aruandes magistraalkaev M1) kaudu Kodasoo ojja, mis omakorda suubub Kaberla ojja. Kuivendusvee koguseks väljalasust on vee erikasutusloa kohaselt 321 000 m3 aastas (80 250 m3 kvartalis).
3.Rummu Järve Külade Selts esitas 13.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse KeA 11.05.2016 korraldusega väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks. 1) KMH aruanne tugineb ebapiisavatele või vääratele andmetele. KMH aruandes on kavandatava tegevuse mõju hinnatud oluliselt väiksemaks, kui see tegelikult võib olla.
1.1.Vee erikasutusloa taotluses ning KMH aruandes on turbaalalt vee erikasutusloa alusel ärajuhitavate veekoguste määramisel arvestatud sademevett ja lumesulamisvett, kuid mitte turbalasundi eelkuivendamise käigus lasundist vabaneva vee kogust. Seega on ärajuhitava vee ja saasteainete kogust KMH aruandes näidatud tegelikust oluliselt väiksemana ning mõjutatava keskkonna taluvusvõimet tegelikkusest oluliselt suuremana. Eelkuivenduse käigus juhitakse alalt 3–5 aasta jooksul välja sisuliselt kogu kaevandusala turbalasundis seotud vesi, mille kogus võib arvestuslikult olla üle 1 miljoni m3, mis on ligi neli korda suurem KMH aruandes kajastatud ärajuhitava vee hulgast (0,3 miljonit m3 aastas).
1.2.Kaevandamisprojekti kohaselt toimub eelkuivendus juba enne settetiikide rajamist ja veevoolu reguleerimise seadmete paigaldamist, mistõttu pole tagatud eesvooluks olevate veekogude suutlikkus võtta vastu täiendavad veekogused ilma negatiivsete mõjudeta (nt üleujutused, vee koostise ulatuslik muutumine). Turbalasundi vee koostis erineb oluliselt sademevee koostisest. Turbalasundi vees sisalduvad ained (raud, fosfor, lämmastik, orgaanilised ained) võivad olulisel määral reostada kaevandusvee suublat (Kodasoo oja ja Kaberla oja, millesse esimene suubub). Samas ka juhul, kui settebasseinid rajataks enne eelkuivendusega alustamist, ei oleks need tõhusaks leevendusmeetmeks, kuna need sobivad vaid mehaaniliste osakeste välja setitamiseks, samas kui vees lahustunud ained kantakse koos kuivendusveega edasi eesvoolu. Väljavooluala ja toruregulaatorid on paigutatud settebasseini põhja, kust kerge ja väga liikuv põhjaveesete võib hõlpsasti settebasseinist välja liikuda. Toruregulaatoritega veekoguste reguleerimine on sisuliselt võimatu.
1.3.KMH aruandes on Kodasoo oja vooluhulka näidatud tegelikkusest enam kui kuus korda suuremana. Seega võib kaevandusalalt pärinev heitvesi moodustada suurema osa ojas liikuvast veest, millega kaasnevad olulised mõjud oja ökosüsteemile on KMH aruandes 2(15)
3-16-1199 jäetud hindamata. Samuti pole piisavalt põhjalikult hinnatud kuivendamise mõju pinnaveele koosmõjus muude inimtegevuse mõjudega.
1.4.KMH aruandes ei ole arvestatud muutustega piirkonna hüdroloogias. KMH aruanne tugineb ENSV geoloogia valitsuse 1987. aastal koostatud turbamaardla detailuuringu (edaspidi detailuuring) aruandele, arvestamata, et 1996. aastal rajati Kodasoo turbatootmisalale eelkuivenduskraavid, mis mõjutavad põhjavee kogust ja kvaliteeti. Lisaks on nimetatud detailuuringut käsitletud aruandes valikuliselt, jättes mitmed olulised järeldused kajastamata. Näiteks pole arvestatud seda, et erinevad veekihid on hüdrauliliselt seotud ning seega liiguvad saasteained põhjavette. Suurel osal rabast puudub sapropeel (kõdumuda) ning selles osas paikneb raba moreenil, mis laseb aeglaselt vett läbi.
1.5.KMH aruandes on ekslikult hinnatud kavandatava tegevuse mõju põhjaveele ja Kodasoo ojale. Kodasoo raba on tähtis põhjavee toiteala, kust pärineva põhjavee liikumine toimub radiaalselt ümbritsevatele aladele loode-, põhja- ja kirdesuunas. Rabavee mõjud võivad seetõttu olla suuremad põhjaveele ja tarbeveekaevudele, mis asuvad rabast loodes ja kirdes. Kuivendamine põhjaveekihi toitealal mõjutab oluliselt nii seotud põhjaveekihi režiimi kui ka kvaliteeti. Kuivenduskraavide rajamisel kahjustatakse suure tõenäosusega ka moreenikihti, mille tulemusel satub kuivendusvesi turbaväljalt otse põhjavette. Arvestades, et lähim Natura 2000 võrgustiku ala (Kaberla loodusala) asub rabast loodes, võib kavandatav tegevus mõjutada ka seda ala. Lisaks on jäetud hindamata rajatavate settebasseinide mõjud põhjaveele – kuna veepide pole piisav, liigub settebasseinidest saasteaineid põhjavette. 2) Vee erikasutusloa andmine oli õigusvastane esiteks selle tõttu, et see tugines väärinfot sisaldavale KMH-le, ning teiseks selle tõttu, et loa andja eksis kaalutlusreeglite vastu, omistades loa taotleja õigustele põhjendamatult suure kaalu võrreldes muude huvidega. Kui mõjude olulisusele oleks antud teistsugune hinnang, oleks kehtestatud teistsugused leevendusmeetmed. Vee erikasutusloa andmise mõju Kaberla oja seisundile pole sisuliselt hinnatud. 2014. aasta seireandmete järgi oli selle oja seisund halb. Loa andmisel on rikutud veeseaduse § 35 lg-st 1 tulenevat kohustust pinnavee seisundit mitte halvendada. Turbakaevandamise käigus tekkiva reovee käitlemiseks ei kasutata parimat võimalikku tehnoloogiat, s.o lodupuhastit, ning selle kasutamist pole isegi kaalutud. Vee erikasutusloas kehtestatud seiremeetmed on ebapiisavad ega taga taotletava eesmärgi (turbatootmise mõju hindamine ja leevendavate meetmete kavandamine) saavutamist. Objektiivsete seiretulemuste saavutamiseks tuleks rajada seirekaevud. Kaevude rajamata jätmise korral võib hiljem olla sisuliselt võimatu tõestada, et põhjavee koguse või kvaliteedi muutused on tingitud kaevandamistegevusest. 3) Rummu järve ümber kavandatav 200 m laiune puhvertsoon ei ole järve kahjustumise vältimiseks piisav. Puhvertsoon peaks Tartu Ülikooli teadlaste 2013. aasta uurimistöö järgi olema vähemalt 400 m laiune. 4) Loa andmisel on tuginetud Kuusalu valla 30.06.2011 antud nõusolekule. Muutunud asjaolusid (sh KMH tulemuste selgumine, valla arenguplaanide muutumine) arvestades ei ole see nõusolek enam asjakohane. Enne loa andmist oleks tulnud Kuusalu Vallavalitsuse seisukoht uuesti välja selgitada. 5) Erinevad isikud seadsid menetluse käigus korduvalt kahtluse alla KMH aruandes esitatud väiteid tegevuse võimalike mõjude kohta, kuid need vastuväited jäeti kohase tähelepanuta. Sellises olukorras oleks vastustaja pidanud uurimispõhimõttest lähtuvalt koguma tõendeid oma algatusel.
Keskkonnaamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.
3(15)
3-16-1199 1) PS eksperdiarvamus, millele kaebaja tugineb, on koostatud pärast 11.05.2016 korralduse andmist ning seega ei saanud vastustaja selles esitatud seisukohti loa andmise menetluses käsitleda.
1.1.PS eksperdiarvamuses lähtutakse ekslikust arusaamast, et eelkuivendamise ajal kuivendatakse kogu turbalasund korraga. KMH aruande kohaselt võtab see protsess aega 3– 5 aastat. Kuivenduskraavide rajamisel võib tekkiv veekogus olla suurem kui turba tootmise ajal tekkiv aastane kuivendusvee kogus, kuid kindlasti ei ole see eksperdiarvamuses toodud suurusjärgus. Ka kuivendusvõrgu rajamise faasis ei moodusta lasundivesi kogu ärajuhitavast veest rohkem kui 12%, jäädes reaalselt 5–6% juurde. Samuti tuleb arvestada, et Kodasoo turbatootmisalale on eelkuivendamiseks juba rajatud kogujakraavid ning see ala on osaliselt (vähemalt piirdekraavidega piirnevate alade osas) juba eelkuivendatud. Arvestades, et raba ekspluateerimise käigus ärajuhitav vesi moodustub valdavalt sademe- ja lumesulamisveest, on arvutuste tegemisel lähtutud ümbruskonna sademete hulgast. Seega ei ole õige kaebaja väide, et loa andmisel jäeti teatud veekogustega arvestamata. Kuna pole põhjust arvata, et projekteerija oleks lähtunud valedest alusandmetest ja teinud ebaõiged arvutused, tuleb pakutud leevendusmeetmed piisavaks lugeda.
1.2.Põhjavesi ei ole hüdrauliliselt seotud soosetete veega ega toitu sellest. Sademete liikumine rabas on seotud eelkõige ~0,5 m paksuse ülemise turbakihiga. Turbalasundi sügavamates kihtides on vee liikumine väga aeglane ning turbalasund on selles osas väga vähese veejuhtivusega. 2013. aasta uuringus ei täheldatud turbatootmise mõju alumistele veekihtidele; mõju avaldub vaid soosetete veekihis. Turba tootmisel ei teki põhjavette infiltreeruvat reostust. Kuivendusvett ei juhita põhjavette, vaid eesvooluks olevasse Tiitsu kraavi läbi settetiikide, kus saasteained setitatakse. Arvestades rabade arengu eeldusi ning asjaolu, et vettjuhtivad liivakad setted esinevad moreenis ainult lokaalsete läätsedena, pole õige järeldada, et Kodasoo raba all puudub vettpidav kiht. Settebasseini põhja settinud heljum tekitab kihi, mis takistab teataval määral vee ja seega ka saasteainete imbumist pinnasesse. Veefiltrina toimib lisaks ka pinnas.
1.3.Kodasoo oja vooluhulk on eri perioodidel erinev ning võib kõikuda ka lõiguti. KMH aruandes märgitud andmed vooluhulga kohta ei ole vastuolulised. Settebasseinides puhastatud kuivendusvee reguleeritud suunamine eesvoolu läbi Kodasoo oja Kaberla ojja suurendab veekogust ojas ning on seega kuivaperioodil positiivse mõjuga. Kui eesvoolu juhitakse settebasseinides puhastatud kuivendusvett, toimub vees teatav saaste- ja toitainete kontsentratsiooni lahjenemine. Kuivendusvesi ei halvenda eesvoolu vee kvaliteeti. Kaberla oja veerežiimi ei muudeta. 2) KMH aruanne ei sisalda ekslikke hinnanguid ega vääraid järeldusi. Kavandatava tegevuse mõjusid Natura 2000 alale hinnati KMH aruandes piisavalt. Kaebaja ei ole toonud esile ühtegi negatiivset mõju Natura 2000 alale. Kaberla oja oli 2015. aasta seisuga heas seisundis. Kaberla oja valgala iseloomustab ulatuslik põllumajanduslik maakasutus ja metsakuivendus, mistõttu võib eeldada, et kõrge ammooniumi ja üldfosfori sisaldus tuleneb piirkonna põllumajandustegevusest. 3) Turbatootmisaladelt ärajuhitava kuivendusvee puhastamine settetiikides on Eestis tavapärane ja toimiv praktika. Settetiigid tagavad kuivendusvee puhastamise heljumist, mis on peamine kaevandamise käigus vette sattuv aine, ning minimeerivad kavandatava tegevusega muidu kaasneda võiva keskkonnaseisundi halvenemise. Kuivendusvee puhastamine algab koos kraavide väljaehitamisega. KMH aruande ja kaevandamisprojekti kohaselt katkeb sademetevaestel perioodidel kuivendusvee ärajuhtimine pea täielikult. Raba kuivendamisel tekkiv vesi vastab keskkonnaministri 29.11.2012 määrusega nr 99 sademeveele kehtestatud saasteainete piirväärtustele ning ei ole keskkonnale ohtlik. Turbatootmisaladelt lähtuv fosfori väljakanne on 3–4 korda väiksem kui tuleb põllumajandusmaalt. Võrdlus joogiveele 4(15)
3-16-1199 kehtestatud piirnormidega on asjakohatu. Kuna veemajanduskava kohaselt on Kaberla oja seisundit hinnatud heaks ning turbatootmisalalt ärajuhitav vesi ei põhjusta suubla seisundi halvenemist, ei ole KeA-l alust määrata kuivendusveele rangemaid tingimusi. 4) Maksimaalne turbatootmisala kuivenduse ulatus on 150 m. Vastavalt KMH aruandele ei jää sellesse raadiusesse ühtegi kaevu. Kaevandamisloa kohaselt on aktsiaseltsil Tootsi Turvas lubatud toota turvast kõrgusteni +35,95 kuni 37,68 m (abs). Lubatud kõrguseni kaevandamisel ei saa ordoviitsiumi veekompleks turbalasundi all mõjutatud ning mõju põhjaveele ja tarbekaevudele puudub. 5) Praktikas on 200 m laiune puhvertsoon osutunud piisavaks (nt Kalina järv, Lõilasmäe järv). 6) Vee erikasutusloa kehtivus lõppeb 20.10.2019. Enne seda ei jõua AS Tootsi Turvas kaevandamistegevusega eeldatavasti alustada. Seega on nimetatud tähtaja möödumisel võimalik loa tingimused uuesti üle vaadata ning sätestada rangemad tingimused, sh veeseiret puudutavas osas.
5.Tallinna Halduskohus jättis 08.03.2017 otsusega kaebuse rahuldamata ning menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 1) PS arvamusest järeldub, justkui sademe- ja lumesulamisveele (321 000 m3 aastas) lisandub lasundivesi kogumahus ca 1,13 milj m3, mis juhitakse ära lühikese perioodi jooksul. Samas ei analüüsi PS, kas sademe- ja lumesulamisvee kogus 321 000 m3 on adekvaatne või on see siiski kogu kuivendusvee tõenäoline aastane kogus. Samuti ei nähtu, et PS oleks lasundivee koguse määramisel arvestatud sellega, et Kodasoo raba on (varasemast) kuivendusest mõjutatud ala. Arvestades U. Valgu uurimuses „Eesti Rabad“ (2005) märgitut, ei saa lugeda vääraks vastustaja väidet, et rabast ärajuhitav vesi moodustub peamiselt sademe- ja lumesulamisveest. KMH aruande koostaja OÜ Inseneribüroo Steiger on esitanud ka arvutuskäigu, mis näitab, kuidas on saadud vee kogus, millest lähtutakse KMH-s ja vee erikasutusloas. 2) Vee erikasutusluba ei anna kolmandale isikule õigust juhtida eesvoolu loas märgitust (321 000 m3 aastas) suuremat kogust vett. Pole alust eeldada, et vastustaja ei tee väljastatud vee erikasutusloa alusel toimuva tegevuse üle järelevalvet. Turba kaevandamise ettevalmistamine, sh kuivenduskraavide rajamine, toimub etapiviisiliselt. Eelkuivendamine võtab aega 3–5 aastat. Kevadise suurvee kogumiseks on projekteeritud basseinid/veemahutid kogupindalaga 47 968 m2. Kaebaja ei ole väitnud ning ka kohtule ei nähtu, et basseinidest/veemahutitest ei piisa tagamaks vee erikasutusloaga lubatud veekoguse mitteületamist. Settebasseine on Eestis laialdaselt ja pikka aega kasutatud turbatootmises heljumi välja setitamiseks. Sellist tehnoloogiat on praktikas peetud sobivaks ka nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel kaevandamiseks. 3) Turba kaevandamise mõju põhjaveele peetakse üldjuhul neutraalseks. Rabad on küll väga veerikkad, kuid vähese veeandvuse tõttu suuremast osast rabalasundist vesi välja ei voola. Kuna turba kaevandamine toimub soosetete kihis, mõjutab ka raba kuivendamine seda kihti ning turba kaevandamine ei mõjuta põhjavee kvaliteeti. Kui soosetete veekiht oleks ühenduses põhjavee kihiga, siis mõjutaks see piirkonna põhjavett nii või teisiti. Kui aga nende kihtide vahel puudub ühendus, siis turba kaevandamine koos kuivendustegevusega seda ei loo. PS väited põhjavee reostumise kohta ei ole kontrollitavad ning ta ei viita ka allikatele, mis tema järeldusi kinnitaksid. Kaebaja ei ole kummutanud KMH aruandes esitatud hinnangut kaevandamise mõju puudumise kohta põhjaveele. Praeguse olukorraga võrreldavates tingimustes on kaevandamistegevust lubatud – näiteks Rabivere ja Õmma turbatootmisaladel, mis mõlemad asuvad nõrgalt kaitstud põhjaveega piirkonnas. Praeguses keskkonnamõjude hindamise praktikas ei peeta rabavett põhjavee režiimile eriti ohtlikuks võrrelduna näiteks 5(15)
3-16-1199 põllumajandusliku tootmisega kaasnevate mõjudega. Kuivenduse maksimaalseks mõjuks peetakse 150 m. Kodasoo turbamaardla 150 m mõjuraadiusse ei jää ühtegi kaevu. Mõju ulatust arvestades tuleb ka pidada õigeks KMH järeldust, et kuivendamisega ei mõjutata Kaberla loodus- ja hoiualal kaitstavaid elupaigatüüpe. Asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille põhjal võiks pidada Rummu järvele jäetud 200 m laiust kaitsetsooni ebapiisavaks. Sarnast kaitsetsooni ulatust järve veerežiimi säilimiseks on peetud piisavaks ka teiste Eesti järvede puhul. 4) Rummu (Kodasoo) maardla on kantud keskkonnaministri 27.12.2016 määruse nr 87 lisana 2 kinnitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja. See nimekiri sisaldab turbaalasid, mis on inimtegevusest mõjutatud ning millel ei ole eeldatavalt olulist looduskaitselist väärtust. Seega peetakse Kodasoo maardlat riigi tasandil perspektiivseks turbatootmisalaks, kusjuures kaevandamise sobilikkust on kaalutud hiljuti ja huvigruppide osalusel. Seda arvestades on põhjendamatu kaebaja etteheide, et vastustaja on vee erikasutusloa väljastamisel eelistanud kolmanda isiku huve. 5) KMH aruandes on piisavalt hinnatud kuivendamise ja sellega kaasneva kuivendusvee mõju pinnaveekogudele. Kuna sademetevaesel perioodil juhitakse Kodasoo ojasse võrreldes sademeterikka perioodiga vähem vett, ei saa oja veetaseme suurel kõikumisel olla otsustavat mõju vee erikasutusloa õiguspärasusele. Sama kehtib ka Kaberla oja puhul. Kui lähtuda vee erikasutusloas fikseeritud ärajuhitava vee ja lubatud saasteainete kogusest, ei saa Kodasoo ja Kaberla ojade seisundiklassi halvenemist pidada tõenäoliseks. Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskavas perioodiks 2015–2021 on Kaberla oja seisundiklass hinnatud heaks. Seda arvestades ei pidanud vastustaja kehtestama kuivendusveele rangemaid nõudeid või kaevandajale rangemaid tingimusi. Kui peaks siiski selguma, et turbatootmisalalt ärajuhitav vesi põhjustab suubla seisundi halvenemist, on vastustajal võimalik vee erikasutusluba hiljem muuta. 6) Rakendatavaid seiremeetmeid pole alust pidada ebapiisavaks. Spetsiaalsete seirekaevude rajamine annab küll vahetuma pildi põhjavee olukorrast, kuid tarbekaevude seirega võrreldava representatiivsuse saavutamiseks peaks seirekaeve rajama mitmeid. Nõrgalt kaitstud põhjavee tingimustes on ka spetsiaalsete seirekaevude abil reostusallika väljaselgitamine komplitseeritud. Vastustaja ei ole välistanud PS soovitatud seiremeetmete arvesse võtmist edasise tegevuse käigus. 7) Kohtule ei ole teada, et Kuusalu Vallavalitsus oleks esitanud vee erikasutusloale vastuväiteid või avaldanud soovi varasemast nõusolekust loobuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
6.Rummu Järve Külade Selts palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. 1) Kuna kohus ei juhtinud kaebaja tähelepanu vajadusele esitada täiendavaid tõendeid, on üllatuslik ja HKMS § 59 lg-tes 1, 3 ja 4 sätestatuga vastuolus kohtu seisukoht, et kaebaja ei ole täitnud oma tõendamiskohustust. Kaebajale ei saa panna kohustust tõendada, et kavandatava tegevusega kaasnevad olulised keskkonnahäiringud. See oleks vastuolus HKMS § 59 lg-ga 1 koostoimes HKMS § 56 lg-ga 2 ja § 2 lg-ga 4, ettevaatuspõhimõttega ja Århusi konventsiooniga. Hoopis vastustajal lasub praeguses asjas kohustus tõendada, et turba kaevandamisega ei kaasne lubamatuid keskkonnahäiringuid. Kaebajal puuduvad vahendid, et esitada sama põhjalikud selgitused ja tõendid võimalike keskkonnamõjude olemuse ja ulatuse kohta, kui on esitatud KMH aruandes. Riigikohus on oma praktikas ulatusliku kaalutlusruumiga otsuste (milleks on ka vee erikasutusluba) puhul rõhutanud, et õiguspärase lõppotsuse saab 6(15)
3-16-1199 tagada vaid eelnev õiguspärane menetlus (nt RKHK otsus asjas nr 3-3-1-35-13). Kui loa andmisel tuginetakse KMH aruande järeldustele, mis aga lähtuvad valedest eeldustest ja on ekslikud – nagu kaebaja praeguses asjas on näidanud – tuleks keskkonnaloa õigusvastasust eeldada ja see tühistada. 2) KMH aruande koostaja arvutuskäigus kasutatud andmetest on üheselt tuvastatav, et sademe- ja lumesulamisvee all peetakse silmas jooksvalt tekkivaid sademeid ja lumesulamisvett, mitte turbalasundis talletunud vett ehk põhjavett. PS eksperdiarvamuses on välja toodud nii KMH aruandes esinev eksimus – turbalasundis asuva vee arvestamata jätmine – kui ka arvestuslikud veekogused, mis tuleb lisaks sademe- ja lumesulamisveele alalt ära juhtida. Samuti pole KMH aruande koostamisel arvestatud kuivenduse mõjualalt kuivenduskraavidesse sattuvad veekogused. Kohus pole üldse pööranud tähelepanu kuivendusvee saasteainete sisaldusele. Kuigi settebasseinide ja veemahutite abil on võimalik reguleerida ärajuhitava vee koguste jagunemist erinevatel aastaaegadel, ei vähenda need turbalasundist väljuva vee kogust. Kaebaja on esitanud ka tõendid, mis näitavad, et turbaalalt ärajuhitavate veekoguste soovitud viisil reguleerimine ei pruugi olla võimalik. Vee erikasutusluba ei näe ette eesvoolu juhitavate veekoguste seiret. 3) Tõendamist on leidnud kaebaja väide, et turbatootmisalalt ärajuhitav veekogus mõjutab oluliselt looduslikult suure amplituudiga kõikuvat veehulka Kodasoo ja Kaberla ojas, iseäranis suveperioodil, mil sademete kogus on suhteliselt väike, ent turbatootmisalalt juhitakse ojadesse jätkuvalt sinna suurveeperioodil kogunenud vett. Alusetu ja väär on halduskohtu seisukoht, et vee erikasutusloas fikseeritud ärajuhitava vee kogust ja kvaliteeti arvestades ei saa eesvooluna kasutatavate veekogude seisundi halvenemist pidada tõenäoliseks. 4) 1987. aasta detailuuring sisaldab selget järeldust, et Rummu raba alal esinevad erinevad veekihid (soosetete vesi, glatsiaalsete setete veehorisont ja ordoviitsiumi veekompleks) on omavahel seotud. Sisuliselt on tegemist ühe veekompleksiga, milles vesi liigub erinevate kihtide vahel vastavalt hüdrodünaamika seaduspäradele, mistõttu rabalasundi vesi jõuab lubjakividega seotud põhjaveekihti, mõjutades selle kvaliteeti. Seda kinnitab muu hulgas asjaolu, et soo vahetus läheduses on vesi reostunud. 5) Hilisemate meetmete võtmise võimalus tegevuse õigusvastasuse ilmnemisel ei saa vabandada kavandatava tegevusega seotud mõjude puudulikku väljaselgitamist. 6) Vee erikasutusloa ja kaevandamisloa andmine toimuvad erinevates menetlustes, mistõttu ei saa kaevandamisloa väljastamine olla argumendiks vee erikasutusloa õiguspärasuse hindamisel.
7.Keskkonnaamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 1) Kuna turbatootmisalalt ärajuhitav vesi moodustub peamiselt sademetest, käsitatakse kuivendusvett (mille hulgas on ka lasundivesi) sademeveena. Vee erikasutusloast ega KMH aruandest ei tulene, et loa p-s 7.8 märgitud lubatud vooluhulk aastas (321 000 m3) on ainult sademevesi, vaid selle hulka on arvestatud ka lasundivesi. MU selgitusest ilmneb, et PS on muganduste, ebaõigete lähteandmete ja arvutusmudelite kasutamise tulemusel jõudnud ekslike järeldusteni. 2) Peamine saasteaine, mis turbatootmise käigus vette satub, on heljum. Selle eemaldamiseks enne vee eesvoolu juhtimist rajatakse settebasseinid. Pikaajalised veeseire analüüsid kinnitavad, et settebasseinid on turbaalalt tuleneva kuivendusvee puhastamiseks piisav meede.
7(15)
3-16-1199 3) Kolmas isik on selgitanud veekoguste reguleerimiseks kasutatavat tehnoloogiat ning seda, et selline tehnoloogia on kasutusel paljudes turbakaevandustes. 4) Vastustaja ei andnud oma heakskiitu KMH aruandele kergekäeliselt, vaid pärast seda, kui oli veendunud, et KMH aruanne on piisav kavandatava tegevusloa andmise otsustamiseks. KMH menetluse üle tegi järelevalvet Keskkonnaministeerium, kes leidis, et KMH aruandes toodud informatsioon on piisav vee erikasutusloa andmiseks. Kogutud teabe alusel ei olnud vastustajal alust keelduda KMH heakskiitmisest ega vee erikasutusloa väljastamisest. Vee erikasutusloa väljastamisel on arvestatud keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse § 24 lg-s 1 sätestatud nõuet, et otsustaja peab tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsuse tegemisel hindama KMH aruande asjakohasust ning arvestama KMH tulemusi ja aruandes sisalduvaid keskkonnameetmeid.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Tõendamiskoormus ja tõendite hindamine
9.HKMS § 59 lg-st 1 tuleneb, et menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Kui asja õigeks lahendamiseks vajalikud tõendid on esitamata või neid on esitatud ebapiisavalt, teeb kohus menetlusosalisele, kes peab asjaolu tõendama, ettepaneku need esitada või kogub tõendeid ise. Ettepaneku tegemisel selgitab kohus, milliseid asjaolusid on vaja tõendada (HKMS § 59 lg 3). Kui menetlusosaline ei esita tõendit asjaolu kohta, mida ta peab HKMS § 59 lg 1 kohaselt tõendama, ja tõendeid asjaolu või selle ümberlükkamise kohta ei ole võimalik hankida muul viisil, võib kohus hinnata asjaolu tema kahjuks (HKMS § 59 lg 4).
10.Haldusaktide põhjenduses sisalduvaid väiteid peab tõendama haldusorgan (vt nt RKHK 03.05.2016 otsus asjas nr 3-3-1-5-16, p 12; 11.02.2015 otsus asjas nr 3-3-1-62-14, p 16; 19.12.2006 otsus asjas nr 3-3-1-80-06, p 21). HKMS § 2 lg 4 esimesest lausest tulenevalt tagab kohus omal algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele.
11.Halduskohus tegi 09.02.2017 kohtunõudes pooltele ettepaneku täiendava ekspertiisi tegemiseks ning küsis selle kohta poolte arvamust. Kaebaja ja vastustaja ei pidanud täiendavat ekspertiisi vajalikuks. Halduskohus märkis 17.02.2017 määruses täiendava ekspertiisi kohta järgmist: „Käesolevas asjas ei saa ka väita, et menetlusosalised ei oleks neil lasuvat tõendamiskohustust täitnud, kuna mõlemad pooled toetuvad oma väidete tõendamisel antud valdkonda tundvate spetsialistide arvamustele. Tegemist ei ole tõendusliku lüngaga, mida kohus peaks lähtuvalt uurimisprintsiibist asuma täitma. Seega tuleb kohtuasi lahendada olemasolevate tõendite pinnalt“.
12.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus rikkunud uurimispõhimõtet ega jaganud tõendamiskoormust menetlusosaliste vahel ebaõigesti. Praeguses asjas on mõlemad pooled ise oma väidete kinnituseks esitanud hulgaliselt tõendeid ning lisaks on kohus täiendavalt palunud vastustajal esitada allikad, millele vastustaja on oma menetlusdokumentides viidanud. 8(15)
3-16-1199 Praeguses asjas ei ole tegemist HKMS § 59 lg-s 3 kirjeldatud olukorraga, vaid küsimus on pigem tõendite kvaliteedis, s.o kas menetlusosalise esitatud tõendid kinnitavad piisaval määral tema väiteid ning kummutavad teise poole väiteid. See aga selgub alles tõendite sisulise hindamise käigus (HKMS § 61 lg 1).
13.Kaebaja peab HKMS § 59 lg-st 1 tulenevalt tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väited, s.o näitama ära, et vastustaja on lähtunud ebaõigetest algandmetest või jätnud oluliste asjaoludega arvestamata. Sellest, et kohus on otsuses viidanud kaebaja esitatud tõendites esinevatele puudujääkidele, ei ole põhjust teha järeldust, et halduskohus on kaebajale pannud ebamõistliku tõendamiskoormuse. Juhul kui kaebaja esitatud tõendid ja väited ei kummuta vastustaja väiteid ega tekita kohtul kahtlust, et haldusakti andmisel on tehtud kaalumisvigu või esinevad asja otsustamist mõjutada võinud menetluslikud rikkumised, ei ole alust pidada vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks.
14.Kaebaja heidab halduskohtule ette kaevandamisloaga seotud asjaolude arvesse võtmist, pidades neid asjakohatuteks. Ringkonnakohus möönab, et kaevandamisloa väljastamine ei tekita iseenesest eeldust, et hilisemalt väljastatud vee erikasutusluba on õiguspärane. Samas ei ole asjaolud, et Kodasoo raba on kantud keskkonnaministri 27.12.2016 määrusega nr 87 kinnitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja ning väljastatud on kaevandamisluba sellel alal turba kaevandamiseks, praeguses vaidluses ka täiesti asjakohatud, arvestades, et vee erikasutusluba on väljastatud turba kaevandamisega seoses. Liiatigi ei ole halduskohus tuginenud otsustamisel üksnes kaevandamisloaga seotud asjaoludele. Kui jätta kaevandamisluba puudutavad põhjendused kõrvale, on halduskohus oma otsuses piisavalt põhjendatud, miks ta peab vaidlustatud vee erikasutusluba õiguspäraseks. Eesvoolu juhitava vee kogus
15.KMH aruandest (I kd, tl 187-237p) nähtub, et vee erikasutusloa taotluses märgiti ärajuhitava kuivendusvee koguseks 321 000 m3 aastas ehk 10 l/s, mis koosneb sademe- ja lumesulamisveest. Sellest kogusest lähtuti ka keskkonnamõju hindamisel ja vee erikasutusloa andmisel. Vastustaja on kinnitanud, et nimetatud kogus hõlmab kogu ärajuhitavat kuivendusvett, sh turbalasundist väljuv vesi. Kaebaja hinnangul on aastast sademete hulka, turbalasundisse kogunenud ning lisaks kuivendamise mõjualalt valguvat vett arvestades ärajuhitava vee kogus tegelikkuses oluliselt suurem kui 321 000 m3 aastas.
16.OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kirjas nr 3-080 (I kd, tl 254-256) on esitatud arvutused kuivendusvee koguse saamiseks. Esiteks, turbatootmisala pindala (1,39 km2) korrutamisel aastase infiltreeruva sademete hulgaga (219 mm); tulemus: 9,6 l/s. Teiseks, turbatootmisala pindala korrutamisel vaadeldava piirkonna aastase klimaatilise äravoolu normiga (7 l/s*km2); tulemus: 9,7 l/s. Arvutuste tulemused on ligikaudselt sarnased KMH aruandes toodud kogusega.
17.PS 08.06.2016 eksperdiarvamuses on leitud, et kuna turbalasundis on umbes 1/3 vett, siis 3 m paksuse turbalasundi kuivendamisel vabaneb ühe ruutmeetri kohta 1 m3 vett. Seega vabaneb PS arvestuse järgi 1,13 km2 suuruse turbatootmisala kuivendamisel kokku 1,13 milj m3 lasundivett lisaks sademeveele. Ringkonnakohtule esitatud PS 07.04.2017 täiendavate arvestuste kohaselt on aastane kogus koos lasundiveega umbes 365 000 m3 ning kogu lasundist vabanev vesi kokku 1,8 milj m3. Samuti peaks PS järgi kuivendusvee koguse arvutamisel arvestama kuivenduse mõjuala suurust, mis on eksperdi hinnangul 3,42 km2. PS arvestuse kohaselt on äravool esimesel aastal 355 000 m2, suurenedes aasta-aastalt ning viienda aasta lõpuks jõuab tasemele 868 000 m2 aastas. Mõjuala ulatuse arvutamisel on PS kasutanud Rummu järve kaitsetsooni saamiseks kasutatud valemit, milles ta on detailuuringu aruandes antud 730 päeva asemel eelkuivenduse ajaks märkinud 1825 päeva. Ringkonnakohus märgib, et järve 9(15)
3-16-1199 kaitsetsooni arvutamiseks kasutatud valemi järgi kuivendusest mõjutatud ala (ja sellest lähtuvalt äravoolu koguse) arvutamine, muutes seal ilma sisulise põhjenduseta ühte parameetrit, on küsitav ning on PS ilmselt viinud valede järeldusteni (vt MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30). Turbatootmise mõjuala ulatust on erinevates allikates hinnatud erinevalt. KMH aruandes (lk 48) on kuivenduse (maksimaalse) mõju ulatuseks arvestatud 150 m. U. Valgu (Eesti rabad, 2005, lk-d 89 ja 92) järgi ulatub kraavi kõige tugevam mõju veetasemele 5–10 m kaugusele ning juba 10–20 m kaugusel muutub mõju vähemärgatavaks. 2013. aasta aruande „Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks“ (koost. A. Kull jt, lk 203) järgi ulatub kuivenduse tugev mõju 100 m kaugusele kraavist; enamiku aruande koostamise käigus uuritud näitajate puhul ulatub mõju kuni 200 m kaugusele. 2016. aastal Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudis koostatud uurimistöös (vastutav täitja A. Kull) „Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks, II etapp“ (https://www.kik.ee/sites/default/files/uuringud/aruanne_sfl_8286 _projekt.pdf, lk 179) on leitud, et piirdekraavi tüüpi kuivendusega rabades on minimaalne veetase kuivendusest tugevasti mõjutatud kraavist kuni 90 m kauguseni, ent stabiliseerub alles umbes 400 m kaugusel kuivenduskraavist. OÜ Inseneribüroo Steiger hüdrogeoloog MU selgituse järgi on selles töös uuritud kuivenduse mõju soo keskosa suunas ning servaalasid on välditud, kuna seal on muude inimtegevuse ja looduslike mõjude eristamine kuivenduse mõjudest oluliselt keerulisem. Samuti tuleb arvestada, et kõnealune uuring viidi läbi praegusega võrreldes teistsugustes tingimustes ja teistel eesmärkidel (MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30). MU on 16.05.2017 arvamuses seadnud kahtluse alla PS mõjuala arvestuse ning esitanud alternatiivse arvutuskäigu. MU järgi on kuivenduse mõjuala (kuivendusvee moodustamisala) suuruseks maksimaalselt 1,6 km2. Mõjuala arvestades on ärajuhitava kuivendusvee hulgaks (maksimaalselt) 350 000 – 353 000 m3 aastas ehk 11,1–11,2 l/s. MU arvestuste – milles lähtutakse turbalasundi eri kihtide veejuhtivusest ning asjaolust, et mäeeraldise keskosa on äärealast madalam – järgi on kuivenduskraavi mõjuraadiuseks 50 m, mis on tema kinnitusel vastavuses ka mitmete uuringute tulemustega. Tegemist ei ole absoluutse mõju ulatusega, vaid vee koguse arvestamisel tähtsust omava mõjuga. Ringkonnakohtu istungil selgitas MU, et praktikas arvestatakse tavapäraselt kogujakraavide piiresse jääva alaga; sellelt väljapoole jäävalt alalt tuleva vee kogus ei ole sedavõrd suur, et see mõjutaks keskkonnamõju hindamise tulemust (10.01.2018 kohtuistungi protokoll kl 12:16:25).
18.MU ei sea kahtluse alla PS arvestust lasundivee eeldatava koguse kohta, kuid märgib teadusallikale tuginedes, et kuivenduskraavidega on võimalik ära juhtida väga väike osa lasundiveest, alandades niiskust 90%-lt 88%-ni (äravool soodest toimub seni, kuni turbalasundi kaaluline niiskus ei ole langenud alla 88%; edasine veesisalduse vähenemine toimub vaid aurustumise teel). Ringkonnakohtus selgitas MU, et erinevate uuringute järgi on turba veeloovutus ~2–4% (III kd, tl 27-30; ringkonnakohtu 10.01.2018 istungi protokoll kl 12:19:35). Kuna valdav osa veest eemaldatakse turbast aurumise teel, siis seda vee kogust keskkonnamõju hindamisel eraldi välja ei tooda. Eelnevat arvestades on MU hinnangul ärajuhitava lasundivee kogus ~43 000 m3 (16.05.2017 selgitused, II kd, tl 185-192). MU kinnitusel ei moodusta ka kuivendusvõrgu rajamise faasis lasundivesi kogu ärajuhitavast veest rohkem kui 12%, jäädes reaalselt umbes 5–6% juurde (18.01.2017 selgitused, II kd, tl 94-100). PS on MU-le heitnud ette mahuprotsendi asemel lähtumist massiprotsendist, kuid ei ole kuivendamise käigus eralduva vee koguse määramisel arvestanud, et selle tegevuse käigus väljub valdav osa veest aurustumise, mitte äravoolu teel. Seega võib järeldada, et PS saadud 10(15)
3-16-1199 veekogus on tegelikkuses eeldatavasti eralduvast veekogusest oluliselt suurem. Samuti ei nähtu, et PS oleks kuivendusvee koguse arvutamisel võtnud arvesse asjaolu, et Kodasoo raba on juba varasemast kuivendamisest mõjutatud. Kuivõrd projekteerimisel lähtutakse sesoonsetest maksimumidest, mis võivad olla keskmisest sademete või äravoolu normist 10 korda suuremad, siis pole väga tõenäoline, et lasundivee arvelt suureneks ärajuhitava vee kogus selliselt nagu PS on arvestanud.
19.Ringkonnakohtu hinnangul on MU veenvalt põhjendanud, miks on KMH aruandes märgitud ärajuhitava kuivendusvee kogus ligikaudselt õige kogus. PS arvutused viivad ülepaisutatud ja ebarealistlike tulemusteni ning tema peamiselt teoreetiliste arvutuste põhjal tehtud järeldused, mis ei põhine reaalsetel kogemustel ega usaldusväärsete uuringute tulemustel, ei anna põhjust kahelda KMH aruandes esitatud väidete õigsuses. Arvestades, et ettevalmistustööd ja eelkuivendamine kestavad kokku 3–5 aastat, on võimalik kuivendusvee mõju kogumisbasseinide abil hajutada. Vaidlustatud vee erikasutusluba ei anna AS-le Tootsi Turvas õigust turbatootmisalalt välja juhtida rohkem kui 321 000 m3 vett aastas. Seda, kas lubatud maht on täidetud, otsustab vee erikasutusloa andja. Ringkonnakohtul pole alust eeldada, et AS Tootsi Turvas ületab lubatud mahtu. Samas ka lubatud vooluhulga ületamine ei muudaks vaidlustatud vee erikasutusluba õigusvastaseks. Loas märgitud vee kogus on hinnanguline kuivendamisel tekkiva vee kogus, mitte vooluhulk, mille ületamine kahjustaks olulisel määral keskkonda. Mõju pinnaveele
20.Vee erikasutusloa p 3.4 kohaselt juhitakse kuivendusvesi läbi settebasseinide Kodasoo ojja. KMH aruandes (p 4.4.4, lk 23) on märgitud, et Kodasoo oja vooluhulk on suvisel madalvee perioodil 50 l/s (12.08.2009) enne suubumist Kaberla ojja ning suurvee ajal on vooluhulgaks mõõdetud (04.01.2015) 457 l/s. Pärast KMH aruande koostamist ja heakskiitmist korraldatud esmase seire (kokkuvõte – I kd, tl 70-82) käigus tuvastati seisuga 30.06.2015 Kodasoo oja vooluhulk 8 l/s. Ehkki KMH aruande koostamisel arvestati kuivaperioodil suurema vooluhulgaga, ei ole sellest iseenesest põhjust järeldada, et kuivendusvee mõju Kodasoo ojale on eeldatust oluliselt suurem ning mõju leevendamise meetmed on ebapiisavad. Riigi Ilmateenistuse andmetel oli 2015. aasta juunis Eesti keskmine sajuhulk 45 mm, mis on 65% normist (https://www.ilmateenistus.ee/kliima/kuukokkuvotted/). Kodasoo turbatootmisala veeseirekava (I kd, tl 238-243p) koostamisel on arvestatud esmase seire tulemustega. Veeseirekava kohaselt (lk 5) suunatakse suurvee perioodil ja sellele järgneval ajal kuivendusvesi settebasseinidest eesvoolu ligikaudse vooluhulgaga 12,7 l/s, mis on Kodasoo oja suurvee aegset vooluhulka arvestades võrdlemisi väike kogus. Keskmiselt on ärajuhitava kuivendusvee kogus 10 l/s. Sademetevaestel perioodidel on eesvoolu juhitava kuivendusvee hulk väiksem, katkedes kohati pea täielikult. Kaebaja esitatud oletusliku olukorra esinemine, kus Kodasoo oja vooluhulk on 8 l/s ning ärajuhitava vee kogus 12,7 l/s, on äärmiselt vähetõenäoline. Lumerohke talve järel jõuab ojasse lumesulamisvett ka mujalt oja valgalalt ning seega on juba oja ülemjooksul vooluhulk suurem. Kevadine lumesulamis- ja sademevesi juhitakse eesvoolu aprilli ja mai jooksul. Kui sellele peaks järgnema põuaperiood, mil oja vooluhulk väheneb oluliselt, siis on samamoodi ka turbatootmisalal vähem vett, mida saab eesvoolu juhtida (vt MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30). Eelnevat arvestades pole oodata sellise koguse vee eesvoolu jõudmist, mis võiks märkimisväärselt mõjutada Kodasoo oja veerežiimi.
21.Settebasseinid on vastustaja ja kolmanda isiku kinnitusel praktikas levinud meetod turbatootmisala kuivendussüsteemist pärineva vee puhastamiseks heljumist. Ka 2015. aastal koostatud Turba kaevandamise hüdroloogilise mõju vähendamise aruandes (https://www.kik.ee/sites/default/files/8053.pdf, lk 8) on nenditud, et kuivenduskraavide 11(15)
3-16-1199 võrgustikud koos settebasseinide ja ülevoolu tammidega on odavaimaks ja efektiivsemaiks võtteks ärajuhitava vee kvaliteedi parandamiseks. KMH aruande p-s 4.5 selgitatakse, et väljavoolu settetiikidest reguleeritakse toruregulaatoritega. Suurvee kogumiseks rajatakse suured basseinid, et juhtida neist vesi eesvoolu maksimaalselt pika perioodi jooksul. OÜ Inseneribüroo Steiger 18.01.2017 selgituses (II kd, tl 94-99) on kirjeldatud kraavide etapiviisilist rajamist selliselt, et juba tööde algstaadiumis on tagatud heljumi kogumine. PS hinnangul pole kavandatava süsteemi toimivus piisavalt tõendatud. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellest järeldada, et vooluhulga reguleerimiseks kasutatavate meetmete abil pole reaalselt võimalik vooluhulka reguleerida. KMH aruandes on üldjoontes kirjeldatud toruregulaatorit ja selle tööpõhimõtet, kuid sellega pole lõplikult paika pandud, millist tüüpi regulaatorit (või muud tehnoloogiat) täpsemalt kasutatakse ning see polegi KMH ülesanne. Samas isegi kui kaebaja negatiivne hinnang regulaatorite töökindlusele peaks õigeks osutuma, on tegevuse käigus võimalik neid asendada ning teha muudatusi, mis tagavad kuivendusvee juhtimise eesvoolu vee erikasutusloaga lubatud mahus. Väljasettinud heljumi kogumisbasseinist settebasseini kandumise vältimiseks on OÜ Inseneribüroo Steiger 18.01.2017 selgituses märgitud, et toruregulaator asendatakse projektis sobivama lahendusega – reguleeritava ülevooluga.
22.Turbatootmisala moodustab Kodasoo oja valgalast ~9,3% ning Kaberla oja valgalast ~3%. Mõlema oja valgala suureneb kavandatava tegevuse tulemusel. Nii Kodasoo kui ka Kaberla oja valgala iseloomustab ulatuslik põllumajanduslik maakasutus ja metsakuivendus (KMH aruande lk 36-37 ja 40). KMH aruandes (p 6.2.1, lk 36) on märgitud, et põllumajanduslikult maalt ojadesse jõudev lämmastiku ja fosfori kogus on märgatavalt suurem kui turbatootmisaladelt tulenev kogus. KMH aruandes nenditakse, et kuna samas piirkonnas esineb teisi pinnavee kvaliteeti mõjutavaid tegureid, on turbatootmise mõju hindamine raskendatud. Keskkonnaministeerium on varasematele kogemustele viidates märkinud, et turbatootmisaladel ei ole reostusnäitajad piirväärtusi ületanud (Keskkonnaministeeriumi selgitused – I kd, tl 108112p). Suurema osa ärajuhitavast veest moodustab sademe- ja lumesulamisvesi, mis turbalasundist väljuva veega segunedes vähendab ärajuhitavas vees sisalduva raua, fosfori, lämmastikuühendite ja orgaanilise aine kontsentratsiooni. OÜ Inseneribüroo Steiger 18.01.2017 selgituses on esitatud turbatootmisalade kuivendusvee ning suubla seirete koondandmed, millest järeldub, et kuivendusvee juhtimine eesvoolu ei ole muutnud eesvoolu vee kvaliteeti märgatavalt halvemaks. Vabariigi Valitsuse poolt 07.01.2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava (perioodiks 2015–2025) kohaselt oli Kaberla oja 2015. aastal heas seisundis.
23.Ringkonnakohus leiab, et eeltoodu põhjal ei saa turbatootmise mõju Kodasoo ja Kaberla ojadele pidada sedavõrd oluliseks, et keelduda vee erikasutusloa andmisest või anda see oluliselt erinevatel tingimustel. Vee erikasutusloa p 8.1 kohaselt tuleb settebasseinidest väljuva vee kvaliteeti regulaarselt kontrollida. Kui reostusnäitajad ei vasta loas kehtestatud piirmääradele, on KeA-l õigus esitada loa saajale rangemaid nõudeid ja/või täiendavaid tingimusi (p 14.11 alap 6). Seega on tagatud täiendavate meetmete tarvitusele võtmine, kui selline vajadus peaks loa kehtivusaja jooksul ilmnema. Mõju põhjaveele
24.Kaebaja väitel on soosetetes, moreenis ja lubjakivis esinevad veekihid omavahel hüdrauliliselt seotud ning raba on põhjavee toiteala. Turba kaevandamine võib kaebaja arvates piirkonna põhjavett mõjutada kahel moel: esiteks, kuivendamise käigus tekkiv saastunud vesi jõuab põhjavette ja halvendab selle kvaliteeti; teiseks, põhjavee tase võib alaneda, jättes ümbruskonnas asuvad tarbeveekaevud veest tühjaks. Kaebaja seisukoht tugineb PS arvamusele, mis lähtub eelkõige Kodasoo turbamaardla 1987. aasta detailuuringu aruandest. Nimetatud aruandes on märgitud, et glatsiaalsete setete veehorisont (mis on lokaalselt vettandev) on seotud nii ordoviitsiumi veekompleksi veega kui ka soosetete veega. Samuti on detailuuringu aruande 12(15)
3-16-1199 kohaselt veed nõrga loodusliku kaitstuse tõttu (väga õhuke pinnakate) soo vahetus ümbruses reostunud. Turba keskmine filtratsioonikoefitsent on detailuuringu aruande järgi 0,5 m/ööp.
25.Vastustaja on selgitanud, et kogu sademete filtratsioon, äravool ja aurumine on rabades seotud ~0,5 m paksuse ülemise turbakihiga ehk akrotelmiga. Turbalasundi sügavamates kihtides (katotelm), kus turvas on rohkem lagunenud, on vee liikumine väga aeglane (0,002– 0,003 m/ööp) ning turbalasund on väga vähese veeandvusega. Sellest tulenevalt ei saa rabaalad vastustaja arvates olla põhjavee toitealaks. Toitumine põhjaveest võib toimuda raba äärealadel, milleni Kodasoo turbatootmisala aga ei ulatu (OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kiri nr 3080 – I kd, tl 254-256). Detailuuringu aruandes märgitud filtratsioonikoefitsent näitab ilmselt eelkõige turba pealmise kihi veejuhtivust (MU täiendavad selgitused PS 02.01.2018 seisukohale – III kd, tl 27-30). Detailuuringu aruande (lk 20) kohaselt on põhjavesi turbamaardla ümbruses surveline, mis võib viidata sellele, et veekihil lasub vett vähejuhtiv sete (vt KeA 07.01.2016 kiri nr 14-6/16/9-3 – I kd, tl 105-107). Vastustaja esitas oma 30.12.2016 seisukohas Kodasoo turbatootmisala ja ümbritseva ala hüdrogeoloogilise kaardi, millelt nähtub, et põhjavesi voolab siluri-ordoviitsiumi veekompleksis lõunast ja kagust põhja suunas, mitte radiaalselt Rummu raba alalt, nagu on väidetud PS 08.06.2016 eksperdiarvamuses. Asjaolu, et turba veejuhtivus sügavuse kasvades väheneb, nähtub ka 2013. aasta aruandest (koost. A. Kull jt). Samuti on 2015. aastal koostatud Turba kaevandamise hüdroloogilise mõju vähendamise aruandes (lk 13) osundatud, et akrotelmist allapoole jäävatesse kihtidesse infiltreerub vett küllaltki vähe, sest veejuhtivus on seal halvem. Kaevandamise projektist järeldub, et kaevandamise käigus eemaldatakse vaid pealmine turbakiht. Tootmisala põhja jäetakse maavara kaevandamise loa kohaselt 0,5–1,8 m paksune turbakiht, mis on suurem selle idaosas ning väiksem lääneosas (Kodasoo turbatootmisala kaevandamise projekt, 2014, lk 11).
26.Kodasoo turbatootmisalaga piirnevate salv- ja puurkaevude esmase seire kokkuvõttest (lk 9-10) nähtub, et Kodasoo turbatootmisalast 1 km raadiusesse jäävate tarbekaevude esmase seire käigus fikseeriti osades kaevudes joogiveele kehtestatud normist kõrgem raua, ammooniumi (NH4) ja orgaanilise aine sisaldus. Nende ainete normist kõrgem sisaldus vees ei ole otseselt tervisele ohtlik, küll aga mõjutab see vee tajutavaid omadusi (värvus, lõhn, maitse). Esmase seire kokkuvõtte kohaselt on nimetatud ainete kõrge sisaldus omane maapinnalähedasele põhjaveele, kuhu raud, lämmastikuühendid ja orgaaniline aine satuvad pinnavee infiltratsiooniga. Asjaolu, et tegemist on nõrgalt kaitstud põhjaveega alaga, näitabki seda, et reostus (sh põllumajandusest tulenev) võib kiiresti imbuda läbi pinnakatte põhjavette (vt OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kiri nr 3-080).
27.Ehkki soosetete ja mineraalpinnase veekihid on omavahel mingil määral seotud (eelkõige raba äärealadel, kus turbatootmist ei kavandata), ei ole eelnevalt viidatud materjalide põhjal alust järeldada, et toimuks suurema koguse vee liikumine eri kihtide vahel ning Kodasoo raba oleks piirkonna põhjavee peamine toiteallikas. Kodasoo turbatootmisalaga piirnevate salv- ja puurkaevude esmase seire kokkuvõttest ja KMH aruande joonisest 7.1 nähtuvalt ei asu turbatootmisala 150 m mõjuraadiuses tarbeveekaevusid. Seega ei saa ebaõigeks pidada KMH aruandes (lk 48) esitatud väidet, et turbatootmine ei avalda ümbruskonna kaevude veekvaliteedile ja veetasemele mõju. Seejuures tuleb arvestada, et tegemist on eelhinnanguga – turbatootmise tegelik mõju selgub alles kaevandamistegevuse käigus ning selle väljaselgitamiseks on ette nähtud seiremeetmed (vee erikasutusloa p 14.11; Kodasoo turbatootmisala veeseirekava). Ka juhul, kui turbalasundi vesi jõuab teatud määral põhjavette (mida kaebaja arvates kinnitavad kaevude seire tulemused), siis ei nähtu, et turba kaevandamisel (pindmistes kihtides) suureneks see märkimisväärselt. Samuti ei ole eelnevat arvestades tõenäoline Kodasoo raba ümbrusse jäävate kaevude kuivaks jäämine kaevandamistegevuse tõttu.
13(15)
3-16-1199
28.KMH aruande järgi (p 4.4.1, lk 20) levivad kogu vaadeldaval alal glatsiaalsed setted (saviliiv, rähk, moreen), kattes aluspõhja kivimeid; turbalasundi ja Rummu järve all paikneb sapropeel. 1987. aasta detailuuringu aruande (lk 20) kohaselt võib uuritava ala kaguosas ja soo piires järvesetete all moreenikiht puududa; moreeni ja kogu pinnakatte paksus suureneb soost lääne- ja lõunasuunas. Arvestades, et turbalasundi keskmine paksus on 3,8 m (Kodasoo kaevandamisprojekt, lk 8) ning suurvee kogumiseks mõeldud basseinide sügavus on 1,44–1,65 m (KMH aruande tabel 4.6, lk 25), pole alust arvata, et veemahutitest imbuks märkimisväärsel hulgal kuivendusvett põhjavette. Ka kraavid jäävad kogu ulatuses turbalasundisse, ulatudes kavandatavalt mineraalpinnasele mitte lähemale kui 0,5 m (MU täiendavad selgitused – II kd, tl 185-192). Settetiigid rajatakse maardla edelaossa (KMH aruande joonis 4.5, lk 26), kus soosetete all paikneb teadaolevalt vett vähe juhtiv moreenikiht. Lisaks peaks settetiikide ja basseinide läbilaskvust eelduslikult vähendama nende põhja kogunev heljum. Seire ja hilisemad meetmed
29.Paratamatult ei ole turbakaevandamise mõjude täpset ulatust võimalik enne selle tegevuse alustamist täies ulatuses välja selgitada. Seetõttu on vee erikasutusloas pandud selle adressaadile kohustus seirata nii põhja- kui ka pinnavett. Seire sagedus (vähemalt üks kord aastas) ja kontrollitavate objektide (sh tarbekaevud – elanike nõudeid arvestades seiratakse turbatootmisalast kuni 1 km kaugusel paiknevaid kaevusid) hulk ei ole ilmselgelt ebapiisav, et saada adekvaatsed seiretulemused. Muutuste registreerimine kaevude vees on võimalik sõltumata sellest, kas tegemist on olemasolevate kaevude või spetsiaalselt rajatud seirekaevudega. Isegi kui osade kaevude vett mõjutab pinnasest infiltreeruv reostus või muud tegurid (amortiseerunud veetorustik, puhastamata filtrid jmt), siis on seiratavate kaevude hulgas piisavalt ka selliseid kaevusid, millel esmasel seirel ei tuvastatud füüsikaliste ja keemiliste kvaliteedinäitajate kontrollimisel piirväärtuste ületamist (esmase seire aruande tabel 3.2, lk 1516). Kuna seiratavate kaevude hulgas on turbatootmisala suhtes geograafiliselt erinevas kohas paiknevad ja erinevaid põhjaveekihte avavad kaevud (Kodasoo turbatootmisala veeseirekava, lk 8), pole põhjust arvata, et kaevude vee kontrollimisel oleks võimatu välja selgitada, kas turbaalal toimuv tegevus on põhjaveele märkimisväärset mõju avaldanud või mitte. Ehkki asjaolusid arvestades ei ole see väga tõenäoline, siis juhul kui tarbekaevud peaksid jääma kuivaks just turbakaevandamise tõttu (mitte näiteks selle tõttu, et tegemist oli sademetevaese perioodiga, mil tarbekaevudes vee alanemine pole tavapäratu), on AS Tootsi Turvas kinnitanud, et tagab oma kulul elanikele joogivee, rajades uued puurkaevud (AS Tootsi Turvas 05.01.2016 kiri – II kd, tl 47-48). Kokkuvõte ja menetluskulud
30.Ringkonnakohtule ei nähtu, et KMH aruandes oleks tuginetud selgelt valedele algandmetele ning hinnatud kavandatava tegevusega kaasnevat keskkonnamõju tunduvalt väiksemaks, kui see tegelikult võib olla. Vee erikasutusloa andmisel ei ole tehtud olulisi menetlusvigu, mis oleks võinud mõjutada asja otsustamist. Vaidlustatud haldusakt on õiguspärane ning selle tühistamiseks pole alust.
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna Rummu Järve Külade Seltsi apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ja kolmas isik pole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.
(allkirjastatud digitaalselt) 14(15)
3-16-1199
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.