MTÜ Rummu Järve Külade Seltsi kaebus Keskkonnaameti 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 (muudetud 19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431) väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – MTÜ Rummu Järve Külade Selts, volitatud esindaja Siim Vahtrus Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Maiu Paloots Kolmas isik – AS Tootsi Turvas
Asja läbivaatamine
05.12.2016 kohtuistungil
RESOLUTSIOON
Jätta MTÜ Rummu Järve Külade Seltsi kaebus rahuldamata.
Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 07.04.2017 (HKMS § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva
(HKMS § 184).
Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
1.Keskkonnaamet (KeA) väljastas 01.06.2005 AS-ile KUMARI Rummu (Kodasoo) turbamaardla maavara kaevandamise loa HARM-069, mis registreeriti 21.12.2010 ümber ASile Tootsi Turvas. AS Tootsi Turvas taotles KeA-lt 18.05.2011 vee erikasutusluba Kodasoo turbatootmisala kuivendamiseks ja kuivendusvete ärajuhtimiseks. KeA võttis taotluse menetlusse ning algatas keskkonnamõju hindamise (KMH). OÜ Inseneribüroo STEIGER esitas 21.04.2015 KeA-le „Kavandatava Kodasoo turbatootmisala rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruande“, mille heakskiitmisest teavitas KeA 15.06.2015 kirjaga nr HJR 6-7/15/24877-42 AS-i Tootsi Turvas, OÜ-d Inseneribüroo STEIGER, Kuusalu Vallavalitsust ja valla elanikke. KeA väljastas AS-ile Tootsi Turvas 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 vee erikasutusloa nr L.VV/326394 (vee erikasutusluba). Vastavat korraldust muudeti 19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431.
2.Vee erikasutusloa kohaselt seisneb vee erikasutus kuivendusvee ärajuhtimises läbi settebasseini Tiitsu kraavi (KMH aruandes magistraalkaev M1) kaudu Kodasoo ojja, mis omakorda suubub Kaberla ojja. Kuivendusvee koguseks väljalasust on vee erikasutusloa kohaselt 321 000 m3 aastas, st 80 250 m3 kvartalis.
3.MTÜ Rummu Järve Külade Selts (registrikood 80402623) esitas 13.06.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keskkonnaameti (KeA) 11.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1288 (muudetud 19.05.2016 korraldusega nr 1-3/16/1431) väljastatud vee erikasutusloa nr L.VV/326394 tühistamiseks. Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlus, milles MTÜ Rummu Järve Külade Selts palus peatada vee erikasutusloa kehtivus või täitmine. Tallinna Halduskohus jättis 27.06.2016 määrusega EÕK taotluse rahuldamata. Tallinna Halduskohtu määrus jõustus seda vaidlustamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
4.Kaebaja seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.
4.1.Vee erikasutusloa taotluses ning KMH aruandes on turbaalalt vee erikasutusloa alusel ärajuhitavate veekoguste määramisel arvestatud ainult sademevett ja lumesulamisvett, turbalasundi eelkuivendamise käigus lasundist vabaneva vee kogust pole aga käsitletud. Seega on ärajuhitava vee ja saasteainete kogust KMH aruandes näidatud tegelikust oluliselt väiksemana ning mõjutatava keskkonna taluvusvõimet tegelikkusest oluliselt suuremana. Oluliste puuduste tõttu KMH aruandes ei ole ka võimalik veenduda, et vee erikasutusloa andmise otsus oli õiguspärane, mistõttu tuleks luba tühistada. Vee käsitlemine sademe- või heitveena on seejuures olulise tähtsusega küsimuseks, kuna sellest sõltuvad mh ka vees sisalduvate saasteainete piirväärtused jt nõuded vee puhastamisele. Kaevandusalalt ärajuhitava vee vale kvalifitseerimine on oluliseks eksimuseks asjaolude väljaselgitamisel ning tõlgendamisel.
4.1.1.Eelkuivenduse käigus juhitakse alalt 3–5 aasta jooksul välja sisuliselt kogu kaevandusala turbalasundis seotud vesi. Kuigi selle täpset kogust pole välja selgitatud, võib see arvestuslikult olla üle 1 miljoni m3. Kui võrrelda seda vee-erikasutusloas ette nähtud veekogusega (ca 0,3 miljonit m3 aastas), on tegemist oluliste täiendavate veekogustega, mis enne kaevandamist maksimaalselt viieaastase perioodi jooksul eesvoolu juhitakse: rabalasundi kuivendamisel vabanev vee kogus on ca neli korda suurem ärajuhitava vee hulgast, mida kajastati vee erikasutusloa taotluses ja KMH aruandes.
4.1.2.Kaevandamisprojekti kohaselt (vt p 4.2.2.) leiab eelkuivendus aset veel enne, kui rajatakse settetiigid ja veevoolu reguleerimise seadmed (toruregulaator), mida mõjude hindaja ja vastustaja on välja toonud kui meetmeid, mis võimaldavad kontrollida ja minimeerida 2(21)
3-16-1199 eesvooluks oleva Kodasoo ja Kaberla ojade veehulkade muutumisest tulenevaid mõjusid. Seega juhitakse suures mahus turbalasundi vett eesvoolu kontrollimatult ja juhuslikult, vastavalt sellele, kuidas vesi lasundist vabaneb. Seetõttu ei ole mingilgi määral tagatud, et eesvooluks olevad veekogud suudavad täiendavad veekogused ilma negatiivsete mõjudeta (nt üleujutused, vee koostise ulatuslik muutumine) vastu võtta.
4.1.3.Turbalasundi vesi erineb oma kvaliteedilt oluliselt sademeveest. Turbalasundi vesi sisaldab suurel määral lahustunud orgaanilist ainet, rauda (kümneid kordi enam, kui on lubatud joogivees) ning veekogudes hapnikuvaegust ja kinnikasvamist (eutrofeerumist) põhjustavaid toitaineid fosforit ja lämmastikku. Tegemist on ainetega, mis võivad olulisel määral reostada kaevandusvee suublat (Kodasoo oja ja Kaberla oja, millesse esimene suubub).
4.1.4.Samas, isegi kui settebasseinid rajataks enne eelkuivendusega alustamist, ei oleks need eelnimetatud saasteainete osas tõhusaks leevendusmeetmeks. Settebassein vee puhastamise meetmena sobib vaid veega edasikantavate mehaaniliste osakeste välja setitamiseks. Vees lahustunud ained aga kantakse veega eesvoolu, kus need mõjutavad vee kvaliteeti oluliselt halvemuse suunas (vähendades vee hapnikusisaldust, põhjustades eutrofeerumist). Samuti on väljavooluala ja toruregulaatorid paigutatud settebasseini põhja, kust kerge ja väga liikuv põhjaveesete hõlpsasti settebasseinist välja liikuda võib. KMH aruandes on eelnevad riskid jäänud igasuguse kajastuseta, mis on arvestades võimalike mõjude ulatust ja olulisust selgeks ja oluliseks eksimuseks.
4.1.5.KMH aruande ilmselgelt väär käsitlus ärajuhitava vee koguse ning kvaliteedi osas on seda olulisem eksimus, kui arvestada konkreetset suublat, kuhu vesi juhitakse. Erinevatel aegadel tehtud mõõtmised Kodasoo oja veekoguse osas ning suur erinevus mõõtmistulemustes demonstreerib seda, et tegemist on äärmiselt tundliku veerežiimiga veekoguga, mille vooluhulk sõltub suuresti sademetest. Seega ohustab teadmata koguses ning kõrge reostuspotentsiaaliga kaevandusvee juhtimine ojja (sh osaliselt ilma igasuguse kontrollita selle koguste osas) oja vee kvaliteeti olulisel määral. Kuna suur osa turbalasundi vees sisalduvatest reostusohtlikest ainetest on selles hästi lahustunud ja kanduvad seetõttu vees hõlpsasti edasi, on tõenäoline, et reostus kandub edasi ka Kaberla ojja, mis on oluliseks lõheliste elupaigaks ning seetõttu samuti tundlik veereostuse suhtes.
4.1.6.Lisaks eeltoodule on KeA oluliselt rikkunud ka haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 sätestatud uurimispõhimõtet. Käesoleval juhtumil seadsid erinevad isikud menetluses korduvalt kahtluse alla KMH aruandes esitatud väiteid tegevuse võimalike mõjude kohta. Sellises olukorras pidanuks vastustaja koguma tõendeid omal algatusel, mitte tuginema vaid loa taotleja korraldusel mõjusid hinnanud KMH ekspertrühma arvamustele. On ilmselge, et KMH läbiviinud ekspertidel puudub igasugune soov ja valmisolek põhimõtteliselt revideerida oma varasemaid, arendaja jaoks soodsaid seisukohti. Oma varasemate seisukohtade muutmine võiks muuhulgas seada ohtu KMH eksperdi usaldusväärsuse ning halvimal juhul tuua kaasa KMH eksperdi litsentsi kehtetuks tunnistamise.
4.1.7.KeA on nii loa andmisel kui hilisemas kohtumenetluses alusetult väitnud, nagu puuduks tal kaalutlusruum rangemate piirmäärade kehtestamiseks. Veeseaduse (VeeS) § 24 lg-d 5 ja 6 võimaldavad lähtuvalt heitvee suubla tundlikkusest määrata kuni 30% või 15% võrra rangemaid piirväärtusi. Arvestades eelnevalt kirjeldatud Kodasoo ja Kaberla oja tundlikkust ning kaasnevat veereostuse riski, oleks olnud igati kohane ka antud juhul rakendada rangemaid piirmäärasid. Vaidlustatud vee erikasutusloa andmise korraldusest ei ole aga võimalik tuvastada, et suublate teadaolevat tundlikkust reostuse suhtes oleks üldse vee erikasutusloa andmisel arvestatud. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on sedavõrd olulisem, kuivõrd KMH aruandes ei ole arvestatud turbalasundis sisalduva vee koguste ega kvaliteediga. 3(21)
3-16-1199
4.1.8.Lasundiveega täiel määral arvestamata jätmine on oluline eksimus sõltumata sellest, kui pika perioodi vältel see vesi alalt ära juhitakse. Samas on väär ja eksitav väide, nagu ei oleks korraga suure koguse vee eesvoolu juhtimist oodata, kuna turba väljutamine toimub kihihaaval ja paarikümne aasta jooksul. Turba kaevandamine võib küll aastakümneid aset leida, ent nagu kaevandamise projektist selgelt nähtub, siis koguja- ja kuivenduskraavid, millega lasundivesi rabast väljatakse, tuleb rajada enne turbatootmise algust (nn eelkuivendamise käigus). Põhjuseks on, et eelkuivendamata (lasundivett sisaldav) turbapinnas ei kannaks tootmiseks vajalikke masinaid. Seejuures rajatakse kogujakraavid projekti kohaselt 2–3 kaevejärguga, vahega ca 6 kuud, mistõttu nende kraavide rajamine toimub maksimaalselt 1,5 aasta jooksul. Kogujakraavide rajamise järel (mille käigus juhitakse juba suur hulk lasundivett eesvoolu) saab rajada kogu ülejäänud kuivenduskraavide võrgustiku. Seega toimub lasundivee väljamine rabast eelduslikult vaid paari aasta jooksul. Arvestades, et enne eelkuivendamise lõppu ei ole võimalik alal ka turbakaevandamisega alustada, on selle võimalikult kiire läbiviimine ka selgelt arendaja huvides.
4.1.9.Ebaõige on ka KMH aruande arvutuse aluseks olevate sademete hulk. KeA on oma 31.08.2015 vastuses möönnud, et vastavalt kliimanormidele ajavahemikus 1981–2010 on aasta keskmine sademete kogus 35 mm suurem, kui KMH aruandes esitatud, ent jättis KMH aruande tulemused üle vaatamata. Arvestades, et Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kirjas nr 3-080 on sõnaselgelt välja toodud, et arvutustes lähtuti aastasest sademete kogusest, on ka ärajuhtiva sademevee kogused KMH aruandes selgelt ebaadekvaatsed, kuna lähtuvad vääratest lähteandmetest.
4.2.KMH aruandes ei arvestata ka muutustega piirkonna hüdroloogias. KMH aruanne tugineb 1987. a ENSV Geoloogia Valitsuse koostatud turbamaardla detailuuringu (detailuuring) aruandele, arvestamata, et 1996. aastal rajati Kodasoo turbatootmisalale eelkuivenduskraavid, mis mõjutavad põhjavee kogust ja kvaliteeti. KMH koostamisel on detailuuringut aga käsitletud valikuliselt, jättes kajastamata mitmed olulised detailuuringu järeldused. a) Kogu alal levivad glatsiaalsed setted õhukese kihina, kattes aluspõhja kivimeid, kohati aga võib moreeni kiht puududa. Detailuuringu plaani kohaselt puudub suurel osal rabast sapropeel üldse ning raba paikneb nendes osades moreenil, mille veejuhtivuseks on detailuuringu kohaselt 1,3-1,6 m/d, ehk tegemist on aeglaselt vett läbilaskva kivimiga. KMH aruande lk-l 48 on seevastu väidetud kindlas kõneviisis, et „Turba kaevandamine toimub soosetete veekihis, mida eraldab ordoviitsiumi veekompleksist vett vähe juhtiv moreen ja sapropeel. Kuna turbatootmine toimub soosetetes, siis ümbruskonna kaevude veekvaliteedile ja veetasemele mõju puudub.“ b) Detailuuringu seletuskirjas on selgelt välja toodud, et glatsiaalsetete veehorisont on seotud nii ordoviitsiumi veekompleksi veega (kust saavad vett piirkonna kaevud) kui ka soosetete veega. Sama järeldust on sõna-sõnalt korratud ka KMH aruandes (lk 22) ning kaevandamise eelprojektis (lk 9). Seega on ilmselgelt väär KMH aruande lk-l 48 toodud väide, nagu oleks soosetete veekiht ümbruskonna kaevusid toitvast ordoviitsiumi veekompleksi veest eraldatud vettpidava kihiga ja seega igasugused mõjud ümbruskonna põhjaveele puuduvad.
4.3.Kodasoo piirkond on tundliku põhjavee režiimiga ala, kus ümbruskonna kaevusid toitva ordoviitsiumi veekompleksi katab vett hõlpsasti läbilaskev lubjakivi, kus leiduvad lisaks lõhed ning õhuke kiht moreeni ja/või aleuriiti (peent liiva). Nii veekihtide kõrgused kui kaevude seire demonstreerivad, et Kodasoo raba on ümbruskonna põhjavee toitealaks. Seega on igasugune tegevus rabas ümbruskonna põhjavett nii koguse kui kvaliteedi osas ohustavaks tegevuseks.
4(21)
3-16-1199
4.3.1.Riske põhjaveele suurendab asjaolu, et kuivenduskraavide ning settebasseinide rajamisel võidakse need osalt rajada niigi õhukesse mineraalpinnasesse ja/või karstinähtuste kohale või kõrvale. Sellisel juhul toimub saasteainete levik ümbruskonna põhjavette veelgi hõlpsamini, kiiremini ja ulatuslikumalt, tuues seeläbi suure tõenäosusega kaasa ümbruskonna põhjavee täiendava ja olulise reostumise lahustunud orgaanilise aine ja rauaga. KMH aruandes ei ole hinnatud 5 hektari suuruste settebasseinide mõju põhjaveele. Kuna veepide ei ole piisav, liigub settebasseinidest saasteaineid põhjavette.
4.3.2.Põhjavee küsimuses on KeA läbiv väide, nagu ei mõjutaks Rummu raba ümbruskonna põhjavee kvaliteeti, ilmselgelt väär. Esiteks tõendab KeA täiendavates seisukohtades esitatud kaart (mis on Pille Sedmani ekspertarvamuses toodud kaardiga analoogne, erinedes vaid kujutatava ala ulatuse osas), et põhjavesi liigub raba alt loode-, põhja- ja kirdesuunas. Kuna rabas on põhjaveetase kõrgemal kui ümbritseval alal, siis on paratamatult tegemist lokaalse põhjavee toitealaga, kust vesi valgub ümbritsevatele aladele. Hüdrogeoloogilise režiimi muutus põhjavee toitealal mõjutab otseselt piirkonna põhjaveerežiimi. Regionaalsed põhjavee toitealad Eestis on Pandivere ja teised kõrgustikud, kuid kohapõhiselt lähtutakse kohalikest tingimustest ja lokaalsest põhjavee liikumissuunast. Teiseks kinnitavad erinevad tõendid (nt detailuuring, mille vastavat järeldust kajastatakse ka kaevandamisprojektis ja KMH aruande lk-l 20), et rabas leiduv vesi on seotud nii glatsiaalsete setete veega kui ordoviitsiumi põhjaveekompleksi veega, mida mõlemat kasutatakse ümbruskonnas kaevudes joogi- ja tarbevee ammutamiseks.
4.3.3.KeA on väitnud, et turbasoodes on erinevad turbakihid erineval määral vett juhtivat. KeA kirjeldatud hüdrogeoloogiline režiim on omane looduslikele turbarabadele. Samas turbakaevandamisega kaasneva eelkuivendamise käigus muudetakse seda veerežiimi kardinaalselt. Sügavamatest kihtidest, kus looduslikus seisundis toimub vee liikumine väga aeglaselt tänu sellele, et turvas on veega küllastunud, juhitakse kuivenduskraavidega veetaset alandades lõviosa lasundiveest välja. Tagajärjeks on, et turbas tekib paks aeratsioonivöönd, milles vesi liigub raskusjõu mõjul allapoole. Selline muutus on paratamatu ning turba kaevandamiseks ka hädavajalik, kuna nagu kaevandamise projektis kirjeldatud, on turbalasundi kuivendamine vajalik selleks, et rabapind raskeid turbatootmismasinaid kanda saaks. Varasemalt sügavamates turbakihtides liikuv sademevesi reostub seejuures orgaanilise aine ning muude saasteainetega.
4.3.4.Nõustuda ei saa vastustaja poolt väidetud turba filtratsioonikoefitsientidega (suhtarv, mis iseloomustab vee liikuvust turbas). Vastavalt detailuuringu aruandele, on turba keskmine filtratsioonikoefitsient 0,5 m/ööp. Kohapeal tehtud katsepumpamiste järgi 0,44-0,48 m/ööp. KeA välja pakutud filtratsioonikoefitsiendi 0,002-0,003 m/ööp kohta pole toodud ühtegi viidet, seega ei ole selge, kust sellised andmed on pärit. Keskkonnaotsuseid tehes tuleb aga alati lähtuda konkreetselt kohapeal määratud suurustest.
4.3.5.Asjakohaseks ei saa pidada ka KeA väidet, nagu oleks senine praktika (tuginedes KMH aruande lk 41 toodud näidetele) näidanud, et turbakaevandamisel ärajuhitav vesi on vooluveekogudele ohutu. Esiteks on igasuguse võrdluse asjakohasuse eelduseks, et tegemist on analoogsete juhtumitega. KMH aruandes pole selgitatud, kuidas võiks teisi vooluveekogusid puudutav info olla antud juhul relevantne (millised parameetrid on analoogsed). Arvestades antud suubla tundlikkust (mis väljendub mh Kodasoo oja veekoguste suures muutlikkuses), peaks ka indikatiivse võrdluse tegemiseks võrreldavad suublad olema väga muutliku veehulgaga. Kuna viidatud teiste näidete analoogsust pole põhjendatud, pole võimalik nende põhjal ka midagi käesoleva juhtumi seisukohalt järeldada. Teiseks on toodud väidete allikateks teised OÜ Steiger KMH aruanded. KeA on ka ise tõdenud, et KMH aruande puhul on tegemist kõigest hinnanguga. Seega ei saa sellistele hinnangutele (eriti veel, kuna need on koostatud
5(21)
3-16-1199 sama mõju hindaja poolt) tugineda kui tõsikindlale teadmisele mõjude olemasolu või puudumise kohta.
4.3.6.P. Sedmani ekspertarvamuse kohaselt ei ole turbatootmine ordoviitsiumi põhjaveekihist veepidemega eraldatud. Pinnakate Kodasoo raba all on õhuke ja moreenist, milles asuvad omakorda vett juhtivad tsoonid. Tegevus rabaalal mõjutab otseselt ordoviitsiumi põhjaveekihi kogust ja kvaliteeti, seega ka lähiümbruse kaeve. Raba soosetetes leiduva vee ja ümbruskonna põhjavee vaheliste seoste osas on vastustaja lähtunud vaid põhjavee survelisuse näitajast. Põhjavee survelisus ei näita iseenesest seda, et veekihi peal on veepide. Samuti on hüdrogeoloogia põhiprintsiipide järgi põhjaveetasemest allpool kõik pinnased ja kivimid veeküllastunud ja kõik veekihid omavahel hüdrauliliselt seotud. See printsiip selgitab ka, miks on üldse võimalik ammutada vett sügavamatest põhjaveekihtidest ilma, et need paratamatult kuivaks jääksid. Arvestada tuleb ka asjaoluga, et niigi väga õhukest ja ebatäielikku veepidet turbaaluse mineraalpinnase näol võidakse kraavide rajamise käigus täiendavalt kahjustada, mis suurendab veelgi põhjavee reostumise riski. Kuna moreenpind ei ole looduslikult tasane, vaid lainjas, siis kuivenduskraavidele ühtlase kalde andmiseks on praktikas sage ja sisuliselt paratamatu, et avatakse ka mineraalpinnas. Antud alal tähendaks see sisuliselt turbaväljalt ärajuhitava, heljumit jt aineid sisaldava vee otse põhjavette sattumist.
4.4.Kodasoo oja vooluhulka on kajastatud KMH aruandes kuus korda kõrgemana (50 l/s) võrreldes hiljem esmase seire käigus tuvastatud reaalse vooluhulgaga (8 l/s). Kui näiteks lume sulamisest settebasseinidesse kogunenud üleliigset vett hakatakse juhtima läbi Kodasoo oja, võib kaevandusalalt pärinev vesi moodustada suurema osa ojas olevast veest. Viimasega kaasnevad olulised mõjud oja ökosüsteemile, mis on jäetud hindamata.
4.5.Ümbritsevast kõrgemal asuv Kodasoo raba on ka oluliseks põhjavee toiteallikaks. Kui kuivendatakse põhjaveekihi toiteala, mõjutab see põhjaveekihi režiimi ja kvaliteeti eriti kaevudes, mis asuvad rabast loode- ja kirdesuunal. Arvestades, et rabast loodes asub Natura 2000 võrgustiku ala (Kaberla loodusala), võivad põhjavee režiimi muutused mõjutada seal asuvaid esmatähtsaid elupaigatüüpe (alvareid). 05.12.2016 kohtuistungil väitis M. Uppin, nagu oleks põhjavee liikumise suund üldiselt lõunast põhja. Samas on M. Uppini koostatud kaevude seire aruandes välja toodud, et põhjavee liikumise suund on kagust loodesse. 4.6 Vastustaja esitatud väited, nagu võiks kaevude vee kvaliteeti selgitada kaevude vahetus ümbruses toimuv tegevus (elanike endi põhjustatud reostus) või nende rajamine nõuetele mittevastaval viisil, ei pea paika. Esimese väite osas pole vastustaja esitanud mitte mingeid tõendeid ehk tegemist on pahatahtliku spekulatsiooniga, mida ei toeta ka loa andmisele eelnenud kaevude esialgne seire. Teise väite osas tugineb vastustaja sellele, et mitmed ümbruskonna kaevud pole kantud keskkonnaregistrisse. Oluline on rõhutada, et vastava registri kanded ei näita seda, kas kaevud on rajatud nõuetekohaselt või mitte, kuna register ise on loodud alles vähem kui 15 aastat tagasi ning see ei kajasta kõiki varasemalt ja nõuetekohaselt rajatud kaevusid.
4.7.Turbakaevandamise mõju pinnaveele, sh Kodasoo ojale, pole KMH aruandes selgitatud. Selle asemel, et hinnata turbatootmise mõju põllumajandusliku tootmisega kaasneva mõjuga, oleks kaevandamise mõju pidanud võrdlema loodusliku raba tekitatava mõjuga. Väär on KMH seisukoht, nagu oleks turbakaevandamise mõju Kodasoo oja eesvoolule väheoluline teiste saasteallikate tõttu (metsakuivendus, hajaasustus, põllumajandus). Mida rohkem on eesvool inimtegevusest mõjutatud, seda olulisem on turbatootmisega kaasnev kumulatiivne mõju Kodasoo ojale ning risk, et ületatakse veekogu keskkonnataluvus. KMH aruandega otsustati sisuliselt nii tegevuse lubatavus kui rakendatavad leevendusmeetmed. Vead keskkonnamõju hindamisel või muude menetlustoimingute tegemisel on üldjuhul tähendanud lõppotsuse tühistamist. 6(21)
3-16-1199
4.8.Kaberla oja seisund on vaidlustatud korralduses märgitud heana VeeS § 35 lg 2 mõistes, ent 2014. a seireandmetest nähtuvalt on see halb. Kuna ei ole teada, missugune on kaevandamisest mõjutatava veekogu seisund, ei ole võimalik ka otsustada, mis tingimustel kaevandamist lubada. Turbakaevanduse heitvee juhtimine Kaberla ojja muudab selle koostist ning võib nii eraldiseisvalt kui koosmõjus kavandatud Ruu kaevanduse heitveega avaldada mõju oja VeeS alusel määratud seisundiklassile. Antud juhul puuduvad vee erikasutusloa andmise korralduses põhjalikumad selgitused, millel tugineb veendumus, et tegevusega ei kaasne seisundi halvenemine kasvõi mõne näitaja osas. Arusaamatuks jääb seejuures väide, et „maavarade kaevandamine ei ole Kaberla oja puhul surveteguriks“. Eelduslikult viidatakse siinkohal veemajanduskavas või selle meetmekavas toodud surveteguritele. Sel juhul on tegemist puhta demagoogiavõttega – kuna senini pole maavarade kaevandamist alal läbi viidud, ei saagi see olla (olemasoleva) survetegurina välja toodud. Samuti on teguviis selges vastuolus Euroopa Kohtu poolt asjas C-461/13 antud tõlgendusega EL veepoliitika raamdirektiivile (2000/60/EÜ), mille kohaselt tuleb reeglina keelduda loa andmisest projektile, mis võib halvendada pinnaveekogu seisundit või ohustada pinnavee head seisundit. Kuna antud juhul ei ole puudulike andmete tõttu võimalik täie kindlusega väita, et pinnavee seisund ei halvene, on KeA loa väljaandmisel rikkunud vee raamdirektiivil põhinevast VeeS § 35 lg-st 1 tulenevat kohustust pinnavee seisundit mitte halvendada ja sama paragrahvi lõikest 5 tulenevaid kohustust rakendada meetmeid, mis pinnavee seisundit kaitsevad.
4.9.Loa andmisel tehti olulisi kaalutlusvigu: huvide kaalumisel anti põhjendamatult kõrge kaal loa taotleja huvidele. Välja on selgitamata olulised asjaolud, nagu Kaberla oja seisund ja KOV ajakohane seisukoht. Riigikohtu praktika kohaselt on oluliste asjaolude tähelepanuta jätmine oluline kaalutlusviga, mis on aluseks otsuse tühistamisele. Materjalidest ei nähtu, miks ei kaalutud turbakaevandamise käigus tekkiva reovee käitlemiseks kasutada parimat võimalikku tehnoloogiat, s.o lodupuhastit. See on vastuolus kaalutlusõiguse eesmärgiga minimeerida võimalikke keskkonnamõjusid. Samuti osutab see, et loa taotleja huvidele on antud ebaõige kaal võrreldes avaliku ja erahuvidega saasteainete vaese reovee vastu, mis mõjutaks omakorda võimalikult vähe pinnaveekogude seisundit.
4.10.Loa andja kehtestatud seirenõuded ja -meetmed ei aita saavutada vee erikasutuse eesmärki. Pinnaveeseire osas on kavandatud meetmetega saadavad seireandmed sedavõrd vähesed, et nende alusel ei ole võimalik hinnata turbatootmise reaalset mõju ega kavandada leevendavaid meetmeid. Eriti oluline on see antud juhul seetõttu, et KMH aruande käigus on paljuski piirdutud arvestuslike meetoditega (nt ärajuhitava vee koguse osas). P. Sedmani ekspertarvamuses on välja toodud ka konkreetsed seiremeetmed, mis oleksid tegelikult vajalikud usaldusväärsete seireandmete kogumiseks. Tarbeveekaevude seire asemel tuleks rajada seirekaevud. Tõenäoline käegakatsutav tagajärg vee erikasutusloaga ettenähtud seire läbiviimisel on, et igasugune muutus kaevu vees ei ole omistatav vee erikasutusele ja seega ei anna seire tegelikult mingit alust ega võimalust ka reaalse vajaduse korral vee erikasutuse tingimusi muuta.
4.11.VeeS § 32 lg 5 p 1 kohaselt tuleb vee erikasutusloa andmise menetluses küsida nõusolekut kohalikult omavalitsuselt. KeA on loa andmisel tuginenud Kuusalu valla 30.06.2011. a antud nõusolekule. Muutunud asjaolusid, sh keskkonnamõju hindamist, veeseiret, valla arengukava, arvestades ei ole see nõusolek aga asjakohane, kuna nõusoleku andmise ajal ei olnud teada, kui palju kaevandamine keskkonda võib mõjutada.
4.12.Vee erikasutusloa andmisel ei ole arvestatud Natura 2000 alasid puudutavaid erireegleid. Natura-hindamist puudutavas osas on ignoreeritud juba detailuuringuga tuvastatud mõjusid põhjaveele. P. Sedmani ekspertarvamuse kohaselt on tegemist Kaberla loodusalal leviva põhjavee toitealaga. Ilma lähemate selgituste ja sisuliste hinnanguteta ei olnud loa andjal 7(21)
3-16-1199 võimalik veenduda selles, et kavandatav tegevus ei mõjuta negatiivselt Kaberla loodusala terviklikkust või ei kahjusta sellel levivaid esmatähtsaid elupaigatüüpe. Seetõttu on vee erikasutusloa andmise otsus vastuolu KEHJS §-ga 29, mille kohaselt võib tegevusloa anda vaid juhul, kui seda lubab Natura 2000 võrgustiku ala kaitsekord ning otsustaja on veendunud, et kavandatav tegevus ei mõjuta ebasoodsalt selle Natura 2000 võrgustiku ala terviklikkust ega kaitse-eesmärki.
4.13.Vee erikasutusloa hilisema muutmise võimalus ei heasta mingil moel asjaolude ebapiisavat väljaselgitamist enne loa andmist ega väärate või puudulike andmete teadlikku eiramist ega vee erikasutusega tekkinud kahjusid.
4.14.Settebasseinides leiduvate toruregulaatorite puhul on ette nähtud nende käsitsi seadistamine. Arvestades, et a) ettenähtud vooluhulga saavutamiseks tuleb need avada vaid kas 1 või 2 protsendi võrra, b) klapi vahele võib sattuda setet, mis mõjutab selle tööd, c) toruregulaatori täpset asendit tuleks vastavalt veehulgale basseinis pidevalt muuta ning d) vooluhulga mõõtmist klapi juures ette nähtud ei ole, on äärmiselt ebatõenäoline, et toruregulaatori abil vooluhulka tõepoolest ettenähtud viisil reguleerida suudetakse. Samuti on kaheldav, kas ka suurvee kogumiseks ette nähtud ülepumpamine on reaalselt teostatav viisil, mis kaevandamise eelprojektis ette nähtud ning KMH aruandes aluseks võetud. Eeltoodud põhjustel on KMH aruandes ning vee-erikasutusloas käsitletud leevendusmeede settebasseinide näol ebatõhus ning ei leevenda kavandatud veekasutuse mõjusid sellises ulatuses, nagu vastustaja väidab.
4.15.KMH aruandes ning loa andmisel on lähtutud eeldusest, et kaevandusest ärajuhitav vesi saab mõjutama Kaberla oja veerežiimi. Eriti kuivematel perioodidel, kus oja loomulik veetase on suhteliselt madal, suurendab kaevandusest ärajuhitav vesi veekoguseid ojas oluliselt. Kuigi vastav mõju väidetakse olevat üldiselt positiivne, on selline lähenemine problemaatiline nii sisuliselt kui õiguslikult. Nagu juba eelnevalt välja toodud, siis eelkuivenduse ajal (ning tõenäoliselt ka selle järel) kaasneb vee juhtimisega Kodasoo ja Kaberla ojja oluline reostuskoormuse kasv. Seega ei ole suurem veekogus tingimata positiivse mõjuga. Samuti on oluline välja tuua, et vastavalt looduskaitseseaduse §-le 51 on Kaberla oja lõigus Kodasoo oja suudmest kuni suubumiseni merre keelatud oja hüdroloogilise režiimi muutmine, v.a juhul, kui sellega parandatakse kalade kudemisvõimalusi. Antud juhul puudub eelkirjeldatud põhjustel kindlus, et tegu on kalade kudemisvõimalusi parandava tegevusega, mistõttu on loa andmine vastuolus LKS § 51 lg-ga 1.
4.16.Tulenevalt teaduslikest allikatest võib ilmselgelt ebapiisavaks pidada ka vaid 200 m laiust kaitsetsooni Rummu järve ümber. Vastavalt Tartu Ülikooli teadlaste 2013. a uurimustööle, mis oli KMH aruande ja loa andmise aja seisuga avalikustatud, tuleks kuivenduse mõjude osas lähtuda vähemalt 400 m laiusest puhvertsoonist. Liiga väikese puhvertsooni jätmine järve ümber toob tõenäoliselt kaasa järve veerežiimi kahjustumise. Olemasolevate andmete kasutamata jätmine ning seeläbi kirjeldatud riski loomine on oluliseks eksimuseks vee erikasutusloa andmisel ning muudab otsuse sisuliselt õigusvastaseks.
4.17.Asjakohane ei ole KeA viimastes seisukohtades viidatud arendaja kinnitus kaevude rajamise kohta kohalikele elanikele. Esiteks on tegemist arendaja paljasõnalise lubadusega, mida ei ole seatud vee erikasutusloa kõrvaltingimuseks. Seetõttu ei ole kinnitus õiguslikult siduv ning arendaja võib sellest igal ajal taganeda. Lubaduse mittetäitmine ei mõjutaks mingil määral arendaja õigust kuivendamist või kaevandamist jätkata. Teiseks, nagu kaebaja on juba varasemalt selgitanud, on praktiliselt võimatu tõestada, et põhjavee koguse või kvaliteedi muutused on tingitud (ainult) kaevandamisest. Olukorras, kus KMH aruanne, millele arendaja ja loa andja on hilisemalt järjepidevalt tuginenud, väidab vastupidist, on see sisuliselt välistatud.
8(21)
3-16-1199
5.Keskkonnaamet palub jätta kaebus rahuldamata.
5.1.P. Sedmani 08.06.2016 allkirjastatud töö “Kodasoo turbatootmisala rajamise ja töötamisega kaasneva keskkonnamõju hindamine ja seire ekspertarvamus“ on koostatud pärast 11.05.2016 korralduse andmist. Seetõttu ei saanud vastustaja P. Sedmani ekspertarvamusest tulenevaid seisukohti vaadelda ja käsitleda vee erikasutusloa menetluses ega ka KMH menetluses. P. Sedman ei ole ekspertarvamuse koostamisel lähtunud asjakohasest ja juhtumipõhisest teabest, mis on viinud ebaõigete hinnanguteni.
5.2.Lasundivee temaatikat ei ole KMH aruandes eiratud ega jäetud käsitlemata. Kõiki esitatud asjaolusid vaadeldes ei ole võimalik väita, et KMH aruanne sisaldab valejäreldusi. KMH aruandes (peatükkides 4.4.4; 4.5; 4.6; 5.1; 5.3) ning kaevandamise projektis (ptk 1.2; 4) on selgitatud, et Kodasoo turbatootmisalale on eelkuivendamiseks juba rajatud kogujakraavid, seega on ala osaliselt (vähemalt piirdekraavidega piirnevad alad) juba eelkuivendatud. Eelkuivendamise ajal ei toimu turbalasundi kuivendamist korraga, kogu ulatuses/täies kõrguses, vaid juba eelkuivendamise protsess/eelkuivenduskraavide rajamine võtab KMH aruande peatüki 4.5 kohaselt aega ca 3–5 aastat. P. Sedmani ekspertarvamuses on ilmselt segamini aetud eelkuivendamine kogu ala kuivendamisega. Väide, et eelkuivendamisega kogu turbalasund veest tühjaks kuivendatakse, on meelevaldne. Kogumiku „Eesti rabad“ (U. Valk 2005) kohaselt ulatub kuivenduse tugev mõju rabaveetasemele vaid kraavi vahetus läheduses (110 cm –170 cm sügavuste kraavide puhul ulatub kuivenduse tugev mõju kraavist kuni 5 meetri kauguseni) ning tulenevalt freesmeetodil turbatootmise eripärast toimub iga-aastaselt vaid n-ö pealmise kihi kaevandamine ja seeläbi ka kuivendamine. Kodasoo turbatootmisala kaevandamise projekti peatüki 4.2.1 kohaselt on väljakukraavi esmane sügavus soovitatavalt ~0,8 m. Väljakukraavide süvendamine toimub järkjärgult kaevandamise sügavuse suurenemisega. Kuivenduskraavidega juhitakse turbalasundist välja üleliigne vesi, kuid turvas säilitab alati teatavas koguses vett, seega on turbas alati suhteliselt suur niiskusesisaldus. KMH aruande peatüki 5.2 kohaselt jäetakse 10– 20 mm kiht lahtifreesitud turvast freesväljakule kuivama, kuni tema niiskus on alanenud ~40%ni.
5.3.Kaevandamisprojekti punktist 4.2.2. ei tulene, et eelkuivendus leiab aset veel enne, kui rajatakse settetiigid ja veevoolu reguleerimise seadmed (toruregulaator). Maavara kaevandamine saab alguse esimese kraavi rajamisest kaevandusalale ja tehnoloogiliselt raba väljaehitusel peab olema esimene kraav kaevatud ühenduseks eesvoolu kraaviga ning sellele esimesena kaevatud kraavile alustatakse ka settebasseini rajamist. Maapõueseaduse (MaaPS) § 6 lg 1 kohaselt maavara kaevandamine on maavara looduslikust seisundist eemaldamise ettevalmistamiseks tehtav töö, maavara looduslikust seisundist eemaldamine ning mäeeraldise ja mäeeraldise teenindusmaa piires kaevise vedu ja esmane töötlemine. Seega algab kuivendusvee puhastamine koos kraavide väljaehitusega. Seega on väär kaebaja ja ekspert P. Sedmani seisukoht, justkui tootmisala ehitusajal ei toimu mingit kuivendusvee puhastamist ja suurem osa massiivi veest lastakse puhastamata eesvoolu.
5.4.Turbavee näol on suures osas tegemist sademetena langenud ja kraavide kaudu kogutava ja ärajuhitava veega, seega käsitletakse turbatootmisaladelt ärajuhitavat vett sademeveena. Keskkonnaministri 29.11.2012 määruse nr 99 „Reovee puhastamise ning heit- ja sademevee suublasse juhtimise kohta esitatavad nõuded, heit- ja sademevee reostusnäitajate piirmäärad ning nende nõuete täitmise kontrollimise meetmed“ (edaspidi määrus nr 99) § 5 lg 3 kohaselt tohib sademeveelaskme kaudu veekogusse juhtida sademevett, mille reostusnäitajad ei ületa lisas 1 sätestatud reostusnäitajate piirväärtusi, mis kehtivad reoveekogumisala kohta, mille 9(21)
3-16-1199 reostuskoormus on 2000–9999 ie, välja arvatud heljuvaine sisaldus, mis ei tohi ületada 40 mg/l. Naftasaaduste sisaldus sademevees ei tohi ületada 5 mg/l. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt käsitletakse sademevett saastatud sademeveena, mis vajab enne suublasse juhtimist puhastamist, kui sademevee reostusnäitajad ei vasta lg 3 nimetatud reostusnäitajate ning muude reostusnäitajate osas kehtestatud piirväärtustele. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, et turbatootmisalalt ärajuhitavale veele on kehtestatud madalaimad heitvee reostusnäitajate piirväärtused. Antud hetkel on tegemist just vastupidise olukorraga, kus sademeveele on määratud kõrgemad heitvee reostusnäitajate piirväärtused välja arvatud heljumi ja naftasaaduste osas, kui teistele reoveepuhastitele, mille reostuskoormus jääb alla 2000 ie.
5.5.Vaidlustatud vee erikasutusloa punktis 7.16 on toodud seiratavate näitajatena üldfosfor, üldlämmastik, BHT7, KHT, pH ning heljum, mida on ettevõte kohustatud seirama 4 korda aastas ja punktis 8.2. alapunktis 2 raud, mille seire sageduseks on 2 korda aastas. Sarnased näitajad on kehtestatud ka teiste turbatootmisalade vee-erikasutuslubades (nt. Paekna ja Ohtu turbatootmisalad). Keskkonnaamet on esitanud eelviidatud turbatootmisalade analüüsiaktid, millest nähtub, et turbatootmisalade vee analüüsitulemused vastavad vee erikasutusloaga kehtestatud piirväärtustele. Esitatud seire analüüsiaktidest nähtub, et kuivendusvesi vastab määrusega nr 99 kehtestatud sademevee saasteainete piirväärtustele. Seega on alusetu väita, et turbalasundi vesi erineb oma kvaliteedilt oluliselt sademevee piirväärtustest. Eeltoodut arvestades tuleb asuda seisukohale, et antud ainete seiramine annab piisavalt informatsiooni kuivendusvees orgaaniliste ainete, raua ning toitainete sisalduse kohta.
5.6.Arusaamatuks jääb kaebaja viide joogivee normidele, kui turbatootmisalalt juhitakse kuivendusvesi vooluveekogusse (tulenevalt sotsiaalministri 02.01.2003 määrusest nr 1 „Joogivee tootmiseks kasutatava või kasutada kavatsetava pinna- ja põhjavee kvaliteedi- ja kontrollinõuded“ on joogivees lubatud rauasisalduseks kuni 10 mg/l, mitte 0,2 mg/l, nagu on märgitud P. Sedmani hinnangus). Vooluveekoguga seotut reguleerib keskkonnaministri 28.07.2009 määrus nr 44 „Pinnaveekogumite moodustamise kord ja nende pinnaveekogumite nimestik, mille seisundiklass tuleb määrata, pinnaveekogumite seisundiklassid ja seisundiklassidele vastavad kvaliteedinäitajate väärtused ning seisundiklasside määramise kord“ (edaspidi määrus nr 44), mille lisas 4 on toodud vooluveekogude pinnaveekogumite ökoloogiliste seisundiklasside piirid ning erinevate reostusnäitajate piirväärtused. Antud tabelis ei ole välja toodud raua piirväärtusi. Oksüdeeritavuse piirväärtuseks on märgitud 1,8–3,0 mg/l (hea seisundiklassi saavutamiseks). Antud tabelis on lisaks välja toodud teiste saasteainete piirväärtused, nagu KHT, üldfosfor, üldlämmastik kui ka pH, mis on kantud ka vee erikasutusloasse seire kohustusena ning mis annavad piisavalt informatsiooni võimalike vee kvaliteedi muutuste kohta.
5.7.Puudub vaidlus ja ka KMH aruandes on välja toodud, et peamiseks saasteaineks, mis kaevandamise ja turbatootmisala kasutuse käigus vette satub, on turba heljum. Samas on selle eemaldamiseks enne vee eesvoolu juhtimist ette nähtud settebasseinid. Lisaks kaasneb turbatootmisega ka toitainete ning lahustunud orgaanilise aine kandumine vette. Settebasseinid on turbakaevandusvee puhastamiseks piisav meede. Senine praktika on näidanud, et nii lahustunud orgaaniline aine kui ka toitainete kontsentratsioonid jäävad settebasseine kasutades allapoole määruses nr 99 toodud piirväärtusi. Heljumi setitamiseks on just settebasseinid kõige tõhusamad ja teistsuguste puhastusmeetmete rakendamine ei ole kujunenud vajalikuks.
5.8.P. Sedmani eksperthinnangu joonisel 2 näidatud põhjavee tasemete samakõrgusjooned ja voolusuunad iseloomustavad aluspõhjakivimites (Siluri-Ordoviitsiumi veekompleks) oleva
10(21)
3-16-1199 põhjavee taset ja liikumise suunda, mis ei ole hüdrauliliselt seotud soosetete veega ning ei näita põhjaveekihi toitumist Rummu raba soosetetest. Turvas on suure veemahtuvusega, kuid kogu sademete filtratsioon, äravool ja aurumine on rabades seotud ~0,5 m paksuse ülemise turbakihiga ehk akrotelmiga. Turbalasundi sügavamates kihtides (katotelm), kus turvas on rohkem lagunenud, on vee liikumine väga aeglane (0,002 - 0,003 m/ööp) ning turbalasund on väga vähese veeandvusega. Sellest tulenevalt tuleb järeldada, et rabaalad on küll väga veerikkad, kuid soosetete (turba) hüdrodünaamiliste iseärasuste tõttu ei saa olla põhjavee toitealaks, kuna vähese veeandvuse tõttu suuremas osast rabalasundist vesi välja ei voola. Seega ei mõjuta turbatootmisala kuivendamine ja soosetete vee ärajuhtimine piirkonna veevarustust. Ümber Rummu raba ei ole kujunenud eraldiseisvat põhjavee toiteala. Veetaseme samakõrgusjooned järgivad üldjoontes veekompleksi levikupiiri ja väljakiildumisala, kust toimub vee väljavool. Seega ei iseloomusta antud juhul veetaseme samakõrgusjooned ja põhjavee voolusuunad veekihi toitumist Rummu rabast.
5.9.KMH aruande kohaselt on Kodasoo turbatootmisalale projekteeritud settebasseinid/veemahutid ning ärajuhitava vee hulga reguleerimiseks toruregulaatorid, mis tagavad Kaberla oja veerežiimi võimalikult väikesed muutused. Nimetatud toruregulaatorid rajatakse koos settebasseinidega (toruregulaatorite paigaldamine kuulub ehituslikult settebasseinide rajamise alla, mistõttu ei ole eraldi välja toodud kohta, mis ütleks, millal toruregulaatori paigaldatakse) ning nende regulaatoritega toimub ka eelkuivendamiseajal vooluhulkade reguleerimine. Seega eelkuivendamise ajal ei juhita eesvoolu selliseid veekoguseid, millega KMH aruandes ei ole arvestatud ning eelkuivendamise mõju pinnaveekogudele on viidud minimaalseks.
5.10.Aastane freesitava kihi tüsedus on maksimaalselt 10 cm, mis tähendab, et alumine osa turbakihist on puutumata ning seetõttu ka kuivendamata. Seetõttu ei ole vee erikasutusloasse märgitud ka rabalasundi eelkuivendamisel vabanevat kogu vee kogust, kuna eelkuivendamise käigus ei toimu turbalasundi kuivendamist täies mahus. P. Sedmani ekspertarvamusest ei nähtu, kuidas on P. Sedman leidnud väärtuse, et turbalasundis on 1/3 mahust vesi (enamasti viidatakse erinevates allikates massiprotsendile, mille kohaselt looduslikus soos sisaldab turvas keskmiselt 90% vett, õhkkuivas turbas on vett 30–40%) ning kuidas on selline arvutuskäik üldse tuletatud. Seega on antud tuletus meelevaldne. P. Sedmani eksperthinnangu punktist 1 ei selgu, miks KMH aruandes oleks pidanud hindama eelkuivenduse mõju põhjaveele. Inseneribüroo STEIGER OÜ 27.04.2016 kirja nr 3-080 p-s 2 on toodud arvutusmeetod, kuidas on arvutatud aastased vooluhulgad, mis on välja toodud KMH aruandes, seega ei saa lugeda põhjendatuks P. Sedmani ekspertarvamuses esitatud meelevaldselt tuletatud veekoguseid.
5.11.KMH eksperdi 27.04.2016 kirjas on selgitatud, et raba veetaseme alandamise mõju ulatust on põhjalikult käsitletud Keskkonnainvesteeringute Keskuse maapõue programmist rahastatud projekti „Soode ökoloogilise funktsionaalsuse tagamiseks vajalike puhvertsoonide määratlemine pikaajaliste häiringute leviku piiramiseks või leevendamiseks“ raames koostatud aruandes (Kull, A., jt. 2013). Nimetatud aruandes tuuakse välja aastatel 2012 ja 2013 kogutud andmestiku tulemused ning kokkuvõtvalt jõutakse järelduseni, et kuivenduse tugev üldmõju ulatus rabades kõigi vaadeldud näitajate osas 100 m kaugusele ning enamike näitajate osas täheldati mõju 200 m kauguseni. Uuring ei tähelda turbatootmise mõju alumistele veekihtidele. Ehk, oluline on märkida, et turbatootmisala kuivendamisega alandatakse veetaset ainult soosetete veekihis, mis ei ole hüdrauliliselt seotud sügavamal paiknevate veekihtidega. Seega 11(21)
3-16-1199 tuleb nõustuda, et turbatootmisala ekspluateerimise hüdroloogiline mõju on suurem kui ainult turbatootmisala, kuid seda üksnes soosetete veekihis.
5.12.KMH eksperdi 27.04.2016 kirjas on märgitud, et Kodasoo turbamaardla detailuuringu kohaselt on ordoviitsiumi veekihi vesi nõrgalt surveline, mis omakorda viitab sellele, et veekihil peab lasuma vett vähejuhtiv sete. Kuigi lubjakivilasundi ülemine piir jääb abs kõrgusele 32–33 m, siis surve mõjul võib ordoviitsiumi veekihi veetase kaevudes kerkida abs kõrgusteni 36–37 m. Veetaseme alandamine soosetetes ei mõjuta veetaset kaevudes, kuna ordoviitsiumi veekihi vesi ei ole turbatootmisega mõjutatud alal hüdrauliliselt seotud soosetete veega ning veetase kaevudes tõuseb eeltoodud abs kõrgusteni surve tõttu.
5.13.Kodasoo turbatootmisala ja selle lähiümbrus jääb Eesti põhjavee kaitstuse kaardi kohaselt nõrgalt kaitstud põhjaveega alale, mida ümbritseb kaitsmata põhjaveega ala. Turba tootmisel ei teki põhjavette infiltreeruvat reostust. Kuivendusvesi, mis erineb looduslikust sademete veest eelkõige suurenenud heljumi, lämmastiku ja fosfori sisalduste poolest, juhitakse eesvooluks olevasse Tiitsu kraavi läbi settetiikide, kus eelpool nimetatud saasteained setitatakse. Seega ei ole oodata põhjavee kvaliteedi halvenemist. Raba tekkimise oluliseks eelduseks on vettpidava lamami olemasolu, mis takistab vee infiltreerumist. Eesti geoloogilise kaardistamise 1:50 000 käigus koostatud geoloogiline läbilõige näitab, et Kodasoo soo asub aluspõhjalises nõos, mis on vooderdatud moreeniga, olles sellega loonud tingimused soo tekkeks.
5.14.Detailuuringus ei ole täpsustatud moreeni koostist, küll aga on öeldud, et moreenil lasub (vett vähejuhtiv) sapropeel (v.a maardla keskosas). Eesti geoloogilise baaskaardi (mõõtkavas 1 : 50 000) Maardu kaardilehe 6343 seletuskirja andmetel levib nimetatud kaardilehe ulatuses valdavalt vähese veejuhtivusega moreen, mille filtratsioonikoefitsient on 0,05–0,1 m/d, kohati võib esineda aleuroliidi läätsesid. Sapropeeli veejuhtivus jääb valdavalt alla 0,01 m/d. Arvestades rabade arengu eeldusi ning asjaolu, et vettjuhtivad liivakad setted esinevad moreenis ainult lokaalsete läätsedena, ei ole õige järeldada, et Kodasoo raba all puudub vettpidav kiht.
5.15.Kuna soopinnas on külmunud novembrist maikuuni, siis keskendub leostumine kevadisele suurveeajale ja suviste valingvihmadest tingitud äravoolutippudele. Suvel suurem osa sademetest peetakse kinni üldiselt tootmisväljakutel ja vesi eemaldub turba halvast veejuhtivusest tingituna peamiselt aurumisega. Keskmisest vihmasematel perioodidel ja sügisel aurumise vähenemise tõttu, kui pinnaäravoolukünnis ületatakse, siis peaaegu kogu sadevesi moodustub äravooluks. Äravooluvee ainesisalduse ja soost tuleva äravoolu põhjal võib arvutada pindalast sõltuvat leostumist. Talvisel ajal on reostuskoormus suvisest väiksem. Aastate vaheline erinevus võib olla väga erinev olenevalt ilmastikuoludest. Leostumise suurus oleneb soost. See oleneb turba tüübist ja kraavide langust. Hästilagunenud turbad leostuvad kergemini võrreldes vähelagunenud turvastega. Maavara kaevandamise loa HARM-069 kohaselt on Kodasoo turbatootmisalal kaevandatavad varud 211 tuhat tonni vähelagunenud ja 147 tuhat tonni hästilagunenud turvast. Turbatootmisaladelt lähtuv fosfori väljakanne võrreldes põllumajandusmaalt tulevaga on vähetähtis, olles 3–4 korda väiksem.
5.16.Arvamus, et settebasseinide kaudu hakkab toimuma intensiivne saasteainete liikumine põhjavette, on oletuslik. Settebasseinide rajamise kohta ei ole õigusaktides sätestatud erinõudeid. Üksnes põllumajandusministri13.03.2009 määrus nr 35 „Maaparandussüsteemi ehitamise tehnilised nõuded“ § 21 lg 4 sätestab, et settebassein ehitatakse vähemalt 1 m sügavuse süvendina eesvoolu või loodusliku voolunõva põhja. Settebasseinid on veega enim täidetud suurveeperioodil, mitte aastaringselt. Mis puudutab P. Sedmani ekspertarvamuses antud hinnangut, et settebasseinide põhja tuleks rajada kilest põhi, kuna ei ole kindel, et 12(21)
3-16-1199 basseinide tõttu ei suurene heitvee liikumine põhjavette, tuleb märkida, et settebasseini põhja settinud heljum tekitab kilelaadse kihi, mis takistab teataval määral vee ja seega ka saasteainete filtreerumist pinnasesse. Samuti pinnas, millesse settebassein on rajatud, toimib veefiltrina. KMH eksperdid ega kaevandamisprojekti koostajad ei ole pidanud settebasseinide põhja kiletamist vajalikuks.
5.17.Eesvoolude seisundit kui ka mõju nendele on KMH aruandes käsitletud punktides 6.2.1,
6.11.3.Nõustuda ei saa väitega, mille kohaselt KMH aruande peatükis 6.2.1 moodustab olulise osa turbatootmise mõju võrdlemine põllumajandustootmisega. KMH aruandes on viidatud põllumajandusliku maakasutuse mõjudele (ja lisaks ka metsakuivenduse mõjudele), kuna nimetatud tegevused iseloomustavad piirkonna maakasutust ning peatüki sissejuhatavas osas on kavandatava tegevuse mõju võrreldud põllumajandusega, et näidata piirkonnas leiduva maakasutuse mõju. Mõju hindamisel piirkonna maakasutusega arvestamine ning kavandatava tegevusega kaasnevat mõju selgitamine läbi piirkonna maakasutuse praeguste mõjude, ei ole asjakohatu. Vastupidiselt, et kui vastav teave oleks KMH aruandes esitamata, oleks tegemist puudusega. KMH aruande peatükis 6.2.1 on selgitatud “Turbatootmisega kaasneva kuivendusvee mõju eesvooludele avaldub eelkõige pinnaveekogu suudmes, kuhu kuivendusvett juhitakse ning väljendub veekvaliteedi ning liigilise kooseisu muutustes. Turbatootmisega kaasnev mõju on väiksem kui eesvool, kuhu vett juhitakse on juba mõjutatud metsakuivenduse, hajaasutuse või põllumajanduse poolt. Seetõttu on ka turbatootmise mõju hinnang nendel aladel raskendatud, kuna samas piirkonnas esineb teisi pinnavee kvaliteeti mõjutavaid tegureid. Mõju pinnaveekogule antud teguritest võib olla sarnane või suurem turbatootmistegevuse tagajärjel tekkinud mõjust“. Tegemist on KMH aruande koostanud KMH eksperdi hinnanguga ning tegemist on vaid ühe lause/väitega KMH aruandest. Keskkonnaametil puudub alus eeldada, et KMH ekspert ei oleks oma töös lähtunud seadustest, sh veeseaduses sätestatud põhimõtetest.
5.18.Nõustuda ei saa väitega, et andmed Kodasoo oja vooluhulga kohta on vastuolulised. Veehulga suure kõikumise võis tingida: 1) Mõõtepunkti asukoha muutumine. KMH aruandes viidatud vooluhulk 50 l/s on esitatud tuginedes Rein Järvekülg, Tauno Jürgenstein, Martin Kesler, Mart Kangur ja Gustav Lauringsoni 2009 koostatud uuringust „Eesti meriforelli kudejõgede taastootmispotentsiaali hindamine ning võimalikud rehabilitatsioonimeetmed, mis on mõõdetud suubumiskohas Kaberla ojja. Esmase seire käigus mõõdeti vooluhulk Ojasaare kinnistul (katastritunnus 24505:002:0372; koordinaadidX=6590752 ja Y=570433,4). 2) Kodasoo oja kuulub lõiguna (Kodasoo–Kaberla mnt truubist 0,85 km vs kuni Tallinn-Narva mnt truubist 1,35 km vv) ka riigi poolt korrashoitavate ühiseesvoolude nimekirja (kood nr 1083200), mistõttu on Kodasoo oja vooluhulgad sõltuvuses ka maaparandussüsteemidest ning nende kaudu Kodasoo ojja juhitavast veekogusest. 3) KMH aruandes on viidatud, et Kodasoo ojal paiknes 2009. aasta uuringu kohaselt 6 koprapaisu, mistõttu ei saa välistada, et neid on tekkinud juurde. 4) Võimalikud on ka vahepeal Kodasoo ojale tekkinud muud voolutakistused (näiteks põllumajandusministri 07.02.2012 käskkirja nr 19 “Maaparandushoiukavade kinnitamine” lisa 4 kohaselt oli kavandatud eemaldada Kodasoo ojal 1,7 km ulatuses voolutakistusi).
5.19.Asjaolu, et KMH-s on fikseeritud üks vooluhulk ja hilisemalt on fikseeritud teine vooluhulk, ei tähenda, et KMH on ebaõige või peaks KMH aruande ja vee erikasutusloa iga kord uute andmete korral uuesti koostama. Puudub vaidlus, et Eestis mõjutab veetaset ilmastik, mida ei saa aga 100% prognoosida. On üldteada, et tavaliselt on nn suurvesi kevadel, samas 13(21)
3-16-1199 käesoleval, 2016. aastal, esines suurvesi ka suvel (nt suvine Soomaa üleujutus, Emajõe veetaseme tõus jm) suviste vihmade kulminatsioonina. Kuigi KMH aruande koostamisel ei olnud teada, et Kodasoo oja vooluhulgad võivad kuivaperioodil sel määral kõikuda ning et mõnes Kodasoo oja lõigus võib kuivaperioodil olla vooluhulk 8 l/s, on selle teabega vee erikasutusloa andmisel arvestatud.
5.20.Nagu kaevandamisprojektis ja KMH aruandes (vt KMH aruande punkt 6.2.1 lk 36-39, punkt 7.1 lk 70) on selgitatud, rajatakse kavandatava tegevuse käigus turbatootmisalale kolm suurt settebasseini/veemahutit, millest suurvee-ajale järgneval ajal suunatakse vesi eesvoolu ligikaudse vooluhulgaga 12,7 l/s (toruregulaatorite abil; kevadise suurvee järel hinnanguliselt 2,5 kuu jooksul). Nimetatud veemahutite kasutuselevõtt on KMH aruandes soovitatud just põhjusel, et pikendada suurvee äravoolamisperioodi ning seeläbi mõjutada positiivselt Kaberla oja. Puudub vaidlus, et toruregulaatorite abil on võimalik veevooluhulkasid reguleerida sõltuvalt aastaajast ja ilmastikust ning millega on võimalik tagada võimalikult ühtlane vee suunamine Kodasoo ojja.
5.21.KMH aruande punktis 6.2.1. on hinnatud kuivendusvee mõju pinnaveekogude veerežiimile ja kvaliteedile. Vaadeldud on mõju Kodasoo ojale, Kaberla ojale, samuti Rummu järvele. Nimetatud punktis on välja toodud ka n-ö võrdlevad varasemad tööd turba tootmise mõjust eesvoolude veekvaliteedile. KMH aruandes on piisavalt hinnatud kuivendamise ja sellest tuleneva kuivendusvee mõju pinnaveekogudele ja vale on kaebaja seisukoht, et mõju pinnaveekogudele on sisuliselt hindamata. Ka P. Sedmani ekspertarvamuses on viidanud EMHI andmetele, mille kohaselt oli 2015. aasta juuni keskmisest sademetevaesem ja seetõttu olid ka vooluhulgad madalad ning võrreldes Kodasoo oja vooluhulkasid suurveeajal (04.01.2015 mõõdetud Kodasoo-Kaberla maanteesilla truubi juures 457 l/s), võib järeldada, et Kodasoo oja vooluhulk on suuresti erinev ning võib esineda kõikumisi tulenevalt erinevatest Kodasoo oja lõikudest. Eelnevast tulenevalt on KMH aruandes märgitud Kodasoo oja vooluhulk küll suurem kui esmase seire käigus mõõdetud, kuid see asjaolu ei tähenda, et KMH aruandes esitatud andmed on vastuolulised või esmase seire käigus mõõdetud vooluhulk ebareaalne (nagu on väidetud P. Sedmani ekspertarvamuses), vaid et Kodasoo oja vooluhulgad on sõltuvad mitmetest teguritest ning võivad kõikuda lõiguti (näiteks maaparandussüsteemide lõigud).
5.22.P. Sedmani ekspertarvamuses on viidatud sellele, et kui juhitakse keskmise vooluhulgaga 12,7 l/s turbatootmisalalt tulenev kuivendusvesi Kodasoo ojja mille vooluhulk madalveeperioodil oli 8 l/s, siis ei ole KMH aruandes hinnatud seda, kuidas see mõjutab Kodasoo oja ökosüsteemi. Kuna vooluhulk 8 l/s on mõõdetud hilisemalt, peale KMH heakskiitmist, siis seda ei saagi olla seal hinnatud, kuna seal on lähtutud voolhulgast 50 l/s. Settebasseinides puhastatud kuivendusvee suunamine kuivaperioodil eesvoolu ning seeläbi Kodasoo ojja ja sealt Kaberla ojja on positiivse mõjuga nii Kodasoo kui ka Kaberla oja veeelustikule, kuna suurendab veekogust ojas (ära kuivav ala on väiksem) ning viib vett juurde nendesse oja kohtadesse, kus vesi jääks väikeste vooluhulkade juures seisma ja tooks kaasa vee liigse soojenemise ning hapniku sisalduse langemise.
5.23.P. Sedmani ekspertarvamuses on välja toodud punktid, millega tuleks seirekava täiendada. P. Sedmani ekspertarvamuses välja pakutud seiretingimused on asjalikuid ja põhjendatud, kuid esitatud alles pärast vee-erikasutusloa väljaandmist, mistõttu neid ei saanud arvestada veeerikasutusloa väljaandmisel. KMH aruande avalikustamise perioodil kui ka vee erikasutusloa eelnõude avalikustamise perioodil Keskkonnaametile arvamusi seirekava täiendamise kohta ei laekunud. Keskkonnaamet pidas olemasolevat seiret piisavaks. VeeS kohaselt on võimalik 14(21)
3-16-1199 hilisemalt vee erikasutusluba muuta, kui ilmneb negatiivne keskkonnamõju. Vee erikasutusloa kehtivus lõppeb 20.10.2019 ning enne seda ei jõua kolmas isik eeldatavalt reaalselt kaevandamisega alustada. Seega on võimalik vee erikasutusloaga sätestatud tingimused uuesti läbi vaadata kui ettevõte hakkab taotlema uut vee erikasutusluba ning kohalike elanike põhjendatud ettepanekul on võimalik esitada ettevõttele rangemad tingimused. Oletuslikud on kaebaja väited, et võimalike probleemide ilmnemisel Keskkonnaamet ei saa võtta ja ei võta omalt poolt kasutusele meetmeid turba kuivendamise ja kaevandamise mõju vähendamiseks ja looduskeskkonna kaitsmiseks.
5.24.Rummu järvega seonduvat on vaadeldud KMH aruande lk 42. Leitud on, et detailuuringu andmed arvestavad piirkonna geoloogilist informatsiooni. Välikatsetel saadud turba filtratsioonikoefitsenti kasutades jõuti arvutuslikult tulemuseni, et 200 m laiune kaitsetsoon tagab Rummu järve veerežiimi säilimise. Näitena olemasolevate turbatootmisalade põhjal 200 m kaitsetsooni rakendamisest rabajärvede säilimise tagamiseks võib tuua Kalina järve Ida-Virumaal. Nimelt asub Kalina järvest 200 m kaugusel turbatootmisala, mille kaitsetsoon on taganud järve veerežiimi säilimise. Samuti on säilinud ka Peningi trubatootmisala Lõilasmäe järve veerežiim, millel on 50–200 m kaitsetsoon. Seega on KMH-s toodud põhjendused piisavad, et jätta 200 m laiune kaitsetsoon Rummu järve veerežiimi säilimiseks.
5.25.Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 kinnitatud Lääne- Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–2021 on Kaberla oja seisundiklass hinnatud heaks. Seega ei ole Keskkonnaametil alust määrata kuivendusveele 30% rangemaid tingimusi, kui veemajanduskava kohaselt hinnatud Kaberla oja seisundiklass on hea. Kuna Keskkonnaameti arvamusel kavandatavavalt Kodasoo turbatootmisalalt ärajuhitav vesi ei põhjusta suubla seisundi halvenemist, ei olnud Keskkonnaametil alust määrata VeeS § 24 lg lg 6 alusel vee erikasutusloa andmisel kaevandajale ka 15% rangemaid tingimusi. Keskkonnaamet ei ole väitnud, et vee erikasutus loa andmisel kui ka hilisemas kohtumenetluses puudub kaalutlusruum rangemate piirmäärade kehtestamiseks. Keskkonnaamet on korduvalt selgitanud, et Keskkonnaametil on õigus hilisemalt vee erikasutusluba muuta, kui peaks selguma, et planeeritava Kodasoo turbatootmisalalt ärajuhitav kuivendusvesi põhjustab suubla seisundi halvenemist. Keskkonnaametil on õigus hilisemaks vee erikasutusloa muutmiseks, kui peaksid selguma vastupidised andmed. Vaidlustatud vee erikasutusloas on seatud punktis 14.11 “Muud asjakohased meetmed“ alapunktis 6 tingimus: “reostusnäitajate mittevastavusel loas kehtestatud piirmääradele on loa andjal õigus esitada loa saajale rangemad nõuded ja/või täiendavad tingimused“. Keskkonnaameti 11.05.2016 korralduses nr 1-3/16/1288, millega anti vaidlustatud vee erikasutusluba on punktis 2.2. esitatud: “Proovide mittevastavuse korral kehtestatud nõuetele tuleb taotlejal kasutusele võtta asjakohased meetmed tagamaks reostusnäitajate seire tulemuste vastavus vee erikasutusloas kehtestatud piirmääradeni. Reostusnäitajate seire tulemuste mittevastavusel vee erikasutus loas kehtestatud piirmääradele on loa andjal õigus esitada loa saajale rangemad nõuded ja/või täiendavad tingimused.
5.26.Kokkuvõtlikult on KMH aruandes jõutud järelduseni, et maksimaalne turbatootmisala kuivenduse ulatus on 150 m. Vastavalt KMH aruande joonisele 7.1 ühtegi kaevu sellesse raadiusesse ei jää. Kaevandamisloa kohaselt on aktsiaseltsil Tootsi Turvas lubatud toota turvast kõrgusteni +35,95 kuni 37,68 abs m. Kaevandades lubatud kõrguseni, ei saa ordoviitsiumi veekompleks turbalasundi all mõjutatud ning mõju põhjaveele ja tarbekaevudele puudub.
15(21)
3-16-1199
KOHTU PÕHJENDUSED
6.HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. VeeS § 9 lg 10 kohaselt vee erikasutusloa andmisest keeldutakse, kui: 1) veevaru ei ole piisav või ohustab vee erikasutus otseselt inimese tervist või keskkonda; 2) suubla või põhjaveekihi seisundit halvendatakse ulatuses, mis muudab need kasutamiskõlbmatuks; 3) taotletav tegevus ei ole kooskõlas õigusaktidega; 4) loa taotlemisel on esitatud tegelikkusele mittevastavaid andmeid. Vaidlustatud vee erikasutusloa kohaselt seisneb vee erikasutus Kodasoo turbatootmisala (Rummu küla, Kuusalu vald, Harjumaa) kuivendamises ja kuivendusvete ära juhtimises läbi settebasseinide Kodasoo kraavi kaudu Kodasoo ojja (vee erikasutusloa p 3.4, tl 137 pöördel).
7.Selleks, et kaevandada, on lisaks vee erikasutusloale ja kaevandamisloale (need on kolmandal isikul olemas) MaaPS § 75 kohaselt nõutav kaevandamisprojekt. MaaPS § 75 lg 1 kohaselt võib kaevandada vaid kaevandamisprojekti kohaselt. Kaevandamisprojekt peab olema koostatud sellises mahus ja nii, et selle järgi oleks võimalik ohutult ja nõuetekohaselt kaevandada (MaaPS § 75 lg 2). MaaPS § 75 lg 3 kohaselt peavad kaevandamisprojektis olema esitatud vähemalt järgmised andmed ja dokumendid: 1) asjakohased geoloogilised andmed; 2) mäeeraldise plaan, kaevanduse korral ka kaeveõõnte paiknemise plaan; 3) kasutatava tehnoloogia kirjeldus, põhjendus ja skeemid; 4) rakendatavate ohutuse tagamise abinõude kirjeldus; 5) kaevanduse korral ka avarii likvideerimise ja maa all viibivate isikute üle arvepidamise kord. Kohtule ei nähtu, et õigusaktidest tuleneks kohustus vee erikasutusloa taotlemisel esitada kaevandamisprojekt ning et vastustajal oleks vee erikasutusloa väljastamisel kohustus kontrollida, kas MaaPS § 75 lg-s 3 nimetatud andmed on kaevandamise eelprojektis kajastatud ning kas kaevandamine saab olema õiguspärane ja keskkonnale ohutu. Kuna sellist kohustust õigusaktidest ei tulene, ei saa vee erikasutusloa õiguspärasus sõltuda vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud Kodasoo turbatootmisala kaevandamise kinnitamata eelprojektist. Seega ei puuduta vaidlustatud vee erikasutusloa õiguspärasust küsimused seonduvalt kaevandamisel tekkiva tolmuga, tulekaitsetsooni ja tuleohutusega ning teede ehitamisega (vt P. Sedmani täiendava ekspertarvamuse p-d 4, 5 ja 6, kd II, tl 53–53 pöördel). Vee erikasutusloa andmisel ei kuulu hindamisele ka kaevandamisprojektis kirjeldatud kaevandamistehnoloogia keskkonnasõbralikkus ega kaevandusala ettevalmistamisel tõusetuda võivad küsimused. Hinnata tuleb üksnes seda, mis puudutab taotletavat vee erikasutust ja selle mõjusid.
8.Üheks kaebaja peamiseks etteheiteks on see, et vastustaja on vee erikasutusloas ja KMH aruandes ebaadekvaatselt hinnanud ärajuhitava vee koguseid. P. Sedmani ekspertarvamuse (kd I, tl 10–13) kohaselt vabaneb Kodasoo raba kuivendamisel ca 1,13 miljonit m3 turbalasundi vett, mis eelkuivendamise perioodil juhitakse eesvoolu lisaks aastasele sademest kujunevale äravoolule (kd I, tl 10 pöördel). Kohtu hinnangul ei ole P. Sedmani arvamus äratuntavas vastuolus vee erikasutusloas ja selle aluseks olnud KMH aruandes märgituga. Vee erikasutusluba (p 7.8) ja KMH aruanne lähtuvad aastasest ärajuhitava kuivendusvee kogusest (321 000 m3, igas kvartalis 80 250 m3, vt kd I tl 138), P. Sedman aga (lasundi)vee kogusest tervikuna (sealjuures ei ole selge, kui suureks peab P. Sedman kuivendusvee kogust tervikuna). Kuna eelkuivendamine toimub 3–5 aasta jooksul (seda ei ole vaidlustanud ka P. Sedman, vt P. Sedmani täiendav ekspertarvamus, p 1.1, tl 56), siis ei ole välistatud, et nimetatud perioodi jooksul juhitaksegi eesvoolu P. Sedmani ekspertarvamustes viidatud kogus kuivendusvett ning see vastab vee erikasutusloas toodud lubatud kuivendusvee kogusele. P. Sedman ei ole väitnud, et 1,13 miljonit m3 kuivendusvett juhitakse eesvoolu nt aasta jooksul. P. Sedamn on esitanud väite, et eelkuivenduse perioodil lisandub lasundivee kogus sademetest ja lumesulamisveest formeeruvale äravoolule ning aastane kaevandusalalt ärajuhitav vee kogus on seega oluliselt 16(21)
3-16-1199 suurem, kui vee erikasutusloas märgitud. Tegemist on P. Sedmani loodud konstruktsiooniga, millest P. Sedman järeldab, et lisaks sademe- ja lumesulamisveele (321 000 m3 aastas) peaks lisanduma veel lasundivesi kogumis ca 1,13 miljonit m3, mida P. Sedmani arvamusest nähtudes juhitakse ära lühikese perioodi jooksul. Samas ei analüüsi P. Sedman, kas sademete ja lumesulamisveest formeeruv 321 000 m3 on adekvaatne või on see siiski kogu kuivendusvee tõenäoline aastane kogus. Võttes aluseks P. Sedmani loodud konstruktsiooni ning omistades KMH koostajale meelevaldseid hinnanguid (justkui KMH koostaja oleks teadlikult kajastanud üksnes osa ärajuhitavast veest), heidab kaebaja vastustajale ette uurimispõhimõtte eiramata jätmist. Sellisena on kaebaja jätnud täitmata temal halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-st 1 tuleneva tõendamiskohustuse, mille kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väiteid. Kui kaebaja väidab, et ärajuhitav vee kogus on arvestatud valesti, siis peab ta esitama arvutuskäigu, kuidas tuleks ärajuhitava vee kogust arvestada ja milline oleks õige kogus. Seejuures peab esitatud arvutuskäik olema kontrollitav. Iseäranis silmas pidades seda, et kaebaja on tuginenud hüdrogeoloogia eriteadmisi omava isiku arvamusele, kellel on varasemaid kogemusi turbakaevandamisega. Käesoleval juhul on kaebaja tõstatanud kahtluse vastustaja kasutatud arvestusmetoodikas ning soovib, et tõenduskoormus täpse veekoguse väljaselgitamiseks lasuks uurimisprintsiibist tulenevalt hoopis vastustajal. Sellega ei saa nõustuda. Kohtu hinnangul tõlgendab P. Sedman andmeid ka ühekülgselt. Näiteks väidab P. Sedman rabas olevat suured kogused lasundivett (mis on jäetud arvestamata), teises kontekstis väidab P. Sedman aga, et Kodasoo raba on kuivendusest mõjutatud ala (ning selle tõttu tuleks Rummu järve kaitsetsooni suurendada poole võrra), vt kd II, tl 61 pöördel. Samas ei nähtu, et tema arvestused lasundivee kohta oleks seda asjaolu arvesse võtnud. Vastustaja on viidanud U. Valgu uurimusele „Eesti rabad“ (2005), milles on välja toodud, et raba on veekogu, kus sajuveed on väikese kuivaine hulga poolt tugevasti seotud; turba massist on vett 90–95%. Rabavesi moodustub peamiselt atmosfääriveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjuta. Rabavesi (sademevesi) sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid (lk 79). Seega ei saa kohus vääraks lugeda vastustaja esitatud väidet, et ärajuhitav vesi moodustab peamiselt sademete- ja lumesulamisveest. OÜ Inseneribüroo Steiger on esitanud ka arvutuskäigu (OÜ Inseneribüroo Steiger 27.04.2016 kiri nr 3-080, kd I, tl 254–256), kuidas ärajuhitava vee kogus on saadud. Kaebaja ei ole tõendanud, et esitatav arvutuskäik ja ärajuhitavad veekogused oleksid valed. Kohtule nähtub OÜ Inseneribüroo Steiger arvutustest, et arvesse on võetud kogu ärajuhitavat vett, mitte üksnes osa sellest. Kuna kaebaja ei ole vastustaja arvutuskäiku ümber lükanud, vaid üksnes kahtlusi tõstatanud, ei saa rääkida valeandmete esitamisest vastustaja poolt. On tõenäoline, et erineva pikkusega perioode kõrvutades on keskmine sademete hulk erinev. Siiski ei ole kinnitust leidnud, et KMH aruandes oleks lähtutud valeandmetest. Kohtule ei nähtu, et ka kaebaja viidatud perioodi keskmise sademete hulga arvesse võtmine tooks kaasa vajaduse vee erikasutusluba tühistada. Vastustaja on esitanud asjakohased põhjendused (vt nt KeA 31.08.2015 vastus vaidele, p 6 (kd II, tl 19 pöördel).
9.Kohus märgib täiendavalt, et vee erikasutusloas on märgitud lubatav aastane ärajuhitava vee kogus 321 000 m3 ning vee erikasutusluba ei legitimeeri mingil moel eesvoolu juhtima selliseid koguseid vett, mida kaebaja kahtlustab. Kui kaebaja viidatud olukord realiseerub, tuleb pidada kaevandaja tegevust õigusvastaseks ning vastustaja on kohustatud kasutusele võtma vastavaid meetmeid, mis võivad tipneda vee erikasutusloa kehtetuks tunnistamisega. Kohus ei saa eeldada, et vastustajal puudub huvi kord juba väljastatud vee erikasutusloa täitmise üle järelevalvet teostada. Oluline on ka see, et turba kaevandamise ettevalmistamine, sh kuivenduskraavide rajamine toimub etapiviisiliselt. Juba eelkuivendamine võtab aega 3–5 aastat. Kevadise suurvee kogumiseks on projekteeritud basseinid/veemahutid kogupindalaga 17(21)
3-16-1199 47 968 m2. Basseinide ülesanne on koguda kevadist suurvett ja seda kevad-suvisel perioodil juhtida eesvoolu maksimaalselt pika ajaperioodi jooksul. Kaebaja ei ole väitnud ning ka kohtule ei nähtu, et basseinide/veemahutite maht ei oles piisav tagamaks seda, et ei ületada vee erikasutusloas toodud lubatavat ärajuhitava vee kogust. Sellises hulgas vee ära juhtimine, nagu kaebaja kahtlustab, tähendaks turbavälja üleujutamist jm tagajärgi, mida ei saa aga kaebaja tõstatatud üldsõnaliste kahtluste valguses kuidagi eeldada, arvestades mh, et kraavituse rajamine on kontrollitav protsess ja toimub etapiliselt: eralduva vee prognoositust kordades suuremad kogused ei saaks jääda kaevandajale märkamata. Kohus ei saa lähtuda eeldusest, et kaevandaja ei saa kaevandamisega hakkama. Kohtule nähtub haldusasja materjalidest, et settebasseinid on Eestis laialdaselt ja pikka aega kasutatud tehnoloogia turbatootmises heljumi välja setitamiseks. Sellist tehnoloogiat on sobivaks peetud ka nõrgalt kaitstud põhjaveega aladel kaevandamiseks. P. Sedman ei ole esitanud muid andmeid peale enda arvamuse, et laialdaselt kasutatav tehnoloogia on keskkonnale ohtlik. Puuduvad ka andmed selle kohta, millist mõju omaks kuivendusvee koostisele settebasseinide põhjade kiletamine, nagu ekspert on soovitanud.
10.Haldusasjas esitatud materjalidega tutvudes nähtub kohtule, et turba kaevandamist (ja sellega kaasnevat kuivendustegevust) peetakse üldjuhul põhjaveele neutraalset mõju omavaks. Rabad on küll väga veerikkad, kuid vähese veeandvuse tõttu suuremast osast rabalasundist vesi välja ei voola. Kuna turba kaevandamine toimub soosetete kihis, mõjutab ka raba kuivendamine seda kihti ning turba kaevandamisel mõju põhjavee kvaliteedile ei ole. Kui soosetete veekiht oleks ühenduses põhjavee kihiga, siis oleks piirkonna põhjavesi sellest mõjustatud igal juhul. Ja kui ühendust nende kihtide vahel ei ole, siis turba kaevandamine koos kuivendustegevusega seda ka ei loo. P. Sedman väidab küll, et kuivendustegevus kahjustab täiendavalt põhjavett (eeldusel, et soosetete vesi on seotud põhjaveega), kuid vastustaja ei ole on selle seisukohaga nõustunud. Pooled heidavad üksteisele ette, et on valesti interpreteerinud detailuuringu aruannet. Kohtule nähtub, et detailuuringu aruanne võimaldabki erinevat lähenemist, kuna selles ei olegi antud hinnangut, kuidas kogutud andmestikku tuleb tõlgendada raba kuivendamise ja turba kaevandamise valguses. Peale P. Sedmani arvamuse ei ole asjas esitatud selliseid tõendeid, mis näitaksid, et Kodasoo turbamaardla hüdrogeoloogiliste tingimuste tõttu tuleb kaevandamist a priori pidada keskkonnaohtlikuks. Kohus leiab, et KMH järelduste vääramiseks ei piisa üksnes sedastamisest, et soosetete vesi võib ala hüdrogeoloogiliste iseärasuste tõttu olla ühenduses põhjaveega, vaid esitada tuleks sellised argumendid ja põhjendused, mille pinnalt saab pidada tõenäoliseks, et mõju põhjaveerežiimile eksisteerib ja see mõju ei ole ebaoluline. Kohtu hinnangul selleks, et põhjaveerežiim saaks kahjustada (mõjutatud saaks nt 500 m kaugusel asuvate puurkaevude vesi), peaks soosetete ja põhjavee kihtide segunemine olema mastaapne ning soosetetest peaks minema suur hulk vett põhjavette ning antud vaidluse eset silmas pidades tuleks põhjendada, et see juhtub just raba kuivendamise tõttu. P. Sedman ei ole aga oma väiteid konkretiseerinud viisil, et need oleksid kontrollitavad ega viidanud ka allikatele, mis tema järeldusi kinnitaksid. Seega ei ole kohtu hinnangul ümber lükatud KMH aruandes esitatud hinnangut kaevandamise mõju puudumise kohta põhjaveele.
11.Kohtule nähtub, et käesoleva olukorraga võrreldavates situatsioonides on kaevandamistegevust lubatud, vt Rabivere turbatootmisala kuivendamise ning kuivendusvee suublasse juhtimise keskkonnamõju hindamise aruanne, Agenda Keskkonnabüroo töö nr 15065,
(arvutivõrgus kättesaadav: http://www.keskkonnaamet.ee/public/KMH/HJR_regioon/dokid/Rabivere_turbatootmisala_k uivendamise_KMH_aruanne.pdf). Nimetatud KMH aruande kohaselt asub Rabivere turbamaardla nõrgalt kaitstud põhjaveega alal (lk 13). Aruandes on ka viidatud, et glatsiaalsete setete veelade on seotud moreenis hajusalt levivate liiva- ja kruusarikkamate läätsede ja vahekihtidega (lk 12). Rabivere KMH aruandes on leitud, et kuna Rabivere turbatootmisala 18(21)
3-16-1199 kuivendamine on seotud soosetete ja joogiks kõlbmatu sooveega ning turbalasundi lamamiks on valdavalt suhteliselt vettpidav saviliiv, siis ei mõjuta kuivendustegevus põhjavee kvaliteeti ega –režiimi (lk 22). Sealjuures juhitakse Rabivere turbatootmisalalt kuivendusvesi Aandu karstialale ning KMH aruanne sisaldab hinnangut, et Keskkonna seisukohalt ei põhjusta rabavee juhtimine karstilehtrisse reostust, vee happeline reaktsioon soodustab mingil määral vaid kartsumisprotsessi (lk 23). Nõrgalt kaitstud põhjaveega alal asub ka Õmma turbatootmisala, vt Õmma turbatootmisala kuivendamise ning kuivendusvee suublasse juhtimisega kaasneva keskkonnamõju hindamise aruanne, Agenda Keskkonnabüroo töö nr 15067 (2015), arvutivõrgus: http://www.keskkonnaamet.ee/public/KMH/HJR_regioon/dokid/Omma_turbatootmisala_kuiv endamise_KMH_aruanne.pdf. Kohtule nähtub, et olemasolevas keskonnamõjude hindamise praktikas ei peeta rabavett põhjavee režiimile eriti ohtlikuks (raba kuivendamisest ei teki põhjavette infiltreeruvat reostust) võrrelduna nt põllumajandusliku tootmisega kaasnevate mõjudega (Rabivere KMH aruanne, lk 25). Samuti on kuivenduse maksimaalseks mõjuks peetud 150 meetrit, mistõttu mõju sellest raadiusest kaugemale jäävate majapidamiste kaevudele ei ole mõju peetud võimalikuks (Rabivere KMH aruanne, lk 22, Õmma KMH aruanne, lk 20). Kodasoo turbamaardla 150 m mõjuraadiusesse ei jää ühtegi kaevu (kd I, tl 81).
12.Nõrgalt kaitstud põhjavee puhul on paratamatu, et hiljem on raske välja selgitada, millised mõjurid omavad tähtsust põhjaveerežiimile. Samas on tegemist laiema küsimusega ning kohus ei saa keelata kaevandamist nõrgalt kaitstud põhjaveega alal. Turba kaevandamine on 01.01.2017 jõustunud MaaPS kohaselt rangelt reglementeeritud. MaaPS § 45 lg 1 kohaselt turba kaevandamiseks on lubatud kaevandamisluba taotleda üksnes kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade nimekirja või kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantud alal või maardlal. MaaPS lg-s 1 nimetatud turbaalade nimekirja kandmata ala või maardla kohta esitatud turba kaevandamise loa taotlused tagastab loa andja läbi vaatamata. MaaPS § 45 lg 3 kohaselt kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantakse turbamaardla või selle osa või muu turbaala, mis on inimtegevusest mõjutatud ja mis ei oma eeldatavalt olulist looduskaitseväärtust. Lisaks sätestab MaaPS § 45 lg 4 täiendava piirangu, mille kohaselt kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja kantud turbamaardlal antakse kaevandamisluba turba kaevandamise aastamäära piires. Kaevandamisega rikutud ja mahajäetud turbaalade ning kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri on kehtestatud Keskkonnaministri 27.12.2016 vastuvõetud määrusega nr 87 (edaspidi määrus nr 87). Rummu (Kodasoo) maardla on lülitatud määruse nr 87 lisana 2 kinnitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja (jk nr 14, turbaala nr 215). Kehtiva MaaPS seletuskirja kohaselt (mis on arvutivõrgus kättesaadav Riigikogu veebilehel, vt https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e090ecff-9911-4721-822c1ffd61c20ceb/Maap%C3%B5ueseadus/) on looduskaitse arengukavas 2020 sätestatud, et looduslike turbaalade edasist kuivendamist tuleb vältida, eelistades turba kaevandamise jätkamist juba kuivendusest rikutud aladel. Seetõttu on edaspidi kavas suunata turba kaevandamine inimtegevusest mõjutatud olulist looduskaitseväärtust mitteomavatele aladele ehk kaevandamiseks sobivatele aladele. Selleks on kehtestatud määrus „Kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekiri“. Nimekirja kantakse turbamaardla või selle osa või muu turbaala, mis on inimtegevusest mõjutatud ja mis ei oma eeldatavalt olulist looduskaitseväärtust (lk 30). Määruse nr 87 eelnõu seletuskirja (arvutivõrgus: http://eelnoud.valitsus.ee/main#5zoxB1EW) kohaselt töötas kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja välja Keskkonnaministeeriumi töörühm, kuhu kuulusid Keskkonnaministeeriumi maapõueosakonna, looduskaitseosakonna ja veeosakonna ametnikud; allasutustest Keskkonnaameti ja Maa-ameti ametnikud; ülikoolidest Tallinna Ülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli eksperdid ning keskkonnaorganisatsioonidest mittetulundusühingute Eesti Turbaliit, Eesti Looduse Fond ja Eesti Mäetööstuse Ettevõtete Liit 19(21)
3-16-1199 esindajad. Alade nimekirja koostamise töörühmas töötati selle nimel, et saavutada konsensuslik kokkulepe, mis annaks maardlatel tegevuste planeerimisel suuna (kaevandamine, ehitamine või muu turbaalade kasutamine). Seetõttu koostati kuivendusest mõjutatud ja madala looduskaitselise väärtusega turbaaladest üle-eestiline nimekiri, mis sisaldab selliseid mõjutatud turbaalasid, kus on potentsiaalselt võimalik turvast kaevandada. Nimekirja koostades arutati kaevandamise mõju veekogumitele nii veekvaliteedi, kvantiteedi kui ka elustiku seisukohast lähtudes, kuid täiendavate uuringute tellimist ei peetud otstarbekaks. Viimastel aastatel on juba tehtud mitu Eesti soode seisundit ja kaitstust ning inimtegevuse mõju ulatust käsitlevat teadusuuringut, mida oli võimalik aluseks võtta (seletuskirja lk 3). Ülaltoodud viitega tahab kohus osundada sellele, et riiklikul tasandil nähakse Kodasoo maardlat perspektiivse turbatootmisalana, sealjuures on kaevandamise sobilikkuse üle toimunud kaalumine hiljuti ja huvigruppide osalusel. See on täiendav tõend selle kohta, et turba kaevandamist üldisemal tasemel ei ole Kodasoo turbamaardla puhul peetud keskkonnale ohtlikuks.
13.Kohus nõustub vastustajaga, et KMH aruandes on piisavalt hinnatud kuivendamise ja sellest tuleneva kuivendusvee mõju pinnaveekogudele. Puudub vaidlus selle üle, et Eestis mõjutavad veetaset ilmastikutingimused, mis erinevate aastaaegade ning aastate lõikes võivad märkimisväärselt erineda. Selliselt säilib siiski korrelatsioon ärajuhitava vee hulga ja Kodasoo oja veetaseme vahel. Põuase suve korral, kus veetase ojas on madal, on väiksem ka eesvoolu juhitava vee hulk, kuna ärajuhitav vesi moodustubki suuresti sademete veest. KMH aruandes on märgitud, et sademetevaesel perioodil katkeb kuivendusvee ärajuhtimine peaaegu täielikult ning kuival perioodil on kuivendusvee kogus nullilähedane. Selliselt ei ole kohtule äratuntav, et Kodasoo oja veetaseme suur kõikumine saaks omada otsustavat mõju vaidlustatud vee erikasutusloa õiguspärasusele. Sama kehtib ka Kaberla oja puhul. Kui lähtuda vee erikasutusloas fikseeritud ärajuhitava vee ja lubatud saasteainete kogustest, ei saa Kodasoo ja Kaberla oja seisundiklassi halvenemist pidada tõenäoliseks. Vabariigi Valitsuse 07.01.2016 kinnitatud Lääne-Eesti vesikonna veemajanduskava perioodiks 2015–20121 on Kaberla oja seisundiklass hinnatud heaks. Sellest tulenevalt ei oleks vastustaja kohtu hinnangul pidanud määrama kuivendusveele 30% rangemaid nõudeid. Kuna ei ole põhjust eeldada, et ärajuhitav vesi suubla seisundit halvendab, ei pidanud vastustaja kehtestama VeeS § 24 lg 6 alusel vee erikasutusloa andmisel kaevandajale ka 15% rangemaid tingimusi. Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu ka sellele, et tal on hilisemalt õigus vee erikasutusluba muuta, kui peaks selguma, et planeeritava Kodasoo turbatootmisalalt ärajuhitav kuivendusvesi põhjustab suubla seisundi halvenemist. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et keskkonnamõju hindamisel tuleb arvestada piirkonna maakasutusega ning kavandatava tegevusega kaasnevate mõjude võrdlemine piirkonna praeguste mõjudega (põllumajandus) ei ole asjakohatu. Vastustaja on selgitanud, et proovide mittevastavuse korral kehtestatud nõuetele tuleb taotlejal kasutusele võtta meetmed tagamaks reostusnäitajate seire tulemuste vastavus vee erikasutusloas kehtestatud piirmääradeni. Reostusnäitajate seire tulemuste mittevastavusel loas kehtestatud piirmääradele on loa andjal õigus esitada loa saajale rangemad nõuded ning täiendavad tingimused. Samuti on VeeS § 9 lg-s 101 ja 102 fikseeritud tingimused, millistel juhtudel on KeA-l võimalik ja õigus vee erikasutusluba muuta. Vee erikasutusloa õigusvastasust ei saa tingida vee erikasutusloa väljastaja hüpoteetiline huvi puudus hiljem luba muuta.
14.Kuna P. Sedmani poolt soovitatud seiretingimused on esitatud peale vee erikasutusloa väljastamist, ei saanud neid loa andmise menetluses arvestada. KMH aruande avalikustamise perioodil kui ka vee erikasutusloa eelnõu avalikustamise perioodil arvamusi seirekava täiendamise kohta ei laekunud ja vastustaja pidas olemasolevat seiret piisavaks. Suuremal hulgal ja tihedamini andmete kogumine tagab kahtlemata suurema kindluse, et nõudeid ei rikuta. Samas ei saa olemasolevaid seiremeetmeid pidada kohtu hinnangul õigusvastaseks. Spetsiaalsete seirekaevude rajamine annab küll vahetuma pildi põhjavee olukorrast, kuid 20(21)
3-16-1199 tarbekaevude seirega võrreldava representatiivsuse saavutamiseks peaks seirekaeve rajama mitmeid. Nõrgalt kaitstud põhjavee tingimustes on kohtu hinnangul ka spetsiaalsete seirekaevude abil reostusallika väljaselgitamine komplitseeritud. Vastustaja ei ole välistanud P. Sedmani poolt soovitatud seiremeetmete arvesse võtmist edasise tegevuse käigus.
15.Vee erikasutuse andmise 11.05.2016 korralduse p-s 1.2 on märgitud, et Kuusalu Vallavalitsus andis 30.06.2011 korraldusega nr 493 oma nõusoleku vee erikasutuseks. Kohtule ei ole teada, et Kuusalu Vallavaltsus oleks esitanud vee erikasutusloale vastuväiteid või avaldanud soovi varasemast nõusolekust loobuda. Asjaoludest nähtuvalt on Kuusalu Vallavalitsus olnud KMH protsessi aktiivselt kaasatud ning avalikel aruteludel osalesid ka valla esindajad. Seega ei saa kaebaja väited tingida vee erikasutusloa tühistamist.
16.KMH aruandes (lk 42) on selgitatud, et detailuuringu andmed arvestavad piirkonna geoloogilist informatsiooni ning välikatsetel saadud turba filtatsioonikoefitsienti kasutades jõuti arvutuslikult tulemuseni, et 200 m laiune kaitsetsoon tagab Rummu järve veerežiimi säilimise. Analoogseid kaugusi on piisavaks peetud ka teiste Eesti järvede puhul, mille kaitsetsoon on taganud järve veerežiimi säilimise (vt Keskkonnaameti 18.01.2017 vastus nr 1-6/17/1-3 p 2.5.2, kd II tl 88). Asjas ei ole esitatud selliseid tõendeid, mille pinnalt võiks pidada 200 m kaitsetsooni Rummu järve osas ebapiisavaks.
17.KMH aruandest lähtuvalt jääb Kodasoo turbatootmisala mäeeraldisest ca 600 m kaugusele loodesse Kaberla hoiuala ja Kaberla loodusala. Kuna raba kuivendamise mõju ulatub maksimaalselt 150 m kaugusele, tuleb pidada õigeks KMH järeldust, et kuivendamisega Kaberla loodus- ja hoiualal kaitstavaid elupaigatüüpe ei mõjutata.
18.Kokkuvõtlikult leiab kohus, et kaebaja ei ole esitanud selliseid tõendeid, mille valguses lugeda vee erikasutusluba õigusvastaseks. Kohtule ei nähtu, et esineks mõni VeeS § 9 lg-s 10 sätestatud alus vee erikasutusloa andmisest keeldumiseks. Kaebaja on vastustajale ette heitnud valeandmetest lähtumist. Kohus leidis, et tegemist ei ole valeandmetega, küll on pooled opereerinud erinevate andmetega, millede vale interpreteerimist vastustaja poolt kohus ei tuvastanud. Kaebaja on vastustajale ette heitnud ka kaevandaja huvide eelistamist. Ka selle etteheitega kohus ei nõustu. Kuna Kodasoo turbamaardla on lülitatud kaevandamiseks sobivate turbaalade nimekirja, tuleb turba kaevandamist seal pidada tõenäoliseks, seda ka juhul, kui seda ei tee AS Tootsi Turvas. Selles mõttes on riiklikul tasemel juba kaalumine toimunud. Kohalikel elanikel puudub subjektiivne õigus nõuda kaevandamisest hoidumist, küll on neil õigus nõuda, et kaevandamine ei kahjustaks nende elukeskkonda. Selles osas ei leidnud kohus rikkumisi. Vastustaja on menetluse käigus põhjalikult kõigile kaebaja väidetele vastanud, ka neile, mis otseselt ei seondu vee erikasutusloa andmisega. Kohus leiab, et vastustaja on esitanud asjakohased põhjendused ning kinnitust ei leidnud, et vee erikasutusloa andmisel rikuti õigusnorme.
19.Ülaltoodut arvestades jääb MTÜ Rummu Järve Külade Seltsi kaebus rahuldamata.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse mõista tema kasuks välja menetluskulud summas 2415 eurot koos käibemaksuga (tl 108–118). Kaebaja menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Kuna vastustaja ja kolmas isik ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, jäävad Keskkonnaameti ja AS Tootsi Turvas võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Janek Laidvee Kohtunik 21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.