Sotsiaalõigus › Muu sotsiaalõigus

3-16-1815 § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

2(12)

3-16-1815 Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on Olamer OÜ ja KK vabad kokkuleppeid sõlmima. Nende tahe oli suunatud töövõtulepingu sõlmimisele ning vastustaja hinnang poolte suhtele ei saa muuta nende tahet lepingu sõlmimisel. Vastustaja on põhjendamatult ümber pööranud haldusmenetluses kehtivast uurimispõhimõttest tuleneva tõendamiskoormuse, heites kaebajale ette, et ta ei ole suutnud tõendada, et pooled sõlmisid töölepingust erineva lepingu. Kaebaja on nii 25.07.2016 suuliselt kui ka 19.08.2016 kirjalikult vastustajale selgitanud suhte asjaolusid ning et poolte vahel olid suulised kokkulepped. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et tegu on töölepinguga. Kaebaja ei nõustu vastustaja 25.07.2016 selgitusega, et kui poolte vahel on suuline leping, siis on see vältimatult tööleping ning muu võlaõiguslik leping saab olla vaid kirjalikus vormis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 järgi sõlmitakse töövõtuleping töö tulemuse, mitte tööjõu oma käsutusse saamiseks. Kaebaja ja KK vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi KK ehitama ajavahemikus 11.07.2016‒18.07.2016 valmis lava Rally Estonia ürituse tarbeks. KK tööjõud ei olnud ega saanudki olla kaebaja käsutuses, kuna kaebajale teadaolevalt on KK töölepingu alusel tööl XXX OÜ-s. Olamer OÜ ja KK vahelist töövõtusuhet tõendavad kummagi isiku enda selgitused ning järgmised objektiivsed asjaolud. Puudus töölepingule iseloomulik alluvussuhe: KK-lt oli tellitud lava ehitus, mis pidi olema valmis hiljemalt 18.07.2016; töökoht oli määratud objekti asukohaga (MTÜ Rally Estonia üritus); tööviis ning selleks juhiste andmine on töövõtulepingule iseloomulik. Pooled leppisid töö eest kokku ühekordse tasu. Töö oli objektipõhine (MTÜ Rally Estonia lava ehitus) ning KK-l ei saanud olla ootust töö olemasoluks pikemaks ajaks. KK ei teinud tööd ainult isiklikult, vaid tõi objektile ka AH ja KKK, kes ehitasid lava KK juhendamisel. KK-l olid objekti ehituseks oma väikevahendid. KK ei ole osalenud objektivälises tegevuses Olamer OÜ-s, mis võiks viidata töölepingulisele suhtele; talle ei olnud ette nähtud töölepingu seaduse (TLS) järgset puhkust, puhkeaega ega töötasu alammäära; talle ei kehtinud töö sisekorraeeskiri. Töötajate registri kandel ei ole õiguslikku tähendust. KK on töötajate registris määratletud ekslikult töötajana, mitte töövõtjana. Ka juhul, kui kaebaja lugeda töölepingulise suhte pooleks, on kaebaja ettekirjutuse nõuded sisuliselt täitnud. 19.08.2016 vastustajale esitatud vastus ettekirjutusele sisaldab kõiki viidatud raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Kaebajal ei ole võimalik läbi viia detailsemat uurimist. KK suhtes olemasolevad ja töövõttu puudutavad andmed on vastustajale esitatud. Vastustajale 19.08.2016 esitatud dokument vastab akti nõuetele Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrusega nr 75 kehtestatud „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (määrus nr 75) § 4 lg 8 järgi. Samas väljendab 19.08.2016 dokument selgelt, et tegu polnud tööõnnetusega ning kaebaja ei vii läbi määruse nr 75 järgset uurimist. Seega on ettekirjutus täidetud. Kuna ettekirjutus on täidetud, on sunniraha määramise otsus põhjendamatu.

3(12)

3-16-1815 tõendamiseks ei piisa üksnes lepingu pealkirjast või paljasõnalisest väitest, et poolte tahteks oli sõlmida suuline töövõtu- või käsundusleping, kui seda tõendada pole võimalik. Kõik töölepingud (sõltumata vormist) alluvad Tööinspektsiooni järelevalvele. Tööleping erineb töövõtulepingust (VÕS § 635) tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra poolest: erinevalt töövõtjast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööleping on suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt kättesaadav, täites tema juhiseid ja alludes asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga. Kaebaja juhatuse liikme OM ütluste ja töötamise registri kande põhjal asus tööinspektoruurija seisukohale, et KK oli suurel määral töö tegemisel sõltuv tööd pakkuvast isikust, sest projekti protsessi juhtis kaebaja esindaja, kelle korraldustele KK allus, olles arvamusel, et ta on tavapärane töötaja. Töötamise registri kanne viitab tööandja vastuolulisele seisukohale lepingu olemuse kohta. Kohtupraktika kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui õigussuhte tunnuste põhjal pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Sisuliselt on tegemist pööratud tõendamiskohustusega, mille raames tuleb väidetaval tööandjal vaidluse korral tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Kaebaja ei ole tõendanud, et pooled sõlmisid töölepingust erineva lepingu. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 19.08.2016 vastus ettekirjutusele sisaldab kõiki tööõnnetuse raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Tööandja on 19.08.2016 vastuses edastanud küll sündmuste kirjelduse, kuid pole esitanud uurimise lõpetamise põhjendust ega esitanud kirjalikke tõendeid, mis kinnitaks, et poolte tegelik tahe oli sõlmida võlaõiguslik leping, mis välistaks õnnetusjuhtumi käsitlemise tööõnnetusena. Kaebaja pole viinud läbi 14.07.2016 toimunud tööõnnetuse nõuetekohast uurimist ega esitanud määruse nr 75 § 4 lg-s 4 nimetatud tööõnnetuse raportit või § 4 lg-s 8 nimetatud akti. Kuna tööinspektor leidis, et kaebaja ja kannatanu vahel suuliselt sõlmitud lepingul olid kõik töösuhtele iseloomulikud tunnused, oli tööinspektoril olemas alus teha kaebajale ettekirjutus õnnetusjuhtumi tööõnnetusena menetlemiseks ja uurimise tulemuste kohta kirjaliku dokumendi koostamiseks ning hoiatada teda ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede eest. Kehtiv õigus ei keela töötajal samal ajal mitme tööandja juures töötada (v.a, kui vastavasisuline piirang ei tulene nt töölepingust). Asjaolu, et KK oli töölepingu alusel tööl ka XXX OÜ-s, ei tähenda, et ta ei saanud samaaegselt sõlmida töölepingut kaebajaga. TLS ei keela sõlmida pooltel tähtajalist töölepingut, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö tegemine. Kui töölepingu kestus ei ületa kahte nädalat, ei nõua seadus ka kirjaliku töölepingu sõlmimist (TLS § 4 lg 5, § 9 lg 1), samuti võib lühiajalise töösuhte puhul kokku leppida ühekordses tasus (TLS § 33 lg 1). Tööks juhiste andmine või töökoha määratlemine objektipõhiselt pole iseloomulikud vaid töövõtulepingule – ka töösuhtes tuleb pooltel kokku leppida tööülesannetes (sh võivad need seonduda vaid konkreetse projektiga) ning töötajale teatavaks teha töötamise koht (TLS § 5 lg 1). Oma töövahendite kasutamine ei muuda pooltevahelist õigussuhet automaatselt töövõtusuhteks. Ka AH ning K-KK on kaebaja tehtud töötamise registri kande kohaselt töötanud töölepingu alusel. On arusaamatu, miks sõlmis kaebaja töölepingud AH ja K-KK-ga, kui nemad tõi objektile KK. Kui ühe inimese puhul eksliku registrikande tegemine võib mõistetav olla, ei ole see eluliselt usutav kolme töötaja puhul.

4(12)

3-16-1815 Põhjendamatu on väita, et töötamise registri kanne ei oma õiguslikku tähendust. Töötamise registris sisalduvad andmed on aluseks töötamisega kaasnevate sotsiaalsete tagatiste (ravikindlustus, pension, töötuskindlustushüvitis jne) õiguse saamiseks eriseadusega ettenähtud juhtudel ning töötamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimisel. Vastustaja möönab, et ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud tööinspektori järelduseni jõudmist, kuid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktika võimaldab ka täiendavat põhjendamist kohtumenetluses. Vaidlustatud ettekirjutus ja sunniraha rakendamise hoiatus vastavad HMS § 54 nõuetele ja puudub alus nende tühistamiseks.

3-16-1815 teinud füüsilise isikuna, mitte ettevõtjana ning ta kinnitas kohtuistungil, et ei tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana ega äriühingu raames. Kaebaja seadusliku esindaja OM kohtuistungil vande all antud ütlustest ilmneb, et töö, mida kolmas isik tegi, oli selline, mida võinuks teha ka kaebaja enda alalised töötajad. Vaidlust pole, et kolmas isik ei kuulu kaebaja pideva töötajaskonna hulka. Nii kolmas isik kui ka OM on vande all selgitanud, et lepiti kokku töö kogumaksumus, Olamer OÜ maksis nii KK-le kui ka tema kaalastele, kellega koos tööd tehti (AH ja K-KK). Asja materjalidest, sh KK vande all antud ütlustest, ilmneb, et OM andis KK-le teada võimalusest lava ülespanekul tööd saada ja KK kutsus endaga kaasa ka eelnevalt nimetatud isikud. KK tegi arvutused mahtude ja panuse kohta, Olamer OÜ maksis OM vande all antud ütluste kohaselt ülekandega töötasu kõigile kolmele füüsiliste isikutena. Pelgalt tähtajalise eesmärgi määratlemine ei välista töölepingulist suhet. Samuti ei välista seda asjaolu, et töö tuli teha lava valmimise asukohas ‒ töö eripära juures oli see ainuvõimalik. Kolmas isik ei ole väitnud, et ta olnuks kuidagi seotud kaebaja poolt kehtestatud tööaegade või -režiimiga ning tema ütluste kohaselt ei olnud puhkeaeg ega lõunapausid kokku lepitud. Samas ei saa lühiajalise ja kindlale tähtjale orienteeritud lõpptulemuse puhul ka töölepingu alusel töötades välistada tavapärasest tööajast erinevat tööaega (sh ületunnitöö, kõrvalekaldeid igapäevasest või -nädalasest puhkeajast), kui töö olemus eeldab sellega kindlaks ajaks lõpule jõudmist. Kolmas isik kinnitas kohtuistungil vande all, et ei tajunud enda ja OM (kaebaja juhataja) vahel alluvusvahekorda, pigem oli vaja töö valmis teha. Siiski on ta selgitanud, et lava valmis etteantud jooniste järgi ning seda kinnitas oma 25.07.2016 antud ütlustes vastustajale ka OM. KK ütluste kohaselt on tööd juhendanud OM. Vande all antud ütlustest selgub, et KK on saanud taoliste tööde tegemiseks eelneva väljaõppe Kontsertlavade Paigaldus Tartu OÜ-s, olles seal osalenud omal algatusel, kui ta veel Olamer OÜ-ga seotud ei olnud. Seega ei eeldanud ülesande lõppeesmärgi saavutamine, et tellija (kaebaja) esindaja pidanuks tööprotsessi üksikasjalikult juhtima ja suunama. KK selgitas, et probleemide tekkimisel (töövahendi puudumise vms) lahendab võimalusel need ise, kui on suurem probleem, võtab O-ga (OM) ühendust. Töölepingulisele suhtele on omane, et töötaja peab tööd tegema isiklikult. Nii KK kui tema poolt kaasa kutsutud isikud on kaebaja poolt kantud töötamise registrisse ning OM ütluste kohaselt maksti neist igaühele ka töötasu. KK ülesandeks oli töötundide üle arvet pidada ja vastavad kokkuvõtted kaebajale anda. Samuti andis ta enda kaaslastele juhtnööre, kuna tundis tehtavat tööd oma varasemast kogemusest. Eelnevast ei saa aga järeldada, et nad poleks iseseisvalt ja isiklikult tööülesandeid täitnud. Nii kaebaja kui ka kolmanda isiku ütluste kohaselt olid KK-l endal olemas elementaarsed töövahendid. Suuremad tööriistad ja -vahendid võimaldas kaebaja ning konkreetselt Tartus Rally Estonia lava ehitamiseks saadi need Tartu laost. Hoolimata töötamise registri õiguslikust tähendusest ei saa siiski töö- ja võlaõigusliku lepingu alusel töötamise eristamisel registrikandele liigset tähendust omistada, sest kande tegijal ei pruugi olla piisavalt teadmisi õigussuhte kvalifitseerimiseks. Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kohtupraktika kohaselt loeb kohus üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, poolte väidetest sõltumata tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-41-11, p 14 ja seal viidatud lahendid). Senises kohtupraktikas on 6(12)

3-16-1815 leitud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-3-05, p 15, 18). Kuigi praeguses asjas ei toimu vaidlust lepingu olemuse üle lepingu poolte, vaid tööandja ja järelevalveorganist vastustaja vahel, on see seisukoht kohaldatav ka praegusel juhul. Seega ei ole põhjendamatu vastustaja seisukoht, et töölepingust erinevat töötamist peab tõendama kaebaja ise. Lepingulise suhte õiguslikul kvalifitseerimisel ei saa praegusel juhul omistada liigset tähendust sellele, et samal objektil koos KK-ga töötanud AH on tööõnnetuse uurimise käigus ütlusi andes öelnud, et suusõnaline leping Olamer OÜ-ga oli tõenäoliselt käsundusleping ja KKK, et töötab töövõtulepinguga. Kolmas isik ega temaga koos tööd teinud isikud AH ja K-KK ei omanud erialaseid teadmisi nende ja kaebaja vahelisele suhtele õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks ning on eluliselt usutav, et nad ei pööranud erinevate lepinguliikide eristamisele ja nendega sõlmitavate suuliste kokkulepete võimalikele tagajärgedele tähelepanu. Kaebaja ja kolmanda isiku vahelisel suhtel on terve rida töölepingulisele suhtele omaseid jooni ning kaebaja ei ole suutnud tõendada töölepingust erinevat töötamist. Tõendatud ei ole, et kolmas isik oli oma tööprotsessis täielikult iseseisev ja üksnes lõpptulemusele orienteeritud, kuna on ilmnenud, et ta töötas olulises osas kaebaja kui tööandja töövahenditega, kasutades tema ohutusvahendeid ning tegutsedes kaebaja juhendite alusel. Kolmanda isiku ja temaga koos olnud töötajate tööd tasustas igaühe puhul eraldi kaebaja, arvestades neist igaühe poolt antud panust. Ülaltoodust järeldab kohus, et kaebaja ja kolmanda isiku vahel oli töölepinguline suhe. Seda järeldust ei väära asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 14.12.2016 määrusega on juhtumi suhtes karistusseadustiku § 197 lg 3 tunnustel alustatud menetlus kriminaalasjas nr 16278001043 lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 200 alusel KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse puudumise tõttu. Vaidlustatud ettekirjutuse andmiseks oli vastustajal pädevus ning ettekirjutus on antud kehtivale õigusele tuginedes. Ettekirjutus on küll struktuurilt mõneti ebaülevaatlik, kuid selles on siiski õiguspärasele haldusaktile kohaselt õiguslikud ja faktilised alused. Ettekirjutus vastab HMS § 54 nõuetele, täidetud on selguse ja üheselt mõistetavuse (HMS § 55 lg 1) ning motiveerimisnõue (§ 56). Vastustaja on kohtumenetluses põhjalikult selgitanud, miks tema arvates on alust pidada vaidlusalust õigussuhet töölepinguliseks ning kohus on veendunud, et samu kaalutlusi on vastustaja silmas pidanud ka ettekirjutuse andmisel. Eelnevat arvestades ei saa pidada õigusvastaseks vastustaja tehtud ettekirjutust viia läbi uurimine, mille järelmiks on kas tööõnnetuse raport või akt vastavalt määruse nr 75 § 4 lg-le 8. Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuses ei ole esitatud ühtegi selgitust selle kohta, miks vastustaja ei pea kaebaja 19.08.2016 esitatud dokumenti piisavaks ettekirjutuse täitmiseks, vaid otsusesse on kopeeritud ettekirjutuse p 1 all toodud kirjeldav, põhjendav ja resolutiivosa. Sunniraha rakendamise õiguslike alustena on toodud asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 7, mis reguleerib sunnivahendi hoiatuse, mitte aga rakendamise aluseid. Asjas pole vaidlust selles, et Tööinspektsioonil on põhimõtteliselt sunniraha kohaldamise õigus. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks ning tegemist pole karistusega (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg-d 2 ja 3). Enne sunniraha sissenõudmist (ATSS § 15) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (ATSS 8), sest kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid ei ole haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal.

7(12)

3-16-1815 Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja 19.08.2016 esitatud dokument ei vasta määruse nr 75 lisana 2 sätestatud vormikohase tööõnnetuse raporti nõuetele ega sisalda ka vabas vormis esitatuna kogu raportis nõutavat teavet või ei esita seda vähemalt määral, mis võimaldaks pidada raporti esitamise nõuet täielikult täidetuks. Arvestades kaebaja seisukohta, et tegemist ei ole töölepingu alusel töötamisega ega tööõnnetusega, ei ole alust eeldada, et ta tegelikult seda dokumenti esitades soovis tööõnnetuse raportit esitada. Esitatud dokument ei vasta määruse nr 75 § 4 lg-s 8 sätestatud akti tunnustele. Dokumendis puudub selgesõnaline järeldus tööõnnetuse uurimise lõpetamise kohta. Arvestades 19.08.2016 dokumendi vaba vormistust ning kaebaja varasemaid seisukohti lepingulise suhte õigusliku olemuse kohta, vastab esitatu pigem uurimise lõpetamist kajastava akti tunnustele. Vastustaja on kohtuistungil selgitanud, et nende praktikas antakse juhul, kui Tööinspektsioonile saabunud raport või akt ei ole piisav, võimalus puuduste kõrvaldamiseks. Praegusel juhul vastustaja seda võimalust kasutanud ei ole. Kaebajal on õigus selles, et sunniraha kohaldamisega pole võimalik saavutada eesmärki esitada dokumente (uurimistoimik, tähtaegselt koostatud nõuetekohane raport), kui seda polnudki koostatud ning ettekirjutuse täitmine sunniraha ähvardusel tähendaks nende tagantjärele koostamist. Tööõnnetuse uurimisel on oluline ajafaktor (määruse nr 75 § 4 lg-d 2 ja 4). Nõuetele mittevastava raporti või akti saamisel ei ole alust automaatselt järeldada ettekirjutuse täitamata jätmist ning selgituste ja kaalumiseta asuda rakendama sunniraha. Olamer OÜ on tööandjana vähese töötajate arvuga ettevõte (OM ütluste kohaselt 4‒6 töötajat), kellel ei pruugi olla teadmist ja kogemust tööõnnetuse uurimiseks ja dokumentide vormistamiseks ning Tööinspektsiooni selgitused võiksid aidata kaasa eesmärgi – juhtumi asjaolude väljaselgitamine ja tööohutuse edaspidine paranemine – saavutamisele. Sunniraha määramise otsusest, sellele järgnenud haldusmenetlusest (vastus kaebaja järelepärimisele) ega kohtumenetluses antud vastustaja seisukohtadest ei nähtu, et vastustaja oleks kaalunud teistsugust tagajärge kui sunniraha määramine. Arvestades vajadust tööõnnetust kiireloomuliselt uurida, olnuks otstarbekas, kui vastustaja oleks välja selgitanud, kas kaebaja tahe 19.08.2016 dokumenti esitades oli esitada akt uurimise lõpetamise kohta, mille tühistamiseks kohustamist ja juhtumi tööõnnetusena menetlemist saanuks vastustaja õiguspäraselt põhjendatud ettekirjutusega nõuda. Sunniraha kohaldamine ei ole ainus viis reageerida tööõnnetuse uurimisest hoidumisele. Eelnevat arvestades on sunniraha määramise otsus õigusvastane ning põhjendatud on rahuldada nii otsuse õigusvastasuse tuvastamise kui ka selle täitmise keelamise nõue. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-16-1815 normide ja põhimõtete ülekandmine vaidlusesse, mille pooleks on Tööinspektsioon, ei ole põhjendatud. Tööinspektsiooni järelevalvepädevuse eelduseks on töölepingulise suhte olemasolu. Vastustajal puudus pädevus ettekirjutuse tegemiseks. Kuna vastustajaga tekkinud vaidluses ei saa kehtida TLS § 1 lg 2 eeldus ega Riigikohtu praktikas töölepinguvaidlustes kinnistunud n-ö ilmsuse põhimõte (Riigikohtu lahend nr 3-2-141-11, p 14), siis on halduskohus õigustamatult tõendamiskoormuse kaebaja kahjuks ümber pööranud. Kaebaja palub lugeda halduskohtu poolt põhjendamatuks loetud menetluskulud põhjendatuks ja need vastustajalt välja mõista. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 24 lg 2 kohaselt tegutseb vandeadvokaadi abi patrooni juhtimisel ja halduskohtule esitatud kuludokumentidest on näha, et D. Teplõhh on kaasuse eest vastutavaks isikuks. Seega on tema kulud põhjendatud. Õigusvaidluses on kohane nõupidamine kolleegidega. Kuna vastustaja ei võimaldanud kaebajale dokumentidega tutvumist muul viisil kui vastustaja juures kohapeal, siis ei olnud kaebaja esindajal kliendi huvide kaitsmisel muud võimalust, kui tutvuda dokumentidega Tööinspektsioonis, s.o Tartus. Kuivõrd halduskohus uuendas 08.03.2017 menetluse ja määras täiendava tähtaja, siis on arve nr 170198 arvestamata jätmine vastuolus kohtu poolt määratavate tähtaegade mõttega. Halduskohus on ebaõigelt põhjendamatuks lugenud arve nr 170379 alusel esitatud kulu seoses vastustaja 03.03.2017 seisukohaga tutvumisega. Halduskohtu seisukoht, et see ei seondu kohtu 08.03.2017 määrusest tulenevate kohustustega on arusaamatu, kuna sunnib esindajat mitte tutvuma teiste menetlusosaliste esitatavate dokumentidega.

jätta

KK ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, millega on kohus rikkunud tema õigusi. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane. Seda küsimust ei ole võimalik lahendada ilma, et lahendataks küsimus sellest, kas KK ja Olamer OÜ vaheline suhe on töölepinguline või võlaõiguslik (töövõtu)suhe ning kas õnnetusjuhtum oli tööõnnetus ehk kas vastustajal oli ettekirjutuse andmise pädevus. Vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane. Kuigi 1992. a-l jõustunud TLS ja selle § 8 kaotasid kehtivuse 01.07.2009 uue TLS jõustumisega, on sama põhimõte kirjas ka kehtivas TLS § 1 lgs 2, mistõttu ei ole alust kohtuotsuse tühistamiseks. Vastustaja järelevalvepädevus sõltub töösuhte olemasolust, mitte sellest, kuidas on leping vormistatud või milliseks tööandja ise lepingulist suhet hindab. Kõik töölepingud (sõltumata vormist) alluvad vastustaja järelevalvele. Seega on vastustajal õigus ja kohustus järelevalvemenetluse raames hinnata pooltevahelist suhet sisuliselt ning mitte sekkuda olukorras, kus on ilmne, et tegemist pole töösuhtega. Vastustaja korrakaitseorganina ei saa jääda ootama, et töötaja ise paluks kaitset ja üksnes siis sekkuma. Vastustaja ei saa ka loobuda 9(12)

3-16-1815 järelevalve läbiviimisest, kui pooled nimetavad nendevahelise suhte töölepingulisest erinevaks suhteks või kumbki lepingupooltest ei soovi seda vaidlustada. Kaebaja on 19.08.2016 küll edastanud sündmuse kirjelduse, kuid pole esitanud uurimise lõpetamise põhjendust (uurimist pole läbi viidudki) ega esitanud kirjalikke tõendeid, mis kinnitaks, et poolte tegelik tahe oli sõlmida võlaõiguslik leping. Kaebaja ega kolmas isik ei ole ka kohtumenetluses esitanud ühtegi veenvat põhjendust, miks tuleks pooltevahelist suhet käsitada töövõtuna. Vastustaja ei eita, et õigusabiteenuse osutamisel võib olla vajalik nõupidamine kolleegidega, kuid antud vaidluses on kaebajal vaid üks lepinguline esindaja – B. Sisask. AdvS §-st 24 ei tulene, et patrooniks olenev vandeadvokaat oleks õigusteenuse osutamisel automaatselt alati (teiseks) esindajaks, kelle kulud tuleks hüvitada. Kulud sõidule Tallinn-Tartu-Tallinn ja dokumentidega tutvumisele vastustaja Tartu kontoris on põhjendamatu olukorras, kus advokaadibürool on olemas kontor ka Tartus. 21.02.2017 taotluse esitamise hetkel ei olnud tegemist arve nr 170198 alusel kantud menetluskuludega ning tõend nende hilisema kandmise kohta ei muuda seda. Kui aga ringkonnakohus leiab vastupidist, siis peab vastustaja arve nr 170198 osas põhjendatuks vaid 17.01.2017 kohtuistungil osalemist 1,6 tunni ulatuses. Õigusteenuse osutaja telefonivestlused ja e-kirjavahetus kliendiga ei ole toimingud, mida saaks lugeda põhjendatuks ja mõistlikuks ning menetluslikult vajalikuks. Arusaamatuks jääb ka see, miks on asjas, mille läbitöötamist vajavad materjalid ei olnud mahukad ja vaidlus keerukas, enne kohtuistungit ja pärast seda toimunud pidevad nõupidamised kolleegide ja kliendiga. Seejuures on mitmed tegevused teineteist dubleerivad (nt D. Teplõhhi ja B. Sisaski arutelud). Pärast 17.01.2017 õigusabile kulunud summade väljamõistmine vastustajalt on põhjendamatu, sest halduskohus ei rahuldanud 02.08.2017 määrusega kaebaja taotlust KK 31.01.2017 e-kirja teel kaebaja esindajale antud selgituste vastuvõtmiseks ning 15.02.2017 määrusega jättis kohus kaebaja taotluse KK täiendavaks vande all ülekuulamiseks rahuldamata. Kaebaja on arve nr 170379 kuluaruandes kajastanud ka 21.02.2017 vastuse koostamise ja esitamise kulu, mis pidanuks olema hõlmatud juba 21.02.2017 menetluskulu taotlusega. Tutvumine vastustaja 03.03.2017 seisukohaga ei seondu halduskohtu 08.03.2017 määrusest tulenevate kohustustega õigusabi osutamisel ning iga tehtud toimingule kulunud minuti eest kulu väljamõistmine ei ole põhjendatud. Halduskohtu 08.03.2017 määrusega tutvumisele ja sellele vastamiseks kulunud mõistlik aeg on maksimaalselt 45 minutit.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-16-1815 vastupidist, eelkõige juhul, kui töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (kehtiva TLS § 1 lg 4). Seetõttu on siiani asjakohane ka Riigikohtu seisukoht, mille kohaselt juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, mistõttu ei ole lepingulise suhte olemust võimalik üheselt määrata, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, loeb kohus sõltumata poolte väidetest tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (n Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-26-10, p 11 ja seal viidatud lahendid).

11(12)

3-16-1815

(allkirjastatud digitaalselt)

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.