Olamer OÜ kaebus Tööinspektsiooni 16.08.2016 ettekirjutuse nr 3-6/6697-16 tühistamiseks ja 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 õigusvastasuse tuvastamiseks ja sundtäitmise keelamiseks
Menetlusosalised Kaebaja – Olamer OÜ, volitatud esindaja advokaat Birgit Sisask; seaduslik esindaja Olari Murumaa Vastustaja – Tööinspektsioon, volitatud esindajad Kairit ja Meeli Miidla-Vanatalu Kolmas isik – K. K. Asja läbivaatamine
Avalikul kohtuistungil 17. jaanuaril jätkamisega kirjalikus menetluses
2017,
arutamise
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Olamer OÜ kaebus osaliselt ning tunnistada õigusvastaseks Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsus nr 3-6/6697-20 ja keelata selle otsuse sundtäitmine.
2.Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.
3.Mõista Tööinspektsioonilt Olamer OÜ kasuks välja menetluskulu 746 (seitsesada nelikümmend kuus) eurot 40 senti.
4.Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste enda kanda.
Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02. mail 2017.
3-16-1815 Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Tööinspektsioon esitas 19.07.2016 Olamer OÜ-le kirjaga nr 3-6/6697 nõude, milles palus seoses K. K.ga 14.07.2016 toimunud õnnetusega esitada K. K. töölepingu, K. K. ametijuhendi, K. K.le läbiviidud juhendamise registreerimise dokumendi, ohutusjuhendi tehtavaks tööks, valmistajapoolse tellinglava projekti ja paigaldusjuhendi, dokumendi K. K.le teostatud väljaõppe kohta, K. K. iseseisvale tööle lubamise dokumendi, K. K. viimase tervisekontrolli teostamise andmed, riskianalüüsi, isikukaitsevahendite väljastamise registreerimist, töötervishoiu ja tööohutuse nõuete eest vastutava isiku määramist ettevõttes ja tema pädevust tõendava dokumendi, töövõtulepingu koopia alltöövõtu teostamisel.
Olamer OÜ juhatuse liige Olari Murumaa märkis 25.07.2016 vastustajale ütlusi andes, et Olamer OÜ ja K. K. vahel oli sõlmitud töövõtuleping, mitte tööleping, mistõttu ei ole Olamer OÜ-l töötervishoiu ja tööohutuse seadusest (TTOS) ning selle alusel antud aktidest tulenevaid tööandja kohustusi.
Tööinspektsioon edastas 04.08.2016 Olamer OÜ-le nõudekirja nr 3-6/6697-14, milles juhtis kaebaja tähelepanu, et tööandja peab läbi viima tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimise hiljemalt 10 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist ning esitama Tööinspektsioonile ja kannatanule või tema huvide kaitsjale vormikohase raporti. Ühtlasi paluti esitada ka tööõnnetuse uurimise käigus kogutud ja koostatud uurimistoimik. Tööinspektsioon selgitas, et kui uurimise käigus on selgunud, et tegemist ei ole tööõnnetusega, tuleb esitada allkirjastatud akt, milles on vabas vormis kirjeldatud õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitatud uurimise lõpetamise põhjus.
Tööinspektsioon kohustas 16.08.2016 ettekirjutusega nr 3-6/6697-16 Olamer OÜ-d viima läbi tööõnnetuse uurimise ning esitama Tööinspektsioonile uurimistulemusena koostatud dokumendi. Ettekirjutus sisaldas ka sunniraha (500 eurot) rakendamise hoiatuse juhuks, kui ettekirjutus jäetakse täitmata. Olamer OÜ esitas 19.08.2016 Tööinspektsioonile kirjaliku selgituse.
Tööinspektsioon tegi 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 summas 500 eurot ning koostas 05.09.2016 täiendava sunniraha hoiatuse nr 3-6/6697-21 (summa 750 eurot). Olamer OÜ esitas 05.09.2016 Tööinspektsioonile selgitustaotluse. Tööinspektsiooni 07.09.2016 vastuse kohaselt tuleb K. K. ja Olamer OÜ vahelist lepingut lugeda töölepinguks, kuna Olamer OÜ ei ole tõendanud töölepingust erineva lepingu sõlmimist.
Tallinna Halduskohtule saabus 12.09.2016 Olamer OÜ kaebus Tööinspektsiooni 16.08.2016 ettekirjutuse nr 3-6/6697-16 ja 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 36/6697-20 tühistamiseks. Kaebus sisaldas ka esialgse õiguskaitse taotlust, mille kohus 13.09.2016 määrusega rahuldas.
2(21)
3-16-1815
5.1.Kohus võttis 13.09.2016 määrusega kaebuse menetlusse ja kaasas 14.11.2016 määrusega kolmanda isikuna K. K. ja määras tema vande all ülekuulamise kohtuistungil. Vastustaja on esitanud kirjaliku vastuse kaebusele 11.11.2016 (tl 49-54). Kolmas isik ja kaebaja seaduslik esindaja on 17.01.2017 kohtuistungil andnud seletusi vande all.
5.2.Kohtuistungile järgnenud kirjalikus menetluses esitas kaebaja 31.01.2017 vastuväite vastustaja tõendite, mida kohus kohtuistungil kohustas vastustajat esitama, vastuvõtmisele ja taotluse enda täiendavate tõendite vastuvõtmiseks (tl 92-98), vastuväite kohtu tegevusele tõendite vastuvõtmisel (13.02.2017; tl 106107), seisukohad kohtuvaidluses (21.02.2017, tl 110-112). Vastustaja esitas täiendavad kirjalikud seisukohad 07.02.2017 (tl 99-103) ja 03.03.2017 (tl 122127).
5.3.Kohus uuendas 08.03.2017 määrusega asja arutamise 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 tühistamise nõude osas. Kaebaja teatas 15.03.2017, et nõustub kohtu 08.03.2017 määruses esitatud sunniraha otsuse õigusliku käsitlusega ning palub kohtul tuvastada 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 õigusvastasus ja keelata selle täitmine. Vastustaja teatas 17.03.2017 vastuses, et on nõus kohtu käsitlusega sunniraha määramise otsuse kohta ning nõustub kaebaja poolt nõude muutmisega ehk Tööinspektsiooni 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3-6/6697-20 õigusvastasuse tuvastamise ja keelamise nõude esitamisega tühistamisnõude asemel. Kaebaja esitas ka taotluse täiendavate menetluskulude väljamõistmiseks ning vastustaja esitas sellele vastuväited
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebaja on vaidlustanud Tööinspektsiooni 16.08.2016 ettekirjutuse nr 3-6/6697-16 ja 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuse nr 3.6/6697-20. Kaebaja taotleb ettekirjutuse tühistamist ja sunniraha otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning täitmise keelamist, esitades järgmised väited.
6.1.Vastustaja on ettekirjutuse andnud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel. Töövõtuleping ei kuulu selle seaduse reguleerimisalasse (TTOS § 1).
6.2.Tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest on Olamer OÜ ja K. K. vabad kokkuleppeid sõlmima. Nende tahe oli suunatud töövõtulepingu sõlmimisele ning vastustaja hinnang poolte suhtele ei saa muuta nende tahet lepingu sõlmimisel.
6.3.Vastustaja on põhjendamatult ümber pööranud haldusmenetluses kehtivast uurimis-põhimõttest tuleneva tõendamiskoormise, heites kaebajale, ette, et ta ei ole suutnud tõendada, et pooled sõlmisid töölepingust erineva lepingu. Kaebaja on nii 25.07.2016 suuliselt kui ka 19.08.2016 kirjalikult vastustajale selgitanud suhte asjaolusid ning et poolte vahel olid suulised kokkulepped. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et tegu on töölepinguga.
6.4.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 635 lg 1 järgi sõlmitakse töövõtuleping töö tulemuse, mitte tööjõu oma käsutusse saamiseks. Kaebaja ja K. K. vahel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt pidi K. K. ehitama ajavahemikus 11.07.20163(21)
3-16-1815 18.07.2016 valmis lava Rally Estonia ürituse tarbeks. K. K. tööjõud ei olnud ega saanudki olla kaebaja käsutuses, kuna kaebajale teadaolevalt on K. K. töölepingu alusel tööl Jazz Pesulad OÜ-s.
6.5.Kaebaja ei nõustu vastustaja 25.07.2016 selgitusega, et kui poolte vahel on suuline leping, siis on see vältimatult tööleping ning muu võlaõiguslik leping saab olla vaid kirjalikus vormis.
6.6.Olamer OÜ ja K. K. vahelist töövõtusuhet tõendavad ennekõike kummagi isiku enda selgitused ning järgmised objektiivsed asjaolud. Puudus töölepingule iseloomulik alluvussuhe: K. K.lt oli tellitud lava ehitus, mis pidi olema valmis hiljemalt 18.07.2016, töökoht oli määratud objekti asukohaga (MTÜ Rally Estonia üritus), tööviis oli määratud eesmärgist – valmistada lava – ning selleks juhiste andmine on töövõtulepingule iseloomulik. Pooled leppisid töö eest kokku ühekordse tasu. Töö oli objektipõhine (MTÜ Rally Estonia lava ehitus) ning K. K.l ei saanud olla ootust töö olemasoluks pikemaks ajaks. K. K. ei teinud tööd ainult isiklikult, vaid tõi objektile ka A. H. ja K-K. K., kes ehitasid lava K. K. juhendamisel. K. K.l olid objekti ehituseks oma väikevahendid. K. K. ei ole osalenud objektivälises tegevuses Olamer OÜ-s, mis võiks viidata töölepingulisele suhtele, talle ei olnud ette nähtud töölepingu seaduse järgset puhkust, puhkeaega ega töötasu alammäära, talle ei kehtinud töö sisekorraeeskiri.
6.7.Erialakirjanduses rõhutatakse, et töövõtuleping erinevalt töölepingust on suunatud tulemusele, mitte protsessile; töövõtja korraldab oma töö ise ega allu tööandja juhistele; töövõtja ei pea erinevalt töötajast tegema tööd isiklikult.
6.8.Töötajate registri kandel ei ole õiguslikku tähendust. Olamer OÜ on vastustajale selgitanud, et K. K. on töötajate registris määratletud ekslikult töötajana, mitte töövõtjana.
6.9.Ka hüpoteetilises olukorras, kui kaebaja lugeda töölepingulise suhte pooleks, on kaebaja sisuliselt täitnud ettekirjutuse nõuded. 19.08.2016 vastustajale esitatud vastus ettekirjutusele sisaldab tegelikkuses kõiki viidatud raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Kaebajal ei ole võimalik detailsemat uurimist, sh dokumentide kogumist läbi viia. K. K. suhtes olemasolevad ja töövõttu puudutavad andmed on kõik vastustajale esitatud ning täiendav, mh vastustaja 19.07.2016 kirjas esitatud dokumentide esitamine tähendaks juba nende tagantjärele vormistamist. Vastustajale 19.08.2016 esitatud dokument vastab akti nõuetele Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ § 4 lg 8 järgi. Samas väljendab 19.08.2016 dokument selgelt, et tegu polnud tööõnnetusega ning et kaebaja Korra alusel uurimist läbi ei vii. Seega on ettekirjutus täidetud.
6.10.Kuna ettekirjutus on täidetud, on sunniraha määramise otsus põhjendamatu.
6.11.Täiendavates 21.02.2017 seisukohtades märkis kaebaja järgmist. Kui lepingupoolte vahel ei ole vaidlust lepingu olemuse ja eesmärgi üle, siis ei saa vastustaja sellist vaidlust ka tekitada. Vastustajal on pädevus teha järelevalvet eelkõige töötingimuste, mitte kolmandate isikute vahelise suhte kvalifitseerimise üle. Raha tasumine oli ette nähtud objektipõhiselt, s.t kokkupandud lava eest tasuti 4(21)
3-16-1815 konkreetne summa, mille K. K. enda äranägemise järgi jagas A. H.i ja K-K. K.iga. Vastustaja viidatud kohtupraktika lähtub ennekõike lepingulise suhte poolte vahelisest vaidlusest lepingu olemasolu üle. Ka juhul, kui kohus peaks pooltevahelise suhte lugema töölepinguliseks, on ettekirjutus sisuliselt täidetud ja selle alusel sunniraha kohaldamine on olnud seadusevastane. Ettekirjutus on täidetud vastustajale 19.08.2016 edastatud dokumendiga. 19.08.2016 dokumendis on selgelt öeldud, et poolte vahel oli töövõtuleping, seega on dokumenti võimalik käsitleda ka tööõnnetuse uurimise lõpus koostatava aktina, mistõttu ettekirjutuse nõuded on täidetud. Vastustaja ei ole haldusmenetluse jooksul kaebajale kordagi selgitanud, mida tuleb muuta ja/või veel teha, et tööõnnetuse uurimise nõuded oleks täidetud. Vastustaja on täielikult jätnud täitmata selgitamis- ja põhjendamiskohustuse, jättes kaebajale selgitamata, milliseid puuduseid on vaja 19.08.2016 dokumendis kõrvaldada.
Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb selle vastu, esitades järgmised seisukohad.
7.1.Tööinspektsioonil on kehtiva õiguse järgi riikliku järelevalve pädevus töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise üle töökeskkonnas ning õigus kohaldada riikliku järelevalve erimeetmeid seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses, sh vastavalt töökeskkonna osakonna põhimäärusele tööõnnetuste ja kutsehaigestumise juhtumite uurimine ja analüüsimine; tööinspektorite nõustamine ja kontrollimine töökeskkonna järelevalve teostamisel ning tööõnnetuste ja kutsehaigestumise juhtumite uurimisel.
7.2.Tööõnnetuse faktiliste asjaolude kiireks välja selgitamiseks on tööohutuse tagamises seisnev oluline avalik huvi ja töötaja õiguste tagamine. Uurimist ei tohi takistada, et hinnangu andmine asjaosaliste vahelistele tsiviilõiguslikele suhetele võib osutuda keerukaks. Tööinspektsioonile antud volituste kasutamine ei saa sõltuda sellest, kas töölepingule iseloomulike tunnustega suhe on vormistatud töölepinguga või mõne võlaõigusliku lepinguna. Töölepingulisest suhtest vastupidise tõendamiseks ei piisa üksnes lepingu pealkirjast või paljasõnalisest väitest, et poolte tahteks oli sõlmida suuline töövõtu- või käsundusleping, kui seda tõendada pole võimalik.
7.3.Seadusandja on töölepingu mõistet käsitlenud materiaalselt, sätestades töölepingu seaduse (TLS) §-s 1 töölepingu üldised tunnused ja eelduse, et tööd tehakse töölepingu alusel. Kõik töölepingud (sõltumata vormist) alluvad Tööinspektsiooni järelevalvele.
7.4.Tööleping erineb töövõtulepingust (VÕS § 635) tööd tegeva isiku otsustusvabaduse ja alluvuse määra poolest: erinevalt töövõtjast on töötaja allutatud tööandja juhtimisele ja kontrollile. Tööleping on suunatud tööprotsessi õiguslikule reguleerimisele ja selle kaudu tööandja eesmärgi saavutamisele. Kui töö tegija lahendab jooksvaid probleeme, olles tööandjale pidevalt kättesaadav, täites tema juhiseid ja alludes asutuse sisekorrale, on tegemist töölepinguga. Kaebaja juhatuse liikme O. Murumaa ütluste ja töötamise registri kande põhjal asus tööinspektor-uurija seisukohale, et K. K. oli suurel määral töö tegemisel sõltuv tööd pakkuvast isikust, sest projekti protsessi juhtis kaebaja esindaja, kelle korraldustele K. K. allus, olles arvamusel, et ta on tavapärane töötaja. Töötamise registri kanne viitab tööandja vastuolulisele seisukohale lepingu olemuse kohta. 5(21)
3-16-1815
7.5.Kohtupraktika kohaselt loetakse vaidluse korral lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui õigussuhte tunnuste põhjal pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Sisuliselt on tegemist pööratud tõendamiskohustusega, mille raames tuleb väidetaval tööandjal vaidluse korral tõendada, et tegu on muu võlaõigusliku lepinguga, mitte töölepinguga. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et pooled, sõlmisid töölepingust erineva lepingu.
7.6.Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et 19.08.2016 vastus ettekirjutusele sisaldab kõiki tööõnnetuse raporti eesmärgist tulenevaid sisulisi andmeid. Tööandja on 19.08.2016 vastuses edastanud küll sündmuste kirjelduse, kuid pole esitanud uurimise lõpetamise põhjendust ega esitanud kirjalikke tõendeid, mis kinnitaks, et poolte tegelik tahe oli sõlmida võlaõiguslik leping, mis välistaks õnnetusjuhtumi käsitlemise tööõnnetusena.
7.7.Kaebaja pole viinud läbi 14.07.2016 toimunud tööõnnetuse nõuetekohast uurimist ega esitanud Korra § 4 lõikes 4 nimetatud tööõnnetuse raportit või § 4 lõikes 8 nimetatud akti. Kuna tööinspektor leidis, et kaebaja ja kannatanu vahel suuliselt sõlmitud lepingul olid kõik töösuhtele iseloomulikud tunnused, oli tööinspektoril olemas ka alus teha kaebajale ettekirjutus õnnetusjuhtumi tööõnnetusena menetlemiseks ja uurimise tulemuste kohta kirjaliku dokumendi (raport/akt) koostamiseks ning hoiatada teda ka ettekirjutuse täitmata jätmise tagajärgede eest.
7.8.Vastustaja ei nõustu ka kaebaja sisuliste põhjendustega, miks kõnelaust suhet ei saanud pidada töösuhteks. Kehtiv õigus ei keela töötajal samal ajal mitme tööandja juures töötada (v.a kui vastavasisuline piirang ei tulene nt töölepingust). Asjaolu, et K. K. oli töölepingu alusel tööl ka Jazz Pesulad OÜ-s, ei tähenda, et ta ei saanud samaaegselt sõlmida töölepingut kaebajaga. TLS ei keela sõlmida pooltel tähtajalist töölepingut, kui seda õigustavad töö ajutisest tähtajalisest iseloomust tulenevad mõjuvad põhjused, eelkõige töömahu ajutine suurenemine või hooajatöö tegemine. Kui töölepingu kestus ei ületa kahte nädalat, ei nõua seadus ka kirjaliku töölepingu sõlmimist (TLS § 4 lg 5, § 9 lg 1), samuti võib lühiajalise töösuhte puhul kokku leppida ühekordses tasus (TLS § 33 lg 1). Tööks juhiste andmine või töökoha määratlemine objektipõhiselt pole iseloomulikud vaid töövõtulepingule – ka töösuhtes tuleb pooltel kokku leppida tööülesannetes (sh võivad need seonduda vaid konkreetse projektiga) ning töötajale teatavaks teha töötamise koht (TLS § 5 lg 1). Oma töövahendite kasutamine ei muuda poolte vahelist õigussuhet automaatselt töövõtusuhteks. Ka A. H. ning K-K. K. on kaebaja tehtud töötamise registri kande kohaselt töötanud töölepingu alusel. On arusaamatu, miks sõlmis kaebaja töölepingud A. H. ja K-K. K.ga, kui nemad tõi objektile K. K.. Kui ühe inimese puhul eksliku registrikande tegemine võib mõistetav olla, ei ole see eluliselt usutav kolme töötaja puhul.
7.9.Põhjendamatu on väita, et töötamise registri kanne ei oma õiguslikku tähendust. Töötamise registris sisalduvad andmed on aluseks töötamisega kaasnevate sotsiaalsete tagatiste (ravikindlustus, pension, töötuskindlustushüvitis jne) õiguse saamiseks eriseadusega ettenähtud juhtudel ning töötamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimisel.
6(21)
3-16-1815
7.10.Vastustaja möönab, et ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud tööinspektori järelduseni jõudmist, kuid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktika võimaldab ka täiendavat põhjendamist kohtumenetluses.
7.11.Vaidlustatud ettekirjutus ja sunniraha rakendamise hoiatus vastavad HMS § 54 nõuetele ja puudub alus nende tühistamiseks.
Kolmas isik ei ole esitanud kirjalikke seisukohti. Kohtuistungil selgitas ta, et tema eesmärgiks oli täiendava tasu teenimine ning ta ei pööranud tähelepanu lepingu vormistamisele. Kolmanda isiku väitel kasutas ta võimalust OÜ-s Olamer teenida lisasissetulekut põhitööst vabal ajal. Tegemist oli lühiajalise töötamisega, mille eesmärk oli lava õigeaegne valmimine. Kokku oli lepitud töö eesmärgis ja tähtajas. Kolmas isik on kasutanud töö tegemisel ka osaliselt enda tööriistu. Põhiliselt tagas töövahendid ja ka isikukaitsevahendid OÜ Olamer. Lava ehitusele võttis ta kaasa ka kaks enda tuttavat.
KOHTU PÕHJENDUSED
Asjas on vaidlustatud kaebajale adresseeritud ettekirjutus, millega Tööinspektsioon kohustas kaebajat viima läbi tööõnnetuse uurimise ning esitama Tööinspektsioonile uurimistulemusena koostatud dokumendi. Samuti on vaidlustatud ettekirjutuse täitmata jätmise eest sunniraha määramise otsus. Vaidlus on selle üle, kas vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane, kas kaebaja on täitnud vaidlustatud ettekirjutuse ning kas oli põhjendatud määrata sunniraha põhjusel, et ettekirjutus on täitmata.
Vaidlustatud ettekirjutuse tegemise menetlus sai alguse vastustajale 19.07.2016 esitatud arsti teatisest, mille kohaselt toimus 14.07.2016 Olamer OÜ töötaja K. K.ga (praeguses haldusasjas kolmas isik) õnnetusjuhtum. Tõenditest kogumis (sh kohtuistungil vande all antud ütlused) ilmneb, et K. K. kukkus Tartus Rally Estonia ürituse lava paigaldamisel lava ülaosas bännerit kinnitades. Vastustaja algatas sellele teatisele tuginedes omapoolse menetluse tööõnnetuse asjaolude selgitamiseks. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas K. K. ja OÜ Olamer vaheline suhe on töölepinguline või võlaõiguslik (töövõtu)suhe ning sellest olenevalt, kas toimunud õnnetusjuhtum oli tööõnnetus.
Kaebaja väitel on vastustaja põhjendamatult sekkunud tema ja kolmanda isiku vahelisse lepingulisesse suhtesse, mida kaebaja peab võlaõiguslikuks töövõtusuhteks. Kaebaja seaduslik esindaja kinnitas tööõnnetuse uurimise menetluses vastustajale ütlusi andes, et tal oli K. K.ga suuline töövõtuleping (tl 12) ning on kohtumenetluses järjekindlalt sellel seisukohal.
TTOS reguleerimisalaks on töötaja tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel, töötervishoiu ja tööohutuse korralduse ettevõtte ja riigi tasandil, vaidemenetluse korra ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest (TTOS § 1 lg 1). TTOS § 1 lg-test 1-3 ilmneb, et selle seaduse kohaldamisalasse kuulub töötamine laiemas mõttes, kuid ei nähtu selle kohaldumine võlaõiguslikes suhetes.
7(21)
3-16-1815 TTOS § 25 lg 1 sätestab, et riiklikku järelevalvet selles seaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete täitmise üle teostab Tööinspektsioon. TTOS § 25 lg 5 kohaselt on Tööinspektsioon muu hulgas kohustatud uurima surmaga lõppenud tööõnnetusi ning vajaduse korral kutsehaigusjuhtumeid ja teisi tööõnnetusi (p 1) ning teostama järelevalvet tööõnnetuste uurimise ning tööõnnetuste ja kutsehaiguste ennetamise abinõude rakendamise üle (p 2). Tööinspektsioonil on järelevalvepädevus ka töölepingu seaduse (TLS) § 115 lg-s 1 loetletud TLS sätete üle.
Tööinspektsiooni põhimääruse § 9 lg 1 kohaselt oma põhiülesannete täitmiseks Tööinspektsioon kavandab, koordineerib ja teostab riiklikku järelevalvet töötervishoidu, tööohutust ja töösuhteid reguleerivate õigusaktide täitmise üle töökeskkonnas ning kohaldab riikliku järelevalve erimeetmeid seaduses ettenähtud alustel ja ulatuses. Tööinspektsiooni töökeskkonna osakonna põhimääruse kohaselt kuulub osakonna põhiülesannete hulka muude ülesannete seas ka tööõnnetuste ja kutsehaigestumise juhtumite uurimine ja analüüsimine. Kohtupraktikas on leitud, et tööõigus kuulub nii traditsiooniliselt kui ka olemuslikult valdavalt eraõigusesse, kus toimivad eraõigusele omased õiguskaitsevahendid. Avalik-õiguslike vahendite kasutamist tööõiguses saab lubada piiratud ulatuses sfääris, kus teatud töösuhted on seotud üldise ehk avaliku huviga. Kui avalikust huvist lähtuvalt leitakse olevat vajalik kaitsta töösuhteid avalik-õiguslike vahenditega, siis saab see toimuda üksnes seaduse alusel. Avaliku võimu sekkumine eraõiguslikku sfääri saab toimuda seadusega kindlaks määratud tingimustel ja ulatuses (Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-41-00, p-d 3 ja 4).
12.TTOS § 24 lg-s 6 sätestatud volitusnormi alusel kehtestab tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise korra Vabariigi Valitsus. Vabariigi Valitsuse 03.04.2008 määrusega nr 75 on kehtestatud „Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord“ (edaspidi Kord). Tööandja peab tööõnnetust uurima (Korra § 4 lg 1) ning uurimise läbi viima hiljemalt 10 tööpäeva jooksul pärast tööõnnetuse toimumist. Uurimine lõpeb määruse lisas 2 toodud vormi kohase raporti koostamisega (§ 4 lg 4). Kui uurimise käigus selgub, et tegemist ei ole tööõnnetusega, lõpetab tööandja Korra § 4 lg 8 kohaselt uurimise ja koostab akti, milles kirjeldab vabas vormis õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitab uurimise lõpetamise põhjuse. Akti allkirjastavad tööandja esindaja ja töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik. Tööandja esitab akti Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ja kannatanule või tema huvide kaitsjale kolme tööpäeva jooksul pärast õnnetusjuhtumi uurimise lõpetamist. Korra § 5 lg 8 sätestab, et kui tööandja on esitanud Korra § 4 lõikes 8 nimetatud akti, kuid tööinspektor uurimise või järelevalve käigus tuvastab, et tegemist oli tööõnnetusega, on tal õigus ettekirjutusega nõuda tööandjalt akti tühistamist ja õnnetusjuhtumi menetlemist tööõnnetusena.
13.Kirjeldatud pädevust ja ülesandeid silmas pidades ei saa vastustaja loobuda menetlemisest võimaliku tööõnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks põhjusel, et tööandja, kellega kujunenud õigussuhte raames õnnetus toimus, ei pea lepingulist suhet töölepinguliseks ega sellest lähtuvalt juhtumit tööõnnetuseks. Ka vastustaja osundatud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) 2007.a. koostatud „Tööinspektori dokumendimapp“ 1 viitab vajadusele töötegijate õigusi laiemalt kaitsta: „ [---]Kaasaegse tööõiguse ning tööohutuse ja töötervishoiu seaduste alusel peavad tööinspektorite õiguslikud volitused olema laiad –need
Arvutivõrgus kättesaadav aadressil : http://osh.sm.ee/good_practice/ILO-dokumendimapp.pdf
8(21)
3-16-1815 peavad kehtima igas olukorras kõigile töötajatele. [---] Kui teatavad töötajate liigid on kaitsva õigustiku alt väljas, peavad inspektsioonid välja töötama strateegia, mis tagab järelevalvetegevuse tegeliku laienemise kõigile neile liikidele.“
Kohus on seisukohal, et saades tööõnnetuse tunnustele viitava teabe, on vastustaja kohustatud ja õigustatud talle TTOS ning selle alusel antud aktidele vastavalt järelevalvefunktsiooni teostama ning sellega ei sekkuta põhjendamatult eraõiguslikesse suhetesse. Nagu ka praeguse vaidluse puhul, ei pruugi vahetegu töölepingu alusel ja võlaõiguslikus suhtes töötamise vahel olla ilmselge. Sarnastel tingimustel tööd tegevad isikud ei tohi töö tegemisel toimunud õnnetusjuhtumi korral sattuda põhjendamatult halvemasse olukorda ega jääda ilma soodsamast kohtlemisest, mis tuleneks õnnetusjuhtumi kvalifitseerimisest tööõnnetusena pelgalt seetõttu, et pooled on (sh ka teadmatusest või eksituse tõttu) nimetanud nendevahelise suhte töölepingulisest erinevaks suhteks. Tulenevalt Korra § 1 lg-st 2 ja § 11 lg-st 2 toimub töötajaga juhtunud õnnetusega sarnaselt teavitamine ka füüsilisest isikust ettevõtja raske või surmaga lõppenud tööõnnetuse puhul, kui ta töötab samal töökohal koos ühe või mitme tööandja töötajatega ning täidetakse Korra lisana 3 kehtestatud vormikohane raport.
14.Vastustaja tugines vaidlustatud ettekirjutust andes TTOS § 24 lg-tele 1 ja 2 ning Korra § 4 lg-tele 1, 4 ja 5 ning selgitas § 4 lg-s 8 sätestatut. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole esitanud talle ei Korra § 4 lg-s 4 nimetatud raportit ega § 4 lg-s 8 nimetatud akti. Tööõnnetus on vastavalt TTOS § 22 lg-le 1 töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg 3 kohaselt teatab arst raskest ja surmaga lõppenud tööõnnetusest ning töötajale tööõnnetuse tagajärjel ajutise töövõimetuse määramisest viivitamata kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Tööinspektsiooni kohalikule asutusele. Ka praegusel juhul on vastustaja sellise arsti teatise saanud. Arst ei ole isikuks, kes peaks oskama isikute vahelist töö tegemisel tekkivat õigussuhet kvalifitseerida. Õigusliku kvalifikatsiooni andmise pädevus ja selleks vajalik erialateadmine ning asjatundlikud töötajad on vastustajal, kellel on tööõnnetuste uurimise kohustus ja pädevus (TTOS § 24 lg 4 ; Korra § 5 lg 2).
15.Ettekirjutuse õiguspärasuse ja selle täidetuse hindamisel on oluline, kas tegemist oli töölepingulise suhtega, ja kas kaebaja pidanuks koostama ning vastustajale esitama raporti vastavalt Korra § 4 lg-le 4, või võlaõigusliku (töövõtu)suhtega ning Korra § 4 lg-s 8 sätestatud olukorraga, kus kaebaja pidanuks uurimis lõpetama ja koostama selles sättes nimetatud akti. Juhul, kui ilmneb, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, on poolte vahel vaidlus ka selles, kas kaebaja 19.08.2016 vastuses (tl 15-16) esitatu vastab sisuliselt Korra § 4 lg-s 8 sätestatud akti tunnustele ning kas selle esitamisega saab lugeda ettekirjutuse täidetuks.
16.Vastustaja viitas 04.08.2016 kirjas (tl 13-14) tööandja kohustusele 10 päeva jooksul tööõnnetuse toimumisest läbi viia uurimine tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste väljaselgitamiseks ning selle tulemusena esitama vormikohase raporti ja uurimistoimiku. Samas selgitas vastustaja, et juhul, kui selgub, et tegemist ei olnud tööõnnetustega, tuleb allkirjastada akt, milles on vabas vormis kirjeldatud õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitatud uurimise lõpetamise põhjus.
9(21)
3-16-1815
17.Kaebaja on seisukohal, et tema ja kolmanda isiku vahel ei olnud töölepingulist, vaid võlaõiguslik suhe VÕS § 635 lg 1 tähenduses. Kaebaja juhatuse liige O. Murumaa andis 25.07.2016 vastustajale selgituse (tl 12), et Olamer OÜ ja K. K. vahel oli töövõtuleping, mitte tööleping, mistõttu ei ole kaebajal TTOS-st ning alamatest aktidest tulenevaid tööandja kohustusi. Vastustaja on seisukohal, et poolte vaheline suhe vastab töölepingu tunnustele ning kaebaja ei ole tõendanud, et tegemist oleks teistsuguse lepinguga.
18.VÕS § 635 lg 1 järgi kohustub töövõtulepinguga üks isik valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. TLS § 1 lg 1 sätestab, et töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Kui isik teeb teisele isikule tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele oodata üksnes tasu eest, eeldatakse, et tegemist on töölepinguga (§ 1 lg 2). Töölepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille kohaselt töö tegemiseks kohustatud isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev (lg 4).
19.Praegusel juhul ei ole vaidlust selles, et poolte vahel pole sõlmitud kirjalikku lepingut, mis aitaks mõista poolte vahel sõlmitud kokkuleppe olemust ja poolte tahet. Kohus nõustub vastustajaga, et kirjaliku lepingu puudumine ei määra töölepingu eristamist töövõtulepingust. Tööleping sõlmitakse üldjuhul kirjalikult (TLS § 4 lg 2 ls 1) ja tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd, mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest (ls 2). Töölepingu kirjalikust vormist lubab seadus erandi juhuks kui töölepingu kestus ei ületa kahte nädalat (TLS § 4 lg 5), kuid kirjaliku vormi järgimata jätmine ei too ka pikemaajalise töötamise korral kaasa töölepingu tühisust (TLS § 4 lg 4). Praeguse vaidluse ajendanud juhtum leidis aset ajal, mil töötamine sellel objektil toimus 11.07.2016-18.07.2016, st alla kahe nädala (vt nt kaebuse p 3.5). Kuigi töötamise registri kannetes (väljatrükk tl 55) on töötamise algusajaks 11.07.2016 ja lõpuks 31.08.2016, selgita kaebaja seaduslik esindaja O. Murumaa, et kanne tehti pikema aja kohta kuni hooaja lõpuni, et lühiajaliste töötamiste korral ei peaks iga kord uut kannet tegema.
20.TLS § 1 mõtte kohaselt tuleb töösuhte tuvastamisel teha kindlaks eelkõige see, kas töötaja on tööülesannete täitmisel tööandjaga alluvusvahekorras, st kas väidetaval tööandjal on õigus korraldada tööprotsessi, anda töötajale juhiseid ja kontrollida tööd ning töötaja on kohustatud alluma tööandja korraldustele, juhistele ja töökorrale. Kohtupraktikas on töölepingulise suhte määratlemisel määravaks kriteeriumiks töö tegemine õigussuhte teisele poolele ja selle eest tasu saamine; allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile ning korralduste andmine (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 21).
21.Vaidlust ei ole selles, et K. K. tegi kaebajale tööd tasu eest. Kolmas isik on vande all ütlusi andes selgitanud, et tasu maksti objektipõhiselt. Samuti ei vaielda, et töö oli lühiajaline ja ajutine ning selle eesmärgiks oli konkreetseks ürituseks (Rally Estonia) lava püstitamine. Vastustaja märgib õigesti, et lühiajalise töötamise korral on ka töölepingulise suhte puhul õiguspärane ühekordne tasu maksmine, st tegemist on erijuhuga võrreldes pikemaajalise töösuhtega, kus tööandja on kohustatud maksma töö eest töötasu kokkulepitud tingimustel ja ajal (TLS § 28 lg 2 p 2) ning töötasu tuleb maksta üldjuhul üks kord kuus, kuid seadus võimaldab kokku leppida lühemat tähtaega (TLS § 33 lg 1).
22.Asjaolu, et kolmas isik töötab töölepingu alusel Jazz Pesulad OÜ-s, ei välista tema töötamist ka teise tööandja (sh kaebaja) juures töölepingu alusel. Ka kohtupraktikas (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-15, p 21) on leitud, et pole keelatud, et töötajal on samal ajal kaks 10(21)
3-16-1815 töölepingut erinevate tööandjatega, ning seda isegi olukorras kui nende ese vähemasti osaliselt kattus. Seega on ekslik kaebaja lähenemine nagu välistaks töölepingu alusel põhitöökohal töötamine muu tööandjaga lühiajalise töötamise korral töölepingulise suhte. Vaidlust pole ka selles, et kolmas isik on tööd teinud füüsilise isikuna, mitte ettevõtjana ning ta kinnitas kohtuistungil, et ei tegutse füüsilisest isikust ettevõtjana ega äriühingu raames.
23.Kui lepinguga on töötajale võimaldatud teatav iseseisvus nt töö tegemise viisi, aja ja koha valikul, on töösuhte kindlakstegemiseks muuhulgas oluline töötaja alluvuse määr ehk see, mil määral ta oli seotud tööandja korraldustega töö tegemise viisi, aja ja koha kohta (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsus asjas nr 3-2-1-41-11, p 14 ja seal viidatud kohtupraktika). Just töötaja ja tööandja sõltuvussuhte suurem määr eristab töölepingut eelkõige teistest tsiviilõiguslikest lepingutest (Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05, p 15). Riigikohus on leidnud, et kriteeriume, mille alusel toimub õigussuhte vastavuse kontroll töösuhtele (kes korraldab ja juhib lepingu kohaselt tööprotsessi; kes määrab töö tegemise aja, koha ning viisi; kes maksab töövahendite eest; kellel lasub töö tegemisega kaasnev riisiko; kes saab tulu või kasumi; kas tööd tegev isik on arvatud organisatsiooni töötajate koosseisu ning kas ta allub selle sisekorrale) tuleb vaadelda kogumis (viidatud otsus asjas nr 3-2-1-3-05, p 15).
24.Kaebaja seaduslik esindaja (O. Murumaa) selgitas kohtuistungil vande all ütlusi andes, et OÜ-s Olamer töötab tavaliselt kuus inimest, ütluste andmise ajal aga temaga kokku neli. O. Murumaa selgitas, et äriühing tegeleb kontsertlavade ning telkide ehituse ja rendiga jms. Suveperioodil on vajadus täiendava tööjõu järele. Tavaliselt on tegemist ühe-kahe päevased töötamisega ning praktika lepingute osas on olnud erinev (sõlmitud on nii kirjalikke kui ka suulisi lepinguid), sellist töötamist on kaebaja praktikas käsitletud töövõtuna. Muul ajal ei ole lavade paigaldamise järele sellist nõudlust ja saadakse hakkama tähtajatu lepinguga töötajatega. Eelnvast ilmneb, et töö, mida kolmas isik tegi oli selline, mida võinuks teha ka kaebaja enda alalised töötajad. Vaidlust pole, et kolmas isik ei kuulu kaebaja pideva töötajaskonna hulka. O. Murumaa ütluste kohaselt ei osalenud K. K. Olamer OÜ töövälistes tegevustes (jõulupeod vms). Kaebajal on Rally Estonia’ga pikemaajaline koostöö. K. K.ga oli kaebaja esindaja tuttav umbes pool aastat (2015. aastast), K. K. on avaldanud soovi tööd teha ning O. Murumaa helistas enne lava ehitamise algust ning küsis, kas K. K. on sobival ajal vaba ning kas tal on kedagi endaga kaasa võtta. Nii kolmas isik kui ka O. Murumaa on vande all selgitanud, et lepiti kokku töö kogumaksumus, Olamer OÜ maksis nii K. K.le, kui ka tema kaalastele, kellega koos tööd tehti (A. H. ja K-K. K.). Asja materjalidest, sh K. K. vande all antud ütlustest ilmneb, et O. Murumaa andis K. K.le teada võimalusest Rally Estonia lava ülespanekul tööd saada ja K. K. kutsus endaga kaasa ka eelnevalt nimetatud isikud. K. K. tegi arvutused mahtude ja panuse kohta, Olamer OÜ maksis O. Murumaa vande all antud ütluste kohaselt ülekandega töötasu kõigile kolmele füüsiliste isikutena.
25.Kaebaja on leidnud, et K. K. oli töö tegemise protsessis iseseisev, ta ei allunud kaebaja juhtimisele ega töö sisekorrale, vaid oli seotud lepingu eesmärgi (lava püstitamine) saavutamisega. Vaidlust pole selles, et tegemist oli eesmärgiga, mis tuli konkreetse ürituse (autoralli toimumine konkreetsel ajavahemikul) ajalist raami arvestades saavutada kindlaks tähtajaks. Pelgalt selline tähtajalise eesmärgi määratlemine ei välista veel töölepingulist suhet. Samuti ei välista seda asjaolu, et töö tuli teha lava valmimise asukohas, vaid töö eripära juures oli see ainuvõimalik.
11(21)
3-16-1815 Kaebaja ja kolmas isik on ühtviisi väitnud, et eesmärk oli töö vajalikuks hetkeks valmis saada. K. K. on kinnitanud, et ta oli vaba töö tegemise aega valima. Kolmas isik ei ole väitnud, et ta olnuks kuidagi seotud kaebaja poolt kehtestatud tööaegade või –režiimiga ning tema ütluste kohaselt ei olnud puhkeaeg ega lõunapausid kokku lepitud. Samas ei saa lühiajalise ja kindlale tähtjale orienteeritud lõpptulemuse puhul ka töölepingu alusel töötades välistada tavapärasest tööajast erinevat tööaega (sh ületunnitöö, kõrvalekaldeid igapäevasest või –nädalasest puhkeajast), kui töö olemus eeldab sellega kindlaks ajaks lõpule jõudmist.
26.Eelnevalt viidatud kohtulahenditest ilmneb töölepingulise ja võlaõigusliku suhte eristamise kriteeriumina alluvussuhte olemasolu ning kontrolli- ja juhtimisfunktsioonide täitmine ning milline oli kolmanda isiku iseseisva otsustamise määr. Kolmas isik kinnitas kohtuistungil vande all, et ei tajunud enda ja O. Murumaa (kaebaja juhataja) vahel alluvusvahekorda, pigem oli vaja töö valmis teha Siiski on ta selgitanud, et lava valmis etteantud jooniste järgi ning seda kinnitas oma 25.07.2016 antud ütlustes vastustajale ka O. Murumaa (tl 12). K. K. ütluste kohaselt on tööd juhendanud O. Murumaa. Ütlustest järeldub, et O. Murumaa viibis objektil ja korraldas tööd. K. K. ütluste kohaselt olid töövõtted teada ning enamasti samad, kuid lahendused erinevate lavade puhul on erinevad. Ka O. Murumaa kinnitas, et K. K. oli sarnast tööd varem teinud ja töövõtted olid talle tuttavad ning ta andis täpsemad juhised ka temaga kaasas olnud isikutele, kellega koos töötati. Vande all antud ütlustest selgub, et K. K. on ka saanud taoliste tööde tegemiseks eelneva väljaõppe Kontsertlavade Paigaldus Tartu OÜs (T. S. poolt), olles seal osalenud omal algatusel, kui ta veel Olamer OÜga seotud ei olnud. Seega ei eeldanud ülesande lõppeesmärgi saavutamine, et tellija (kaebaja) esindaja pidanuks tööprotsessi üksikasjalikult juhtima ja suunama. K. K. selgitas, et probleemide tekkimisel (töövahendi puudumise vms) lahendab võimalusel need ise, kui on suurem probleem, võtab Olariga (O. Murumaa) ühendust. Mistahes äriühingu igapäevatöös on tavapärane, et töötajad teavad üldjoontes oma tööülesandeid ning seda, kuidas jõuda soovitava lõpptulemusena ega vaid järjepidevat juhendamist ega järelevalvet.
27.Töölepingulisele suhtele on ka omane, et töötaja peab tööd tegema isiklikult. Ka praegusel juhul on ilmnenud, et kaebaja esindaja kutsus tööle K. K., kuna tundis teda varasemast ja teadis tema vastavat kogemust, samas uuris ta võimaluse järele leida veel inimesi, kes võiksid seda tööd teha. Nii K. K. kui tema poolt kaasa kutsutud isikud on kaebaja poolt kantud töötamise registrisse ning O. Murumaa ütluste kohaselt maksti neist igaühele ka nende töötasu. K. K. ülesandeks oli küll töötundide üle arvet pidada ja vastavad kokkuvõtted kaebajale anda. Samuti andis ta enda kaaslastele juhtnööre, kuna tundis tehtavat tööd oma varasemast kogemusest. Eelnevast ei saa aga järeldada, et nad poleks iseseisvalt ja isiklikult tööülesandeid täitnud.
28.Eelnevalt viidatud kohtupraktika on töö- ja võlaõigusliku suhte eristamisel pidanud oluliseks arvestada ka, kes maksab töövahendite eest. Nii kaebaja esindaja kui ka kolmanda isiku ütluste kohaselt olid K. K.l endal olemas elementaarsed töövahendid (haamer, mõõdulint, vahel oli K. K. sõnul kaasas ka enda akutrell). Lava ülesseadmine eeldas ka tööd kõrgustes, ning selleks vajalikud vahendid olid kaebajal. Suuremad tööriistad ja –vahendid võimaldas kaebaja ning konkreetselt Tartus Rally Estonia lava ehitamiseks saadi need Tartu laost. K. K. märkis kohtuistungil ütlusi andes, et sellist tööpakkumist saades eeldab ta, et töövahendid ja turvavahendid tuleks ettevõtja poolt ning vastasel korral ei võtaks ilmselt sellist pakkumist vastu. Ta kinnitas, et isiklikku ohutusvarustust pole ta soetanud, kuna see on kallis, ning ta ei tee seda tööd pidevalt. K. K. ütluste kohaselt teadis ta ohutusvarustuse kasutamise vajadust ning 12(21)
3-16-1815 et selline varustus (nt rakmed, kiivrid) on Olamer OÜ Tartu laos saadaval. Samuti seda, et tööde alustamisel käsitles O. Murumaa ka isikukaitsevahendite teemat. Ta selgitas, et kõnealuse juhtumi toimumise eel oli auto tööriistu täis ning turvavarustus ei mahtunud autosse. Ka O. Murumaa ütluste kohaselt on ohutusvarustus (nt turvarakmed kõrgustes töötamiseks) nende laos olemas ning Olamer OÜ tagab töötamise ohutuse ka ühekordselt tööle tulevatele inimestele, kellel endal tavaliselt sellist varustust ei ole.
29.Vastustaja peab õigussuhte kvalifitseerimisel määravaks ka, et kaebaja on nii K. K. kui ka temaga koos töötanud isikute töötamist töötamise registris kajastanud töötamisena töölepingu alusel. Töötamise register on maksukorralduse seaduse § 251 kohaselt maksukohustuslaste registri alamregister, mida peetakse Maksu-ja Tolliametile, Tööinspektsioonile, Eesti Töötukassale, Eesti Haigekassale, Sotsiaalkindlustusametile ning Politsei-ja Piirivalveametile seadusega pandud ülesannete täitmise tagamiseks. Tööd võimaldav isik on kohustatud töötamise registris registreerima seaduses nimetatud isikutöötamise alustamise, peatumise ja lõpetamise ning töötamise liigi. Töötamise registris sisalduvad andmed on aluseks töötamisega kaasnevate sotsiaalsete tagatiste nagu ravikindlustus, pension, töötuskindlustushüvitis jne tuvastamisel eriseadusega ettenähtud juhtudel ning töötamisega seotud kohustuste täitmise kontrollimisel. O. Murumaa ütluste kohaselt ei teadnud ta õiguslikke nüansse ega saanud kandeid tehes aru, et „VÕS“ tähendab võlaõiguslikke lepinguid. Seega on kõik kaebaja ajutised töötajad registreeritud töötamise registris töölepingulistena ning suvehooaja lõpuni, et vältida kannete pidevat tegemist. Hoolimata töötamise registri õiguslikust tähendusest, mida on rõhutanud vastustaja, ei saa siiski töö- ja võlaõigusliku lepingu alusel töötamise eristamisel registrikandele liigset tähendust omistada, sest kande tegijal ei pruugi olla piisavalt teadmisi õigussuhte kvalifitseerimiseks. Eelnevast võib teha pigem järelduse, et kaebaja on püüdnud täita talle seadusest tulenevat kohustust töötamise registris kandeid teha, kuid ei ole süüvinud nende õiguslikku olemusse ega erinvate kannete võimalikesse tagajärgedesse.
Kaebaja on rõhutanud poolte tahte määravat tähendust kaebaja ja kolmanda isiku suhte määratlemisel ning tugineb võlaõiguses omasele lepinguvabaduse põhimõttele (VÕS § 29 lg 1). Vaidluse korral lepingu olemuse üle loetakse TLS § 8 järgi, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Kohtupraktika kohaselt loeb kohus üksnes juhul, kui on ilmne, et vaidlusalune leping ei ole tööleping, poolte väidetest sõltumata tuvastatuks, et pooled ei sõlminud töölepingut (viidatud lahend asjas nr 3-2-1-41-11, p 14 ja seal viidatud lahendid). Senises kohtupraktikas on leitud, et juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu tsiviilõigusega reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks (viidatud otsus asjas nr 3-2-1-3-05, p 15, 18). Kuigi praeguses asjas ei toimu vaidlust lepingu olemuse üle lepingu poolte vaid tööandja ja järelevalveorganist vastustaja vahel, on see seisukoht kohtu hinnangul kohaldatav ka praegusel juhul. Eelnevat arvestades ei ole põhjendamatu vastustaja seisukoht, et töölepingust erinevat töötamist peab tõendama kaebaja ise.
Lepingulise suhte õiguslikul kvalifitseerimisel ei saa praegusel juhul omistada liigset tähendust sellele, et samal objektil koos K. K.ga töötanud A. H. on tööõnnetuse uurimise käigus ütlusi andes öelnud, et suusõnaline leping Olamer OÜ-ga oli tõenäoliselt 13(21)
3-16-1815 käsundusleping (tl 87) ja K-K. K., et töötab töövõtulepinguga (tl 88). Veel sama ütluste andmise käigus on K.-K K. märkinud, et tegelikult ta täpselt ei mäleta, mis leping neil Olamer OÜ-ga on. K. K. on Tööinspektsiooni tööinspektor-uurijale 09.08.2016 ütlusi andes öelnud, et tal oli O. Murumaaga suusõnaline kokkulepe ning K. K. arvates oli see tööleping (tl 89-89p). Samas on K. K. kohtuistungil vande all ütlusi andes kinnitanud, et tema eesmärgiks oli täiendavat sissetulekut teenida ning paberite vormistamisele ta tähelepanu ei pööranud. Kolmas isik ega temaga koos tööd teinud isikud A. H. ja K.-K. K. ei omanud erialaseid teadmisi nende ja kaebaja vahelisele suhtele õigusliku kvalifikatsiooni andmiseks (vt ütluste andjate haridustase tl 87-89) ning on eluliselt usutav, et nad ei pööranud erinevate lepinguliikide eristamisele ja nendega sõlmitavate suuliste kokkulepete võimalikele tagajärgedele tähelepanu.
Kohtu hinnangul nähtub eelnevast, et kaebaja ja kolmanda isiku vahelisel suhtel on terve rida töölepingulisele suhtele omaseid jooni ning kaebaja ei ole suutnud tõendada töölepingust erinevat töötamist. Kohtu arvates ei ole tõendatud, et kolmas isik oli oma tööprotsessis täielikult iseseisev ja üksnes lõpptulemusele orienteeritud, kuna on ilmnenud, et ta töötas olulises osas kaebaja kui tööandja töövahenditega, kasutades tema ohutusvahendeid ning tegutsedes kaebaja juhendite alusel. Samuti on ilmnenud, et kolmanda isiku ja temaga koos olnud töötajate tööd tasustas igaühe puhul eraldi kaebaja, arvestades neist igaühe poolt antud panust.
Ülaltoodust järeldab kohus, et kaebaja ja kolmanda isiku vahel oli töölepinguline suhe. Seda järeldust ei väära ka asjaolu, et Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 14.12.2016 määrusega (tl 81-82) on juhtumi suhtes karistusseadustiku § 197 lg 3 tunnustel alustatud menetlus kriminaalasjas nr 16278001043 lõpetatud kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 200 alusel KrMS § 199 lg 1 p-s 1 sätestatud aluse puudumise tõttu.
Tööinspektsiooni ettekirjutus on haldusakt, mille õiguspärasuse eeldused on sätestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 („Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.“)
33.1.Ülal viidatud sätetest ilmneb, et vaidlustatud ettekirjutuse (tl 8-9) andmiseks oli vastustajal pädevus ning ettekirjutus on antud kehtivale õigusele tuginedes. Kohtu hinnangul on ettekirjutus küll struktuurilt mõneti ebaülevaatlik, kuid selles on siiski õiguspärasele haldusaktile kohaselt õiguslikud ja faktilised alused, sh ülevaate varasematest toimingutest ning viide vastustaja 04.08.2016 kirjale, milles selgitati tööandja kohustust viia läbi tööõnnetuse uurimine ning milliseid dokumente on vaja esitada ning viide tööelu veebiportaalile. Selgelt väljendatud resolutsiooni sõnastuses „Viia läbi tööõnnetuse uurimine ning esitada uurimistulemusena koostatud dokument Tööinspektsioonile“. Samas on näidatud ettekirjutuse täitmise tähtaeg (19.08.2016).
33.2.Kohtu hinnangul on tegemist haldusaktiga, mis vastab HMS § 54 nõuetele, täidetud on selguse ja üheselt mõistetavuse (HMS § 55 lg 1) ning motiveerimisnõue (§ 56). Vastustaja on 19.07.2016 kirjaga nr 3-6/6697 (tl 10-11) kaebajale selgitanud kohustust ja andnud tähtaja esitada õnnetuse asjaolude väljaselgitamiseks vajalikud dokumendid, mida kaebaja ei ole täitnud (vt ka vastustaja 04.08.2016 kiri, tl 13-14). Vastustaja on 04.08.2016 kirjas juhtinud tähelepanu kohustusele esitada Tööinspektsiooni nõutud dokumendid, läbi viia tööõnnetuse asjaolude või põhjuste uurimine ning vormikohane raport või kui uurimise käigus on selgunud, et tegemist ei 14(21)
3-16-1815 ole tööõnnetusega, allkirjastada akt, milles on vabas vormi kirjeldatud õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitatud uurimise lõpetamise põhjus.
33.3.Vastustaja möönab vastuses kaebusele, et ettekirjutuses ei ole piisavalt põhjendatud tööinspektori järelduseni jõudmist, et tegemist on töölepinguga, kuid leiab samas, et HMS § 58 kohaselt ei saa pelgalt haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui selline rikkumine ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtupraktika on tunnustanud võimalust arvestada kohtumenetluses täiendavalt esitatud kaalutlusi, kui kohus on veendunud, et haldusorgan lähtus nendest kaalutlustest haldusakti andmisel (nt Riigikohtu 3-31-46-14, p 15 ja seal viidatud praktika). Vastustaja on kohtumenetluses põhjalikult selgitanud, miks tema arvates on alust pidada vaidlusalust õigussuhet töölepinguliseks ning kohus on veendunud, et samu kaalutlusi on vastustaja silmas pidanud ka ettekirjutuse andmisel. Sellele viitab ka vastustaja 11.08.2016 esialgne õiguslik hinnang Olamer OÜ ja L. K. vahelisele õigussuhtele juhtumi nr 3-6/6697 raames (tl 90-91), milles vastustaja õigustalituse peajurist on põhjendanud, miks on alust pidada seda töölepinguliseks suhteks. Kohus on veendunud, et selle juba 11.08.2016 kujunenud seisukoha on vastustaja aluseks võtnud ka vaidlustatud ettekirjutuse andmisel.
Vastustaja on selgitanud kaebajale tema seadusest tulenevat kohustust ja andnud võimaluse seda vabatahtlikult täita juba ettekirjutuse andmisele eelnenud menetluses. Vastustaja kirjades on olnud kättesaadavad ka kontaktandmed täpsustuste ja selgituste saamise vajaduse korral ning vastustaja on 04.08.2016 kirjas lisanud lingi tööelu portaalile (http://www.tooelu.ee/), kust menüü „tööandjale“ alt jõuab ka hõlpsasti tööõnnetuse uurimist ja vormikohase raporti esitamist käsitleva teabeni ning raporti vormini. Seega on vastustaja juba ettekirjutuse andmise eel kaebajale avaldanud oma seisukoha õigussuhte kvalifikatsiooni osas.
Eelnevat arvestades ei saa pidada õigusvastaseks vastustaja tehtud ettekirjutust viia läbi uurimine, mille järelmiks on kas tööõnnetuse raport või akt vastavalt Korra § 4 lg-le 8. Kohtu hinnangul on vaidlustatud haldusaktil selle muidu ebaülevaatlikust ülesehitusest hoolimata selge ja arusaadava resolutsioon, mida kaebaja sai täita ja pidi täitma.
Vaidlust ei ole, et kaebaja ei ole täitnud dokumentide esitamise kohustust vastavalt 19.07.2016 kirjale. Vaidlust pole ka selles, et 04.08.2016 vastustaja nõudekirjale (tl 1314) vastuseks ei ole kaebaja esitanud tööõnnetuse raportit ega Korra § 4 lg 8 tunnustele vastavat akti. Nimetatud kirjaga seoses märgib kohus, et kaebuse lisana 4 kohtule esitatud Olamer OÜle adresseeritud 04.08.2016 Tööinspektsiooni kirjaga nr 3-6/669714 samas dokumendis sisaldub ka saatja allkirjade järel teave Esna Talu OÜ-s toimunud tööõnnetuse kohta (tl 14 pöördel), millel kohtu hinnangul puudub seos praeguse vaidlusega ning Olamer OÜ objektil toimunuga, vaid ilmselt on tegemist ekslikult edastatud tekstiga, mille kohus jätab tähelepanuta.
Vaidlust pole, et ka pärast selle nõudekirja saamist ei esitanud kaebaja ühtki selgitust ega järelpärimist, ning alles pärast ettekirjutuse saamist esitas ta 19.08.2016 (ettekirjutuses määratud tähtajal) Tööinspektsioonile dokumendi pealkirjaga „Teadaanne seoses 14.07.2016 sündmusega K. K. osas“ (tl 15-16).
Kaebaja on vaidlustanud ka vastustaja 05.09.2016 nr 3-6/6697-20 sunniraha rakendamise otsuse (tl 17-18), taotledes selle õigusvastasuse tuvastamist ja täitmise 15(21)
3-16-1815 keelamist (vt ka Riigikohtu 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 13). Pärast kaebuse nõude muutmist selles osas, taotleb kaebaja otsuse õigusvastasuse tuvastamist ja täitmise keelamist. Nimetatud otsusega tuvastati, et Olamer OÜ-l on tähtajaks (19.08.2016) täitmata Tööinspektsiooni 16.08.2016 ettekirjutuse 3-6/6697-16 punkt nr
1.Vaidlustatud ettekirjutus sisaldas ka asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) §le 7 ja korrakaitseseaduse (KorS) §-le 28 tuginevat sunniraha (500 eurot) hoiatust juhuks, kui ettekirjutust tähtaegselt ei täideta.
TTOS 13 lg 1 p 19 kohaselt on tööandja kohustatud täitma tööinspektori ettekirjutuse tähtaegselt ja teavitama tööinspektorit kirjalikult või Tööinspektsiooni kliendiportaali kaudu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selle täitmisest.
Vastustaja märkis 05.09.2016 sunniraha rakendamise otsuses (tl 17-18): „Olen tuvastanud 05.09.2016, et ettevõttel Olamer OÜ on tähtajaks 19.08.2016 täitmata 16.08.2016 tehtud ettekirjutuse 3-6/6697-16 punkt nr 1“. Ettekirjutuse punkt 1 (tl 8-9) hõlmab nii ettekirjutuse asjaolude kirjeldust, põhjendusi, resolutsiooni kui ka sunniraha rakendamise hoiatust. Sunniraha rakendamise otsuses ei ole esitatud ühtegi selgitust selle kohta, miks vastustaja ei pea kaebaja 19.08.2016 esitatud dokumenti piisavaks ettekirjutuse täitmiseks, vaid otsusesse on kopeeritud ettekirjutuse punkti 1 all toodud kirjeldav, põhjendav ja resolutiivosa, selle erandiga, et kopeerimise tulemusena on tekstist välja jäänud resolutiivosa viimased sõnad „dokument Tööinspektsioonil“. Sunniraha rakendamise õiguslike alustena on toodud ATSS § 7, mis reguleerib sunnivahendi hoiatuse, mitte aga rakendamise aluseid. Teiseks õiguslikuks aluseks on KorS § 28.
KorS § 28 lg 2 sätestab, et kui avaliku korra eest vastutav isik ei täida tähtaegselt ettekirjutust, võib selle täita asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud vahenditega ja korras. Vastavalt ATTS 8 lg-le 1 on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. (v.a sama seaduse §-s 12 sätestatud erandid). Seega ei ole sunniraha rakendamine ka eelnevalt esitatud hoiatusele vaatamata automaatne järelm ettekirjutuse täitmata jätmise, veel vähema aga osalise täitmise korral. Mõlemad eeltoodud normid võimaldavad kaalumisruumi otsustamaks, kas sunniraha rakendada. Vastavalt kohtupraktikas kujunenud seisukohale (Riigikohtu 22.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-72-14, p 11-14), ei ole sunniraha hoiatus lõplik ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani kaalutlusõiguse.
Sunniraha kohaldamise eelduseks on, et ettekirjutus, millega seondub sunniraha kohaldamine, oleks kehtiv ning et see on tähtaegselt täitmata (ATSS § 8 lg 1). Samuti peab haldusorganil sunniraha määramiseks olema õiguslik alus ja seadusest tulenev pädevus (ATSS § 6). Sunniraha igakordse rakendamise ülemmäära sätestab seadus (AtTSS § 10 lg 2; TTOS § 261 järgi 3200 eurot). Asjas pole vaidlust selles, et Tööinspektsioonil on põhimõtteliselt sunniraha kohaldamise õigus. Sunniraha võib rakendada vaid ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks ning tegemist pole karistusega (HMS § 107 lg 2, ATSS § 3 lg d 2 ja 3). Enne sunniraha sissenõudmist (ATSS § 15) peab haldusorgan kontrollima sunniraha rakendamise eeldusi, sh tuvastama ettekirjutuse täitmata jätmise ja muud sunniraha rakendamist mõjutavad asjaolud (ATSS 8), sest kõiki sunniraha rakendamist mõjutavaid asjaolusid ei ole haldusorganil võimalik prognoosida ettekirjutuse ja hoiatuse tegemise ajal. Näiteks ei ole võimalik ette näha ettekirjutuse mittetäielikku täitmist ega osalise täitmise ulatust. (vt ka viidatud lahend asjas nr 3-3-1-72-14, p 14). Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse 16(21)
3-16-1815 põhimõttega ning proportsionaalsuse hindamisel võib arvesse võtta ka ettekirjutuse olulisust ning rikkumise asjaolusid (samas, p-d 14 ja 27).
Asjas ei ole tekkinud vaidlust ettekirjutuse kehtivuse üle. Kaebaja on selle kätte saanud ja ettekirjutusest lähtudes esitanud vastustajale 19.08.2016 dokumendi, mille puhul on poolte vahel vaidlus, kas seda saab pidada ettekirjutuse täitmiseks. Sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kehtivat ettekirjutust on võimalik sundtäita, sõltumata adressaadi vastuväidetest ettekirjutuse õiguspärasusele (HMS § 60, ATSS § 8 lg d 1 ja 3; viidatud otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16).
Kaebaja ja vastustaja on erineval seisukohal, kas vaidlustatud ettekirjutus oli täidetud või mitte. Vastustaja on seisukohal, et 19.08.2016 esitatud dokument pole ei tööõnnetuse raport ega akt Korra § 4 lg 8 tähenduses, mistõttu on ettekirjutus täitmata ja sunniraha määramine põhjendatud. Kaebaja leiab, et tal ei ole võimalik detailsemat uurimist, sh dokumentide kogumist läbi viia. Ta on vastustajale korduvalt selgitanud, et K. K. suhtes olemasolevad ja töövõttu puudutavad andmed on kõik vastustajale esitatud ning täiendav, mh vastustaja 19.07.2016 kirjas esitatud dokumentide esitamine nõuaks juba nende tagantjärele vormistamist. Kaebaja väidab ka, et vastustaja ei ole selgitanud, mida kaebajal veel oleks võimalik ettekirjutuse täitmiseks teha.
Vastustaja on rakendanud sunniraha eesmärgil, et tagada ettekirjutuses nõutud tööõnnetuse uurimine ja dokumendi esitamine. Vaidlustatud ettekirjutusega ei pandud kaebajale ühest kohustust esitada tööõnnetuse raport, vaid sõltuvalt uurimise tulemusest (kas tegemist on tööõnnetusega või mitte), tuli esitada vormikohane raport või vabas vormis akt, kui ilmneb, et tegemist pole tööõnnetusega.
Esitatud teadaandes kirjeldab kaebaja esmalt juhtunut, esitab kokkuvõtte kahe kaastöötaja seletustest, seejärel selgitab Olamer OÜ praktikat turvalisuse tagamisel ning konkreetsemalt K. K. instrueerimist ohutusnõuetest ja turvavarustuse kasutamisest. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja 19.08.2016 esitatud dokument ei vasta vaieldamatult Korra lisana 2 sätestatud vormikohase tööõnnetuse raporti nõuetele2 ega sisalda ka vabas vormis esitatuna kogu raportis nõutavat teavet või ei esita seda vähemalt määral, mis võimaldaks pidada raporti esitamise nõuet täielikult täidetuks. Korra lisas 2 sisalduv raporti vorm nõuab järgmiste andmete äratoomist: tööandja andmed, töötaja andmed, töösuhte iseloomustus, tööõnnetuse andmed, tööõnnetuse asjaolud, põhjused, mis viisid tööõnnetuseni, andmed riskianalüüsi kohta, samalaadse tööõnnetuse ärahoidmiseks rakendatavad abinõud. Kuigi kaebaja on emamust neist küsimustest vähemalt lühidalt käsitlenud ning O. Murumaa kohtuistungil antud ütluste kohaselt kuulati pärast õnnetuse toimumist üle kõik, kes viibisid läheduses ja võeti selgitused, ei saa esitatud dokumenti kuidagi pidada tööõnnetuse uurimise tulemusena koostatud raportiks. Arvestades kaebaja seisukohta, et tegemist ei ole töölepingu alusel töötamise ning tööõnnetusega, ei ole alust eeldada, et ta tegelikult seda dokumenti esitades soovis tööõnnetuse raportit esitada.
Vastustajal on õigus ka selles, et esitatud dokument ei vasta Korra § 4 lg-s 8 sätestatud akti tunnustele (vabas vormis õnnetusjuhtumi asjaolude kirjeldus ja uurimise lõpetamise põhjuse esitamine). Kaebaja on kirjeldanud juhtumi asjaolusid ning turvanõuetega
3-16-1815 üldisemalt ja K. K.ga konkreetsemalt seonduvat, kuid dokumendis puudub selgesõnaline järeldus tööõnnetuse uurimise lõpetamise kohta, mida Korra § 4 lg 8 ette näeb. Kaebaja 19.08.2016 dokumendi tekstist ei ilmne ka selgesõnaliselt, et kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et K. K.ga toimunud õnnetus juhtus võlaõigusliku suhte raames. Arvestades, et 19.08.2016 dokumendi vaba vormistust ning kaebaja varasemaid seisukohti lepingulise suhte õigusliku olemuse kohta suhtluses vastustajaga, vastab esitatu pigem uurimise lõpetamist kajastava akti tunnustele.
Vastustaja on kohtuistungil selgitanud, et nende praktikas antakse juhul, kui Tööinspektsioonile saabunud raport või akt ei ole piisav, ka võimalus puuduste kõrvaldamiseks ja selgitused, millised elemendid esitatud dokumendist puuduvad. Praegusel juhul vastustaja seda võimalust kasutanud ei ole. Kaebaja esindaja esitas 05.09.2016 e-kirjas vastustajale järelpärimise (tl 21), milles küsis, miks heidetakse ette ettekirjutuse täitmata jätmist. Tööinspektor-uurija Küllike Kuusik selgitas 07.09.2016 e-kirjas (tl 22), et poolte vahel sõlmitud leping tuleb lugeda töölepinguks ning esitatud dokument ei ole raport ega akt ning seda võib nimetada pigem sündmuse kirjelduseks. Vastustaja ametnik selgitas, et kuna ettekirjutuses toodud rikkumine on tähtajaks kõrvaldamata, pöörati sunniraha täitmisele ning on esitatud ka juba uus sunniraha hoiatus.
Kaebajal on õigus selles, et sunniraha kohaldamisega pole võimalik saavutada eesmärki esitada dokumente (uurimistoimik, tähtaegselt koostatud nõuetekohane raport), kui seda polnudki koostatud ning ettekirjutuse täitmine sunniraha ähvardusel tähendaks nende tagantjärele koostamist. Tööõnnetuse uurimisel on oluline ajafaktor. Seda kinnitavad ka Korra § 4 lg-s 2 sätestatud tööandja kohustus alustada tööõnnetuse asjaolude ja põhjuste uurimist viivitamata ning Korra § 4 lg-s 4 sätestatud 10-päevane tähtaeg tööõnnetuse uurimiseks. Nõuetele mittevastava raporti või akti saamisel ei ole alust automaatselt järeldada ettekirjutuse täitamata jätmist ning selgituste ja kaalumiseta asuda rakendama sunniraha. Olamer OÜ on tööandjana vähese töötajate arvuga ettevõte (O. Murumaa ütluste kohaselt 4-6 töötajat), kellel ei pruugi olla teadmist ja kogemust tööõnnetuse uurimiseks ja dokumentide vormistamiseks ning Tööinspektsiooni selgitused võiksid aidata kaasa eesmärgi – juhtumi asjaolude väljaselgitamine ja tööohutuse edaspidine paranemine – saavutamisele.
Vastustaja eesmärki viia läbi võimalikult kiiresti tööõnnetuse uurimine ja koostada uurimise tulemusena üks kahest võimalikust dokumendist, ei pruugi mõistliku aja jooksul tagada menetlus, kus kohaldatakse ettekirjutuse täitmiseks korduvalt sunniraha ja antakse hoiatusi järgmise sunniraha kohaldamiseks, kui samas on sunniraha rakendamise toiminguid võimalik vaidlustada ja esialgse õiguskaitse korras täitmist keelata, kuid sisuline lahendus tööõnnetuse uurimise osas viibib endiselt.
Sunniraha määramise otsus kui toiming HMS § 106 lg 1 tähenduses peab HMS § 107 lg-st 2 ja eelviidatud kohtupraktikast tulenevalt olema proportsionaalne ja kaalutletud. Kohtu hinnangul ei nähtu sunniraha määramise otsusest (mis küll toiminguna ei pea HMS §-st 108 tulenevalt olema kirjalike põhjendustega) ega sellele järgnenud haldusmenetlusest (vastus kaebaja järelepärimisele) ega kohtumenetluses antud vastustaja seisukohtadest, et vastustaja oleks kaalunud teistsugust tagajärge kui sunniraha määramine.
18(21)
3-16-1815 Korra § 5 lg-st 8 tulenevalt on juhul, ui tööinspektor uurimise või järelevalve käigus tuvastab, et tegemist oli tööõnnetusega, tal õigus ettekirjutusega nõuda tööandjalt Korra § 4 lg 8 alusel koostatud akti tühistamist ja õnnetusjuhtumi menetlemist tööõnnetusena. Sellise ettekirjutuse õiguspärasuse eelduseks on ka piisav asjakohane põhjendus, miks Tööinspektsioon peab poolte suhet töölepinguliseks ega pea uurimise lõpetamist põhjendatuks. Arvestades vajadust tööõnnetust kiireloomuliselt uurida, olnuks otstarbekas, kui vastustaja oleks välja selgitanud, kas kaebaja tahe 19.08.2016 dokumenti esitades oli esitada akt uurimise lõpetamise kohta, mille tühistamiseks kohustamist ja juhtumi tööõnnetusena menetlemist saanuks vastustaja õiguspäraselt põhjendatud ettekirjutusega nõuda.
Sunniraha kohaldamine ei ole ainus viis reageerida tööõnnetuse uurimisest hoidumisele. TTOS § 272 sätestab ka Tööinspektsiooni võimaluse tööõnnetuse varjamise, uurimata jätmise või kirjaliku raporti koostamata jätmise eest kohaldada vastutust väärteomenetluse korras.
Eelnevat arvestades on sunniraha määramise otsus õigusvastane ning põhjendatud on rahuldada nii otsuse õigusvastasuse tuvastamise kui ka selle täitmise keelamise nõue. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt.
MENETLUSKULUD
Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS § 108 lg-st 2 tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Praegusel juhul rahuldab kohus kaebuse hinnanguliselt 40% ulatuses. Kaebus jääb rahuldamata põhivaidluse osas, so vaidlustatud ettekirjutuse tühistamise nõudes, kuid rahuldatakse selle ettekirjutuse väidetava täitmata jätmise tõttu tehtud sunniraha rakendamise otsuse osas esitatud kahe nõude osas.
HKMS § 109 lg 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.
51.1.Kaebaja on esitanud 21.02.2017 taotluse, milles palub vastustajalt välja mõista menetluskulude 8835 eurot 60 senti (riigilõiv 30 eurot ja õigusabikulud 8805 eurot 60 senti). Kaebaja on esitanud menetluskulude nimekirja (tl 117-117p, 119-119p, 121121p) ning kulude koosseisu ja kandmise kohta tõendid (tl 115-116p, 118-118p, 120120p). Asja arutamise uuendamisega seotud menetluses esitas kaebaja 15.03.2017 täiendava menetluskulude väljamõistmise taotluse 288 euro ulatuses ning kulude nimekirja ja kulude kandmist tõendava maksekorralduse (tl 131-132, 134 ja 135 ning varasemalt esitatud arve nr 170198 tasumist tõendava maksekorralduse (tl 133).
Kaebaja esindaja esitatud menetluskulude nimekirjade kohaselt on ajakulu õigusabitoimingutele olnud 16, 80 h (tl 117 ja 117p;); 20,6 h (tl 119 ja 119p), 22, 50 h (tl 121 ja 121p) ning 2 h (tl 134p). Seega kokku 61,90 tunni ulatuses.
51.2.Vastustaja on 03.03.2017 vastuses (tl 122-127) esitanud vastuväited kaebaja menetluskulude taotlusele, leides, et põhjendatud on vaid arves nr161816 perioodil 09.12.09.2016 kaebuse koostamiseks ja esitamiseks kulunud mõistlik aeg, maksimaalselt 3,5 tunni ulatuses (3,5 x 120 = 420 eurot, millele lisandub käibemaks) ning riigilõiv 30 eurot. Juhul, kui kohus otsustab vastu võtta vastustaja hilinenult esitatava 17.02.2017 arve nr 170198 tasumist tõendava dokumendi, on põhjendatud 19(21)
3-16-1815 kuluks ka kliendi esindamine 17.01.2017 toimunud kohtuistungil 1,6 tundi (1,6 x 120 = 192 eurot, lisandub käibemaks). Vastustaja on 17.03.2017 esitanud seisukoha täiendava menetluskulude taotluse osas ning leiab, et need on põhjendatud 15 min osas,
51.3.Asjas on põhjendatud kuluks kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv 30 eurot.
51.4.Halduskohtumenetluses vastaspoolelt välja mõistetavaks kuluks saab olla ainult konkreetse kohtumenetlusega seotud kulu (nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-26-12, p 35) ning väljamõistmisele ei kuulu kohtumenetlusele eelnenud haldusmenetluse kulud (Riigikohtu lahendid asjas nr 3-3-1-10-16, p 16.1; nr 3-3-1-60-13, p 17). Kaebus praeguses asjas esitati halduskohtule 12.09.2016. Arve nr 161385 juurde kuuluvas kulude aruandes (tl 117 ja 117 p) loetletud teenused ja ajakulu on täielikult seotud haldusmenetlusega ja vastav õigusabikulu ei kuulu halduskohtumenetluses väljamõistmisele.
51.5.Arve nr 161816 juurde kuuluvas kulude aruandes (tl 119 ja 119p) loetletud teenused 20,60h ulatuses seonduvad käesoleva kohtuasjaga ning õigusabiteenuse eest on tasutud (maksekorraldus, tl 120). Vastustaja ei pea kulusid täies ulatuses põhjendatuks. Kohus leiab, et põhjendatud ei saa pidada järgmisi kulusid. 1) Asjas on kaebaja esindajaks Birgit Sisask. Seega ei saa pidada põhjendatud kuluks Dmitri Teplõhhi osutatud teenuste eest (kokku 2,90 h). 2) Kohtu arvates ei saa igale üksikule elemendile (nt telefonikõned, e-kirjad, vastustega tutvumine) kulude loetelust anda hinnangut vajalikkuse ja põhjendatuse aspektist HKMS § 109 lg 6 tähenduses. Kuigi kogumis on suhtlus kliendi ja menetlusosalistega õigusabiteenuse osutamisel vajalik, on selliste tegevuste maht arve nr 161816 kulude aruandes ülepaisutatud. Kuigi õigusabiteenuse osutamiseks võib olla vajalik ka büroosisene arutelu kolleegidega, ei saa see tervikuna olla põhjendatud kuluks, kuna õigusabiteenuse osutajaks on B. Sisask ning kohtupraktika ei ole pidanud põhjendatuks välja mõista mitme õigusabi osutaja kulusid, kui seda ei nõua asja eriline mahukus või keerukus (nt Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-3513, p-d 31 ja 32). 3) Osaliselt on kulud seotud haldusmenetlusega (05.09.2016 e-kirja koostamine Tööinspektsioonile, 0,20 h). 4) Arusaamatuks jääb sõidule Tallinn-Tartu-Tallinn tehtud kulu (2 h), seda eriti olukorras, kus kulude loetelust nähtub pidev suhtlus kliendiga telefoni ja e-kirjade teel. Kohus peab arve nr 161816 aruandes esitatud kulusid põhjendatuks hinnanguliselt 12 tunni ulatuses (kulud kaebuse koostamisele, seoses esialgse õiguskaitse kohaldamise ja vastustaja esitatud menetluse peatamise taotlusega ning valmistumine kohtuistungiks).
51.6.Kaebaja esindaja on 21.02.2017 koos menetluskulude väljamõistmise taotlusega esitatud arve nr 170198 (tl 120p) tasumise kohta esitanud maksekorralduse (tl 133) alles 15.03.2017 ning sellelt nähtub, et arve nr 170198 on tasutud 08.03.2017. HKMS § 109 lg 1 nõuab nii menetluskulude nimekirja kui ka kuludokumentide esitamist enne kohtuvaidlusi. Halduskohtumenetluse praktikas on välja kujunenud kantud menetluskulude nõue, st teiselt poolelt saab välja mõista vaid kantud menetluskulusid (Riigikohtu 29.04.2015 otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-15, p 15, seal viidatud praktika). 20(21)
3-16-1815 Kohus oli 08.02.2017 määrusega andnud menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 21.02.2017 ja määras esialgselt kohtuotsuse tegemise aja 13.03.2017. Seega ei olnud menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamise hetkel tegemist kantud menetluskuluga. Täiendava dokumendi esitamine sai võimalikuks seetõttu, et kohus uuendas 08.03.2017 määrusega asja arutamise sunniraha rakendamise otsusega seonduvalt ning andis sama määrusega ka tähtaja täiendava sisulise seisukoha esitamiseks. Kaebaja esitas samaks tähtajaks ka taotluse arutamise uuendamise käigus tekkinud täiendavate menetluskulude väljamõistmiseks. Kohus on seisukohal, et 21.02.2017 taotluse esitamise hetkel ei olnud tegemist arve nr 170198 alusel kantud menetluskuludega ning tõend nende hilisema kandmise kohta ei muuda seda fakti. Kohus ei pea selles olukorras kohaldatavaks HKMS § 51 lg-s 4 ja § 62 lg-s 1 sätestatud põhimõtet hilinenult esitatud tõendite vastuvõtmise lubatavuse kohta, kuna menetlusosalised satuksid ebavõrdsesse olukorda, kui mõned neist võiksid tegelikkuses kanda menetluskulusid hiljem menetluskulude kandmist tõendavate dokumentide esitamiseks antud tähtajast. Seega ei pea kohus võimalikuks välja mõista arve nr 170198 alusel kantud menetluskulusid.
51.7.Kaebaja esitatud 14.03.2017 arve nr 170379 lisaks olevas aruandes kajastatud kulude osas leiab kohus järgmist. Väljakujunenud kohtupraktika (nt Riigikohtu tsiviilkolleegium asjas nr 32-1-7-14, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 02.03.2015 otsus haldusasjas nr 3-13-70052, p 12) kohaselt ei peeta väljamõistetavaks kulusid kulude nimekirja ja selle lisade koostamisele, vormistamisele ning kohtule edastamisele. Kaebaja on selles aruandes kajastanud ka 21.02.2017 vastuse koostamise ja esitamise kulu (0,70 h), mis pidanuks olema hõlmatud juba 21.02.2017 menetluskulu taotlusega. Tutvumine vastustaja 03.03.2017 seisukohaga (06.03.3017; 0,20 h) ei seondu kohtu 08.03.2017 määrusest tulenevate kohustustega õigusabi osutamisel. Kohtu 08.03.2017 määrusega tutvumise ning sellele vastamise kuluna peab kohus põhjendatud kuluks 45 min osas, kuna vastamine kohtumäärusele ei eeldanud täiendava sisulise seisukoha esitamist ning suur osa esitatud vastusest seisneb täiendava menetluskulu taotluse ning kuludokumentide esitamisega.
51.8.Eelnevat arvestades peab kohus, arvestades menetluskulude põhjendatud ulatust (12 h 45 min) , kaebuse rahuldatud osa (40%) ning teenuse tunnihinda (120 eurot, millele lisandub käibemaks) põhjendatuks vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista õigusabikulud 734,40 euro ulatuses ning tasutud riigilõiv 12 euro ulatuses. Seega tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 746 eurot 40 senti.
/allkirjastatud digitaalselt/ Sirje Kaljumäe
21(21)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.