Teenistussuhted › Riigiteenistus

ringkonnaprokurör E.-M. V. vabastati ATS § 92 lg 1 ja eeltoodud teatise alusel 03.05.2017.a prokuröriteenistusest (tl 6).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Tõsi, kaevatava haldusaktiga samal päeval koostatud ja kaebajale adresseeritud teatises on vastustaja loetlenud järgmisi kaebajale etteheidetavaid puudusi: puudulikud teadmised kriminaalmenetlusest ja oma tööjaotuskavajärgsest valdkonnast, koostöövalmiduse ja abiprokuröride juhendamise ning kohtueelse menetluse kvaliteetse juhtimise puudumine (tl 7). Samas on vastuses kaebusele vastustaja esitanud aga eeltoodust erineva loetelu: puudulik kriminaal- ja jälitusmenetluse planeerimis- ja juhtimisoskus; vähene kohusetunne, otsustus- ja vastutusvõime ning puudulik meeskonnatööoskus (vt vastuse p 2.4; tl 18). Seega, kuna dokumentides kirjeldatud etteheited ei lange kokku, pole selge, millised neist olid otsustamisel aluseks. Teiseks, on mõlemas dokumendis esitatud kirjeldused sedavõrd üldised, et pole selge, milles konkreetselt kaebaja teadmiste ja oskuste vähesus teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuetele vastavas ulatuses täpsemalt seisneb ja miks ei võimalda see teenistussuhte jätkumist (vt ATS § 92 lg 1). Kohus leiab, et ametniku teenistusest vabastamine ATS § 92 lg 1 alusel ei saa rajaneda üksnes abstraktsetel järeldustel, vaid sellise otsuse aluseks peavad olema ka konkreetsed puudujäägid, konkreetsed olukorrad, millal ametnik oma teenistusülesannetega toime ei tulnud. Käesoleval juhul selliseid andmeid kohtule esitatud ei ole. Kaebaja väitel tema oskused oma tööd teha pole vähenenud. Kaebaja on ka väitnud, et 03.02.2017.a toimunud vestlusel esitatud küsimusele, mida ja kuidas ta peab oma tegevuses muutma, vastustaja ei vastanud (tl 4). Vastustaja pole vastupidist väitnud ega tõendanud. Seega on põhjendamispuudus oluline, kuna ei võimalda kohtul veenduda, et diskretsiooni teostades on vastustaja arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. 5.2 ATS § 105 lg 1 näeb ette, et õigusvastaselt teenistusest vabastatud ametnikul on õigus nõuda hüvitist kolme kuu keskmise palga ulatuses. Seejuures võib kohus hüvitise suurust muuta, arvestades teenistussuhte lõpetamise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et ATS § 105 lg-s 1 sätestatud kolme kuu keskmise palga suuruse hüvitise väljamõistmiseks ei ole vaja kindlaks teha muid asjaolusid peale teenistussuhte õigusvastase lõpetamise (vt RKHKo 3-3-1-13-16, p 29). Kuna kaebaja on teenistusest vabastatud õigusvastaselt (vt otsuse p 5.1), tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista kaebaja kolme kuu keskmise palga suurune hüvitis. Väljamaksmisele kuuluva rahasumma tuleb kindlaks teha vastustajal (vt HKMS § 167 lg 1). Erandlikke asjaolusid, mis tingiksid ATS § 105 lg 1 ls-s 1 sätestatud hüvitise suuruse muutmist käesolevas asjas ei esine. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata osas, milles taotletakse hüvitise väljamõistmist kaebaja kuue kuu keskmise palga ulatuses. Kaebajal õigust prokuröri vanaduspensionile tekkinud ei ole, kuna ta ei ole jõudnud pensioniikka (vt prokuratuuriseaduse § 25 lg 1). See ei saabu ka lähitulevikus. 5.3 Seega kohus tunnistab kaevatava käskkirja õigusvastaseks ja mõistab vastustajalt kaebaja kasuks välja ATS § 105 lg 1 ls-s 1 sätestatud hüvitise. Muus osas jääb kaebus rahuldamata.

/allkirjastanud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.