Korrakaitse › Vanglad

HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustusmaksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt on HKMS § 112 lg 1 p 1 ja Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-35-15 alusel arvestatud kaebaja menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ebapiisav, arvestades kaebajale laekunud summast 280,48 eurot maha isikukonto väljavõttelt nähtuvad kinnipidamised ning täiendavalt vältimatute kulutustena 23,50 eurot ühe kuu kohta. Seega on riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused iseenesest täidetud. Halduskohus leidis aga, et käesoleval juhul ei ole ka menetlusse võetus kaebuse nõuete osas täidetud HKMS § 111 lg-s 1 sätestatud kaebuse edukuse tingimus. HKMS § 111 lg 1 seob menetlusabi andmise kavandatava menetluses osalemise edukusega. Riigikohus on asunud seisukohale, et ka väheintensiivse riive korral ei ole riigilõivust vabastamine põhjendatud (vt RKHKm 3-3-1-11-11, p 10). Kohtupraktikast tuleneb, et hinnates maksejõuetu isiku riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust, peab kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks (vt RKHKm 3-3-1-40-07, p 11). Tallinna Vangla jättis 21.09.2017. a otsuse p-ga 3 rahuldamata kaebaja kahju hüvitamise taotluse perioodil 03.07.2014-09.03.2016 pesemis- ja jalutuskäigutingimuste ning kambrite amortiseerumisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas. Pesemistingimustega seoses on kohtupraktikas leitud, et igapäevast sooja vee kambris tagamise kohustust vanglal ei ole ning kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust kasutada dušši rohkem kui üks kord nädalas. Tallinna Vangla kinnitab 21.09.2017. a otsuses, et kinnipeetavatele oli tagatud VangS § 50 lg 2 korras duši kasutamine vähemalt üks kord nädalas, kambris oli kraanikauss voolava veega, vangla võimaldas kinnipeetavatel endale vett soojendada isikliku elektriseadmega (veekeedukannuga). Kahjunõude kohaselt ei saanud ta sooja vett kogu perioodi vältel. Samas ei ole kaebaja vangla poole pöördunud vaidlusalusel ajal seoses ebapiisvate pesemistingimustega. Sellest võib järeldada, et tegelikkuses kaebajal probleeme ei olnud. Halduskohtu hinnangul on mittevaralise kahju tekkimine, mida vastustaja peaks rahas hüvitama, kaebajale väidetavate ebapiisavate pesemistingimustega väheusutav ning hüvitise väljamõistmine ebatõenäoline. Jalutuskäigutingimustega seotud mittevaralise kahju tekkimine kaebajale on samuti äärmiselt ebatõenäoline. Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebaja paigutatud vangla 21.09.2017. a otsuse kohaselt (tl 76) avatud eluosakonna kambritesse 20 ja 21 (kolmas üksus) ning kartserikambritesse. Kolmandas üksuses (tänane viies üksus) toimusid jalutuskäigud jalutusalal, mille pindala on 190 m2 ja mis ei ole seetõttu ilmselgelt liiga väike ala jalutamiseks. Kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada jalutusalal iga ilma eest kaitse (katus). Kartserikambrisse paigutatud kinnipeetavad saavad jalutada jalutusboksides, mille väikseim pindala on 3,8 m2 ja suurim 4,7 m2. Kartserihoone jalutusboksidel olid kuni 2016. a lõpuni katused kaitseks sademete ja otsese päikese eest. Eeltoodust tulenevalt ei ole usutav kaebajale jalutuskäigutingimustega seotud mittevaralise kahju tekkimine ning halduskohtule ei nähtu vangla tegevuses ka õigusvastasust.

Kambrite amortiseerumisega seoses on kohtupraktikas nenditud, et Tallinna Vangla üldine seisund (loomulik ja kunstlik valgustatus, küte, ventilatsioon, sanitaartingimused, pesemisvõimalused, käia privaatselt tualetis jms) oli talutav. Tallinna Vangla oli amortiseerunud, kuid mitte nii halvas seisus, et hinnata kaebaja olukorda kambripinna vähesuse tõttu inimväärikust alandavaks (nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2017. a otsus haldusasjas nr 3-14-51608). Kartserikambri tingimused on Tallinna Vanglas kehvemad. Samas tuleb nõustuda, et kartserisse ei paigutata kinnipeetavat juhuslikult. Kaebaja ei ole 21.09.2017. a otsuse kohaselt vanglale esitanud ühtegi pöördumist, milles ta oleks välja toonud kambrite võimaliku amortiseerumise, seega ei saanud kartserikambrite olukord olla inimväärikust alandavalt halb. Halduskohtu hinnangul ei olnud eeltoodud põhjendustel alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine ka menetlusse võetud nõuete osas oleks edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes. Seetõttu jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

lubab eeldada reaalse terviserikke esinemist. RLS § 22 lg 1 p 12 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse läbivaatamise eest. Automaatne lõivuvabastus RLS § 22 lg 1 p 12 alusel ei laiene kaebajale siis, kui väidetud kehavigastus või muu terviserike hüvitamisnõude alusena on ilmselgelt põhjendamatu. Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt jättis Tallinna Vangla 21.09.2017. a otsusega rahuldamata V. Fartõgini kahju hüvitamise nõude seoses väidetava tervise kahjustamisega tekitatud kahjuga, kuna kaebaja kurtis juba vahetult pärast tema vanglasse paigutamist 2009. a X ning 17.12.2009 on kaebaja ise tunnistanud, et X esinesid tal ka varasemalt vabaduses viibides. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et kuigi Tallinna Vangla kinnipidamistingimused võisid tekitada kaebajale X, ei nähtu kahjunõudest, vangla otsusest ega ka halduskohtule esitatud kaebusest, et võimalikust ebapiisava suurusega kambripinnast oleks saanud tekkida kaebajale tervisekahju, mille põhjustamise eest saaks ta esitada mittevaralise kahju nõude kohtule rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu jättis halduskohus põhjendatult kaebaja poolt esitatud kaebuse suhtes kohaldamata RLS § 22 lg 1 p 12 sätestatud riigilõivuvabastuse.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ei ole usutav kaebajale jalutuskäigutingimustega tekitatud mittevaralise kahju tekkimine ning asja materjalidest ei nähtu eeltooduga seoses ka vangla tegevuses õigusvastasust. Kambrite amortiseerumisega seoses on kohtupraktikas varasemalt nenditud, et Tallinna Vangla üldine seisund (loomulik ja kunstlik valgustatus, küte, ventilatsioon, sanitaartingimused, pesemisvõimalused, käia privaatselt tualetis jms) oli talutav. Tallinna Vangla oli küll amortiseerunud, kuid mitte nii halvas seisus, et kaebaja olukorda oleks saanud lugeda tema inimväärikust alandavaks (vt. nt Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2017. a otsus haldusasjas nr 3-14-51608). Kartserikambri tingimused olid Tallinna Vanglas küll kehvemad, kuid nõustuda tuleb halduskohtu hinnanguga, et kartserisse ei paigutata kinnipeetavat juhuslikult. Kaebaja ei ole ka 21.09.2017. a otsuse kohaselt varasemalt vanglale esitanud ühtegi pöördumist, milles ta oleks välja toonud kartserikambrite võimaliku amortiseerumise. Seega ei saanud olukord ka kartserikambrites olla inimväärikust alandavalt halb. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks põhjendamatult rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

Tanel Saar

Maili Lokk

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.