Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
21. jaanuar 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-18-268
Haldusasi
XX kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Monika Raiendik
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 3. juuli 2020. a otsus haldusasjas nr 3-18-268 muutmata.
Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 22. veebruaril 2021 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata
3-18-268 menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (eelneva nimega XX) esitas Tallinna Vanglale 08.08.2017 taotluse hüvitada temale ebainimlike kinnipidamistingimustega ajavahemikul 19.08.2014–03.01.2017 tekitatud mittevaraline kahju 10 402,50 eurot. Tallinna Vangla jättis 09.10.2017 otsusega nr 537/17/113-5 taotluse rahuldamata. XX esitas Tallinna Halduskohtule 17.10.2017 kaebuse vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kahju hüvitamiseks (haldusasi nr 3-17-2105). Tallinna Halduskohus tagastas 08.12.2017 määrusega XX kaebuse läbivaatamatult, sest kaebaja ei olnud tasunud riigilõivu ega taotlenud ka selle tasumise kohustusest vabastamist. Määrus jõustus edasi kaebamata 29.12.2017.
2.XX esitas Tallinna Vanglale 15.01.2018 korduva taotluse hüvitada ajavahemikul 19.08.2014–03.01.2017 temale tekitatud mittevaraline kahju 10 402,50 eurot. Ebainimlikud ja alandavad kinnipidamistingimused põhjustasid taotlejale stressi ja hingelisi kannatusi. Taotleja pidi Tallinna Vanglas viibima ülerahvastatud (ebapiisava põrandapinnaga) kambrites, kus suvel oli liiga palav ning ventilatsioon, valgustus ja pesemisvõimalused olid ebapiisavad (sh puudus kambris soe vesi). Tualett ja üldkasutatavad ruumid olid ebasanitaarsed, kambrite inventar oli ebaergonoomiline ja katkine ning magamiseks mõeldud madratsid ei vastanud vajadustele ega nõuetele. Päevas võimaldati üldjuhul vaid üks tunniajaline jalutuskäik kitsas boksis ja üldse puudusid sportimisvõimalused.
3.Tallinna Vangla tagastas 18.01.2018 vastusega nr 5-37/18/6-2 XX 15.01.2018 kahju hüvitamise taotluse haldusmenetluse seaduse § 14 lg 6 p 2 alusel läbivaatamatult, sest samadel alustel esitatud XX 08.08.2017 kahju hüvitamise taotlus on juba lahendatud Tallinna Vangla 09.10.2017 vastusega nr 5-37/17/113-5.
4.XX esitas Tallinna Halduskohtule 06.02.2018 kaebuse temale ajavahemikul 19.08.2014– 03.01.2017 ebainimlike kinnipidamistingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 402,50 eurot ning Tallinna Vangla 18.01.2018 otsuse nr 537/18/6-2 tühistamiseks. Vangla olmetingimused alandasid kaebaja inimväärikust ning tekitasid talle stressi ja hingelisi kannatusi. Kaebajat hoiti kinni kambrites, mille ventilatsioon ja valgustus olid ebapiisavad ning kambrites puudus soe vesi. Suveperioodil oli kambrites liiga palav. Pesemisvõimalused olid ebapiisavad, tualett ja üldkasutatavad ruumid olid ebasanitaarsed. Kambrite sisseseade oli ebaergonoomiline ja katki. Päevas võimaldati üldjuhul vaid üks tunniajaline jalutuskäik kitsas jalutusboksis. Sportimisvõimalused puudusid. Kaebaja esitas vanglale korduvalt pöördumisi ebapiisava inventari ja ebainimlike sanitaartingimuste kohta, kuid vangla vastustes antud lubadustele vaatamata paigutati teda jätkuvalt ebasanitaarsetesse ja ülerahvastatud kambritesse. Kaebajat hoiti ajavahemikul 19.08.2014–03.01.2017 ebapiisava põrandapinnaga kambrites. Üldjuhul oli kambrites kaks kahekorruselist narivoodit ja üks tavavoodi (pindala 4,56 m2), laud (pindala 0,66 m2), kaks pinki (pindala 1,32 m2) ja kapp (pindala 0,53 m2), mis olid kinnitatud põranda külge ning takistasid liikumist. Kambrite õhutemperatuur ei vastanud osaliselt eluruumile esitatavatele nõuetele (19–26°C), sest see ulatus 2016. a maist kuni juulini kuni 29°C, mis põhjustas ülekuumenemise ohu ja 2(15)
3-18-268 ohustas seeläbi kaebaja organismi vastupanuvõimet. Kaebaja tundis elukambrites pidevalt lämbumistunnet, õhupuudust ja peavalu. Kuna kinnipeetavana oli kaebaja sunnitud kasutama kambrit nii elu-, õppe-, olme- kui ka magamisruumina, tuleb vangistusseaduse (VangS) § 45 lg-s 1 sätestatud eluruumile kehtestatud üldisi nõudeid sisustada majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-s 1 ning standardis EVS 906:2010 koolide klassiruumidele, kontoriruumidele ja hotelliruumidele kehtestatud nõuetega (st elukambri sissepuhe mitte vähem kui 8 l/s inimese kohta ja väljatõmme mitte rohkem kui 30 l/s inimese kohta). Valgustustihedus jäi elukambrites alla miinimumnõuete ja oli seega tervistkahjustav. Erinevate mõõtmistulemuste järgi on kirjutuslaua kohal kõige madalamaks päevavalguse tingimustes mõõdetud valgustustiheduseks 40 lx (kamber nr 439) ja kunstliku valguse tingimustes 30 lx (kamber nr 89). Kaebaja sai ennast sooja veega pesta vaid kord nädalas. Olenemata sellest, et VangS § 50 lg-ga 2 näeb ette sellise miinimumnõude, ei võimalda see inimväärse hügieeni hoidmist (vt Euroopa Nõukogu ministrite komitee soovituse Rec(2006)2 „Euroopa vanglareeglistiku kohta“ p 19.4; Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT) 06.06.2012 raporti p 53). Kaebajale väljastati Tallinna Vanglasse saabudes (19.08.2014) magamiseks madrats, kuid see ei vastanud tema kehakaalule (96,5 kg), millega seati ohtu kaebaja tervis. Väljastatud madrats oli sertifikaadi kohaselt mõeldud kasutamiseks aiamööbli istme- või käepadjana. Kaebajat pidi magama piinavates ja inimväärikust alandavates tingimustes. Kaebajale võimaldati üldjuhul vaid üks tunniajaline jalutuskäik jalutusboksis, kus ühe inimese kohta oli pinda tavaliselt (19.08.2014–02.05.2016, s.o 622 päeva) vähem kui 3 m2. Inimväärikust alandas ka minimaalne võimalus (1 tund) viibida väljaspool elukambrit. Kaebaja pöördus vahistatuna Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada nädalas üheks tunniks juurdepääsu spordisaalile, kuid vastustaja keeldus sellest, kuigi vanglal on VangS § 55 lg 1 järgi kohustus tagada kinnipeetavale võimalus tegeleda kehakultuuriga. Õiglase hüvitise suuruseks on 10 402,50 eurot, mis vastab Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 22.02.2007 otsuses nr 76835/01, Kolomiyets vs. Venemaa määratud hüvitise suurusele. Vangla tegevuse ja kaebaja kannatuste vahel esineb põhjuslik seos, mida kinnitab ka asjaolu, et kaebaja haigestus depressiooni.
5.Tallinna Vangla vaidles vastuses kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata. Kahju hüvitamise nõue on sisuliselt põhjendamatu ja vangla on 09.10.2017 otsuses nr 5-37/17/113-5 sellele põhjalikult vastanud ega pea vajalikuks esitatud põhjendusi korrata. Vahistatu staatusest ja vastuvõturežiimist tulenevalt kehtis kaebaja suhtes VangS § 90 lg 5 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 8 lg 4 kohaselt liikumispiirang. Kaebajale tagati igapäevaselt vähemalt 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus (VangS § 93 lg 5) ning suveperioodil (s.o ajavahemikel 02.06.2014–31.08.2014, 01.06.2105–31.08.2015 ja 06.06.2016–31.08.2016) oli kaebajal võimalik käia kord nädalas täiendaval jalutuskäigul värskes õhus. Kaebaja viibis 22.08.2014–07.09.2016 väljaspool vanglat menetlustoimingutel 70 korda, mistõttu on ta veetnud ulatuslikult aega väljaspool vanglat ja sel perioodil ei saanud Tallinna Vangla olmetingimused kuidagi rikkuda tema õigusi. Täiendavaid liikumisvõimalusi andis käimine lühiajalistel kokkusaamistel (kokku 44 korda) ja osalemine sotsiaalprogrammis 26.05.2015–26.06.2015. Koolieelsete lasteasutuste ja koolide tervisekaitsenõuded ei ole asjakohased, sest kaebaja on täisealine isik, kes kandis vanglas temale kohtu poolt määratud karistust. Vangistust reguleerivad VangS ja selle alusel antud õigusaktid. Piisav valgustatus tuleb tagada loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus. Valgustustihedust mõõdetakse kambrites siis, kui mõni kinnipeetav avaldab selleks soovi või väidab, et kamber on liiga pime või valge. Vaidlusalusel ajavahemikul ei ole kõigis kambrites mõõtmisi tehtud. Mõõdetud on kambri nr 439 valgustatust 09.08.2016 (mil selles kambris viibis ka kaebaja) ning loomuliku ja kunstliku valgustuse koosmõjus tuvastati valgustustiheduseks 1080 lx, mis ei kinnita kaebaja õiguste rikkumist. Vangla on kaebajale taganud nii riigisiseses õiguses kui ka EIK praktikas 3(15)
3-18-268 nõutud minimaalse põrandapinna, samuti olid kaebajale tagatud muud vangistust reguleerivates õigusaktides ettenähtud kinnipidamistingimused. Kuna puudub Tallinna Vangla õigusvastane tegevus, siis on täitmata kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldustest.
6.Tallinna Halduskohus jättis 27.08.2019 otsusega XX kaebuse Tallinna Vangla 18.01.2018 otsuse nr 5-37/18-6-2 tühistamise nõude osas rahuldamata ning jättis mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas kaebuse läbi vaatamata ja lõpetas selles osas asja menetluse, leides, et hüvitamiskaebus on esitatud hilinenult. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 18.12.2019 otsusega XX apellatsioonkaebuse ja tühistas Tallinna Halduskohtu 27.08.2019 otsuse, saates asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus märkis, et kuivõrd halduskohus oli juba 26.04.2018 määrusega lugenud kaebuse tähtaegseks, jättes rahuldamata vastustaja 16.04.2018 taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja ületamise tõttu, ning seda määrust ei olnud vaidlustatud, siis puudus halduskohtul võimalus kaebuse tähtaegsust edasises menetluses ümber hinnata. Ringkonnakohus selgitas ühtlasi, et kaebaja eesmärgi saavutamiseks piisab hüvitamisnõudest ning korduva kahju hüvitamise taotluse läbivaatamatult tagastamise kui menetlustoimingu peale ei saa esitada tühistamiskaebust. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu 28.04.2020 määrusega, millega jäeti Tallinna Vangla kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
7.Tallinna Halduskohus jättis 13.05.2020 määrusega XX kaebuse Tallinna Vangla 18.01.2018 otsuse nr 5-37/18/6-2 tühistamise nõude osas läbi vaatamata. Määrus jõustus edasi kaebamata 02.06.2020.
8.Tallinna Halduskohus jättis 03.07.2020 otsusega XX kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kambripinna arvestusest tuleb jätta välja kambris asuva sanitaarsõlme (WC) pindala, kuid mitte mööblialust pinda eeldusel, et kinnipeetaval on võimalus kambris tavalisel viisil liikuda (nt Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 11; 17.03.2017 otsus nr 3-3-1-98-16, p 13). Eesti kohtud ei ole seni tuvastanud, et Tallinna Vangla kambrites oleks mööbel paigaldatud viisil, miks takistaks kambris tavalisel viisil liikumist. Kuna kambrite üldpind ilma WC-ta oli 15,2– 17 m2, ei ole eluliselt usutav, et kokku ca 4 m2 hõivav mööbel takistas kambris tavalisel viisil liikumist. Seega tuleb lähtuda esitatud kambripinna andmetest, millest on maha arvatud üksnes WC pindala. Kaebajale oli kogu vaidlusaluse perioodi jooksul tagatud vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda (täpsemalt vahemikus 3,04–7,45 m2). Enamasti oli kambrisse korraga paigutatud 4–5 kinnipeetavat, kuid see ei toonud kaasa olukorda, kus põrandapinda oleks ühe isiku kohta olnud liiga vähe. Seega puudub alus arvata, et kaebaja inimväärikust oleks alandatud tema hoidmisega ülerahvastatud kambris. Kaebaja oli suurema osa vaidlusalusest perioodist vahistatu staatuses (süüdimõistetu alates 07.09.2016) ning ta paigutati ühest üksusest teise 09.11.2016, mistõttu oli ta kinnipeetava staatuses ainult viimased paar kuud. Vahistatu võimalused viibida väljaspool kambrit on VangS § 93 lg 5 järgi piiratud 1-tunnise vabas õhus viibimisega päevas. Seega ei olnud õigusvastane, et kaebajale oli vahistatuna tagatud vaid üks tunniajaline jalutuskäik jalutusboksis. Vastustaja on viidanud ka kaebaja täiendavatele liikumisvõimalustele (st lisajalutuskäik suveperioodidel ja viibimine väljaspool kambrit seoses kokkusaamistega ning osalemisega sotsiaalprogrammis ja kohtuistungitel, mis kestsid enamasti hommikust kuni pärastlõunani). Kokkuvõtlikult oli kaebajal vahistatuna piisavalt võimalusi viibida väljaspool elukambrit. Kinnipeetava võimalus liikuda on ulatuslikum (vt VangS § 8 lg 1 ja § 55 lg 2; VSKE § 8 lg 1). Kaebaja ei ole väitnud, et tal oli liikumisvõimalusi vähem kui teistel samas üksuses viibinud kinnipeetavatel. Seega puudub alus arvata, et kaebajal võimaldati ka kinnipeetava staatuses olles liiga vähe liikuda. 4(15)
3-18-268 Jalutusboksile ei ole õigusaktidega kehtestatud samasugust isikliku põrandapinna nõuet nagu kambrile, mistõttu ei ole jalutusboksis vähem kui 3 m2 isikliku põrandapinna võimaldamine õigusvastane ja puudub alus arvata, et sellega alandati kaebaja inimväärikust. Ainuüksi põhjusel, et vanglas viibivad isikud tegelevad kambris mh õppimisega, ei saa kambri õhutemperatuuri suhtes kohaldada koolieelsete lasteasutuste tervisekaitsenõudeid. Kuna üheski õigusaktis ei ole sätestatud vangla kambrites lubatud maksimaalset temperatuuri, tuleb hinnata, kas temperatuur oli aastaaega arvestades pikka aega väga kõrge ja kas vangla tegi midagi palavusest tingitud ebamugavuse leevendamiseks. Asja materjalide kohaselt mõõdeti 2016. a kevadel ja suvel temperatuuri kambris nr 439 (milles kaebaja viibis 24.03.2016–08.11.2016) ning mais-juunis oli kõrgeim temperatuur 26,8°C ja juuli lõpus 28,8°C. Tegemist ei olnud ebatavaliselt kõrgete temperatuuridega. Tallinna Vangla selgitas 09.10.2017 otsuses lisaks, et palavuse leevendamiseks eemaldatakse alates 2012. a-st suveperioodiks osa üldkasutatavate koridoride aknaklaasidest, et tagada kambrite parem õhutatus, igasse kinnisesse kambrisse antakse ventilaator, üks kord nädalas võimaldatakse lisajalutuskäiku ja lubatakse jalutuskäigule võtta kaasa kuni 1,5 liitrit joogivett. Need lisameetmed on piisavad, et leevendada palavusega kaasnevaid ebamugavusi. Vanglas ei ole kehtestatud konkreetseid nõudeid ventilatsioonile. Tallinna Vangla kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon ning kinnipeetavatel oli võimalik kambri õhuhulka reguleerida ka akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuvahetust mõõdeti 26.02.2016 ja tulemused vastasid normile. Puudub alus arvata, et ventilatsioonisüsteemid olid hooldamata. Õigusaktides ei ole sätestatud minimaalset valgustustiheduse taset, millele peaks kambri või eluruumi valgustatus vastama. Põhjendatud ei ole vaadelda loomulikku valgust ja kunstlikku valgustust eraldi, vaid arvestada tuleb mõlemaid korraga. Kuna kamber ei ole töökoht, siis ei ole töökoha valgustatusele kehtivad standardid asjakohased. Kambri valgustus on õigusvastane, kui see on nii halb, et kahjustab isiku tervist (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2016 määrus nr 3-15-530, p 6). Kaebaja ei ole täpsustanud, kuidas kahjustas kambrite valgustus tema tervist või millised tegevused olid kambrite ebapiisava valgustatuse tõttu takistatud. Vangla selgitas 09.10.2017 otsuses, et laevalgustites (igaühes kaks või kolm pirni) kasutati 70 W halogeenpirne (võrdväärne 100 W hõõglambiga) või 75 W lambipirne ning öövalgustis 25 W lambipirni. Seega on väheusutav, et kambrid võisid olla nii halvasti valgustatud, et seda saaks pidada kaebaja õigusi rikkuvaks. Sooja veega pesemise võimaluse tagamisega üks kord nädalas ei ole kaebaja õigusi rikutud (vt VangS § 50 lg 2). Kaebaja viidatud Euroopa vanglareeglistik ja CPT raport ei ole õiguslikult siduvad ega täitmiseks kohustuslikud ning nende alusel ei saa tuvastada kaebaja inimväärikuse alandamist. Eluruumidele esitatavad nõuded ei näe samuti ette sooja vee olemasolu eluruumides (vt kuni 21.12.2017 kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 9; alates 06.07.2015 kehtiva majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 5 lg 2). Vanglal ei ole kohustust tagada igapäevaselt sooja vee olemasolu (nt Riigikohtu 15.12.2011 määrus nr 33-1-57-11) ja vaidlus puudub selles, et Tallinna Vangla kambrites oli ligipääs külmale veele. Kinnipeetavad saavad vee soojendamiseks kasutada elektrilist veekeedukannu, mis leevendab sooja vee puudumisest tingitud ebamugavusi. Veekeedukann oli olemas ka kaebajal, mistõttu oli tal võimalik kambris vett soojendada ja teatud määral hoolitseda oma hügieeni eest. Kuigi kaebaja on vähemalt kambri nr 337 halbade sanitaartingimuste tõttu 13.01.2016 vangla poole pöördunud, ei saa üksikute juhtumite põhjal siiski järeldada, et kambrite sanitaarolukord rikkus kaebaja õigusi. Lisaks on elukambri (sh tualeti) puhtana hoidmine vangla kodukorra järgi kinnipeetavate kohustus.
5(15)
3-18-268 Kaebaja on 04.01.2016 ja 22.01.2016 pöördunud Tallinna Vangla poole, kuna kambrites nr 433 ja nr 337 on olnud üks istekoht VSKE § 7 lg-s 1 ettenähtust vähem. Kaebaja viibis kambris nr 433 perioodil 07.12.2015–05.01.2016 ja kambris nr 337 perioodil 06.01.2016–19.01.2016, seega kokku enam kui kuu aega. Isegi kui kaebajal puudus sellel ajal pidevalt võimalus istuda, ei olnud tegemist nii pikalt kestnud ebamugavusega, et see kujutaks inimväärikuse alandamist. Vajaduse korral saab istuda ka voodi peal. Tõendamata on väide, et kambrite sisustus oli katki. Katkise mööbli asjus ei ole kaebaja vanglale pöördumisi esitanud. Üksnes asjaolust, et Tallinna Vanglas kasutatavate madratsite sertifikaadist nähtuvalt on neid soovitatud kasutada selja- ja istmepatjadena, käetugedena ja aiamööblis, ei saa järeldada kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja ei ole madratsi ebasobivuse tõttu vangla poole pöördunud, vaid sellise pöördumise esitas teine kinnipeetav. Samuti ei saa madratsi soovituslikust kasutusest järeldada, et igasugune teistlaadi kasutus on õigusvastane. Sertifikaat ei ole piisav tõend, mis kinnitaks, et madratsid ohustasid kaebaja tervist. Usutav on see, et madrats võis olla ebamugav, kuid üksnes ebamugavus ei ole inimväärikuse alandamine. Kaebaja taotles vanglalt võimalust kasutada kord nädalas tund aega spordisaali, kuid vangla on sellest 15.03.2016 keeldunud. Kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamine VangS § 55 lg 1 ja § 90 lg 1 tähenduses ei nõua tingimata spordisaali kasutamise võimaluse tagamist, vaid selle täpsem korraldamine on vangla otsustada. Kuna kaebaja oli valdava osa vaidlusalusest ajast vahistatu staatuses, tuleb arvestada ka VangS § 90 lg-st 3 tuleneva piiranguga. Tallinna Vangla selgitas 15.03.2016 vastuses kaebajale, et kuna vahistatule ei laiene VSKE § 8 lg-s 1 sätestatud õigus viibida väljaspool kambrit, siis ei võimaldata tal spordisaali külastada. Seega ei olnud spordisaali kasutamise mittevõimaldamine õigusvastane, kui kaebaja oli vahistatu staatuses. Euroopa vanglareeglistik ei sätesta õiguslikult siduvaid kohustusi, mistõttu ei saa spordisaali mittelubamist pidada õigusvastaseks. Kaebajal oli võimalik kehakultuuriga tegeleda kambris ja jalutuskäigu ajal. Kokkuvõttes võisid Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olla kaebaja jaoks mingil määral ebameeldivad ning mingis osas viletsamad rahvusvaheliselt soovitatavatest kinnipidamistingimustest, kuid kaebaja kinni pidamine neis tingimustes ei olnud õigusvastane. Kaebaja viidatud EIK-i lahendite puhul oli tegemist teistsuguse asjaolude kogumiga. Valdavalt on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumine tuvastatud ülerahvastatud vanglates, kuid kaebaja ei viibinud ülerahvastatud vanglas. Kuivõrd puudub vangla õigusvastane tegevus, siis on kahju hüvitamise esmane eeldus täitmata ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
9.XX palub 26.07.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Apellant jääb esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. Halduskohus märkis küll õigesti, et VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, kuid jättis samas need nõuded ja standardid otsuses tähelepanuta, pidades ebainimlikke tingimusi normaalseteks ja ainult mingil määral ebameeldivateks. Põrandapinnaga seoses leidis halduskohus, et kambrites oli tagatud piisav isiklik ruum. Samas jääb ruumiaspekt kaalukaks ka siis, kui põrandapinda on kinnipeetava kohta 3–4 m2, ning seda tuleb hinnata koos teiste kinnipidamistingimustega (vt Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 13; EIK 20.10.2016 otsus nr 7334/13, Muršić vs. Horvaatia, p-d 106 ja 139–140). Vaba põrandapinna arvestusest tuleb lisaks WC alusele pinnale jätta välja ka elukambris olnud inventari alune pind, sest mööbel oli kinnitatud põranda külge ja seda polnud võimalik liigutada, mistõttu takistas see kinnipeetavatel tavalisel viisil kambris liikuda. Apellant oli sisuliselt kogu Tallinna Vanglas viibitud ajal (s.o 19.08.2014– 03.01.2017) isikliku (vaba) põrandapinna puuduses, mis on õigusvastane ja inimväärikust 6(15)
3-18-268 alandav. Ka teised Tallinna Vangla kinnipidamistingimused olid kogumis õigusvastased ning seda ei kompenseeriks isegi 4 m2 või suurem põrandapind. Halduskohus on ka ise möönnud, et apellanti hoiti ülerahvastatud elukambris. Kohtus ja kokkusaamistel käimist on halduskohus alusetult pidanud piisavaks võimaluseks viibida väljaspool kambrit, sest mõlemad toimusid kinnistes ja kohati klaustrofoobiat tekitavates ruumides. Kokkusaamised toimusid 1 m2 suuruses seinte ja klaasiga eraldatud ruumis ning kohtus tuli samuti viibida enamus ajast 3 m2 suuruses ootekambris. VangS § 45 lg-s 1 märgitud eluruumile kehtestatud nõudeid seoses kambrite õhutemperatuuriga tuleb sisustada lähtudes tervisekaitsenõuetest, mis on kehtestatud koolieelsetele lasteasutustele ja koolidele (lubatud vahemik 19–26°C), sest kinnipeetavad olid sunnitud elukambrit kasutama multifunktsionaalselt (elu-, õppe-, olme- ja magamisruumina). Kambrites puudus võimalus õhuhulka reguleerida. Tallinna Vangla elukambrite aknad olid kaetud metallplaadiga, milles oli vaid mõnikümmend 1 cm × 1 cm auku ning koosmõjus trellidega ei võimaldanud see mingit õhu liikumist. Kuna Tallinna Vanglal ei olnud vastuseks apellandi 17.05.2016 teabenõudele esitada akti õhuvahetuse mõõtmistulemuste kohta, millest nähtuks, et ventilatsioon vastab Eesti standardis EVS 906:2010 sätestatud sisse- ja väljapuhke normidele, siis on alust arvata, et ventilatsioonisüsteemid olid hooldamata ega vastanud esitatud tingimustele. Eesti standardi EVS-EN 12464-1:2011 kohaselt peaks valgustustihedus kontori töölaual ja raamatukogude lugemispiirkonnas olema 500 lx ning tervishoiuasutuste palatite lugemisvalgus 300 lx. Kuna kinnipeetavad olid sunnitud kasutama elukambrit igal otstarbel, siis on igati asjakohane sisustada kambri valgustatuse nõudeid, lähtudes Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määrusest nr 176 „Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ ja standardist EVS-EN 124641:2011. Tallinna Vanglas tehtud mõõtmistulemuste kohaselt on kambri valgustatus olnud alla standardis sätestatud miinimumpiiri ehk täielikult mittevastav ja seetõttu tervist kahjustav. Kambri ebakohane valgustatus koosmõjus teiste tingimustega võib kujutada endast EIÕK art 3 rikkumist (nt EIK 04.12.2014 otsus nr 8067/12, Lonić vs. Horvaatia; 10.03.2015 otsus nr 14097/12, 45135/12, 73712/12, 34001/13, 44055/13 ja 64586/13, Varga jt vs. Ungari). Halduskohus leidis ebaõigesti, et kuna apellandil oli võimalik soetada veekeedukann ja seepi, siis oli talle tagatud võimalus hoolitseda hügieeni eest. Üldteada on, et inimene peaks end veega puhtaks pesema vähemalt iga kahe kuni kolme päeva tagant ning kui duši all käia harvem, koguneb nahapinnale nii palju baktereid ja mustust, et see võib põhjustada põletikku. Euroopa vanglareeglistiku p 19.4 järgi tuleb vanni ja dušši võimaldada piisavalt, et iga kinnipeetav saaks olenevalt aastaajast ja geograafilisest asukohast pesta ennast normaalsel temperatuuril igapäevaselt või vähemalt kaks korda nädalas (vajaduse korral ka sagedamini), pidades silmas üldisi hügieeninõudeid. CPT 06.06.2012 raporti p 53 kohaselt tuleb kinnipeetavatele võimaldada duši kasutamist sagedamini kui vaid üks kord nädalas. EIK leidis 22.03.2016 otsuses nr 42720/10, Gomoi vs. Rumeenia ja 21.06.2016 otsuses nr 80529/13, Eze vs. Rumeenia, et inimväärikust alandav ja EIÕK art-ga 3 on vastuolus kinnipeetavale kuuma duši võimaldamine isegi kahel korral nädalas. Seega tuleb VangS § 50 lg 2 jätta põhiseaduse (PS) § 123 alusel kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK art-ga 3. Kinnipidamistingimused peavad tagama inimväärikuse ja tervise kaitse (vt Riigikohtu 21.04.2014 otsus nr 3-3-1-17-14), mille aluseks on ka hoolitsemine isikliku hügieeni eest (vt VangS § 50 lg 1 ja § 51). Duši kasutamise piiramine ei saa kuidagi olla vangistusega kaasnev paratamatus. Madratsi ja spordisaali kasutamise küsimuses jääb apellant oma kaebuses esitatu juurde. Kokkuvõttes on halduskohus jätnud eluruumile esitatavad nõuded ja apellandi viidatud EIK lahendid täielikult tähelepanuta. Kõigis lahendites tuvastati õigusvastased ja inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused praeguse vaidlusega võrreldes samasuguse või isegi väiksema asjaolude kogumi põhjal.
7(15)
3-18-268
10.Tallinna Vangla vaidleb 02.10.2020 vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub see jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb oma varasemate selgituste ja põhjenduste juurde ning nõustub halduskohtu seisukohtade ja järeldustega. Tallinna Vangla kambrite ebapiisava põrandapinna kohta on kujunenud arvestatav kohtupraktika, mille kohaselt ei olnud kinnipidamistingimused õigusvastased neis kambrites, kus isiklikku ruumi oli tagatud 3 m2 ja rohkem (nt Riigikohtu 27.05.2016 otsus nr 3-3-1-21-16; 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-1517; Tallinna Ringkonnakohtu 19.01.2017 otsus nr 3-14-51608, p 17). Asjades, kus kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3–4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused. Praegusel juhul ei ole tuvastatud muid puudusi kinnipidamistingimustes ja kuna apellandile oli kõigil päevadel tagatud isiklikku kambripinda üle 3 m2, siis ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane. Mööbel oli kambrites paigutatud seinte äärde, et see võtaks võimalikult vähe ruumi ja võimaldaks kambris probleemideta liikuda. Kuna inventar jättis liikumiseks piisavalt ruumi, siis puudub vajadus arvata kambri üldpinnast maha mööbli alla jäävat pinda. Halduskohus on põhjendatult arvestanud väljaspool kambrit viibimiseks ka apellandi käimise kohtuistungitel ja kokkusaamistel. Arvestades, et apellant oli enamuse vaidlusalusest ajast vahistatu, kelle väljaspool kambrit viibimise võimalus on VangS § 93 lg-st 5 tulenevalt piiratud, andis käimine kohtuistungitel (70 päeval enamasti hommikust kuni pärastlõunani) ja kokkusaamistel (44 korda, kusjuures saatmine toimus läbi õue) ning osalemine sotsiaalprogrammis, samuti suveperioodil võimaldatud täiendavad jalutuskäigud, apellandile piisava võimaluse viibida väljaspool elukambrit. Kinnipeetavate kambrite valgustatusele ei ole õigusaktides erinõudeid kehtestatud ning VangS § 45 lg 1 kohaselt tuleb arvestada eluruumidele esitatavate nõuetega. Euroopa vanglareeglistik (p-d 18.1 ja 18.2) ei näe samuti ette konkreetseid arvuliselt väljendatavaid nõudeid kambrite tingimustele. Viitest, et valgustus peab vastama „tunnustatud tehnilistele standarditele“, ei saa tuletada, et see peaks vastama töökohale sätestatud nõuetele. Eelkõige on peetud oluliseks seda, et kambrisse oleks tagatud loomuliku valguse juurdepääs. Kohtupraktika järgi on kinnipeetava elukambri minimaalne lubatav valgustatuse tase 200 lx (nt Tartu Halduskohtu 28.06.2016 otsus nr 3-16-400; Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031). Kõigis kambrites, kus apellant viibis, oli olemas aken ja valgustid ning loomulik valgus ja kunstlik valgustus koos kindlustasid kambrite piisava valgustatuse. Kohtupraktikas on peetud Tallinna Vangla kambrite valgustust üldiselt piisavaks ning apellandi üldsõnaline väide ei tõenda valgustuse nõuetele mittevastavust, tegelikke kannatusi ega kahju tekkimist. Apellandil oli võimalik teha enam valgust nõudvaid toiminguid päevasel ajal. Tagantjärele ei ole võimalik tuvastada, milline oli valgustustihedus kambrites konkreetselt sellel ajal, mil apellant seal viibis. Apellant ei ole kirjalikult ega suuliselt pöördunud vangla poole, et juhtida tähelepanu kambrite ebapiisavale valgustusele. Seejuures on vangla kambrite valgustust ka parandanud. Eluliselt ei ole usutav, et kui kambris on kinnipeetava hinnangul liiga pime, ei anna ta sellest vanglale märku ega taotle valgustustingimuste parandamist. Valgustuse ebapiisavus ei ole tingimata põhjustatud sellest, et kambris on vähe valgusteid või liiga väikse võimsusega pirnid, vaid see võib olla tingitud ka kinnipeetavate poolt valgustite lõhkumisest, juhtmete lahti ühendamisest, pirnide välja keeramisest jne. VangS § 45 lg 1 järgi tuleb kambris tagada elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus. Kambrites oli osaliselt sund- ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Riigi Kinnisvara AS tütarfirma Hooldus Pluss OÜ hooldas ventilatsioonisüsteeme regulaarselt. Kambrites oli tuulutusavaga aken, mille kaudu oli kinnipeetavatel võimalik reguleerida kambrisse tulevat õhuvoolu. Tõhusa õhuringluse saavutamiseks oli võimalik hoida ventilatsiooniavad vabad ja avatud. Tallinna Vangla ei ole kokkuvõttes põhjustanud apellandile rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (nt Riigikohtu 20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 36). Apellandile oli tagatud piisav põrandapind ja võimalus liikuda väljaspool 8(15)
3-18-268 kambrit, kambris oli tagatud loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli olemas (joogi)vesi ning kõigil kinnipeetavatel oli isiklik voodi. Apellant ei ole toonud esile ühtegi sellist asjaolu, mis võimaldaks järeldada tema väärikust alandavat või piinavat kohtlemist vastustaja poolt ja sellest tulenevaid kannatusi.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
11.Ringkonnakohus leiab, et XX apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse enamike põhjendustega ega pea vajalikuks neid kõiki üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Kambrite ülerahvastatus ja liikumisvõimalused
12.EIK ega Eesti kohtud ei ole üldistavalt määratlenud, kui vähene isiklik põrandapind oleks juba iseenesest inimväärikust alandav, vaid rõhutanud, et kui kinnipeetavale ei ole tagatud 3 m2 põrandapinda, on tegu EIÕK art 3 rikkumise tugeva (kuid siiski ümberlükatava) eeldusega, ning kui põrandapinda ühe kinnipeetava kohta on 3–4 m2, jääb ruumiaspekt kaalukaks, kuid kinnipidamistingimuste inimväärsuse hindamisel tuleb seda arvestada koos muude asjaoludega (nt väljaspool kambrit viibimise võimalused ja kambri olmetingimused). Kui aga ruumi ühe kinnipeetava kohta on mitmekohalises kambris üle 4 m2, siis tuleb kinnipidamistingimuste EIÕK art-le 3 vastavust kontrollida lähtuvalt teistest kinnipidamistingimustest kogumis (nt võimalus viibida värskes õhus, loomulik valgus ja õhk, ventilatsioon, kohane õhutemperatuur, tualeti privaatse kasutamise võimalus ning sanitaar- ja hügieenitingimused). Kinnipeetava isikliku põrandapinna leidmiseks tuleb seejuures arvata kambri pindalast maha tualettruumi pindala, kuid mööblialuse pinna mahaarvamine saaks olla põhjendatud üksnes erandina, kui kambri sisustus takistab liikumist olulisel määral (nt EIK 29.01.2019 otsus nr 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, p-d 159–163; Riigikohtu 16.03.2017 otsus nr 3-3-1-83-16, p 13; 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-15-17, p 13). Tavapärast liikumist oluliselt takistavaks ei saa pidada ainuüksi asjaolu, et mööbel on kinnitatud põranda või seina külge ning puudub võimalus seda ümber tõsta või eest nihutada, vaid esmajoones omab tähtsust, et mööbli paigutus oleks ratsionaalne ning kambri põranda või seina külge kinnitatud mööbel ei muudaks osaliselt võimatuks ka mööbli alt välja jääva põrandapinna kasutamist. Kuivõrd puuduvad andmed, et Tallinna Vangla kambrite sisustus olnuks paigutatud viisil, mis tavapärasest enam takistas kambris liikumist, siis tuleb kambrite pindalast arvata maha üksnes WC alune pind.
13.Kaebajale oli kogu vaidlusaluse ajavahemiku (19.08.2014–03.01.2017) jooksul tagatud kambris vähemalt 3 m2 isiklikku põrandapinda (arvestamata sanitaarsõlme alla jäävat pinda). Seejuures jäi ajavahemiku sisse, mil kaebajal oli isiklikku ruumi 3–4 m2, ka mitmeid lühemaid ja pikemaid ajavahemikke, mil kambrites oli vaba põrandapinda ühe kinnipeetava kohta üle 4 m2 (nt 29.08.2014–11.09.2014 – 14 päeva; 06.11.2014–10.12.2014 – 35 päeva; 20.02.2015– 02.03.2015 – 11 päeva; 29.05.2015–07.06.205 – 10 päeva; 16.12.2015–30.12.2015 – 15 päeva; 24.03.2016–10.04.2016 – 18 päeva). Alates 12.05.2016 kuni Tallinna Vanglas viibimise lõpuni (03.01.2017) ehk enam kui viimased pool aastat oli kaebajale isiklikku ruumi tagatud eranditult üle 4 m2. Arvestades, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna (19.08.2014–08.11.2016), keda hoitakse VangS § 90 lg 3 kohaselt ööpäev läbi lukustatud kambris, või vastuvõturežiimil (09.11.2016–03.01.2017), mille vältel ei ole kinnipeetaval VSKE § 8 lg 4 kohaselt samuti võimalik liikuda vabal ajal vähemalt neli tundi väljaspool kambrit, siis oli temale elukambris piisava isikliku ruumi tagamine iseenesest eriti oluline. Kuna kaebajale oli kambris alati tagatud 9(15)
3-18-268 isiklikku ruumi üle 3 m2, siis ei ole alust hinnata kinnipidamistingimusi tema inimväärikust alandavateks pelgalt ruumikitsikuse tõttu ning väärkohtlemise tuvastamine oleks põhjendatud vaid siis, kui kinnipidamistingimustes esines ka muid kaebaja olukorda raskendavaid puudusi. Ajavahemikul 12.05.2016–03.01.2017 kambris ruumikitsikust ei esinenud, mistõttu omavad tähtsust eelkõige muud kinnipidamistingimused.
14.Kaebaja võimalused liikuda igapäevaselt väljaspool oma elukambrit olid eelvangistuse ja vastuvõtuosakonna režiimist tulenevalt piiratud 1-tunnise jalutuskäiguga värskes õhus (VangS § 8 lg 1 ja § 90 lg 3; VSKE § 8 lg 1). Vaidlust ei ole selles, et kaebajale oli kogu Tallinna Vanglas viibimise kestel tagatud vähemalt õigusaktides ettenähtud miinimumnõuetele vastav jalutamisvõimalus. Tallinna Vangla 13.02.2017 vastusest nr 2-2/17/1393-2 (kaebuse lisa 9) nähtub, et E1 ja E2 hoonete jalutusbokside (kokku 48) pindalad jäid vahemikku 11,21–16,71 m2 (keskmiselt 14,36 m2). Halduskohus on õigesti märkinud, et jalutusbokside pindalale ei ole esitatud sarnaseid miinimumnõudeid nagu kambrite pindalale ning kuna koos kaebajaga viibis kambris enamasti 4–5 kinnipeetavat ja jalutamine toimus kambrite kaupa, siis ei ole põhjust järeldada, et kaebajal ei olnud ruumipuuduse tõttu võimalik jalutusboksis piisavalt ringi liikuda ja soovi korral sportida. Ringkonnakohtu praktikas ei ole õigusvastaseks peetud ka olukorda, kus ligikaudu 15 m2 suuruses jalutusboksis tuli viibida kuuekesi (nt Tallinna Ringkonnakohtu 28.09.2018 otsus nr 3-16-2029, p 13). Vastustaja on asjakohaselt viidanud ka sellele, et kaebaja olukorda leevendas mõneti asjaolu, et vangla võimaldas kinnipeetavatele suveperioodil nädalas ühe täiendava jalutuskäigu ning kaebaja viibis teatud ajavahemikul sagedasti kohtuistungitel (nt 10.06.2015–18.05.2016 kokku 65 korda hommikust kuni hilise pärastlõunani) ja käis kogu vaidlusaluse ajavahemiku jooksul regulaarselt lühiajalistel kokkusaamistel (kokku 40 korda) ning osales lisaks sotsiaalprogrammis (vt Tallinna Vangla 11.05.2018 vastuse lisa 5). Isegi kui need toimusid samuti kitsastes oludes, pakkusid need kaebajale ometi vaheldust ning võimalust viibida väljaspool kambrit. Igal juhul ei saanud need kaebaja olukorda ka halvendada.
15.Seoses spordisaali kasutamise võimaluse puudumisega ei ole apellatsioonkaebuses uusi argumente esitatud, mistõttu ei pea ringkonnakohus HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks kõiki halduskohtu sellekohaseid põhjendusi üle korrata. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja avaldas küll soovi kasutada spordisaali, kuid vangla keeldus seda võimaldamast. Kuivõrd spordisaali kasutamise võimaluse puudumine oli tingitud asjaolust, et kaebaja suhtes kehtisid õigusaktidest tulenevad piirangud vangla territooriumil liikumiseks (VangS § 90 lg 3 ja VSKE § 8 lg 4; vt ka Tallinna Vangla 15.03.2016 vastus nr 5-8/16/4745-2 ja 18.04.2016 vaideotsus nr 5-15/16/1522 – kaebuse lisad 45 ja 46), siis ei olnud vangla tegevus õigusvastane. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et kehakultuuriga tegelemise võimaluse tagamine VangS § 55 lg 1 tähenduses ei eelda tingimata spordisaali kasutamise võimaldamist, vaid kehakultuuriga saab kinnipeetav vähemasti enda üldfüüsilise seisundi säilitamiseks minimaalselt vajalikul määral tegeleda ka kambris ja jalutusboksis. Kambrite õhutemperatuur ja ventilatsioon
16.VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning tagama kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Varem kehtinud Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p 7 kohaselt peab õhu temperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel 10(15)
3-18-268 ruumis viibimisel olla alla 18°C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Sisuliselt sama näevad ette ka alates 06.07.2015 kehtiva majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lgd 3 ja 4. Seega näevad õigusaktid ette küll eluruumi siseõhu temperatuuri alampiiri, kuid mitte ülempiiri.
17.Kuna vahistatutel ja vastuvõtukambris viibivatel kinnipeetavatel puudus võimalus liikuda väljaspool elukambrit (v.a jalutuskäigu või kokkusaamiste ajal), siis pidid nad ka lugemiseks või kirjutamiseks (sh õppimise eesmärgil) kasutama elukambrit. Sellest ei saa siiski järeldada, et VangS § 45 lg 1 tähenduses eluruumi üldiste nõuete sisustamisel tuleb lähtuda koolieelsete lasteasutuste rühmaruumidele ja koolide õpperuumidele kehtestatud tervisekaitsenõuetest (vt Vabariigi Valitsuse 06.10.2011 määruse nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ § 9 lg 6; Vabariigi Valitsuse 30.05.2013 määruse nr 84 „Tervisekaitsenõuded koolidele“ § 12 lg 6), millest tuleneb kokkuvõtlikult, et õhutemperatuur neis ruumides peaks jääma vahemikku 19–26°C. Tuleb arvestada, et kaebaja oli Tallinna Vanglas viibimise ajal täisealine ning ei tegelenud kambris üksnes õppimisega (s.o kindla ajavahemiku vältel vaimset pingutust ja keskendumist nõudva tegevusega), mistõttu ei ole õpperuumidele esitatavad nõuded asjakohased. Lisaks on oluline märkida, et ka koolieelsete lasteasutuste tervisekaitsenõuete põhjal ei oleks alust järeldada, et 26°C ületav õhutemperatuur olnuks igal juhul õigusvastane, sest määruse nr 131 § 9 lg 6 teise lause kohaselt tuleb õhutemperatuuri tõusmisel üle 26°C võtta üksnes tarvitusele meetmed temperatuuri mõju vähendamiseks.
18.Kaebuse lisadest 11–20 nähtuvalt tuvastati Tallinna Vangla kambris nr 439, kus kaebaja viibis 24.03.2016–08.11.2016 ja kus enamus ajast oli kaebajale tagatud isiklikku põrandapinda üle 4 m2 (üksnes 11.04.2016–14.04.2016 ja 24.04.2016–11.05.2016 ehk kokku 21 päeva oli isiklikku ruumi tagatud vahemikus 3–4 m2, täpsemalt 3,22 m2), tuvastatud järgmised siseõhu temperatuuri näidud: 04.05.2016 kell 15.00 ajal 25,3°C; 11.05.2016 kella 14.30 ajal 25,9°C; 24.05.2016 kella 12.15 ajal 25,7°C ja kella 20.30 ajal 26,8°C; 29.05.2016 kella 21.35 paiku 26,8°C; 04.06.2016 kella 16.30 ajal 26,5°C; 26.06.2016 ja 30.06.2016 täpsustamata kellaajal 26,3°C; 03.07.2016 täpsustamata kellaajal 26°C; 21.07.2016 täpsustamata kellaajal 26,2– 26,5°C; 23.07.2016 kella 10.40 ajal 26,8°C; 24.07.2016 kella 18.40 ajal 28,2°C; 26.07.2016 kella 14.40 ajal 28,8°C. Eeltoodud andmetest saab järeldada, et kambri siseõhu temperatuur ületas suveperioodil küllaltki püsivalt 26°C ja võis tõusta isegi üle 28°C. Riigi ilmateenistuse vaatlusandmete kohaselt oli eeltoodud mõõtmiste ajal tegemist enamasti päikesepaisteliste ilmadega (v.a 26.06.2016 ja 03.07.2016, mil sadas hoovihma, ning 21.07.2016 ja 23.07.2016, mil ilm oli pilves) ning välisõhu temperatuur Tallinna piirkonnas jäi vahemikku 12.6–23,9°C. Seega võis õhutemperatuur kambrites tõusta ka Eesti tavapäraste suveilmadega tasemele, mis võis olla kinnipeetava jaoks ebameeldiv. Seejuures puudub ka alus arvata, et temperatuur oleks sama hoone erinevates kambrites oluliselt erinev.
19.Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kambrite siseõhu temperatuur võis suvisel ajal olla küll kinnipeetava jaoks ebameeldiv, kuid mõõtmisandmest ei saa siiski järeldada, et temperatuur kambris oleks ka suvel püsinud pikka aega ja pidevalt väga kõrge. Tallinna Vangla on rakendanud ka lisameetmeid suvekuudel tekkiva palavuse leevendamiseks (eemaldatud osa üldkasutatava koridori aknaklaasidest, kambritesse on antud ventilaator, jalutuskäigu ajal ja õhtusel ajal hoitakse kambrite toiduluugid avatuna ning kord nädalas võimaldatakse täiendav jalutuskäik värskes õhus – vt kaebuse lisad 22 ja 23 ning Tallinna Vangla 09.10.2017 otsuse p 10). Vastustaja on lisaks õigesti viidanud, et kinnipeetavatel oli kambris piiramatu ligipääs külmale veele, mis võimaldas neil piisavalt juua ja ennast vajaduse korral värskendada. Kuna vangla ei ole kambrite õhutemperatuuriga seotud probleemi eiranud, vaid võtnud tarvitusele 11(15)
3-18-268 asjakohaseid meetmeid temperatuuri mõju vähendamiseks (samuti said seda teha teatud määral kinnipeetavad ise), siis ei ole alust hinnata, et kambrite siseõhu temperatuur oleks iseseisvalt põhjustanud kaebajale inimväärikust alandavaid kannatusi või süvendanud märkimisväärselt tema kannatusi ajavahemikel, mil talle oli tagatud isiklikku ruumi vahemikus 3–4 m2.
20.Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavate nõuete“ p 6 kohaselt pidi eluruumis olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Samasisuline nõue tuleneb ka praegu kehtivast majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määruse nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ § 4 lg-st 1. Tallinna Vangla kambrites oli osaliselt sundventilatsioon ja osaliselt loomulik ventilatsioon. Kuigi vastustaja on möönnud, et ventilatsioon ei olnud piisavalt tõhus, et see suudaks suveperioodil iseseisvalt alandada õhutemperatuuri ja õhuniiskust kambrites (nt kaebuse lisad 22 ja 23), ei ole siiski alust väita, et kambrites polnuks tagatud minimaalselt vajalik õhuvahetus loomuliku ventilatsiooni ja akendes olevate õhutusavade abil, mida kinnipeetavatel oli võimalik endal avada. Lisaks hoidis vangla suvekuudel toiduluugid osaliselt avatuna ning andis kambritesse ventilaatori. Ruumi tuulutamisena ei saa käsitada ainult selgelt tajutava tuuletõmbuse olemasolu, vaid õhuvahetus toimub ka olukorras, kus ruumis puudub tugev õhuliikumine. Kaebuse lisast 25 (Tallinna Vangla 01.06.2016 vastus) ja Tallinna Vangla 11.05.2018 vastuse lisast 6 (Riigi Kinnisvara AS 05.08.2015 õiend) nähtuvalt hooldas Tallinna Vangla ventilatsioonisüsteeme 2013. a augustis sõlmitud lepingu alusel Hooldus Pluss OÜ ja lepingu kohaselt tuli neid regulaarselt kontrollida ning tagada nende eesmärgipärane ja häireteta töö (loomuliku ja mehaanilise ventilatsiooni hooldussagedus 1 × aastas). Asjaolust, et Tallinna Vanglal ei olnud kaebajale esitada akte õhuvahetuse mõõtmistulemuste kohta, ei saa järeldada, et ventilatsioonisüsteemid olid hooldamata ega taganud kambrites elutegevuseks minimaalselt vajalikku õhuhulka ja selle ringlust. Kambrite valgustustingimused
21.VangS § 45 lg-st 1 tulenevalt ei saa kinnipeetava kambrit käsitada tööruumi või töökohana, mistõttu ei laiene sellele ka Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses nr 176 sätestatud töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded (sh määruse §-s 8 toodud nõuded valgustusele). Töökohana mõistetakse töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 4 lg 1 kohaselt töötamiskohta ja selle ümbrust, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Töökohale esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded on kehtestatud esmajoones täistööajaga töötavat isikut silmas pidades ning nende eesmärk on tagada, et tööandja rakendaks abinõusid, et vältida ohuteguritest (sh ebapiisavast valgustusest) tulenevat terviseriski. Üksnes asjaolust, et töökohalt ja õpperuumilt nõutakse õigusaktide ja standardite järgi oluliselt kõrgemat valgustustihedust (300–500 lx), kui on peetud piisavaks eluruumide (sh kinnipeetava kambri) puhul (minimaalselt 200 lx), ei saa järeldada, et kinnipeetava kambrile peaksid automaatselt laienema töökohale ja õpperuumile ettenähtud nõuded, kui kinnipeetav soovib kambris lugeda ja kirjutada. Töökohale ja õpperuumile kehtestatud valgustusnõuded saaksid kinnipeetava kambri suhtes kohalduda vaid siis, kui kinnipeetav oleks kohustatud märkimisväärse osa päevast täitma kambris õppe- või tööülesandeid. Iseseisvat ja vabatahtlikku enesetäiendamist või ka kirjade või kaebuste koostamist ei saa võrrelda õppe- või tööülesannete täitmisega, sest kinnipeetaval on võimalik endal valida aeg ja koht, millal ja kus konkreetse tegevusega tegeleda, sh arvestades loomuliku valguse hulgaga (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 otsus nr 3-16-1811, p 9).
22.VangS § 45 lg 1 reguleerib ammendavalt kambri aknale ja valgustusele kehtestatud nõudeid (vt Riigikohtu 21.10.2010 otsus nr 3-3-1-14-10, p 8), mistõttu ei saa pelgalt kambri 12(15)
3-18-268 akna mõõtmetest ega ka trellide olemasolust järeldada, et kambris ei oleks tagatud piisavat loomuliku valguse juurdepääsu. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama. Kohtupraktika kohaselt peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris võimalik ja lubatud. Seega peab kambris õppimiseks ja lugemiseks olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx (nt Tartu Ringkonnakohtu 13.02.2015 otsus nr 3-11-2724, p 12; Tallinna Ringkonnakohtu 20.09.2016 otsus nr 3-14-53031, p-d 8−10; 20.12.2016 otsus nr 3-14-52898, p 15). Eeltoodud valgustatuse miinimumtase võib olla tagatud ka loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes (nt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2018 otsus nr 3-16-225, p 13; 17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, p 11). Valgustustihedus vähemalt 200 lx ei pea tingimata olema tagatud kõigis kambri osades, vaid esmajoones neis kohtades, mida paremat valgustatust nõudvate toimingute tegemiseks (nt lugemine ja kirjutamine) tavapäraselt kasutatakse (nt laua kohal).
23.Kaebuse lisast 26 nähtuvalt mõõdeti 09.11.2015 kella 11.20 ajal pilves ilmaga kambris nr 439 (milles viibis mh kaebaja) päevavalgusega (kunstliku valgustuseta) laua kohal 40 lx ja kunstliku valgusega (3 × 75 W pirniga laevalgusti, aknad kinni kaetud) samas kohas 86 lx. Kaebuse lisa 27 kohaselt mõõdeti samas kambris 17.06.2016 kella 10.01 ajal (ilm oli pilves ja vihmane) laua kohal loomuliku valgusega 238 lx ja kunstliku valgustusega 385 lx. Kaebuse lisa 29 sisaldab andmeid 09.08.2016 teostatud valgustustiheduse mõõtmistest kõigis kambrites, kus kaebaja Tallinna Vanglas oli viibinud. Üksnes kambris nr 337 kella 10.15 ajal pilves ilmaga tehtud mõõtmiste kohaselt jäi loomulik valgus laua kohal väiksemaks kui 200 lx (täpsemalt oli see 130 lx), kuid kunstliku valgustuse tiheduseks mõõdeti samas 276 lx. Ülejäänud kambrites mõõdeti valgustustihedust kella 13.30 ajal päikesepaistega ning loomulik valgus ega kunstlik valgustus oli kõigil juhtudel üle 300 lx ja enamasti ületas seda oluliselt (kordades). Kaebuse lisas 30 on esitatud andmed 18.10.2016 kella 11.10 ajal tehtud mõõtmistest kambris nr 337, millega tuvastati loomulik valgus laua juures 234 lx ja kunstlik valgustus laua juures 134 lx. Kõigil juhtudel on mõõtmistulemused antud eraldi päevavalguse ja kunstvalgustuse kohta, kuid puuduvad andmed, milline olnuks valgustustihedus loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kootoimes. Kaebuse lisades 26, 28 ja 30–32 esitatud andmed valgustustiheduse mõõtmistest Tallinna Vangla kambrites nr 89, 208, 314, 344 ja 356 ei ole asjassepuutuvad, sest kaebaja ei ole nendes kambrites viibinud ning samas olenevad valgustustingimused suuresti konkreetse kambri ehitusest (sh akna suurus ja paigutus, valgustite tüüp ja asukoht ning pirnide võimsus), mistõttu ei ole võimalik ühes kambris tehtud mõõtmistulemusi laiendada teistele kambritele.
24.Kaebaja ei ole pöördunud Tallinna Vangla poole nõuetega parandada valgustustingimusi kambris, vaid taotles vastustajalt sellekohaste mõõtmiste tegemist alles 2016. a mais ja juulis, kusjuures mõlemal juhul vastas valgustustihedus kambrites nõuetele. Arvestades, et vähemasti kunstliku valgustuse parandamine (nt võimsamate lambipirnide paigaldamine) ei oleks olnud vangla jaoks märkimisväärselt keerukas ega kulukas ning vangla on mitmete kinnipeetavate nõudel valgustustingimusi ka parandanud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 otsus nr 316-1811, p 11), siis ei ole alust järeldada, et kambri väidetavalt ebapiisav valgustatus oleks põhjustanud kaebajale kannatusi. Esitatud mõõtmistulemusi arvestades on usutav, et loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse koostoimes oli vähemasti kambrite laua kohal üldjuhul tagatud keskmine valgustustihedus vähemalt 200 lx. Kaebaja väide, et kambrite ebapiisav valgustatus kahjustas tema tervist, on tõendamata. Tervisekaardi andmete (kaebuse lisad 42 ja 47) kohaselt on kaebaja soovil 24.08.2016 kontrollitud tema nägemist, mille tulemuste kohta on märgitud, et jäävad oma prillid. Kuna kaebaja saabus Tallinna Vanglasse 19.08.2014, siis saab järeldada, et kaks aastat Tallinna Vanglas viibimist ei olnud tema nägemist halvendanud.
13(15)
3-18-268 Kambrite muud olmetingimused
25.Kaebaja on 04.01.2016 ja 22.01.2016 juhtinud Tallinna Vangla tähelepanu, et vastavalt kambris nr 433 ja 337 viibib viis kinnipeetavat, kuid istekohti on üksnes neljale, ning palunud paigaldada täiendav istekoht või vähendada kambris viibijate arvu (kaebuse lisad 7 ja 8). Ajal, mil kaebaja viibis kambrites nr 433 ja 337, oli neis korraga viis kinnipeetavat kokku 25 päeva, kuid seda mitte järjest (07.–15.12.2015 – 9 päeva; 31.12.2015–04.01.2016 – 5 päeva; 06.– 14.01.2016 – 9 päeva; 18.–19.01.2016 – 2 päeva). Halduskohus leidis põhjendatult, et isegi kui nimelt kaebaja oli see kinnipeetav, kellel puudus pidevalt võimalus istuda, ei olnud tegemist sedavõrd tõsise või pikaajalise ebamugavusega, et see saanuks alandada kaebaja inimväärikust (isegi koosmõjus piiratud isikliku ruumiga, mis jäi vahemikku 3–4 m2 kinnipeetava kohta).
26.Tallinna Vanglas kasutatud nn poroloonist madratsite (Carpenter Polyether RP 25 140) sertifikaadi (kaebuse lisa 44) kohaselt on toote soovituslikuks kasutusalaks (aia)mööbli seljavõi istmepadjad ning käetoed. Madratsi tihedus on 25 kg/m3 kohta ja kõvadus 140 N (jõud, mis on vajalik madratsi kokku surumiseks 40%). Kõnealust toodet (standard polyether) kasutatakse tootja veebilehe (https://carpenter.com/dk/en/products/standard-polyether) kohaselt tüüpiliselt olukordades, kus toode peab taluma pidevat koormust, näiteks diivanid ja voodid, ning seda toodetakse mööbli- ja vooditööstusele tihedusega 20–55 kg/m3. Seega ei ole alust arvata, et Tallinna Vanglas kasutatud madratsid ei oleks iseenesest olnud magamiseks sobivad. Kaebaja ei ole madratsit puudutavate kaebustega ka vangla (sh meditsiiniosakonna) poole pöördunud.
27.Kuigi sooja vee pidevat kättesaadavust võib tänapäevaste mugavustega eluruumis pidada laialt levinuks, ei ole siiski tegemist eluruumile esitatava miinimumnõudega. Nii varasemate kui ka praegu kehtivate eluruumile esitatavate nõuete (vastavalt p 9 teine lõik ja § 5 lg 2) kohaselt peab eluruumis (või vähemalt samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maaalal) olema tagatud üksnes külma vee saamise võimalus. Tallinna Vanglal ei olnud VangS § 50 lg-st 2 tulenevalt kohustust tagada apellandile duši kasutamist sagedamini kui üks kord nädalas ning vastavat subjektiivset avalikku õigust ei tulenenud ka soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p-st 19.4 (vt Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p-d 32 ja 34.1) või CPT raportitest (vt Riigikohtu 08.12.2016 otsus nr 3-3-1-55-16, p 10). Objektiivselt on võimalik isikliku hügieeni eest elementaarsel tasemel hoolitseda (nt hammaste, näo ja käte pesemine) ja lihtsamaid pesemistoiminguid (nt sokkide ja aluspesu puhastamiseks) teha ka külma veega, kuigi see pole kahtlemata samavõrra mugav või tõhus kui sooja veega (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 17.01.2019 otsus nr 3-16-2031, p 12). Kinnipeetavatel oli võimalik kasutada kambris vee soojendamiseks elektrilist veekeedukannu, mis oli olemas ka kaebajal. Kaebaja viidatud EIK 21.06.2016 otsuses nr 80529/13, Eze vs. Rumeenia (p-d 56–57) ei ole hinnatud vaid kahel korral nädalas sooja veega pesemise võimaldamist iseenesest inimväärikust alandavaks, vaid nimetatud asjas rõhutati esmajoones kambrite ülerahvastatust (põrandapind ühe kinnipeetava kohta oli kohati isegi vaid 1,88 m2) ning asjaolu, et samas kambris viibivad kinnipeetavad said pesemiseks kasutada ühte dušši, millest tuli sooja vett kaks korda nädalas 1,5 tundi.
28.Tallinna Vangla üldised sanitaartingimused on kohtupraktikas hinnatud rahuldavateks (nt EIK 29.01.2019 otsus nr 23226/16 jt, Nikitin jt vs. Eesti, p 191). Kaebuse lisast 6 nähtuvalt juhtis kaebaja 13.01.2016 pöördumises vangla tähelepanu kambri nr 337 halvale olukorrale ning vangla paigutaski selles viibinud vahistatud 20.01.2016 ümber teise kambrisse, et asuda kambrit nr 337 remontima. Kaebaja viibis kambris nr 337 üksnes 14 päeva (06.–19.01.2016) ja talle oli sel ajal tagatud kambris isiklikku ruumi vähemalt 3,24 m2 (kolmel päeval 4,05 m2). Tervisekaardi järgi on kaebajal 26.11.2014 ja 09.04.2015 diagnoositud muud dermatiidid (L30)
14(15)
3-18-268 ning 16.07.2015 ja 30.07.2015 täpsustamata põhjusega allergiline kontaktdermatiit (L23.9), kuid puuduvad andmed, mis võimaldaksid neid kaebusi seostada kambrite hügieeniolukorraga. Kokkuvõte
29.Kokkuvõtlikult ei olnud kaebaja kinnipidamistingimused Tallinna Vanglas ajavahemikul 19.08.2014–03.01.2017 kogumis sedavõrd piiravad, et see annaks aluse lugeda need kaebaja inimväärikust alandavateks ja õigustaks kahjuhüvitise väljamõistmist. Ka ajavahemikel, mil kaebajale oli tagatud isiklikku põrandapinda 3–4 m2, ei ole muud kinnipidamistingimused tema olukorda märkimisväärselt halvendanud.
30.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.07.2020 otsus muutmata.
31.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. XX apellatsioonkaebuselt on 18.08.2020 tasutud riigilõivu 312,08 eurot, kuid puuduvad andmed apellatsioonimenetlusega seoses kantud muude kulude kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud ringkonnakohtus HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Tallinna Vangla ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
(allkirjastatud digitaalselt)
15(15)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.