5.Kohtuotsuse avaldamisel asendada kaebaja 1 nimi tähemärgiga „A“ ja kaebaja 2 nimi tähemärgiga „B“.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2017, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).
3-16-2415 Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.A esitas 19.07.2016 tähtajalise elamisloa taotluse välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel elama asumiseks Eestis püsivalt elava abikaasa B juurde. Taotlusele oli lisatud abielu registreerimist tõendav dokument, mille järgi oli abielu registreeritud 27.10.2015 Atlantas, USA-s. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) keeldus 18.11.2016 otsusega nr 15.3-3.2/4650-1 A-le tähtajalise elamisloa andmisest. Asjaolu, et samasoolised isikud on registreerinud kooselu, sõlminud tsiviilpartnerluse või abielu, ei mõjuta seda, et Eesti õigusruumis ei tunnustata seda abieluna. Seni, kuni Eestis ei muudeta abielu legaaldefinitsiooni perekonnaseaduses (PKS) või ei täiendata VMS-i, lubades pererände alusel elamisluba anda lisaks abielule ka muu kooselusuhte alusel, ei ole võimalik anda elamisluba samast soost isiku juurde elama asumiseks.
2.A ja B esitasid 28.11.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 18.11.2016 otsuse tühistamiseks ning PPA kohustamiseks anda A-le tähtajaline elamisluba või alternatiivselt teha uus otsus. Kaebajad on abikaasadena tihedas majanduslikus ja psühholoogilises sõltuvuses. Nad on olnud paarina koos alates 2014. aastast. A-l puudub alus taotleda elamisluba muul alusel (töösuhe, ettevõtlus, õpingud). Kaebajad moodustavad perekonna ja neil on õigus perekonna kaitsele. Nii Euroopa inimõiguste ja põhivabaduse kaitse konventsioonist (EIÕK) kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tuleneb, et homoseksuaalsetel paarilistel on samaväärselt õigus elada koos ning oma kooselu registreerida. Samasooliste elukaaslaste vaheline püsisuhe kuulub PS §-de 26 ja 27 kaitsealasse. Alates 01.01.2016 kehtib kooseluseadus (KooS), mis võimaldab samasoolistel paaridel sõlmida kooselulepingu ehk teisisõnu oma kooselu registreerida. Seeläbi on Eesti seadusandja tunnistanud, et samasooliste registreeritud kooselud ei ole vastuolus Eesti avaliku korraga. Asjaolu, et samasooline välismaalasest partner ei saa asuda Eestisse elama, on diskrimineerimine. USA õigus tunnistab õigust sõlmida abielu samasooliste paaride vahel. Kui välisriigi õigus näeb ette samasooliste abielu võimalikkuse, siis puuduvad alused selle õiguse kohaldamata jätmiseks. Samasoolisele välismaalasest partnerile elamisloa andmine ei riiva Eesti avalikku korda, mistõttu ei saa tugineda rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) §-le 7. Kaebajad on 2016. aasta jooksul elanud neli kuud aadressil XXX., Atlanta; kuus kuud aadressil YYY, Tallinn; üks kuu aadressil CCC, Palmetto ning üks kuu aadressil DDD, Fayetteville. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 14 lg 1 kohaselt võib A peamiseks 2(7)
3-16-2415 elukohaks lugeda YYY, Tallinn. Kaebajate kolimine USA-sse on keeruline ja äärmiselt kulukas. USA-s on võimalik saada viisa ka USA kodaniku samast soost abikaasal, kuid kaebajad ei suuda tõenäoliselt täita nõuet residentabikaasa finantsiliste vahendite kohta.
3.Politsei- ja Piirivalveamet palus jätta kaebus rahuldamata. REÕS § 55 lg 2 kohaselt loetakse välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. REÕS § 7 järgi ei kohaldata välisriigi õigust, kui selle kohaldamine viiks tulemuseni, mis on ilmselgelt vastuolus Eesti õiguse üldiste põhimõtetega. Eesti seadusandja tahte järgi saab abielu sõlmida mehe ja naise vahel (PKS § 1 lg 1 ja § 10). Abielu mõiste selline sisustamine tuleneb Eestis kehtiva õiguse ajaloolisest ja sotsiaalsest kontekstist ning tavadest. Eestis ei tunnustata teistes riikides sõlmitud samasooliste isikute abielusid, olenemata sellest, et samasooliste isikute kooselu kuulub EIÕK art 8 kaitsealasse. REÕS § 55 lg 2 alusel abielu sõlmimine ei vastanud sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. B on elanud püsivalt Eestis ning ta ei elanud abielu sõlmimise hetkel USA-s. Õigus perekonnaelule ei ole piiramatu. Olukorras, kus perekond loodi ajal, mil isik viibis välisriigis, ei saanud kaebajad eeldada, et tal tekib Eestisse asudes automaatselt õigus oma perekonnalu seadustada. Ükski EIK lahend ei kohusta liikmesriiki samasooliste isikute vahelisi abielusid võimaldama või neid tunnustama.
4.Tallinna Halduskohus rahuldas 23.01.2017 otsusega kaebuse ning kohustas PPA-d tegema ühe kuu jooksul otsuse jõustumisest uus otsus A 19.07.2016 esitatud tähtajalise elamisloa taotluse alusel. VMS § 118 p 1 kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde. VMS § 137 lg 1 täpsustab, et tähtajalise elamisloa võib anda välismaalasele elama asumiseks Eestis elava Eesti kodanikust või eesti rahvusest abikaasa juurde. VMS § 138 lg 1 lubab anda elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on olemas tihe majanduslik side ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. Vaidlust ei ole selles, et kaebajate abielu on tegelik ja vastab selles osas VMS § 138 lg-le 1. Ei ole alust kahelda ka selles, et kaebajate vahel on tugev emotsionaalne side ja psüühiline sõltuvus. Kuna kaebajad moodustavad perekonna, on neil õigus perekonna kaitsele vastavalt PS §-le 27. VMS sätted kaebajaid iseenesest ei diskrimineeri, sest need ei sätesta, et abikaasa, kelle juurde elama asumiseks elamisluba antakse, peaks olema elamisloa taotlejaga eri soost. Tallinna Ringkonnakohus on 27.08.2014 otsuses nr 3-13-1808 ja 24.11.2016 otsuses nr 3-152355 leidnud, et samasooliste abielu tunnustamiseks puudub Eestis avalikust korrast lähtuv või muu põhimõtteline takistus. Eesti õiguse oluliste põhimõtete ja avaliku korra hulka ei kuulu keeld tunnustada mistahes riigis sõlmitud samasooliste abielu. Välisriigi õiguse kohaldamisest keeldumiseks peaks välisriigi õiguse kohaldamise tagajärg, mitte aga välisriigi õigus ise olema vastuolus Eesti avaliku korraga. Eesti seadusandajal on küll valikuvõimalus, kas lubada samasoolistel isikutel sõlmida abielu või muu registreeritud partnerlussuhe, kuid see ei tähenda, et seadusandaja poolt kõrvale jäetud valikuvõimalused oleksid automaatselt vastuolus Eesti avaliku korraga REÕS § 7 tähenduses. Seega olukorras, kus B elukohaks enne abiellumist tuleks määratleda USA, puuduksid PPA-l takistused väljastada A-le elamisluba VMS § 137 lg 1 alusel. REÕS § 55 lg 1 ning PKS § 1 lg 3(7)
3-16-2415 1 ja § 10 lg 1 koostoimes on määravaks asjaoluks seega B elukoht abiellumise hetkel. PPA ei ole vaidlustatud otsuses B elukohta tuvastanud. Vastuses kohtule on PPA väitnud, et B elukoht oli Eesti, viidates rahvastikuregistri kandele ja kaebuses märgitud elukohale. REÕS § 10 kohaselt kohaldatakse füüsilise isiku elukoha kindlakstegemisel Eesti õigust. TsÜS § 14 lg 1 kohaselt on isiku elukoht koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab. Lõige 2 lisab, et elukoht võib üheaegselt olla mitmes kohas. Lõike 4 kohaselt, kui isiku elukohta ei saa kindlaks määrata, loetakse tema elukohaks igakordne viibimiskoht. PPA on otsuse tegemisel tuginenud valedele faktilistele asjaoludele. B ei ole väitnud, et tema elukohariigiks ei oleks abielu sõlmimise hetkel olnud USA. Sellist küsimust PPA haldusmenetluse ajal ei esitanud. Kaebajad väitsid haldusmenetluses, et elavad kordamööda teineteise kodakondsusriigis. Perekond loodi ajal, mil B viibis välisriigis. Siit saab järeldada, et abiellumisel 27.10.2015 oli nende elukoht või vähemalt viibimiskoht USA. Abiellumisankeedis on B määratlenud residentsusriigi aadressina Tallinn, YYY. Samas ei ole residentsusriik alati samastatav tsiviilõigusliku elukoha määratlusega. PPA oleks pidanud enne otsuse tegemist küsima B seisukohta. Ehkki PPA loeb kaebajate abielu tühiseks, siis A võttis omale perekonnanime seoses abiellumisega ning seda perekonnanime PPA aktsepteerib. PPA väited, et kaebajad võivad elada koos USA-s, ei ole asjakohased olukorras, kus kaebajad on soovinud valida omale elukohaks Eesti. Arvestades, et B on sünnijärgne Eesti kodanik, tal on hetkel siin töö ja korter, on see valik objektiivselt mõistetav. Kui B elukoht oleks abiellumise hetkel olnud Eesti, tõusetuks küsimus REÕS § 55 lg 2 ning PKS § 1 lg 1 ja § 10 lg 1 põhiseadusvastasusest. EIÕK art-s 14 ja PS §-s 12 on sätestatud diskrimineerimise keeld. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Piirang asuda elama samasoolise abikaasa juurde ei ole Eestis kui demokraatlikus riigis vajalik. EIK on 30.06.2016 lahendis (Taddeucci ja McCall vs Itaalia) leidnud, et samasooliste paaride välismaalasest paarilisele elamisloa väljastamisest keeldumine „perekonna alusel“ on diskrimineeriv ja rikub EIÕK art- 14. Eestis kehtib alates 01.01.2016 KooS, mille § 1 lg 1 võimaldab samasoolistel paaridel, kellest ühe elukoht on Eestis, sõlmida kooseluleping. Eesti õiguskord on seeläbi aktsepteerinud samasoolisi paare perekonnana ning neile laieneb PS § 27 kaitse. Olukorras, kus Eesti riik ei tunnusta kaebajate abielu, peaks see olema võrdsustatud kooseluga KooS mõttes ning VMS-s peaks sisalduma alus registreeritud elukaaslase juurde elamisloa taotlemiseks.
5.Politsei- ja Piirivalveamet palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 23.01.2017 otsus tühistada ning teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata. Ekslik on halduskohtu järeldus, et B ei ole PPA-le ega kohtule väitnud, et tema elukohariik ei oleks abielu sõlmimise hetkel olnud USA. PPA ei pidanud küsima elukoha andmete kohta täiendavaid seisukohti ja tõendeid. PPA-l on õigus tugineda tähtajalise elamisloa taotlusel esitatud andmetele, mille õigsust on taotlejad oma allkirjaga kinnitanud. Asjaolu, et B elukohaks on Eesti Vabariik, kinnitavad nii taotluses esitatud andmed kui ka abielu loal olev elukoha aadress. Pelgalt see, et abiellumise hetkel oli kaebajate viibimiskoht USA, ei tähenda, et B elukohaks saab seetõttu pidada USA-d. Välisriigis sõlmitud abielude tunnustamise eesmärk on välistada olukord, kus pooled valivad abiellumiseks teatud riigi, kuna soovivad mööda minna oma elukohariigi õigusest, mis nende 4(7)
3-16-2415 abiellumist ei võimaldaks. Välisriigis sõlmitud abielud peaksid vastama mõlema abikaasa elukohariigi õigustest tulenevatele eeldustele. Seega sätestab REÕS abielu sõlmimise eelduseks elukohariigi õiguse, mitte viibimiskoha riigi õiguse. REÕS § 55 lg 2 alusel saab väita, et abielu sõlmimine ei vastanud sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele, kuna Eesti Vabariigis esineb samasooliste abielu puhul vastuolu PKS-s sätestatuga. TsÜS kohaselt ei saa USA-d pidada B peamiseks elukohaks. Halduskohus asus otsuses samastama samasooliste vahel sõlmitud kooselu ja abielu. KooS vastuvõtmisega ei aktsepteeritud samasooliste abielusid. VMS-s peaks sisalduma alus elamisloa taotlemiseks registreeritud elukaaslase juurde, kuid PPA peab menetlusorganina lähtuma kehtivast seadusandlusest ning hetkel puudub võimalus A-le elamisloa väljastamiseks. Eestis kehtivad õigusaktid ei tunnusta samasooliste kooselu abieluna. Järelikult on samasooliste isikute poolt ka muus riigis sõlmitud abielu tunnustamine vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega ja seadusandja eesmärgiga. Tegemist on poliitilise valikuga, mis kajastab ühiskonna tahet ja valmisolekut aktsepteerida samasooliste paaride abielusid. PS §-d 26 ja 27 ei sätesta, kelle vahel peab olema võimalik Eestis abielu sõlmida ja millist abielu tuleb Eesti õiguses tunnustada. Samuti ei kohusta EIÕK art-d 8, 12 ja 14 ning EIK lahendid liikmesriiki samasooliste isikute vahelisi abielusid võimaldama ega neid tunnustama, vaid nende perekonna- ja eraelu kaitseb piisavalt võimalus koos elada, abieluga sarnaseid õigusi kasutada ja oma kooselu muul viisil ametlikult registreerida. Samasooliste isikute abielusid võimaldavad üksnes 11 liikmesriiki 47-st. Asjakohane ei ole halduskohtu viide ringkonnakohtu lahenditele, sest seal ei olnud vaidlust osapoolte elukohariigi üle.
6.A ja B paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Halduskohus leidis õigesti, et vastustaja jättis kaalumata ja välja selgitamata haldusakti andmiseks vajalikud asjaolud, eelkõige B elukoha abiellumise hetkel. Vältimaks uut kohtuvaidlust elamisloa väljastamisest teistkordse keeldumise üle, esitavad kaebajad uued täiendavad tõendid juba kohtumenetluses. Väljavõte B passist näitab, et ta sisenes USA-sse 28.08.2015 ning tal oli luba USA-s viibida kuni 25.11.2015. B viibis USA-s kolm kuud. Kaebajad elasid sel ajal ühises kodus. Seoses USA-sse kolimisega ei võtnud B puhkust, vaid muutis töölepingut nii, et tööülesandeid sai täita interneti vahendusel. B tegi seega kaugtööd ning sai töötasu Eestis asuvale pangakontole. Kui B lahkus 25.11.2015 USAst, ei olnud kaebajad veel otsustanud, kummas riigis nad soovivad ühise kodu luua. TsÜS § 14 lg-s 1 ei ole täpsustatud, milline periood on määratluse „alaline või peamine elukoht“ jaoks piisav. Enne USA-sse kolimist elas B sama kalendriaasta jooksul mitmel erineval aadressil: jaanuarist märtsini Hispaanias, aprillist augustini Eestis, septembrist novembrini USA-s ning detsembris Eestis. Seega ei olnud B-l 2015. aastal püsivamat elukohta ning A juures elamine oli faktiliselt kõige lähemal „oma kodu“ mõistele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus on varasemas praktikas tunnustanud välisriigis sõlmitud samasooliste isikute abielu kehtivust Eestis, kui abielu sõlmimine on toimunud kooskõlas REÕS § 55 lg-ga 2 (haldusasjad nr 3-13-1808 ja 3-15-2355). Nimetatud sätte kohaselt kehtib välismaal 5(7)
3-16-2415 sõlmitud abielu Eestis, kui see toimus abielu sõlmimise riigi õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele. Antud juhul pole alust kahelda, et kaebajate abielu sõlmiti kooskõlas USA asjakohaste seadustega, kuid poolte vahel on vaidlus selles, mis oli B elukohariigiks abielu sõlmimise hetkel, s.o 27.10.2015. Nimelt sätestab Eestis kehtiva PKS § 1 lg 1, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel. Seega ei vastaks samasooliste isikute vahel sõlmitud abielu sisuliste eelduste poolest Eesti õigusele.
8.Halduskohus ei võtnud B elukohariigi osas seisukohta, vaid heitis vastustajale ette olulise asjaolu välja selgitamata jätmist ning kohustas vastustajat A tähtajalise elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama. Ringkonnakohus nõustub kaebajatega, et B elukohariigi küsimus tuleb lahendada juba käesoleva haldusasja raames. Tegemist on REÕS § 55 lg 2 kohaldamise ühe õigusliku eeldusega ning kohus on pädev seda faktilist asjaolu kontrollima, sõltumata sellest, kas vastustaja on haldusmenetluses sellekohaseid tõendeid kogunud ja asjaolusid hinnanud. Seega rahuldab ringkonnakohus kaebajate taotluse ning võtab asja materjalide juurde nende poolt 24.03.2017 esitatud täiendavad tõendid: väljavõtte B passist, lennupiletid USA-sse ja tagasi, B töölepingu.
9.REÕS mõistet „elukohariik“ ei ava, kuid REÕS § 10 sätestab, et füüsilise isiku elukoha kindlaksmääramisel kohaldatakse Eesti õigust. TsÜS § 14 lg-test 1-4 nähtub, et elukohaks on koht, kus isik alaliselt või peamiselt elab, seejuures võib elukoht olla üheaegselt mitmes kohas. Elukoht loetakse muutunuks, kui isik asub mujale elama viisil, millest võib järeldada tema tahet oma elukohta muuta. Kui elukohta ei saa kindlaks määrata, on selleks isiku igakordne viibimiskoht. Eeltoodust tuleneb, et üheks oluliseks näitajaks elukoha kindlakstegemisel on isiku tahe vastavasse kohta alaliselt või peamiselt elama asuda. Määrav ei ole üksnes ajaline faktor. Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesolevas asjas kogutud tõendeid ning tuvastatud asjaolusid, ei saa B elukohariigiks 27.10.2015 seisuga pidada USA-d. Ainuüksi kolm kuud USA-s viibimist ei muutnud seda riiki B elukohaks. Arvestada tuleb, et B läks USA-sse teadmisega, et tal on viisaeeskirjade kohaselt võimalik viibida seal vaid 90 päeva. Ta ei astunud USA-s mingeid samme selleks, et oma riigis viibimist muul viisil pikemaajaliselt seadustada. Kaebajad on 12.10.2017 täiendavates seisukohtades märkinud, et B ei taotlenud immigrandi viisat, sest kaebajad otsustasid asuda ühiselt elama Eestisse. Viisavabadusprogrammi raames teadlikult vaid piiratud ajaks USA-sse sõitmist ei saa vaadelda B tahtena asuda USA-sse elama. Eeltoodut ei lükka ümber asjaolu, et B viibis 2015. aastal Eestis vaid kuus kuud. Sõltumata tema eemalviibimistest, on B eelkõige seotud Eestiga (eluruum, töökoht, pangasuhted).
10.Kuna B elukohariigiks oli ja on Eesti ning Eesti õiguse järgi ei ole võimalik sõlmida abielu samasooliste isikute vahel, ei saa kaebajate abielu lugeda REÕS § 55 lg 2 kohaselt Eestis kehtivaks.
11.Kaebajate abielu oleks Eestis kehtiv, kui PKS § 1 lg-s 1 sisalduv tingimus, et abielu sõlmitakse mehe ja naise vahel, oleks vastuolus põhiseadusega ja tuleks seetõttu jätta kohaldamata. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et PS ja EIÕK sätted ning EIK praktika ei näe ette samasooliste isikute õigust abielluda. Riik peab samasoolistele isikutele tagama võimaluse soovi korral koos elada ja oma kooselu registreerida, kuid see ei pea toimuma 6(7)
3-16-2415 abiellumise teel. Nii kehtib Eestis alates 01.01.2016 kooseluseadus (KooS), mille § 1 lg 1 võimaldab kahel füüsilisel isikul soost sõltumata sõlmida kooselulepingu. Asjaolu, et riik pole käesoleva ajani suutnud vastu võtta KooS rakendusakte, sh muuta VMS § 137 selliselt, et elamisluba saaks muu hulgas taotleda registreeritud elukaaslase juurde, ei tähenda, et abielu institutsiooni tuleks hakata sisustama laiemalt.
12.Põhjust pole rääkida ka REÕS § 55 lg 2 vastuolust põhiseadusega. Tingimus, et abielu peab olema sõlmitud kooskõlas mõlema abikaasa elukohariigi õigusega, on põhjendatud. Arvestades, et Eesti õiguskord lubab kooselulepingute sõlmimist, võiks REÕS § 55 lg-s 2 sisalduvat abielu mõistet tõlgendada laiendavalt ning lugeda abielu mõistega hõlmatuks ka kooselulepinguga sarnaselt registreeritud samasooliste isikute kooselud. Antud juhul puudub aga kaebajate vahel selline ametlikult registreeritud suhe, sest 27.10.2015 sõlmitud abielu ei ole Eesti õiguse järgi kehtiv ning teadaolevalt pole kaebajad sõlminud ka kooselulepingut. Kohus ei saa hakata ise õigussuhteid kujundama ega võrdsustada samasooliste isikute abielu kooselulepinguga.
13.Kuna kaebajate vahel puudub mistahes formaalõiguslikult kehtiv registreeritud kooselu vorm, oli elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud. Ka nn vabaabielus olevad mees ja naine ei saa abielu sõlmimata asuda Eestisse elamisloaga elama. Seega ei toimu antud juhul samasooliste paaride ebavõrdset kohtlemist. Piirang, et kooselu peab olema ametlikult registreeritud, on põhjendatud. Kuna kaebajate abielu ei ole Eestis kehtiv ning nende kooselu pole registreeritud ka muul viisil, pole asjakohane käesoleva haldusasja raames hakata kontrollima, kas VMS on põhiseaduspärane osas, millega see ei näe ette registreeritud elukaaslase õigust taotleda elamisluba. See küsimus muutub aktuaalseks siis, kui kaebajad peaksid sõlmima KooS alusel kooselulepingu ning vastustaja keeldub seejärel A-le tähtajalise elamisloa andmisest.
14.Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu 23.01.2017 otsuse ning teeb asjas uue otsuse, millega jätab A ja B kaebuse rahuldamata.
15.HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.
16.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses A (kaebaja 1) nimi tähemärgiga „A“ ning B (kaebaja 2) nimi tähemärgiga „B“.
(allkirjastatud digitaalselt)
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.