Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe
Otsuse tegemise aeg ja koht
6. mai 2021, Tallinn
Haldusasja number
3-20-452
Haldusasi
XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 2. märtsi 2020. a tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3.1/93-2 tühistamiseks ning Politsei- ja Piirivalveameti kohustamiseks väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba või alternatiivselt vaadata kaebaja 31. oktoobri 2019. a taotlus uuesti läbi
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2020. a otsus
Menetlusosalised
Kaebaja – XX, esindaja v.adv Liisa Linna Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Juhannes Reisman
Menetluse alus ringkonnakohtus
XX apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada XX apellatsioonkaebus.
Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata:
2.1.välismaalaste seadus osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde;
2.2.siseministri 12. jaanuari 2017. a määrus nr 7 „Tähtajalise elamisloa ja selle pikendamise ning pikaajalise elaniku elamisloa ja selle taastamise taotlemise kord ning legaalse sissetuleku määrad“ osas, milles see ei sätesta taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde.
Tühistada Tallinna Halduskohtu 29. oktoobri 2020. a otsus haldusasjas nr 3-20-452 ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada XX kaebus.
3-20-452
Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti 2. märtsi 2020. a otsus nr 15.3-3.1/93-2 ning kohustada Politsei- ja Piirivalveametit vaatama XX 31. oktoobri 2019. a taotlus uuesti läbi.
Jätkata Tallinna Ringkonnakohtu 31. märtsi 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20452 resolutsiooni punktiga 4 rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamist kuni XX 31. oktoobri 2019. a taotluse kohta uue otsuse tegemiseni.
Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt välja XX menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 4005 (neli tuhat viis) eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
Tagastada XX 18. märtsi 2020. a määruskaebuselt haldusasjas nr 3-20-452 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot (viitenumber 00720002709508).
Otsuse avaldamisel asendada kaebaja ja tema registreeritud elukaaslase nimed tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul, arvates ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistatud ja kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest (HKMS § 212 lg-d 1 ja 3). Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Venemaa Föderatsiooni kodanik XX esitas välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel Politsei- ja Piirivalveametile (PPA) 31.10.2019 taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava abikaasa juurde. XX on Taanis 17.07.2019 sõlminud abielu Bangladeshi Rahvavabariigi kodaniku YY, kes on omanud Eestis tähtajalisi elamislube õppimiseks 18.11.2016–31.08.2019 ning kellele on 11.10.2019 väljastatud tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 11.10.2024 püsivalt Eestisse elama asumiseks. XX edastas 13.02.2020 PPA-le täiendavalt Tallinna notari juures 11.02.2020 sõlmitud kooselulepingu tema ja YY vahel.
2(11)
3-20-452
2.Politsei- ja Piirivalveamet keeldus 02.03.2020 otsusega nr 15.3-3.1/93-2 VMS § 123 p 2 alusel XXile tähtajalise elamisloa andmisest, kuna taotleja ei vasta tähtajalise elamisloa andmise tingimustele. XX ja YY abiellusid 17.07.2019 Taanis, kus viibisid kokku üksnes kolm päeva. See viitab, et isikud käisid Taanis vaid abielu sõlmimise eesmärgil ja neil puuduvad Taaniga muud sidemed. Taotleja ei ole vaidlustanud PPA järeldust, et YY elukohariigiks oli abiellumise ajal Eesti. Kuna Eesti õiguse järgi ei ole võimalik abielu sõlmida samast soost isikute vahel (vt perekonnaseaduse (PKS) § 1 lg 1 ja § 10 p 1), siis ei saa Taanis sõlmitud abielu lugeda rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) § 55 lg 2 kohaselt Eestis kehtivaks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2017 otsus nr 3-16-2415). VMS § 118 p 1 kohaselt võib välismaalasele anda tähtajalise elamisloa elama asumiseks abikaasa juurde, seega ainult juhul, kui sõlmitud on abielu, mida loetakse Eestis kehtivaks. XX ja YY on lisaks 11.02.2020 sõlminud kooselulepingu. Riigikohus tunnistas 21.06.2019 otsusega nr 5-18-5 VMS-i põhiseadusevastaseks ja kehtetuks osas, milles see välistab välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise elama asumiseks Eesti kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde. Kuna taotleja on Venemaa kodanik ja tema registreeritud elukaaslane on Eestis tähtajalise elamisloa alusel elav Bangladeshi kodanik ehk kumbki osapool ei ole Eesti kodanik, siis ei ole lahend nr 5-18-5 asjakohane ning PPA ei saa aktsepteerida kooselulepingut abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmise alusena. Riik on põhiseaduse (PS) §-dest 26 ja 27 tulenevalt kohustatud tagama ka välismaalaste õiguse elada Eestis täisväärtuslikku perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu. PS ei anna välismaalasele subjektiivset õigust elada Eestis ja PS-st ei tulene kohustust anda välismaalasele elamisluba, samuti ei ole isikul õigust saada elamisluba kindlal soovitud alusel. Välismaalaste riiki sisenemist ja seal viibimist puudutavates küsimustes on riikidel ulatuslik otsustusruum. Kuna praegusel juhul on mõlemad kooselulepingu pooled välismaalased, siis on taotlejale elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud ja proportsionaalne.
3.XX esitas Tallinna Halduskohtule 10.03.2020 kaebuse PPA 02.03.2020 otsuse nr 15.33.1/93-2 tühistamiseks ja PPA kohustamiseks väljastada kaebajale tähtajaline elamisluba või alternatiivselt vaadata kaebaja 31.10.2019 taotlus uuesti läbi. Riigikohtu otsusest nr 5-18-5 tulenevalt on Eesti kodanike samast soost kooselupartneritel võimalik taotleda ja saada tähtajaline elamisluba Eestisse elama asumiseks. Selles lahendis märgitud perekonna- ja võrdsuspõhiõiguse rikkumised esinevad aga ka siis, kui tähtajalist elamisluba ei anta Eestis alaliselt elava välismaalase registreeritud elukaaslasele. PS §-d 11, 12, 26 ja 27 sätestavad igaüheõigused ning asjas nr 5-18-5 ei olnud rikkumise tuvastamise eelduseks Eesti kodanikust abikaasa PS §-s 36 sätestatud põhiõiguse rikkumine. Praegusel juhul ei ole välismaalastest samasoolise paari perekonnapõhiõiguse riive proportsionaalne ega õigustatud. Kaebaja ja tema registreeritud elukaaslane on pärit riikidest, kus seksuaalvähemuste ja samasooliste paaride õigused ei ole kaitstud. Seega puudub neil alternatiiv asuda elama ühe või teise päritoluriiki. Ka samast soost elukaaslastel on õigus riigi kaitsele ning mis tahes piirang, mis välistab isiku õiguse elada perekonnaliikmega koos Eestis, ei tohi minna vastuollu diskrimineerimise keeluga ja peab olema demokraatlikus ühiskonnas vajalik (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-119-17, p 16). VMS on jätkuvalt samasoolisi paare diskrimineeriv ja seega vastuolus PS §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõigusega. Kaebaja jaoks ei ole vahet, kas tähtajaline elamisluba antakse Taanis 17.07.2019 sõlmitud abielu või Eestis 11.02.2020 sõlmitud kooselulepingu alusel, sest mõlemal juhul on tegemist registreeritud partnerlusega. Samas tuleks muuta haldusasjas nr 316-2415 kujundatud praktikat, et kui abielu ei ole kehtiv, siis puudubki isikute vahel mis tahes kehtiv registreeritud kooselu. Sellises olukorras tuleks välisriigis sõlmitud abielu lugeda Eesti mõistes registreeritud kooseluks (st anda elamisluba Taanis 17.07.2019 sõlmitud abielu alusel). Kuna PPA menetles kaebaja taotlust kauem kui VMS-s ette nähtud, peaks ta järelikult olema selgitanud välja kõik tähtsust omavad asjaolud ja kogunud tõendid, mistõttu saab halduskohus 3(11)
3-20-452 kohustada vastustajat andma välja kindla sisuga haldusakti. Kuna vaidlustatavas otsuses pidid olema esitatud kõik keeldumise aluseks olevad kaalutlused, ei saa vastustajal enam elamisloa andmise üle otsustamisel esineda täiendavat kaalutlusõigust.
4.Politsei- ja Piirivalveamet palus 19.05.2020 vastuses jätta kaebus rahuldamata. Pererände võimaldamiseks saab välismaalane taotleda tähtajalist elamisluba elama asumiseks abikaasa juurde (VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1), kusjuures abielu mõiste VMS-s ei hõlma samast soost inimeste registreeritud kooselu (vt Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p 59). Riigikohus lahendas olukorra üksnes Eesti kodanike samast soost registreeritud elukaaslastega seoses ning PPA ei saanud seetõttu teha teistsugust otsust Eestis tähtajalise elamisloa alusel elava välismaalase samast soost registreeritud elukaaslase taotluse kohta, sest haldusorganil tuleb lähtuda kehtivast seadusest. Seejuures ei ole Eesti Vabariigi kodaniku ja Eestis tähtajalise elamisloa alusel elava kolmanda riigi kodaniku staatused võrreldavad, mistõttu ei saa lähtuda analoogiast lahendiga nr 5-18-5. Perekonnaelu elamise õigus ei ole piiramatu ja põhiseadus ei anna välismaalastele õigust elada riigis, mille kodanikud nad ei ole. Seadus võimaldab anda tähtajalise elamisloa abikaasa juurde elama asumiseks, kuid kaebaja ja tema partner ei ole abielus, mida saaks lugeda Eestis kehtivaks. Kaebaja ja tema partner käisid Taanis üksnes 17.07.2019 abielu sõlmimise eesmärgil, kuid neil puudus Taaniga muu side, mistõttu ei saa abielu lugeda PKS § 1 lg 1 ja § 10 p 1 ning REÕS § 55 lg 2 järgi kehtivaks (vt ka haldusasi nr 3-16-2415). Asjaolu, et väidetavalt ei tunta Taanis muud registreeritud kooselu vormi kui abielu, ei tähenda, et seal sõlmitud abielu tuleks lugeda Eesti mõistes registreeritud kooseluks.
5.Tallinna Halduskohus jättis 29.10.2020 otsusega XXi kaebuse rahuldamata. VMS § 118 p 1 võimaldab taotleda elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks, kui isikud on sõlminud abielu, mis on Eestis aktsepteeritav. Kaebaja ja tema elukaaslane sõlmisid küll Taanis abielu, kuid seda ei saa REÕS § 55 lg-st 2 tulenevalt lugeda Eestis kehtivaks (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2017 otsus nr 3-16-2415), sest neid puudub Taaniga püsiv side ja nad viibisid abielu sõlmimise eesmärgil Taanis üksnes kolm päeva (16.–18.07.2019). Eestis ei saa kehtiva õiguse (PKS § 10 p 1) järgi sõlmida samasooliste abielu. XX ja YY seadustasid oma kooselu Eestis, sõlmides 11.02.2020 notariaalse kooselulepingu, mis on kehtiv ja aktsepteeritav (kooseluseaduse (KooS) § 1 lg 1). Riigikohtu üldkogu sedastas 21.06.2019 otsuses nr 5-18-5, et seadusandja on selgelt soovinud eristada abielu ja registreeritud kooselu ning PKS § 1 lg-s 1 sätestatud abielu mõistet ei ole senini muudetud. PS § 36 lg 1 kohaselt on Eesti kodanikul subjektiivne õigus elada Eestis, kuid PS ei sätesta sellist subjektiivset õigust Eestis viibivale välismaalasele. Eesti kodaniku ja Eestis tähtajalise elamisloa alusel elava kolmanda riigi kodaniku staatused ei ole võrreldavad. Välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Asjas nr 5-18-5 tehtud otsus käis Eesti kodaniku ja tema samast soost registreeritud elukaaslase kohta, kuid praegusel juhul on kaebaja Venemaa kodanik ja tema partner Eestis elamisloa alusel viibiv Bangladeshi kodanik (kes ei ole ka Eesti alaline elanik VMS § 5 tähenduses). Seega ei ole lahend nr 5-18-5 asjakohane. Vastustaja on kaebaja taotluse lahendamisel lähtunud kehtivast õigusest. PPA ei saa tõlgendada abielu mõistet seadusandjast erinevalt, vaid selle muutmise saab otsustada üksnes seadusandja. Riik on küll kohustatud tagama ka välismaalastele õiguse elada Eestis perekonnaelu, kuid see õigus ei ole piiramatu ja põhiseadus ei kohusta neile elamisluba andma (vt Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 30.06.2016 otsus nr 51362/09, Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 55). Kuivõrd välismaalastel puudub subjektiivne õigus elada Eestis ja kooselulepingu mõlemad pooled on välismaalased, siis on vastustaja elamisloa andmisest VMS § 132 p 2 alusel õiguspäraselt keeldunud ja seda ka piisavalt põhjendanud. Põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks ei ole alust. Õigusselguse vaidlusalustes küsimustes saab luua seadusandja.
4(11)
3-20-452
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
6.XX palub 30.11.2020 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Halduskohus leidis ekslikult, et Riigikohtu 21.06.2019 otsusest nr 5-18-5 tulenevalt taandub VMS-i põhiseadusevastasus PS § 36 lg-le 1 (s.o Eesti kodaniku subjektiivsele õigusele elada Eestis) ja kuna nimetatud säte ei ole praegusel juhul kohaldatav, siis põhiseadusevastasust ei esine. Riigikohtu otsusest ei saa teha järeldust, et määravaks oli vastuolu PS § 36 lg-ga 1, sest selles rõhutati lisaks vastuolu PS §-dega 12 ja 26 ning § 27 lg-ga 1. Sama on ringkonnakohus leidnud 31.03.2020 esialgse õiguskaitse määruses. Halduskohus ei ole otsuses üldse käsitlenud vastuolu PS §-ga 12, millele kaebaja on tuginenud (mh leiti ka asjas nr 5-18-5 esitatud eriarvamustes, et VMS tulnuks tunnistada asjassepuutuvas osas kehtetuks juba ainuüksi põhjendamatu ebavõrdse kohtlemise tõttu). VMS § 137 lg 1 ei tee vahet sellel, kas abikaasa on Eesti kodanik, eesti rahvusest või Eestis elamisloa alusel elav välismaalane. VMS diskrimineerib jätkuvalt samasoolisi paare, rikkudes nende õigust elada perekonnana koos (ebavõrdse kohtlemise aluseks on seksuaalne sättumus). Lähenemine, et PS ei näe ette kohustust anda välismaalasele elamisluba, ignoreerib Eestis elava välismaalase PS §-dest 26 ja 27 tulenevaid igaüheõigusi. Eesti Vabariik ei ole keelanud siin elamisloa saanud välismaalastel Eestisse kutsuda ka oma abikaasat ja peret. Halduskohtu viidatud EIK otsus asjas Tadeucci ja McCall vs. Itaalia toetab kokkuvõttes (p 95) just apellandi positsiooni, mitte vastupidist. Kohus on jätnud tähelepanuta tegeliku põhjuse, miks seadusandja ei ole VMS-i täiendanud viisil, et võimaldada kooselulepingu sõlminud samasooliste paaride Eestis elamist. Selle eesmärk ei ole olnud piirata Eestis elavate välismaalaste perekondade asumist Eestisse (kuna välismaalastest abikaasadele seda võimaldatakse), vaid kohelda samast soost paare ebavõrdselt. Halduskohus ei ole käsitlenud väiteid, et VMS kohtleb ilma objektiivse põhjuseta ebavõrdselt samasoolisi registreeritud suhtes olevaid välismaalastest partnereid võrreldes: – eri soost välismaalastest paaridega, kellel on võimalik abielluda ning taotleda seejärel VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel elamisluba abikaasa juurde elama asumiseks; – samasooliste kooselus olevate paaridega, kellest üks on Eesti kodanik ja kellele väljastatakse elamislube Riigikohtu 21.06.2019 otsuse nr 5-18-5 tagajärjel; – Euroopa Liidu kodanikest samasooliste kooselus olevate paaridega (Euroopa Liidu kodaniku seaduse ja EIK praktika alusel); – välismaalastest samasooliste abielus olevate paaridega, kelle abielu loetakse REÕS § 55 lg 2 alusel kehtivaks. Halduskohus viited alalise elaniku määratlusele on asjakohatud ja otsitud, sest kohtule pidi olema arusaadav, et seda kasutati vaid püsivalt Eestis elamise sünonüümina. Kui kohus leidis, et probleemi kese seisneb asjaolus, et Eestis ei saa sõlmida abielu samast soost isikute vahel, siis pidanuks ta analüüsima REÕS § 55 lg 2 ning PKS § 1 lg 1 ja § 10 p 1 põhiseaduspärasust nende koostoimes. Riigikohus on 27.06.2017 määruses nr 3-3-1-19-17 leidnud, et perekonnaelu kaitset ei ole PS-s seatud sõltuvusse perekonnaliikmete soost ega seksuaalsest sättumusest. Riigikohus ei ole seni käsitlenud küsimust, kas samasooliste isikute välismaal sõlmitud abielu tunnustamiseks REÕS § 55 lg-s 2 seatud eeldus on põhiseaduspärane. Apellandi hinnangul ei ole see kooskõlas põhiseaduse ega rahvusvahelise õigusega, sest olukorras, kus apellandi ja tema partneri Taanis sõlmitud abielu loetakse kehtivaks enamikes Euroopa riikides (Andorra, Austria, Belgia, Horvaatia, Tšehhi, Taani, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Ungari, Island, Iirimaa, Luksemburg, Holland, Norra, Portugal, Sloveenia, Hispaania, Rootsi, Šveits, Ühendkuningriik, Malta, Küpros, Kreeka, Itaalia, Liechtenstein, Portugal), on selle Eestis mittetunnustamine kohatu ja vastuolus universaalsete inimõigustega (vt Euroopa Kohtu 5(11)
3-20-452 05.06.2018 otsus kohtuasjas C-673/16). Seega on kaebus võimalik rahuldada, jättes VMS-i kohaldamata osas, milles see ei võimalda anda tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava samast soost kooselupartneri juurde või tunnustada apellandi ja tema partneri Taanis sõlmitud abielu Eestis kehtivana, jättes kohaldamata REÕS § 55 lg 2 ning PKS § 1 lg 1 ja § 10 p 1 nende koostoimes. Samasooliste paaride perekonnapõhiõiguse tagamine ja nende suhte perekonnana tunnustamine on muutunud rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtteks, mis kannab endas ka diskrimineerimise keelu ja igaühe inimväärikuse austamise põhimõtet.
7.Politsei- ja Piirivalveamet palub 27.12.2020 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Tähtajalise elamisloa andmine on kaalutlusotsus ning elamisluba antakse välismaalasele eeldusel, et kõik elamisloa saamise tingimused on täidetud ja elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid ei esine. Samasooliste isikute püsiv kooselu kuulub perekonnapõhiõiguse kaitsealasse ja see on KooS-s tagatud nõnda, et see ei kahjustaks abielu institutsiooni ega muudaks abielu mõistet. Seadusandja on samast soost isikute abielud selgesõnaliselt välistanud, mistõttu ei tunnustata Eestis ka teises riigis sõlmitud samasooliste isikute abielu, kui REÕS § 55 lg-s 2 sätestatud eeldus ei ole täidetud. Apellant taotles tähtajalist elamisluba VMS § 118 p 1 alusel abikaasa juurde elama asumiseks. PPA tuvastas, et XX ja YY 17.07.2019 Taanis sõlmitud abielu ei ole REÕS § 55 lg 2 alusel võimalik lugeda Eestis kehtivaks. Riigikohus ei ole REÕS § 55 lg-s 2 seatud eelduste põhiseaduspärasust samasooliste isikute abielu kontekstis eraldi hinnanud, kuid samas ei võtnud Riigikohus 16.04.2018 määrusega menetlusse Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2017 otsuse nr 3-16-2415 peale esitatud kassatsioonkaebust, nõustudes järelikult seisukohaga, et kui ühe poole elukohariigiks oli Eesti, siis ei saa sõlmitud abielu lugeda kehtivaks. Eesti ei pea välismaal sõlmitud abielusid tunnustama ilma igasuguste eeltingimusteta ning vastupidist ei saa tuletada ka asjaolust, et paljud riigid apellandi ja tema partneri abielu tunnustavad. Asjaolu, et abielu ei ole Eestis kehtiv, kinnitab ka notari poolt kooselulepingu sõlmimine (KooS § 2 lg 1). Kooselupartneri juurde elama asumiseks on PPA-l praegu võimalik tähtajaline elamisluba anda üksnes juhul, kui üheks kooselulepingu pooleks on Eesti kodanik. See on tingitud Riigikohtu 21.06.2019 otsusest nr 5-18-5. Apellant on Venemaa kodanik ja tema registreeritud elukaaslane on tähtajalise elamisloa alusel Eestis elav Bangladeshi kodanik, mistõttu ei ole otsus nr 5-18-5 asjassepuutuv. VMS § 118 p 1 ei sisalda ka lünka, mida PPA-l oleks võimalik seaduse analoogia abil ületada. Täitevvõim ei saa jätta kehtivat seadust kohaldamata. Halduskohus märkis õigesti, et asjas nr 5-18-5 oli tegemist täiesti erineva olukorraga, sest PS § 36 lg 1 praeguses vaidluses ei kohaldu. Ehkki apellandi partnerile on VMS § 118 p 9 alusel antud õigus Eestis püsivalt elada, ei tähenda see automaatselt, et elamisluba Eestisse asumiseks tuleb anda ka tema samast soost partnerile, kuigi seaduses puudub selleks alus. Vastustajal puudus apellandi taotluse lahendamisel ilmselgelt kaalutlusõigus.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
9.Venemaa kodanik XX esitas PPA-le 31.10.2019 taotluse VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa saamiseks elama asumiseks YY juurde, kes on Eestis elamisloa alusel (kehtiv kuni 11.10.2024) elav Bangladeshi kodanik. Taotluse kohaselt on XX ja YY sõlminud Taanis 17.07.2019 abielu, mida tuleks tunnustada ka Eestis. Alternatiivselt tugineb taotlus asjaolule, et XX ja YY sõlmisid Eestis 11.02.2020 kooselulepingu. PPA keeldus 02.03.2020 otsusega nr 15.3-3.1/93-2 elamisloa andmisest, sest XXi ja YY vahel Taanis 6(11)
3-20-452 17.07.2019 sõlmitud abielu ei saa REÕS § 55 lg 2 järgi lugeda Eestis kehtivaks ning kahe samast soost välismaalase vahel Eestis kooselulepingu sõlmimine ei ole ka asjaoluks, mis võimaldaks elamisloa andmist Riigikohtu 21.06.2019 otsusest nr 5-18-5 tulenevalt. Vaidlust ei ole selles, et XX ja YY on samast soost isikud (mehed).
10.Ringkonnakohus on varasemas praktikas märkinud, et olenemata sellest, et PKS § 1 lg 1 ja § 10 p 1 ei võimalda Eestis sõlmida abielu samast soost isikute vahel, tuleb REÕS § 55 lg 2 alusel lugeda samast soost isikute välismaal sõlmitud abielu Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigis kehtiva korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa elukohariigi õigusele (vt Tallinna Ringkonnakohtu 24.11.2016 otsus nr 3-15-2355, p-d 8–12; 27.08.2014 otsus nr 3-13-1808, p 14). Samas ei ole ringkonnakohus pidanud PKS § 1 lg-st 1 ja § 10 p-st 1 tulenevalt võimalikuks lugeda samast soost isikute välismaal sõlmitud abielu REÕS § 55 lg 2 alusel Eestis kehtivaks olukorras, kus neist vähemalt ühe puhul kohaldus abielu sõlmimise eeldustele REÕS § 56 lg 1 alusel Eesti õigus (vt Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2017 otsus nr 3-16-2415, p-d 7–10). Ringkonnakohus jääb ka praeguses asjas eeltoodud seisukohtade juurde, mille õigsust on sisuliselt kinnitatud ka Riigikohtu 27.06.2017 määruses nr 3-3-1-19-17 (p 28) ja 21.06.2019 otsuses nr 5-18-5 (p 53). Kuna vaidlust ei ole selles, et YY elukohariik oli 17.07.2019 abielu sõlmimise ajal Eesti (mh selgitas XX 06.01.2020 vastuses PPA 30.12.2017 kirjale, et viibis koos YYga abielu sõlmimise eesmärgil Taanis kokku kolm päeva, millest tulenevalt ei saanud olla tegemist nende kummagi elukohariigiga) ning Eesti õigus ei võimalda sõlmida kehtivat abielu samast soost isikute vahel, siis ei saa Taanis 17.07.2019 sõlmitud abielu pidada REÕS § 55 lg 2 kohaselt Eestis kehtivaks.
11.Apellant on muu hulgas leidnud, et REÕS § 55 lg 2 ning PKS § 1 lg 1 ja § 10 p 1 nende koostoimes ei ole põhiseaduspärased, sest PS §-d 26 ja 27 ei sea perekonnaelu kaitset sõltuvusse perekonnaliikmete soost või seksuaalsest sättumusest (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 33-1-19-17, p 16). Ringkonnakohus ei jaga seda seisukohta. Apellandi viidatud Euroopa Kohtu 05.06.2018 otsus kohtuasjas C-673/16, Coman jt kajastab teistsugust olukorda, sest selles asjas elas Rumeenia kodanik, kes sõlmis Belgias abielu temaga samast soost Ameerika Ühendriikide kodanikuga, abielu sõlmimise ajal Belgias ja abielu oli Belgia õiguse järgi seaduslik (p-d 36, 40). Sarnastel asjaoludel on ringkonnakohus eespool viidatud haldusasjas nr 3-15-2355 lugenud samast soost isikute välismaal sõlmitud abielu kehtivaks ka Eestis (s.o Rootsis sõlmitud abielu sisulistele eeldustele kohaldus mõlema abielluja puhul Rootsi õigus, mis samasooliste abielu võimaldas). Euroopa Kohus kordas otsuses C-673/16 (p 37) oma 24.11.2016 otsuses kohtuasjas C-443/15, Parris (p 59) väljendatud seisukohta, et liikmesriikidel on vabadus valida, kas samasooliste isikute vaheline abielu ette näha või mitte. Euroopa Kohtu kohtujuristi J. K 15.04.2021 ettepanekust kohtuasjas C-490/20, V.M.A. (p 75) nähtuvalt on abielu instituudi samasoolistele paaridele seni avanud 13 liikmesriiki 27-st (Belgia, Taani, Saksamaa, Iirimaa, Hispaania, Prantsusmaa, Luksemburg, Malta, Holland, Austria, Portugal, Soome ja Rootsi). Euroopa Inimõiguste Kohus on olnud samuti järjekindlalt seisukohal, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon lubab riikidel võimaldada juurdepääsu abielu instituudile üksnes erisoolistele paaridele tingimusel, et samasoolised paarid saavad registreerida abieluga samaväärset kaitset pakkuva tsiviilpartnerluse (nt 14.12.2017 otsus nr 26431/12, 26742/12, 44057/12 ja 60088/12, Orlandi jt vs. Itaalia, p-d 192 ja 194). Kuna Eestis ei ole võimalik sõlmida kehtivat abielu samast soost isikute vahel ning seda asjaolu iseenesest ei saa pidada õiguse üldpõhimõtete või rahvusvahelise õigusega vastuolus olevaks, sest samasoolised partnerid saavad Eestis sõlmida abielu asemel kooselulepingu, siis ei ole õigusvastane samasooliste isikute välismaal sõlmitud sellise abielu mittetunnustamine, mille sõlmimise eeldustele ja takistustele kohaldatakse REÕS § 56 lg 1 järgi vähemasti osaliselt Eesti õigust.
7(11)
3-20-452
12.Kuna XXi ja YY vahel Taanis 17.07.2019 sõlmitud abielu ei saa lugeda Eestis kehtivaks ning apellant ja tema partner ei ole seetõttu käsitatavad abikaasadena VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 tähenduses, siis on PPA 02.03.2020 otsus õiguspärane osas, milles XXile keelduti VMS § 123 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest abikaasa juurde (vt ka Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5, p-d 57–59).
13.PPA 02.03.2020 otsus on aga õigusvastane osas, milles sellega keelduti apellandile VMS § 123 p 2 alusel tähtajalise elamisloa andmisest elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde. Vastustajal on küll õigus selles, et haldusorgan ei saanud jätta taotluse lahendamisel arvestamata asjaolu, et VMS ei näe ette võimalust anda tähtajalist elamisluba Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde elama asumiseks, kuid see ei muuda põhiseadusevastase üldakti alusel antud haldusakti õiguspäraseks.
14.Ringkonnakohus on seisukohal, et VMS on vastuolus PS §-dega 12, 26 ja 27 ning tuleb jätta asja lahendamisel kohaldamata osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde. PPA ja halduskohus on rõhutanud, et Riigikohtu 21.06.2019 otsus nr 5-18-5 puudutas üksnes olukorda, kus tähtajalist elamisluba taotleti elama asumiseks Eesti kodanikust samast soost registreeritud elukaaslase juurde ning Riigikohus tugines otsuse p-s 59 muu hulgas PS § 36 lg-st 1 tulenevale Eesti kodaniku õigusele elada Eestis. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud viide PS § 36 lg-le 1 ilmselgelt otsuse nr 5-18-5 kandvaks põhjenduseks, vaid üksnes abistava tähendusega. Ringkonnakohus rõhutas juba 31.03.2020 esialgse õiguskaitse määruses (p 13), et välismaalasel ei ole küll vahetult põhiseadusest tulenevat subjektiivset õigust elada Eestis, kuid elamisloa alusel Eestis elaval välismaalasel on siiski vastavast haldusaktist tulenev subjektiivne õigus elada Eestis. Välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riikidel küll ulatuslik otsustusruum, kuid YYle korduvate elamislubade andmisega (alates 18.11.2016 kuni 11.10.2024) on riik selgelt aktsepteerinud tema püsivat Eestis elamist ning on kohustatud tagama ka võimaluse seda õigust kasutada ilma ülemääraste või diskrimineerivate piiranguteta.
15.Asja lahendamiseks on oluline, et XX ja YY on 11.02.2020 notariaalse kooselulepingu sõlmimisega oma lähisuhte Eestis kehtival viisil õiguslikult fikseerinud ning neil on alust oodata, et riik ei sea nende pereelule ebakohaseid või ebavõrdseid piiranguid. PS § 26 esimeses lauses ja § 27 lg-s 1 sätestatud perekonnapõhiõigus kaitseb mh perekonnaliikmete õigust elada koos ning annab isikule õiguse nõuda riigilt positiivset tegevust, mis võimaldaks tal elada täisväärtuslikku perekonnaelu (vt otsus nr 5-18-5, p-d 47–48). Nimetatud põhiõigus kaitseb ka samast soost inimeste õigust elada perekonnaelu (vt otsus nr 5-18-5, p 52). Sellele vaatamata ei ole Eesti seadusandja rohkem kui viie aasta jooksul pärast kooseluseaduse jõustumist võtnud vastu KooS §-s 26 viidatud rakendussätteid. Kooselulepingu sõlmimine ei taga registreeritud elukaaslastele kehtiva õiguse järgi sama tõhusat kaitset nagu see on nähtud ette abikaasadele. Sellise õigusliku raamistiku ja kohase menetluse puudumine, mis võimaldaks anda välismaalasele tähtajalise elamisloa elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde, rikub nende õigust elada perekonnana koos. Kuigi välismaalaste riiki sisenemist ja riigis viibimist puudutavates küsimustes on riigil ulatuslik otsustusruum, tuleb arvestada ka era- ja perekonnaelu kaitsmise vajadusega ning võrdse kohtlemise ja diskrimineerimise keelu põhimõtetega. VMS välistab täielikult välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde, piirates seetõttu üldise tunnuse alusel väga intensiivselt ühe isikute grupi perekonnapõhiõigust ega võimalda elamisloa taotluse lahendamisel hinnata konkreetse isikuga seotud asjaolusid (vt otsus nr 5-18-5, p-d 69– 8(11)
3-20-452 71). Perekonnapõhiõiguse seisukohalt ei ole ka mingit sisulist erinevust selles, kas üks samast soost kooselupartneritest on Eesti kodanik või Eestis elamisloa alusel elav välisriigi kodanik. Seda kinnitab juba ainuüksi asjaolu, et VMS § 137 lg 1 ei tee sellist vahet ka abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa andmisel.
16.Kuna siseministri 12.01.2017 määrus nr 7 näeb iga VMS §-s 118 nimetatud tähtajalise elamisloa andmise aluse kohta ette eraldi loetelu taotluses esitatavatest andmetest ja taotlusele lisatavatest tõenditest, siis tuleb eespool märgitud põhjendustel tunnistada PS-vastaseks ja jätta kohaldamata ka kõnealune määrus osas, milles see ei sätesta taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu juhuks, kui välismaalane taotleb tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde (vt ka otsus nr 5-18-5, p-d 72–75).
17.Apellant leiab, et haldusmenetluse kestust arvestades pidi PPA olema enne 02.03.2020 otsuse tegemist kogunud vajalikud tõendid ja selgitanud välja kõik tähtsust omavad asjaolud ning vaidlustatud otsuses tuli ammendavalt esitada kõik keeldumise põhjused, mistõttu saab kohus PPA-d kohustada andma apellandile elamisloa. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Ringkonnakohus märkis küll 31.03.2020 esialgse õiguskaitse määruses, et asja materjalidest ei nähtu, et apellandi puhul esineksid asjaolud, mis välistavad elamisloa andmise (VMS §-d 124, 126, 141) või mille korral saaks elamisloa anda üksnes erandina (VMS § 125) ning pidas seetõttu võimalikuks ajutise meetmena kohustada PPA-d andma apellandile VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel elamisloa kuni asja menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni. Samas on PPA 02.03.2020 otsuses põhjendanud elamisloa andmisest keeldumist üksnes asjaoludega, et XXi ja YY 17.07.2019 sõlmitud abielu ei saa lugeda Eestis kehtivaks ning VMS ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde, võtmata seisukohta, kas elamisloa andmise eeldused on muus osas täidetud (vrd VMS § 137 jj). Seda ei ole põhjust vastustajale ka ette heita, sest VMS välistas igal juhul elamisloa andmise ja sisuline kontroll olnuks seetõttu tarbetu. Kuna PPA-l tuleb enne elamisloa andmist kontrollida, kas XXi puhul võib esineda muid asjaolusid, mis võiksid tingida temale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise, samuti tuleb analoogselt abikaasa juurde elama asumiseks elamisloa andmisega hinnata apellandi ja tema registreeritud elukaaslase perekonnaelu ning legaalset sissetulekut ja elukohta (vrd VMS §-d 138–140), siis rahuldab ringkonnakohus apellandi alternatiivse nõude ja kohustab PPA-d vaatama apellandi 31.10.2019 taotluse uuesti läbi. Ringkonnakohus selgitab, et asjakohase normistiku puudumise tõttu tuleb PPA-l taotluse lahendamisel lähtuda analoogia alusel abikaasa juurde elama asumiseks tähtajalise elamisloa andmist reguleerivatest sätetest.
18.Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb XXi apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 29.10.2020 otsuse ja teeb asjas ise uue otsuse, millega rahuldab XXi kaebuse ning tühistab PPA 02.03.2020 otsuse nr 15.3-3.1/93-2 ja kohustab PPA-d vaatama XXi 31.10.2019 taotluse uuesti läbi. Kaebuse rahuldamise eeldusena tunnistab ringkonnakohus põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata välismaalaste seaduse osas, milles see ei võimalda anda välismaalasele tähtajalist elamisluba elama asumiseks Eestis elamisloa alusel elava välismaalasest samast soost registreeritud elukaaslase juurde, ning siseministri 12.01.2017 määruse nr 7 osas, milles see ei sätesta sellises taotluses esitatavate andmete ja taotlusele lisatavate tõendite loetelu.
19.Tallinna Ringkonnakohus kohustas 31.03.2020 esialgse õiguskaitse määrusega PPA-d andma XXile VMS § 118 p 1 ja § 137 lg 1 alusel tähtajalise elamisloa elama asumiseks YY kui elamisloa alusel Eestis elava välismaalasest registreeritud elukaaslase juurde kuni haldusasja nr 3-20-452 menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni, sest HKMS § 249 lg 4 ei võimalda 9(11)
3-20-452 kohtul määrusega esialgse õiguskaitse meetmeid rakendada kauemaks kui kohtumenetluse lõpuni (vt Riigikohtu 27.06.2017 määrus nr 3-3-1-19-17, p 30). Seevastu annab HKMS § 168 lg 1 teine lause kohtule kaebuse rahuldamise korral õiguse otsuse täitmise tagamiseks määrata, et esialgset õiguskaitset kohaldatakse kuni tühistatava haldusakti asemel uue haldusakti andmiseni. Seetõttu ei ole määruse nr 3-3-1-19-17 p-s 33 toodud selgitused ringkonnakohtu hinnangul praegusel juhul kohaldatavad. Vältimaks olukorda, et XXil puuduks kaebuse rahuldamisele vaatamata Eestis viibimiseks seaduslik alus ajavahemikul alates praeguses asjas tehtava kohtuotsuse jõustumisest kuni tema 31.10.2019 taotluse suhtes PPA poolt uue otsuse tegemiseni, mis võiks oluliselt kahjustada apellandi ja tema registreeritud elukaaslaste õigust elada Eestis perekonnaelu, määrab ringkonnakohus HKMS § 168 lg 1 ls 2 alusel, et 31.03.2020 määrusega rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu kohaldatakse kuni XXi 31.10.2019 taotluse uue läbivaatamise lõpuni.
20.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust (HKMS § 109 lg 4).
21.XX on tasunud kaebuselt ja esialgse õiguskaitse taotluselt riigilõivu 30 eurot ning kandnud esimese astme kohtus esindajakulusid 2880 eurot (vastab advokaadi 16 töötunnile tunnihinnaga 150 eurot + käibemaks). Apellatsioonimenetluses on XX tasunud 15 eurot riigilõivu ja kandnud esindajakulusid 1260 eurot (vastab advokaadi 7 töötunnile tunnihinnaga 150 eurot + käibemaks). Kokku 4185 euro suuruste menetluskulude kandmise kohustus seoses praeguse haldusasja menetlemisega esimese ja teise astme kohtus on advokaadibüroo arvetega nõuetekohaselt tõendatud. PPA leidis 25.09.2020 ja 08.04.2021 seisukohtades, et nii esimese kui ka teise astme kohtus kantud menetluskulude suurus on ülepaisutatud, sest asja maht ei ole suur ja vaidlus ei ole keerukas. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kuigi kaebaja 23.09.2020 menetluskulude nimekirjas on kaebuse koostamisele kulunud ajaks märgitud ekslikult 7,5 tundi, siis taotletav summa (990 eurot) vastab 11.03.2020 arvel nr 20200092 kajastatud 5,5 töötunni kulule. Seega ei ole alust taotletud summa suurust vähendada. Ringkonnakohus ei leia ka, et 5,5 töötundi oleks kaebuse koostamiseks ilmselgelt ülemäärane ajakulu, kuid mõnevõrra (ühele töötunnile vastava summa võrra) tuleb vähendada kohtuvaidluse teeside koostamisega seotud kulu, sest teesides on üksnes korratud varem esitatut ja sama töö on osaliselt hõlmatud kohtuistungiks valmistumise kuluga. Põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks esimese astme kohtus oli seega 2700 eurot (15 tundi × 150 eurot + käibemaks 20%). Apellandi menetluskulud ringkonnakohtus on tervikuna põhjendatud ja vajalikud. Halduskohtu otsuse analüüsimiseks ja apellatsioonkaebuse koostamiseks 7 töötunni kulutamist ei saa pidada ülemääraseks, olenemata sellest, et algse kaebuse koostamiseks kulus üksnes 5,5 töötundi ja halduskohus jättis kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Apellatsiooniastme menetluskulud ei ületa esimese astme kohtus kantud kulusid ning selle põhimõtte alusel ei ole asjakohane võrrelda üksikuid esimeses ja teises kohtuastmes esitatud menetlusdokumente. Eeltoodust lähtudes on apellandi HKMS § 109 lg 6 tähenduses vajalikud ja põhjendatud menetluskulud kokku 4005 eurot (sh riigilõiv 45 eurot). Ülejäänud osas jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.
22.Kuna ringkonnakohus rahuldab kaebuse ja PPA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, siis jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.
23.Kohtute infosüsteemist nähtuvalt on advokaat tasunud esialgse õiguskaitse taotluse kohta tehtud Tallinna Halduskohtu 17.03.2020 määruse peale 18.03.2020 määruskaebuse esitamisel 10(11)
3-20-452 samuti apellandi eest riigilõivu 15 eurot. Tallinna Ringkonnakohus lahendas määruskaebuse 31.03.2020 määrusega, kuid ei juhtinud tähelepanu, et haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 9). Tasutud riigilõivusumma tuleb seega HKMS § 104 lg 5 p 1 ja lg 8 ning RLS § 15 lg 1 p 1 alusel maksjale tagastada.
24.Kuna otsus kajastab kaebaja ja tema registreeritud elukaaslase eraelulisi andmeid, tuleb otsuse avaldamisel kaebaja ja tema registreeritud elukaaslase nimed asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.