Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tanel Saar, Tiina Pappel 21.11.2017, Tartu 3-17-174 J.K. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri arestimaja Viljandi kambri kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsus J.K. apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja J.K. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde J.K. poolt Politsei- ja Piirivalveametile esitatud taotlus kahju hüvitamiseks ning J.K. 19.10.2017. a täiendav seisukoht.
2.Tagastada J.K. le apellatsioonkaebuse lisad nr 1, 3, 6, 7, ja 9 ning 19.10.2017. a seisukohale lisatud ajaleheartikli väljalõige. Jätta asja materjalide juurde võtmata ringkonnakohtu tehtud koopiad apellatsioonkaebuse lisadest nr 2, 5, 8 ja 10.
3.Jätta rahuldamata J.K. taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate tõendite kogumiseks.
4.Jätta J.K. taotlus kaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja tühistada Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsus osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebuse nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ning lõpetada eeltoodud osas menetlus. Ülejäänud osas jätta J.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsus muutmata.
5.Jätta J.K. apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv 75 eurot) Eesti Vabariigi kanda.
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 21.12.2017 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1).
Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) registreeris 07.11.2016 J.K. kahju hüvitamise taotluse, milles ta palub mõista välja PPA-lt perioodil 07.11.2013-14.01.2014 Viljandi arestikambris väärikust alandavates tingimustes viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena 1000 eurot ning füüsiliste ja vaimsete kannatuste eest 1500 eurot. J.K. viitas taotluses järgmiste õiguste rikkumistele: igapäevaselt 1 tund värskes õhus viibimise mittevõimaldamine või vaid pooleks tunniks jalutama lubamine ning jalutusboksis pingi või tooli puudumine; igapäevaselt kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine, kuigi astma tõttu on see talle vajalik; riiete pesemise ja kuivatamise võimalus ainult kambris, mistõttu oli seal pidevalt rõske; kambris asus nn aasia tüüpi WC, mille kasutamine oli talle raske ja valus ning puudus eraldatus, kuna valvuritena töötasid ka naised, kes vaatasid ukseavast kambrisse; kambril puudus aken ja ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud; kambris puudusid laud ja tool, mistõttu ta pidi sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebamugavas asendis; ajalehti ei saanud; vajalikke ravimeid ei võimaldatud, mistõttu saabus Tartu Vanglasse halvas seisundis.
2.PPA jättis 06.01.2017. a otsusega nr 2.1-3/1647-2 J.K. rahuldamata.
taotluse kahju hüvitamiseks
3.J.K. esitas 19.01.2017 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA Viljandi arestikambri kinnipidamistingimustega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2500 eurot, millest väärikust alandavates tingimustes viibimise eest taotles 1000 eurot ning füüsiliste ja vaimsete kannatuste eest 1500 eurot. Kaebuse põhjendused: Harva võimaldati jalutada värskes õhus 1 tund päevas, maksimaalselt sai jalutada 30 minutit ja mõnikord 15 minutit, kuid kaebaja on astmahaige ja värske õhk on talle eluliselt vajalik. Kaebajal peab olema võimalik tegeleda spordiga 1 tund päevas värskes õhus ning halva ilma korral kinnises ruumis, ent Viljandi arestikambris ei olnud tal seda võimalust. Asju pesta ja kuivatada väljaspool kambrit ei lubatud, mistõttu oli kambris rõske. Tualett ei olnud eraldatud ja puudus klosetipott. WC-d oli kasutada ebamugav ja valus, kuna tal on haige säär, põlv, puus ja on probleemid seljaga. Valvurid vaatasid kambrisse, nähes kaebajat ebamugavas asendis põrandaaugu kohal, mis oli tema väärikust alandav, kuna enamus valvuritest on naised. Avatud klosetipotist tuli haisu kambrisse, kus tuli ka süüa ja magada. Kambris ei olnud akent, vaid klaasplokid, mis lasid valgust halvasti läbi. Ei olnud värsket õhku, sest ventilatsioon oli vana ja puhastamata ning porolooniga kinni pandud. Kambris puudusid laud ja tool, mistõttu ta pidi sööma, jooma ja kirjutama voodi peal ebamugavas poosis, mis oli valus tema terviseprobleemide tõttu. Ajalehti ei võimaldatud lugeda. Teavitas arestimaja töötajat, milliseid ravimeid ta tarvitab ning palus sugulastel tuua talle vajalikud inhalaatorid ja tabletid, aga neid keelduti vastu võtmast, mistõttu ta kannatas nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kaebajalt võeti ära kõik asjad ja jalanõud koos sokkidega, mistõttu ta pidi olema paljajalu ega saanud väljas käia. Kaebaja sai jalaseene, mida ravib siiani.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 11.05.2017. a otsusega J.K. kaebuse osaliselt ja tunnistas õigusvastaseks Lõuna prefektuuri arestimaja Viljandi kambri kinnipidamistingimused 29-l päeval vabas õhus viibimise mittevõimaldamise osas ning luges sellega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks; muus osas jättis J.K. kaebuse rahuldamata ning kaebaja menetluskulud Eesti Vabariigi kanda. Otsuse põhjendused:
1) Vangistusseaduse (VangS) § 93 lg-st 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 31 lg-st 2 tuleneva õiguse realiseerimise eelduseks on vastava soovi avaldamine. Tööarvestuse raamatus puuduvad J.K. nime taga märked jalutussoovi kohta 29-l päeval. 11.12.2013 on märge „ei jaluta, puuduvad õueriided“ (tl 50p) ja 13.12.2013 on märge „ei saa jalutada, puudub riietus“ (tl 52p). 07.01.2014 on märge „jalutus: 12.25-13.25“ (tl 67). J.K. on Viljandi arestikambris viibimise ajal olnud vabas õhus ühel korral 1 tunni. Seega on tõendatud, et vastustaja rikkus kaebaja VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat õigust 29-l päeval. Ülejäänud 40 päeva osas on tõendatud, et kaebaja ise loobus võimalusest viibida värskes õhus. 2) Tulenevalt vahistatu liikumisvabaduse piirangust ning asjaolust, et VangS § 90 lg 3 sätestab erandid piirangust üksnes töötamiseks või õppimiseks ning vahistatule otseselt kehakultuuriga tegelemise õigust andva normi puudumisest, siis vahistatul puudub õigus kehakultuuriga tegelemiseks. Sportimisvõimaluste loomise kohustust ei tulene ka vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE-st. Seega puudus vastustajal kohustus võimaldada kaebajale kehakultuuriga tegelemist ja sportimisvõimaluse puudumine ei rikkunud kaebaja õigusi. 3) Väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaldamine ei kuulu ASkE-st tulenevalt kinnipeetu õiguste ega arestimaja kohustuste hulka. Kaebaja ei ole väitnud, et ta on Viljandi arestikambris viibimise ajal puhtaid riideid taotlenud ja arestimaja on sellest keeldunud. Kaebajal oli kambris väidetavalt liigse niiskuse vältimiseks võimalik isiklikest riietest loobuda. Kambris niiske sisekliima tekitamine pesu pesemise ja kuivatamise tõttu ei olnud vajalik ja sõltus eelkõige kaebaja enda tegevusest. 4) Õigusaktidest ei tulenenud täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle eraldamiseks kambrist. Kambrist eraldamata tualeti kasutamine võib olla ebameeldiv ja rikkuda isiku privaatsusõigust, kuid ei ole iseenesest väärikust alandav. Vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja isikute järelevalve, mistõttu ei saa tualeti eraldamata jätmist pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt piiravaks. Kaebaja viibis enamus kinnipidamise ajast kambrites üksinda. Kahekesi viibis kaebaja kambris üksnes 2 päeva. Kaebaja privaatsust ei ole rohkem riivatud, kui see on VangS § 90 lg 4 järgi vajalik ja mõistlik. Avatud WC-ga kambris ei ole võimalik vältida ebameeldiva lõhna teket, kuid seda tuleb käsitleda arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasneva asjaoluna. Kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal esitanud kaebusi või taotlusi seonduvalt sellega, et tal on klosetipotita WC kasutamine tervislikel põhjustel raskendatud. 5) Olukorras, kus õiguskantsler ei ole 19.03.2013. a kontrollkäigul minetusi tuvastanud ja puuduvad andmed, et kaebaja oleks esitanud taotlusi või kaebusi kambri valgustuse või ventilatsiooni kohta, on kaebaja väited paljasõnalised ja otsitud. 6) Laud ja istekoht igale kinnipeetavale kuulusid sisustuse hulka võimaluse korral (ASkE § 13 lg 1). Seega laua ja tooli puudumist ei saa pidada õigusvastaseks. 7) ASkE-st ega muudest õigusaktidest ei tulenenud vastustajale kohustust võimaldada kaebajale arestikambrisse ajalehti lugemiseks. 8) Kaebaja väited talle eluliselt vajalike ravimite mittevõimaldamise ning tema tervise kahjustamise (sai jalaseene) kohta on paljasõnalised. Tööarvestuse raamat ei kajasta arsti ettekirjutusi kaebajale vajalike ravimite osas. Puuduvad tõendid kaebaja terviseseisundi olulise muutumise kohta Viljandi arestikambris viibimise ajal. 9) Põhjendatud ei ole kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas, vaid piisab selles osas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamisest. Seejuures on 40 päeva osas tõendatud, et kaebaja loobus ise võimalusest viibida värskes õhus. Lisaks on kaebus esitatud ligi 3 aastat pärast Viljandi arestikambris viibimist, mis viitab võimalusele, et kinnipidamise ajal ei tajunud kaebaja sealseid tingimusi tema õigusi rikkuvatena. Samuti puuduvad tõendid, et just 29-l päeval värskes õhus käimata jätmise tõttu oleks kaebaja tervislik seisund kuidagi halvenenud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
5.J.K. esitas 08.06.2017 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsus ja teha uus otsus, millega mõista PPA-lt välja hüvitis kohtu äranägemisel või 2500 eurot. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kaebajal on astma ja muud kroonilised haigused, mistõttu on jalutuskäigud värskes õhus eluliselt vajalikud ning päevadel, mil ta jalutuskäigule minna ei saanud, esines mõjuv vääramatu olukord. 07.11.2013 võeti ära kogu riietus ja jalatsid, anti aluspüksid, T-särk ja maalrikombinesoon, millega on võimatu õue minna. Kohus võiks võtta ütlused tunnistajatelt D. Kekiševilt ja M. Kobilt jalutuskäikude pikkuse kohta. Lisaks puudus jalutusboksis pink katusega, kuigi sellest kirjutas õiguskantsler dokumendis nr 7-4/151202/1504484. Ka on CPT teinud Eestile 2012. a ettekirjutuse. VangS § 93 lg 1 järgi oleks pidanud kaebajale väljastama riideid, kuid neid ei antud, seega rikuti seadust. 07.01.2014 jalutuskäigul käies pidi kaebaja tund aega piinlema. Kaebajal ei olnud võimalust viibida värskes õhus mitte ainult 29-l päeval, vaid ka ülejäänud 40-l päeval. Asjas nr 3-14-64 maksti kaebajale hüvitist aja eest, mil ta ei saanud jalutuskäigul käia. 2) Kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine on inimõiguste rikkumine ja ka kaebaja kui invaliidi õiguste rikkumine, mida näevad ette Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) ja CTP standardid. Riideid pesta ja kuivatada oleks võinud habemeajamis- või duširuumis. Valvurid olid naised, kes vaatasid kambrisse, kui ta võis olla WC-s, mida pidi kasutama paljajalu. Asjas nr 3-14-64 tunnistas kohus, et Viljandi arestimajas asuv WC oli õigusi rikkuv. Pärast arestimaja olid silmad veelgi rohkem haiged. Kaebajal on astma, kuid ventilatsiooniavasse oli surutud nuustik. Invaliidina oli kaebajal laua ja toolita hakkama saamine piinav. Asjas nr 3-14-64 peeti laua ja ajalehtede puudumist õigusvastaseks. Vajalikke ravimeid ei antud. Kohus võinuks nõuda andmeid kaebaja tervise kohta perearstilt või Tartu Vanglalt või küsida arvamust L. Kuturinalt ja teistelt arestimaja töötajatelt või teatada kaebajale, milliseid andmeid ja tõendeid ta peab kohtule esitama. Kaebaja palub nõuda vanglalt välja meditsiinikaardid alates 14.01.2014 kuni tänase päevani (andmed naha- ja küünehaiguste ning ravimite kohta). Veel palub kaebaja välja nõuda vangla meditsiiniosakonnast andmed selle kohta, millised haigused on tal diagnoositud ja milliseid ravimeid ta võtab.
6.J.K. esitas 26.06.2017 puuduste kõrvaldamise avalduse, milles väidetu kohaselt ei nõustu ta kohtuotsusega ka seonduvalt ajalehtedega ning palub jätta hüvitise summaks mitte vähem kui 2500 eurot.
7.J.K. esitas 09.07.2017 seisukoha, milles ta palub nõuda vanglalt välja väljavõtted järgmistest tervisekaartidest: 14.01.2014 nr 252, 16.01.2014 nr 254, 23.01.2014 nr 256, 18.02.2014 nr 260 ja 261, 22.02.2014, 30.05.2014 ja 06.03.2014 nr 265.
8.PPA esitas 24.07.2017 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta J.K. apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: Kaebajalt võeti kriminaalasjas kahtlustatavana kinnipidamisel asitõenditena ära seljas olnud riided ja jalatsid ning anti asemele ajutine riietus. Etteheiteid kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamise, väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaluse puudumise, WC privaatsuse puudumise ning laua ja tooli puudumise osas on kohus 11.05.2017. a otsuses õigesti pidanud põhjendamatuteks. Apellatsioonkaebuse lisadest nr 3-9 tulenevalt on kaebaja haigused diagnoositud juba enne Viljandi arestikambrisse paigutamist novembris 2013. a või peale Viljandi arestikambrist vabanemist aastatel 2015 ja 2016. Seega Viljandi arestikambri tingimused ei saanud olla kaebaja tervisehädade ainus ja põhiline põhjus.
9.J.K. esitas 27.07.2017 täiendava seisukoha, milles ta väidab, et sai arreteerimisel äravõetud asjad tagasi 2015. a juunis, mida kinnitab kriminaalasi nr 1-16-357. J.K. väitel tunnistab PPA vastuses, et kaebajal olid terviseprobleemid, kuid midagi ei tehtud, et vähendada tema kannatusi.
10.PPA esitas 08.09.2017 vastuse täiendavale seisukohale, milles ta märgib, et jääb varasemas menetluses väljendatud seisukohtade juurde.
11.J.K. esitas 28.09.2017 seisukoha, millest ta märgib, et kuna halduskohus nõudis, et ta peab kirjeldama terviseprobleeme pärast arestimaja, siis ta loetles üles kõik, k.a küüneseene ja jalataldade haiguse, sest talle ei antud riideid ja jalatseid, mitte sellepärast, et temalt riided ära võeti. J.K. väitel ei ole ta taotlenud riiete äravõtmise õigusvastaseks tunnistamist, vaid ta kirjutas, et temalt võeti võimalus käia iga päev 1 tund jalutuskäigul.
12.J.K. esitas 19.10.2017 täiendava seisukoha, milles ta märkis ajalehes „Õhtuleht“ 19.10.2017 avaldatud artiklile viidates, et õiguskantsler avastas Viljandi arestimajas rikkumised, millest kaebaja kirjutas enda kaebuses: ei ole loomulikku valgust, jalutusboksis puudub pink, ei ole õigeaegseid ajalehti, kambrites ei ole laudu jne.
13.PPA esitas 23.10.2017 seisukoha, milles ta leiab, et J.K. kaebus temalt 07.11.2013 Viljandi arestimajas ära võetud asjade, jalanõude ja sokkide ning jalaseene põhjustamise osas on esitatud tähtaega rikkudes, tähtaeg ennistamisele ei kuulu, mistõttu tuleb menetlus antud osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 124 lg 2 alusel lõpetada.
14.J.K. esitas 26.10.2017 seisukoha ja tähtaja ennistamise taotluse. Kaebaja märgib, et ta ei ole loobunud pretensioonist osas, et vastustaja süül haigestus ta seenhaigusesse ja teistesse haigustesse ning et temalt võeti ära kõik esemed seadusevastaselt. Kaebaja väitel talle ei antud jalatseid ja riideid, mistõttu ta ei saanud jalutada ning kannatas füüsiliselt ja vaimselt. Kaebaja arvates on ta kaebuse esitanud õigeaegselt, kuna ta kirjutas juba 03.02.2014.
15.PPA esitas 10.11.2017 seisukoha, milles leiab, et J.K. kaebus temalt Viljandi arestimajas äravõetud asjade, jalanõude ja sokkide ning jalaseene põhjustamise osas on esitatud tähtaega rikkudes, tähtaeg ennistamisele ei kuulu ning menetlus tuleks antud osas HKMS § 124 lg 2 alusel lõpetada.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
16.J.K. apellatsioonkaebuses (tl 93-98p, tõlge tl 100-103p) ja puuduste kõrvaldamise avalduses (tl 108, tõlge tl 111) märgitust nähtuvalt ei nõustu kaebaja Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsusega täies ulatuses. Kuna PPA ei ole halduskohtu otsust vaidlustanud, siis ei ole apellatsiooniastmes vaidlust selle üle, et kaebaja kinnipidamistingimused on õigusvastased 29-l päeval vabas õhus viibimise võimaldamata jätmise osas. Kaebaja esitas 26.10.2017 ringkonnakohtule kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse kahju hüvitamiseks seonduvalt asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ning jalaseene saamisega. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli J.K. kaebus halduskohtule lubatav (I); seejärel hindab kaebaja väidete põhjendatust Viljandi arestikambri kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kohta (II) ning viimaks lahendab menetlusosaliste taotlused ja jaotab menetluskulud (III).
I
17.HKMS § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles esimese astme kohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15.01.2014. a otsus nr 3-3-1-71-12, p 13.3; 13.11.2008. a otsus nr 3-3-1-26-08, p 11; 11.03.2004. a otsus nr 3-3-1-8-04, p 24; 16.10.2002. a otsus nr 3-3-1-41-02, p 15). Seega on ringkonnakohtul käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on J.K. hüvitamiskaebuse õigesti menetlusse võtnud.
18.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et enne halduskohtusse pöördumist kasutas kaebaja riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud võimalust nõuda esmalt kahju hüvitamist haldusorganilt. PPA on 07.11.2016 registreerinud J.K. kahju hüvitamise taotluse. Ringkonnakohus märgib, et vastavat kahju hüvitamise taotlust halduskohtule ei esitatud. PPA esitas J.K. 03.11.2016. a kahju hüvitamise taotluse ringkonnakohtu nõudel 24.07.2017 ning ringkonnakohus võtab selle asja materjalide juurde. J.K. nõudis PPA-le esitatud kahju hüvitamise taotluses Viljandi arestikambris viibimise ajal 07.11.2013-14.01.2014 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist seonduvalt järgmiste asjaoludega: igapäevaselt 1 tund värskes õhus viibimise mittevõimaldamine või vaid pooleks tunniks jalutama lubamine ning jalutusboksis pingi või tooli puudumine; igapäevaselt kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine; riiete pesemise ja kuivatamise võimalus ainult kambris; kambris asus nn aasia tüüpi WC, mille kasutamine oli talle raske ja valus ning puudus eraldatus; kambril puudus aken ja ventilatsioonisüsteem oli amortiseerunud; kambris puudusid laud ja tool; ajalehti ei saanud; vajalikke ravimeid ei võimaldatud. Kaebuses aga nõudis J.K. kahju hüvitamist lisaks seonduvalt asjaoludega, et temalt võeti ära kõik asjad ja jalanõud koos sokkidega ning et ta sai jalaseene. Eeltoodut kaebaja ka kinnitas ringkonnakohtule esitatud 26.10.2017. a seisukohas, millega koos ta esitas ka kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse.
19.HKMS § 46 lg 4 sätestab, et hüvitamiskaebuse võib esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata sellest ei saa hüvitamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. RVastS § 17 lg 3 kohaselt taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Eeltoodust tuleneb, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda 3-aastasest tähtajast. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures ei ole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (Riigikohtu 15.06.2015. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 11). Kannatuste põhjustamisega tekitatud mittevaraline kahju ja selle tekitaja saab isikule teatavaks üldjuhul kahju tekkimise hetkel ning isik peab oma õiguste rikkumises suutma selgusele jõuda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul.
20.Kaebaja väitel võeti temalt ära asjad ja jalanõud koos sokkidega arestimajja saabumisel 07.11.2013. Seega eelmärgitud päevast arvates pidi kaebaja nii väidetavalt eeltoodust tingitult
tekkinud kahjust kui ka selle põhjustajast teadlikuks saama. Selles osas tuli kaebajal hüvitamiskaebus esitada kohtule hiljemalt 07.11.2016. Kaebaja väitel sai ta jalaseene haigusesse nakatumisest teada pärast arestimajast lahkumist, s.o 14.01.2014. Selles osas tuli hüvitamiskaebus esitada kohtule hiljemalt 14.01.2017. Kaebuse halduskohtusse on kaebaja esitanud 19.01.2017, seega pärast 3-aastase kaebetähtaja möödumist, millega ta on rikkunud RVastS § 17 lg-s 3 ja HKMS § 46 lg-s 4 sätestatud 3-aastast tähtaega.
21.HKMS § 71 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on üldjuhul objektiivne asjaolu või sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Kohtupraktikas on sedastatud, et üldjuhul peaksid tähtaja ennistamist õigustama objektiivsed takistused, kuid erandlikel juhtudel võib arvestada ka menetlusosalise subjektiivseid võimeid asjadest aru saada ja oma käitumist õigusaktidele vastavalt juhtida. Ka on rõhutatud, et tähtaja ületamine ei saa olla vabandatav, kui kaebaja ei ole olnud piisavalt hoolikas, et välja selgitada vaidluse algatamise kord, s.h tähtajad. Ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul (Riigikohtu 16.01.2009. a määrus nr 3-3-1-75-08, p-d 16 ja 17). Subjektiivsete õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest, eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima professionaalset abi. Vajadusel saab isik koheselt pöörduda kohtu poole, taotledes tasuta õigusabi määramist (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 19).
22.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluses nimetanud ühtegi taolist objektiivset, s.o tema tahtest ja teadvusest sõltumatut põhjust, mis takistas tal varasemalt kahju hüvitamise nõude esitamist kohtule. Ka ringkonnakohtule ei nähtu asjas ühtegi sellist põhjust, mis annaks aluse kaebetähtaja ennistamiseks. Kaebaja arusaam, et ta on esitanud kaebuse 03.02.2014, ei ole asjakohane, kuna eeltoodu puhul ei ole tegemist PPA-le ega kohtule esitatud kaebusega, vaid prokurörile esitatud kirjaga (vt ka käesoleva otsuse p 42). Kuna kaebaja on Kohtute Infosüsteemi andmetest nähtuvalt esitanud mitmete aastate jooksul väga suure hulga erinevaid kaebusi, saab järeldada, et ta on piisavalt kursis nii asjakohaste õigusaktide sisu kui ka oma õiguste ulatuse ja realiseerimise võimalustega, mis annab aluse järeldada, et kaebaja on olnud enda kaitsmisel ise hooletu. Seega ei nähtu kaebaja tähtaja ennistamise taotluses esitatust, et esineksid ka subjektiivsed takistused, mis õigustaksid tähtaja ennistamist. 3-aastane tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks soovi korral võimalik oma kaebeõigust realiseerida (Tartu Ringkonnakohtu 09.01.2014. a määrus nr 3-13-1407, p 12). Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta õiguskindlust (Riigikohtu 01.10.2002. a määrus nr 3-3-1-57-02, p 20) ning seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku kaebeõiguse kaotus. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kuna kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebus nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ei ole tähtaegne ning asjas ei esine selliseid mõjuvaid põhjuseid, mis oleksid takistanud kaebajal kaebust halduskohtule tähtaegselt esitamast, siis tuleb J.K. tähtaja ennistamise taotlus jätta rahuldamata. Seega on halduskohus võtnud J.K. kaebuse nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ebaõigesti menetlusse ja teinud otsuse eeltoodud osas mittelubatava kaebuse suhtes.
23.HKMS § 200 p 5 kohaselt on ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamisel õigus tühistada määrusega halduskohtu otsus osaliselt või täielikult ja jätta kaebus läbi vaatamata või lõpetada asja menetlus. HKMS § 152 lg 1 p 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse
kaebetähtaja ületamise korral vastavalt käesoleva seadustiku § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt kohus lõpetab määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. HKMS § 155 lg 3 ls 1 kohaselt kui kaebuse jätab läbi vaatamata või menetluse lõpetab kõrgema astme kohus, tühistab ta ühtlasi määrusega alama astme kohtu lahendi. HKMS § 162 lg 1 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt kaebuse nõuded. Otsuse resolutsiooniga tuleb lahendada ka menetluslikud küsimused, mis otsuse tegemise ajaks on veel lahendamata ja mis menetluse ajal lahendatakse määrusega (HKMS, kommenteeritud väljaanne, K. Merusk, I. Pilving, Juura 2013, lk 556). Kuna Tartu Halduskohus on menetlenud osaliselt tähtaja rikkumisega esitatud kaebust ning ringkonnakohus jätab kaebaja tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata, siis käesoleva otsusega tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osaliselt, s.o nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ning lõpetab eeltoodud osas asja menetluse HKMS § 124 lg 2 ja § 152 lg 1 p 2 alusel. II
24.Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 36).
25.Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasuse (v.a käesoleva otsuse alajaotuses I märgitud osas) õigesti kindlaks teinud. Ringkonnakohus nõustub eeltoodud osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus kaebaja väiteid Viljandi arestikambri kinnipidamistingimuste õigusvastasuse kohta. Värskes õhus viibimise võimaldamata jätmine
26.Haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, et J.K. viibis vahistatuna Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas 07.11.2013-14.01.2014, kokku 69 päeva, kambrites nr 21, 24 ja 29 üksinda, välja arvatud 08.-09.12.2013, mil kambris viibis ka teine isik (p 1.2, tl 3). Halduskohus luges asjas tõendatuks (otsuse p 10), et vastustaja rikkus kaebaja VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat õigust 29-l päeval. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et ta jäi ilma võimalusest viibida värskes õhus mitte ainult 29-l päeval, vaid ka ülejäänud 40-l päeval. Arestimaja tööarvestuse raamatu kandest nähtuvalt on kaebaja 07.01.2014 jalutanud 1 tund (tl 67). Seda kinnitab ka kaebaja enda apellatsioonkaebuses. Seega saab apellatsiooniastmes tõusetuda küsimus üksnes seoses (69-29-1=) 39-l päeval (halduskohus ja kaebaja on ekslikult märkinud 40) vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisega. Kuna kaebajal on võimaldatud 07.01.2014 jalutada 1 tund, nagu ASkE § 31 lg-st 2 ja VangS § 93 lg-st 5 tulenevalt ette nähakse, siis on põhjendamatu kaebaja väide jalutamise võimaldamise kohta 15-30 minutit.
27.Arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest (tl 29-72p) nähtuvalt on 35 päeva (11.-15.11.2013, 18.-22.11.2013, 25.-29.11.2013, 02.-05.12.2013, 12.12.2013, 16.-20.12.2013, 23.12.2013, 27.12.2013, 30.-31.12.2013, 02.-03.01.2014, 06.01.2014, 08.-10.01.2014) kohta märgitud, et kaebaja ei soovi jalutada ning 4 päeva (06., 10.-11.12.2013 ja 13.12.2013) kohta
on lisamärkus, et puuduvad riided. Kaebaja väitel anti talle 07.11.2013 saabumisel aluspüksid, T-särk ja maalrikombinesoon. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja väited riiete äravõtmise juures naisterahva viibimise kohta ning jalutamise kohta 2009. aastal, kuna need ei ole vaidluse eseme seisukohalt asjassepuutuvad. Kaebaja väited vabas õhus viibimise võimaldamise kohta, ka selleks võimaldatud aja kohta on menetluse käigus mõneti vastuolulised ja ebajärjekindlad, mis ringkonnakohtu hinnangul vähendab kaebaja väidete usutavust. Kaebaja väidetest võib aru saada, et kogu arestimajas oldud perioodi vältel tal muid riideid ei olnud. Vastustaja kinnitusel olid kaebajal riided olemas. Kuna kaebaja on jalutanud talvisel ajal (07.01.2014), saab pidada usutavaks, et tal oli olemas ka vajalik riietus. Ringkonnakohtu hinnangul eeltoodu toetab vastustaja väidet, et kaebaja ei soovinud tööarvestuse raamatus märgitud päevadel jalutada. Seega loeb ringkonnakohus tõendatuks, et 39-l päeval kaebaja ise loobus võimalusest viibida värskes õhus ning selles osas ei ole vastustaja rikkunud VangS § 93 lg-st 5 ja ASkE § 31 lg-st 2 tulenevat kaebaja õigust viibida vähemalt 1 tund päevas värskes õhus.
28.Ringkonnakohtu hinnangul on asjakohatu kaebaja viide õiguskantsleri kirjale nr 7-4/151202/1504484 ja CPT ettekirjutusele (2012. a) seonduvalt jalutusboksis pingi puudumisega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja halduskohtule esitatud kaebuses jalutusboksis pingi puudumise alusel kahju hüvitamist taotlenud. HKMS § 182 lg 3 kohaselt ei saa apellatsioonkaebuses esitada nõudeid, mida halduskohtus ei esitatud. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja eeltoodud väite tähelepanuta. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitavalt märkida, et eelviidatud õiguskantsleri kirja1 puhul on tegemist soovitusega jalutushoovide tingimuste rahvusvaheliste nõuetega kooskõlla viimiseks Tartu Vanglas ning Eesti kontekstis on CPT (30.05.-06.06.2012 külastuse raport2, p 63) andnud soovitusi Viru Vangla jalutusbokside osas. Seega puudub nendel dokumentidel seos Viljandi arestimaja jalutusboksi tingimustega. Kohtupraktikas (RKHK 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19) on ka sedastatud, et CPT aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1).
29.Kaebaja arvates võiks kohus võtta tunnistajatelt D. Kekiševilt ja M. Kobilt ütlused Viljandi arestimajas jalutuskäikude pikkuse kohta. HKMS § 182 lg 2 kohaselt tuleb apellatsioonimenetluses uute tõendite esitamisel või uute tõendite kogumise taotlemisel märkida põhjendused, miks neid tõendeid ei saanud esitada või nende hankimist taotleda halduskohtus. Kaebaja ei ole selgitanud, miks tal ei olnud võimalik taotleda tunnistajate ülekuulamist halduskohtumenetluses. Kohtul on HKMS § 62 lg 2 kohaselt kohustus korraldada ainult selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. Ringkonnakohus leiab, et kuna kaebaja on ta saanud 07.01.2014 jalutada 1 tund, siis puudub vajadus eelnimetatud tunnistajate ülekuulamiseks ning ringkonnakohus jätab kaebaja sellekohase taotluse rahuldamata.
30.Kaebaja arvates ei piisa sellest, et kohus tunnistas 29-l päeval PPA tegevuse õigusvastaseks ega pidanud vajalikuks selle aja eest talle hüvitist välja mõista. Kaebaja viitab asjas nr 3-14-64 tehtud otsusele. Ringkonnakohus, tutvunud eelviidatud otsusega (kättesaadav elektroonilise Riigi Teataja kaudu) peab vajalikuks märkida, et kuna käesoleva kaasuse asjaolud ja eelviidatud asjas esinenud asjaolud ei ole samased ning vaidlusalustel perioodidel on kehtinud ASkE erinevas redaktsioonis, siis on viidatud lahendi seisukohtadele tuginemine käesoleval juhul põhjendamatu. Lisaks on kaebaja otsuses toodut ebaõigesti mõistnud. Otsuses asjas nr 3-14-64 leidis kohus, et kaebajal ei ole alust väita, et Viljandi arestikamber tahtlikult õigusvastase
tegevusega tema õigusi rikkus ja temale sellega mittevaralise kahju põhjustas, kuigi värskes õhus kaebaja tõepoolest ei saanud viibida. Halduskohus on üksnes arestikambri tingimusi koosmõjus hinnates leidnud, et need ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks ja leidis, et tekkinud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas. Käesolevas asjas on halduskohus otsuse p-s 18 selgitanud, miks ei peetud põhjendatuks kaebajale vabas õhus viibimise mittevõimaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kaebaja väited apellatsioonkaebuses halduskohtu põhjendusi ümber, vaid ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesolevas asjas saab pidada kaebaja õiguste rikkumist vaid 29-l päeval vabas õhus viibimise võimaldamata jätmisel ilmselgelt väheintensiivseks, mistõttu on piisav eeltoodud osas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse tuvastamine. Halduskohus on viidanud ka asjakohasele kohtupraktikale. Kehakultuuriga tegelemise võimaldamata jätmine
31.Kaebaja väitel on temale kui invaliidile kehakultuuriga tegelemise võimaldamata jätmine inimõiguste rikkumine. Kaebaja viidatud EIÕK ega CPT standardid sellekohast väidet siiski ei toeta. Halduskohus leiab õigesti, et VangS § 90 lg 3 sätestab vahistatule liikumisvabaduse piirangu, millest erandid on võimalikud üksnes töötamiseks või õppimiseks (otsuse p 11). Kuna vangistusseaduses vahistatule otseselt kehakultuuriga tegelemise õigust andev norm puudub, ei ole vahistatul alust seda ka nõuda. Sportimisvõimaluste loomise kohustust ei tulene ka vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE-st. Halduskohus leiab seetõttu õigesti, et vastustajal puudus kohustus võimaldada kaebajale kehakultuuriga tegelemist ning sportimisvõimalusest ilmajäämine ei saanud kaebaja õigusi rikkuda. Riiete pesemise ja kuivatamise tingimuste mittenõuetekohasus
32.Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et tema õigusi ei rikutud sellega, et talle ei antud võimalust pesta ja kuivatada riideid väljaspool kambrit, kuna seda oleks kaebaja väitel võinud teha habemeajamis- või duširuumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka kaebaja väidetu ümber halduskohtu seisukohta, et ASkE-s sätestatust tulenevalt ei kuulu väljaspool kambrit riiete pesemise ja kuivatamise võimaldamine kinnipeetu õiguste ega ka arestimaja kohustuste hulka. Seega ei ole taolise võimaluse puudumine vastustajale etteheidetav. VangS § 93 lg-st 1 tulenevalt oli kaebajal võimalik isiklikest riietest loobuda. Sellisel juhul korraldab riiete pesemise kinnipidamisasutus (Riigikohtu 26.05.2008. a otsus nr 3-3-1-20-08, p 23). Tualeti mittenõuetekohasus
33.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viljandi arestikambrites, kus kaebaja viibis, ei olnud WC nurgas istepotti ja tegemist oli avatud WC nurgaga. Võttes arvesse, et kaebaja Viljandi arestikambris viibimise ajal kehtinud õigusaktidest ei tulenenud täpsemaid nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale, siis ringkonnakohtu hinnangul ei ole WC-s istepoti puudumine käsitletav kinnipeetava väärikuse alandamisena. Kaebaja ei ole ka väitnud, et ta on esitanud arestikambris viibides taotluse tualetis käimisel istepoti kasutamiseks. Seega puudus vastustajal informatsioon, et tervislikust seisundist tingituna võis kaebajal istepotita WC kasutamine raskendatud olla.
34.VangS § 90 lg-st 4 ja § 156 lg-st 2 tuleneb, et peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine, mistõttu ei ole võimalik tagada täielikku privaatsust. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgi suhtes proportsionaalne (Riigikohtu 17.11.2008. a otsus nr 3-3-1-54-08, p 16). Kohtupraktikas on ka
sedastatud (Riigikohtu 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-95-09, p 36; 31.03.2010. a otsus nr 3-3-1-6-10, p 10), et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on korduvalt leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav (EIK 04.07.2006. a otsus asjas nr 59450/00: Ramirez Sanchez vs Prantsusmaa). Tualettruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel kohus on hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (EIK 19.04.2001. a otsus asjas nr 28524/95: Peers vs Kreeka). Halduskohus on asjakohaselt arvesse võtnud, et kaebaja viibis kambrites enamuse kinnipidamise ajast (v.a 2 päeva) üksinda ning järeldas sellest, et kaebaja privaatsust ei ole riivatud rohkem, kui on ülalmärgitud VangS-i sätete järgi vajalik ja mõistlik. Hügieeninurga eraldamatus võis tekitada kaebajale ebamugavust, kuid ei ole selline asjaolu, mis tooks kaasa inimväärikuse alandamise, nagu ka halduskohus otsuses (p 13) põhjendatult märgib. Eeltoodut ei väära ka kaebaja viide otsusele nr 3-14-64, sest erinevalt käesolevas asjas tuvastatust on eelnimetatud asjas kohus tuvastanud, et kaebajal ei olnud võimalik WC-s omaette olla. Valguse ja ventilatsiooni ebapiisavus
35.Asjas ei ole vaidlust selle üle, et Viljandi arestimaja kambrites, kus kaebaja viibis, oli aken olemas. Halduskohtu hinnangul (otsuse p 14) puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks esitanud taotlusi või kaebusi kambri valgustuse või ventilatsiooni kohta, mistõttu on kaebaja väited paljasõnalised ja otsitud. Apellatsioonkaebuses ei ole kaebaja eeltoodut sisuliselt vaidlustanud. Seda ei väära ka kaebaja 19.10.2017. a seisukohas viidatud õiguskantsleri 26.05.2017. a kontrollkäigu kokkuvõttes3 märgitu. Tuvastatud ei ole selles osas arestimaja poolset rikkumist, nagu kaebaja näib arvavat. Ka halduskohtu otsuses viidatud 19.03.2013. a kontrollkäigul4 ei tuvastanud õiguskantsler kambri loomuliku valgustuse osas minetusi ning on märkinud, et kambrid on piisava õhuringlusega. Samuti on õiguskantsler tõdenud 28.06.2010. a kontrollikäigu5 kokkuvõttes, et akende olemasolu tagab loomuliku valguse juurdepääsu. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja vastuväitena halduskohtu põhjendustele, et ta kirjutas õiguskantsleri arvamusest pingi kohta jalutusboksis, kuid mingit tulemust ei olnud. Ka leiab kaebaja, et pärast Viljandi arestikambris viibimist olid tal silmad veelgi rohkem haiged. Ringkonnakohus märgib, et kaebaja viide õiguskantsleri arvamusele pingi kohta jalutusboksis ei ole valguse ja ventilatsiooni ebapiisavuse väidete korral asjakohane. Ringkonnakohus leiab ühtlasi, et kuna senise menetluse käigus ei ole kaebaja nõudnud kahju hüvitamist seoses silmade olukorra halvenemisega, siis tuleb jätta kaebaja sellekohased apellatsioonkaebuse väited tähelepanuta. Kokkuvõtlikult ei ole kaebaja halduskohtu otsuse põhjendusi seonduvalt kambri valgustuse või ventilatsiooniga ümber lükanud.
Kambri sisustuse mittenõuetekohasus
36.Kaebaja väitel oli laua ja toolita hakkama saamine tema jaoks piinav ning ta viitab, et kohus tunnistas haldusasjas nr 3-14-64 laua puudumise õigusvastaseks. Ringkonnakohus leiab, et
kaebaja viide otsusele nr 3-14-64 ei ole asjakohane, kuna nimetatud asjas oli vaidlusaluseks perioodiks 2011. aasta. Kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE redaktsiooni kohaselt kuulusid kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka laud ja istekoht. Käesolevas haldusasjas vaidlusalusel perioodil (07.11.2013-14.01.2014) kehtinud ASkE § 13 lg 1 p-de 2 ja 3 kohaselt ei kuulu laud ja tool kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka. Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtuga (otsuse p 15) selles, et laua ja tooli puudumist ei saa pidada õigusvastaseks. Ka kaebaja 19.10.2017. a seisukohas viidatud õiguskantsleri 26.05.2017. a kontrollkäigu kokkuvõttes märgitu ei lükka eeltoodut ümber. Viimases on vaid soovituslikuna tõdetud, et teha tuleks pingutusi selleks, et kõikides kambrites oleks laud ja selle taga istumiseks istekohad, mitte ei ole tuvastatud selles osas arestimaja poolset rikkumist, nagu kaebaja näib arvavat. Ajalehtede võimaldamata jätmine
37.Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et otsuses nr 3-14-64 loeti ajalehtede võimaldamata jätmine õigusvastaseks. Ringkonnakohus märgib, et eelnimetatud lahendis on ajalehtede mittevõimaldamisele antud hinnang kuni 23.10.2011 kehtinud ASkE § 31 p 9 alusel, mis sätestas, et kinnipeetul on õigus lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal. Käesolevas asjas vaidlusalusel perioodil kehtinud ASkE-st ei tulenenud vastustajale kohustust võimaldada kaebajale arestikambrisse ajalehti lugemiseks, nagu halduskohus on ka otsuses (p 16) õigesti märkinud. Vastustaja on 01.03.2017. a vastuses kaebusele (p 2.8, tl 22) märkinud, et Viljandi arestikambris kinnipeetutel oli 2014. aastal võimalus lugeda üleriigilist päevalehte „Postimees“ ja kohalikku ajalehte „Sakala“. Kaebaja ei ole vastustaja eeltoodud väite õigsust kahtluse alla seadnud ning ka ringkonnakohus ei näe põhjust vastustaja väite õigsuses kahelda. Eeltoodut ei väära ka kaebaja 19.10.2017. a seisukohas viidatud õiguskantsleri 26.05.2017. a kontrollkäigu kokkuvõttes märgitu, kuivõrd selles on antud hinnang olukorrale Viljandi arestikambris 2017. a maikuu seisuga. Ravimite võimaldamata jätmine
38.Kaebaja ei nõustu halduskohtuga (otsuse p 17), et tema väited Viljandi arestikambris talle eluliselt vajalike ravimite mittevõimaldamise ja tema tervise kahjustamise kohta on paljasõnalised. Ringkonnakohtu hinnangul ei lükka apellatsioonkaebuses väidetu halduskohtu põhjendusi ümber. ASkE § 30 lg 1 kohaselt kinnipeetu füüsilist ja vaimset tervist jälgitakse arestimajas pidevalt ning kontrollitakse vastavalt vajadusele. Haigestunud kinnipeetut ravitakse arestimaja võimaluse piires. ASkE § 30 lg 2 kohaselt kinnipeetule tagatakse ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus, kutsudes vajadusel kiirabiteenuse osutaja või saadetakse kinnipeetu terviseteenuse osutaja juurde. ASkE § 30 lg 6 kohaselt ravimit, mida kinnipeetule on vaja manustada regulaarselt, hoitakse arestimaja juhi määratud ametniku valduses ning seda antakse isikule arsti ettekirjutuse kohaselt. Arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest ei nähtu arsti ettekirjutusi kaebajale vajalike ravimite kohta. Arestimaja tööarvestuse raamatu kannetest nähtuvalt on kaebaja vaid 26.12.2013 saanud 1 valuvaigistava tableti (tl 60). Kaebaja ei ole asjas väitnud, et ta vajas kiirabi arestimajas viibimise ajal. Sellekohased kanded arestimaja tööarvestuse raamatus puuduvad. Kaebaja ei ole menetluse raames väitnud ka seda, et ta oleks palunud arestimaja personalil talle kiirabi kutsuda, kuid seda ei tehtud. Kokkuvõtlikult puuduvad tõendid selle kohta, et kaebaja oleks arestimaja personali poole pöördunud vajalike ravimite saamiseks või nende saamata jätmisest tulenevate terviseprobleemide ravimiseks, kuid talle jäeti abi osutamata. Kaebaja poolt halduskohtule esitatud meditsiinikaardist (tl 5-5p) ei nähtu andmeid kaebaja tervise kohta vaidlusalusel perioodil. III
39.HKMS § 62 lg-st 2 tulenevalt korraldab kohus üksnes selliste tõendite kogumist, millel on asjas tähtsust. HKMS § 198 lg 2 kohaselt on uue tõendi esitamine apellatsiooniastmes võimalik üksnes piiratud juhtudel. HKMS § 198 lg 3 kohaselt peab menetlusosaline uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks.
40.Kaebaja esitas 19.10.2017 täiendava seisukoha, mille ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde. Nimetatud seisukohas on viidatud ajalehes „Õhtuleht“ 19.10.2017 avaldatud artiklile ja lisatud ajaleheartikli väljalõige. Kuna artiklis viidatud õiguskantsleri 26.05.2017. a kontrollkäigu kokkuvõte on leitav õiguskantsleri kodulehelt (vt käesoleva otsuse p 35), siis puudub vajadus ajaleheartikli väljalõike asja materjalide juurde võtmiseks ning ringkonnakohus tagastab selle kaebajale.
41.Apellatsioonkaebuses ja 09.07.2017. a seisukohas palub kaebaja vanglalt välja nõuda meditsiinikaardid alates 14.01.2014 kuni tänase päevani (andmed probleemide kohta säärega, põlvega, puusaga ja seljaga ning andmed naha- ja küünehaiguste ning ravimite kohta), mis kaebaja väitel tõendavad, et Viljandi arestimajas pidi ta ravimeid võtma ja talle oli vajalik värske õhk, tema jaoks oli piinav ja valus hakkama saada laua ja toolita ning kasutada WC-d. Arvestades käesolevas otsuse alajaotuses I toodud ringkonnakohtu põhjendusi koostoimes halduskohtu otsuse põhjendustega ning asjaolu, et taotletavad meditsiinikaardid ei puuduta vaidlusalust perioodi, vaid sellele järgnevat perioodi, siis ei oma need ringkonnakohtu hinnangul käesolevas vaidluses tähtsust ega muudaks kohtu seisukohti ja järeldusi. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja taotlused meditsiinikaartide väljanõudmiseks rahuldamata. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus ka rahuldamata kaebaja taotluse välja nõuda vangla meditsiiniosakonnast andmed selle kohta, milliseid rohtusid ta võtab või millised haigused on tal praeguseks diagnoositud.
42.Kaebaja on koos apellatsioonkaebusega esitanud 9 lisa. Ringkonnakohus edastas 29.06.2017. a määrusega (tl 117-119) J.K. le apellatsioonkaebusele lisatud originaaldokumendid (lisad nr 2, 5, 8 ja 10) ja tegi kohtu jaoks nendest koopiad ning tegi kaebajale koopiad apellatsioonkaebuse lisadest nr 1, 3, 6, 7 ja 9. Lisaks tagastas ringkonnakohus lisana nr 4 esitatud väljavõtte meditsiinikaardist, kuna samane dokument oli kaebaja poolt halduskohtule juba esitatud. Alljärgnevalt toodud põhjendustel tagastab ringkonnakohus kaebajale apellatsioonkaebuse lisad nr 1, 3, 6, 7 ja 9 ning jätab asja materjalide juurde võtmata ringkonnakohtu tehtud koopiad apellatsioonkaebuse lisades nr 2, 5, 8 ja 10.
43.Lisana nr 1 on kaebaja esitanud 03.02.2014. a kirja ringkonnaprokurörile, mis on ringkonnakohtu hinnangul vaidluse eseme seisukohalt asjakohatu tõend. Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses ekslikult, et PPA-s registreeriti tema kaebus 13.02.2014. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja kahju hüvitamise taotlus PPA-s registreeritud 07.11.2016.
44.Lisana nr 2 on kaebaja esitanud PPA 07.12.2016. a vastuse, milles on teatatud ajavahemikud, mil kaebaja viibis 2014. a Viljandi arestimajas. Kaebaja väitel tõendab vastus, et ta oli ka hiljem arestimajas, kuid ta ei saanud võimalust jalutada ning et teda oleks võinud Tartusse saata ka varem kui 14.01.2014. Käesolevas asjas on kaebaja taotlenud kahju hüvitamist perioodi 07.11.2013-14.01.2014 eest, mistõttu ei oma hilisemalt toimunu käesoleva vaidluse eseme seisukohalt mingit tähtsust ning tegemist on asjakohatu tõendiga.
45.Lisana nr 3 on kaebaja esitanud Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 29.01.2014. a vastuse, milles on teatatud, et kaebajal on tuvastatud töövõimetus 80% ulatuses ja keskmine puue kestusega kuni 31.07.2014. Kuna eeltoodud asjaolusid ei ole käesoleva vaidluse raames vajalik tõendada ning asjas tehtav lahend ei sõltu SKA otsustes tuvastatust, siis ei ole SKA vastus tõendina asjakohane.
46.Lisana nr 5 on kaebaja esitanud Tartu Vangla 19.02.2014. a vastuse, mis kaebaja väitel tõendab, et Tartu Vanglas anti talle luba kasutada lifti. Kuna lifti kasutamise õiguse üle käesolevas asjas vaidlust ei ole, siis on tegemist asjakohatu tõendiga.
47.Lisadena nr 6 ja 7 on kaebaja esitanud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisid 2015. a, 2016. a ja 2017. a haigusjuhtude kohta. Kaebaja väitel tõendavad need, et Viljandi arestimajas olemine viis ta erinevate nahahaigusteni ja küüneseeneni ning ta pidi läbima ravi terbinafiniga, mis on talle vastunäidustatud maksa- ja maohaiguste tõttu. Nimetatud lisadest nähtuvalt on tegemist haigusjuhtumitega aastatel 2015-2017 ning nende pinnalt ei ole võimalik kohtul tuvastada, et väidetud nahahaigused või küüneseen on saadud nimelt Viljandi arestimajas viibimise tagajärjel. Kaebaja vastava väite usutavuse seab kahtluse alla mitmeaastane vahe võrreldes vaidlusaluse perioodiga. Seoses kaebaja väidetega ravi mittesobivuse kohta, märgib ringkonnakohus, et tervishoiuteenuse osutamise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu 15.12.2010. a otsus nr 3-3-1-53-10, p 10; 21.12.2010. a otsus nr 3-3-1-69-10, p 9; 13.11.2014. a otsus nr 3-3-1-44-14, p 19). Eelnevat arvestades ei saa eelmärgitud lisad aidata kaasa käesoleva asja õigele lahendamisele ega vaidluse all olevate asjaolude tõendamisele. Seega on tegemist asjakohatute tõenditega.
48.Lisana nr 8 on kaebaja esitanud Tartu Vangla 29.05.2017. a vastuse, mis kaebaja väitel tõendab, et talle anti Tartu Vanglas luba kasutada varrega harja ja dušitooli. Lisana nr 9 on kaebaja esitanud Tartu Vangla 12.04.2017. a e-kirja, mis kaebaja väitel tõendab, et tema terviseseisund on halvenenud määral, et seismine üle 5 minuti on talle vastunäidustatud. Eelmärgitust nähtuvalt on tegemist 2017. a kirjadega, vaidlusalusest perioodist üle 3 aasta hilisema ajaga, seega väljuvad need käesolevas asjas vaidlustatud perioodist ning arvestades ka käesoleva vaidluse eset ja sisu ei ole tegemist asjakohaste tõenditega.
49.Lisana nr 10 on kaebaja esitanud Tartu Vangla 01.03.2017. a vastuse kaebaja taotlusele koopiate saamiseks. Käesoleva vaidluse eseme seisukohalt on eelmärgitud vangla vastus asjassepuutumatu.
50.Veel märgib kaebaja apellatsioonkaebuses, et kohus võiks küsitleda tunnistajaid L. Kuturinat ja Antsu, kes töötasid Viljandi arestimajas tema seal viibimise ajal. Vastavalt HKMS § 62 lg 3 p-le 3 võib kohus keelduda tõendi kogumisest lisaks lg-s 2 sätestatule, kui tõendi esitamise ja kogumise vajadust ei ole põhjendatud. Kuna kaebaja ei ole põhjendanud kummagi isiku ülekuulamise vajadust ning ringkonnakohtu hinnangul on tõendeid asja lahendamiseks piisavalt, siis jätab ringkonnakohus kaebaja eeltoodud taotluse rahuldamata.
51.Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning tühistab Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsuse osas, millega halduskohus jättis rahuldamata kaebuse nõuete osas kahju hüvitamiseks seonduvalt jalaseene saamisega ning asjade, jalanõude ja sokkide äravõtmisega ning lõpetab eeltoodud osas menetluse. Ülejäänud osas jätab ringkonnakohus J.K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsuse muutmata.
52.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 ls 1 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Tartu Ringkonnakohus jätkas 29.06.2017. a määrusega (tl 117-119) kaebajale halduskohtu poolt antud menetlusabi riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Kuigi ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsuse osaliselt ja lõpetab vastavas osas asja menetluse, ning jätab ülejäänud osas J.K. apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.05.2017. a otsuse muutmata, siis seega on otsus tehtud kaebaja kahjuks ning kaebaja menetluskulud (riigilõiv 75 eurot) apellatsiooniastmes jäävad Eesti Vabariigi kanda HKMS § 118 lg 3 alusel.
/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits
/allkirjastatud digitaalselt/ Tanel Saar
/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.