Aktsiaseltsi Pärnu Kalur Holding, AS-i A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS-i (likvideerimisel), aktsiaseltsi TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühingu Volta, AS-i Latvias kugnieciba, aktsiaseltsi Saare Kalur ja KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTSI kaebus Riigikogu otsuse tühistamise ja kahju hüvitamise nõudes
Menetlusosalised ja nende esindajad
Kaebajad – Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), aktsiaselts TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühing Volta, AS Latvias kugnieciba, aktsiaselts Saare Kalur ja
KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTS
Kaebajate lepingulised esindajad – vandeadvokaadid Indrek Leppik ja Indrek Kukk Vastustaja – Vabariigi Valitsus, lepingulised esindajad vandeadvokaadid Kadri Matteus ja Indrek Koolmeister
Tagastada kaebajatele Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), aktsiaselts TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühing Volta, AS Latvias kugnieciba, aktsiaselts Saare Kalur ja KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTS iga kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot.
5.Mõista kaebajatelt Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), aktsiaselts TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühing Volta, AS Latvias kugnieciba, aktsiaselts Saare Kalur ja KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTS solidaarselt välja Eesti Vabariigi
3-19-480 kasuks menetluskulud 12 500 eurot. Muus osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord
Määrusele on võimalik esitada määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtule
päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.
ASJAOLUD JA KOHTU PÕHJENDUSED
1.Vene Föderatsiooni Ülemnõukogu Presiidiumi 13.01.1992 määrusega nr 2172/1 külmutati määramata ajaks Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse ja Balti Ühispanga (UBB) korrespondentkontod NSV Liidu Välismajanduspangas (VEB).
2.29.04.1992 reorganiseeriti Eesti Panga käskkirjaga Eesti Panga välisoperatsioonide valitsus AS-ks Põhja-Eesti Aktsiapank (PEAP), mille bilanssi jäi Eesti Panga välisoperatsioonide valitsuse Moskva korrespondentkonto.
3.18.11.1992 kuulutati moratoorium Tartu Kommertspangale, PEAP-le ja UBB-le.
4.20.01.1993 võttis Riigikogu vastu otsuse „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta”. Sellega otsustas Riigikogu moodustada Eesti Panga juures VEB-s külmutatud Eesti pankade summadest Eesti Vabariigi nõuete fondi nimetusega Riiklik VEB Fond (SA VEB). Fondi koondati PEAP ja UBB nõuded VEB-s külmutatud kontode kohta, lubati fondil lasta välja fondi koondatud nõuete ulatuses vabalt ringlevaid sertifikaate, mille tingimused määrab Eesti Pank ning millega pidi kompenseeritama PEAP ja UBB klientide need nõuded nimetatud pankade vastu, mis on seotud VEB-s külmutatud kontodega, samuti pankade endi nõudeõigus VEB vastu osas, mis ületab klientide nõudeõiguse summat. Riikliku VEB Fondi haldajaks määrati Eesti Vabariigi nimel Eesti Pank ning fondi peaülesandeks määrati lahenduste leidmine Eesti pankade ning teiste juriidiliste ja füüsiliste isikute nõuete rahuldamiseks VEB-s külmutatud kontode suhtes.
5.AS A.O Imbi (pankrotis) esitas kaebuse Tallinna Halduskohtule kahjuhüvitise väljamõistmiseks Eesti Pangalt seoses rahaliste nõuete üleviimisega SA-sse VEB või alternatiivselt hüvitise väljamõistmiseks Rahandusministeeriumilt nõude sundvõõrandamise eest (haldusasi nr 3-83/03).
5.1.Tallinna Halduskohus jättis kaebuse 05.05.2003 otsusega rahuldamata.
5.2.AS A.O Imbi (pankrotis) esitas otsusele apellatsioonkaebuse, Ringkonnakohus jättis 28.11.2003 rahuldamata (haldusasi nr 3/612/2003).
mille
Tallinna
6.31.12.2004 esitasid Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding Tallinna Halduskohtule kaebused (mis kohtu poolt liideti ühiseks menetlemiseks) taotlusega kohustada Eesti Vabariiki kompenseerima kaebajatele Riikliku VEB Fondi sertifikaadid kas riigi võlakirjade, raha maksmise või muu õiglase hüvitise määramise kaudu. Kaebust täiendati 02.03.2006 nõudega tunnistada õigusvastaseks Eesti Vabariigi tegevusetus ja viivitus kaebajatele väljastatud Riikliku VEB Fondi sertifikaadi õiglasel kompenseerimisel (haldusasi nr 3-04-469).
6.1.Tallinna Halduskohus tegi 02.12.2008 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata.
6.2.Tallinna Ringkonnakohus tühistas 22.10.2010 otsusega Tallinna Halduskohtu otsuse ja kohustas Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus. Riigikohus selles asjas esitatud kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud (Riigikohtu määrus 01.02.2011).
3-19-480
7.02.11.2011 esitasid Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS A. O. Imbi (pankrotis), AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding Tallinna Halduskohtule taotluse Eesti Vabariigi trahvimiseks Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse täitmata jätmise tõttu.
7.1.Tallinna Halduskohus tuvastas 25.11.2011 määrusega viivituse, kuid jättis taotluse trahvi määramiseks rahuldamata.
7.2.Tallinna Ringkonnakohus rahuldas kaebajate määruskaebuse ja määras 11.02.2012 Eesti Vabariigile trahvi 3200 eurot kohtuotsuse täitmata jätmise tõttu.
7.3.Tallinna Ringkonnakohtu määrusele kaebajate ja Eesti Vabariigi poolt esitatud määruskaebused jättis Riigikohus 08.03.2012 määrusega rahuldamata.
8.02.02.2012 ja 07.02.2012 esitasid AS Saare Kalur ja AS Pärnu Kalur Holding Tallinna Halduskohtule uue taotluse, milles palusid tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks õigustloovate aktide andmata jätmise ja määrata Eesti Vabariigile trahv 3200 eurot Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse täitmata jätmise eest.
8.1.Tallinna Halduskohus jättis 08.02.2012 määrusega taotluse rahuldamata põhjusel, et taotlejate poolt eelnevalt trahvi määramiseks esitatud taotluse (vt eelpool p 7) menetlus ei olnud veel lõppenud.
8.2.Tallinna Ringkonnakohus jättis 13.04.2012 taotlejate määruskaebuse rahuldamata.
9.15.02.2012 võttis Riigikogu vastu otsuse „Riikliku VEB fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“. Otsus nägi ette VEB Fondi väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel likvideerimismenetluse käigus (punkt 1). Otsusega tunnistati kehtetuks Riigikogu 20.01.1993 otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontod“ (punkt 2).
10.05.03.2012 esitasid AS Pärnu Kalur Holding, AS Saare Kalur, AS A. O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis), AS Volta, OÜ Kommunaar (likvideerimisel), OÜ Belesta, AS Baltic Computer Systems, Magnesium & Metals Limitedt, Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) ja AS Latvijas Kugnieciba Riigikohtule kaebuse, milles taotlesid Riigikogu 15.02.2012 otsuse tühistamist, menetluse uuendamist ja õigustloovate aktide andmata jätmise põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks (haldusasi nr 3-4-1-4-12)
10.1.Riigikohtu üldkogu jättis 20.11.2012 otsusega kaebuse rahuldamata.
11.07.02.2017 pöördus AS Saare Kalur Riigikogu õiguskomisjoni poole taotlusega (dtl 111114) vaadata uuesti üle VEB Fondi nõuete hüvitamisega seonduv ja võtta vastu otsus, mis määraks efektiivse korra nõuete rahuldamiseks. 26.09.2017 esitasid neli Riigikogu liiget Riigikogu juhatusele otsuse eelnõu VEB Fondi sertifikaatide omanikele rahalise hüvitise suuruse määramiseks, eelnõu võeti samal päeval menetlusse (515 OE, dtl 76-77).
11.1.21.01.2017 tegi Riigikogu õiguskomisjon ettepaneku võtta eelnõu 515 OE (dtl 115-121) Riigikogu täiskogu päevakorda ja viia läbi lõpphääletus. 29.01.2017 otsustas Riigikogu õiguskomisjon võtta eelnõu täiskogu päevakorrast tagasi ja jätkata arutelu komisjonis.
11.2.Riigikogu XIII koosseisu volituste lõppemisel 13.03.2019 langes eelnõu menetlusest välja.
12.21.02.2019 esitasid Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), aktsiaselts TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühing Volta, AS Latvias kugnieciba, aktsiaselts Saare Kalur ja KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTS Riigikohtule kaebuse (haldusasi 5-19-6), milles palusid tühistada Riigikogu väidetavalt tehtud otsuse, millega jäeti vastu võtmata otsus VEB Fondi koondatud PEAP ja BÜP
3-19-480 klientide nõuete eest Eesti Vabariigi poolt reaalse rahalise hüvitise suuruse määramise ja väljamaksmise kohta, või tuvastada alternatiivselt nimetatud nõuete eest reaalse rahalise hüvitise suuruse määramata ning välja maksmata jätmise õigusvastasus.
12.1.Kaebajad taotlesid ühtlasi menetluse peatamist, kuni Riigikogu XIV koosseis on võtnud seisukoha VEB Fondi moodustamise tagajärjel kaebajatelt väidetavalt võõrandatud raha tagastamise kohta, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. Kaebajate hinnangul on Riigikogu uuel koosseisul olemas poliitiline tahe lahendada see küsimus kaebajate huvidele vastavalt1.
12.2.24.04.2019 määrusega jättis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium menetluse peatamise taotluse rahuldamata ja kaebuse läbivaatamata.
13.13.03.2019 esitasid Aktsiaselts Pärnu Kalur Holding, AS A.O. Imbi (pankrotis), Akke AS (likvideerimisel), aktsiaselts TARTU LIHAKOMBINAAT (pankrotis), osaühing Volta, AS Latvias kugnieciba, aktsiaselts Saare Kalur ja KREENHOLMI VALDUSE AKTSIASELTS Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse (käesolev haldusasi). Kaebajad taotlesid Riigikogu otsuse tühistamist või õigusvastasuse tuvastamist, millega jäeti vastu võtmata otsus riiklikku VEB Fondi koondatud Põhja-Eesti Aktsiapanga ja Balti Ühispanga klientide nõuete eest rahalise hüvitise suuruse määramise ja väljamaksmise kohta. Lisaks taotlesid kaebajad kahju hüvitamist või alternatiivselt Riigikogu või Eesti Vabariigi kohustamist võtma vastu otsus kaebajatele kahju hüvitamise ja väljamaksmise kohta.
13.1.Ühes kaebusega esitasid kaebajad menetluse peatamise taotluse seoses asjaoluga, et kaebajad on samasisulise kaebuse esitanud Riigikohtule (haldusasi nr 5-19-6). Tallinna Halduskohus peatas 01.04.2020 määrusega asja menetluse.
13.2.Peale Riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi 24.04.2019 määrust asjas nr 5-196 taotlesid kaebajad käesoleva haldusasja menetluse jätkuvat peatamist, seoses sellega, et kaebajad esitasid Vabariigi Valitsusele ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks. Tallinna Halduskohus rahuldas selle taotluse täiendavat määrust vormistamata ja luges menetluse jätkuvalt peatunuks.
13.4.Kohus uuendas 03.07.2020 haldusasja menetluse, ent samas jättis kaebuse käiguta, sest kaebajad ei olnud tasunud nõuetekohast riigilõivu, samuti tuli kaebajatel kaebuse nõudeid, õiguslikku alust ja tähtaegsust täiendavalt põhistada. Kaebajad esitasid 21.07.2020 kohtule täiendavad selgitused ja tasusid riigilõivu.
13.5.Kohus võttis 04.09.2020 määrusega kaebuse menetlusse järgmistes nõuetes: 1) hüvitamisnõue välja mõista Eesti Vabariigilt kaebajate kasuks hüvitis ning 2) alternatiivne kohustamisnõue Eesti Vabariigi või Vabariigi Valitsuse kohustamiseks võtma vastu otsus kaebajatele kahju hüvitamise ja väljamaksmise kohta.
13.6.Vastustajaks tunnistas kohus Vabariigi Valitsuse, andes vastustajale tähtaja esitada omapoolne seisukoht lepitusmenetlusse astumise kohta. 27.11.2020 teavitas vastustaja, et otsustas lepitusmenetlusega mitte nõustuda.
13.7.Vastustaja esitas kaebusele vastuse 22.01.2021, milles taotles menetluse lõpetamist kaebetähtaja rikkumise tõttu ning AS A.O Imbi (pankrotis) nõude osas, sest tegu on korduva kaebusega. Kaebajad esitasid vastustaja taotluse osas omapoolse seisukoha 22.02.2021.
Vastava otsuse eelnõu asus ette valmistama Rahandusministeerium (vt dtl 207-210) kuid eelnõu ei jõudnud Riigikogu menetlusse.
3-19-480
13.8.06.10.2021 toimus asjas eelistung kaebuse tähtaegsuse küsimuse arutamiseks. Enne eelistungit esitas vastustaja 20.09.2021 kohtule täiendavad seisukohad kaebuse tähtaegsuse osas.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
Kaebajate seisukohad
14.Kaebus on esitatud tähtaegselt. Vastustaja on sedastanud erinevaid ajahetki, millest alates hakkas kulgema RVastS § 17 lg-s 3 toodud kolmeaastane kaebetähtaeg, sh Riigikohtu otsuse 34-1-4-12 avaldamise hetk (s.o 20.11.2012), VEB Fondi likvideerimine (28.05.2014). Ükski neist ei ole praegusel juhul asjakohane.
14.1.Kaebajad on VEB Fondi loomist ning sellega seonduvalt kahe Eesti kommertspanga, s.o PEAP ja UBB klientide nõuete eraldamist nimetatud pankade kohustuste hulgast käsitlenud sundvõõrandamisena, millele aga ei järgnenud PS §-iga 32 nõutavat õiglast ja kohest hüvitist. Kuna seadus pole sätestanud eraldi tähtaega PS § 32 alusel esitatava nõude esitamiseks, siis on kaebajatel võimalik esitada hüvitise nõue PS § 32 alusel. PS § 32 lg 1 teisest lausest ei tulene ajalisi piiranguid õiglase hüvitise nõude esitamiseks. Kehtiva ja eelduslikult õiguspärase sundvõõrandamise korral on VEB Fondi koondatud nõuete omanikel ning nende õigusjärglastel jätkuvalt õigus nõuda selle eest õiglast hüvitist.
15.Kui kohus peaks asuma seisukohale, et praegusel juhul ei ole õiguslikult võimalik õiglase hüvitise väljamõistmine PS § 32 lg 1 teise lause alusel, taotlevad kaebajad kahju hüvitamist PS § 25 alusel, sest Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-469 on jätkuvalt täitmata. Seetõttu on kaebajatel praegu ainsaks tõhusaks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue PS § 25 alusel, millele kohaldub TsÜS § 157 lg 1 ja 2 regulatsioon. Seetõttu oli kaebetähtajaks 03.02.2021 ehk kuni 10 aastat alates ringkonnakohtu 22.10.2010 otsuse jõustumisest.
15.1.Ebatäpne ning eksitav vastustaja seisukoht, et haldusasjas nr 3-04-469 oli vaidluse all kompensatsiooni määramine sertifikaatide eest. Haldusasjas 3-04-469 oli vaidluse all „Eesti Vabariigi kohustamine määrata hüvitis Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega kompenseeritud nõuete eest“. Seega nõudsid kaebajad hüvitist nõuete eest, mis neil olid PEAP-i ning UBB vastu. Selliselt Tallinna Ringkonnakohus ka kaebaja nõude lahendas. Tallinna Ringkonnakohus otsustas: „Rahuldada kaebused osaliselt ja kohustada Eesti Vabariiki üheksa kuu jooksul otsustama Riikliku VEB Fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise küsimus.“
15.2.RVastS ei reguleeri jõustunud kohtulahendi täitmist ning selleks puuduks ka harilikult vajadus, sest reeglina ei teki olukorda, kus riik jätab jõustunud kohtulahendi täitmata. Praegusel juhul on Vabariigi Valitsus jätnud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse täitmata ning see on mh tuvastatud Tallinna Ringkonnakohtu 11.01.2012 kohtumäärusega haldusasjas nr 3-04-469, milles kohus määras Vabariigi Valitsusele rahatrahvi kohtuotsuse süüliselt täitmata jätmise eest.
15.3.Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist reguleerib TsÜS § 157 lg 1, mille kohaselt jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude, samuti kohtulikust kokkuleppest või muust täitedokumendist tuleneva nõude aegumistähtaeg on 10 aastat. TsÜS § 157 lg 2 kohaselt algab jõustunud kohtuotsusest tuleneva nõude aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. Seega ei aegunud kaebajate nõue enne 03.02.2021. Kaebajad on esitanud kaebuse 13.03.2019.
15.4.Juhul kui kohus peaks asuma seisukohale, et kaebus on esitatud kaebetähtaega ületades, taotlevad kaebajad kaebuse esitamise tähtaja ennistamist.
16.AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus on lubatav. Tegemist ei ole korduva kaebusega.
16.1.AS A.O. Imbi ei ole sama nõuet samal alusel esitanud ning see küsimus on juba ammendavalt lahendatud Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-04-469 (kohtuasja number
3-19-480 Riigikohtus 3-3-1-82-06, vt p-d 11-12). Riigikohus sedastas, et haldusasjas nr 3-04-469 on kaebuse aluseks käsitlus, et kaebajatele ei ole pika aja jooksul jõudnud reaalset kompensatsiooni Riikliku VEB Fondi koondatud nõuete hüvitamiseks. Riigikohtu määrusest tuleneb üheselt: kaebuses esitatud nõude osas ei ole olemas jõustunud kohtuotsust või kohtumäärust menetluse lõpetamise kohta, mistõttu puudus ringkonnakohtul alus lõpetada asja menetlus.
16.2.Seega ainukene jõustunud kohtulahend, millega on lahendatud AS A.O Imbi nõue seoses sellega, et AS-ile A.O Imbi ei ole hüvitatud VEB Fondi koondatud nõuet, on tehtud haldusasjas nr 3-04-469. Tallinna Ringkonnakohtu nimetatud kohtuasjas tehtud kohtuotsusest tulenevat
kohustust ei ole Vabariigi Valitsus jätkuvalt täitnud, mis on ühtlasi tinginud kohtusse pöördumise käesolevas asjas.
Vastustaja seisukohad
17.Vastusaja leiab, et kaebajate esitatud sundvõõrandamise hüvitise nõue PS § 32 alusel ning alternatiivne kahju hüvitamise nõue PS § 25 alusel on esitatud kaebetähtaega ületades ning puuduvad ülekaalukad põhjendused kaebetähtaja ennistamiseks. Haldusasja menetlus tuleb lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu (HKMS § 124 lg 4).
18.Seoses võimaliku sundvõõrandamise eest nõutava hüvitise nõudega PS § 32 lg 1 alusel on vastustaja seisukohal, et sundvõõrandamist pole toimunud ning Eesti Vabariigil ei saa olla kohustust hüvitada teise riigi või selle panga poolt tekitatud kahju. Ka Saksa kohtupraktikas on leitud, et põhiõigustest ei saa tuletada riigi kahju hüvitamise kohustust Art. 14 GG (põhiseaduse säte, mis reguleerib õigust omandile) rikkumisest, olukorras, mil kahju on tekitanud teine riigivõim.
18.1.Kui kohus peaks siiski leidma, et tegu on sundvõõrandamisega kohaldub PS § 32 lg 1 teise lause alusel nõutava kahjuhüvitise nõude puhul RvastS § 17 lg-st 3 tulenev kolme aastane kaebetähtaeg. Nii on Riigikohtu halduskolleegium otsuses 3-3-1-51-03 p-s 12 selgelt viidanud RvastS kohaldamisele sundvõõrandamise õigusvastasuse või sundvõõrandamise eest määratud hüvitise suuruse vaidlustamisel korral: „Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane. Riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1 tuleneb põhimõte, et kannatanu peab võimaluse korral püüdma ära hoida kahju tekkimist, vaidlustades õigeaegselt kahju põhjustava avaliku võimu kandja tegevuse.“
18.2.Järelikult ei saa nõustuda kaebajate täiendavate seisukohtade p-s 32 toodud väitega, et kaebajatel on PS § 32 alusel tähtajatult õigus nõuda sundvõõrandamise eest hüvitist.
19.HKMS § 46 lg 4 alusel võib hüvitamiskaebuse või heastamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest, mille kõrvaldamist ta nõuab. Sõltumata kolmeaastasest tähtajast ei saa hüvitamiskaebust ega heastamiskaebust esitada pärast kümne aasta möödumist kahju või tagajärjed tekitanud haldusakti või õigustloova akti andmisest, toimingu tegemisest või õigusemõistmisel tehtud lahendi teatavakstegemisest. Identse kaebetähtaja regulatsiooni sätestab RVastS § 17 lg 3. PS § 25 on kahjunõude alusena liiga abstraktne ning lähtuma peaks RVastS-s toodud regulatsioonist, millele viitas ka Riigikohus VEB fondi varasema lahendi 3-4-1-4-12 p-s 70.
20.Väär on kaebajate seisukoht nagu oleks Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010 otsus asjas 304-469 endiselt täitmata. Selle lükkab otseselt ümber Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-4-12 p 40: „Riigikogu 15. veebruari 2012. a otsus anti selleks, et täita Tallinna Ringkonnakohtu 22. oktoobri 2010. a otsust haldusasjas nr 3-04-469. Riigikogu otsus on ringkonnakohtu otsusega kooskõlas.“. Samas otsuses märkis ka Riigikohus, et kuna Riigikogu 15.02.2012 otsusega määrati hüvitis õiguse eest saada osa SA VEB varast, siis ei tulene kaebajatele ka seadusest nõudeõigust
3-19-480 suuremale hüvitisele, kui Riigikogu 15.02.2012 otsusega neile määrati. Ringkonnakohus ei kohustanud riiki maksma hüvitist VEB Fondi moodustamisega tekitatud kahju ega sundvõõrandamise eest. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et haldusasjas oli vaidluse all kompensatsiooni määramine sertifikaatide eest. Seetõttu on ka alusetud kaebajate väited, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuse asjas nr 3-04-469 täitmata jätmisest tulenevalt on kaebajatel ainsaks tõhusaks õiguskaitsevahendiks kahju hüvitamise nõue (kaebuse täpsustus, p 33).
21.Kaebajad on hüvitise nõude alternatiivse õigusliku alusena tuginenud PS §-le 25 tulenevalt asjaolust, et Eesti Vabariik ei ole taganud kaebajatele kohast menetlust oma õiguste kaitseks ning tekitanud kaebajatele seeläbi kahju võrdväärselt PS § 32 lg 1 teise lause alusel tasumisele kuuluva õiglase hüvitisega (täpsustatud kaebuse p 11). Isegi juhul, kui alternatiivne kahju hüvitamise nõue peaks siiski olema põhjendatud (millega vastustaja ei nõustu), tuleb kaebajate alternatiivse kahjunõude puhul kohaldada RvastS-st, mitte PS §-i 25. Nimelt tuleneb Riigikohtu otsuste 3-41-12-4 ja 3-3-1-32-16 koosmõjust, et kuigi VEB Fondi loomise ajal oli kahjunõude aluseks TsK § 450 lõige 1 koos PS §-ga 25, siis kuna alates 2002. aastast eksisteerib avalik-õiguslikus suhtes tekkinud kahju hüvitamist reguleeriv seadus (praegusel juhul RVastS) tuleb hüvitis välja mõista RvastS, mitte PS § 25 alusel. Seda mh põhjusel, et PS § 25 on liialt abstraktne selleks, et sellele otse tugineda. Isegi, kui kaebajatel oli võimalik tugineda RvastS-le eelnenud regulatsioonile ehk TsK-le ning PS §-le 25, oleksid kaebajad RVastS § 31 lg-st 2 pidanud sellise nõude esitama hiljemalt 01.01.2005.
22.Tulenevalt eeltoodust ja arvestades RvastS § 17 lg-s 3 sätestatut, on kaebajate nõue aegunud. Nimelt seab RvastS § 17 lg 3 kahjuhüvitise puhul aegumistähtajaks kolm aastat, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aastat arvates kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest. Seejuures on korduvalt kohtupraktikas rõhutatud, et RvastS § 17 lg 3 seostab kahjunõude esitamiseks kehtestatud tähtaja kulgema hakkamise kahjustatud isiku subjektiivse arusaamaga kahju tekkimisest. Tähtaja kulgema hakkamiseks on piisav, kui kahjustatud isik saab teada kahjust ja selle põhjustajast ning talle ei pea olema teada kahju suurus, kõik kahju tekkimise asjaolud ega see, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (TlnRnKo 2-18-12374, p-d 11.2 ja 11.5 ning seal viidatud kohtupraktika, TlnRnKm nr 3-21-71, p 10 ja RKHKm 3-16-519, p 13). Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus (RKHKo 3-3-1-2015, p 11). Samuti on kohtupraktikas rõhutatud, et kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast, mitte 10-aastasest tähtajast (TrtRnKo 3-17-174, p 19).
22.1.Võttes arvesse viidatud kohtupraktikat, aastate jooksul kaebajate aktiivset rolli kohtuvaidluste algatamises, mitmeid jõustunud kohtulahendeid ning vaidlusaluse teema meedias kajastamist, kohaldus kaebajate suhtes kolmeaastane kaebetähtaeg, mis saabus hüvitiskaebuse puhul ühel alltoodud perioodil:
22.1.1.Tulenevalt kaebuse taotluse sõnastusest „määrata viivis /.../ alates nõude sundvõõrandamisest“ on kaebajate hinnangul kahju tekitatud juba 1993. aastal (vt täpsemalt 22.02.2021 vastuse p 2.2). Seega kaebetähtaeg möödus 1996. aastal.
22.1.2.Kuna Riigikohus selgitas 20.11.2012 otsuse 3-4-1-4-12 p-s 65, et kaebajatele ei tekitanud kahju Riigikogu 15. veebruari 2012 otsus kompensatsiooni määramiseks, vaid juba varasem haldus- või õigusakt, siis sellest lähtudes saabus hüvitisnõude esitamise tähtaeg juba 20.01.1996.
22.1.3.Arvestades Riigikohtu otsuses 3-4-1-4-12 (eelkõige p-s 40 jj) nenditut, pidi otsuse avaldamise ajaks ehk 20.11.2012 kaebajatele olema selge, et sertifikaatide eest määratud kompensatsioon ei kata nende väidetavat kahju. Seega oli hüvitamis- või heastamiskaebuse tähtaeg kõige hiljemalt 15.02.2015 (arvestades Riigikogu 15.02.2012 otsusest) või 20.11.2015 (arvestades Riigikohtu 20.11.2012 otsusest).
3-19-480
22.1.4.24.03.2011 otsustas SA VEB nõukogu sihtasutuse likvideerida, kuna sihtasutuse vara oli eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine lähitulevikus oli ebatõenäoline. SA VEB likvideeriti ja kustutati äriregistrist 28.05.2014. Seega pidi hiljemalt 28.05.2014 olema kaebajatele selge, et sertifikaatide eest ei määrata täiendavaid hüvitisi ning sellest hakkas kulgema kaebetähtaeg hüvitisnõude esitamiseks (kuigi vastustaja leiab, et hüvitisnõue aegus juba 1996).
23.Praegusel juhul on kaebajatel olnud võimalik esitada kahjuhüvitise nõue ilma takistusteta, mida ilmestab mh halduskohtu suunamine hüvitise küsimiseks haldusasjas 3-04-469 ning kaebajate mitmed kohtuvaidlused samadel asjaoludel ning osaliselt kattuvate nõuetega. Kaebajate menetluslikud valikud enda nõuete esitamisel ja kohtusse pöördumisel ei peata kaebetähtaega.
24.Puuduvad ka igasugused mõistlikud põhjendused tähtaja ennistamiseks, kuivõrd praegusel juhul ei takistanud kaebajaid hüvitamiskaebuse esitamisel näiteks asjaolu, et nad pidasid ka läbirääkimisi kompromissi saavutamiseks (kaebajad taotlesid käesoleva haldusasja menetluse peatamist, seoses sellega, et kaebajad esitasid Vabariigi Valitsusele ettepaneku läbirääkimiste alustamiseks, mis aga ei viinud kompromissini). Kohtupraktikas on seejuures leitud, et HKMS § 46 lg-st 4 ja RVastS § 17 lg-st 3 tulenev üldine kolmeaastane kaebetähtaeg on võimaliku kannatanu jaoks piisavalt pikk aeg, mõistmaks, et kahju on talle tekitatud. Kusjuures ennistamaks kaebetähtaega, peavad olema esinenud kaebetähtaja jooksul väga olulised ja kestvad takistused kaebeõiguse tähtaegseks kasutamiseks ning isiku eelduslikult rikutud õigus kaalub üles õiguskindlusele rajanevad teiste isikute õigused ja huvid. Tegemist peab olema sündmusega, mille tekkimist ja kulgemist isik ise vahetult mõjutada ei saa. Kuna kaebetähtaja ulatuslik ületamine rikub õiguskindluse põhimõtet, peavad seda kaalukamad olema ka tähtaja ennistamise põhjused, mida enam on kaebetähtaega ületatud (TlnRnKm nr 3-21-71, p 12 ja nr 3-19-823, p 22 ning seal viidatud praktika). Muuhulgas ei ole peetud tähtaja ennistamise aluseks asjaolu, et kaebaja viivitas nõude esitamisega, selgitamaks välja kahju täpsemat suurust (TlnRnKm 3-18531, p 9).
25.Vastustaja hinnangul on AS A.O. Imbi (pankrotis) esitanud korduva kaebuse osas, mis puudutab 19.01.1993 otsusega nõuete koondamist riiklikku VEB Fondi, mis ei ole HKMS § 43 lg 1 p 1 järgi lubatav.
25.1.Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsusega haldusasjas nr 2-3/612/2003 jõustus Tallinna Halduskohtu 05.03.2003 otsus haldusasjas nr 3-83/2003, millega jäeti rahuldamata AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus mõista välja Rahandusministeeriumilt kompensatsioon seoses NSVL Välismajanduspangas blokeeritud summadega. Ringkonnakohus märkis 28.11.2003 otsuses, et kaebuse esitaja esitas kaks taotlust erinevate isikute vastu. Esimeses kaebuses taotles kaebuse esitaja kahju hüvitamist Eesti Pangalt viimase õigusvastase tegevuse tõttu TsK § 450 alusel, milleks oli kaebuse esitaja nõude koondamine VEB Fondi. Teises, alternatiivses kaebuses nõudis kaebuse esitaja Rahandusministeeriumilt õiglast hüvitist põhiseaduse § 32 alusel, sest temale kuulunud nõude oli Eesti riik sisuliselt avalikes huvides sundvõõrandanud.
25.2.See tähendab, et AS A.O. Imbi sundvõõrandamise hüvitise määramise nõue on korduv ja tuleb jätta läbi vaatamata. Õigusvastase kahju nõude alusena on 2003. aasta kaebuses peetud samuti nõuete koondamist VEB Fondi. Selles osas oleks kaebus samuti korduv.
KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
25.3.Kaebajad on käesolevas asjas esitanud hüvitamisnõude kahel alternatiivsel õiguslikul alusel. Esmalt tulenevalt PS § 32 lg 1 teisest lausest ning lähtuvalt sellest, et Eesti Vabariigi poolt on tasumata kohene ja õiglane hüvitis vara sundvõõrandamise eest. Alternatiivselt leiavad kaebajad, et hüvitamisnõude õiguslikuks aluseks on PS § 25 tulenevalt asjaolust, et Eesti Vabariik ei ole taganud kaebajatele kohast menetlust oma õiguste kaitseks,
3-19-480 tekitades seeläbi kaebajatele kahju võrdväärselt PS § 32 lg 1 teise lause alusel tasumisele kuuluva õiglase hüvitisega.
26.Märgin, et käesolevas menetlusstaadiumis ei anna ma hinnangut selles osas, kas kaebajate nõuete koondamine VEB Fondi on käsitatav sundvõõrandamisena, vaid analüüsin üksnes küsimust, kas võimaliku sundvõõrandamise korral on kaebajate nõue sundvõõrandamise hüvitise maksmiseks esitatud tähtaegselt.
27.Ma ei nõustu kaebajatega, et kaebajatel on PS § 32 alusel tähtajatult õigus nõuda sundvõõrandamise eest hüvitist.
27.1.Vastavalt PS § 32 lg 1 kolmandale lausele on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus ja selle suurus. Kui isik leiab, et sundvõõrandamine on õigusvastane, peab ta sundvõõrandamise vaidlustama ja mitte laskma endale õigusvastaselt kahju tekitada. Ka siis, kui sundvõõrandamisel määratakse kindlaks hüvituse suurus, tuleb hüvituse suurus tähtaegselt vaidlustada, kui isik leiab, et makstav hüvitus ei ole õiglane (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-51-03, p 12).
27.2.Riigikohtu üldkogu on 20.11.2012 otsuses asjas nr 3-4-1-12-04 p-s 76 leidnud, et kui Riigikogu otsusega ette nähtud sundvõõrandamine ei toimu seaduse alusel ja seaduses sätestatud korras või kui sellega ei kaasne PS § 32 lõike 1 teises lauses sätestatud kohese ja õiglase hüvitise maksmist, on sundvõõrandamine õigusvastane ja sellega kaasnev kahju hüvitatav õigusvastaselt tekitatud kahjuna. Vastavat menetluskorda nõude esitamiseks on Riigikohus analüüsinud sama otsuse punktides 68-71, viidates, et VEB Fondi loomise ajal tulenesid kahju hüvitamise nõude alused TsK § 450 lõikest 1 ning seega oli juba VEB Fondi loomise ajal olemas materiaalõiguslik alus Riigikogu otsusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Alates 01.01.2002 jõustus riigivastutuse seadus ning sellest hetkest alates tuleks ka Riigikogu otsusega tekitatud kahju hüvitamiseks esitada nõue selle seaduse alusel tulenevalt RVastS § 7 lõikest 1.
27.3.RVastS § 31 lg 2 sätestab, et enne seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks tuli kaebus esitada vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul seaduse jõustumisest arvates. Seega aegus kaebajate nõue hüvitise maksmiseks 2005. aastal. Sellest tulenevalt tuleb kaebajate nõue sundvõõrandamise hüvitise määramiseks lugeda esitatuks tähtaega ületades.
28.Alternatiivselt leiavad kaebajad, et hüvitamisnõude aluseks on asjaolu, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-469 on jätkuvalt täitmata, mistõttu esitavad kaebajad kahju hüvitamise nõude PS § 25 alusel, millele kohaldub TsÜS § 157 lg 1 ja 2 regulatsioon. Seetõttu leiavad kaebajad, et kaebetähtajaks on kuni 10 aastat alates ringkonnakohtu 22.10.2010.a otsuse jõustumisest. Ma ei nõustu kaebaja sellekohase käsitlusega.
29.Leian, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-469 ei ole täitmata.
29.1.Tallinna Ringkonnakohtu otsuse täitmiseks võttis Riigikogu 15.02.2012 vastu otsuse „Riikliku VEB fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine.“ Otsus nägi ette VEB Fondi väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel likvideerimismenetluse käigus (punkt 1). Otsusega tunnistati kehtetuks Riigikogu 20.01.1993 otsus „NSV Liidu Välismajanduspangas külmutatud Eesti pankade kontode kohta“ (punkt 2).
29.2.Kaebajad pöördusid eelpoolmärgitud Riigikogu otsuse tühistamiseks kohtusse, esitades 05.03.2012 Riigikohtule kaebuse, milles taotlesid Riigikogu 15.02.2012 otsuse tühistamist, menetluse uuendamist ja õigustloovate aktide andmata jätmise põhiseaduse vastaseks tunnistamist (haldusasi nr 3-4-1-4-12). Riigikohtu üldkogu jättis 20.11.2012 otsusega kaebuse rahuldamata. Riigikohtu üldkogu analüüsis asjas nr 3-4-1-12-04, kas Riigikogul esines kohtuotsusest või seadusest tulenev kohustus määrata suurem hüvitis kui Riigikogu 15.02.2012
3-19-480 otsusega ette nähti. Riigikohus selgitas, et ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-04-469 ei kohustanud riiki maksma hüvitist VEB Fondi moodustamisega tekitatud kahju ega sundvõõrandamise eest. Kokkuvõtvalt leidis Riigikohus, et: i) Riigikogu 15.02.2012 otsus anti selleks, et täita Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2010. a otsust haldusasjas nr 3-04-469 (otsuse p-d 27-43); ii) Riigikogu otsus on ringkonnakohtu otsusega kooskõlas, see on formaalselt õiguspärane (otsuse p-d 44-47); iii) ühestki seadusest ei tulenenud kaebajate nõudeõigust suuremale hüvitisele kui vaidlustatud Riigikogu otsusega määrati p-d 48-56) ning iv) suurema hüvitise määramata jätmine ei ole põhiseadusega vastuolus (p-d 57-77).
29.3.Seega on kaebajad ka ise mõistnud, et Riigikogu 15.02.2012 otsus oli antud Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 3-04-469 täitmiseks, vaidlustades selle otsuse Riigikohtus ning leides, et otsus rikub kaebajate õigusi, sest ei taga kaebajatele õiglast kompensatsiooni. Riigikohus on aga kaebuse jätnud rahuldamata, leides, et Riigikogu 12.02.2012 otsus on õiguspärane, antud eelpooviidatud ringkonnakohtu otsuse täitmiseks ning ühestki seadusest ei tulene kaebajatele nõudeõigust suuremale summale, kui seda on Riigikogu 12.02.2012 otsusega määratud. Asjaolu, et kaebajad ei ole Riigikohtu otsusega endiselt nõustunud, ei anna alust väita, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas 3-04-469 on jäänud täitmata.
29.4.Eeltoodust tulenevalt leian, et käesolevas asjas ei ole põhjendatud juhinduda nõude esitamise tähtaja arvestamisel TsÜS § 157 lg 1 ja 2 regulatsioonist, mille kohaselt on jõustunud kohtulahendi täitmise aegumistähtaeg 10 aastat.
30.RvastS § 17 lg 3 kohaselt tuleb kaebus kahju hüvitamise nõude puhul esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aastat arvates kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest. Kohtupraktikast tuleneb, et RvastS § 17 lg-s 3 sätestatud tähtaja kulgema hakkamiseks on piisav, kui kahjustatud isik saab teada kahjust ja selle põhjustajast ning talle ei pea olema teada kahju suurus, kõik kahju tekkimise asjaolud ega see, kas kahju on võimalik sisse nõuda muude isikute vastu nõuete esitamise ja täitmisega (TlnRnKo 2-18-12374, p-d 11.2 ja 11.5 ning seal viidatud kohtupraktika, TlnRnKm nr 3-21-71, p 10 ja RKHKm 3-16519, p 13). Kui kahju ja selle tekitaja on isikule teada, tuleb lähtuda kolmeaastasest tähtajast, mitte 10-aastasest tähtajast (TrtRnKo 3-17-174, p 19).
31.Võttes arvesse käesoleva määruse kirjeldava osa punktides 1-12 käsitletud asjaolusid, tuleb kahju hüvitamise nõude tähtaegsuse osas märkida järgmist:
31.1.Juhul, kui lugeda, et kaebajatele on kahju tekkinud Riigikogu 20.01.1993 otsusega, möödus kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg vastavalt 1996. aastal (3-aastane nõude esitamise tähtaeg) või 2003. aastal (10-aastane nõude esitamise tähtaeg).
31.2.Kui eeldada, et kaebajad ei võinud Riigikogu 20.01.1993 otsuse tegemise järgselt veel teada, et otsus toob kaebajatele kaasa kahju tekkimise, pidid kaebajad kahju tekkimisest teada saama hiljemalt Riigikogu 15.02.2012 otsuse „Riikliku VEB fondi sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamine“ järgselt, sest otsusega nähti ette VEB Fondi väljalastud sertifikaatidega tagatud nõuete hüvitamise sertifikaatide omanikele sihtasutuse VEB (likvideerimisel) vara müügist laekuva raha arvel. Sel juhul tuleks RVastS § 17 lg 3 kohaselt juhinduda 3-aastasest nõude esitamise tähtajast (kahjust teadasaamisest arvates) ning nõude tulnuks seega esitada hiljemalt 15.02.2015.
31.3.Siinjuures tuleb aga märkida, et Riigikohus selgitas 20.11.2012 otsuse 3-4-1-4-12, p-s 65, et kaebajatele ei tekitanud kahju Riigikogu 15.02.2012 otsus kompensatsiooni määramiseks, vaid juba varasem haldus- või õigusakt. Näiteks otsustas SA VEB nõukogu 24.03.2011 sihtasutuse likvideerida, kuna sihtasutuse vara oli eesmärgi saavutamiseks ebapiisav ja vara omandamine lähitulevikus oli ebatõenäoline. SA VEB likvideeriti ja kustutati äriregistrist 28.05.2014. Seega
3-19-480 pidanuks hiljemalt 24.03.2011 aru saama, et neil ei ole võimalik soovitud ulatuses kompensatsiooni saada.
31.4.Kui ka eelnevat mitte arvestada, pidi kaebajatele alates 20.11.2012 ehk Riigikohtu otsuse asjas nr 3-4-1-4-12 vastuvõtmise hetkel olema selge, et sertifikaatide eest määratud kompensatsioon ei kata nende väidetavat kahju. Sel juhul lõppes RVastS § 17 lg 3 sätestatud 3aastane aegumistähtaeg 20.11.2015.
32.Eeltoodud põhjustel leian, et kaebus kahju hüvitamise nõudes on esitatud tähtaega ületades.
33.Kaebajad on esitanud ka kaebetähtaja ennistamise taotluse (HKMS § 2 lg 4).
33.1.Kaebajad ei ole kaebuses ega täiendavates seisukohtades esitanud mõjuvaid põhjuseid kaebetähtaja ennistamiseks. Oluline on siinkohal märkida, et haldusasja nr 3-04-469 menetluse käigus (kaebajad pöördusid halduskohtusse 31.12.2004) juhtis kohus kaebajate tähelepanu võimalusele käsitada esitatud nõudeid kahju hüvitamise taotlusena. Kaebajad jäid aga selle juurde, et nende tahe on esitada kohustamiskaebus ja alternatiivina tuvastamiskaebus.
33.2.Kaebajatel on seega olnud mitmeid võimalusi esitada kahju hüvitamise taotlus, kuid kaebajad ei ole neid võimalusi kasutanud. Nõustun vastustajaga, et kaebajate menetluslikud valikud enda nõuete esitamisel ja kohtusse pöördumisel ei peata nõude esitamise tähtaega. Varasema kahju hüvitamise nõude takistuseks ei saa lugeda ka asjaolu, et aastal 2017 esitasid neli Riigikogu liiget otsuse eelnõu VEB Fondi sertifikaatide omanikele rahalise hüvitise maksmiseks (vt käesoleva määruse kirjeldava osa p 11) või asjaolu, et kaebajatel tekkis täiendav lootus kompensatsiooni saamiseks enne käesolevas asjas kaebuse esitamist, kui 29.04.2019 asus ametisse 50. Eesti Vabariigi Valitsus, misjärel alustati Rahandusministeeriumis vastavasisulise eelnõu ettevalmistamist (vt kaebajate 22.02.2021 seisukoht kohtule p 16-19, dtl 198-206). Pealegi oli selleks ajaks kahjunõude esitamise tähtaeg juba möödunud.
35.HKMS § 152 lg 1 p 2 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse kaebetähtaja ületamise korral vastavalt HKMS § 124 lg-le 2. HKMS § 124 lg 2 kohaselt lõpetab kohus määrusega asja menetluse, kui kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele. Kuna kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja tähtaeg ei kuulu ennistamisele, lõpetab kohus haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Menetluse lõpetamine tähendab, et kaebajal ei ole enam õigust samasisulise kaebusega kohtusse pöörduda (HKMS § 155 lg 6, § 43 lg 1 p 2).
36.AS A.O. Imbi (pankrotis) on sundvõõrandamise hüvitise määramise nõude osas esitanud korduva kaebuse.
36.1.Tallinna Ringkonnakohtu 28.11.2003 otsusega haldusasjas nr 2-3/612/2003 (dtl 151–168) jõustus Tallinna Halduskohtu 05.03.2003 otsus haldusasjas nr 3-83/2003 (dtl 140-150), millega jäeti rahuldamata AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus mõista välja Rahandusministeeriumilt kompensatsioon seoses NSVL Välismajanduspangas blokeeritud summadega. Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et AS A.O: Imbi (pankrotis) esitas selles haldusasjas kaks taotlust erinevate vastustajate vastu. Esiteks taotles AS A.O. Imbi (pankrotis) kahju hüvitamist Eesti Pangalt viimase õigusvastase tegevuse tõttu TsK § 450 alusel, milleks oli kaebuse esitaja nõude koondamine VEB Fondi. Alternatiivselt esitas AS A.O. Imbi (pankrotis) nõude, milles taotles Rahandusministeeriumilt õiglast hüvitist põhiseaduse § 32 alusel, sest temale kuulunud nõude oli Eesti riik sisuliselt avalikes huvides sundvõõrandanud (vt ringkonnakohtu otsuse lk 10).
36.2.AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebus jäi selles haldusasjas rahuldamata, sest AS A.O Imbi (pankrotis) ei olnud isikuks, kelle nõudeõigus väidetavalt 1993 sundvõõrandati, sest AS A.O. Imbi (pankrotis) oli nõude omandanud kolmandalt isikult 1995. aastal.
3-19-480
36.3.Eeltoodust nähtuvalt tuleb AS A.O. Imbi (pankrotis) kaebust sundvõõrandamise hüvitise nõude osas käsitada korduva kaebusena, mis ei ole HKMS § 43 lg 1 p 1 järgi lubatav. Menetluskulud
37.HKMS § 104 lg 5 kohaselt tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 alusel. Kaebajad on kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu igaüks 750 eurot vastavalt HKMS § 104 lg-le 1 ja RLS § 60 lg-le 2. Seega tuleb kaebajatele käesolevas haldusasjas kaebuselt tasutud riigilõiv tagastada.
38.HKMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebaja menetluskulud kaebuse tagastamise, kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui samas paragrahvis ei sätestata teisiti.
38.1.Vastustaja on esitanud kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks koos menetluskulude nimekirja ja kuludokumentidega, millest nähtub, et vastustaja menetluskuluks on kulud õigusabiteenusele kokku 122 töötunni ulatuses summas 25 443 eurot.
38.2.Kaebaja leiab, et vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlus tule jätta rahuldamata, sest vaidluses kaebuse tähtaegsuse osas ei ole välise õigusabi kasutamine õigustatud.
38.3.Ma ei nõustu kaebaja seisukohaga ning leian, et arvestades käesoleva asja lahendamiseks oluliste asjaolude paljusust ning ka õiguslikku keerukust, on mõistetav vastustaja soov ja vajadus kasutada asja lahendamiseks professionaalset välist õigusabi. Küll aga leian, et kaebajalt väljamõistetavaid menetluskulusid tuleb vähendada HKMS 109 lg 6 alusel. Arvestades asja mahtu ja käsitletavaid õigusküsimusi pean põhjendatuks kaebajalt välja mõista vastustaja menetluskulusid kokku ligikaudu 60 töötunni ulatuses ehk 12 500 eurot (koos käibemaksuga). (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU MÄÄRUSEGA
RESOLUTSIOON
1.Lubada AS A.O. Imbi (pankrotis) eriõigusjärglasena astuda haldusasja nr 3-19-480 menetlusse AOIMBI OÜ-l (registrikood 16463475).
2.Jätta rahuldamata OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) taotlus vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil.
3.Rahuldada OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) määruskaebus osaliselt. 3-19-480 2(17)
4.Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määrus haldusasjas nr 3-19- 480 osas, milles halduskohus lõpetas menetluse OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) alternatiivse kohustamisnõude osas ning teha selles osas asjas uus määrus, millega jätta OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) kaebus alternatiivse kohustamisnõude osas läbi vaatamata.
5.Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3- 19-480 resolutsiooni punkt 4 osas, millega tagastati AS Tartu Lihakombinaat (pankrotis) poolt kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot.
3-19-480
6.Tühistada Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3- 19-480 resolutsiooni punkt 5 ning teha menetluskulude väljamõistmist puudutavas osas uus määrus, millega jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.
7.Ülejäänud osas jätta OÜ Pärnu Kalur Holding, AOIMBI OÜ, Akke AS (likvideerimisel), OÜ Volta, AS Latvijas kugnieciba, AS Saare Kalur ja Kreenholmi Valduse AS (pankrotis) määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12. novembri 2021. a määruse haldusasjas nr 3-19-480 resolutsioon muutmata, kuid muuta halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt praeguse määruse põhjendustele.
8.Määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.