Tartu Ringkonnakohus Maili Lokk, Tanel Saar, Einar Vene 7. november 2017, Tartu 3-16-229
Haldusasi
Mark Vavrenjuki kaebus Tartu Vangla poolt tema koondamata jätmise õigusvastaseks tunnistamiseks
Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Halduskohtu 12. septembri 2016. a otsus Mark Vavrenjuki apellatsioonkaebus Kirjalik menetlus Kaebaja Mark Vavrenjuk Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 12. septembri 2016. a otsus muutmata.
2.Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. detsember 2017.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Tartu Vangla direktori 30. oktoobri 2015. a käskkirjaga viidi Tartu Vangla saatmisosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastav vanemvalvur Mark Vavrenjuk üle järelevalveosakonna I klassi valvuri ametiastmele vastava vanemvalvuri ametikohale alates 1. jaanuarist 2016. Käskkirja kohaselt kaob seoses Tartu Vangla saatmisosakonna töö ümberkorraldamisega ning sellest tulenevate struktuurimuudatustega 2016. a alguses Tartu Vangla koosseisust saatmisosakond. Ehkki M. Vavrenjuk ei nõustunud üleviimisega ning soovis enda koondamist, leidis Tartu Vangla, et avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 90 lg 3 järgi ei ole koondamine lubatud, kui ametikoha ülesanded antakse üle teisele struktuuriüksusele samas ametiasutuses või teisele ametiasutusele.
2.M. Vavrenjuk esitas kaebuse, milles esitatud nõuetest lõpetati kohtumenetlus Tartu Vangla 30. oktoobri 2015. a käskkirja tühistamise nõudes ja kaebaja koondamiseks kohustamise nõudes kaebetähtaja ületamise tõttu. Kohtumenetlusse jäi nõue tuvastada M. Vavrenjuki koondamata jätmise ja ebavõrdse kohtlemise õigusvastasuse tuvastamise nõue, mis on esitatud hilisema hüvitisenõude eesmärgil. Kaebuse kohaselt samas olukorras olnud ametnikud koondati ning seega on vangla oma ametnikke ebavõrdselt kohelnud. Algselt teatas vangla, et koondamist ei toimu, kuid hiljem selgus, et mõni ametnik siiski koondati.
3.Tartu Halduskohtu 12. septembri 2016. a otsusega rahuldati kaebuses esitatud nõuded täielikult järgmistel põhjendustel.
3.1.Vangistusseaduse (VangS) § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi võib vanglaametnikku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel. Oma olemuselt kaebaja ametijuhendijärgsed teenistusülesanded ei muutunud. Saatmisosakonnas töötades tuli järelevalvet kinnipeetavate üle kogu sõiduaja jooksul. Järelevalveosakonnas tuleb järelevalvet teostada vangla territooriumil.
3.2.Asjaolu, et kaebaja ei soovinud vanglas edasi töötada, ei ole alus koondamiseks. Ametniku koondamine on diskretsiooniotsus, mistõttu ei ole kaebajal võimalik esitada nõuet, mille sisuks oleks haldusorgani kohustamine tema koondamiseks.
3.3.Saatmismeeskonna töö ümberkorraldamisega kaasnes küll kahe ametniku teenistusest vabastamine koondamise tõttu, kuid nad ei olnud kaebajaga samal ametiastmel. Koondatud ametnikud olid teenistuses II klassi vanglainspektori ametikohale vastaval inspektori ametikohal ega kuulu kaebajaga võrreldavasse gruppi.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4.M. Vavrenjuk esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.
4.1.Järelevalveosakonna vanemvalvuri ametijuhend erineb oluliselt saatmisosakonna vanemvalvuri ametijuhendist. Saatmisosakonna vanemvalvuri ametijuhendi kohaselt on ametikoha põhieesmärgiks saatmisülesande täitmine vanglate ja arestikambri vahel, st eelkõige vanglaväliselt. Kaebaja ametikoha põhieesmärgiks oli saatmisosakonna saatja-autojuhi ametikoha juhendi järgi saateülesande täitmine ja saateauto juhtimine. Olemuslikult oli tema igapäevaseks teenistuskohustuseks teostada kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute saatmist vanglaväliselt. Seevastu järelevalveosakonna vanemvalvuri ametijuhendis on vanemvalvuri teenistusülesanneteks valvepiirkonnas viibivate kinnipeetavate üle järelevalve teostamine, kinnipeetavate vanglasiseste ja vanglaväliste saatmiste teostamine, kinnipeetavate ja nende eluvõi olmeruumide või vangla territooriumil paiknevate teiste ruumide läbiotsimiste teostamine, teenistusülesannetest tulenevate dokumentide täitmise ja säilitamise ning elektrooniliste registrite täitmise tagamine. Seega ei ole järelevalveosakonna vanemvalvuri peamiseks teenistuskohustuseks saatmisülesande täitmine, nagu oli see saatmisosakonna vanemvalvuri puhul, mistõttu on tegemist olemuslikult teise ametikohaga.
4.2.Tartu Vangla on ise 16. oktoobri 2015. a teatises märkinud, et saatmisülesandeid hakkavad struktuurimuudatuse jõustumisel teostama relvastatud üksuse koosseisu kuuluvad ametnikud. Sellega on ta ise tunnistanud, et saatmisülesanded järelevalveosakonna vanemvalvuri tööülesannete hulka ei kuulu.
4.3.Halduskohus ei kohaldanud ATS § 52 lg 3 p-e 1-2 ja 4, mille järgi ei või ametijuhendit muuta ametniku nõusolekuta, kui muutuvad oluliselt teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuded või teenistusülesanded ja suureneb oluliselt teenistusülesannete maht. Samuti ei kohaldanud halduskohus ATS § 90 lg-t 2, mille järgi võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist koondamise
tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud.
4.4.Ekslik on halduskohtu arvamus, et kaebaja taotles koondamissituatsiooni tuvastamist põhjusel, et ta ei soovinud vanglas edasi töötada. Kaebaja nõude aluseks on see, et tulenevalt ATS § 90 lg-st 2 esines alus koondamisnõude esitamiseks, sest ümberstruktureerimisega muudeti ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut ning kaebaja seada ei andnud.
4.5.Saatmisosakonna ümberkorraldamisele ei kohaldu ATS § 90 lg-st 3 tulenev koondamise keeld. Sellega seoses vabastati teenistusest kaks ametnikku.
4.6.Koondamine ei ole diskretsiooniotsus, kui esineb ATS § 90 lg-s 2 sätestatud olukord.
4.7.Halduskohus ei kohaldanud ATS §-i 13, mis sätestab võrdse kohtlemise põhimõtte järgimise kohustuse. Saatmisosakonna likvideerimisel on samas olukorras olnud isikuid koheldud ebavõrdselt. Võrdselt tulnuks kohelda kõiki ametnikke, kes töötasid saatmisosakonna koosseisus ja kelle teenistussuhte jätkamine oli seotud saatmisosakonna töö ümberkorraldusega.
5.Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.
5.1.Kaebaja nõusolekuta üleviimine oli õiguspärane. Õigusliku aluse selleks annab VangS § 128 lg 2. ATS § 2 lg-st 2 tuleneb, et vanglaametnikele kohaldatakse avaliku teenistuse seadust eriseadustes sätestatud erisustega. Seega on vangistusseadus eriseadus avaliku teenistuse seaduse suhtes ning vangistusseaduses sätestatud erisused on kehtestatud just seetõttu, et oleks võimalik vanglaametnikku üle viia ilma nõusolekuta.
5.2.Teenistusliku vajaduse tõttu vanglaametniku nõusolekuta ühelt ametikohalt teisele üleviimine lähtub avalikest huvidest.
5.3.Kaebajale pandud ülesanded vastavad VangS § 111 lg-s 1 sätestatud vanglaametnike ülesannetele. Kaebaja ei ole väitnud, et ta pole vanglaametnik. Seetõttu ei saa nõustuda, et kaebaja pidi üleviimise järel hakkama tegema täiesti teistsugust tööd.
5.4.Kaebajal oli üleviimise hetkel vanglaametniku staaži peaaegu 9 aastat, mis garanteeris talle piisavad kogemused ja teadmised vanglaametnikuna töötamiseks. Üleviimisel toimus muutus ainult järelevalve tegemise kohas, töö eesmärk, töötamise aluseks olevad õigusaktid ning töö tegemise metoodika ja võtted jäid samaks.
5.5.Võrdse kohtlemise põhimõte ei anna kaebajale õigust olla võrdselt teistega koondatud. Sellist õigust – saada koondatud – olemas ei ole. Kaebaja seisukoht viiks koondamist puudutava tööõiguse regulatsiooni absurdini.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7.Kaebaja tugineb eeskätt avaliku teenistuse seaduse sätetele, rõhutades neist eeskätt järgnevaid. ATS § 90 lg 2 järgi võib ametnik nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. ATS 52 lg 3 p-de 1-2 ja p 4 järgi ei või ametijuhendit muuta ametniku nõusolekuta, kui muutuvad oluliselt teenistusülesannete täitmiseks kehtestatud nõuded või teenistusülesanded või suureneb oluliselt teenistusülesannete maht. Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et kaebaja ei ole andnud nõusolekut enda ametijuhendi muutmiseks ega enda üleviimiseks. Kaebaja väitel muutusid seoses järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale üleviimisega kaebaja teenistusülesanded oluliselt. Eeltoodud avaliku teenistuse seaduse sätete alusel on kaebaja seisukohal, et kuna tema ei olnud enda üleviimiseks ega ametijuhendi muutmiseks nõusolekut andnud ning samal ajal teenistusülesanded muutusid, oli kaebajal õigus nõuda enda teenistusest vabastamisest koondamise tõttu.
8.Tõepoolest on selle regulatsiooni järgi ametijuhendi oluliseks muutumiseks, sh siis, kui ametijuhend muutub tänu ametniku üleviimisele, vajalik ametniku nõusolek. Samas jätab kaebaja tähelepanuta ATS § 2 lg 2, mis sätestab, et politsei-, vangla-, pääste-, välisja prokuröriteenistuse ametnikele, tegevväelastele ja avaliku teenistuse teiste eriliikide ametnikele kohaldatakse käesolevat seadust eriseadustes sätestatud erisustega. Seega võib muuhulgas vangistusseaduses olla erinorme, mis on vanglaametnike puhul ülimuslikumad avaliku teenistuse seaduses sätestatud regulatsioonist. VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 sätestavadki, et vanglaametniku üleviimise õigust omava isiku algatusel võib vanglaametniku teenistuslikest vajadustest tulenevalt viia sama ametiastme piires ühelt ametikohalt üle teisele ilma vanglaametniku nõusolekuta. Sellest regulatsioonist tuleneb üheselt, et vanglaametnikku on võimalik sama ametiastme piires üle viia ilma tema nõusolekuta. Järelikult tuleb kaebaja puhul juhinduda sellest regulatsioonist, mitte eelnevalt nimetatud ATS § 90 lg-st 2. Seda põhjusel, et ATS § 90 lg 2 ning § 52 lg 3 kohaldamisel kaebaja soovitud viisil muutuks VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 sisutuks. Vanglaametniku üleviimine ilma tema nõusolekuta oleks võimatu, kui üleviimisega kaasneb ametijuhendi oluline muutumine. Sisuliselt saaks siis vanglaametnikku üle viia üksnes samasugustel tingimustel, nagu tuleneb avaliku teenistuse seadusest. See ei saanud olla aga VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 eesmärk. Seda, et VangS § 128 lg 1 p 2 ja lg 2 eesmärk oli just hõlpsam vanglaametnike üleviimine, kinnitab ka vangistusseaduse eelnõu seletuskiri (arvutivõrgus aadressil: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/6a5816e7-b6b3-3e22-bc5955acb6b98398/Vangistusseadus). Selles on märgitud: „Kuna jõustruktuuridelt oodatakse teatud mobiilsust ning võimet reageerida teenistust mõjutavatele tingimustele operatiivselt, tuleb ette näha ka võimalus paigutada teenistuse huvides ametnikke ümber ühelt ametikohalt teisele, seda ilma viimaste nõusolekuta. Sellise võimaluse kasutamisele on eelnõus sätestatud aga ka piirangud, arvestades õiguskantsleri poolt Vabariigi Valitsuse istungil tehtud märkusi ja Riigikohtu põhiseaduskolleegiumi otsust politseiametnike üleviimist reguleerivate mõningate politseiteenistusesätete kehtetuks tunnistamise kohta. Ilma isiku nõusolekuta pole tema üleviimine teisele ametikohale sama ametiastme piires võimalik järgmistel juhtudel (§ 125 lg 4) - esiteks sel juhul, kui üleviimine halvendaks isiku võimalust kõrgema ametijärgu saamise osas, kuna pikendab isiku atesteerimisperioodi. Teiseks, et kaitsta vanglaametniku õigust elukoha vabale valikule ja tagada tema eraelu teatud puutumatus teenistus tingimustest, ei ole võimalik vanglaametnikku viia üle ametikohale, mis kuulub teise kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil asuva vangla koosseisus.“ See selgitus vangistusseaduse eelnõu seletuskirjas ei jäta kahtlust, et vanglaametnike üleviimine on võimalik lihtsamalt kui tavaametnike üleviimine ning vanglaametniku nõusolek pole vajalik ka siis, kui üleminekul muutub tema ametijuhend.
9.Eelneva tõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta asjas lõplikku seisukohta küsimuses, kas kaebaja üleviimisel muutus tema ametijuhend ulatuses, mis eeldab ATS § 50 lg 3 järgi tema nõusolekut või mitte. See ei ole käesoleva vaidluse lahendamiseks vajalik. Selle, et pärast üleviimist oleks vanglaametnik oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest võimeline uuel ametikohal töötama, peab tagama VangS § 128 lg-s 2 sätestatud nõue, et üleviimine on võimalik vaid sama ametiastme piires, ning samuti üleviimist otsustava isiku kaalutlusõiguse õige rakendamine. Käesoleval juhul nähtub vaidlustatud käskkirjast kaalutlusõiguse teostamine. Käskkirjas on märgitud, et ehkki kaebajal ei ole läbitud I klassi vanglaametniku ametiastmele vastavat ettevalmistusteenistust, on tema teadmised, oskused ja pikaaegne töökogemus vanglateenistuses vangla jaoks olulise väärtusega, mistõttu soovitakse tema jätkamist
vanglateenistuses /.../ Järelevalveosakonna vanemvalvuri ametikohale üleviimisel ei erine ametijuhend oluliselt saatmisosakonna vanemvalvuri ametijuhendist. (tl 10p). Samas põhjendati käskkirjas VangS § 128 lg 2 kohaldamise eeldust – teenistuslikku vajadust üleviimiseks. Käskkirjas märgiti, et järelevalveosakonnas on neli vanemvalvuri ametikohta täitmata, ning et nõutust vähema ametnike arvuga ei ole võimalik kõiki seaduses ette nähtud järelevalvetoiminguid teostada (samas).
10.Eeltoodu tõttu on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja üleviimiseks esines õiguslik alus (VangS § 12 lg 1 p 2 ning lg 2) ja üleviimine toimus kooskõlas selle õigusliku alusega ning muu asjakohase regulatsiooniga. Seetõttu ei saa kaebaja üleviimist pidada õigusvastaseks.
11.Lisaks avaliku teenistuse seaduse sätetele on kaebaja põhjendanud üleviimise õigusvastasust ka võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisega, väites, et temaga sarnases olukorras olevad kaks saatmisosakonna ametnikku koondati. Tartu Vangla pole millegipärast pidanud vajalikuks lähemalt selgitada nende isikute koondamise asjaolusid ning on piirdunud üksnes selgitusega, et kaks koondatud ametnikku olid teenistuses II klassi vanglainspektori ametikohale vastaval inspektori ametikohal (tl 63p), sellal kui kaebaja ametiaste vastas I klassi valvuri ametiastmele. Ehkki ainuüksi see väide pole piisav otsustamaks, kas koondatud ametnikud ning kaebaja kuulusid võrreldavasse gruppi, ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks selles küsimuses täiendavate seisukohtade väljaselgitamist. Eelnevalt jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kaebaja üleviimine oli õiguspärane. Võrdse kohtlemise põhimõtet ettekäändeks tuues ei ole isikul subjektiivset õigust enda kohtlemiseks tema soovitud viisil (käesoleval juhul koondamiseks), kui temaga on juba käitutud õiguspäraselt ning tema õigusi pole rikutud. Seetõttu ei saa kaebust rahuldada ka võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt.
12.Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu otsus muutmata. Kaebaja menetluskulud apellatsioonimenetluses (...) jäävad halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
Maili Lokk allkirjastatud digitaalselt
Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt
Einar Vene allkirjastatud digitaalselt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.