Maksuõigus › Maksuotsused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 27.11.2017 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-934 Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-15-934 2012. a märtsis, ei ole tõsiseltvõetav kaebaja juhatuse liikme poolt maksuhaldurile antud seletuse tõttu, et tegelikult sõlmiti leping 26.04.2012. See aga ei võta kaebajalt ära õigust tugineda praeguses vaidluses kaebaja ja MTÜ Eesti Pakendiringlus vahelise lepingu sõlmimise faktile ja sellega seotud asjaoludele, mida haldusasjas nr 3-13-2169 ei käsitletud. Näiteks osutab lepingu sõlmimisele 2012. a märtsis lepingu number T2650/03-12. Samuti nähtub pakendiregistri andmetest, et MTÜ Eesti Pakendiringlus poolt on esitatud aruanne perioodi 01.01.2012–31.12.2012 eest. Praeguses haldusasjas vaidlustatud maksuotsuses ei ole neid asjaolusid tuvastatud. 3) Vastustaja ei ole kontrollinud ega tuvastanud, millisesse Euroopa Liidu nõukogu määruses nr 2658/87 nimetatud kaubanomenklatuuri kuuluvad kontrollaktis kirjeldatud pakendid. Vastavalt maksustamisperioodil kehtinud keskkonnaministri 12.10.2005 määrusele nr 63 ei olnud kõik pakendiaktsiisi seaduse lisas nimetatud konkreetsest materjalist valmistatud pakendid pakendiaktsiisiga maksustatavad. 4) Maksuotsuse resolutsiooniga ei ole kaebajale täiendavat maksu määratud. Maksuhaldur oleks pidanud muutma kaebaja 2012. a I kvartali pakendiaktsiisi tasumise kohustust ja määrama täiendavalt tasumisele kuuluva pakendiaktsiisi summa. Maksuotsus on põhjendamata ka maksusumma arvestuse osas. Arvutuskäigu kohaselt on pakendite taaskasutamise sihtarvud rakendatud kaebaja 2012. a I kvartalil realiseeritud pakendite koguse suhtes. See on vastuolus pakendiaktsiisi seaduse ja pakendiseaduse regulatsiooniga. Kui seadus kohustab kaebajat taaskasutama kalendriaastas 70% klaasjäätmete kogumassist ja kaebaja realiseeris kalendriaastas nt 15 000 kg klaaspakendeid, kusjuures I kvartalis realiseeriti 3000 kg, siis oleks kaebaja pakendiaktsiisi arvestamise baasiks 0 kg. Toodud näite puhul oleks kaebaja kohustatud taaskasutama kalendriaastas 10 500 kg pakendeid (15 000 kg × 70%). Realiseeritud aastakogusest ei oleks kaebajal taaskasutuskohustust 4500 kg osas. Seega ei tekiks kaebajal I kvartalis ka aktsiisi maksmise kohustust 3000 kg taaskasutamata jäetud pakendimassi pealt. 5) Vaidluse ese on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20.12.1994 direktiivi 94/62/EÜ tõlgendamise ja siseriikliku regulatsiooni vastavusega direktiivi regulatsioonile. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja andis kontrolliperioodil pakendiettevõtja kohustused üle MTÜ-le Eesti Pakendiringlus või leping taaskasutusorganisatsiooniga oli sõlmitud tagantjärgi ja tulenevalt PakAS § 111 lg-s 11 sätestatud keelust tekkis maksukohustus kaebajal ning kas PakAS § 111 lgs 11 sätestatud keeld on kooskõlas direktiivi 94/62/EÜ regulatsiooniga. Riigikohtu halduskolleegium asus 05.03.2009 otsuses nr 3-3-1-82-08 seisukohale, et lepingu tagasiulatuv sõlmimine on kooskõlas nii pakendiseaduse, pakendiaktsiisi seaduse kui ka direktiivi 94/62/EÜ eesmärkidega. Pakendiaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtub, et PakAS § 111 lg-s 11 sätestatud keelu kehtestamise ajendiks olid maksustamisega seotud fiskaalsed eesmärgid, mitte direktiivist 94/62/EÜ tulenevad keskkonnakaitselised eesmärgid. PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 sätestavad piirangud, mis ei ole kooskõlas direktiivi 94/62/EÜ eesmärkidega, sest need ei soodusta pakendijäätmete kogumist ja taaskasutamist. Nimelt sätestavad need normid keelu pakendiettevõtjale tagasiulatuvalt üle anda selliseid kohustusi lepingu sõlmimisele eelnenud pakendiaktsiisi maksustamisperioodi eest, mille täitmise tähtaeg on möödas, sõltumata sellest, kas pooled on lepingust tulenevad kohustused täitnud. Samuti sätestab pakendiaktsiisi regulatsioon piirangu aktsiisivabastuse saamiseks – pakendijäätmete taaskasutusmäärad tuleb täita maksustamisperioodi (kvartali) jooksul. PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 kohaldamine toob kaasa olukorra, kus vaatamata kaebaja ja taaskasutusorganisatsiooni kokkuleppele, et taaskasutusorganisatsioon tagab kaebaja 2012. a I kvartalis turule lastud pakendite kogumise ja taaskasutamise, ei võimalda riik osapooltel täita PakS § 36 lg-s 3 sätestatud taaskasutamise sihtarve. 3(10)

3-15-934 6) PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 on vastuolus põhiseaduse (PS) § 13 lg-st 2 tuleneva õigusselguse põhimõttega koostoimes PS §-ga 113. Pakendiaktsiisi arvutuskäigu kohaselt rakendati pakendite taaskasutamise sihtarve kaebaja 2012. a I kvartalis realiseeritud pakendite koguse suhtes. Seega suurendas maksuhaldur õigusvastaselt kaebaja üldise 2012. a kalendriaasta taaskasutuskohustuse suurusjärku 2012. a I kvartalis võõrandatud pakendite massi võrra. Sellise olukorra tekkimise põhjuseks on PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 vastuolu PakS § 36 lg-ga 3. Viidatud norm sätestab sihtarvud, mida pakendiettevõtja peab saavutama kalendriaasta lõpuks. Kohustuse täitmist tagavad normid võimaldavad aga normatiivi rakendada lühema perioodi osas selliselt, et kalendriaasta lõpuks saavutatud taaskasutamise tulemust ei võeta maksustamisel arvesse. Kaebaja möönab, et taaskasutusorganisatsiooniga liitumata pakendiettevõtjatele taaskasutusorganisatsioonidega võrreldes lühema maksustamisperioodi kehtestamise eesmärk võib seisneda parema kontrolli tagamises nende ettevõtjate üle, kes ei soovi taaskasutusorganisatsiooniga liituda ja võivad aasta lõpuks taaskasutuse määrad täitmata ja/või pakendiaktsiisi tasumata jätta, kuid see ei tohi kaasa tuua primaarse kohustuse muutmist läbi keskkonnakaitselise majandusmeetme rakendamise. Kui pakendiettevõtja kohustuseks on kalendriaastas teatud määral pakendijäätmete taaskasutamine, siis pakendiettevõtja maksustamine pakendiaktsiisiga juhul, kui ta ei täida nõutavat taaskasutusmäära kvartali jooksul, ei motiveeri pakendiettevõtjat pakendeid taaskasutama. PakAS § 6 lg-s 5, § 7 lg-s 2 ja § 8 lg-s 11 sätestatud maksustamisperioodiga seotud piirangute kohaldamine kaebaja suhtes tähendaks seda, et kaebaja oleks sunnitud tasuma riigile aktsiisi selle asemel, et koguda pakendijäätmeid. Eestis turule lastud kauba pakendite, Eestis tekkinud pakendijäätmete, pakendi korduskasutuse, pakendijäätmete taaskasutamise ja taaskasutamise sihtarvude täitmise kohta peab arvestust pakendiregister. Seega on järelevalveorganitel olemas vajalikud andmed, et kontrollida taaskasutuskohustuse täitmist ka tagantjärele sõlmitud lepingu alusel. Maksuvabastuse saamine sõltub sellest, kas pakendiettevõtja suudab täita maksustamisperioodi jooksul taaskasutamise normatiive. Kui pakendiettevõtja ei suutnud maksustamisperioodil neid täita, ei näe pakendiaktsiisi seadus ette pakendiaktsiisi tagastamise mehhanismi juhuks, kui kalendriaasta lõpuks oleks taaskasutusnormatiiv siiski täidetud. Sellisel juhul pannakse pakendiettevõtja PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 kaudu olukorda, kus ta peab tasuma riigile pakendiaktsiisi selmet kalendriaasta lõpuks saavutada taaskasutusnormatiivid.

3-15-934 välja pakendite kogumassi liigiti. Lisaks oli selline lähenemine tingitud asjaolust, et AS Tallink Grupp müüb kaupu lisaks Sadama Marketi müügikohtadele veel läbi mitmete kanalite. Seega oli oluline selgeks teha, milline osa kaubast liigub just Sadama Marketi müügikohtadesse ning selliseid andmeid saab kõige täpsemini anda kaebaja ise. Kaebaja on esitanud andmed selliselt, et need kajastavad üksnes tema poolt esmalt turule lastud kauba pakendit ning liigitanud need ära vastavalt pakendiliigile. Seda on kaebaja esindaja e-kirja teel kinnitanud. Maksuotsuses on maksusumma kujunemine jälgitav. 3) Kuna kohus tühistas 13.09.2013 maksuotsuse põhjusel, et maksubaas oli valesti kindlaks määratud, keskendus 11.03.2015 maksuotsus üksnes sellele nüansile. Seetõttu ei ole ka korratud kõike 13.09.2013 maksuotsuses kajastatut. 11.03.2015 maksuotsuse põhjendusi ei saa küll täiendada 13.09.2013 maksuotsuse põhjendustega, ent 11.03.2015 maksuotsus on motiveeritud ja kontrollitav ka selleta. 13.09.2013 maksuotsuse vaidlustamisel ei vaidlustanud kaebaja algandmete õigsust, mistõttu ei pidanud maksuhaldur vajalikuks neid asjaolusid üle korrata. 4) PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 ei ole vastuolus direktiivi mõtte ja eesmärgiga. Eesti pakendiaktsiisi süsteem ei ole suunatud fiskaalsete eesmärkide täitmisele, sest pakendiaktsiisi seaduse eesmärgi realiseerumisel aktsiisi riigieelarvesse ei laekuks. Pakendiaktsiisi tasub üksnes pakendiettevõtja, kes ei ole liitunud taaskasutusorganisatsiooniga ning ei kogu ega taaskasuta ise oma pakendeid. Seega on süsteemi eesmärk suunata ettevõtjaid kas koguma ja taaskasutama pakendeid või liituma taaskasutusorganisatsiooniga. Et tagada pakendite kogumise ja taaskasutamise süsteem, aruandlus Euroopa Komisjonile ning pakendiaktsiisi deklareerimise ja tasumise õigsuse kontroll nende ettevõtjate üle, kes ei kogu ega taaskasuta oma pakendeid ning pole kohustust ka üle andnud, on pakendiaktsiisi seaduses sätestatud ajalised piirangud nii maksustamis- ja arvestusperioodile kui ka taaskasutusorganisatsiooniga lepingu sõlmimise ajale. Lepingu tagantjärele sõlmimise keelu kooskõla direktiivi eesmärgiga on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 26.02.2015 otsuse nr 3-13-2169 p-s 17. Ringkonnakohus on viidatud otsuses käsitlenud ka küsimust, milliseid meetmeid on liikmesriigid pädevad vastu võtma, et tagada direktiivi eesmärgi saavutamine, ning leidnud mh, et pakendiaktsiis ühe meetmena ei ole vastuolus direktiivi eesmärgiga (otsuse nr 3-13-2169 p 18). Ka küsimuse PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 vastuolust põhiseadusega on kaebaja juba tõstatanud kohtuasja nr 3-13-2169 raames.

3-15-934 mistõttu leidis maksuhaldur õigesti, et kaebajal polnud kontrollitaval perioodil lepingut taaskasutusorganisatsiooniga. Samuti on asjakohatu kaebaja etteheide, et maksuhaldur on jätnud kontrollimata kauba Eestist väljaviimise asjaolud ja võimalikud maksukoormust vähendavad asjaolud. Selles küsimuses on kohus võtnud seisukoha juba haldusasjas nr 3-132169 (Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2015 otsuse nr 3-13-2169 p-d 11–14). Alusetu on kriitika, et maksuhaldur pole tuvastanud, millisesse Euroopa Liidu Nõukogu määruses nr 2658/87 nimetatud kaubanomenklatuuri kuuluvad kontrollaktis kirjeldatud pakendid ning maksuotsusest ei selgu, mille alusel on tuvastatud maksustatava pakendi materjal. Kaebaja on ise esitanud maksuhaldurile andmed selliselt, et need kajastavad üksnes tema poolt esmalt turule lastud kauba pakendit ja liigitanud need ära vastavalt pakendiliigile. 3) Euroopa Kohtult eelotsuse küsimiseks puudub vajadus. Direktiivi 94/62/EÜ artiklid on osas, mis puudutavad liikmesriikide poolt direktiivi eesmärgi täitmiseks kehtestatavaid meetmeid, üldised ning kaebaja poolt viidatud pakendiaktsiisi seaduse sätted on suunatud direktiivi eesmärkide täitmise tagamisele. Seetõttu pole PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2, § 8 lg 11 ja § 111 lg 11 vastuolus direktiivi eesmärgiga. PakAS § 111 lg-s 11 sätestatud lepingu tagantjärele sõlmimise keelu kooskõla direktiivi eesmärgiga on käsitletud haldusasjas nr 3-13-2169 (Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2015 otsuse nr 3-13-2169 p 17). Eesti pakendiaktsiisi süsteem ei ole suunatud fiskaalsete eesmärkide täitmisele. Pakendiaktsiisi seaduse eesmärgi realiseerumisel oleks pakendiaktsiisi laekumine riigieelarvesse null. 4) PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 ei ole vastuolus põhiseadusega. Selles osas on kohus võtnud seisukoha haldusasja nr 3-13-2169 raames (Tallinna Ringkonnakohtu 26.02.2015 otsuse nr 3-13-2169 p-d 51–52; 17–19). Puudub alus asuda eelnevalt kohtu poolt võetud seisukohast erinevale seisukohale. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6(10)

3-15-934 3) MTA kohustas 01.07.2014 korraldusega nr 12.2-3/007672-20 kaebajat esitama maksuhaldurile andmed kontrollitaval ajavahemikul 01.01.2012–31.03.2012 Sadama Marketi müügikohtades realiseeritud kaupade pakendite massi ja liigi kohta. Maksuotsusest ei selgu, kuidas on maksuhaldur kaebaja poolt esitatud andmete põhjal eristanud Eestis pakendatud ja eelnevalt Eesti turule lastud pakendid teistest Sadama Marketi kaudu realiseeritud pakenditest. Eestis soetatud pakendite osas ei teki kaebajal pakendiaktsiisi tasumise kohustust. Lisaks sisaldasid esitatud andmed ka tagatisrahaga koormatud pakendeid, mille suhtes oli kaebajal kontrollitaval perioodil sõlmitud eraldi leping taaskasutusorganisatsiooniga. Nende pakendite osas ei tohtinud maksuhaldur pakendiaktsiisi määrata. 4) Kaebaja taotles Euroopa Kohtult eelotsuse taotluse küsimist ja palus jätta kohaldamata PakAS § 6 lg 5, § 7 lg 2 ja § 8 lg 11 osas, milles see kehtestab piirangu PakS § 16 lg-s 1 ja § 36 lg-s 3 sätestatud taaskasutamiskohustuse täitmise suhtes, selle vastuolu tõttu PS § 13 lg-ga 2 ja §-ga 113. Halduskohus ei selgitanud, miks viidatud normid ei ole kohtu arvates põhiseadusega vastuolus. Riigikohus selgitas haldusasjas nr 3-3-1-82-08, et lepingu tagasiulatuv sõlmimine taaskasutusorganisatsiooniga on kooskõlas direktiivi 94/62/EÜ eesmärkidega. PakS § 16 lg 2 ei keela taaskasutuskohustuse tagasiulatuvat üleandmist taaskasutusorganisatsioonile. PakAS § 111 lg 11 muudatuse eelnõu seletuskirjas on sõnaselgelt öeldud, et keelu kehtestamise eesmärgiks on soodustada pakendiaktsiisi laekumist riigieelarvesse. Pakendiaktsiisi määramine ja keelu kohaldamine pakendiettevõtjale, kes on sõlminud vastava lepingu taaskasutusorganisatsiooniga, ei ole otstarbekas ega vasta pakendidirektiivi eesmärkidele. Pakendiaktsiisi määramine oleks otstarbekas siis, kui pakendiettevõtja keeldub taaskasutamiskohustuse täitmisest. Kaebaja sõlmis lepingu taaskasutusorganisatsiooniga ja asus seda täitma enne pakendiaktsiisi määramist. Isegi kui eeldada, et leping oli sõlmitud 26.04.2012, oli lepinguga hõlmatud 2012. a tervikuna. Sellises olukorras jääb arusaamatuks pakendiaktsiisi kohaldamise vajadus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-15-934

8(10)

3-15-934

9(10)

3-15-934 ettevõtja motiveerimine liituma taaskasutusorganisatsiooniga, mistõttu on äriühingul endal võimalik taaskasutusorganisatsiooniga liitumisel maksukoormust vähendada.

(allkirjastatud digitaalselt) Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt) Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pikamäe

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.