Leeniste OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 31.03.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036844-19 tühistamiseks
Menetlusosalised
Kaebaja – Leeniste OÜ, esindaja Alar Salu Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja Margo Karu
Asja läbivaatamise vorm
Istung 21.09.2017
Resolutsioon
1.Jätta kaebus rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud iga menetlusosalise enda kanda.
3.Tagastada 21.08.2017 ette makstud tunnistajatasu 55 eurot Leeniste OÜ arveldusarvele nr EE40 1010 2202 3025 4221 AS-is SEB Pank. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.11.2017.
Edasikaebamise kord
ASJAOLUD
1.Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 31.03.2017 maksuotsusega nr 12.2-3/036844-19 Leeniste OÜ-d tasuma maksusumma 30 629,78 eurot. MTA leidis, et Leeniste OÜ ei soetanud 22.11.2015 arvel NOV_1 ning 18.12.2015 arvetel L1, L2 ja L3 näidatud kaupa Radeja Group OÜ-lt, vaid tundmatult kolmandalt isikult, ning Leeniste OÜ oli teadlik, et Radeja Group OÜ ei ole tegelik müüja. Kuna arvetele on valesti märgitud tehingu teine pool ja tehingu majanduslik sisu, siis ei ole õigust nende arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Kuna Leeniste OÜ deklareeris 2015. a detsembri sisendkäibemaksu hulgas alusetult Radeja Group OÜ arvetel märgitud käibemaksu, tuleb vähendada sisendkäibemaksu 24 912,78 euro võrra ning sama summa võrra suurendada tasumisele kuuluvat käibemaksu. Leeniste OÜ tegi väljamakseid nõuetele mittevastavate algdokumentide alusel, seega tuleb ettevõtlusega mitteseotud kuludelt tasuda ka tulumaks. Leeniste OÜ on 2015. a detsembri arved tasunud 137 207,90 euro ulatuses. Kuna pole võimalik tuvastada, kellelt ja millise hinnaga kaubad soetati, lähtub MTA arvetel näidatud hinnast. Tundmatu müüja puhul ei saa olla kindel, et müüja on käibemaksukohustuslane, kes oleks riigile käibemaksu tasunud. Seega on ettevõtlusega mitteseotud kuluks arvetel märgitud käibemaks, millelt tuleb tasuda tulumaksu 5717 eurot.
2.Leeniste OÜ esitas maksuotsuse kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille MTA jättis 22.05.2017 vaideotsusega nr 6-1/3716-2 rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3.Leeniste OÜ esitas 21.06.2017 Tallinna Halduskohtule MTA 31.03.2017 maksuotsuse nr 12.2-3/036844-19 tühistamiseks kaebuse ning 10.08.2017 selle täienduse, põhjendades oma seisukohti järgmiselt. Kaebaja järgis Radeja Group OÜ-lt vilja soetades kõiki talle kui ettevõtjale kehtestatud reegleid. Kaebajal oli kindlus müüja isikus ning avalikest andmebaasidest nähtus, et müüja on käibemaksukohustuslane. Kaebaja järgis kõikvõimalikke meetmeid tehingu õigeks arvestuseks ning omand on ka asjaõiguslikus mõttes üle läinud. Maksuotsuse järeldused pole loogilised üksikult ega kogumis. MTA ei ole arvestanud vilja ostu-müügi eripära, nt vilja tegeliku koguse, kaalu ja kvaliteedi lõplikku selgumist lõppkokkuostja juures. Kirjeldatud asjaoludest tulenevalt on dokumentidel erinevad kuupäevad, mis ei saa muuta ostu-müügi tehingut tühiseks ega anda alust kaebajat teistkordselt maksustada. Maksuotsuse järelduste kujunemine ei ole arusaadav ja kaebajal on raske ebaloogilisi väiteid ümber lükata. Maksuotsuse järeldused on tõendamata ning selles ei ole arvestatud kaebaja vastuväiteid. Kaebaja jääb ka kontrollaktile esitatud vastuväite (tl 10-11) ning vaide (tl 19-20) põhjenduste juurde. Vastuväites leidis kaebaja, et tema juhatuse liikme selgitused ei olnud vastuolulised ning ei selgu, miks on usutavamad tehingupartnerite selgitused. C.K.ile väljastatud notariaalne volikiri ei saa olla kaheldava väärtusega. Asjaolu, kas S.V. on või oli C.K.i või Radeja Group OÜ töötaja/koostööpartner või hoopis muul viisil seotud isik, ei saa olla aluseks arvete mittevastavusele. Isiku identifitseerimine ei olnud küll täiuslik, kuid see polnud ka kohustuslik. Teravilja müügi puhul on ostuarvete hilisem tegemine müügiarvetest täiesti normaalne, sest erinevaid muutujaid arvestades selgub vilja tegelik kogus alles tehingu viimases faasis (lõppostja juures). Veose saatelehed ei ole raamatupidamisdokumendid. Kaebajal puudus info, et teravili võis olla ebaseaduslikult omandatud, ja kaebaja eeldas, et müüjal on vilja müümise õigus. Kaebajal puudub võimalus uurida tehingupartneri arveldusarvet ja hinnata selle põhjal tema majandustegevuse olemasolu. Arveid ei saa lugeda mittevastavaks põhjusel, et C.K. on MTA-le kättesaamatu. Arusaamatud on järeldused, et kaebaja võis teada või teadis, et vilja eest makstud rahad liikusid Radeja Group OÜ-lt Harvaator OÜ-le. Sellest omakorda tehtud järeldused on ebaloogilised. Vaides selgitas kaebaja, et sai vilja omanikuks valduse ülemineku hetkel ning tema valdus oli heauskne. Kaebaja hinnangul andis C.K. S.V.le volituse tegutseda tema nimel/eest ning tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 118 lg 3 järgi ei pidanud volitus olema kirjalik. Kontrollitav periood ei hõlma koostööd OÜ-ga Harvaator. Lubamatu on viidata kriminaalasjas nr 1-16-7785 tehtud 17.10.2016 kohtuotsusele, sest kaebaja ei ole seal osaline ning otsus on jõustunud kontrolliperioodist peaaegu aasta hiljem. Vastuoluline on järeldus, et kuna olemasolev kaup pole soetatud Radeja Group OÜ-lt, tulnuks neile kauba eest tasuda netosummas. Vastuoluline on ka järeldus, et S.V.l ja K. B. puudus põhjus anda valeütlusi. Arusaadavalt andsid isikud selliseid ütlusi, mis vabastasid nad kohustustest. Maksuotsus ei saa olla objektiivne, sest MTA leidis, et varasemalt sarnases maksupettuses süüdi tunnistatud isikutega tegutsedes osales kaebaja teadlikult maksupettuses. MTA viited EÜ söödahügieeni määruse nr 183/2005 art 5 lg 6 ning toiduseaduse (ToiduS) § 23 võimalikele minetustele on asjakohatud.
4.Maksu- ja Tolliamet palus 14.07.2017 vastuses ja 25.08.2017 täiendavas seisukohas jätta kaebus rahuldamata, jäädes kontrollaktis, maksuotsuses ja vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde. Sisendkäibemaksu mahaarvamine on välistatud, kui arvetel märgitud müüja ei ole kauba tegelik müüja. Kui ostja on osalenud tehingutes heauskselt, ei ole ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise
2(7)
keelamine põhjendatud. Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osales maksupettuses. Kaebaja juhatuse liikme selgitused lähevad vastuollu väidetava tehingupartneri selgitustega. Kaebaja juhatuse liige V. K. selgitas algselt, et suhtles Radeja Group OÜ-st C.K.iga ning arveid esitas K. B. Järgmisel korral väitis V. K., et põhiline isik, kellega Radeja Group OÜ-st vilja soetamise osas suheldi, oli S.V.. K. B. on andnud selgitusi, mille kohaselt ei tea ta Leeniste OÜst midagi ega ole äriühingule koostanud ega saatnud ühtegi arvet ega muid dokumente. S.V. selgituste kohaselt on ta Leeniste OÜ-ga koostööd teinud üksnes läbi Harvaator OÜ ja ta ei ole 2015. a detsembris Leeniste OÜ-ga koostööd teinud. Seega ei kinnita kumbki väidetud tehingupartneriga seotud isikutest tehingute tegemist. Kaebaja on vilja AS-ile Oilseeds Trade varem edasi müünud, kui ta vastava vilja väidetavalt Radeja Group OÜ-lt soetas. Kaebaja poolt maksumenetluses esitatud saatelehtedelt nähtub, et kaup võeti peale kaebaja asukohast Sepa talust ja viidi AS-i Oilseeds Trade. Autojuhid andsid aga selgitusi, et tegelikult laeti kaup peale Kaismal asuvast viljahoidlast. Seega ei vasta saatelehtedel olevad andmed tõele. Seoses kauba väidetava Radeja Group OÜ-lt soetamisega ei ole vormistatud ühtegi kauba üleandmise-vastuvõtmise dokumenti, vaid ainult arved. Pole tõendatud, kuidas ja kes vilja Kaisma viljahoidlasse tõi, seega on tuvastamata ka vilja päritolu. Kuna Radeja Group OÜ-l puudus kontrollitaval perioodil tavapärane majandustegevus ning MTA-l ei olnud võimalik äriühingu majandustegevust kontrollida, siis on kohaldatav Riigikohtu otsuse 3-3-1-30-15 p 16. Maksumenetluses kogutud ning kontrollaktis ja maksuotsuses väljatoodud tõenditest saab nende kogumis järeldada, et Radeja Group OÜ ei olnud oma vahendustegevuses iseseisev ning kaebaja juhatuse liige oli teadlik, et tegemist on pelgalt variühinguga. Kuna Radeja Group OÜ oli kaasatud tehingute ahelasse üksnes kaebajale maksueelise saamiseks, siis ei olnud Radeja Group OÜ kauba tegelikuks müüjaks ning tema esitatud arvete alusel ei olnud sisendkäibemaksu mahaarvamine lubatav. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui maksuhaldur on maksuotsuses tõendite kogumile tuginedes mõistlikult ning eluliselt usutavalt põhjendanud kahtlust maksukohustuslase osalemisest maksupettuses, viidates seejuures maksukohustuse tekkimise õiguslikele alustele, läheb tõendamiskoormus maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 järgi üle maksukohustuslasele. Kaebaja ei ole maksuotsust vaidlustades tõendanud, et tehingud Radeja Group OÜ-ga on tegelikkuses toimunud. Arvetel märgitud käibemaks on põhjendatult ettevõtlusega mitteseotud kuluks loetud.
KOHTU PÕHJENDUSED
5.Vaidlus käib selle üle, kas kaebajal on õigus Radeja Group OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata ning kas arvete alusel tehtud väljamaksed tuleb käibemaksu suuruses osas maksustada tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.
6.Maksuotsuses ei ole kahtluse alla seatud kauba olemasolu, kuid maksuhalduri järelduste kohaselt ei olnud arvetel märgitud kauba tegelikuks müüjaks Radeja Group OÜ, vaid tundmatu kolmas isik, ning kaebaja teadis sellest, aidates seeläbi kaasa maksupettuse toimepanemisele. Seetõttu piiras maksuhaldur kaebaja õigust Radeja Group OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata. Kohus leiab, et maksuhaldur on maksumenetluses kogutud tõendeid ja tuvastatud asjaolusid kogumis hinnates jõudnud õigele järeldusele.
7.Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 ning lg 6 p-des 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lg-s 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, v.a maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba 3(7)
või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 sätestab, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Muu hulgas tuleb arvele märkida maksukohustuslase nimi, aadress ja maksukohustuslasena registreerimise number, kauba või teenuse nimetus või kirjeldus ja kauba kogus või teenuse maht (KMS § 37 lg 7 p-d 2, 5, 6). Eeltoodust tulenevalt, samuti väljakujunenud kohtupraktikat arvestades (vt nt Riigikohtu otsused nr 3-3-1-81-12, p 11; 3-3-1-49-13, p 14-15; 3-3-1-57-13, p 11-13; 3-3-1-51-15, p 11) on sisendkäibemaksu mahaarvamise üheks eelduseks tehingu tegelik toimumine arvel märgitud poolte vahel.
8.Riigikohus on selgitanud, et juhtudel, kus vaidlus kauba olemasolu üle puudub ja kaup on reaalselt olemas, kuid seda ei saadud arvel märgitud registreeritud käibemaksukohustuslaselt, kuulub tõendamisele ka ostja pahausksus. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust (otsus nr 3-3-1-32-09, p 10). Ostja heausksust eeldatakse, kuid ostja heausksuse eeldamise põhimõte ei laiene juhtumile, kus maksuhalduril on põhjendatud kahtlus, et ostja osales maksupettuses (otsus nr 3-3-1-73-10, p 13 ning seal toodud viited). Riigikohus on selgitanud ka seda, et olukorras, kus isik teadis või pidi teadma tehingu tegelikest asjaoludest, sh tehingu kohta esitatud dokumendi võimalikust fiktiivsusest, kuid kajastas seda dokumenti siiski maksukohustust vähendavana oma maksudeklaratsioonis, on tegemist ostja pahausksusega, sest toimumata tehingu kajastamine maksudeklaratsioonis saab oma iseloomult olla üldjuhul tahtlik tegu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-32-09, p 12). Maksukohustuslase teadmist sellest, et arvel märgitud müüja ei olnud tegelik müüja, saab Riigikohtu praktika kohaselt järeldada ka maksumenetluses tuvastatud asjaolude ja kaudsete tõendite kogumist, sest maksukohustuslaste subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine pole sageli võimalik (vt otsus nr 3-3-1-74-09, p 9 ja seal viidatud lahendid).
9.Maksuhaldur on asjas kogutud tõendite põhjal õigesti tuvastanud (vt kontrollakti p 1.1.2 f-h, maksuotsuse p 2.1.2 g-i ja vaideotsuse p 13), et Radeja Group OÜ-l puudus kaebajaga tehingute tegemise ajal tavapärane majandustegevus – äriühingu ühel arvelduskontol ei toimunud mingeid raha liikumisi ja teisele arvelduskontole laekunud summad kanti kohe edasi Harvaator OÜ arvelduskontole, kust see võeti sularahas välja; äriühingu juhatuse liikmed K. B. ja D. S. ei olnud äriühingu majandustegevusest teadlikud; äriühingut notariaalse volikirja alusel esindanud C.K. hoidis maksuhaldurile teabe andmisest kõrvale. Kohus nõustub Radeja Group OÜ majandustegevuse puudumise osas maksuotsuse põhjendustega ja HKMS § 165 lg 2 alusel neid ei korda, lisades järgmist. Maksutoimikus ei ole tõendeid selle kohta, kas ja millisel viisil maksuhaldur püüdis C.K.ilt maksumenetluses seletusi saada, kuigi vastustaja esindaja kinnitas 21.09.2017 kohtuistungil (alates 11:39:29), et need tõendid on olemas. Väide, et C.K. hoidis maksumenetluses teabe andmisest teadlikult kõrvale, on muude tuvastatud asjaolude valguses siiski usutav, sest C.K. hoidis kõrvale ka kohtus tunnistajana ütluste andmisest. Nimelt võttis C.K. vastu kohtukutse ilmuda tunnistajana 21.09.2017 kohtuistungile, kuid ei ilmunud määratud kuupäevaks kohtusse, sh ei teatanud kohtule oma mitteilmumisest ja selle põhjustest ei enne ega pärast istungit, ning ei olnud kohtule istungipäeval selgitusteks ka kättesaadav.
10.Maksumenetluses kogutud tõenditest selgub veel, et Leeniste OÜ ja Harvaator OÜ tegid 2015. a mitmeid vilja ostu-müügi tehinguid, viimati 2015. a augustis (vt S.V. 01.11.2016 seletus, MTA 14.07.2017 vastuse lisa 11). S.V. selgitas maksuhaldurile 01.11.2016, et hiljem ei saanud ta kaebajale enam vilja müüa ning MTA seostas seda asjaoluga, et OÜ Harvaator suhtes viidi läbi ettevõtlusega tegelemise kontroll ja selle tulemusena kustutati OÜ Harvaator käibemaksukohustuslaste registrist (kontrollakti p 1.1.2.1 f ja maksuotsuse p 2.1.2 k; vt ka MTA 14.07.2017 vastuse lisad 39 ja 40). Seejärel toimusid vilja ostu-müügi tehingud läbi Radeja Group OÜ, kelle volitatud esindaja oli C.K.. S.V. seletas 01.11.2016, et oli C.K.iga varasemast tuttav, andis oma kontaktid C.K.ile üle ning edaspidi tegi tehinguid Radeja Group OÜ. S.V. ütles 01.11.2016 seletuse andmise käigus esialgu, et pärast kontaktide üleandmist ei olnud tal tehingutega 4(7)
enam mingeid seoseid, kuid hiljem möönis, et on võib-olla siiski C.K.i palvel Radeja Group OÜ nimel suhelnud. AS Oilseeds Trade, kes ostis kaebajalt vilja, mis oli väidetavalt soetatud Radeja Group OÜ-lt, seletas 06.06.2016 (MTA 14.07.2017 vastuse lisa 14), et Leeniste OÜ-ga sõlmiti vilja soetamiseks suuline leping ja läbi räägiti S.V.ga. Vilja vedu teostanud OÜ Peep ja Iivo Transport kinnitas 21.09.2016 (MTA 14.07.2017 vastuse lisa 19) samuti, et kontakti võttis ja teravilja tellis S.V., kellelt saadi ka teave, kuhu kaup tuleb transportida, samuti saadeti transpordi arve hiljem S.V.le. Maksuhaldur on tuvastanud ka selle, et kaebaja poolt Radeja Group OÜ-le arvete alusel tasutud summad on kohe edasi kantud S.V.ga seotud OÜ Harvaator arveldusarvele ja sealt sularahas välja võetud (MTA 14.07.2017 vastuse lisad 32 ja 38). Eeltoodust saab järeldada, et S.V. andis maksuhaldurile põiklevaid ütlusi oma rolli kohta Leeniste OÜ ja Radeja Group OÜ vahelistes tehingutes ning tõendeid kogumis hinnates on usutav, et tegelikult oli S.V.l maksuotsusega hõlmatud tehingutes oluline roll.
11.Kaebaja juhatuse liige V. K. on andnud vastuolulisi selgitusi selle kohta, kellega ta maksuotsusega hõlmatud tehingutega seonduvalt suhtles ning millisel viisil tehingute tingimustes kokku lepiti. Esialgu väitis V. K., et suhtles Radeja Group OÜ-st C.K.iga telefoni teel, arveid esitas K. B. ja ühe korra maksis ta 2015. a detsembris C.K.ile kauba eest ka sularahas; S.V. nime V. K. esimesel korral seletusi andes Radeja Group OÜ tehingutega seonduvalt ei maininud (17.05.2016 seletuse küsimus 24, MTA 14.07.2017 vastuse lisa 5). Järgmisel korral seletusi andes ütles V. K., et S.V. oligi põhiline teravilja müügiga tegelenud isik ning et V. K. kohtus nii C.K.i kui ka S.V.ga (25.07.2016 seletuse küsimus 1, MTA 14.07.2017 vastuse lisa 7). Kohtuistungil vande all ütlusi andes väitis V. K., et telefoni teel võttis Radeja Group OÜ nimel ühendust S.V. ja temaga räägiti läbi tehingu tingimused (alates 10:21:00). Samas andis V. K. ka kohtuistungil vastuolulisi ütlusi selle kohta, millal ta tegelikult C.K.iga kohtus – kas juba enne tehinguid või alles raha maksmise ajal (alates 10:28:32).
12.Lisaks on maksumenetluses tuvastatud, et kaebaja ja Radeja Group OÜ vaheliste tehingute kohta on vormistatud ainult arve – puuduvad kirjalik leping, kauba üleandmise-vastuvõtmise dokumendid, saatelehed jms (võrdluseks: Leeniste OÜ ja AS Oilseeds Trade vahel on koostatud ka kauba saatelehed, samuti teostas AS Oilseeds Trade kaupa vastu võttes selle kvaliteedi ja koguse täpse kontrolli, mille tulemus oli arve koostamise ja selle eest tasumise aluseks). Isegi kui kaebaja tavapärane praktika oligi see, et viljaga tehtud tehingutes koostati ainult arve (sh koostati äriühingule, kellelt kaebaja oli vilja soetanud, arve alles pärast oma ostjalt arve saamist), võttis ta sellega riski, et kui maksuhaldur seab tehingute tegeliku toimumise arvetel märgitud viisil kahtluse alla, ei suuda kaebaja seda kahtlust veenvalt ümber lükata. Arvestades kaebaja pikaajalist tegevust viljakasvatamise ning vilja ostu ja müügi valdkonnas on ka tavatu, et kaebaja ei tundnud mingit huvi selle vastu, kust vili pärineb. Vilja päritolu, Kaisma hoidlasse saabumise ja kaebajale üleandmise asjaolude kohta ei ole ka ükski teine isik maksumenetluses mingeid täpsemaid selgitusi andnud.
13.Vaidlust ei ole selle üle, et Leeniste OÜ juhatuse liige V. K. ja Harvaator OÜ juhatuse liige S.V. olid tuttavad juba enne maksuotsusega hõlmatud tehingute tegemist ning olid varem vilja ostumüügi tehinguid teinud. Omavahel olid tuttavad ka S.V. ja C.K., kes mõlemad on mh maksupettuse toimepanemise eest kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-7785 süüdi mõistetud. Kohus märgib, et kuigi seda kohtuotsust maksuotsusega hõlmatud tehingute tegemise ajal veel ei olnud, on see tehingute ahelas osalejaid iseloomustav teave, millele viitamine kaebaja suhtes läbiviidud maksumenetluses ei ole õigusvastane ega ka asjakohatu. Kaebaja väitel suhtles ta maksuotsusega hõlmatud tehingute raames nii S.V. kui ka C.K.iga, samuti tundis V. K. vilja transportinud Peep ja Iivo Transport OÜ esindajat I. U.t. I. U. sõnul korraldas vilja transporti S.V.. Seega olid tehingute ahelasse kaasatud äriühingute esindajad omavahel tuttavad. Maksumenetluse käik viitab sellele, et tehingutega seotud isikud hoidsid tehingute kohta seletuste andmisest kõrvale (C.K.), andsid vastuolulisi seletusi (S.V. ja V. K.) või ei teadnud tehingutest üldse midagi (K. B.). See kinnitab maksuotsuses avaldatud kahtlust, et tehingute ahelas osalenud isikud püüdsid vilja tegelikku 5(7)
päritolu ja müüjat maksuhalduri eest varjata, mis viitab tehingute ahelas osalejate kooskõlastatud tegevusele maksude tasumisest kõrvalehoidumisel. Kuigi kaebajat ei ole maksumenetluses tuvastatud asjaolude põhjal ilmselt alust pidada maksupettuse organisaatoriks, on siiski usutav kaebaja teadmine sellest, et Radeja Group OÜ ei olnud kauba tegelik müüja. Kui aga kaebaja teadis, et Radeja Group OÜ ei ole vilja tegelikuks müüjaks, kuid kajastas nimetatud arvet siiski oma käibemaksuarvestuses, siis on ta käitunud pahauskselt ja see välistab tema õiguse Radeja Group OÜ arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata.
14.Seega käibemaksu määramist puudutavas osas ei ole alust maksuotsust tühistada.
15.Maksuotsuses on kaebaja poolt Radeja Group OÜ-le viimase arvete alusel tehtud väljamaksete käibemaksu osa maksustatud tulumaksuga kui ettevõtlusega mitteseotud kulu.
16.Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48–50. TuMS § 51 lg 2 p 3 sätestab, et ettevõtlusega mitteseotud kulu lg 1 tähenduses on väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. Tehingute tegemise ajal kehtinud raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 p-de 3 ja 5 kohaselt tuli arvele märkida tehingu majanduslik sisu ja tehingu osapooled. MKS § 94 reguleerib maksustamist hindamise teel.
17.Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-83-13, et TuMS § 51 lg 2 p 3 on kohaldatav muu hulgas juhtudel, kus arvel kajastatud tehingut ei ole tegelikult toimunud või ei ole arvel kajastatud müüja näol tegemist tegeliku müüjaga ning ostja teadis seda või pidi seda teadma. Olukorras, kus algdokument ei vasta nõuetele, puudub vajadus tuvastada, kas kulutus on ettevõtlusega seotud või mitte (p 19). Riigikohus viitas otsuses nr 3-3-1-54-13 oma varasemale praktikale, mille kohaselt olukorras, kus kaup on maksukohustuslasel olemas, kuid maksuhalduri hinnangul ei ole kaupa saadud arvetel märgitud äriühingutelt ning maksukohustuslane pidi seda teadma, võib maksuhalduril lasuda kohustus määrata maksusumma MKS § 94 sätestatud korras hindamise teel. Riigikohus viitas, et on MKS § 94 lg-ga 1 seonduvalt selgitanud, et maksuhaldur peab kaaluma, kas hindamine on võimalik ja vajalik. Kui hindamine on võimalik ja vajalik, on maksuhaldur kohustatud tuvastama tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel (p 22).
18.Kohus leiab, et tulumaksu määramine oli samuti õiguspärane – Radeja Group OÜ arvetel näidatud kaup oli küll olemas, kuid selle müüjaks ei olnud arvele märgitud äriühing ja kaebaja teadis sellest, seega ei olnud arved nõuetekohased. Tundmatu kolmandast isikust müüja puhul ei saa eeldada käibemaksukohustuslaseks olemist. Maksuhaldur on ka põhjendanud, miks lähtuti ettevõtlusega mitteseotud kulu suuruse väljaselgitamisel ja sellelt tulumaksu määramisel arvetele märgitud hinnast – maksumenetluses puudus võimalus täpsemalt välja selgitada, kellelt ja millise hinnaga kaebaja tegelikult kauba soetas.
19.Seega ei ole alust tühistada maksuotsust ka tulumaksu määramist puudutavas osas.
20.Kokkuvõttes jääb kaebus tervikuna rahuldamata.
21.HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.
22.HKMS §-st 106 tulenevalt kohaldatakse tunnistajakuludele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 151-161 sätestatut. Tunnistajale tasu maksmise ning talle kulude hüvitamise eelduseks on menetluses reaalselt osalemine, samuti menetluses osalemisega seonduvate kulude teke (vt TsMS § 151 lg 1, § 156, § 157).
23.Kohus määras 16.08.2017 määrusega asja läbivaatamiseks kohtuistungi ning otsustas tunnistajana üle kuulata C.K.i, kelle eest tuli ette tasuda tunnistajatasu 55 eurot. Kaebaja tasus 6(7)
nimetatud summa 21.08.2017. Kuna C.K. asjas 21.09.2017 toimunud istungile ei ilmunud ja kaebaja loobus tunnistaja ülekuulamise taotlusest, ei ole C.K.il tekkinud õigust tunnistajatasule ega kulude hüvitamisele. Järelikult võib kohus tunnistajatasu ettemakse 55 eurot tagastada Leeniste OÜ arveldusarvele nr EE40 1010 2202 3025 4221 AS-is SEB Pank, millelt ettemakse tasuti.
/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.